Tag Archives: intestines

hetk minevikust

Määratlemata 2 Replies

sest mida sa muud teed, öösel kell neli, kui loed ammuseid aegu ja lükkad edasi magamaminekut, sest homme peab hakkama asjadega tegelema ja asju pakkima ja otsima välja kohti, kuhu amsterdamis minna ja… ikka loed minevikku.

hetk 6. aprillist 2006.

«Noh, kuidas sul läheb?»
«Päris hästi. Kui sa mulle eile helistasid, siis ma mõtlesin, et äkki sa oled mulle mingi jama organiseerinud. Ja ma veel mõtlesin, et kui kakluseks läheb, et siis kas ma kõnnin lihtsalt minema või panen täiega.»
«See ei oleks minulik sulle midagi organiseerida. Pealegi, minu silmis oled sa oma võlad tasunud. Ükskõik kui väga ei tahaks ma sind ka süüdistada, valikud tegin ma ise.»
«Jah, selline see elu on. Kord juba kukub nii välja, siis…»
«Jah, aga sa ise teed valikud. Ise teed oma elu.»
«Üks asi, millest ma seal olles aru sain, on see, et ei ole mõtet viha pidada. Ja see pole ka oluline, mis teised sinust arvavad.»
«Tõsi. Ega vist muidu vastu ei peaks. Ei seal ega siin.»
«Peaasi, et sa oled õnnelik tehes seda, mida sa teed.»
«Kurat, elutõed ongi nii lihtsad. Lihtsalt tuleb õnnelik olla. Mida sa tahad? Nii üldiselt. Oled sa mõelnud, et mida sa tahad?»
«Jah, ma tahangi lihtsaid asju. Tahan oma korterit, jalad alla saada. Tööle saan 15ndast.»
«Kas Tartu on võõras ka?»
«Kõik on võõras. Tartu, elu, kõik. Väljas on võõras.»
«Aga aeg läheb ruttu. Ma ei arvanud, et ma sind ära jõuan oodata. Et kuus aastat, see on ju ilmatu aeg.»
«Aeg läheb ruttu. Lõpp venis. Aga ikka venivad need asjad, mida sa ootad.»
«Jah, aeg läheb ruttu. Ma olin laps siis.»
«Olid… Aga ma ei rebinud su kirju puruks, kuigi sa käskisid. Näe, võta.»
«Ma ei taha seda. Mul on piinlik seda lugeda.»
«Pildi võtan tagasi.»
«Issand, milline ma siin olen. Oh jah. Aprillis tehtud veel. Kuues aprill kaks tuhat kaks vist.»
«Miks sul piinlik on?»
«Sest ma tundsin end süüdi.»
«MIKS? Sina ei pea end süüdi tundma. Mina pean. Ja mina pean vabandust paluma.»
«Aga ma olen sulle juba andeks andnud. Sest sellest on aega möödas. Oleks, et me oleks siis pikka aega koos olnud või midagi. See oli lühike aeg. Ja oi, kuidas me tülitsesime koguaeg…»
«Me ei tülitsenud üldse ju. Ainult see lõpp, kui see jama tuli. Siis tülitsesime.»
«Aga me olime armsad. Kui me olime kained ja mitte-vihased. Siis olime me armsad.»
«Jah…»
«Võta see kiri tagasi. Ma ei taha seda. Mis sa tegid seal? Koolis käisid?»
«Ei. Tööd tegin. 30% saad endale, 50% läks hagidesse. Ülejäänud on maksud. Aga ma juba praegu saaks endale üürida korteri, aga vend arvas, et pole veel mõtet. Joonistasin. Kaardi said kätte?»
«Jah. Sain. See oli väga armas kaart. Aga see tabas mind allapoole vööd. Ma mäletan, kui ma selle sain. Ma pidasin sünnipäeva. 2003. aasta oli.»
«Näed. Sellesama kaardi tegin sulle.»
«Oi, ma arvasin, et sa lasid kellelgi teisel teha.»
«Ei, ise õppisin kambrikaaslase kõrvalt. Lõpuks juba olid minu kaardid ilusamad, kui tema omad.»
«Ma teadsin koguaeg, et sa oskad. Mäletad, kui me ise end tätoveerisime?»
«Heh, jah, see oli vale aparaat. Aeglasemini peab nõel käima. Ja ei jäänud midagi peale ka ju.»
«Ei jäänud jah. Aga ma mäletan, kuidas ma ise endale pahkluu peale risti torkisin. Valus ei olud üldse. Sa tegid endale pilte juurde ka sees olles?»
«Jah, rinna peal on kotkas ja madu, kaela peale, käe peale, jala peale, selja peale tegin.»
«Kus on kõige valusam?»
«Ma ei tea. Ma ei tundnud.»
«Jah, ma tean, ma ka ei tundnud valu. Ma koguaeg olen arvanud, et inimesed kujutavad seda endale ette. Et tätokad on tegelt mõnus surin.»
«Selja peal räägitakse, et on kõige valusam.»
«Jah, ma lasen ka uue teha varsti.»
«Ma lasen enda omad üle teha mustaga.»
«Jah, ma pean ka laskma vana üle teha. Sellest on kuus aastat… Tätoveeringust, see tähendab.»
«Näed siis. Kuus aastat. Nagu linnulennul. Sinu eest sain kaks, teiste asjade eest sain kuus, aga raskem kuritegu lööb väiksemat, kokku seitse pool. Aga näed, kuue pealt lasid välja. Kuig ma ise ei viitsinud ajada seda asja. Üks tont istus, neli pool aastat naise maha löömise eest. Ja teine oli, istus eluaegset. Siis esitas apellatsiooni, lükati kaheksa aasta peale. Aga ta istus eluaegset.»
«Jah, selle teadmisega elada… et sa istud eluaegsed. Ja sai kaheksa peale?»
«Jah, tuli välja, et polnudki nii süüdi.»
«Hämmastav… Näita mulle mõnda pilti. Näita kaela oma.»
«Aga sa nägid seda ju kohtus.»
«Nägin või?»
«Nägid jah. Siis kui me valvuritega tapiautot ootasime peale kohust. Väljas. Sa ei mäleta?»
«Mäletan küll… Miks sul kõrge kaelusega pluus on?»
«Ilm on kehva.»
«Heh, jah. Ilm, muidugi.»
«Lõpeta. Oma nakolle ma ei häbene. Seda ma ei häbene.»
«Jah, polegi ju mõtet. Mul on hea meel sind näha. Sa oled ikka veel… selline, nagu sa olid.»
«Näed. Elu läheb nii. Närvikava on tugevaks muutunud sellega. Aga vahepeal ajab mõni asi nii vihaseks, et…»
«Alkoholist ei tunne puudust?»
«Ei. Absoluutselt.»
«Veider. Aga samas – sellest ju kõik jamad alati algasid.»
«Jah.»
«Alkohol ei ole sõber, ei ole.»
«On. Aga temaga tuleb osata läbi saada.»
«Kas sa üksi ei ole?»
«Olen. Aga nii on kergem. Mul on väga hea meel, et see meie asi enne ära lõppes. Sest nii on endal kergem, kui keegi väljas ei oota. Ma saan ise paremini hakkama nii.»
«Oi, kuidas ma sind armastasin kunagi…»
«Olid ajad, ah?»

ausõna

Määratlemata 6 Replies

Ma ausõna hakkan heaks, ausõna noh. Ausõna!

Niipea, kui (siit tulevad vabandused)…

…ma olen sellest šokist üle saanud, et man, that was one shitty week

…ma suudan mingi korra oma kastides ja elamises luua

…ja ma suudan jälle inimestega normaalselt suhelda

Aga seda siiski enne, kui…

…mul töövahendit pole (ehk millaski järgmisest nädalast)

…ma masendusse* – no mul on ikka nii palju halba õnne olnud viimasel ajal – ära suren

…ma oma telefoni tagasi saan (see polegi eriti hirmoluline ju)

Detailid, ilmselt, ei järgne. Küll aga mõni rohkem blogim post. Ja seda ka, et tegelikult meds are good ja “Seks ja linna” film oli ABSOLUTELY FABULOUS ja mitte keegi ei sure ära, mis jama te ajate. Ainult et tõsine pisarakiskuja, meie neljast naisest kaks nutsid pidevalt (inc. myself), üks aeg-ajalt ja ühel kiskus isegi korra pisara välja, kuigi ta filmide peale ei nuta (väidetavalt).

–

*Masendus on minu jaoks uue tähendusega, absoluutselt. Ei mingit seda paariaastatagust halavärki, see on praegu siuke diibim masendus, mis peidab ennast mõneks ajaks ära ja hiilib välja just siis, kui mitte midagi selle vastu teha ei saa, kui lihtsalt uluda ja loota, et keegi taipab kallistama tulla. Enamasti selleks ajaks kõik keegid juba magavad ja tegelikult ei suuda sel hetkel kellegagi eriti rääkida ka. Ja ta on selline tricky masendus ka veel, et sellega käivad kaasas paanikahood (no täitsa pees, just rääkisime B-ga ja ma olin nii rõõmus, et mul pole pikka aega ühtki sellist olnud), mis tabavad näiteks hommikukohvi keetes või tänaval kõndides ja võtavad hingetuks. Pea kohal, muidugi, ripub pidevalt siuke mõnus must pilveke, puistab vihma, aga õnneks seda teised ei näe.

A muidu on hästi, tänan küsimast.

Kaitstud: not

Määratlemata Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

To view this protected post, enter the password below:


emotsionaalsed karussellid

Määratlemata 2 Replies

Teate neid inimesi, kellega te samaaegselt tahate kohtuda ja ei taha ka?

See on hirmus, kui palju selliseid oma inimesi olen ma viimase paari päeva jooksul näinud. Või on keegi teine (nt Birx) näinud, kes mulle selle peale helistab (et vaadata, mis reaktsioon on ja kuidas emotsionaalne karussell pihta hakkab).

Need inimesed tekitavad tohutu emotsionaalse karusselli. Juba sellepärast, et esiteks ajab sisemiselt segadusse see tahan-näha/ei-taha-näha asi.

Igasugustele eluseadustele kohaselt näed sa neid inimesi aga loomulikult siis, kui sul on bad hair day, kui sa oled just tulnud autoteenindusest ja haarad kiirelt midagi süüa, et siis koju duši alla tuustida või kui sa voolad poest välja, miljoni koti alla mattunud ja koduriietes. Igasuguste eluseaduste kohaselt näed sa neid siis, kui sa neid tegelikult kõige vähem näha tahaks.

Need on inimesed, kellele sa alati justkui tahad tõestada mingil müstilisel põhjusel, kui hästi sul läheb, sa tahad alati välja näha parim ja… No ühesõnaga.

Mul õnnestus eile näiteks näha oma elu esimest armastust. Kohutavalt, ma mõtlen, KOHUTAVALT imelik oli. Esiteks ei näe need inimesed kunagi välja täpselt samasugused, nagu nad on sinu peas. Eriti kui sa pole neid mõni aasta näinud. Teiseks teevad mälu ja elu ka trikke, detailid ununevad, kortsud tulevad juurde…

Ja nende kohtumiste alguses on murdsekundiks selline tunne, et maailm peatub ja pöörleb samaaegselt, ja nagu sa istukski karuselli peal. Teate seda vene multikate algust, kus lauldi “Karusjel, karusjel…”?

Muidu on täiesti okei, need karussellid on tegelikult värskendavad. Aga kui liiga palju satub paari päeva peale, siis väsitab ära.

Selline lugu siis nende emotsionaalsete karussellidega. Teemaarendus lonkab täna mõlemat jalga, sest ka see väsitab ära, kui ühte päeva (eilsesse) mahub nii palju superhead ja nii palju überhalba. See lihtsalt ei saa olla võimalik.

Aga kõigest sellest juba järgmine kord. Ehk.

täiskasvanud inimesed

Määratlemata 3 Replies

“…ja sa pead selle kõik endale andeks andma.”
“…Issand, nii palju on asju, mida andeks anda ja mis läbi mõelda.”
“Ja see on alles pealispind. Usu, kui sa endas kaevama hakkad, siis…”
“…oi, jaa, siis on seal nii palju väga vastikuid asju… Õudne. Ja ma pean kõik selle ette võtma. Ma näen praegu ainult pealispinda ja isegi seal on nii palju asju, mis on vastikud ja millega tegeleda tuleks. Kui ma veel kaevama hakkad…”
“Jah, nüüd oled sa täiskasvanud inimene… Sellega me tegelemegi.”

tavalised õhtud esimese kevadise äiksega

Määratlemata 5 Replies

Kas te teete vahepeal nii, et lähete kõnnite salamisi mööda vanade tuttavate kodulehti ja profiile ringi ja vaatate, mis neist saanud on? Ikka teete ju, eks. Vähemalt mõned teist. Nagu minagi.

Vahepeal vaatad ja jääd mõtlema. Mõtled, kuidas ükskord oli. Nii kummaline – on olnud inimene, kes on olnud nii lähedane. Sa mäletad temast pisimaidki detaile, näiteks seda, kuidas ta naerma hakates alati kõigepealt käe suu juurde tõstis või kuidas ta juukseid näolt puhus. Või kuidas te tobedalt tülitsesite ja kuidas ära leppisite. Kuidas rääkisite sellest, mis teist kunagi saab…

Ja siis sa näed, et temast ongi saanud. Kes on abiellunud, kes on saanud lapse. Kelle laps käib juba lasteaias. Mõtled ja muigad ja oled nende üle õnnelik. Siiralt, ainult väikese kahetsusega, et elud on kasvanud nii, et käivad nüüd paralleelselt, mitte ei ristu enam nii tihti kui varem.

Või see kord, kui sa istusid volbriõhtul kodus, sest ei olnud muud tuju ja tööd pidi ka tegema, ja kuulsid, kuidas mäe peal maja taga naisehääl rõõmsalt hüüatas: “Nii tore, et me kõik oleme koos!” ja kõik huilgasid talle kiitvalt takka. Vaatasid: puha võõrad näod. Nojah, kehitasid õlgu.

Kus on see “meie”, kes oleks pidanud sinuga koos olema? Varem oli neid meiesid nii palju rohkem. Nüüd on uued meied, natuke vanasid meiesid, hästi palju kummaliselt teisenenud meiesid. Neid meiesid, mis ei hakka enam kunagi meie olema. Neid meiesid, mis lisaks sellele, et ei hakka enam kunagi olema meie, ei ole isegi enam mitte sina ja mina.

Vaid on hoopis võõrad inimesed.

Naljakas, kuidas naabripoiss korjab üles su küljepeegli ja toob selle õhtul sulle koju kätte. Mäletad, et kunagi ajas ta sind rattaga taga (jajaa, päris paljud mu lapsepõlve naabripoiste-jutud seostuvad ratastega). Ja kunagi sõitsite te ühe bussiga kooli.

Naljakas, kuidas näed [kustutatud turvapõhjustel] moodi inimest, kõnnid omast arust rahulikult edasi, ainult et Birx küsib kõrvalt muigega: “Mis, kas sul oli stroke vahepeal?” Ja kui sa pärid, miks, siis ta muigab samamoodi edasi: “Sest et sa arvasid…” – ja sa lõpetad lause: “…et ma nägin [kustutatud turvapõhjustel].” Ta ei olnud tema moodigi üldse. Lihtsalt suvaline mees tänavalt. Aga sa olid tahtmatult korra seisatanud ja tahtnud sammu tagasi astuda.

Naljakas, kuidas vahepeal need meied, mis kõik on – meiesid on pea lugematu hulk, kas pole? – need meied võivad olla nii samm edasi kui samm tagasi. Tähendada üht või teist või vahel, mõnel keerulisel korral, mõlemat. Ja saa siis nüüd aru, mis oleks arukas tegu.

Esimene kevadine äike puudutas meie maja ainult servaga ja kõmises kauguses.

Esimene kevadise äikeseootus puudutas otse sisemust ja ei mäletagi, millal enne oleks olnud nii mõnus tunne äikest oodates. Äike oli lihtsalt ideaalne lõpp elektrit, katkiminemisi, purunemisi, elektrilöökide saamisi, muretsemisi, pisarateneelamisi, paanitsemisi, korraks päikse käes hinge tõmbamisi, autos lollakaks naermisini täis päevale.

Nüüd on mingid otsad jälle justkui seotud, kasvõi illusoorselt.

Aga illusioonid, kallid sõbrad, meile ju nii väga meeldivad…

Määratlemata 2 Replies

I always said I hated this city and now that I’m leaving, I’m trying to taste the air for the first time.

(One Sentence)

Iga kord Tallinnale mõeldes tuleb mu sisse selline magusvalus peaaegu-kodu-igatsus. Mulle on viimasel ajal sageli kangastunud need korrad, kui ma jõlkusin üksi linna peal pärast tööd, ostsin midagi head, lugesin Tammsaare pargis raamatut, loivasin Islandi väljakul ja välismini taga. On tulnud meelde need salajased kiirkohtumised öös sealsamas pargis. Või vähem salajased jaurid pärast Placebo kontserti ikka veel selles “Medsi”-uimas.

Iga kord Tallinnas käies ma tunnen end seal peaaegu-hästi-peaaegu-väljaspool-konteksti. Selles mõttes, et kõik on seal nii kodune, osad tänavakivid on talla all tuttavadki, aga mina enam ei ela seal.

See on umbes nii, et iga kord Ropkas käies tõmbub süda valusaks kämbuks, sest see on mu kodu ja mina enam ei ela seal.

Tallinn on teistmoodi kodu. Kas inimesed võib olla mitu kodu? Eriti, kui ta on samal ajal kodutu?

Continue reading

how death feels like

Määratlemata Leave a reply

“Mul on igav!”
“Igav? Mis mõttes igav? Ise oled tööinimene ja sul on igav.”
“Iiigaaaav! Ja ma pean minema homme Tallinnasse ja ma ei saa isegi midagi teha tänu sellele täna õhtul.”
“Alkohol ei ole lahendus.”
“Iiiigaaaaaav!”
“Kas sa oma lilled istutasid ümber?”
“Ei. Ma ei viitsi. Mul on igav!”
“No näed. Siis sul pole mitte igav, vaid sa oled lihtsalt laisk.”