Tag Archives: melanhoor

6280

Argielu 4 Replies

Lõppeva nädala juures on vähe positiivseid emotsioone. Ainult üks uudis pani mind rõõmust kiljuma, ja see oli muidugi Raadio 2 kuuldud teadaanne, et Russell Brand tuleb Eestisse. Fuck yeah!

Kõik muu on aga läinud vääramatult tualetti. Kuidagi ootamatult olen ma tagasi (ka mentaalselt) selle aasta varakevades, kus hommikud algasid nutu ja kuurist viimaste puude toomisega, hommik jätkus kütmise ja haige lapse poputamisega ja koguaeg tahaks ära surra. Ainuke vahe on see, et nüüd on lisandunud ka koolitööd igikestvasse “tööd on nii palju, et ei tea, kuhu suunas tormata” kompotti.

Tormame edasi. Ükskord saab ikka laps terveks ja ehk saab pühapäeval kuuri nii korda, et saab talvepuud ära tellida ja kapis on pestot ja parmesani. Ehk et hullu pole tegelikult väga midagi.

Lihtsalt meeleolu pole mittemingisugust.

effing eff

Argielu 17 Replies

Super. Fantastiline. Läks ainult kaks nädalat, et ma oleks end oma kahel-poolel-töökohal ja täiskoormusel koolis ribadeks tõmmanud. Praegu tabas mind fantastiline arusaamine, et ma olen TOTAALSELT FUCKED ja ma isegi ei oska ühestki otsast hakata enam asju harutama.

Homseks on kodutöö kaks kodutööd, mille tegemist ma pole isegi alustanud. Neljapäevaks on kodutöö. Reedel on kontrolltöö ÕHTUL POOL KAHEKSA (sest magister on siiski ju töötavale inimesele), mis mind ärritab seetõttu, et ma pidin sõitma Saaremaale õe sünnipäeva tähistama ja ühele pereüritusele veel, lisaks on seal selle teise tööasja koosolek, või noh, peaks olema, reede õhtul. Aga kontrolltööd järele teha ei saa, seega jääb minemata. Fantastiline. Vähe ma ei oodanud seda.

Rääkimata sellest, et ma peaks täna veel lõpetama kaks artiklit ja tegelema aktiivselt homseks allikate leidmisega ja homme siis artikli ka valmis kirjutama. Ja minema täna kooli ja homme kooli. Ja homme kirjutama järjejuttu. Pluss Delfile asju. Ja ülehomme täispäeva kontoris tegema. Noh, õnneks see on tegelikult meeldivaim osa, sest siis jääb päevaseks lapsekohustuseks ainult ta kuhugi hommikul viia või kellelegi jätta ja õhtul järele minna.

Muidu käib ikka edasi-tagasi mingi lapsekamm ju ka, ning lisaks kirjutamistele ja asjadele pean ma ju pidevalt sotsiaalmeediat ka haldama JA VALIMISTE ASJA MA POLE ISEGI SIIN VEEL MAINIDA JÕUDNUD.

Kui ma veel eile olin üsna tšill ja tundsin, et ligitikkunud haigusepoiss sai rahulikumalt võetud nädalavahetusega seljatatud ning teatasin, et kõige suurem teene, mis ma endale teha sain, oli nädalavahetusel tööasju mitte teha, siis tänaseks ma lihtsalt hullun.

faking faaaaaaak!

Disclaimer kõigile, kes tulevad ütlema, et see on normaalne elu ja lõpetagu ma vingumine ja nautigu päriselu. Või et ise sa ju tahtsid ja ise sa võtsid ja naudi seda, sest kuu aja pärast on töö otsas ja aega küll kooliga tegeleda. Sorri, ilmselgelt pole ma tehtud samast puust, millest kõik teised normaalsed superinimesed tehtud on ja mul jookseb vahel kokku. Tõesti sorri.

Kommentaatorile, keda minu lahkuminek nii väga huvitab…

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine

agu sihvka

Täna ilmus Delfi Naistekas mu järjekordne kolumn, sel korral kirjutan ma #naistejuttudest. Teadupoolest ma ise kommentaare ei loe (miks? sest eelmine kord kui lugesin, tahtsin kohe eneka teha. ja praegu on elu liiga ilus, et eneka peale aega raisata), aga sõbrad on juba mitu aega rääkinud, et mulle on tekkinud üks püsiaustaja.

Nimelt on üks kommentaator, kes järjekindlalt iga kolumni all küsib, et miks mu abielu ei püsinud ja MIDA SEE DAKI OMETI TEGI, et ta mees minema läks. (See osa vist varieerub, vahepeal heidetakse mulle ette, et miks ma ta küll välja viskasin, teinekord aga olevat mina see mustem pada.) See on ikka täitsa müstiline, kuidas inimmõistus töötab,  kas pole.

Tabloiditöötajana saan ma väga hästi aru, miks lugejaid alati lahutused-abielud huvitavad. Põnev on ju! Nii väga tahaks näha teiste musta pesu: kas on ka sama must kui meie enda oma? Või on mustem? Pesevad kuidagi teisiti? On nad ehk samasugused inimesed nagu meie või puuksutavad vaid vikerkaari ja toituvad vaid kasteheinaveest?

Umbes nagu mu eelmise lahkuminekuga – ka tol korral kuus aastat tagasi sain ma hunnikutes kirju ja maha pidada uudishimutsevaid vestlusi. Mis siis ikkagi juhtus? Mööngem, eelmine lahkuminek oli kordi skandaalsem, eks ole. Aga juba siis kirjutasin ma avalikult ja pikalt-laialt sellest, kuidas enam ma seda viga ei korda, et oma eraelust liiga palju blogis kirjutaksin. Ja ma pidasin ma sõna, vähemalt omast arust on mul alati piirid väga paigas olnud. Kui olen millestki kirjutanud, siis AINULT läbi enda tunneteprisma, kuigi jah, ka see on tekitanud hõõrdumisi teinekord. Sest paratamatult mõjutad sa oma tunnetega teisi ja teised mõjutavad su tundeid…

Ja nagu ma ei kirjutanud blogis meie suhte algusest, ei kirjutanud ma ka sellest, et abielluda plaanime. Pulmapäeval jätsin blogisse vaid ühe vihje, et midagi on toimumas – kes teadsid, need teadsid. Rasedusest teatamisega ootasin kah, kuigi spekulatsioonid tiirlesid… Ning samas vaimus mainisin põgusalt ka lahkuminekut.

Teistmoodi on see kummaline, et ma pean põhjendama, MIKS ma ei põhjenda avalikult oma suhte lõppemist. Suhted ikka saavad läbi, see ei ole mingi uudis ju. Väga suur protsent suhteid lõppeb just sellises faasis nagu meil – kui laps on paariaastane, selja taga on nii palju elumuutvaid asju, millest osad kasvasid kriisiks, teised mitte… Ja peamine on see, et siin ei ole tegelikult ju süüdlast. Me mõlemad oleme süüdi, ühtemoodi. Ma ei tea, mis ülestunnistusi see kommentaator ootab, aga iga mõtlev inimene teab, et niimoodi tavaliselt suhetes on. SUHETES ON KAKS OSAPOOLT. Kaks inimest, kes armastavad, kaks inimest, kes tülitsevad, kaks inimest, kes teevad haiget ja kaks inimest, kes kas saavad hakkama või ei saa.

Ja ma ütlen veelkord: mul on tõesti kahju, et kõik nii läks. Ma tõesti pole kedagi teist nii palju armastanud kui oma lapse isa. Ta oli mu elu suurim armastus. Aga Mila vajab õnnelik-olemiseks kahte ÕNNELIKKU lapsevanemat.

Ma võin öelda, et ma olen praegu kordi ja kordi õnnelikum kui aasta tagasi. Ma ei tea, kas seda on kõrvaltvaatajale näha, aga see polegi oluline. Oluline on see, et Mila on õnnelik. Ja ta on.

Muidugi on olnud kohutavalt raske. Vahel on nii valus, et ma ei saa voodist püsti. Alles eelmisel nädalal ma nutsin, käsi pliidile toetatud, et ma köögipõrandale kokku ei vajuks. Nutsin nii valjult, et hing jäi kinni ja kassid tulid kräunudes uurima, mis lahti. Vahel tundub, et ainus variant ellujäämiseks on alla anda ja surra (paradoksaalne, ma tean). Vahel tundub, et viimased aasta-poolteist on olnud sürreaalne unenägu. Vahel tundub, et ma pole maailma selgelt juba mitu aastat näinud – see oli enne rasedust viimati, edasine on juba raseduse, kolimise, hormoonide, magamatuse, sünnituse, imetamise, magamatuse, sünnitusjärgse depressiooni ja kildudeks purunemise virvarr.

Aga siis on hetked nagu eile. Tegin köögis süüa, viskasime Ruumiga nalja, mängis hea muusika, Mila tuli ja sundis mind istuma, et saaks minuga kallistada, akna taga tegi tööd isa, kes ehitas mulle imeilusa metsviinapuuväätide sõrestiku. Ja ma jälle tundsin, et mu elu on fantastiline. Oh, muidugi, paska on nii palju, et vahel on sitas sumpamisest silmamunad ka valusad, aga ikkagi, ilusat on nii palju rohkem.

Nii et, kallis fänn-kommentaator, siin on su vastus. Teinekord tahad midagi teada, tule küsi otse.

Kuigi ega ma ilmselt siis midagi teistsugust ei vastaks.

kodud siin ja seal

Argielu 2 Replies

rongisõidud

Lapsehoiulogistika on päris hullumeelne, isegi nüüd, kui Milal on superhoidja, kes elab lähedal, ja vaikselt on hakanud rütm paika loksuma. Normaalne on see, et õhtul kulub kojujõudmiseks (lapse hoiust toomise ja poeskäimise kõrvalpõikega) kaks tundi vabalt, teinekord rohkemgi. Siis veel otsa tund aega söögitegemist ja vaikselt hakkab tunduma, et kui kool ka õhtuti olema hakkab, olen õige pea tossust nii tühi kui veel olla annab.

Teisalt mõtlesin täna seda, millise laengu TÖÖL KÄIMINE annab. Issand kui mõnus on end vahelduseks valge inimesena tunda, käia kontoris ja suhelda KOLLEEGIDEGA. Jumal, kus ma olin sellest puudust tundnud!

Ja kuigi tüütu, on omad võlud ka päevas nelja-viie-kuue erineva ühistranspordiga loksumisel. Vaatan aknast välja ja mõtlen: see on uskumatu, Tallinn on minu KODU. Mäletan, kuidas see teadmine minuni ühel varasuvisel päeval jõudis, kui Vabaduse väljakule üle pika aja sattusin. Ma olin seda kohta, seda vaadet igatsenud. Neid maju ja kolisevaid tramme, susisevaid trolliliine ja kõhukottidega turiste.

Nõmmel elades ei taju seda nii teravalt, et elad Tallinnas. Nüüd satun linna igapäevaselt ja Tallinn tundub kodusem kui iial varem. Ja kuigi täna järjekordselt istusin vale trolli peale (issand, see ühistranspordisüsteem ja samanimelised peatused, mida on näiteks viis ja kõik asuvad teineteisest poole kildi kaugusel, ajavad mu hulluks!), hakkab isegi liiklemine vaikselt selgeks saama. Noh, ühtekokku neli aastat siin elatud ka (kui “eelmise elu” aeg sisse arvata), oleks ka juba aeg.

Ja siis satun ma Tartusse ning tuleb uutmoodi koduigatsus. Igatsen korraga Nõmmet ja Tartusse tagasi, kuigi seal elamas ennast (enam? hetkel?) ei kujuta. Ja siis rabavad mingid müstilised hetked – näiteks see, kuidas maitseb Pargi tänava vesi. Nii head vett pole kusagil mujal! Kuigi ka kodune kraanivesi on väga mõnus, on Tartu veel igatsuse ja lapsepõlve maitse.

Aga Mila lapsepõlv hakkab hoopis teistmoodi maitsema. Maitseb nagu Sõõrikukohviku pontšikud või Tom Kha supp. Maitseb nagu tädi Ilme tatrapuder ja Naabrinaise keedetud pasteet. Maitseb nagu pühapäevased pannkoogid Liisi juures või hakklihakaste tädi “Neeta” pool. Ja maitseb nagu emme kallistus, kes on päevas kolm tundi ühistranspordis veetnud.

soundtrack of july

Elu väljaspool mulli, Muusika, raamatud, kinokunst 1 Reply

See ei ole päris postitus. Ma olen reisist emotsionaalselt täiesti kurnatud, natuke füüsiliselt ka, sest läbi sai kõnnitud vähemalt pool Kesk-Euroopat. Plätadega, mis kusjuures pidasid vastu. Ju nad nüüd mul siin lähiajal ka ära lagunevad.

Ma tegin kunagi intekat ühe Uhhuuduuri vennaga, kes rääkis, kuidas jah, reisid on väga lahedad, aga lõpuks on nii, et väntad ja väntad, näed järjekordset fantastilist templit, kuid sees on tuim ja ainus mõte on: “Ahah, jälle üks tempel, nojah…”

Mul on umbes sama tunne praegu. Kõik oli nii intensiivselt suurepärane, et lõpuks oli suurepärasus juba norm. Ma tean, et ma tahan reisimuljed kirja panna, aga ma ei oska seda klassikalises vormis teha. Seega ma natuke seedin ja vaatan, mis välja tuleb. Ja muusika asemel jagan hoopis kolme nende päevade lemmiklugu.

Lykke Li “I Follow Rivers” hakkas mängima, kui sõitsime ööpimeduses Austriasse sisse. Tuuleparki polnud näha, küll aga vilkusid nende kümnete tuulikute punased tulekesed pea kohal nagu sci-fi tähistaevas. See oli maagiline ja unenäoline, see, kuidas su pea KOHAL vilguvad kummalises rütmis, vastavalt labade liikumisele (mida sa ju ei näe) need tuled, punased ja ilusad.

Ja siis tuli see lugu uuesti, kui ühte oma uutest lemmiklinnadest sisse sõitsin. Hiljem kuulasin seda lihtsalt igal õhtul. Sest I, I follow. I follow you, deep sea baby, I follow you.

Lana Del Rey “Summertime Sadness” on teine lugu, mida neil päevil kuulan. Üldse on kuidagi Lana tagasi klappidesse jõudnud. See oli vist eelmisel suvel, kui ma teda ikka väga palju kuulasin. Siis väsisin ära, no nagu ikka juhtub. Aga praegu on paar lugu, mida ikka kuulan, meeleolult on see kõige lähedasem sellele, kuidas hing sees end praegu tunneb.

Betoko “Raining Again”. See on viimase Budapesti-õhtu lugu. Päev mässis mind lämmatavasse palavusse, õhk Kesk-Euroopas on hoopis teistsugune kui siin, meretuultes. Seal oli ka tuul, aga see oli Doonau-lõhnaline, soe ja mahe, meenutas natuke oma loomult Tartut. Me istusime Doonau keskel Margiti saarel ühes veidras über-hipsterite vabaõhuklubis. Klubi nimeks oli Einfach Berliner, selle baarilett oli vana hobukarussell, ainult et hobused olid väärastunud ja ühel näiteks puudus pea, aga see-eest oli tal viis jalga. Klubi keskel kõrgus deformeerunud mannekeenidest kokku pandud skulptuur ja tantsupõrandal tantsis albiinokutt, kes tundus olevat pärit tulevikust. Näiteks robot, kes on valmis ehitatud mõnel sinisel esmaspäeval, siis löödi käega ja saadeti tootmisest välja. Ja siin ta nüüd tantsis.

Siis tuli see lugu ja ma nägin vaimusilmas ette, milline oli eilne õhtu, kui olin lõpuks kodus tagasi. Väljas sadas ja sadas, esimest korda läheneval hooajal ma kütsin. Mitte, et vaja oleks olnud, aga tunne oli, et tahaks.

How does it feel? When you wake up in the morning and it’s raining again…

kommentaaridest

Inimesed ja inimeseks olemine 42 Replies

Mul oli selleks nädalaks nii palju coole postituseideid, aga ÜLDSE pole aega, õudukas. Ja lisaks kõigele sattusin ma eile õhtul kuidagi lugema oma sellenädalase Delfi kolumni kommentaare ja mul läks tuju nii ära, et ei ole enam peas ühtegi cooli ideed.

Internetti kirjutamisega on teadupoolest see värk, et idiootsete kommentaaridega tuleb arvestada. Eesti anonüümne kommentaarikultuur kiliseb, koliseb, lonkab ja möliseb ja sa kas õpid seda ignoreerima, õpid seda mitte südamesse võtma või õpid sõkaldest terad eemaldama. Kui ühtegi kolmest selgeks ei saa, siis pole internetti kirjutamine asi, mida sa kaua teha saaks – see sööb lihtsalt seest nii tühjaks.

Mina olen õppinud kommentaare ignoreerima. Kui Mallu Delfis oma beebiblogi hakkas pidama, luges ta alguses koguaeg kommentaare ja ma rääkisin talle pikalt iga kord, miks ta seda tegema ei peaks, ERITI kui ta seda kõike nii hinge võttis ja läbi elas. Nüüd ta vist neid enam väga ei loe ja on õppinud neid vähem südamesse võtma. Mina? Ma oleks pidanud jääma ignoreerimise juurde, sest mina võtan KA südamesse. Ja nüüd seekord lugesin ja nii õudselt kurb hakkas.

Ma ei saa hästi aru sellest, et inimesed võtavad oma päevast selle 15 minutit, et minu kirjapandut (millega nad ei nõustu ja mida nad idiootseks peavad) lugeda, siis võtavad paar sekundit, et endale “äge” alias välja mõelda ja siis veel mõne minuti, et mulle midagi VÄGA halba öelda. Lolliks sõimata, näiteks. Või siis täpsustada, kui VÄGA nad ikka lolle naisi vihkavad.

Mina võiks öelda, et ma vihkan ilgelt lolle kommentaare.

Pooled kommentaaridest just seda on, inimesed lihtsalt EI SAA aru absoluutselt, mida ma kirjutan, point läheb lennates kuskilt poole meetri kõrguselt peast üle. (Ja hakkavad mölisema, sest ma viitasin jutu sees tähtkujudele… Järelikult olen imbetsill ju! Või siis hakkavad kinni sellest, et ma kirjutasin, kuidas Mila sööb vokkrooga… SEST MILLINE EMA ANNAB OMA LAPSELE PRAETUD JUURIKAID LIHA JA NÄITEKS RIISIGA?! OLEKS ET KEEDAKSKI!!!) Teine pool kommentaatoritest saavad umbkaudu aru, mis mu tegelik point oli. Ja kuna nad sellega ei nõustu, siis arvavad, et on kuritegelik, et minusuguseid ammu juba seina äärde pandud pole, SEST MILLINE EMA EI SUNNI OMA LAST SÖÖMA?! Praegu hea rääkida, aga vaatame, kuidas su laps 15 aasta pärast kodutute supiköögi järjekorras seisab…

What nagu? Et kes naerab viimasena, naerab paremini?

Ma kohe nii väga tahaks näha seda inimest, kes tuleb kohtub Milaga, näeb kõrvalt, kuidas ma teda “kasvatan” (või siis tema kasvatamatust) ja siis õhtuks ütleb: “Jajah, väga tore. Kõik on väga tore. Aga ma loodan, et 15 aasta pärast on su laps kodutu narkomaan. Ja kohtume siis seal Koplis supiköögi juures? MA OLEN SEE, KES POLE KODUTU JA KES SU LAPSE ÜLE NAERAB. Head õhtut!”

Päriselt? Tõsiselt? Sellised inimesed on olemas?

Lugedes kommentaare, tundub tõesti nii.

Eile mõtlesin natuke selle kõige üle. Käin ringi ja mõtlen, et inimesed on ilusad ja head, vähemalt enamuses. Poes naeratavad, pangas jutustavad minuga, ainult vahepeal aeg-ajalt ähvardatakse päriselus näkku lastekaitsega ja õnneks ainult iga paari nädala tagant ähvardatakse kodutusega… Sellega ma olen juba harjunud – vähemalt enamuses tundusid ümbritsevad inimesed head.

Aga tuleb välja, et tegelikult on kõik kahenäolised? Mulle näkku naeratavad, selja taga aga ootavad õelalt irvitades, et mul läheks ikka nii sitalt kui võimalik? Ja kuna mu elu läheb üldiselt tõesti üsna sitalt, siis, ma eeldan, saate te minuvihkajad iga nädal kokku, kannate mu mitteedusammudest teineteisele ette, naerate veel ja siis lõpetate istungi paraadi ja ilutulestikuga?

Tore, kui mõnel nii palju aega ja energiat on. Ja tore, et mu sitastiminemised ja sitastitegemised teile nii palju rõõmu toovad. Keep on giving, guys!

elu ja muud

Argielu 26 Replies

Olen korraks kodus. Imelik on.

Peamiselt seetõttu, et… Hmm. Nojah. Peamiselt seetõttu, et ma olen nii palju ära olnud, ja homme lähen jälle. Või on see peamiselt seetõttu, et… Oot, siin on vist koht, kus tuleks teha announcement.

Sest mu elu on jõudnud punkti, kus mul on jälle korterinaaber. Millal see viimati oli? Kes see viimati oli? Maia? Maali? Maali vist.

Nojah.

Ühesõnaga, peale pikka surmaga võitlemist, sunnitud dieeti (loe: nälga), häda, risti ja viletsust ja sõprade seletamist, sain ma aru, et jah, tõesti. See miljoniruudune meganunnu Nõmme kodu on minu ja Milakese jaoks tõesti liiga suur. Mida me teeme nelja toaga, kui kaks oleks rohkem kui küll? Poolt- ja vastuargumente muidugi oli, peamiselt see, et on raske end sundida taas seisu, kus sa pead kellegi teisega, kes pole su suhe või laps, jagama igapäeva. Aga pooltargumente oli nii palju rohkem kui neid, mis vastu.

Seega nüüd on mul Ruumi. Sõnast roomie. Sõnast roommate.

Ma tunnen teda aastaid, me oleme ammu sõbrannad, aga blogis jääb ta Ruumiks, et kaitsta privaatsust ja nii.

Novot. See siis nüüd.

Tema saabumine tähendab ka seda, et kuniks mul pole terrassiust (kirjutan sellest eraldi peagi), pean ma loobuma oma lillelisest eraldi sissekäigust, nihutama köögis külmiku SELLE VÄRDJA RÕVEDA KORIDORIUKSE eest ära ja hakkama SELLE VÄRDJA RÕVEDA KORIDORIUKSE kaudu käima.

Ma vihkan seda ust kirglikult.

Aga sellest ka mõni järgmine kord.

Tegelikult tahtsin ma tulla ja kirjutada, kuidas ma tundsin täna, et pean võtma kandideerimisest pausi. Ma lihtsalt ei suuda enam. Töö otsimine on töö omaette. Sa kirjutad päevad läbi motivatsioonikirju, kaaskirju, elukirju, saadad need ära, istud ja ootad ning heal juhul pääsed vestlusele. Samal ajal rabad nagu napakas muud tööd teha, et nälga ei sureks, seepad siit ja sealt vanu tuttavaid, et kas kellelgi pole minusugusele inimesele mõnd sellist otsa pakkuda, mida tõesti teha tahaks…

…ja sured.

Ootad ja sured. Seepad ja sured. Kirjutad ja sured.

Ja siis tulevad need kirjad, kus sulle öeldakse,et sa olid megakõva. Tõesti, suurepärane kandidaat. Aga, kahjuks… Mitte piisavalt suurepärane. Kuid: “Me oleme kindlad, et teie CV juures pole töö leidmine mingi probleem…”

Jajah. Tõesti pole. Miks muidu ma seda viimased n+1 aastat otsin.

Ausalt, mul on tunne, et ma otsin tööd rohkem kui seda päriselt teha saan. Kaua oma elust ma “vabakutseline” nüüd olnud olengi?

Sitaks ikka.

See on nii kohutavalt väsitav.

Kolm päeva tagasi ma näiteks paningi kinni ühe paljulubava töökuulutuse, mis tol päeval aegus, sest… Ma ei suutnud enam. Ma kandideerisin samasse kohta (küll teisele kohale) alles pool aastat tagasi.

PIINLIK ON.

Ja ma olen nii väsinud.

Tobe ja naeruväärne on kurta ju ka, sest mu eriala ja muud tööalased suhted lubavad siiski mul sellist “rantjee-elu” elada. Istun kodus ja muudkui kirjutan. Isegi ilukirjandust. Ja saan makstud. Imeline ju!

Aga seda, kui väga ma igatsen oma ellu vähemalt mingitki stabiilsust, on raske kirjeldada. No mingitki stabiilsust lisaks sellele, et kõik päevad algavad kell 8-9 ja elu keerleb ainult lapse magamise ja tema magama sundimise ümber (ka sellest mõni teine kord). Või sellist stabiilsust, kus mul oleks ka puhkused ja nädalavahetused. Raha, mis laekub kindlal kuupäeval kindlas summas. Et ma tean, millal arved makstud saavad. Et oleks valge inimese elu noh.

Nõu ofens, muidugi.

Et siis ikka teeks end OÜks või FIEks? Kas see aitaks? Kas mul siis oleks nagu päriselu? Ajaks äri ja muudaks selle, mis ma teen, ka riigi silmis seaduslikuks? See tähendab, maksud on mul ju makstud, haigekassa on olemas, AGA IKKAGI.

Ja ma olen liiga kurnatud, et isegi seda kõike läbi mõelda. Et mis siit edasi ma peaks tegema, kui on ilmselge, et mind pole kuskil vaja, mu oskused on kasutud ja/või mu nõudmised liiga partikulaarsed, et mind päriselt keegi tööle tahaks. Kuhu ma siit lähen? Loon ise endale töö, mida tahan teha? Kandideerin edasi ja käin, nagu mingi loll, aina vestlustel, jõudes ringiga tagasi samade firmade juurde, kust ma alustasin?

Või lihtsalt… Koliks ära? Praegu veel saab, praegu veel on laps lasteaiatu ja koolitu. Pere koondub niigi kõik kohe jälle sünnitava õe ümber, või siis koonduvad nad sinna, kus on nende elu… Ja nende elu on mujal, mitte Põhja-Eestis. Läheks ja alustaks uuesti, alustaks suvalt, lambist, toetades end sellesama kodustöötamisega, mida ma niigi teen..?

Mida siis? Kuhu siis?

Ainus, millega ma end lohutan, on see, et ju ma pole seetõttu veel midagi saanud, pole mind keegi tahtnud, et ma pole lihtsalt õige asja otsa veel komistanud. Et kuskil on see asi, mis on MINU. Minu karjäär, minu tulevik, minu SEE ASI, mida ma tahan teda särasilmil ja kus on kõiki minu oskusi ja teadmisi vaja.

Aga ma ei tea, kust ma SELLE ASJA otsimist jätkama peaks…

suve-eelne kaleidoskoop

Inimesed ja inimeseks olemine 8 Replies

See ei ole päris postitus, sest mu aju jooksis kokku, veel on lõpetada kaks artiklit ja siis kauaoodatud auhind: pikk nädalavahetus Saarlandis. Ehk pikemgi.

Siin on rändom-hetked möödunud nädalatest, mis seda suve-eelset aega anno 2013 meenutama jäävad.

Juhuslikult avastatud maailma kõige kriipim icebreaker: kui sa oleksid sarimõrvar, kuidas sa tapaks? Seda sünnipäeval n+1 inimese käest küsides saab vastuseks kohati väga veidraid asju. (Ja kahtluse, et mõni võibki olla sarimõrvar, aga noh, kapis.)

*

Üks varahommik Punaste Seintega Toas, kus mu kõrval istus nii lõppilus tüdruk, et ma hakkasin mõtlema selle üle, kust ilu tuleb. Ja kas ta üldse kuhugi läheb. Ma olen näinud ja näen ilmselt edaspidigi enda ümber nii palju ilusaid inimesi (ka neid, kelle kohta paljud ‘kole’ ütleksid), et äkki on asi minu silmanägemises?

*

Seisame ja räägime hirmvana naabritädiga juttu. Maast ja ilmast, lilledest ja lastest, ummistunud rennidest ja liivakookidest.
“Ma võtan selle rennide puhastamise ette, kui tagasi olen,” arutlen murelikult, silmitsedes sodi täis räästast.
“Oi, see oleks küll tore! Mõtlesin, et teen ise, aga, tead… tasakaaluhäired on tekkinud…”

*

Ükskord istume trepil ja vaatame, kuidas Pussakas toob uhkelt hiire. Mäng, jaht, mäng, jaht.
Järgmisel päeval oli trepile asetatud musträstas.

*

Harjutan töövestlusele sõites sõna Einchhörnchen hääldamist. See on mu uus ja mitte väga huvitav eraprojekt, kui ma ei suuda oma aju välja lülitada ja mõtted ajavad hulluks. Ühtäkki silman bussiaknast oravat.

Ma usun, et oravad toovad õnne.

*

Talv sai vist lõplikult läbi, taban peast läbi jooksva mõtte, aga rohkem sellele aega mõelda pole. Seisan Linnahalli katusel ja vaatan päikesetõusu. Teen pildi, mis saab hiljem blogipäiseks.

To where I was going, I didn’t need words.

*

Siis see pärastlõuna, kui me istusime basseiniveerel, mille ma ennist minestuse äärele end viies täis olin puhunud. Järasime kuivatatud särge ja rüüpasime õlut peale, kuidagi väga mõnus oli.

Hiljem istusime (juba teise meiega) kantooras ja kuulasime James Blunti ja mulle tundus, et ma olen sattunud multikasse.

*

Poseerin järjekordse eksperimendiloo tarbeks fotograaf Kalevile.
“Tee seksikiisu naeratust nüüd!” käsib ta. Purskun naerma.
“Mu seksikas pole väga seksikas,” möönan.

Hiljem ütleb Kalev, et kui need fotod ilmuvad, siis saab mul meestega raske olema.

Mis ta täpselt mõtles, ei teagi.

*

See hetk Ssiki ja Priidu pulmast, kui ma seisan saalilävel ja vaatan, kuidas mu kõige vanemad ja püsivaimad sõbrad tantsivad. Kõik olid seal, Tannust alates ja… ma ei teagi, kellega lõpetades. Ma vaatan neid ja nad on kõik NII ÕNNELIKUD, lihtsalt, kutid tantsimas oma sõbra pulmas, et kuskil kopsude lähedal hakkab pitsitama.

Tükk aega pole kellegi teiste õnne vaadates ise nii ehedat rõõmu tundnud. Lihtsalt rõõmu, sest teistel on nii hea olla.

*

Ootame bussi. Karmihääleline tädi, kes ennist oma meeskaaslasega millegi üle häälekalt vaidles, vaikib ühtäkki, otsib midagi oma kotist ja ulatab Milale kaks piibelehte.
“Aitäh!” ütleb Mila pärast lühikest mõtisklust.

Ja kuidagi ma tean, et see hetk on muutnud midagi maailmas paremaks. Lihtsalt sellega, et ta juhtus.

*

Või siis sel korral kui ma olin Indigo Stuudios iluprotseduuridel ja me muudkui naersime, ma isegi ei mäleta enam, mille üle. Ja jälle ma mõtlesin seda ilu-asja. Või pigem vist avastasin üllatusega, et ootamatult on taastunud võime pisiasjadest rõõmu tunda.

*

Aga oli ka… Nädal, mil ma olin kindel, et ma suren. Suren kindlasti, aga mitte piisavalt kiiresti. Õhtuti last magama pannes lämmatasid paanikahood, sest ma TUNDSIN, kuidas mu süda jättis lööke vahele. Kuidas rindkeres hakkas pistma iga kord, kui üks teatud teema üles tuli. Kuidas käed hakkasid kontrollimatult värisema, kui ma ühe konkreetse asjaga diilima pidin. Ma nutsin nii palju. Frustratsioonist, surmahirmust, igatsusest. Igatsusest, et ÜKSKORDKI jää murduks. Et miks on ometi niimoodi see minu ajukeemiake seatud, et need kukkumised on nii valusad, nii hävitavad.

Ja nagu iga kord, olin seegi kord kindel, et see jääbki nii. Surmani. Ja see pole, teadupoolest kaugel. Kuulsid? NOVOTT! EI SAANUDKI KUULDA! Sest see oli see vahelejäänud kuradi südamelöök.

“Kui keegi jagaks Hädaoru-missi tiitlit, sa saaksid selle,” arvas Naabrinaine selle peale. 

*

Õhtud, nagu see praegune. Istun pleedi mähituna võrkkiiges, mis pigem on ripptriipkiik, sest võrkkiiged, ma mäletan, olid need, millest sai alguse minu tselluliit kunagi omal ajal. (Ärge vaielge vastu, las ma usun seda.) Istun ja olen ja üldiselt on vaikne, täna on mingi hullus, sõidetakse, nii et aknad värisevad. “Pussa” hüppab krabinal müürile, “Muks” passib trepil tühja. Vahepeal hoian pead kuklas ja vaatan nende igivanade puude latvu.

Mul on kaks kodukuuske ja ma poleks eales arvanud, et ma võiks mõne konkreetse puu vastu sellist lembust tunda. Nad lembavad mind ilmselt vastu, sest kui kergelt sajab, saab ikka üsna mõnusalt kiiges vedeleda.

*

Tõuseme Taagepera lossi torni, ma murran väga valusalt küüne, aga kogu varahommikune Lõuna-Eesti laiutab jalge ees.

*

Alati saatmas see näriv tunne, et miski on pöördumatult läbi saanud. Ja see on ometigi hea, ma olen seda kaua oodanud. Selle pööripäevaga muutub, ma tunnen. Mis, ei tea. Või noh, üht-teist tean ka. Aga see pole see, veel… Miski on juhtumas.

Aga võib-olla on see mu jukerdav süda, kes teab.

Ilusat pööripäeva, sõbrad. Uuel nädalal kohtume!

elamise talumatu raskus

Argielu 3 Replies

Ma eile lõin kokku, et olen viimased kuu-paar töötanud rohkem, kui ma näiteks Õhtulehe ajal seda tegin. Täiesti müstiline on see vabakutselise elu ikka. Sa töötad nagu hullumeelne, teed rohkem kui ajalehes või ajakirjas palgal olles, erinevus on ainult selles, et sa töötad KOGU faking AEG. Ja kui sa parasjagu ei tööta ja pead näiteks oma kaheaastase päevi sisustama ja talle ema olema, kütma või pesema või koristama või kokkama, siis närib pidevalt hinges see üks ja sama mantra: “Ma ei jõua valmis, ma ei jõua valmis, ma ei jõua valmis…”

Paned lapse õhtul magama ja lähed närvi, kui ta võtab selleks kauem aega, sest: “Ma ei jõua valmis, ma ei jõua valmis, ma ei jõua valmis…”

Teine müstiline asi on see, et rahad tulevad täiesti etteennustamatult. Lood, mida täna punnitad, ilmuvad ehk ülejärgmise kuu ajakirjas, mis tähendab, et raha kantakse kolme kuu pärast.

Ja puhkust pole selles elus ette nähtud.

Ma olen viimased kolm nädalat pidanud igal õhtul kirjutama valmis 5000-8000tähemärgilise loo (võrdluseks: näiteks Õhtulehes oli nädalas ette nähtud 4 artiklit, á 4500tm, pluss nupud ja värgid teinekord) või siis muud töövärki tegema (toimetama, hindama jmt). Mul on veel kaks artiklit sellel nädalal jäänud, aga MA LIHTSALT EI JÕUA. See tähendab, ma jõuaks, aga ma ei suuda. Muidugi ma teen nad ära, sest peab, aga neljapäevast alates on aju olnud mingil režiimil, kus tuleb teda jõuga peksta tähemärke tootma. See on vastik ja ebameeldiv ja tundub vägistamisena.

(Ning muidugi on kõigil selliseid hetki, olgu palgatööl või mitte.)

Ma ei taha kurta ka, sest on suisa imetabane, et ma tegelikult nii end elatada suudan. Mitte eriti hästi, muidugi, aga selles on juba süüdi liiga suured kulutused. Näiteks ma ei saa aru, kuidas ma ostan poest kaks kohupiimakreemi, vee ja mahla ning mu arve on vanas rahas 60 krooni. Vanasti võisin ma 60 krooniga nädalas ära elada. Nüüd ei saa selle eest isegi päeva sööki kätte. (No mitte et kohuke ja vesi söök oleks, aga teate küll, eks.)

Ja siis ma kõnnin iga päev mööda sellest tühjana seisvast ruumist Nõmme keskuses ja mõtlen, kui mõnus oleks, kui seal oleks mingi siuke nunnu armas kohvik. Või raamatupood. Või raamatupood-kohvik. Või võileiva ja kohvi putka. Või hurmavalt lõhnavaid värskeid saiakesi müüv kondiitriäri.

Ja mõtlen, mis oleks, kui teeks elus professionaalses mõttes ka täieliku kannapöörde. Läheks õpiks midagi muud. Sügisel plaanisin niikuinii kooli minna, et oma magistriga ikka ühele poole saada. Aga kui ma juba praegu olen punktis, kus mulle öeldakse liiga sageli: “Täname kandideerimast, seekord ei osutunud valituks. Kuid teie oskuste ja CV juures leiate kindlasti kiiresti sobiva töö!”

Mis siis saab, kui ma sellele veel magistri lisan? Siis ma olen lihtsalt veelgi kõrgharitum tšikk, kes rabeleb vabakutselisena vere ninast välja.

Ma arvan, et mu häda on selles, et mul on midagi puudu. Mingi elutähtis isikuomadus on puudu. Äkki ma ei taha piisavalt? Pole piisavalt ambitsioonikas? Või nõuan ma liiga palju – ma ei taha teha seda reporteritööd, mille pärast ma omal ajal Õhtulehest ära tulin. Ma tahaks rohkem oma ideid teostada kui reaajakirjanikuna seda teha saab. Ma tahaks luua midagi, mille kohta inimesed vaataksid ütleksid: “Vot see, kurat, on awesome!”

Aga ma ei oska kuskilt alustada enam. Seda mõtlesin muide täna selle nurgapealse tulevikukohviku eest mööda jalutades ka. Et vot, kui oleks “päristöötu”, siis oleks aega tegeleda selliste asjadega, nagu äriplaanide koostamine ja taotluste kirjutamine ja visioonid ja EAS. Aga kui mul kuskil ongi mingi hea potentsiaalne ideepoeg sündinud, mattub see kohe kõikide igapäevaste asjade alla ära, sest muidu: “Ma ei jõua valmis, ma ei jõua valmis…”

Ma tahaks Tallinnast ära. Mõne nädala pärast loodetavasti saangi. Ma tunnen, et olen täiesti kokku jooksnud. Ma ei suuda diilida enam. Tahaks, et kõik need erinevad pasad, mis pidevalt erinevate ventilaatorite külge üle päeva hüppavad,  korraks ära lõppeks. Tahaks, et KÕIK töö oleks tehtud ja et nädal aega ei peaks midagi tegema. Selleks aga pean ma nüüd kaks nädalat korraga kolme nädala töö ära tegema. Kui ma tahan jaanide paiku puhata. PÄRIS puhata. Mitte nii, et lebotan päev otsa näiteks kadakate vahel ja mängin Robi ja Milaga peitust, aga õhtul pressin hambad ristis kõike teha.

Ja nutta tahaks natuke ka.

Ei saa, enne tuleb mõned kandideerimised teha, motivatsioonikirjad kirjutada and all the works. Ja need kaks artiklit ka. Koristama peaks. Vaipu pesema. Sada muud asja.

Nojah.