Tag Archives: muinasjutt

to let go…

hoomamatu 5 Replies

Käisime kinos “Söö, palveta, armasta” vaatamas ja nagu te teate, mõjub see raamat või see lugu mulle alati inspireerivalt ja… noh, spirituaalselt. Ning täiesti ootamatult andis mu igapäevane guru K. mulle õppetunni, mis neil päevil väga ära kulub.

“Ma ei saa aru, mis Julia Robertsi huultega toimub!”
“Aah, ma tean! Tal on nagu… vahepeal on ülemine huul paistes, ja siis alumine. Veider.”
“Botox.”
“Hahahaa, jah!”
“Ja üleüldse, miks tal alati nii imelikud püksid jalas on? Kas ta ei oska normaalse pikkusega pükse kanda?”
“Kuule, asi ei ole tema pükstes. Lihtsalt sinul on väljakujunenud arusaam, millised peavad püksid olema ja tema omad ei vasta sellele. See ei tähenda, et tema püksid imelikud oleksid.”

Üleüldse sosistasime me filmi ajal palju, lisaks harjutasime oma peatselt kuulsaks saava The Cough Bandi esinemist, kus K. on lead-cougher ja mina olen bass-cougher. Kogu aeg kartsin ma, et varsti ilmub see kurikuulus uusleiutis, “Kino Naabrivalve”, kuskilt pimedusest ja nad viskavad meid välja.

Samas, saal oli rahvast täis ja kõik koguaeg seletasid ja naersid – enamasti kutid kusjuures – nii et võibolla me polnud siiski kõige hullemad.

Aga hiljem jäin ma mõttesse, kui K.-d poe ees ootasin. Jälgisin hajameelselt kaklevaid kutte ja mõtlesin. Selles just ongi minu probleem – ma kogu aeg eeldan, et asjad peavad käima üht- või teistmoodi ja kui need siis ei lähe nii, nagu ma olen eeldanud, saan ma vihaseks kogu maailma peale (aga enamasti siiski nende peale, kes on mu ümber ja lähedal).

Nagu näiteks kogu see lugu Tallinna kolimisega ja köögitu korteriga. Ma isegi ei ole veel näinud seda korterit, aga kuna ma ei saanud selle valimises kaasa rääkida, siis ma eeldan, et see on urgas (ja pealegi ei ole seal kööki) (kuigi köögi annab organiseerida). Kuna ma ei saa valida, vaid pean Tallinnasse kolima, kui me üldse tahame mingitki normaalset suhet ja elu säilitada, siis ajab see väljavaade mind närvi ja ma olen juba ette stressis, sest kujutan ette, kuidas ma jään seal üksi, töötan end ühe päevaga kohe lolliks ja elan edasi kurba ja üksildast elu Kopli narkomaanidega ja hullumeelse liiklusega võideldes ja perekonda igatsedes. Aga võibolla polegi pükstes häda, võibolla on häda selles, et ma olen alati ette kujutanud, et püksid peavad olema just sellised?

Sest võibolla saan ma need imeliku pikkusega püksid siiski jalga tõmmata ja neis õnnelik olla, sest just neid pükse pakub elu praegu? Ja kuna ma ei saa seda kuidagi muuta, siis pean ma muutma oma suhtumist neisse.

Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis on see üks neid õppetunde, mida mu ema on üritanud mulle anda ja mida ma vahepeal ära unustan (ja siis täiesti väikeste asjade peale peaaegu nutma hakkan, kui emme lõuna ajal külla tuleb ja ma üritan talle selgitada miks-on-kõik-nii-kohutavalt-halb-ja-lootusetu).

Nii et nüüd ma siis jälle otsustasin, umbes nii nagu ma otsustan, et igal esmaspäeval algab uus elu, et ma katsun muuta oma suhtumist, eriti neisse asjusse, mida ma muuta ei saa. Ja kui mind ükskord enam ei aja närvi mõte sellest, et miks mina pean alati olema see, kes oma suhtumist muudab ja miks kõik teised võivad olla samasugused asshole’id edasi, vot siis olen ma vist täiesti selle õppetunni omandanud (kuigi ma ei näe, et see lähitulevikus juhtuks) (aga elu ongi ju täis pidevalt õppimist).

Ja kui ma teeks joogat rohkem kui kord kahaneva kuu ajal, kui Päike liigub kolmandasse majja, siis oleks ma vist veel sammukese lähemal õnnelikuma minani.

Aga Itaaliasse kahenädalasele söögireisile läheme kunagi niikuinii! Või Brasiiliasse jalka MMile. Kumb enne kätte jõuab.

TV-girlfirends

hoomamatu 19 Replies

Mõtlesin ükspäev oma TV-boyfriendide peale. Nimekiri on küll jätkuvalt sarnane, kedagi uut pole juurde tulnud, aga kui ma hakkasin mõtlema, et kas ma saaks nimekirja ka oma TV-girlfriendidest, siis pidin hämmastusega tõdema, et sarjanaised lihtsalt ei meeldi mulle tavaliselt.

Kõik algas sellest, kui teatati, et Jennifer Morrison liigub House’ist HIMYMi, mille peale ma Twitteris metsiku valukarjatuse eetrisse lasin, sest NO KAMOON! Kaua ma pean seda lõusta vahtima! Mille peale (vist) Triangel küsis, et kas mulle meeldib siis Thirteen. Eeh. Thirteen jätab mu üsna külmaks, aga mulle meeldib Cuddy ja ERITI meeldib mulle Huddy.

Aga kõik see pani mind mõtlema, et ma tegelikult ei salli suuremat osa sarjanaisi. Ma ei tea, miks see nii on, naiselik õelus ehk? Mõned inimesed tekitavad kohe nii suurt antipaatiat, et lihtsalt ei suuda noh. Näiteks Jorja Fox, kes ajab mind öökima ja ma kaalun isegi CSI vaatamise katkestamist (see poleks suur kaotus), sest tema nimi on tiitritesse tagasi toodud, mis tähendab, et ta kavatseb jälle silma alla vibelema jääda. Ma olin väga rahul, kui ta Grissomiga kuskil džunglis elas! Kõige selle juures pole ta muidugi midagi TEINUD, et see ebasümpaatia ära teenida. Ta on lihtsalt… väike vingats, kelle ägisemine käib mulle närvidele. Ja see hääl. Ja need hambad. CSI vaatamine tuleb ilmselt niikuinii järele jätta, kui nad seda Justin Bieberi liini edasi ajavad.

Samas mulle meeldivad need sarjanaised, kes on peategelased. Näiteks Brennan (“Bones”) ja Erica (“Being Erica”), kuigi “Grey anatoomia” cast ajab mind pidevalt nägu krimpsutama, sest Meredith on üks haruldaselt rumal naine. Christina pole parem. Aga ma vaatan seda ikkagi, sest kogu selle kamba sünergia on tegelt mõnus ja… Oh, keda ma lollitan. Grey ilmselt läheb õige pea mu vaatamislistist maha. Ma lihtsalt ei suuda taluda seda, et kõik KOGU AEG SURMA SAAVAD.

Üsna hästi talun ma ka HIMYMi naisi, kuigi Robin on, noh, kohati ärritav. Allison Hannigan on aga fabulous, nii et nad tasakaalustavad teineteist. Unikaalne on aga sarjade hulgas Lie To Me, sest sealt meeldivad mulle kõik, nii mehed kui naised. Aga isegi “Fringe” suudab mind viimasel ajal pöördesse ajada, eriti see “uus” Olivia. Samas pole siinkohal tegemist antipaatiaga tegelase või näitlejanna vastu, vaid lihtsalt kehva stsenaristitöö tulemus. Või õigemini, stsenaariumi ja minu eelistuste omavaheline põrkumine. Mulle lihtsalt meeldib, kui igaüks tegutseb oma universumis, võib-olla olen ma vanamoodne.

Ja siis on veel üks tüüp naisi, kes mind üldiselt närvi ajavad: need kaunid ja tafid sidekickid, tavaliselt politseinikud. No näiteks Beckett “Castle’is”, Jules “Psychis”, siis see tädi “Mentalistist” ja “Covert Affairsi” peategelane. Kõige vähem ärritab mind sellest nimekirjast Jules, aga seda ilmselt sellepärast, et tal ei tundu erilist iseloomu olevat. Beckett on üldiselt äge, aga mis puutub õigel ajal suu lahti tegemisse, siis selles ta feilib täiega. Ja no issake, olete te näinud seda “Covert Affairsi” tšikki?! Kuidas sellise näoga saab üldse spioon olla? Miks peab  IGA MÕTE olema tema näost välja loetav? Ja miks tal alatasa selline… vanasti nimetasime me seda sitanäoks*… ühesõnaga, selline vibelev nägu ees peab olema?

Nii et kui ma peaks kokku panema TV-girlfriendide nimekirja, siis koosneks see vist täielikult ainult “L-wordi” tegelastest, sekka mõni kõrvaltegelane ühest või teisest sarjast. Ma eriti ei taha analüüsida, miks see nii on, et mulle nii vähesed telenaised meeldivad (päriselus on pigem vastupidi, mulle meeldivad naised rohkem üldiselt kui mehed, sest naised lihtsalt on ägedamad), paneme selle lihtsalt tobedate ja üheülbaliste karakterite ülekülluse süüks. Sest miks on nii, et tänapäeva naissarjakangelased peavad olema eranditult kõik: a) karmid, b) üksikud, c) töönarkomaanid, d) kardavad emotsioone, e) ei armu sageli või lase kedagi oma südamele ligi, f) üldiselt ära unustanud, mis on The Sex, g) ja on stereotüüpselt “naised, kes peavad meestemaailmas läbi lööma”.

Ma ei tunne selliste naistega mingit erilist sidet, sest ma pole kunagi töönarkomaaniast lugu pidanud, ma armun üle päeva, ma ei taha ära unustada, mis on The Sex, emotsioonid on minu elu ja üksiolemisest on mul kah kõrini.

Millised on teie TV-girlfriendid ja suhted nendega?

—

*Ma ei tea, kust see täpselt tuli või kes selle sõna leiutas, aga see nägu, see on eksimatult äratuntav. Sitanägu on siis, kui inimese näost paistab välja kange kakahäda, aga see on tulnud sinna sellepärast, et ta on millegagi hakkama saanud ja ei taha seda tunnistada.

moments

hoomamatu Leave a reply

Mu lemmikhetked on kahtlemata need, mis on praegu: ma istun hämarduvas toas, mul on klaasike head punaveini, ventilaator huugab õhku ringi käima, kassid hingavad rahulikult ja norsatavad vahepeal läbi une, ning mul pole kiiret, ma saan tegeleda oma lemmikasjadega, olgu siis selleks uute sarjade avastamine, küünte lakkimine, Cracked.com-is ringi surfamine või raamatu lugemine. Ma olen üksi, mul on ruumi hingata, veel-kohe-ei-peagi-magama-minema, on mõnus.

Lemmikhetki on muidugi veel, näiteks sellised õhtud, kui ma olen end voodisse kerra tõmmanud, Inimene tegeleb elutoas omade asjadega ja ma saan läbi korterivaikuse hüüda:
“Musi!”
“Mis on?”
“Ma armastan sind!”

Mõlemaid õhtuid on vaja – neid üksiolemisõhtuid, kus kassid on mu ainsaks kaaslaseks ja ma räägin nendega väljamõeldud titekeeles, sest, noh, ma olen ju Crazy Cat Lady, ma võin.

Aga on vaja ka neid õhtuid, kus ma pean magama minema natuke võideldes, sest ma oleks hea meelega veel kaua-kaua üleval, aga kui on valida, kas istuda üksi üleval või uinuda kaisus, siis ma enamasti valin viimase. Neil kordadel, kui ma seda ei vali, valin ma variandi kaisus-lugemine, mis on ka päris aktseptaabel versioon.

Mis ma tahan öelda, on see, et army wife´iks olemise juures on teatud eeliseid. Üks mu kasu-sugulane, ehk siis kasuisapoolne sugulane ütles kunagi selle kohta tabavalt: “Meiesugustele kunstiinimestele sobib hästi sõjaväelastega koos elamine. Meil on vaja isiklikku ruumi ja seda me selles suhtes saame. Piisavalt.” Ma lisaks veel juurde, et oksendamiseni, aga tegelikult ei saa üldse kurta, selline variant sobib mulle, mulle meeldib olla üksinda.

Kuni jõuab kätte kolmapäev ja nädala lõpuni on veel NII KAUA AEGA ja mul on tunne, et ma lähen kohe lolliks sellest üksindusest… Ja siis ongi reede ja kaiss ja kvaliteetaeg ja esmaspäev, mille õhtuid ma alati naudin… Ja siis on jälle kolmapäev ja nii see ring toimib.

Muidugi peab mainima, et väga kaua ma ikkagi nii asju ei taha. Meeldigu mulle mu privaatruum palju tahes, meeldib mulle siiski suhe kogu tema plusside ja miinustega, mulle meeldib kooselamine ja mulle meeldib… jah, suhe. Sellepärast on jätkuvalt aina kindlam ja kindlam, et mõne kuu pärast tuleb taas asjad pakkida ja suund pealinna poole võtta. Mõnes mõttes ma igatsen Tallinna, aga ma tean ka, kui väga hakkan ma Tartu järele valutama, nii et igast ihupoorist tuleb pisaraid. Aga see on hetkel veel tulevik. Praegu on imelise taevaga Tartu, lämbe kodu, mõnusalt nohisevad kuusud ja mina. Ja see on täitsa hää.

uus ja kollane

hoomamatu 14 Replies

Lõpuks jõudis mu kollane ja esimene kõvakaaneline (!) raamat “Ööd kollases autos” raamatupoodidesse. Käisin seda täna Lõunaka Apollos vaatamas (pärast seda, kui olin üritanud kaks aastat tagasi ostetud KÜLMIKU tšekiga arvutit garantiiremonti anda) ja mõtlesin, et need poemüüjad näevad vist üsna sageli minusuguseid… hmm… kirjanik ei tihka öelda, no ütleme siis… avaldatud kirjutajaid ringi hiilimas. Ma läksin otsejoonelt uute teoste leti juurde ning otsisin tuttavat kollasekaanelist. Kui ta leidsin, võtsin hellalt kätte, vaatasin, kuidas nimelt ja pealkirjalt valgus nii vägevasti helgib, siis kiikasin sisse ja lugesin siit-sealt. Seisin seal mõned minutid, naeratasin kohtlaselt ja panin siis raamatu riiulisse tagasi, ikka nii, et üritades teda võimalikult esiplaanile seada.

Ja tippisin, jätkuvalt kohtlane naeratus näol, minema.

Ise mõtlesin, et küll neil müüjatel võib lõbus olla, kui minusugused oma raamatuid vaatama tulevad. Minusugused – need, kes jätkuvalt imestavad, silmad suured, et kuidas küll MINU nimi mingi asja kaanel on, mis on RAAMATUpoes ja. Aga on, näet. Mis sa teed ära.

Aga ilus on küll. Mitte üldse ei taha kehvasti öelda ühegi teise raamatu kujunduse kohta, aga praegu on see täiesti mu lemmikkaas, apsaluutselt. Suured tänusõnad kujundaja Anne Pikkovile, kes mu tahet ja eelistusi arvesse võttis.

Täna on üldse hea päev olnud. Hommikul astus kirjastusse sisse üks väliseestlasest härra, kellega me pool tundi juttu vestsime ja maailmaasju arutasime, andis tõsiselt positiivse laengu. Ühtlasi rääkisime ka sellest, et eestlased on ikka kinnised inimesed. Mina näiteks käisin Eestisse jõudes Tartu avaturul ja täiesti automaatselt hakkasin rääkima järjekorras enda järel seisva naisterahvaga – no nii, nagu ikka seal Aafrikamaal kombeks oli. Hiljem mõtlesin, et ju vist olin natuke imelik, et ju vist pole nii siin kombeks… Aga ma kavatsen seda liini jätkata. Seda Uue ja Parema Daki Liini: naeratada palju, eriti võõrastele inimestele, ja suhelda rohkem.

Tänase päeva Little Moment Of Win: oleme Avantüristidega kümne Eesti parima naisblogija seas🙂 Ajakirjanduse jaoks olen ma ammust aega juba ununenud, nii et täitsa vahva on, kui vahepeal meeles peetakse.

Üks ännauntsment veel. Imearmsaid ehteid teeb üks imearmas blogija Britt, kes oma viimase kollektsiooni eest saadud raha eest toetab loomade varjupaika. Tee üks heategu: telli endale mõni isuäratavatest Briti ehetest ning samas teed ka kuusudele-kutsudele pai. Vaata lähemalt siit: Pastries By Britt.

kick ass

hoomamatu 6 Replies

Ühesõnaga, ma olen maailma halvim arvustuse kirjutaja, sest ma satun alati kõigest tohutult vaimustusse. Ma arvan, et kogu Õhtulehes töötatud aja jooksul olid kõik mu konsaarvustused (mida oli heal juhul kaks või nii) ülivõrdes kirjutatud. Aga kuna ma usun gonzo-ajakirjandusse, siis pole sellest midagi, sest on võimatu olla objektiivne, kui sa oled subjektiivne.

Ja subjektiivselt rääkides olen ma alati Mikat südamest armastanud. Tema viimane plaat pole ehk küll nii pärl pärli otsas kui esimene, aga Song For Sorrow singliplaat (nii vist nimetatakse neid) oli ikka väga hea ja no see tema viimane lugu sealt filmist, “Kick Ass”, on ikka ka väga hea lugu.

Kui ma kuulsin, et ta Eestisse tuleb, pidin ma erutuse kätte ära surema, aga siis selgus, et mul pole pileti jaoks raha, kogu selle reisiga ja whatnot. Õnneks aga suutis Siki minu äraolekul Mikasse nakatuda, nii et lõpuks ostis ta mulle pileti ja eile hakkasimegi kell 4 Tallinna poole kimama, sest väidetavalt pidi konsa algama kell 6. Siki arvas, et Mika tuleb peale pool 10 – ja tal oli õigus – nii et me istusime mitu tundi niisama. Õnneks oli vihm ära sadanud, oli soe ja mõnus ja kallid inimesed ümber, kellega sai juttu ajada.

Lenna, hm, oli üsna igav. Kõigepealt ma solvusin, et ta oli sellise hea loo nagu Urbide “Sõidulaulu” ära lörtsinud, ja no tema see “Rapuntsel” on ikka üsna jabur lugu, aga tuleb tunnistada, et tüdrukul on võimas hääl. Kuulasime, rääkisime, ootasime ja tegime nalju stiilis “Okei, igav on, lähme koju tagasi”.

Mingil hetkel märkasime, et Mika seisab oma saatjaskonnaga tuletorni tipus ja skännib rahvast. (“Valge kaabu!” – “On see tema?” – “Kindlasti on! Vaata, kuidas ta seisab!” – “Jajaa, lollid tüdrukud, vahivad kõik lavale, neil pole aimugi, et Mika on tegelt seal!”) No ja siis me hakkasime aina enam ja enam hullunud fännitüdrukutena käituma, sest lihtsalt kogu see õhustik haaras kaasa ja erutus oli laes. Mika! Siinsamas! Mõni meeter meist eemal!

Šõu oli muidugi vägev, Mika ise vahetu ja tore, ajas naljajuttu (“OK guys, I don’t want to kiss you ass so much that you have to go home and your ass is bruised, and I promise to be a total dickhead for the rest of the show, but guys, you are amazing!”), elas ise esinemisele täiega kaasa ja oli näha, et ta teeb seda kõike armastusega. Meie muudkui huilgasime ja laulsime kaasa ja imestasime, et nii hea on kõik.

Muidugi suutsid paar asja kogu kogemusele tõrva tilgutada. Mõnikend minutit enne šõu algust läksime ka rahva sekka seisma, sest tahtsime alguses lava lähedal olla. Leidsime head kohad, end hoolikalt kalkuleerides pikkade inimeste peade vahelt vaatama… ja niipea, kui Mika lavale tuli, tõstsid meie ees olevad mees ja naine endale lapsed kukile. Ja no lapsed olid umbes kahe-aastased, ehk siis ma ei usu, et nende kontserdielamus oleks jäänud millegipoolest kehvemaks, kui nad oleks seda kaare alt vaadanud, kellelegi ette jäämata. Ma tean, millest ma räägin, ma olin ise ka pärast kaare all ja vaade oli väga hea. Tegin siis inimestele märkuse, et nad käituvad ikka ülejäänud kontserdikülastajate suhtes ääretult nõmedalt – see on samahea, kui ma oleks tulnud ja vihmavarju lahti löönud keset rahvast. Mulle nähvati vastu midagi stiilis: tee ise lapsed ja saad teada, ja võibolla tõesti muutun ma titemammana isekaks kakapeaks ja ma pean oma sõnad tagasi võtma, aga niipalju võiks ikka taktitunnet ja teiste austust olla, et nii naglalt mitte käituda. Õnneks läksid nad mingi hetk muidugi minema.

Ahjaa, me olime ümbritsetud geinoormeestest, kes peo alguses üsna hillitsetult seisid, aga kui hakkas kõlama lugu “Billy Brown”, hakkasid nad suure elevusega kaasa tantsima. See oli hästi südantsoojendav.

Viimased lood vaatasime me, nagu juba öeldud, kaare alt, ma tantsisin ja karjusin ja hüppasin nagu segane ja innustasin sellega ka enda selja taga seisvaid umbes 12aastaseid tütarlapsi, kes enne vaid oma helenduspulkadega vehkisid, aga ilmselt nähes, et kui minusugune vanamutt julgeb kisada ja karjuda, siis võivad seda ka nemad, nii et lõpuks kisasime kõik koos. Vahepeal ma pöördusin ja hüüdsin neile eufoorias: “On ju äge!” ja nad hüüdsid mulle vastu: “TÄIEGA!!!”

Sain end täielikult välja elada, sain parima kontserdielamuse, mis mul iial olnud on (ausalt, Placebo tegi Mikaga võrreldes oma kontserdi nii üle m*i, et tagasi mõelda on piinlik) (mis siis, et ma olen ainult kolmel kontserdil umbes käinud) ja sain liigutusest pisaraid pühkida, kui “Happy Endingu” ajal kõik mulle hakkasid puhuma. Muidugi sain pärast liigutusest ka seepi näolt ja kätelt pühkida, aga ikkagi oli vägev. See vaatepilt, kui tuhanded mullid rahva kohal ja laval hõljusid, see oli ikka üle mõistuse super. (Mika ise ütles selle kohta nii: “Tonight’s show will be known as the bubble gig.”)

Ahjaa, mullidega seoses… Kui me istusime ja passisime ja ootasime, mõtlesin, et proovin oma mullitajat. Ma ostsin siukse vägeva supermullitaja, maksis 31 krooni. Ja minu ees istus tütarlaps, kes sõi saiakest ja jõi kohvi… Fakk! Mõtlesin täpselt hetkel, kui olin mullid lendu lasknud – supermullitajast tuleb neid mõnikümmend korraga – ja kõik need tüdrukule pähe ja toidukaussi kukkusid. Ossaraks, kus ma kukkusin vabandama ja punastama, no ikka nii idiootne juhus, tuulepea, üldse ei mõtle. Siki ja Co hirnusid endal püksid katki, lasid veel naeru pool tundi hiljemgi. Vot selline juhus – karmavärk. Kord on keegi sulle see, kes kontserdielamusele tõrva tilgutab, küll oled ise kellelegi teisele see, kes kontserdi nii ära rikub, et seebiveega üle kallab… Piinlik.

Auto juurde minnes leidsin maast telefoni, mis oli niipalju niiskust saanud, et osad klahvid ei töötanud. Õnneks omanik helistas ja vastu sai ikka võtta, nii andsime sellegi tagasi.

Selline õhtu siis. Täna peaksin minema jalkat mängima ja homme arstile/Pirtsu juurde/õhtul Tättele/arvutit parandusse viima, aga kuna homne päevaplaan on täpselt selline nagu ta on, siis ma täna lähen vanni ja magama. Kõlab nagu ideaalne õhtu, kas pole?

Käisite ka Mikal eile? Kuidas teile meeldis?

back 2 good

hoomamatu 4 Replies

Kodus olles on nii palju teha, et ei saa elul sabast kinni. Tööasjadel sain õnneks otsast haarata, kuid kõike muud on nii palju, et pea käib ringi. Muuhulgas on veel vaja nii palju sõpru üle vaadata, et kuidagi ei oska oma sotsiaalset kalendrit sättida.

Reedel käisin sõprade soolaleivapeol ja oli üks äraütlemata tore õhtu. Mu sõbrad on ikka üle mõistuse armsad ja napakad, nii et nõnda, nagu seal sai naerda, pole ikka tükk aega naernud. Õigemini, ma tean küll täpselt, millal ma viimati nii palju naersin: see oli juuli esimesel nädalavahetusel kursa kokkutulekul. Sellest jäigi kirjutamata ning nüüd on natuke hilja – samas, ega ma ei oskakski seda emotsiooni vist sõnadesse panna, mille ma sealt sain. Istuda peegelsileda mere kaldal, kuulata kajakate kriiskamist ja vanade sõprade südamest tulevat naeru… See oli lihtsalt imeline.

Muidugi on mul jätkuvalt raske uskuda, et ülikooli lõpetamisest ongi juba viis aastat möödas. Ja keskkooli omast: KAHEKSA. See tähendab ainult üht: aeg liigub. Liigub ikka ainult ühes suunas ja aina kiiremini. Samas on mul praegu väga hea meel selle üle, mis suunas minu aeg liigub. Olgu, jajah, jätkuvalt ei tea ma, mis linnas ma uuest aastast elan (eeldatavasti Tallinnas) või kui kauaks ma kuhugi jään või isegi, mis tööd teen, aga ikkagi on hea. Nii palju häid asju on juhtunud/juhtumas, et hing on rõõmust kinni.

/

Mõtlesin asjadele, mida ma Tenerifel õppisin. Neid ikka kogunes omajagu… Paneme siis nimekirja, sest Dakinaator armastab nimekirju.

Tenerifel ma õppisin:

  • hakkama saama vähem kui 3 euroga päevas;
  • kannatlikkust, tohutult kannatlikkust. See lihtsalt tuleb iseenesest, kui elada koos inimesega, kellel on kombeks pidevalt isatada ning kõiki asju seitsekümmend korda üle korrata.
  • seda, et korralik tualett on ikkagi hädavajalik aksessuaar;
  • jooma 0,77eurost veini;
  • päikest võtma liivatormis;
  • umbes sadakond uut sõna;
  • igatsema oma kalleid, igatsema oma kuususid, igatsema Eestit;
  • telefoni andmesidelimiiti kasutama nõrkemiseni;
  • mõtteuksi avama;
  • krabi eest põgenema;
  • et käsitsi kirjutamine pole ÜLDSE MINU TEEMA;
  • inglise keelt kehvemini rääkima;
  • itaaliakeelseid laule;
  • nälgima;
  • magama nii, et sisalikud jooksevad üle voodi;
  • elama ilma elektri ja voolava veeta;
  • armastama elu.

Nüüd tuleb aga jätkata õppetunde Eestis.

AFK till 11/07

hoomamatu 2 Replies

from: daki
to: peika
message: Musi! Too õlut! Mul on ainult kolm tükki ja Portugali mäng surmab mind praegu juba ja mul pole millegagi õhtust Brasiilia mängu üle elada!

Nagu teada, on taas rõõmuaeg, nagu igal paarisarvulisel aastal. Ehk siis: jalka!!! Ma ei tea küll, miks mind on karistatud selliste meestega, kes jalkast üldse rõõmu ei tunne (ja sibulat-küüslauku kah nii palju ei söö, kui mina), aga hoolimata sellest olen täieõiguslikult hõivanud teleka järgmiseks kuuks ajaks. Kuigi ma täpselt ei tea, kus ma näiteks finaali vaatan – selles mõttes oleks päris tore, kui näiteks Hispaania finaali saaks, sest Spaanias finaalmängu vaadata oleks sel juhul ääretult mega elamus.

Kuigi kõik on jõudnud juba oma ennustused teha, teen minagi omad: G alagrupist (sest see on AINUS mulle OLULINE alagrupp) pääsevad loomulikult edasi Portugal ja Brasiilia. Portugal mängib 56. mängu Hispaaniaga VÕI Šveitsiga, kust muidugi VÕIKS edasi jõuda Portugal, aga ma olen väga rahul ka, kui pääseb edasi Hispaania (vt ülal olevad põhjused).

Ja finaalis võiks mängida Brasiilia ja Hispaania (mis juhul ei saaks ma Spaanias suudki lahti teha, saati siis Brasiila särki või stringe kanda – samas, kes ikka püksi näeb), kust tiitli viib koju Brasiilia, mi amore. Portugalile kahjuks väga suuri lootusi ei pane, sest tänane mäng näitas, et nad pole sugugi nii tugevad, kui ma lootsin. Aga mäng oli hea, aus, täie raha eest. Aga, nagu Ott Twitteris ütles, on häbiväärne, et praeguseks on löödud mängus keskmiselt 1,54 väravat.

Meenutuseks aga üks sissekanne aastast 2004, kui oli EM ja sai kõvasti pöialt hoitud Saksamaale. Austame sellega King Kahni (selle hellitusnime armsus ja täpsus ei ole minu puhul kaduma läinud), keda enam palliplatsil ei näe, kuid kelle nägu on meile alatiseks sööbinud mällu ning käib meid aeg-ajalt õudusunenägudes kummitamas.

Kahni-teooria

16/06/2004

mis puutub eilsesse saksamaa-hollandi mängu, siis ma pean rääkima teile, kes on tegelikult oliver kahn.
ta elab muul ajal puuris, raudvarbade taga. talitajad loobivad talle banaane ja lihakäntsakaid. puuri ümber on valge kast, nii et kui ta sealt üle peaks minema, siis saab ta elektrit. ja aeg-ajalt raseeritakse ta puhtaks ja pannakse palliplatsile. kui ta palli väravasse laseb, siis väheneb automaatselt ka päevane banaaniports. kui kinni püüab, teenib suure tüki mahlast tailiha.
ja kuigi väideti, et tal oli eile sünnipäev, ei tea tegelikult keegi, millal tal pärissünnipäev on. eilne tähistas vaid päeva, mil ta džžunglist leiti ja inimühiskonda toodi.
üldiselt: ärge laske väikestel lastel telekat vaadata, kui saksa mäng peal on. võib tekitada parandamatuid traumasid.
ja lisaks veel: kui eile kõlas mängukommentaatorilt «pärl», et «selles olukorras on nüüd hollandil küll väga raske saksamaa vastu mängida», siis ma vastaks selle peale, et hollandil oleks ka siis väga raske saksamaa vastu mängida, kui terve saksa meeskond tuleks palliplatsile klounimütsides.

kaks raamatut: “Minu London” ja “Minu Pariis”

Määratlemata 10 Replies

(Märkus: panen selle posti üles nii siia, oma blogisse kui ka meie kirjastuse blogisse, mille leiab siit.)

Kui “Minu London” välja tuli, siis tabas mind erutus: see oli üks neid raamatuid, mida ma olin pikka aega oodanud, midagi, mis kõikidest neist “Minudest…” ka lõpuks MIND puudutaks. Sest, nagu teada, ei ole ole ma eriti reisinud ning suur osa “Minu…”-sarja raamatutest on läinud minust mööda. Õigemini, neid on olnud kohati põnev ja tore lugeda, kuid elamused on olnud siiski aknast sisse vaatava inimese omad, kel puudub igasugune teadmine, mis seal aknaklaasi taga tegelikult on, kuidas see lõhnab ja maitseb.

Aga London on ju MINU linn, lõpuks ometi midagi mulle! Kuigi olen ju Londoniski käinud ainult mõned korrad, on see linn siiski jätnud minusse nii sügava jälje, et pean teda jupiti enda omakski.

Lugesin Anu Samarüütel-Longi raamatu läbi ühe õhtu ja ühe pärastlõunaga, suvilas murul vedeledes ja sooja päikese käes mõnuledes. See, kuidas raamat mind haaras, on kirjeldamatu: ma ahnitsesin ikka järgmist ja järgmist sõna endasse ning kui raamat lõpuks läbi sai, valdas hinge tühjus ja täitmatus: tahan veel!

Anu on tohutult inspireeriv inimene ja tema tekst toetab seda. Tal on suurepärane detailitaju ning just see, oskus märgata mustreid, tekstuure, lõhnu, maitseid – ja oskus neid edasi anda – tegi “Minu Londonist” suurepärase raamatu. Kuidas mul südames kripeldas, kui hakkasin meenutama, kuidas ma igatsesin sinna tagasi…

Ja kuigi on tegu moeloojaga ja raamatus oli ka moeõpingutest palju juttu, ei jätnud see külmaks ja haaras ikkagi, kuigi mood on minu jaoks võõras. Ehk just selle raamatu lugemine andis mulle tõuke julgelt nende hõbedaste kingadega mängida, mille ämm mulle kinkis? Ning päris kindalt tuletas selle raamatu lugemine mulle meelde, et silmad tuleb iga päev lahti hoida, KÕIKJAL on midagi imepärast märgata.

Otsustasin, et enne “Minu Londonist” ei kirjuta, kui olen “Minu Pariisi” võrdluseks kõrvale lugenud. Noh, temaatikalt ju sama: noored moeloojad moeõpingutel maailma moemekades (oeh, moe-moe-moe). Kuidas küll pidin pettuma: Väljaotsa raamat pole kaugeltki see, mida ootasin. Kui võrrelda Anu ja Urmase teoseid, siis saab ehk tuua rongisõidumetafoori. Kui Anu kirjeldab, mida rongiga sõites näeb, kuuleb, tunneb, kuidas maitseb kohvi ning kuidas lõhnab aknast tuleb briis ning kui pehme tundub iste selja vastas, siis Urmas kirjeldab, kuidas osta piletit ja maha istuda. Tajud on täiesti erinevad, fookused on täiesti erinevad. Ja Urmase omad on kahjuks kuivad, igavad, pelutavad. Ma olen nüüd mitu nädalat üritanud Pariisiga ühele poole saada ja lõppu ei paista, närin ja närin end tekstis läbi, aga ei suuda… Vähemalt on Urmas alapealkirjas olnud aus: “Kuidas moepealinnas ellu jääda”. Just täpselt selline see raamat ongi: õpik elamiseks. Õpik neile, kes tahavad Pariisis arvet avada, dineed korraldada, rongiga sõita, tuludeklaratsiooni täita. Seda nimetut Pariisi salapära, “kiiksu”, hõngu, seda pole. On vaid kuivad kirjeldused sellest, mis vahet on erinevatel baguette’idel ning millal öelda madame.

Urmase raamatust ootasin kindlasti enamat, Anu omast aga vähemat. See, kuidas Anu oli suutnud Londoni hinge tabada ning seda vahendada, oli lihtsalt imeline. Ja kui ma teda veel Genklubis eelmisel neljapäeval vestlusõhtul nägin, veendusin lõplikult: tegu ongi kohutavalt armsa, toreda ja haldjaliku olevusega, kes vaatab maailma uudishimulikult, silmad pärani ning ahmib endasse kõike kaunist, mis teda ümbritseb.

Londonit soovitan kõikidele, Pariisi neile, kes tõesti sinna elama plaanivad asuda ja kellel on sellise informatsiooni teadmine kasulik, mida Väljaots pakub. Turistid ja Pariisi armastavad või imetlevad inimesed sealt suurt midagi ei leia, pigem jääb halb mekk suhu sellest, kui ülbed ja vastikud Urmase arust pariislased on. Ning kuna minu jaoks on Pariis müütiline, romantiline ja imeline koht, siis mulle jäi halb maitse suhu. Raamatut ma vist läbi ei loegi.

Aga London, sind ma loen veel lõputult ja igavesti.

Muide, üks huvitav märkus veel. Millegipärast ajavad inimesed sageli segi Jaan ja Urmas Väljaotsa, kellest esimene on Õhtulehe uudistetoimetuse juhataja ning pole raamatukirjutamisega kuidagi seotud ning teine siis tegelikult moeinimene ja “Minu Pariisi” autor. Hästi paljudes kohtades olen aga märganud, et autoriks on hoopis märgitud Jaan Väljaots:)

TV-boyfriends

hoomamatu 4 Replies

Mul on läbi aegade olnud väga palju TV-poiss-sõpru, alguse sai see “Highlanderist”, jätkus “Buffyga” ning sealtmaalt alates on ainult mu obsessioon hoogu juurde saanud. Siin on minu praeguse hetke seitse kõige kuumemat TV-boyfriendi.

Shawn Spencer

Shawn Spencer ehk James Roday sai auväärse nimetuse eile, kui ma “Psychi” vaatasin ja järeldusele jõudsin, et selline klounaad läheb mulle väga-väga-väga peale. Lisada sinna veel juurde SuperJuuksed ning mõnusalt habetunud lõug, lakkamatu huumor ja poisilik sarm ning ongi ideaalmees valmis. Kõige õudsem on TV-poiste juures alati see, kui sa taipad, et raibe, nad on ilmselt täpselt samasugused päriselus. Siis tundub lihtsalt maailm äärmiselt ebaõiglane.

Rick Castle

Nathan! Fillion! Nathan Fillion! NATHAN FILLION!!! Ma ei tea isegi, kuidas seda crushi rohkem põhjendada, kui et… Nathan Fillion! Ta on jälle täpselt selline mees, kelle puhul ma TEAN, et ta raibert on päriselus sama cool ja humoorikas. Mulle meeldib ta asümmeetriline nägu, veidi vildakas naeratus, omapärane huumor ja… noh, head juuksed. Kuigi tuleb vist tunnistada, et “Fireflys” meeldis ta mulle isegi natuke rohkem. Aga siiski on mul nõrkemiseni hea meel, et ta praegu mu elus Twitteri ja “Castle’i” abil tagasi on. Nathan Fillioniga on meil muide see diil ka, et me käime üksteisel üsna palju öösiti unedes külas. Ja iga kord, muidugi, lõppeb see uni ära ja ma ärkan, nukker ja kahetsedes: jälle oli uni…

Derek Morgan

Derek ehk Shemar Moore on praeguseks juba natuke lahtuma hakkav armastus. Ma ei mäleta, mis hetkel see täpselt oli, aga ühel momendil ma lihtsalt KADUSIN tema pruunide silmade sisse ja ei suutnud oma vaimustust variata, kui ta tõsise näoga ringi jooksis ja pahalasi püüdis. Tema esindab siin nimekirjas sellist ürgmehelikku alget: ideaalne keha, tugevad põhimõtted, laiad õlad, temast lausa lekkiv alfamehelikkus… Siinkohal muidugi ei saa ka üle ega ümber tema kuus- või kaheksapakist, kuidas iganes seda pesulauda nimetama peaks. Ja see kord, kui teda kuskil rannas alasti pildistati… No ütleme, et see lisas ainult õli tulle. Aga ta on selline kutt, kellega, ma kujutan ette, oleks väga raske päriselt mingit suhet aretada. Seda siis selles Imaginaarses TV-maailmas, kus Daki omast arust vahepeal elab…

Gregory House

House ja Hugh Laurie on küll erinevalt nt Nathanist/Rickist ja Shawnist/Jamesist üsna erinevad inimesed, aga temast ei saa ei üle ega ümber. Alates naeruväärselt totrast Bertie Woosterist lõpetades St Barleigh’ga – iga tema roll on olnud omamoodi nauditav. Aga siiski tuleb tunnistada, et kõige rohkem on ta mu südamesse pugenud just nüüd, hõrgult vananenuna, halliseguse habeme ja soola-pipra-juustega. Ning tema tegelaskuju, misantroobist õelusekott dr House, on lihtsalt oma äraspidisuses nii armastusväärne. Pluss on täiesti uskumatu, et mõni mees võib NIIMOODI vananeda – noorena oli ju täiesti tüüpiliselt… mittemidagiütlev inglise bloke, kellest nüüd on saanud… SEX GOD.

Bernard Black

Rääkides misantroopidest ja ainesõltlastest… Bernard ja Dylan Moran on ja jäävad igaveseks mu südamesse kui mu meessoost alter egod (ainult naljakamad ja andekamad). Ma mäletan, et kui ma esimest korda ETV pealt “Black Booksi” peale sattusin, pidin ma segadusse ära surema: wut? mis see tähendab nüüd? joovadki nii või? Ja kui tuli välja, et jah, joovadki, ja on seejuures veel uskumatult armsad ja segased, siis roniski ta mu südamesse ning ei kavatsegi sealt enam lahkuda. Pluss: JUUKSED! Ma armastan neid juukseid! Issake, mingi neli korda oleme üritanud Dylan Morani laivi vaatama sõita? Aga ükskord ma sinna lähen. I promise!

Berg

Berg napilt poleks jõudnud, sest olgem ausad, see sari (“Two Guys and A Girl”) on mingi üle kümne aasta vana. Aga ikkagi. Noor! Ryan! Reynolds! Ning jälle on mul tugev tunne, et see vend lihtsalt ongi selline päriselus: humoorikas iroonik, kutsikasilmade ja kaheksapakk-kõhuga. Ja kuigi tema järgmised rollid (oh, näiteks Hannibal “Blade Trinitys”) on olnud somewhat pettumust valmistavad…okei, nüüd ma valetan, sest Blade oli NII SUPERHEA pluss PALJAS RYAN! Mis ma öelda tahtsingi? Et järgmised rollid pole alati olnud nii stiilipuhtalt ägedad nagu Berg, on ta siiski esiteks sellest ajast alates saanud superstaariks ning abiellunud ühe mu lemmiku, Scarlett Johansseniga (pärast seda dreadful kõrvalepõiget Alanis Morissettiga), aga minu jaoks jääb ta igavesti ja alatiseks Bergiks – natuke kohmakaks naljahambaks. PS! Samas sarjas mängis ka 12 aastat noorem Nathan Fillion!

Vince Noir

Vince Noir ehk Noel Fielding on jälle üks neid geeniusi, kelle olemasolu on lihtsalt nii raske uskuda. Ma olen lugenud temaga igast intervjuusid ja kõigist tuleb välja, et… et ta, noh, ongi selline. Piiramatu fantaasiaga, natuke lapsemeelne, sürreaalne ja… appike, ma ei usu, et ma seda jälle ütlen, aga heade juustega. (Naljakas, ma ei teadnudki enne, et mulle head juuksed nii olulised on. See on vist see, et mida endal pole, siis tahad.) Noeli ma muidugi näen ka ülisageli unes, eriti pärast seda, kui olen õhtul enne magamaminekut “Mighty Booshi” või “Never Mind The Buzzcocksi” vaadanud. Temaga on muidu see imelik lugu ka, et ta tegelikult poleks üldse nagu minu maitse. Mulle meeldib, kui meestel on ikka liha ka kontide küljes ja kogu see emovärgindus hakkab mulle üsna tugevalt vastu. Aga Noel on teistsugune. Millegipärast, jah, on ta teistsugune…


Honorable mentions

Michael Weston ehk Jeffrey Donovan (“Burn Notice”)
Charlie Crews ehk Damien Lewis (“Life” ja NB! Ainus punapäine näitleja!)