Ma vist peaksin oma öist purset natuke põhjendama, kasvõi iseendale, tunne on vähemalt selline.
Terve selle aasta on mind jälitanud kohutav ebaõnn ja halb karma. Algas kõik juba talvel tervisehädadega. Sellele järgnes arvuti ebaõnn ja bluescreen of death. Noh, olgu, mõneks ajaks sain tööarvuti, aga siis ei olnud enam tööd ja arvuti pidin ka tagasi andma. Algas mu kurikuulus “viime arvuti parandusse saaga”, mille käigus vahetasin ma firmaga miljon meili sisuga “kuidas mu arvutil läheb?”, saades vastuseks pidevalt “saatsime tehasesse, tuli tagasi, ei suudetud viga ära parandada, saadame uuesti tehasesse, vast kahe nädala pärast saab”.
Tänase seisuga võib vist arvutisaaga lõppenuks lugeda. Lõpuks otsustati mulle anda uus arvuti, sest vana pidi olema parandamatu. Siis, pärast mitut kuud, pakkus firma ka lõpuks asendusarvutit, kuni oma uut ootan. Sain uue arvuti kätte – selgus, muidugi, et mu dokumendid kõik kadunud. Okei, saatsid kettaseadme, kus kõik mu asjad peal. Läksin kopeerima – selgus, muidugi, et täpselt see üks kaust, kõige olulisem, kus kõik mu dokumendid peal, ei avane. Access denied. Hvaking NTFS ma ütlen.
Lõpuks pärast ponnistusi (miks on mu arvuti seadistatud nii, et tavakasutajal pole adminniõigusi?! KES tuleb selle peale, et mitte anda mulle oma arvuti juures kõiki õigusi? Üks neid “kaitseme arvutit omanike eest” vandenõudest (a la Vista)?) sain oma asjad kätte. Muidugi, selle jaoks läks kogu päev ja ainus kord, kui ma ei saa meile pidevalt tšekkida – jään tänu sellele ilma öisest Tartu tornides ronimisest (oma viga, ise ma korrutan koguaeg, et mind saab pigem kätte meilitsi kui telefonitsi), mis viib nii suurde kibestumusse, et hoia ja keela. Aga noh, arvutiga peaks vähemalt kõik olema. Ptui-ptui-ptui. Neli kuud peaaegu. Normaalne, eks.
Ja rääkimata muudest jamadest, mis mind jälitavad. Rahad seisavad kinni projektide taga, mis seisavad. Tööd ei ole, st midagi on, aga mitte nii palju, et toidaks. Üks isiklik projekt, mida võiks siis nüüd aja olemasolul arendada, seisab kah, sest pea on nii paksu masendust täis – no ei näe mõtet enam mitte millegi loomisel. Ja ei oska ka sellises meeleseisundis, kõik, mis välja kukub, on saast.
Ning tõsiasi, et ma pean oma kodulinnas elades üürima korterit lapsevanema halbade otsuste pärast. Ning tõsiasi, et mu õde on eelisseisus ja jääbki sellesse. Ning tõsiasi, et hvakk, raha ei ole ja mõne kuu pärast, kui tööd ei tule, tuleb tagasi ema juurde kolida. Jälle!
Raha ei ole ka selleks, et oma tervisele vajalikke asju soetada, sellepärast on ka must masendus. Haigekassakaarti pole. Sellest, et tegelikult oleks vaja prille ja käia üle viie aasta hambaarsti juures, ei hakka rääkimagi, see on liigne luksus.
Ja CV Online’is on ainult üks minu erialane tööpakkumine (kandideerisin muidugi, aga kandideerides pole ma kunagi ühtki tööd saanud). Mis on nii valet selles, et ma tahan oma kodulinnas oma erialast tööd teha? Tartus, muide, on ka elu, kurat! Aga mitte tööturul, paistab.
Variante on muidugi ka. (a) Võtta vastu üks tööots ja hakata Tallinna vahet kütma ja tegema lugusid, mida tegelikult, hinges tunnen, teha ei tahaks. (Aga tahtmistes ei ole tegelikult enam asi, kui külmkapp on tühi jne.) (b) Kandideerida, kandideerida, kandideerida, kuni lõpuks näkkab. (c) Kolida Tallinnasse – seal oleks tööd kindlasti. (d) Kolida kohe tagasi ema juurde ja vaadata siis edasi.
Ma tahan ainult elementaarseid asju. Oma kodu, haigekassakaarti, tervist kontrolli alla. Mingit sissetulekut. Tartus elamist.
Lisan siia Blog Action Day vaimus ka natuke rahajuttu.
Olen nüüd juba mõned kuud elanud ilma mingisuguse sissetulekuta, ainsateks rahaallikateks mõned artiklid, mida siia-sinna kirjutan. Ilma Inimeseta oleks vist ammu ära koolenud. Praegused ajad on kahtlemata kõige vaesemad, mis on üldse kunagi olnud – isegi ülikooliajal, kui oli pidevalt rahahäda, ei olnud asjalood nii hullud, sest siis toetasid isa-ema ja ma elasin lapsevanema korteris (=ei mingit üüriraha). Nüüd selliseid lõbusid ei ole ning hoolimata töötustaatusest jooksevad kohustused edasi. Sest, noh, laenupuhkus pole päriselt see, mis on välja reklaamitud. Õppelaenule puhkust ei anta ja intresse pead sa ikka edasi maksma, mis on teadupoolest sama suured, kui laenu põhiosagi (vähemalt minu puhul). Ja kõik muud asjad, järelmaksud jne, jooksevad ka edasi.
Niisiis võib öelda, et Maailmapanga kriteeriumite järgi kuulun ma ülimate vaeste klassi, sest kuus on mul kulutada ehk paarsada krooni, mis üle jääb, kui honorarirahad on siia-sinna üliolulistele võlanõudjatele ära paigutatud. Vaesusega harjub, tegelikult. Ainult vahepeal kisub seest kokku, kui ma mõtlen, et kurat… Tahaks endale midagigi lubada, midagi pisikest, ainult korraks! Näiteks osta mõni raamat või talvemantel… Või kasvõi lilli koju laua peale! Aga noh, need hetked mööduvad ja primaarseks saab jälle õhtusöögi kombineerimine või püüd leida raha mõne laekunud arve jaoks.
Kõige selle talumise teeks lihtsamaks ka see, kui vastavalt stereotüübile nälgiv kirjanik olles tõepoolest aju paremini tööle hakkaks ja leidlikkus jalust lööks. Kuid, koos antud olukorraga on hinge pugenud ka lootusetus ja allaandmishimu, seega leidlikkusesööste ei tule ja kõigel on juures veame-kuidagi-välja-maik.
Ärge saage minust valesti aru. Enamuse ajast ma vingumisega siiski ei tegele, aga kui näed, et inimesed planeerivad pulmi ja ostavad uusi punaseid diivaneid; või kui näed, et pole võtta enam kuskilt midagi noh – siis lööb hetkeks pea kohal kokku.
Kõige jubedam on muidugi see, et haigekassat pole. Jah, teeks ennast FIEks, aga siis peaks ju ise hakkama maksma sotsmaksu ja – nagu öeldud, ei saa võtta sealt, kust midagi võtta pole.
Aga siis võtad end jälle kokku ja surfad CV Online’is ja kirjutad paar asja jälle valmis ja… Nii see eluke veereb.
Iga päevaga samm surmale lähemale.
Lõppu üks päevakajaline pilt ka.
