“…ja sa pead selle kõik endale andeks andma.”
“…Issand, nii palju on asju, mida andeks anda ja mis läbi mõelda.”
“Ja see on alles pealispind. Usu, kui sa endas kaevama hakkad, siis…”
“…oi, jaa, siis on seal nii palju väga vastikuid asju… Õudne. Ja ma pean kõik selle ette võtma. Ma näen praegu ainult pealispinda ja isegi seal on nii palju asju, mis on vastikud ja millega tegeleda tuleks. Kui ma veel kaevama hakkad…”
“Jah, nüüd oled sa täiskasvanud inimene… Sellega me tegelemegi.”
Tag Archives: intestines
tavalised õhtud esimese kevadise äiksega
Kas te teete vahepeal nii, et lähete kõnnite salamisi mööda vanade tuttavate kodulehti ja profiile ringi ja vaatate, mis neist saanud on? Ikka teete ju, eks. Vähemalt mõned teist. Nagu minagi.
Vahepeal vaatad ja jääd mõtlema. Mõtled, kuidas ükskord oli. Nii kummaline – on olnud inimene, kes on olnud nii lähedane. Sa mäletad temast pisimaidki detaile, näiteks seda, kuidas ta naerma hakates alati kõigepealt käe suu juurde tõstis või kuidas ta juukseid näolt puhus. Või kuidas te tobedalt tülitsesite ja kuidas ära leppisite. Kuidas rääkisite sellest, mis teist kunagi saab…
Ja siis sa näed, et temast ongi saanud. Kes on abiellunud, kes on saanud lapse. Kelle laps käib juba lasteaias. Mõtled ja muigad ja oled nende üle õnnelik. Siiralt, ainult väikese kahetsusega, et elud on kasvanud nii, et käivad nüüd paralleelselt, mitte ei ristu enam nii tihti kui varem.
Või see kord, kui sa istusid volbriõhtul kodus, sest ei olnud muud tuju ja tööd pidi ka tegema, ja kuulsid, kuidas mäe peal maja taga naisehääl rõõmsalt hüüatas: “Nii tore, et me kõik oleme koos!” ja kõik huilgasid talle kiitvalt takka. Vaatasid: puha võõrad näod. Nojah, kehitasid õlgu.
Kus on see “meie”, kes oleks pidanud sinuga koos olema? Varem oli neid meiesid nii palju rohkem. Nüüd on uued meied, natuke vanasid meiesid, hästi palju kummaliselt teisenenud meiesid. Neid meiesid, mis ei hakka enam kunagi meie olema. Neid meiesid, mis lisaks sellele, et ei hakka enam kunagi olema meie, ei ole isegi enam mitte sina ja mina.
Vaid on hoopis võõrad inimesed.
Naljakas, kuidas naabripoiss korjab üles su küljepeegli ja toob selle õhtul sulle koju kätte. Mäletad, et kunagi ajas ta sind rattaga taga (jajaa, päris paljud mu lapsepõlve naabripoiste-jutud seostuvad ratastega). Ja kunagi sõitsite te ühe bussiga kooli.
Naljakas, kuidas näed [kustutatud turvapõhjustel] moodi inimest, kõnnid omast arust rahulikult edasi, ainult et Birx küsib kõrvalt muigega: “Mis, kas sul oli stroke vahepeal?” Ja kui sa pärid, miks, siis ta muigab samamoodi edasi: “Sest et sa arvasid…” – ja sa lõpetad lause: “…et ma nägin [kustutatud turvapõhjustel].” Ta ei olnud tema moodigi üldse. Lihtsalt suvaline mees tänavalt. Aga sa olid tahtmatult korra seisatanud ja tahtnud sammu tagasi astuda.
Naljakas, kuidas vahepeal need meied, mis kõik on – meiesid on pea lugematu hulk, kas pole? – need meied võivad olla nii samm edasi kui samm tagasi. Tähendada üht või teist või vahel, mõnel keerulisel korral, mõlemat. Ja saa siis nüüd aru, mis oleks arukas tegu.
Esimene kevadine äike puudutas meie maja ainult servaga ja kõmises kauguses.
Esimene kevadise äikeseootus puudutas otse sisemust ja ei mäletagi, millal enne oleks olnud nii mõnus tunne äikest oodates. Äike oli lihtsalt ideaalne lõpp elektrit, katkiminemisi, purunemisi, elektrilöökide saamisi, muretsemisi, pisarateneelamisi, paanitsemisi, korraks päikse käes hinge tõmbamisi, autos lollakaks naermisini täis päevale.
Nüüd on mingid otsad jälle justkui seotud, kasvõi illusoorselt.
Aga illusioonid, kallid sõbrad, meile ju nii väga meeldivad…
I always said I hated this city and now that I’m leaving, I’m trying to taste the air for the first time.
Iga kord Tallinnale mõeldes tuleb mu sisse selline magusvalus peaaegu-kodu-igatsus. Mulle on viimasel ajal sageli kangastunud need korrad, kui ma jõlkusin üksi linna peal pärast tööd, ostsin midagi head, lugesin Tammsaare pargis raamatut, loivasin Islandi väljakul ja välismini taga. On tulnud meelde need salajased kiirkohtumised öös sealsamas pargis. Või vähem salajased jaurid pärast Placebo kontserti ikka veel selles “Medsi”-uimas.
Iga kord Tallinnas käies ma tunnen end seal peaaegu-hästi-peaaegu-väljaspool-konteksti. Selles mõttes, et kõik on seal nii kodune, osad tänavakivid on talla all tuttavadki, aga mina enam ei ela seal.
See on umbes nii, et iga kord Ropkas käies tõmbub süda valusaks kämbuks, sest see on mu kodu ja mina enam ei ela seal.
Tallinn on teistmoodi kodu. Kas inimesed võib olla mitu kodu? Eriti, kui ta on samal ajal kodutu?
how death feels like
“Mul on igav!”
“Igav? Mis mõttes igav? Ise oled tööinimene ja sul on igav.”
“Iiigaaaav! Ja ma pean minema homme Tallinnasse ja ma ei saa isegi midagi teha tänu sellele täna õhtul.”
“Alkohol ei ole lahendus.”
“Iiiigaaaaaav!”
“Kas sa oma lilled istutasid ümber?”
“Ei. Ma ei viitsi. Mul on igav!”
“No näed. Siis sul pole mitte igav, vaid sa oled lihtsalt laisk.”
tagavaraplaan
Kas teil on tagavaraplaan?
Ma tean paljusid inimesi, kellel on tagavaraplaan, kaasa arvatud mina ise. Kelle tagataskus on plaan hakata aeroobikatreeneriks, kellel kraavikaevajaks, kellel taksojuhiks.
Mina, muidugi, olen see, kes plaanib hakata taksojuhiks. Siis, kui kõik muu alt ära hüppab ja kokku kukub.
Viimased kuud olen ma elanud katastrofaalses olukorras. Olgu, mul on alati olnud rahadega sitasti ja ma pole kunagi osanud majandada, aga alati on olnud palgapäev, mis tuleb paratamatult nagu iga reede või nagu iga esmaspäev. Tulemata pole ta kunagi jäänud.
Mitte nagu praegu.
Ma salaja loodan, et äkki mul jäävad need emotsioonid meelde. See siiras rõõm, kui ma olen ostnud allahindlusega viie krooni eest purgi ube ja teise purgi purustatud tomateid ja teades, et kapis on natuke hakkliha – siiras rõõm sellest, et ma tean: homne söök on olemas. Või siis see tunne, kui ma saan minna toidupoodi saja krooniga ja osta näiteks vorsti. Või näiteks kohukest. Või näiteks mahla.
Ma muidugi rohkem kardan (või tean), et see ei jää meelde, aga ikkagi. Ma vähemalt tahaks arvata, et see kõik on suur õppetund. Ja mulle endale on parem, kui ma sellest õppust võtan. Sest et mõne aja pärast võib-olla üritan ma jälle endale kodu osta. Ja siis tuleb jälle panga silme ette minna, loodetavasti vähem häbi silmis kui mõned kuud tagasi.
Ja uskumatu on tõsiasi, et vaevalt aasta tagasi oli kõik nii hästi… Olid probleemid, jah, aga hoopis teistsugused. Uskumatu, kuidas perspektiiv võib muutuda nii lühikese ajaga.
Nüüd täna ma mõtlesin sellele, kui nägin end koridoriaknast mööda treppe üles kõndimas, selveri riidest kott käel kõlkumas, et ma vabalt võiks hakata näiteks kellegi majapidajannaks. Ses mõttes, et mitte et ma ise oma elamises oleks eeskujulik, kaugel sellest, aga raha eest teen ma kõike.
Või noh. Kõike teatud piirideni.
Aga ma vabalt võiks olla. Asjataks ringi ja ümiseks laulda ja mul oleks natuke rohkem paindlikumad töötunnid kui näiteks taksojuhil (paindlik my ass, kui ikka parim cash tuleb nädalavahetustel, siis…) või sõiduõpetajal või kallurijuhil (C-kati tegemine oleks jälle omaette väljaminek ja töömehed alustavad suvel väga vara, et ennetada kuumust jne).
XX
Loodeatavasti hakkan ma taas tööle aprilli lõpus. Ma ausalt öeldes kahtlen sügavalt, kas ma üldse olen enam võimeline normaalselt funktsioneerima pärast sellist pikka vahet. Ja pealegi… Kas mulle ei öeldaks näiteks mõnes majapidajannasid treenivas asutuses, et ma olen overqualified või lihtsalt kahtlase taustaga (mida kõike ei saa teada, koristades inimeste elamist…)? Vabalt öeldakse. Seega pean ma muutma oma nime/identiteeti (oh, see tuleb juba kasuks igast muude jamade eest pääsemisel) või lihtsalt valetama.
Ma arvan, et ma püüan esialgu jätkata erialasel tööl ja võiks olla ka nii, et aasta pärast on mul hoopis teised probleemid.
Tõesõna, kui ma sain teada, et töövõimetushüvitist makstakse mitte 14 päeva (nagu ma millegipärast arvasin), vaid 30 päeva pärast, nutsin ma pool tundi ja mõtlesin, et kurat! Kaua võib! Ma enam lihtsalt EI JÕUA!
Aga näete, siin ma olen. Seljavalu peaaegu… ee… seljatatud, ajusurm täies hoos ja mõtlen tagavaraplaanide peale, millest ükski praegu ei töötaks.
Vahepeal usk kaob ära, nii lõplikult ära, et ainult pimedus on. Siis jälle lähed ja kastad oma maitsetaimede kasvulava (millele kõik ennustavad surma, Naistelehe Nipiraamatuga eesotsas), karjud natuke mõttes joodikute peale, kes all lärmavad, silitad kaua-kaua kasse, üritad meelde tuletada joogaasendeid, võimled natuke, koristad ja sorteerid prügi ja märkamatult… Märkamatult on jälle saabunud õhtu, kus on tunne, et mitte iialgi ei tulegi paremaid päevi.
Aga alati ju tuleb, eksju?
Disclaimer: Absoluutselt ei ole masendus praegu. Asjad seisavad lihtsalt liiga kaua minu jaoks ja ma olen kaotanud silme eest selle asja, mida oodata. Ja mul alati peab olema asi, mida oodata. Praegu pole mul midagi oodata. See natuke sööb seest. Varsti jälle on. Oodata. Jah.
Kaitstud: vihkamisest
uus vargus ehk things to do before 30
– Be sick on your shoes – nope. Ma ei oksenda peaaegu kunagi. Kui, siis tavaliselt haiguse tõttu.
+ Have a stupid accident which necessitates a hospital visit – kas need korrad kelguga, ninaga ja peakoluga lähevad arvesse? Ikka ju.
+ Get lost in a country where you don’t speak the language – ma ei ole palju reisinud ja võõras linnas ära eksimist ei mäleta… Sest ma ei ole ju kunagi eksinud, ma lihtsalt ajutiselt ei tea, kus ma hotelli suhtes asun. Tegelt, läheb vist arvesse, et me ei leidnud üles Zilina hotelli, sest Michael ei suutnud meid mööda kitsaid vanalinna tänavaid kohale juhatada… Ja kes siis ikka slovaki keelt räägib…
+ Get drunk on Absinthe – nämm, kääbikud, nämm!
– Eat bizarre foreign food – ma söön kogu aeg veidrat sööki. Aga välkaris midagi veidrat, mis vääriks mainimist, pole söönud. Kuigi see, et KFC-s pakuti ube, oli minu arust päris veider juba…
+ Unwisely revisit an ex – böäh. Eks ikka tuleb ette.
+ Dial 999 – Eesti vaste siis 112-le. Olen muidugi helistanud. Korduvalt. Küll lärmakate naabrite pärast, küll kahtlaselt käituva sõidukijuhi pärast, teistele abi kutsunud, ükskord enesetappu üritanud vanadaamile võimud järele kutsunud – igast asju on ette tulnud. Kitukas olen, vot nii.
+ Get a pension – kas nad mõtlevad siin neid sambaid? No muidugi on, kohustuslik ju.
+ Drive a wickedly cool car – ma pean traktorit suht wicked asjaks.
– Have a three year relationship anniversary – ma ei ole nii vana veel. 30selt ehk on juba läinud õnneks.
+ Date against type – mul ei olegi tüüpi. Mul on inimesed ja obsessionid ja vahepeal ka armumised. Kuigi, mulle hullupööra meeldivad nohikud, seega on nohikud vist mu tüüp ja õnneks-õnneks..;)
– Try class A drug – ma ei suutnud leida, mis tüübi A alla käivad (ma ei usu, et botox on õige vastus), seega ei.
– Dodge a fare – miks ma peaks midagi sellist dodžima? Mulle meeldib maksta teenuste eest.
+ Travel to at least one really cool place – no kuulge, Saaremaa suvel on ju ülicool! Aga on-on coole kohti. Kõik kohad on coolid mu arust.
+ Fall in love – korduvalt. Vanemaks jäädes aina harvemini saavutatav. Ja vahepeal väga harva ja väga suure õnne läbi on juhtunud nii, et ka vastu on armutud…
+ Do something physically challenging – Ma teen igal esmaspäeval, teisipäeval ja neljapäeval midagi füüsiliselt challengingi. A võib-olla siis ka augustamised on mõneti sinna alla käivad. Tätoveerimine pole mingi challenge.
+ Go for a skinny dip – igal suvel vähemalt korra.
+ Go on a blind date – kõik inimesed, kellega ma blogi kaudu olen tuttavaks saanud, on ju blind date’id olnud. Ja enne blogiaegu ka. Ma arvan, et nende inimeste hulk, kellega ma olen “pimekohtingul” käinud, ulatub mitmetesse kümnetesse, kui mitte sadadesse.
+ Have sex al fresco – vanemas eas enam õue nii väga ei roni (hakkab liigestele ja seljale), aga…
+ Have sex in a car – väga halb mõte.
+ Have sex in a public place – mis on public place? Öine rand on ju ka public place. Pealegi, kas mitte al fresco sedasama ei tähenda? Peaaegu? Või mõtlevad siin muid public pleisse, a la restoranide veetseed? In any case… Ma vaatan, et järgnevad küsimused on pea kõik seksiga seotud, nii et ma ilma kommentaarideta ütlen, et seks on seks ja miks ma pean mingeid asju enne 30 eluaastat kindlasti proovima? Kui tahan, siis teen niikuinii, kui ei taha, siis klausel “before 30” ei hirmuta mind, küll aga võib hirmutada, mm, ma ei tea, no näiteks Birxi…
Siin on ülejäänud seksiga seotud “do before 30”, mille kohta ma kommentaari ei anna (niikuinii ütleks igale vastuseks “duh”, mis võib kah mõlemat tähendada….;)
*Have sex at work *Engage in bondage, *go 69, *kiss someone against your sexuality (mismõttes “against”?!? zoofiile ma näiteks omateada suudelnud ei ole, see on vist küll “against my sexuality” vmt)
+ Go to a festival – folk is my deal. Sel aastal ilmselt ka mingid need teised popid, mida kõik kiidavad.
+ Dye your hair – kuigi ma päriselt olen loomulikult ka blond.
– See a stripper – ainult telekast ja see ei lähe ilmselt arvesse.
+ Have a proper girlie / blokie holiday – ma ei tea, mis see tähendab, aga minu kõik puhkused on olnud väga proper.
– See an opera / West End show – ma olen ühe vaatuse näinud operetti ja siis tulin tulema, isegi teatri kohviku konjak ei leevendanud mu piina. Seega ei hakka ma rohkem üldse riskimagi.
+ Go on a rollercoaster – väga ammu. Tahaks veel.
+ Rock in a mosh pit – ma arvan, et meie kamba naised pannakse varsti Rokiklubi/Undergroundi vapiloomadeks.
– Get arrested – aga politseiauto kuudis olen sõitnud küll.
+ See some porn – some? Kamoon, mul on viis pornokanalit! Ma võiks teile rääkida lugusid oma uuest mustanahalisest sõbrast ja tema naistest või lugu itaalia porrist või jne. Ja ma olen näinud klounipornot. Seega. “Some porn” on sobiv väljend…
+ Undergo pubic depilation – soovitan.
+ Ride on a motorbike – õudne oli. Eelistan nelja kummiga asju (keeldun kasutamast sõna “rehv”!).
+ Sleep under the stars – magamiskotis mererannas soojal liival, kõrval rumm ja koola. Jri, millal ometi hakkab jälle see sweet sweet rum and coke time of year?! Tahab surfata. Tahab liiva. Tahab merd. Tahab telkida. Tahab!
+ Move out of your parent’s house – supertunne. Ja supernukker ka.
+ Get on telly – mhmh, isegi juttu olen kaamerasse rääkinud.
Kaitstud: Smsidest
Kui sarjadest leiab muusikat…
Chris Daughtry – “Home” (Tegelikult on see parem versioon, aga seal pole filmi taga.)
(Koduigatsus. Kodu igatsus.)
/
Sarjadest leiab muudki. Kas see on imelik, et ma otsisin välja Criminal Mindsis viidatud kurjategija, ning otsisin välja tema Florida Department of Corrections Inmate Population Informationi, sest ma tahtsin näha, milline üks mõrvar välja näeb?
Tegu pole küll sarimõrvariga, aga ma kahtlustan, et järgmiseks hakkan ma neid välja otsima. Criminal minds indeed…
kohalik päike
Kui su päevi täidavad lõppematud kohtumised erinevate arstidega, hakkavad päevad õige pea sarnased tunduma. Erinevad on ainult rohud, mida sa hommikuti ja/või õhtuti võtma pead ja nende kõrvaltoimed on erinevad, ühtemoodi samas sarnased.
They all make you feel like shit and I’d prefer if they’d deal with other problems.
Kui su päevi täidavad ainult lõppematud kohtumised arstidega ja random sõnad loetud random raamatutest, sest keskenduda eriti ei suuda, siis muutuvad lõpuks ka hiinlase kirjutatud sõnad When a body floating in air, which country she belonging to?* täiesti iseenesesmõistetavaks.
Ainult et sõna country on siin muidugi mitmekordne metafoor nii paljude asjade kohta.
Pigem tegeled sellega, et seletada teistele, et pole üldse hull(u), kui et keegi paneks tähele küsida sinult, kuidas on. Või et kas on hirmus. Või et kas sa saad hakkama. Või ükskõik mida muud, kui seda, mida küsitakse.
Kas see on tehtud.
Millal haigusleht läbi saab.
Kas sa oled asjalik ikka ka olnud.
Millal valmis saab.
Kas sa lauajalgpalli tuled mängima.
Kas arved on makstud.
Palju sa võlgu oled.
Ja kui siis ühel hetkel küsib keegi, aga et Daki, mis on see, mida me Daki kohta teadma peaks? Siis ei oskagi midagi vastata. Tundub kontekstiväline ja võõras. Et mis nüüd minust. Mind peaaegu enam ei eksisteerigi.
Kui su päevad koosnevad lõpututest nimekirjadest ja vastamata kirjadest, sest sa lihtsalt ei oska, siis tunduvad lõpuks hiinlase random kirjutatud sõnad Forgot since when, we started to fight täiesti iseenesestmõistetavad.
Mõtled, et kas asjad, mille järgi oled sa ennast viimased n+1 aega defineerinud, on olnud luul või päriselt. Mõtled, kas asjad, mida sa oled arvanud end oskavat, on ikkagi oskuspärased. Mõtled, kas inimesed, kes tunduvad olevat, päriselt on. Mõtled, kas sina, kes sa tundud oma peas olevat, päriselt oled. Ja siis mõtled, et mis häältest nad räägivad, hääli ju pole.
Võtad end kihtidena lahti ja paned jälle kokku ja jooksed kokku ja võtad kokku ja lükkad kokku ja eemale ja võtad jälle tagasi ja ongi jälle nullpunkt, see kardetud nullpunkt.
Külm on ka koguaeg ja mul pole ju iialgi külm. Palavik comes and goes, ei saa sotti, miks või milleks. Ei tundu, et oleks saavutatud või kasulik. Tundub pigem kasutu, jah. Lilled surevad toanurgas ja tuba on täidetud kastidega juba üle poole aasta.
Oled nagu meeleheitel koduperenaine ja paned pisarad oma neetud chicken casserolei sisse ja ei saa parem. Tundub, et kõik kaugeneb ja keegi ei saa sust aru, sest kõik teised on together või vähemalt ei raputa miski nende idi, ego ja superego nii nagu… Jah, nii nagu. Kolmikpunktid on tavalisest punktist paremad.
Alkohol ei maitse, söök ei maitse, uni ei maitse. Internet ei maitse. Muusika ei maitse. Filmid ei maitse, sarjad ei maitse. Sõnumid maitsevad. Vastamata sõnumid ei maitse. Kõik on nii kaugel ja see punkt, kus mina olen, siin on külm ja vastik ja ma tahan siit ära, aga see tundub kestvat lõppemata aeg.
Piret Bristol kirjutab täpselt, nagu blogiks. “Paralleelmeri” peakski olema blogiraamat. Ainult et kui see pole olnud blogis, siis see pole ju blogiraamatu nime üldse ära teeninud. Mitte et blogiraamat oleks midagi uhket. Pigem on see midagi… alavääristavat.
Tahaks Pulleritsu ja Veidemanni kombel…
Tahaks, tahaks, tahaks igast asju. Tahaks, et oleks isu süüa seda neetud pisarast chicken casserolei. Tahaks, et oleks jõudu minna niisama tormi kätte hulkuma ja tahaks, et leiaks end üles.
Blogilugejate arv on langenud turvalistesse kolme numbriga piiridesse. Väikestesse. Mulle meeldib. Natuke jälle justkui usaldab.
Ometi on keelud peal, mul endal, teiste antud ja enda antud ka. Teeks Andra kombel liftimuusikat, aga juba on hilja. Sööks Jri kombel kääbikuid, aga juba on hilja. Tõmbaks tavainimese kombel nina täis ja kisaks, et maailm on vahepeal neetult ebaõiglane, aga juba on hilja. Turvalisim koht on kodus, veidras T-särgis, mida ma ei teadnudki, et mul on, peidus ja mitte tülinaks.
Loetled endale meeleheitlikult seda nimekirja, kus on kirjas asjad, mis on veel, juba, jälle hästi. Ei tööta.
Viimased nädalad on olnud kuratlikult rasked. Teha vaprat nägu on hullumoodi raske. Teha nägu, et kõik on hästi (kuigi mõneti ju ongi), on ka kuratlikult raske. Pidevas eneseanalüüsis viibida on raske. Pidevalt teiste uurivate pilkude all viibida on raske. Tahaks, et oleks nii, nagu oli enne.
Et öeldud sõnadel oli mõte. Et kõik ei oleks nii liimist lahti ja mõrane. Et näod ei ununeks ja et head asjad tuleks jälle meelde. Et kummitaks natuke minevikust, aga neid häid kummitusi tahaks. Häid mälestusi. Tahaks, et kõik ei oleks luul või miskimuu, tahaks, et kõige lõpuks punkte kokku lugedes ei jääks ma kaotajaks. Tahaks, et karmavõlg ei lööks iga päev uuesti näkku. Tahaks, et… Teate küll.
Tahaks kodu ja kööki ja tööd teha ja et ei oleks vigane olla ja et saaks olla tavaline jälle mõnda aega.
Ja ma veel veetsin nii palju aega enda veenmiseks, et olengi normaalne ja tavaline ja et see on veel võimalik.
Juba Shakespeare ütles, vist, et kõik tahavad olla ekstraordinaarsed.
Aga vaadake, mina enam ei taha.
They got a real sun in their sky, not like in England. English sun is fake sun, a literature sun.
Olete tähele pannud, et Tartu päike on ka viimasel ajal olnud feik?
—————-
Now playing: Teddy Geiger – For You I Will (Confidence)
via FoxyTunes
*Tsitaadid pärit Xiaolu Guo raamatust “A Concise Chinese-English Dictonary For Lovers”
*Note2: Vahepeal sai mu blogimise algusest neli aastat täis. Jookseb viies. Ja nagu mustritel on kombeks korduda, vaatan ma “Blade’i”, nagu esimese sissekande kirjutamise ajal. 24. veebruaril 2004 kirjutasin ma:
öine masendus süveneb. tuleb kähku magama minna, enne kui päris hulluks asi läheb. homme on parem päev.
Note to self: alati on homme parem päev. Juba aastaid.