Kuna ma eriti raadiot ei kuula, siis avastasin alles läbi Poola sõites ja kohalikke raadioid kuulates uue armsa lauljatari – norrakast Maria Mena ja tema loo “All this time”. Uskumatult armas hääl on tal. Ja ta ise on ka nii armas, et tahaks kohe suureks kasvades temaks saada (kuigi ta on must noorem). Huvitaval kombel on tal juba viis albumit väljas ja ma ei olnudki varem temast kuulnud… Egas midagi, tuleb tasa teha…
Note to self: hiljem rääkida sellest, mida ma trenni riietusruumis kuulsin.
Kuulsin hiljuti, et üks mu tuttav jäeti just maha. Tal oli suhe endast tunduvalt noorema tüdrukuga, kes oli alles 17. Miskipärast ei pannud see uudis mind kulmu kergitama (kuigi ma ilmselt kergitasin, sest, noh, ma teen seda. Kulmukergitamist, kui ma uudiseid kuulen.), selles ei olnud midagi üllatavat. Kuigi ma paari ei tundnud, polnud neid isegi mitte koos näinud. Ometi ma eeldasin (jah, ma tean, et ma lubasin vähem eeldada edaspidi, aga ikkagi), et see ongi normaalne.
Sest ma tean ju omast käest, et on. Kui sa oled 17, siis ongi su keskmine suhte pikkus kolm kuud. Vähemalt mul oli. Sellepärast oli mul väga raske aru saada neist paaridest, kes hakkasid 15aastastena koos olema ja olid seda kuni umbes 20steni. Veider! Sest kui sa oled nii noor, muutud sa ju praktiliselt üle nädala kardinaalselt. See kõik käib noor olemisega kaasas.
Kui ma sirvin oma tolleaegseid märkmikke, siis hakkab sealt silma üks põhiline joon – ma armusin üle päeva ja tunnistasin seda endale ausalt. Ma võin ausalt öelda, et olen olnud päeva või nädala armunud kõigisse oma klassivendadesse. Lihtsalt see oli nii – ühel hetkel hakkasid märkama, kui põnev üks või teine poiss on, ja armusidki sellesse tema omadusse ära. Õhkasid ja ohkasid, ning nädala pärast õhkasid ja ohkasid juba teise järele.
Enne, kui keegi silmi pööritab ja mind libuks nimetama tahab hakata, siis mainin kohe ära, et see kõik oli platooniline. Vähemalt minul. Mul ei “õnnestunud” kunagi päriselt ühegi oma klassivennaga* käia (kui välja jätta esimene pärissuudlus ühelt klassivennalt, kellesse olin ma (ilmselt tänu sellele) ka pikemat aega armunud), ma ei õppinud neid kunagi tundma nii palju, nagu õpitakse siis, kui päriselt käiakse – ehk siis tiinekate vaste suhtele.
Kui mina olin 17, oli mul samuti palju 3kuulisi “suhteid”, käimisi. Enamasti samamoodi, kui posti alguses toodud näites, endast natuke vanemate noormeestega. Kõik oli suhteliselt sama muster – alguses ootamatult armusid natuke, siis suudlesite natuke, siis käisite koos natuke pidudel ning jalutasite pärast käsikäes koju, natuke unistasite ja saatsite teineteisele rumalaid-armsaid SMSe ning siis ootamatult avastasid, et tüüp käib täiega pinda ning pole üldse see, kelleks sa teda alguses pidasid. Ning hopsti! Kolm kuud hiljem oligi kogu vasikavaimustus asendunud ükskõiksusega ning saigi lahku mindud.
Võib-olla just selle pärast lendasin ma nii pea ees sisse oma Päris Esimesse Pikaajalisse Suhtesse, mida sinagi, armas lugeja, väga hästi tead. Sest minu jaoks oli nii uus, nii huvitav ja nii armas ja samas uskumatu avastada, et kellegagi on võimalik nii pikalt, nii põhjalikult ja nii elumuutvalt koos olla. Ning järsku ei olnudki lahkuminek iga erimeelsuse juures lahendus. Sest järsku oli mängus terve elu, tulevik; järsku oli kõik… päris.
Ma natuke igatsen seda aega, kui sai üle päeva armutud, kui sai elu ja suhteid ja sümpaatiaid võttagi niimoodi – kergelt. Nüüd, täiskasvanuna (vähemasti ma – jälle – eeldan, et ma olen lõpuks täiskasvanuikka jõudnud, esimene pooljuubelgi lähenemas) ei saa enam nii. Kui armud ja oma tundeid näitad, siis käib sellega kaasas kohe ka suur vastutus. Eeldused. Ootused. Enam ei ole nii, et võid lennelda ühe meeldiva inimese juurest teise juurde ning arvata, et sellega ei kaasne tagajärgi. Alati kaasneb. (Ja mitte et ma seda teeks, seda lendlemist.)
Ning nüüd peab iga lahkuminekumõttegi juures juba mõtlema, kuidas ja miks ja kas ja milleks. Ei ole nii, et lihtsalt ütled bye-bye ja lendled järgmist sümpaatiat otsima. Kõike tuleb analüüsida, kaaluda, vaagida.
Väsitav on olla täiskasvanu. Kõik teeb rohkem haiget, kõik läheb rohkem korda. Miks, huvitav? Miks ei saa kõigest kergelt üle lennata, nagu liblikas – andke andeks klišee – õielt õiele.
Näiteks ei tea ma senimaani, tegelikult, kas mu eelmine lahkuminek oli õigustatud. Äkki oleks pidanud rohkem vaeva nägema? Aga kas see, kui sa näed vaeva, toob armastuse tagasi? Või äkki polnudki armastus kadunud, vaid lihtsalt kuskile peitu läinud ja seda olekski olnud võimalik pisukese vaevaga taastada?
Ma tean, et need mõtted on suhteliselt kasutud, ning ega ma ausalt öeldes eriti sellele ei mõtlegi. Lihtsalt hakkasin meenutama, mis tunne oli olla 17. Tõsi, oli palju segadust, palju ootusi, palju endavihkamist ja endaarmastamist. Kõik oli suur karussell.
Nüüd on… Nüüd on üks paikaloksunud inimene oma tahtmiste ja harjumustega, mida on raske teise järgi kohandada. Nüüd on ootused tulevikule, nüüd on unistused oma metsamajast ja millest kõigest veel. Kas ma olen liiga ruttu juured alla kasvatanud? Minuvanused ju tavaliselt on valmis viskama oma asjad spordikotti ja Albaaniasse kolima! (Albaanias, muide, on linnas kiirusepiirang 40.) Aga mida teen mina? Lähen murest lolliks, kui pean nädalaks oma kiisud üksinda jätma!
Ikka on nii, et uuel aastal vaatad end ja oma tahtmisi natuke üle. Aga praegu… Praegu tahaks tunda end jälle 17aastasena. Mitte vinduda mingite vihade otsas ning võtta asju kergemini.
Ja mul on hirmsal kombel oma tuttavast kahju. Sest ma usun, kuigi pole temalt küsinud, et tema ei võtnud seda, oma 3kuulist suhet, nii kergekäeliselt. Kuigi ilmselt ta praegu soovib samamoodi, et oskaks võtta kõike seda kergemini.
Ja ometi olen minagi ju veel twentysomething…
[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/jamie-cullum-twentysomething-02-twentysomething-wwwtorrentazoscom.mp3]—
*Jätame siinkohal välja, et Rüblik oli ka tegelt mu klassivend.
Pealpool pilvi paistab päike. Aga sinna ronida oli ikka suht raske… Viimased Slovakkia-jutud homme või kunagi.
Ongi homme. See, mida ma olen oodanud alates oma sünnipäevast. Ehk siis homsest võib jälle oma sünnipäeva ootama hakata.
Aga homme… Homme on – peab olema! – lumi. Homme on küünaldes sillerdav vaikne ja pühalik surnuaed. Homme on liiklusummikud surnuaiast koju sõites. Homme on suur kott kingitusi. Homme on isetehtud brownie’d (välja tulid!) ja apelsinipart, mis läks natuke kõrbema. Homme on kuuse ehtimine ja kallistused ja head soovid. Homme meenutame neid, keda enam ei ole, kuid kes alati on.
Homme on… Homme on jälle suured jõulud. Pere on suur. Homme me ilmselt laulame ja kui sõnad meelde ei tule, helistame Birxile ja paneme ta valjuhääldisse meie perega kaasa laulma.
Homme on. Ja siis me läheme Slovakkiasse ja siis ongi uus aasta.
Lihtsalt nii hea on olla. Kõik on tehtud, kingitused on pakitud, mees jõuab kohe koju ja… Ja ma hakkan jõulufilme vaatama. “It’s a Wonderful Life” ja “A Christmas Story”.
Klassika.
Ja nüüd laulab imekaunis Josh Gorban.
[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/josh-groban-o-holy-night.mp3]
Tööintervjuud on kahtlased asjad. Ses mõttes, et jube keeruline on näidata end kõige paremast küljest lühikese aja jooksul, olles seejuures adekvaatne ja enesekindel. Sest noh, esiteks oled sa pabinas ja teiseks võid sa olla roostes, nagu mina. Pluss ma ei ole kunagi olnud eriti hea müügiinimene, saati suudan ma siis hästi iseennast müüa. Tööd, jah, oskan ma küll teha, aga müümisega on raskusi.
Birx saatis enne minekut julgustava sõnumi, et ole sina ise. Kogemuse järgi võin öelda, et “mina ise” on puterdav, sõnu sassi ajav ja vahepeal ajukülmuv tšikk, kes alles pärast pooletunnist vestlust suutis normaalse lausega maha saada.
Okei, võib-olla polnud asi nüüd nii hull ka. Aga pärast intervjuud käib see miljon korda peast läbi ning päev otsa mõtled ainult sellele, mida oleks võinud paremini teha. Oleks mul siis vähemalt Tikri enesekindluski, kunagi ta kirjutas, et tööintervjuud on tema nõrgad kohad, aga vähemalt suudab ta end kiiresti töötades tõestada. Ma ei olnud täna isegi selles kindel (pakutav koht oli küll paberite järgi erialane, aga mu eriala on ju ajakirjandus ja suhtekorraldus, kusjuures seda teist poolt pole ma ju üldse praktiseerinud, ainult teoorias).
Noh, igal juhul. Kogemus jälle juures ja pealegi on täna esitlus, mille pärast ka veel muretsema peab.
Õnneks tegin ma õige valiku muusika osas, kui intervjuule sõitsin: kui saan, siis saan, ja kui ma ei saagi, siis ei saa.
[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/09-dago-noorte-inimeste-laul.mp3]Sain just teada, et Hollandis tehti selline katse. Kui narkodiilerid ja prostituudid hakkasid rongijaamas liiga palju võimust võtma ja ära tõusma, hakati seal mängima klassikalist muusikat. Töötas, tüübid lasidki jalga (kuigi jäid rongijaama ette tänavale jõlkuma).
Huvitav.
Põnev link: mine lase teha oma käekirjaanalüüs.
Jrile: Benford’s Law. (Olgu neetud su beauty sleep’id!)
Quote of the day:
“My grandfather’s a little forgetful, but he likes to give me advice. One day, he took me aside and left me there.”
Ron Richards
Super-absurdiblog of the day: A Beautiful Revolution. Stiilinäide:
Tegelikult on see heartbreakingly kaunis lehekülg, kus on joonistused, vahepeal tekstid ja kurbnaljakad postkaardid. Ja kõik see saab inspiratsiooni tema naisest, kes kirjutab ka kohutavalt armast ja hingematvalt kaunist blogi. Mulle meeldivad armastuse avaldamise erinevad vormid. Väga.
Muusikat: Gus Gus.
[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/gus-gus_gus-gus-vs-t-world_06_sleepytime.mp3]
Olen juba aastaid treeninud end unenägusid mäletama ning proovinud unenägusid kontrollida. Vahepeal see ka õnnestub – ja see tunne, mis siis valdab, see on fantastiline! Sest unenäos oled sa võimeline kontrollima kõike, see on ultimatiivne reaalsus ja meelelahutus ja võim. Selle nähtuse nimi on lucid dreaming ehk… Ma ei teagi, kindlasti on eesti keeles ka sellele hea ja õige vaste. Selged unenäod?
Ühesõnaga, trikk on selles, et sa pead unenäos olles aru saama, et tegu on unenäoga. Lucid dreams foorumites jagavad inimesed sageli enda “unenäomärke” – ehk siis märke, mille järgi aru saada, et sa näed und.
Kui sa oled ärkvel ja meenutad unenägu, siis sa saad kohe aru, millised need märgid on. Näiteks on väga tõenäoline, et sa näed und, kui sa suhtled surnud inimestega, kõnnid mööda linna ringi alasti või kassid ja koerad on sinist värvi. Point on aga selles, et kui sa näed und, siis võib sulle see kõik väga normaalne tunduda. Sa ei hakka unenäos oma pead vaevama sellega, miks sa suudad lennata, eriti, kui sa unes näiteks oled juba niigi viis minutit tööle hiljaks jäänud (ja lendad kähku tööle, et pahandust ei tuleks).
Mul on läbi aegade kujunenud välja väga konkreetsed unenäomärgid, mille järgi ma saan aru (või vähemalt alati püüan aru saada ja teadvustada endale), et ma näen und. Näiteks on mul unenäos alati väga raske lugeda mingit teksti – ma lihtsalt ei suuda fokusseerida oma pilku ja see on üks väga hea unenäomärk – ma saan siis 99% juhtudest aru, et ma näen und. Ja seiklus võib alata!
Lisaks on mul unenäomärkideks veel kummaline valgus ja värvimängud – täna öösel näiteks olin ma täiesti psühhedeelses värvimaailmas vahepeal. Konkreetne unemärk on ka, kui lülitid ei tööta. Ja loomulikult – kui ma saan lennata ja vee all ilma abivahenditeta hingata. Paar korda on mul juhtunud ka nii, et hakkan unes kahtlema ja mõtlema, et see võib olla uni. Loogika, mis mul siis tekib, on umbes selline: kui see on uni, siis ma peaks saama ju siit keskkonnast sõrmenipsutusega näiteks mujale – ja see töötab! Selle tehnika nimi on reality check, sest ju reaalsuses kahjuks ei saa sa end sekundiga mujale lennutada, kui näiteks loeng on surmigav või tahaksid minna näiteks tunnikeseks Tallinnasse vanalinna jalutama. Tartust. Sekundiga.
Täna nägin unes aga seda, et käisime Birxi ja Katsiga kosmoses. Uskumatul kombel ei suutnud ma aru saada, et tegu on unenäoga.
Lucid dreaming on täiesti õpitav muide. Ma hakkasin endal seda treenima tõesti juba pea teismeliseeas, kui ma isegi seda mõistet veel ei teadnud ja ei olnud näinud ei “Waking Life’i” ega “Vanilla Sky’d” (mis mõlemad on väga head sissejuhatavad ja tutvustavad filmid lucid dreaming‘u teemasse). Esimese sammuna on väga oluline oskus oma unenägusid mäletada. Sellepärast kirjutan ma ka blogisse oma unesid üles. Sest on ju täiest mõttetu, kui sa oma unenäos ringi seikled, kui sa seda hommikul meenutada ei suuda. Järgmiseks sammuks ongi unenäomärkide otsimine. Ja siis juba pead proovima unenäos “üles ärgata”. Aga siin on oht, et sa ärkad ka päriselt üles, kuna sa oled liiga erutunud mõttest, et whoa, ma päriselt olen unenäos ja saan teha KÕIKE!
Üles ärkamise vastu näiteks aitab see, et proovid unes koha peal ringi keerutada – nagu lapsena. See kõlab tobedalt, aga kahvatuma löönud unenägu tuleb sel viisil kiirelt tagasi.
Head infot lucid dreaming teema kohta leiab näiteks Dream Views saidilt. Sealt saab infot ka erinevate tehnikate kohta, kuidas selgeid unenägusid näha ja kontrollida. Uskuge mind, see on hullult lahe asi. Nõuab ainult natukene tööd iseendaga ja oma kujutlusvõimega.
Taustaks: unenäoline Björk.
[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/05-bjork-i-see-who-you-are.mp3]Ma olen vist igal aastal jõulude paiku üle korranud, kui väga ikka mulle järgmine lugu meeldib. Kuigi jõulud on minu jaoks rõõmuaeg, teevad need pühad siiski sageli ka melanhoolseks, eriti ootus.
[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/ally-mcbeal-a-very-ally-christmas-12-river-robert-downey-jr.mp3]Sul on peavalu? Guugeldad natuke ja jõuad järeldusele, et tegu on suure tõenäosusega ajukasvajaga? Sul tuju kõigub ja raha ei püsi peos? Guugeldad natuke ja jõuad järeldusele, et see on kindlasti bipolaarsus? Järelikult võib sind ohustada mitte ükski neist haigustest, vaid hoopis küberhondria. Times kirjutabki sellel põneval teemal. Ehk siis teadlaste sõnul on aina levinum see, et inimesed harrastavad otsingumootorite vahendusel endale diagnooside panemist.
Tuleb välja, et küberhondrikud suhtuvad otsimootoritesse nagu oleks tegu elavate ekspertidega, kes suudavad igale individuaalsele juhtumile reageerida ja vastata. Pealegi on tõsised haigused märksa vähem tõenäolisemad, olgugi, et inimene on endale keerulised sündroomid selgeks teinud ja peab seda enda haiguseks.
Muidugi ütlevad uuringu läbi viinud teadlased ka, et sümptomeid ei tohiks siiski ignoreerida, kuid ei tasu ka üle pabistada.
Ma arvan, et küberhondria võib sarnaneda pühendunud House’i jälgijate sündroomiga, kes arvavad iga asja peale, et neil on kindlasti luupus ning teavad ebanormaalselt palju selle kohta, kuidas tehakse teatud meditsiinilisi protseduure (ning arvavad, et neil on neid kindlasti vaja).
//
In non-related news…
Arvasin, et sain unes epiphany ja tean, kuhu pean oma CV saatma, et tööd saada. Uni läks ootuspäraselt Inimese kella järgi ära ja nüüd tiksun siin nigu lolakas. Koht, kuhu unenäo järgi oleks pidanud CV saatma, ei tundu päriselt üleval olles üldse selle kohana, pealegi ei otsi jätkuvalt keegi endale Tartusse satelliit-reportereid (kuigi mis häda on tänapäeva internetiseerunud maailmas Tallinnas kontoris kohal istuda, arumaisaa, pealegi ei ole ühe ajakirjaniku asi kontoris istuda – kui, siis ikka kirjutamiseks -, vaid ikka ringi liikuda).
Lisaks nägin unes kolme autoõnnetust ja seda, et Pussakas oskas rääkida. Ja et Aleksandri tänava viiekordsete taga õitsesid nurmenukud ja Aleksandri tänav üldse oli hästi ilusaks tehtud.
Eile nägin unes, et keegi kutt, kes meenutas kahtlaselt palju fotoblogijat Kaarel Nurka, ajas mind taga ja mingi kahtlane bisnis oli Birxi venna sünnipäevaga.
Oh heldust küll. Kuna ma aga olen ma uuest muusikavidinast vaimustuses, siis siit veel üks hea lugu teile. Ma loodan, et see innustab ka neid inimesi blogist muusikat kuulama, kes juutuubi linkidel üldse klikkida ei viitsi – saab ju muusika käima panna ja teistes akendes edasi surfata.
Igal juhul, siin üks ilus hommikohvikõrvane lugu. Tegu Lauri Saatpalu & co projektiga Folkmill, mis oma tegevuse küll mõni aeg tagasi lõpetas, kuid “Käib salapidi öö” on läbi aegade üks nunnumaid eestikeelseid lugusid minu jaoks vist üldse. Taas midagi sellist, mida omaette laulda, kui hilisööl kusagilt koju jalutad. Lisaks seostuvad selle looga suurepärased mälestused praeguseks lagunenud sõpruskonnast ja kõigist neist toredatest asjadest, mis me koos tegime.
See karge hommikune valgus
mida magajad ei näe
ei ole lihtsalt päeva algus
ta sulle ulatab käe