Tag Archives: melanhoor

he never came

hoomamatu 4 Replies

Istusin Manchesteri lennujaamas, kergelt hüperventileerisin, guugeldasin rongiaegu ja tegin käigult plaane ümber, kui sain telefonikõne.

Sellise kõne, mille peale oskasin ma ainult öelda: “Mida, kurat, see jumal nende uste ja akende kohta ütleski. Avab, sulgeb? Ei jõua selgusele jõuda, aga midagi ta nendega teha nagu tahaks? Midagi sellist.”

Maris ainult naeris.

Ehk siis ma ei saa detailidesse laskuda, aga see oli üks lahedamaid telefonikõnesid üle saja aasta ja kurb on see, et tõenäoliselt ma ei saa seda pakkumist vastu võtta, aga kui saan (või ei saagi), siis vähemalt saan ma sellest varsti rääkida.

Olen Inglismaal. Inglismaa on lihtsalt üle mõistuse lahe.

 

Seitseteist kuud

hoomamatu 7 Replies

Kallis Milake, täna sa said seitseteist kuud vanaks, ühtlasi möödus seitse aastat mu kalli vanaema surmast, kes on sinu vanavanaema, kellega kohtumine sul jäigi ära. Sellest on mul väga-väga kahju, ma oleksin nii väga tahtnud talle sind tutvustada.

Aga ükskord, kui sa olid veel paarinädalane, käis vanaema mul unenäos külas, ma näitasin talle sind, sa magasid parasjagu. Hiljem kõhutas vanaema me Kõupli-korteri aknal, täpselt nii, nagu ta ikka vanasti oma magamistoa aknal Karlovas kõhutas. Ja ma veel mõtlesin, et küsin talt, kuidas talle siin meeldib, kuid ärkasin siis üles…

See elukuu on olnud meie jaoks üks raskemaid, võiks öelda. Nimelt olen ma üritanud sinu kõrvalt hakata täisajaga tööd tegema ja see on meile mõlemale väga keeruline olnud. Mina pean õppima leppima tõsiasjaga, et ma peangi tegema tööd sinu (ja enda) uneajal, ning et kui tarvis, panen arvuti käest ja nii ongi. Sina tuled esmajärjekorras, alati. Ma loodan, et sa siiski tead seda.

Lisaks oled sa hakanud aina rohkem aega oma teise vanaema juures hoius veetma, mis tähendab, et vähemalt on tekkinud sulle päevadesse uusi ja huvitavaid seiklusi; seiklusi, mida mina sulle enam pakkuda ei oska või… Ma ei teagi. Ei, meil on ikkagi ka seiklusi, kuigi tõsi on, et need käivad enamasti rütmis: “Las emme proovib enne selle asja ära lõpetama, siis läheme, ausalt….!”

Ma olen püüdnud end rahustada, et sajad tuhanded emad žongleerivad samade asjadega edukalt ning nende lapsed ei vaja tulevikus teraapiat rohkem kui mõne teise ema lapsed. Aga ikkagi süda valutab. Tahaks nii väga, et ma oskaks ja suudaks pakkuda sulle kirkaid ja värvilisi päevi, samas aga tahaks nii väga, et ma saaks omi asju ka teha, sest siis, ma tunnen, olen ma palju parem ema – siis, kui ma tunnen, et mul on ka muid asju, mind vajatakse ka muuks kui pudrukeetjaks…

Ja lisaks kõigele oli see elukuu, kus me külastasime esmakordselt ka lastehaigla traumapunkti. Tahaks öelda, et see oli traumaatiline elamus, kuid polnud sugugi. Mina olin algusest saadik veendunud, et sinna pole vaja minna, kuid me läksime ikkagi. Igaks juhuks. Ainuke traumaatiline hetk oli hoida sinu kätt röntgeni all, sest ma püüdsin seda tega sinuga – inimesega, kes on nõus mul käest kinni hoidma ainult rangelt kontrollitud tingimustes ja tavaliselt peab mängus olema ka mõni trepp. Aga pilt sai tehtud, su pisikesed luud olid kõik täiesti terved (kui ei oleks olnud, siis ma oleks hakanud kahtlustama sul seda geneetilist haigust, kus inimesed valu ei tunne, sest ükski inimene, kel on mõni luu katki, ei võta seda nii tšillilt kui sina sel pärastlõunal olid), kogemus käes.

Parim kogemus vist üldse, mis selle majaga seostuda saaks. Lastehaiglaga.

Oeh, ma tunnen, et see kiri on kuidagi raske ja tumedatooniline. Ma armastan sind iga päevaga aina rohkem, ma ei suuda ette kujutada, kuidas on nii, et sind pole alati mu elus olnud… Ja ometi lähen ma kahe päeva pärast reisile, kus ma pean veetma nii palju päevi ilma sinuta, et ühel käel ei jagu selleks sõrmigi. (Kahel käel, tõsi küll, jagub.)

Kuidas…?

Ja samas see puhkus on mulle nii vajalik, mu aju karjub mu peale, mu süda karjub mu peale, mu sõbrad enamasti ei karju mu peale, aga räägivad tungival toonil ja see on veel hullem (umbes nagu I’m not mad, I’m just… disappointed…”). Seega, ma lähen. Püüan leida pileteid varasemaks, kindlasti. Aga võimalik, et ei leia. Ja siis…

Mu süda tõmbub tombuks, kui ma sellele mõtlen. Ja tahaks konstantselt nutta. Kuidas küll? Kuidas saab kaks asja, mida mul on vaja – eemal olla ja sinuga olla – olla nii valulikud, nii vastukäivad, nii vältimatud, nii… keerulised valikud nii lihtsas eluolukorras… Sajad tuhanded emad lähevad iga päev reisile. Ma ei saa aru, kuidas ma nii eriline pussy olen, et seda ei suuda.

(Kas sõna pussy on selles kirjas kuidagi kohatu?)

Oeh.

OEH.

Milake, sa oled kõige kallim, mis mul üldse on.

Ma tänan sind nii väga, et sa mul olemas oled.

Armastusega,

(hülgur)emme

clinical trial

hoomamatu Leave a reply

Üks sürrimaid tundeid maailmas on see, kui sa tunned, et su ajukeemia on täiuslikus tasakaalus: kõik töötab, neuronid liiguvad nagu vaja, serotoniin ja dopamiin on omavahel sõbrad ja teevad koostööd, ideid kukub varrukast rohkem kui bomžil kirpe, lubad 5000tähemärgilist artiklit ja teed kogemata 10000…

…ja samas on kõik muu nii sitasti.

Muidu on ikka vastupidi. Et kui on “auk”, siis sa ütled endale, et kõik on ju tegelikult korras, sul poleks õigust nii tunda, saa üle, näljahäda, terroristid, sõjad, savisaar, surm… ja sina lihtsalt mossitad siin, sest sulle tundub, et sa ei suuda oma nahas enam elada. Kurat, mõni inimene elab palju vähema või halvema nahaga kui sina ja kas tema on depressioonis ja augus siukse tühiasja pärast? No vaevalt küll. Korjab oma naha kokku hommikul voodist ja läheb, naeratus näol, põldu harima. Paljajalu. Nii et suck it up!

Praegu on mul täiesti vastupidi. Ajukeemia on kenas tasakaalus, ma küll ei mäleta enamikke asju ja ajan päevad segamini. Õigemini, mulle tundub, et pidevalt on üks ja seesama päev. Kirjutad, paned ideid kirja, püüad leida aega kohtumisteks, kirjutad, helistad, kirjutad, püüad last kõhust alustades ära süüa, teed süüa, kütad ahju, sordid riideid, kirjutad, koristad, vahepeal vahatad midagi mis näppu jääb, siis jälle ideekaardid, blogipostid, suuremad grandioossed plaanid ikkagi midagi SUURT ära teha oma oskuste ja annetega… Kõik on üks suur seesama päev.

Ma tunnen end hästi ja mul on tegelikult kõik nii väga sitasti. Ikka ammu pole vist nii olnud. Teismeeas ehk.

Tööga on enam-vähem, praegu ei saa veel midagi kindlat öelda, ainult seda, et kui üldse kellegi hambad varna lähevad, siis kõikide nende hiirte, kellele ma igal hommikul palja jalaga peale astun. (Pussakas vist jätab nende laibad teistele hoiatuseks vedelema kõikvõimatutesse kohtadesse.) Tööd jagub, rohkem kui ära jõuan teha. Raha ei jagu, aga ons teda kunagi üldse jagunud.

Aga arvuti on perses. See, millega ma peamiselt oma tööd teen. Praeguse arvutiga langeb kvaliteet süldades. Telefon on perses. Ei saada sõnumeid, lülitab ja katkestab, vahel heliseb, siis jälle mitte… Kindlasti on auto uuel ja huvitaval moel perses, Kindle kah perses, kõrvaklapp töötab, aga ainsuses…

Kõiksugused pereküsimused on paisunud draamadeks, mida ma lahendada ei oska ega suuda.

Suhted on kõik segapuntras, mulle tehakse liiga ja mina teen liiga.

Mu sõpradel on kõigil elus pöördelised ajad ja ma ei oska kuidagi nende jaoks adekvaatselt olemas olla. Kõigil mind ümbritsevatel on ühel või teisel viisil sitt ja mida sitemad on meie suhted muudel põhjustel, seda suurem sitalaviin kokku tuleb, nii et selleks, et shit can hit the fan, peab mõni siia hoovile tuulegeneraatori püsti panema. Tavalisest fanist jääb kaugelt väheks.

Seega astun ma järgmisel reedel hetkeks oma elust välja. Ma tean, et ma nutan iga päev oma lapse järele ja kujutlen, kuidas ta jääb mind alatiseks vihkama. Aga ma loodan, et ma saan teha täieliku restardi ja tagasi tulles…

Ma tean ju TÄPSELT, mida teha, kust otsast seda sitta rookima asuda. Ma ei tea, mida ma seni olen oodanud, võib-olla pole mul jõudu olnud, võib-olla on see mingi enesekaitsereaktsioon, võib-olla ma ei oskagi asju kunagi adekvaatselt lahendada, võib-olla ma olen lootnud, et kõik saab korda… võib-olla ma olen lihtsalt üks pussy. See kõige vastikumat tüüpi pussy – see kes ainult vingub kui sitt tal on, ja kui sõbrad talle ütlevad, mis selle sitale lõpu teeks, ta vaid noogutab ja tuleb vingub nädala pärast sama targalt edasi.

Ma seisan oma senise elu lävepakul, seinad mu taga varisevad (appi, lisaks pussyle olen ma veel mingi emo kah!), tolmu lendab, ees ootavad ainult uued õudused…

…ja ma tunnen end täiesti normaalselt. Täiesti. Mingi… antidepressioon. Ei, mitte maania, see on teine asi. Lihtsalt depressiooni vastand.

Äkki mõni clinical trial annaks mulle mu uurimise eest raha?

minevikuminad

hoomamatu 5 Replies

Eile öösel rääkisin ma nooruspõlve ühe parima sõbrannaga, muuhulgas külastasime mälestusteradu (ja möödnud heartthrobide FB lehekülgi), vahepeal manikaalselt naerdes, siis jälle kergelt nukraks muutudes.

Lisaks vaatan ma täna mingit MTV noortesarja ja mõtisklen igatsevalt aegade üle, mil probleemid olid NII lihtsad.

Noh, tõde on see, et suhteprobleemid jäävad basically alati samaks. Tüdrukule meeldib poiss. Poiss ei tea, et tüdruk on olemas. Tüdruku süda veritseb ja toodab kohutavaid emoluuletusi. Poiss märkab tüdrukut. Poiss leiab, et tüdruk on kerge saak. Tüdruk hakkab kavandama pulmakleiti. Poiss ütleb, et: “See pole päris õige aeg meie jaoks…”

See on üks probleem, mida võiks isegi arheprobleemiks nimetada.

Aga ikkagi igatsen ma neid aegu. Ma tahaks minna tagasi 14aastase enda juurde, kehastuda temaks oma praeguste teadmistega ja anda lihtsalt sellele tšikile vastu lõugu, kes mind keset Tartu kesklinna pluusist krabas ja oma peika võrgutamises süüdistas. Ähvardas sealsamas mulle peksa anda. Mul on senimaani see nii valusalt meeles, üks alandavamaid kogemusi oma elus.

Ja, for fuck’s sake, tuleb välja, et mitte ainult oli see tüüp täiesti mõttetu (miska ei olnud mul mingit plaani teda võrgutada), vaid ka hiljem tuli välja, et vägistaja.

See tüdruk lisas mind hiljaaegu FBs oma sõbraks ja ma ei suuda seda kutset acceptida. Lihtsalt ei suuda. Annan aru, et tema on selle vahejuhtumi ilmselt unustanud, aga mina pole. Mitte, et ma sellest kinni hoiaks, aga mul on tunne, et kui ta suutis mulle 15 aastat tagasi nii läheneda, siis ei suuda ta ilmselt mulle ka praegu kuidagi teisiti läheneda. Ja ma ausalt ei viitsi kellelegi enam mingeid selliseid asju küll tõestada.

(Probably on see kõik muidugi minu peas.)

Aga tahaks nii väga neid “suhteprobleeme”, mis olid siis! Need olid meil totaalselt fucked up, detailidesse laskun ma võibolla ehk kunagi postuumselt avaldatavas eluloos, aga see kõik oli ju tegelikult mäng. Täiskasvnuks saamise mäng.

Mitte miski ei valmistanud mind selles sürris teismeeas ette selleks olukorraks, kus ma olen praegu.

Kas ma saaks korraks 13 uuesti olla? Ma tahaks elavalt mäletada, mida ma tollal ARMASTUSEKS pidasin. Ma vaatasin ta pilte eile ja sain aru, et kuigi me lõpuks ka “käisime” kolm kuud, ei tea ma oma Elu Esimesest Armastusest halli muhvigi.

See on natuke kurb, aga tõenäoliselt see peabki nii olema.

 

battles

hoomamatu Leave a reply

Loen üht oma salablogi, mida ma pidasin pingelistel 2007-2008 aastatel ja leidsin sealt ühe lõigu, mis sobib kui rusikas silmaauku iseloomustamaks käesolevaid aegu. Aeg liigub ringides.

Actually, there are times when I think I will never be okay again. That this is what I deserve for being egoistic narcissist. That this is all karma finding ways to kick me in the nuts. Over and over again.

And there are times when I think that of course all will be okay. That this time is meant for me to regroup myself, to find my inner peace again, to finish my book and to start studying again. These times win. Of course, there are battles. I battle with myself every day when I wake up. I battle to open my eyes and to log myself in to my email account. I battle to open Word, to send emails, to work. I battle every time my phone rings, and I battle when it doesn’t.

minevikuvihm

hoomamatu 9 Replies

Kui sa saad üle kümne aasta ootamatult sellise sõnumi:

Tillukesed nahkhiired takerdusid mu juusteisse, nagu süsimustad orhideed. Nad tulid öösel, salaja. Just kui mälestus ajast, mil mu huuled otsisid Sinu kaelalt eksinud unistusi…

…meenub ühtäkki nii teravalt, miks sa seda inimest kunagi lõputult armastasid…

Hiljem: Ja ühtlasi meenus ka, miks tookord suhe lõpetatud sai…

northshore

hoomamatu Leave a reply

Seisin Mallu juurest tulles trepil, vaatasin tähistaevasse ja sain aru, et sügis on saabunud.

Mu süda hüppas nii suurest rõõmust, et parem käsi hakkas igaks juhuks surisema. No et kui on südameatakk, et ta siis teab valmis olla.

Meeleolukas nädal on seljataga, täna sain mäele kõigi töödega, mis eelmisel nädalal kuhugi hunnikusse kuhjusid ja käisin üle pika aja jooksmas, olles üllatunud, et vorm ei olnudki kadunud. Hämmastav.

Tegan and Sara on selle suvega söönud ennast mu südamesse ja nad on mu lemmikud nüüdsest ajast igavesti.

Ja issand kui mõnus on, et väljas on jahe! Lihtsalt NII MÕNUS!

Ma korjan end kokku ja homme… ehk… Jah, millalgi lähiajal saan ka blogindusega taas järjele. Ausalt.

Kuulake aga sügisetervituslugu.

Muah!

suhteveerg

hoomamatu Leave a reply

Veel üks postitus minevikust, sest kuigi ma olen peaaegu oma asjadega nüüd järjele saanud, ei suuda ma veel värskemat kraami blogisse panna. Kuidagi katki on käed või midagi. Postitus 17. novembrist 2005.

Milline on õige vastus küsimusele: ”Miks sul siis meest/naist ei ole?” Kui sa kelleltki seda pärid, siis mida sa tegelikult kuulda tahad? Millist tõde?

Sellele saab ju vastata üht- ja teistpidi, aga ma olen kindel, et on olemas ka n.-ö universaalne vastus. Et mis siis… ”Ma ei ole Seda Õiget veel leidnud…”? See vastus mulle näiteks ei sobiks, sest mina Sellesse Õigesse ei usugi ja veel vähem raiskan ma oma aega millegi otsimisele, millesse ma ei usu. (Kui aus olla, siis oleks ma rahul ka Selle Natuke Õigemapoolsega.)

Või ”Ma olen oma elus praegu selles punktis, kus ma olen valinud üksiolemise”? Esiteks ei kõla see väga kõnekeelselt mugava lausena, mida öelda ja teiseks kõlab see liiga üleolevalt, isegi kui see on tõsi.

Vahepeal tavatsesin ma vastata: ”Ma olen liiga võimatu inimene, keegi ei suuda mind taluda,” aga ma ei viitsi enam kasutada seda. Sest kui mind oleks võimatu taluda, siis ei oleks mul ka ju sõpru. Või siis on sõprade puhul see efekt, et nad lepivad su vigadega ja saavad su tähelepanu neile juhtida nii, et see ei lõpeks suure sõja või enesehinnanguprobleemidega, mis võib juhtuda, kui sama teeks isik, kellest sa vaimustatud oled?

Tegelikult ma hakkasin mõtlema sellele üldse selles võtmes, et mida mina tahaks kuulda, kui ma küsin huvitavalt meesterahvalt, miks ta vallaline on. ”Sest mul on halb harjumus sokke põrandale vedelema jätta.” ”Sest ma norskan.” ”Sest ma joon liiga palju ja kaldun oma naist unarusse jätma.” ”Sest ma petsin teda ja ta jättis mu maha.”

What? Ei, palun. Nende vastuste kõrval tundub tõesti lihtlabane ”Ma olen valinud nii” väga ilus ja aktsepteeritav, missiis, et see ei pruugi tõsi olla.

Aga mina arvan, et ma jään vastuse ”Ma ei oska suhteid” juurde, kui keegi peaks küsima. See on päris ligilähedane tõele ka.

LISATUD: parim kommentaar, autor Jake:

”I just stay at home. I don’t bother going out anymore. There’s nobody I care to see. I don’t have any friends. It’s hard. Usually if you’re an actor or something you move to Los Angeles and stay there for the rest of your life, and all your peers are there. They all live at the same place. I don’t know who my peers are or where they live. Probably in graves.” (Jack White)

 

kohtumine minevikuga

hoomamatu 1 Reply

Seni, kuni ma oma elu taas õigele rajale püüan lükata ja kõik nädala tööd ühe päevaga ära teha, pakun teile veel ühe sisevaate mu ellu, mis praeguseks on lukustatud arhiividesse. Vestlus 6. aprillist 2006.

”Noh, kuidas sul läheb?”
”Päris hästi. Kui sa mulle eile helistasid, siis ma mõtlesin, et äkki sa oled mulle mingi jama organiseerinud. Ja ma veel mõtlesin, et kui kakluseks läheb, et siis kas ma kõnnin lihtsalt minema või panen täiega.”
”See ei oleks minulik sulle midagi organiseerida. Pealegi, minu silmis oled sa oma võlad tasunud. ükskõik kui väga ei tahaks ma sind ka süüdistada, valikud tegin ma ise.”
”Jah, selline see elu on. Kord juba kukub nii välja, siis…”
”Jah, aga sa ise teed valikud. Ise teed oma elu.”
”Üks asi, millest ma seal olles aru sain, on see, et ei ole mõtet viha pidada. Ja see pole ka oluline, mis teised sinust arvavad.”
”Tõsi. Ega vist muidu vastu ei peaks. Ei seal ega siin.”
”Peaasi, et sa oled õnnelik tehes seda, mida sa teed.”
”Kurat, elutõed ongi nii lihtsad. Lihtsalt tuleb õnnelik olla. Mida sa tahad? Nii üldiselt. Oled sa mõelnud, et mida sa tahad?”
”Jah, ma tahangi lihtsaid asju. Tahan oma korterit, jalad alla saada. Tööle saan 15ndast.”
”Kas Tartu on võõras ka?”
”Kõik on võõras. Tartu, elu, kõik. Väljas on võõras.”
”Aga aeg läheb ruttu. Ma ei arvanud, et ma sind ära jõuan oodata. Et kuus aastat, see on ju ilmatu aeg.”
”Aeg läheb ruttu. Lõpp venis. Aga ikka venivad need asjad, mida sa ootad.”
”Jah, aeg läheb ruttu. Ma olin laps siis.”
”Olid… Aga ma ei rebinud su kirju puruks, kuigi sa käskisid. Näe, võta.”
”Ma ei taha seda. Mul on piinlik seda lugeda.”
”Pildi võtan tagasi.”
”Issand, milline ma siin olen. Oh jah. Aprillis tehtud veel. Kuues aprill kaks tuhat kaks vist.”
”Miks sul piinlik on?”
”Sest ma tundsin end süüdi.”
”MIKS? Sina ei pea end süüdi tundma. Mina pean. Ja mina pean vabandust paluma.”
”Aga ma olen sulle juba andeks andnud. Sest sellest on aega möödas. Oleks, et me oleks siis pikka aega koos olnud või midagi. See oli lühike aeg. Ja oi, kuidas me tülitsesime koguaeg…”
”Me ei tülitsenud üldse ju. Ainult see lõpp, kui see jama tuli. Siis tülitsesime.”
”Aga me olime armsad. Kui me olime kained ja mitte-vihased. Siis olime me armsad.”
”Jah…”
”Võta see kiri tagasi. Ma ei taha seda. Mis sa tegid seal? Koolis käisid?”
”Ei. Tööd tegin. 30 % saad endale, 50 % läks hagidesse. Ülejäänud on maksud. Aga ma juba praegu saaks endale üürida korteri, aga vend arvas, et pole veel mõtet. Joonistasin. Kaardi said kätte?”
”Jah. Sain. See oli väga armas kaart. Aga see tabas mind allapoole vööd. Ma mäletan, kui ma selle sain. Ma pidasin sünnipäeva. 2003. aasta oli.”
”Näed. Sellesama kaardi tegin sulle.”
”Oi, ma arvasin, et sa lasid kellelgi teisel teha.”
”Ei, ise õppisin kambrikaaslase kõrvalt. Lõpuks juba olid minu kaardid ilusamad, kui tema omad.”
”Ma teadsin koguaeg, et sa oskad. Mäletad, kui me ise end tätoveerisime?”
”Heh, jah, see oli vale aparaat. Aeglasemini peab nõel käima. Ja ei jäänud midagi peale ka ju.”
”Ei jäänud jah. Aga ma mäletan, kuidas ma ise endale pahkluu peale risti torkisin. Valus ei olud üldse. Sa tegid endale pilte juurde ka sees olles?”
”Jah, rinna peal on kotkas ja madu, kaela peale, käe peale, jala peale, selja peale tegin.”
”Kus on kõige valusam?”
”Ma ei tea. Ma ei tundnud.”
”Jah, ma tean, ma ka ei tundnud valu. Ma koguaeg olen arvanud, et inimesed kujutavad seda endale ette. Et tätokad on tegelt mõnus surin.”
”Selja peal, räägitakse, et on kõige valusam.”
”Jah, ma lasen ka uue teha varsti.”
”Ma lasen enda omad üle teha mustaga.”
”Jah, ma pean ka laskma vana üle teha. Sellest on kuus aastat… Tätoveeringust, see tähendab.”
”Näed siis. Kuus aastat. Nagu linnulennul. Sinu eest sain kaks, teiste asjade eest sain kuus, aga raskem kuritegu lööb väiksemat, kokku seitse pool. Aga näed, kuue pealt lasid välja. Kuigi ma ise ei viitsinud ajada seda asja. Üks tont istus, neli pool aastat naise maha löömise eest. Ja teine oli, istus eluaegset. Siis esitas apellatsiooni, lükati kaheksa aasta peale. Aga ta istus eluaegset.”
”Jah, selle teadmisega elada… et sa istud eluaegsed. Ja sai kaheksa peale?”
”Jah, tuli välja, et polnudki nii süüdi.”
”Hämmastav… Näita mulle mõnda pilti. Näita kaela oma.”
”Aga sa nägid seda ju kohtus.”
”Nägin või?”
”Nägid jah. Siis kui me valvuritega tapiautot ootasime peale kohust. Väljas. Sa ei mäleta?”
”Mäletan küll… Miks sul kõrge kaelusega pluus on?”
”Ilm on kehva.”
”Heh, jah. Ilm, muidugi.”
”Lõpeta. Oma nakolle ma ei häbene. Seda ma ei häbene.”
”Jah, polegi ju mõtet. Mul on hea meel sind näha. Sa oled ikka veel… selline, nagu sa olid.”
”Näed. Elu läheb nii. Närvikava on tugevaks muutunud sellega. Aga vahepeal ajab mõni asi nii vihaseks, et…”
”Alkoholist ei tunne puudust?”
”Ei. Absoluutselt.”
”Veider. Aga samas – sellest ju kõik jamad alati algasid.”
”Jah.”
”Alkohol ei ole sõber, ei ole.”
”On. Aga temaga tuleb osata läbi saada.”
”Kas sa üksi ei ole?”
”Olen. Aga nii on kergem. Mul on väga hea meel, et see meie asi enne ära lõppes. Sest nii on endal kergem, kui keegi väljas ei oota. Ma saan ise paremini hakkama nii.”
”Oi, kuidas ma sind armastasin kunagi…”
”Olid ajad, ah?”