Tag Archives: intestines

2.35am

hoomamatu Leave a reply

Leban voodis, kuulan, kuidas vihma sajab. Tunne on, nagu istuks keegi eestoas diivanil ja krägistaks aeg-ajalt. Tegelikult on – ilmselt – ainult vihm vastu plekki.

Eile oli sürr moment, kui vaatasin üht Grey anatoomia osa, kus oli hästi vaikne stseen – vaid Christina Ricci ja anestesioloog, kes pumpas mehe kopsudesse õhku. Mees nimelt oli end bazuukaga tulistanud, ja siis see Ricci hoidis seda pommi seal, et ta ei lõhkeks. No igal juhul. See stseen oli hästi vaikne for obvious reasons – kõik olid evakueeritud ja liigutada ei tohtinud ja üldse. Oli ainult see hingamise kahin.

Ühel hetkel ma avastasin, et olla on nii soe ja mõnus ja turvaline… Ning järsku ärkasin kui unest – ei! See hingamise kahin tuleb ju kõlaritest, mitte teisest toast.

Ootan oma meest koju, homme õhtul juba… Aga ikkagi.

Rohud ei aita, und ei tule. Proovisin kirjutada, aga ei tule välja eriti hästi. Tähed vahetavad kohti jne. Pea on depressiivseid ja natuke loomingulisi mõtteid täis. Logisin sisse oma vanasse postkasti ja piilusin natuke oma vana kirjavahetust, imelik hakkas. Piinlik ja. Hoopis teine mina.

Meenusid sala-armumised (mis ilmselt olid “sala” ainult minu meelest, ja kõik tegelikult teadsid), meenusid imelikud ööd, imelikud asfaldil-lebamised… Seda, mida otsisin, ei leidnudki.

Ma ei teagi, mida ma otsisin. Hingerahu vist. Aga see ei tulegi enne, kui hingamine tuleb päriselt teisest toast või minu kõrvalt, minu inimesest.

Mures olen, isegi ei tea, miks. Natuke, ei, palju tühi on olla. Natuke pidetu, aga see möödub. Ei oska prioriteete paika panna hästi.

Nüüd ma panen hoopis Ruja ja Joy Divisioni mängima ja las 70ndad võtavad selle üksiku ja tühja korteri üle, kus ma praegu sees olen koos oma kahe ammu unedemaale sõitnud karvakeraga. Ja siis võib-olla tuleb enne koitu uni, ja siis võib-olla olen homme parem, kui olin eile.

Unes nägin, muide, suhteliselt hiljuti, taas libahundiks käimist. Ja taas sama stsenaarium: ema saatis…

RUJA!!!

hoomamatu 12 Replies

Igal pool on juba küll ära öeldud, et Ruja on nii-nii hea, aga kuna ma just tulen sealt, täis sellist… uskumatut kogemust, pean ma seda jagama.

See on lihtsalt uskumatu, kui hea rolli tegi Võigemast Rannapina, milliselt mõjus Risto Kübar Nõgistona… Ja muidugi, kes oleks võinud arvata, milline talent peitub “Kodu keset linna” heledapäise ja tagasihoidliku Henri ehk Sergo Varese sees? Mees andis endale selle rolliga sellised mõõtmed, et kõik see tunne ei mahu minu sisse praegu lihtsalt äragi.

Ja mis siis, et sadas vihma vahepeal ja et natuke olid käed külmast kangeks tõmbunud, kui ovatsioonide ajal oleks tahtnud neid küljest plaksutada; ja mis siis, et kõht valutas ja mu ees istusid töllid. See kõik oli seda väärt ja rohkemgi!

Ma ei suuda ette kujutada, millist tööd pidid Semper ja Ojasoo tegema, et kõike seda, mis on Ruja, kokku panna selleks, mis oli täna seal laval… Kui palju räägiti sümbolite keeles… Ühelt poolt oleks nagu vaadanud väga head filmi, teiselt poolt aga oleks nagu olnud ise seal sees. Kui nemad jõid šampust, kahetsesin ma valusalt, et olin ühe pudeli šampust maale jätnud. Kui nemad Tartu Levimuusikapäevadest rääkisid, olin ma solvunud, et ma olen sündinud 84. aastal. Ja kui Gunnar Graps oma lühikese kilje laval tegi, ja sellest ainult kahe vihjega märku andis, olin ma rõõmus, et selle ära jagasin.

Arutasime pärast, et ei tea, kas Nõgisto või Rannap ka solvusid. Ning jõudsime järeldusele, et miks nad oleksid pidanud. Rannap – jah, küll ülbe ja Suur Isiksus, aga tõeline geenius! Ja Nõgisto… Oh, mul on Nõgisto vastu praegu väike armumine vist.

Kui karm on mõelda, kuidas kõik hääbus… Üks Eesti vägevamaid bände lihtsalt hääbus 80ndate lõpu segasesse aega, kuigi – ka praegu on ju samamoodi. Ikka on vaja saada raha, ikka on vaja saada paremaid esinemisi. Ja Eestist on neid raske leida. Ja siis juhtubki nii, et andekad tüübid lõpetavad lauldes laeval purjus soomlastele, joovad ennast põhja, nii et pole toidurahagi… Ja surevad. Enne tehes veel viimase esinemise nimetus (olgu, Rogun oli) Tadžikistani mägikülas.

Kõhe küsimus jääb. Kuidas taipas Reet Linna Olav Ehala Alendrilt selles telesaates küsida: “Kuidas sa end vee all tunned?”

Mul oli raske pisaraid tagasi hoida, kui järsku sai sümbolite keelest selgeks, et… See, mis seal laval on, on viimne õhtusöök. Apostlid ja Alender, Kristusena.

Ja siis oligi kõik vaikseks jäänud…

(Ma nüüd uurisin järgi, et Alenderi jaoks oli see sõit Estonial siiski esimene, mitte ta ei olnud seal juba pikalt laulnud. Me enne jäime selle üle pikemalt arutlema. Ja mul on tunne, et Alender võis olla bipolaarne.)

shadowplay

hoomamatu 1 Reply

Ma olen 70ndatest praegu täiesti läbi imbunud ja meie autoderütmilise, natuke augustilämbese ja pähklitega šokolaadilõhnalise korteri seinad ka. Ma arvan, et Inimene pole kunagi pidanud kuulama nii palju 70ndate muusikat järjest, aga ma ei saa, ma tahan seda kõike korraga hoomata, ma pean muudkui kuulama ja kuulama ja aina uusi lugusid peale panema ja juba olnuid pähe õppima.

Lisaks muidugi maitseaineks ka “Noori autoreid ´77”, kes siin seinte vahel nüüd ringi kõnnivad ja mind aeg-ajalt inspireerivad. Pidevalt on lahti fail nimega “käsikiri”, loen ja toimetan, siis jälle viskan diivanile pikali ja kuulan Buzzcocksi või Clashi ja vahepeal Sex Pistolsit ja natuke Bowiet ka, maiuspalaks ammu pähe kulunud Stranglersit. Ma tean, kui pinnapealselt ma praegu sellest üle libisen, tegelikult asjade tõelist suurust ja sügavust tabamata, kuidas saakski tervet üht suurt ja hoomamatut muusikalainet nii kiirelt endasse koguda, võib-olla ma loodan, et see juhtub osmoosi teel.

Vaatan nukralt oma kaht kollase ümbrisega “New Wave Classics” CD-plaati, mis oli, õigemini on, üks hinnalisimaid kingitusi, mida ma oma töökohast kaasa sain. Mäletan hästi, kuidas see fotograaf need mu lauale poetas ja ma lubasin talle mingit muusikat vastu kinkida, aga ei jõudnudki selleni. Enne läks tema ära, siis läksin mina. Eh, elu.

Daki-lugejad, mäletate? Kunagi ma kirjutasin pikki postitusi nii, et lugude pealkirjad, mis kirjutamise taustaks mängisid, panin ma kursiivis lõikude vahele ja kirjutasin vahepeal kontrollimatult, natuke ülbelt ja hindavalt, aga alati emotsionaalselt muusikast? Huvitav, mis sellest Dakist on saanud, mõtlesin ma, kui täna hommikul üles ärkasin ja esimese asjana “Love Will Tear Us Apart” laulsin.

Vaatasin ära “24 Hour Party People”, vaatasin ära “Controli” (“Hah, siin ta ütles ju tegelikult cunt, mitte stupid twat, oli ju teises filmis, oli ju?!”) ja saan aru, mis Jim mõtles, kui ütles, et tunne on, nagu oleks vähi saanud. Ma õppisin Ian Curtist vihkama ja armastama samaaegselt, ma vihastasin ta peale vahepeal nii korralikult, et silme eest läks mustaks. Ja ma kardan, et järgmine kord, kui ma tantsupeole lähen (mitte ei tantsi ainult oma magamistoas), siis ma tantsin samamoodi epileptiliselt nagu tema laval.

Vaat see on legendaarne. Need liigutused.

Nüüd me jõudsime ringiga tagasi (või edasi?) New Orderini, we’re here to stay.

Midagi on veel õhus. On tunne, nagu hakkaks lähenema äike, selline sumbunud meeldiv lämbus, mis teeb natuke ärevaks. Käisime täna turul, ostsime ube ja värskeid hapukurke ja sibulaid ja rääkisime tädidega herilastest, kurkidest, soojast ja külmast veest. Ma olin unustanud, millise toreda emotsiooni avaturg annab, kuidas seal kõik sügiseti lõhnab ning värvikirevalt silmi paitab ja kuidas seal kõik kohe kasutavad ära su oskust mitte tingida või vastu vaielda (“No võta ikka kaks kilo! Need on head oad!” – “Olgu, ma võtan kaks.” Tõde oli, et ükski kilo mahtus vaevalt potti. Aga no küll jõuab veel süüa hommegi.), sest kuidas sa ütled ei toredale vanaprouale, kes palaval pühapäeval on maalt linna tulnud, et kümnekroonise kilohinnaga oma kätega korjatud oad maha müüa. Eksju.

Aga midagi on veel õhus, on-on. Ma olen tundnud end viimastel päevadel veidralt, arusaamatult imelik on olla. Aga see võib, muidugi, olla ka PMS, nagu naistel sageli ette tuleb. Ning see, et eile sai üle pika aja ergomeeterdada, jõudu teha ja niisama jõumasinaid näppida, elab tänaseni õrnalt kontides ja lihastes ja ütleb: tubli tüdruk. Ja ütleb: hea on. Ja ütleb: hakka nüüd kirjutama kirjutama, ära lämise siin blogis.

Roger that, dear body of mine.

alustan uut raamatumeemi

Määratlemata 17 Replies

Praegu ringleb blogisfääris taas üks raamatumeem, mis minu meelest ka mõni aeg tagasi juba ringi käis – märkida sajast raamatust ära need, mida oled lugenud, lugemas, sirvinud või pole üldse puutunudki. Selle asemel (see on minu meelest lugejatele pikk ja igav, ise on vast põnevam teha) alustan uut raamatumeemi, mille idee sain Oprahi ajakirja lugedes (jap, ma lugesin Oprahi ajakirja).

Ühesõnaga, valisin riiulist viis (tegelikult küll kuus, aga seletan töö käigus) mulle mingil põhjusel olulist raamatut ja tutvustan neid teile.

“Lilled Algernonile”, erinevad autorid. Ilmunud aastal 1976.

Ma ei mäleta täpselt, kui vana ma võisin olla, kui esimest korda seda eemaletõukava kaanega teost sirvisin, aga mäletan selgelt oma emotsioone, kui selle esimesest korda läbi lugenuna käest panin. See oli lummav! Millised maailmad! Tegu on anglo-ameerika ulmekirjanike valitud novellidega. Kui kummaline oli lugeda, et aastaks 2000 pidi mõne kirjaniku nägemuse kohaselt olema igas kodus isiklik robot. Ja need kolm surematut robootika seadust! Ning muidugi, nimilugu. Seda lugedes nutsin iga kord, kui kurb oli selle lõpp ning millist lähedust tundsin ma Algernoniga, valge hiirega. Igal juhul tegi see teos mu silmad lahti ulmekirjanduse põnevate ja lõputute horisontide ees. Senimaani neelan ulmekaid äärmise rahuloluga. Igal juhul soovitan esimesteks sammudeks neile, kes ulmekirjandusest midagi ei tea. Ja vahepalaks neile, kes on liiga Potteri-maailma ära kadunud.

“Seme Amacemilt”, Roberto Piumini. Ilmunud aastal 1990.

Ulmekirjandusest rääkides… Ma olin selle raamatu ilmudes kuueaastane. Suure tõenäosusega lugesin seda enne kui “Lilli”. Tegu on itaalia kirjaniku lasteraamatuga, mis räägib Amacemi elanikust Semest. Amacem on planeet, kus puud tiirlevad ringi, jõed voolavad ülespidi ja mered moodustavad mäed. Amatšemlased ise on suure punase pilvega pea kohal. Nad suhtlevad omavahel pilvi ühendades, samuti aitab see pilv neil edasi lennata. Elavad amatšemlased oma puude otsas ning kui amatšemlane otsustab, et tahab kaaslast, mõtleb ta temast, sööb ära ühe vilja ja hommikul ärgates istub noor amatšemlane tema juures oksal. Seme sündiski niimoodi, aga tema looja leidis peagi, et Seme peaks natuke universumis ja maailmaruumis ringi vaatama – nii palju oli Semel uudishimu. Nii asubki Seme teele, leides palju veidraid planeete ja nende veel veidramaid elanikke. Seebiplaneet, haiglaplaneet, planeet, kus sõidab rong isadega, kes tulevad tagasi, lehmaplaneet, Seme planeet… Tegu on küll lasteraamatuga, aga loen seda senimaani suure armastusega. Ma ei saanud seda nimekirjast välja jätta, mis siis, et tegu on pisikese lasteraamatuga. Sellepärast ka kuus raamatut siin.

“A Concise Chinese-English Dictionary for Lovers”, Xiaolu Guo. Ilmunud aastal 2008.

Sellest raamatust olen ma juba põgusalt paar korda kirjutanud. Selle raamatu leidsin Cambridge’ist tagasi tulles, kui keerutasin Stanstedis taskus viimaseid paunde ja tuiasin Bordersi raamatupoe ümber. Sealt leidsin sooduspakkumise, kolm raamatut 18 paundi eest. Ideaalne! Leidsin kingituse inimesele (“Bad Men: Guantanamo Bay and the Secret Prisons”) ja Birxile (ei mäletagi, mis) ja endale võtsin selle. Mina-tegelane on Hiinast Inglismaale keelt õppima saabunud tüdruk. Autor kirjeldab väga põnelat kultuuride põrkumist, läbi pidevalt paraneva minategelase inglise keele on näha tema arengut, tema mõtlemise muutumist. See, kuidas ta leitud meesterahvaga suhtleb, kuidas erinevad kahest erinevast kultuuriruumist pärit inimeste ootused suhte suhtes… Lisaks pakub see palju ilusaid ja huvitavaid mõtteid, millesse tasub pikemalt süüvida. Kaunis raamat, natuke kurb ja päris palju õpetlik.

Home is everything. Home is not sex but also about it. Home is not a delicious meal but is also about it. Home ise not a lighted bedroom but is also about it. Home is not a hot bath in the winter but is also about it.

“31 Songs”, Nick Hornby. Ilmunud aastal 2003.

Mulle väga meeldib Nick Hornby. Tema raamatu põhjal valminud film “Elu edetabelid” on üks mu lemmikuid. Nii raamat kui film (sest mulle väga meeldib ka John Cusack). “31 Songs” puudutab minus nii kirjandushuvilist kui ka melomaani. Nick võtab ette 31 talle läbi elu olulist laulu ja räägib ära lood, mis nendega seostuvad, samuti räägib ta bändide ja lugude ajaloost, mis on hariv ja põnev, tänu just Hornby heale keelekasutusele. Äärmiselt huvitav, äratundmisrõõmu pakkuv, küsimusi tekitav (tahaks ka seda lugu kuulda!), humoorikas, intiimne… Kõik, mida healt raamatult ootaks. Raudselt üks mu lemmikraamatuid.

“Sügisball”, Mati Unt. Ilmunud aastal 1979.

Nüüd küll on film sellele raamatule uue mõõtme lisanud, aga ma pole senini filmi näinud ja seega sellel pikemalt ei peatuks. “Sügisball” tuli mu ellu aastal 2006, kui olin just Tallinnasse kolinud. Oli augustikuu, õhtud läksid pimedamaks ja vihmasemaks, kui ma seda raamatut oma voodisse pugedes lugesin. Kui külma, üksiku, melanhoolse tunde see tekitas! Ja samas paradoksaalsel kombel lisas jõudu ja jättis sooja tunde kõhtu – ma ei ole üksinda. Selles linnas on võib-olla sadu inimesi, kes tunnevad end nii nagu mina: üksikuna, väsinuna, rutiinis kinni olevana, millegi nimetu järgi igatsevana. Mati Unt oli geniaalne mees, ma igatsen teda väga.

“Läänerindel muutusteta”, Erich Maria Remarque. Ilmunud aastal 1983.

Siinkohal peaks vist märkima, et need “ilmunud aastal” käivad nende trükkide kohta, mis mul olemas on. Igal juhul. Kui koolikirjandusest üldse miski nii tugevalt mind elu üle järele mõtlema pani, oli see “Läänerindel muutusteta”. Ilma selleta ei kujutaks ma oma kooliaega ettegi. Lugesin seda vist nii mitu korda, et lõpuks olid mul mõned kohad pähe kulunud, teised aga iga kord nagu uued. Ma arvan, et nüüd ma loeksin seda hoopis uue pilguga, arvestades inimest ja seda, millised uued mõtted on tema olemasoluga mu elus tulnud. Ning milline on päevapoliitiline seisukord. Ma hindan seda raamatut aga ka teises mõttes, selles “kadunud põlvkonna” mõttes. Ma ei ole veel päriselt oma peas suutnud seda formuleerida, aga väljend “meie põlvkond” on mulle viimastell päevadel väga palju uusi ideid pähe toonud.

/

Pikaajalised lugejad kindlasti imestavad, et miks ei sattunud nimekirja mõned teised mu igavesed lemmikud, näiteks Bristoli “Sajandi öömajad”, mõni Pratchett, kõik Palahniuki teosed, Bukowski. Aga sellepärast, et suhe nendega on pikem ja veel liiga lähedane. Ma ei oska neisse veel objektiivselt suhtuda (kui see üldse kunagi ongi võimalik). Ma loen jälle Chucki raamatut “Haunted”, just lõpetasin “Snuffi”, Bukowskist on aga isu täis, eriti kui ta jõudis “massidesse” (kes, minu arvamuse kohaselt, ei suutnud teda mõista). Ja isu täis temast ka selle tõttu, et ta muutus lõpuks liiga ennast kordavaks.

Hunter S. Thompsoni raamatud on aga vist Birxi käes (mõned või üks või mitu, ei mäleta), ja mul on nende lugemine pooleli jäänud ning ma ei oska arvata, kuidas see mees mind veel mõjutama hakkab. Kindlasti tema mõju mulle jätkub.

Pealegi, häid raamatuid on nii palju, et neist viis parimat eraldada on võimatu. Need on vaid viis/kuus sellist, mis on minusse sügava jälje jätnud ja mille juurde ma ikka ja jälle tagasi pöördun. Ja mis olid raamaturiiulis, mitte näiteks selles kastis, millele ma praegu seda kirjutades jalgu toetan.

Nii, aga tagasi meeminduse juurde! Nüüd ma palun, et näiteks Birx, Nirti, Toša (kui tal aega on), Eva-Liisa ja Jaanika võtaks korraks aega ja seisaks raamaturiiuli ees ning kirjutaks lühemalt või pikemalt viiest oma lemmikraamatust. Kui te muidugi viitsite.

kividest

Määratlemata 3 Replies

Aeg-ajalt, kui ma olen kurb või endast väljas või niisama tahan mõelda, siis lähen ma autoga sõitma. (Õnneks on meil praegu palju säästlikum auto kui seda oli Opel.) Varem asendas seda surnuaias jalutamine (kui mul veel oli surnuaed, kus käia) või niisama tänavatel uitamine. Viimase kavatsen ma täna veel ette võtta, sest ma olen extremely kurb, aga see selleks.

Oma suures ahastuses ja minna-tahtmise-meeleolus oskasin ma ainukese kohana sõita suvilasse. Emps oli öelnud, et marjad on valmis ja ootavad ammu sööjaid, seega oskasin ma ainukese kohana, kuhu põgeneda, selle välja mõelda. Põõsaste vahele.

Tõsi, ma ei veetnud seal küll teab mis palju aega, aga niipea, kui ma panin suhu esimese mustsõstra, tabas mind nostalgiline mälestustevoog. See oli nii järsk ja ootamatu, et mõjus lausa nägemusena. Kõik need suved maal vanaema juures… Epp kirjutas just hiljuti, kuidas tema lahutamatu lapsepõlve osa on kindlasti maal vanaema juures oldud aeg. See on ka minul nii, ilma ei kujutaks ma ettegi!

Kuigi, rääkisime hiljaaegu Sikiga, kuidas vanaema oli äärmiselt kaitsev, isegi liiga. Kui linnavanaema lasi meil ringi rännata ja ei muretsenud me pärast üleliia, siis maavanaema kippus sageli ütlema, et ei tohi minna sinna või tänna ning veel parem, kui me nende pahade poiste või tüdrukutega ei mängiks. See ongi vanaemade kohus, arvan ma. Eriti nende vanaemade, kelle juures lapsed pidevalt ei ole – linnavanaemaga ju elasime koos.

Siis meenus mulle, kuidas sealsamas suvilas oli üks meie lemmikmängukohti suur kruusahunnik, mis suvilaehituseks kohale oli toodud. Need kivid! Oi, need olid põnevad! Senimaani on mul komme huvitava mustriga kive üles korjata ja koju vedada. Inimene viis mind ükskord isegi spetsiaalselt karjääri selleks, et ma saaks kive korjata. Ja koju tuua. Nüüd nad täidavad vaase, mis kannab ka praktilist eesmärki, kuna kassivolaskid kipuvad ju lilli närima ja kakkuma, nii võib vaas kergelt ümber käia.

Kivid siis. Me istusime õega tunde kivihunnikus ja ehitasime kividest igasuguseid asju. Üldse mängisime me palju kividega. Näiteks Saaremaal (oo, see on koht, kus ma saan jälle rõhutada, et ma olen siiski veerandiku ulatuses saarlane!) mängisime me karjamaa-heinamaa äärde poetatud ja juba samblasse kasvanud kividel ja vanadel kiviaedadel. Üks lemmikmänge oli muidugi “soo” või “põlev maa”, mis sisuliselt tähendas seda, et kividelt maha ei tohtinud kukkuda, pidi kivilt kivile hüppama. Siis mängisime me kividel veel kodu ja kohvikut ja poodi – ühed kivid olid koduks (suurem kivi elutuba, väiksem magamistuba, kõrgem kivi köögicounter), teised kohvikuks (need, kus keskel oli suurem kivi, mida ümbritsesid mõned väiksemad “toolid”), kolmandate juures tegutses pood. Sama mäng oli meil ka maavanaema juures, kelle aia taga oli hea kogu sobivas suuruses ja kujus kive. Saaremaal oli veel üks suur rändrahn, mille otsa ronimine oli tõeline väljakutse. Aga kui juba olid üles saanud, siis oi! milline maadeavastaja tunne oli. Ja kui kaugele sealt nägi! Üle traktorikuuri kaugele-kaugele heinamaale välja, teiseltpoolt üle ilmasõjas hukkunud sõduritele püstitatud mälestusmärgist ja külavaheteest ja murakaid täis kiviaiast kaugele-kaugele metsatukani välja!

Huvitav on see lapse fantaasialend… Pole üldse palju vaja, et mõte tööle hakkaks. Ja nii tekibki tühipaljast põllukivist lapse mõtteisse imeline maailm täis kohvikus kohvitavaid daamesid, valge kitliga üles keeratud käistega poetädisid ja imelisi kaupu, mida saab kõike osta vaid mõne saarelehe eest…

Ma igatsen neid aegu tagasi. Vahepeal. Aga täna seal mustsõstrapõõsa all igatsesin ma neid eriti.

Aegu, kui kõik oli nii palju lihtsam, kui kuupäevad ei lugenud, kui rahaks olidki saarelehed, kui kivist piisas koduks.

because i love you too

Määratlemata 3 Replies

Tänu eilsele Undergroundi sünnipäevale maitseb täna kohvi väga plekiselt. Aga tuleb tunnistada, et mõnus on, kui on koht, kus kõik on sõbrad-tuttavad, kui on koht, kus saab häbitult tantsida Led Zeppelini saatel ja kus Onu Bella viskab oma plaatinahallide (ta ei värvi neid) juuste välkudes nalju segamini väga hea muusika ja infokildudega. Ning kus korra aastas maksab õlu 15 krooni. Klubikaardiga.

Me muidugi oleme juba korra UG-st pikemalt videoblogis jauranud ka.

Seoses kõige sellega tahtsin ma täna teha postitust “Nagu kaks tilka vett” ja kirjutada, et Vahur Afanasjev näeb välja täpselt nagu Urge Overkilli (Pulp Fictioni soundtrack, “Girl, You’ll be a woman soon”) laulja Nathan Katrood, aga ma ei leidnud kummastki veebist head pilti, nii et te peate ise seda ette kujutama. Mis pole sugugi raske, kuna nad on sarnased ja kui te teate, miuke Afa välja näeb, siis ongi juba probleem lahendatud.

Mida aga ilusa ja pika nädalavahetusega pihta hakata, ei tea ikka veel. Folgile nagu ei viitsi, aga samas nagu viitsiks ka, aga ei viitsi vist rohkem (Birx, ei hakka kisama!). Randa nagu viitsiks, aga ei viitsi ka, sest noh, ma tean, mis juhtub, kui ma liiga kaua päikese käes vedelen ja see pole sugugi mõnus. Pruuniks ei saa ma nagunii iialgi ja ebaühtlaselt punaselaiguline olla võib tunduda nii ahvatlev kui tahes, ikka nagu ei viitsi. Samas saaks siis süüdimatult raamatuid neelata ja mitte midagi teha, võib-olla vollet mängida ja lõputult ujuda…

Misveel, misveel…

Isa ütles Ekspressi artikli peale ühe huvitava mõtte: blogimine täidab tegelikult inimestevahelist tühjust. Mõtles selle all just seda nn isiklikku blogimist. Tulen selle mõtte juurde kunagi tagasi.

Hüplikult kohe ühele teisele teemale: käisime üksõhtu Siki ja Birxuga Lõuna-Eesti tripil, ujusime alasti kaunis metsajärves Võrumaal ja otsustasime tagasi tulla Räpina kaudu. Ohsakurat! Räpinast pole midagi alles jäänud, vist KÕIK teed on üles kaevatud! Paukusin Aapo suunas, et miks kurat ta midagi maininud pole oma blogis ega inimesi hoiatanud mitte autoga Räpinasse minema. Birx küsis selle peale targalt: aga kas Aapol on üldse auto? Hiljem sai mõistatus lahenduse, kui tema punast juuksepahmakat ühe teatud kauni tütarlapse kõrval oma majast mööda jalutamas nägin. Tjah, ka ma põgeneks, kui terve mu kodulinn oleks üles kaevatud…

Kui välja jätta Räpina-kogemus, oli tegu ühe ideaalse suveõhtuga… Täpselt nagu see kord, kui me käisime Pühajärvel paadiga sõitmas, hiljem vedelesime tunde saunas ning veel hiljem väänasime konte Twisteriga. Või täpselt nagu see kord, kui mängisime vollet, hiljem tillisime-grillisime Birxi tagaaias, hüppasime batuudil ja rääkisime väikekodanlikku juttu, sekka muidugi ka natuke ebakorrektseid nalju ja südamest tulevat naeru…

Kas ma olen viimasel ajal öelnud, kui väga oma oma sõpru armastan? Nendega power-walkida, jaburalt irvitada, paralleelselt erinevates korterites Oprah’st Rick Springfieldi eri vaadata ja naerukrampe saada, öösiti Tartu vahel ekselda, maniakaalselt Maroko-plaane teha, lambist Võrumaale alasti ujuma sõita, öösel kastemärjal batuudil hüpata ja külili käia, Underis tekiilat juua ja tantsida, lauajalkas metsikult huilates väravaid skoorida ning õhtul kõige nende ideaalsete päevade ideaalseks lõpuks ühe kalleima sõbra sooja ja sõbralikku kaissu pugeda…

Elu on hea.

Lõpetuseks maniakaalselt homeeriliselt ja-muud-epiteedid suurepärane Rick Springfieldi surematu hitt “Jessie’s Girl”:

Tartust

Määratlemata 11 Replies

Nirti kirjutas Tartust nii:

Tartu pole piisavalt suur, et olla suur linn ja ta pole piisavalt väike, et olla väike linn. Kes siis jääb Tartusse? Tartus on kõige suurem kontsentratsioon neid inimesi, kellele see pole sünnilinn ega unistuste linn, vaid lihtsalt mingisugune hägune vahepeatus; kalts, millega oma unistusi läikivaks poleerida ning siis see kalts nurka visata ja see teebki selle linna nii mürgiseks…

Muidugi tahtsin ma esimese hooga vastu vaielda, kuid mõtlesin natuke, ja tegelikult: see, mida Nirti kirjeldab, on tõesti paljude Tartu. Aga minu Tartu on teistsugune. Õigemini, mingis punktis on see selline olnud – ma olen läbi elanud kõik need “aa, sa käid Treffneris, tore on” teemad, pidanud vabandama end korduvalt, miks ma ise ei läinud Treffnerisse, kuigi sinna sisse sain… Olen ka end hulluks õppinud, et kuidagi õigusteaduse eksamilt ikkagi läbi saada (lõpuks sain E ja mind ausalt jättis see külmaks, mind ei huvitanud keskmine hinne nii nagu huvitas mõnda).

Aga mingit maniakaalset tutvuste tagaajamist, unistuste poleerimist, kõrgeid ambitsioone – seda ma ei mäleta. Ma mäletan, et ma olen alati tahtnud teha vaikselt oma pisikesi asju. Kirjutada üht-teist, käia Toomemäel jalutamas, trehvata täiesti juhuslikult sõpradega (sest see on tõesti ainult Tartus võimalik; Tallinnas pead sa “juhuslikku” trehvamist sõpradega kolm päeva ette planeerima ja siiski ei pruugi see juhtuda), sõita veerand tundi Verevisse ujuma, teine veerand Otepääle suusatama. Mulle meeldib elada linnas, kus sa jõuad absoluutselt igast punktist ka ilma taksorahata turvaliselt ja suhteliselt kiirelt koju. Mulle meeldib, kuidas Tartu sügisel noorte säravate silmadega tudengitega täitub.

Tööga on siin muidugi kehvasti. Ajakirjandusväljaandeid on meil siin ühe käe sõrmedel, “tuntud nägusid”, keda terve Eesti teaks, ainult Vanemuisetäis rahvast. Vähemalt nii paistab Tallinnast.

Kohati ajab mind vihale see suhtumine, et Tartu on surnud koht. Ei ole ju! Meil on siin rohkem kui kaks konkureerivat külapoodi, meil on siin isegi rohkem kui kaks konkureerivat kõrgkooli! Meil on siin palju toredaid ja andekaid inimesi, kes vaid ootavad, et laiem üldsus neist ja nende geniaalsest loomingust teada saaks. Kuid millegipärast olen ma sageli põrkunud Tallinnas just selle müüri vastu: “Mis Tartu… Tartust ei ole ju midagi kirjutada… Meil siin aga, näed, on Pulma-Anton…” (või kesiganes) Ja ma ei ütle, et see on alati ja kõigiga nii, ei ole, aga sellist suhtumist tuleb ette… Veel hullem, kui sa peaks näiteks mainima Viljandit, Abja-Paluojat või mõnd muud “olematut” kohta.

Praegu olen oma paanilised tööotsingud hetkeks ootele pannud (sest ma päriselt pean naisteraamatu peagi valmis saama, või st, meie peame:), pealegi jagub õnneks kaastöö-otsasid, kui ise piisavalt sebida ja endale jalaga tagumikku peksta – kuigi, tõsi, ära sellest ei ela), sest ma ei suuda teha endaga ja maailmaga just sel teemal rahu. Miks tänases internetiseerunud Eestis on ikkagi ainuke “õige” linn, kus töötada ja elada, Tallinn, kui rääkida eriala-keskselt? Tartus muidugi saab teha ajakirjanikutööd, aga vahepeal tundub, et need vähesed, kes seda veel püüavad, võitlevad väga donkihotlikult tuuleveskitega. Meenub ülikooliaegne anekdoot sellest, kuidas Pullerits sõitvat igal hommikul bussiga Tallinnasse ja igal õhtul tagasi… Kui palju selles jutus tõetera oli, ei teagi, aga see illustreerib hästi ajakirjandusosakonnas levinud hirme-ootusi-arvamusi. Mitte keegi ei planeerinud Tartusse tööle jääda, ikka Tallinnasse, Tallinnasse… (Mõned küll lõpuks jäid.)

Üks põhjus, miks ma olen oma paanilised tööotsingud hetkeks kõrvale pannud, on ka see, et ma ei ole valmis jälle Tallinna vahet sõitma, tegelikult. Esimese hooga mõtlesin, et küll ma jõuan, aga kui ma lugesin oma vanu postitusi sellest ajast, kui aasta tagasi Tartusse tulin ja terve augustikuu pool aega siin ja pool seal elasin.. Uh, ei taha enam/jälle. See sõitmine on ikka üks nüri tegevus. Jah, tõsi, aeg-ajalt tuleb seal käia, kuna tõesti on terve hea hulk allikaid just sinna koondunud ja üks õige ajakirjanik ei peaks oma päeva telefoni otsas veetma, vaid ikka inimestega suhtlema, aga siiski. Ma veel loodan, et on võimalus.

Ja kui ei olegi, eks siis tuleb jälle Tallinnasse kolida, muigas ta kibedusega ja lahkus lavalt vasakule (tööd tegema).

and all the time

Määratlemata 4 Replies

Unes nägin, et mul valutas pea ja ma olin haigeks jäänud. Tegelikult valutavad kaelasooned.

Unes nägin veel Härrat, keda millegipärast olen mitu ööd järjest unes näinud. Täna sai mul lõpuks kõrini, teda sai liiga palju ja ma hakkasin nutma ja karjuma: “Kas te ei saa aru, et ma olen temast pidanud nii palju kordi üle saama…?! Ta on mulle nii palju haiget teinud…”

Nutsin ja kõõksusin, kuni enam ei jõudnud ja ärkasin, nutsin veel.

See kõik tuletab mulle meelde, et ma pidin kirjutama Õigetest. Aga ehk natuke hiljem.

PS: Eile oli täiuslik päev. Täiuslik.

Armunud naise faasid

Määratlemata 5 Replies

Eilne suburbia-idüll äärelinna majakese tagaaias koos grilli, veini, batuudi, sauna, kutsa ja toredate sõpradega oli igas suhtes äärmiselt produktiivne. Üle pika aja olid naised jälle minu ümber koos ja kuna me oleme armsad ja natuke hullumeelsed ja meile meeldib teha inimkatseid ja inimeste käitumist jälgida ning seda kategoriseerida, nimekirjadesse panna ja faasistada, siis seekord panime ritta armunud naise käitumis- ja mõtlemisfaasid (et mitte öelda mustrid*).

1. Suur õnn ja rõõm. “Jee, ta helistas!” Õnne ja rõõmu faas on täis totraid naeratusi, ootamatutel hetkedel naermapuhkemisi, seda muidugi kõrvalseisjate jaoks täiesti arusaadamatutel momentidel. Õnne ja rõõmu ajal on naine kindel, rahulik ja… noh, õnnelik. Sest tal on oma südame- ja silmarõõm, kes vastab ta tunnetele – mis saaks sellest olla paremat!

2. Igatsus. Kui esialgne telefonikõnest tulnud eufooria on lahtunud, järgneb igatsuse-faas, kui silm kiikab pidevalt telefoni poole, et kas äkki keegi juba ei ole helistanud või smsi saatnud… Aga ei. Ta ei ole helistanud. Ja no, eks ole ju liiga vähe aega ka möödas, pealegi leppisime me kokku, et ta ju helistab alles õhtul… Aga ikkagi! Igatsus on ju nii suur! Ei tea, kas ma peaks talle ise äkki helistama? Ei, siis ta peab mind kindlasti liiga pealetükkivaks..

3. ja 4. – Ärevus ja kahtlus. Ja sellist mõtteliini mööda jõuab naine peagi ärevuse ja kahtluseni. Aga mis siis, kui ta ei tahagi mind enam? Mis siis, kui ma sain millesti valesti aru ja ma pidin talle äkki ise helistama? Või äkki olen ma ikkagi seda kõike ette kujutanud? Miks ta juba ei helista…?

5. Viha. Miks ta kurask ei helista?!?!

6. Ükskõiksus. Noh, olgu siis, eks ta ise teab. Mul on ükskõik temast, helistagu või mitte. Kukkugu ta telefon vetsupotti kasvõi, ikka on ükskõik. Peaks hoopis telefoni välja lülitama, et näidata kui ükskõik mul on? Ei, tegelt – kui ta helistab, siis ma ei võta vastu! Vot see peaks talle näitama, kui ükskõik mul on! Haah!

7. Õnnetus. Miks ta siis ei helista juba…! Mida ma olen valesti teinud? Selles faasis toimub üksikasjalik viimase kõne läbianalüüsimine: mis ta mõtles selle lausega? Kas äkki siis, kui ma seda ütlesin, võis see tunduda, et ma ütlen hoopis seda? Ühesõnaga, ma olen ikka kõik pekki keeranud! Vastik, rumal olen! Üäää…

8. Ja taaskord õnn ja rõõm. See järgneb siis, kui see oodatud kõne lõpuks ikkagi tuleb (ning siis võetakse telefon vastu väga malbelt, võib-olla visatakse mõni vimkagi: Oi, tere… Milline Martin? Aa, sina… Ma üldse ei oodanud su kõnet! Aa, et kokku saada… No ma ei tea, mul on nii palju teha, aga eks ma vaatan, vast mõtleb välja midagi…” Ning taas hakkab kogu tants ja trall otsast peale.

—

*Mul viimasel ajal on sõnadega probleeme. Selles mõttes, et ei tule õiged sõnad meelde ja kasutan südamerahus vale sõna, ise sellest aru saamata, lisaks kipuvad tähed sõnades kohti vahetama. Lähenev vanadus annab tunda?