Tag Archives: intestines

Lapsele on nimi tähtis

Määratlemata 23 Replies

Seoses uue aasta järjekordse originaalse lubadusega hakata ilusaks, kõhnaks ja võibolla ka heaks, soetasin silmi kinni pigistades ja hinge kinni hoides (töötu jaoks) hirmkalli trennikaardi, sest ikka väga koppa hakkas juba ette viskama, et ainukene sport, mida ma saan teha, on kasside tõstmine, jõunaer ja sitas sumpamine. Niisiis, otsustust täis lendasin kohale ja tegin läbi oma tavalise treeningtuuri, mille käigus avastasin, et fakit, olen nõrgaks jäänud küll – 40 kilo lakke suruda ja pärast jalg tudiseb all nii et vähe pole. Õnneks täna oli juba asjalikum.

Enihuu. Huvitav oli hoopis see, mida ma jõusaalis kuulsin. Võtsin oma papusid jalast, kui üks pisike tüdruk oma treenerile rääkis, kuidas tal on viie kuu pärast sünnipäev. “Ja tead, mida ma kõige-kõige-kõige rohkem sünnipäevaks tahan?! Pärlitega ja kullast ristimisketti!!!”

Ta oli nii vaimustuses ise, et ma suutsin ainult kulme kergitada ja jahmatusest tummalt maigutada – mismõttes tahavad 8aastased tüdrukud ristiketti? Kuidas nad juba nii… usklikud on? Või on see mingi usklike bling-bling, must have, millega pinginaabri ees koolis eputada? Hullult veider igal juhul. Ma olen nagu arvanud, et religioon on Eestis pigem suurte inimeste asi. Ma ei tea muidugi, miks ma nii arvasin, iseenesest pole ses ju midagi imelikku, kui last usuga varakult tutvustama hakatakse. Igal juhul olin hämmingus.

Teine asi, mis jäi kõrva, oli riietusruumis, kus jälle väiksed piigad pärast ujumast tulekut mõtteid vahetasid. Peamine teema oli emme ja issi perekonnanimed – ehk siis küsimus: “Kas sul on sama perekonnanimi, mis emmel ja issil?” Nii nad siis seal loetlesid, kellel oli sama nimi isaga, kellel emaga, kellel hoopis selline süsteem, et neil üks nimi, emmel teine ja issil kolmas (ma eeldan, et issi oli siis kasuissi) – sama, nagu meie pere variant. Mind näiteks see erinevate perekonnanimede asi väiksena ei häirinud. Kui, siis ainult niipalju, et miks mul peab olema nii nõme nimi ja emmel on nii äge nimi ja miks ma ikka ei saa emme nime endale võtta.

Aga nendel tüdrukutel paistis olevat tõsiselt südamel, miks nad ei saa olla kõigi pereliikmetega sama nimega… Mul hakkas nende vestlust kuulates lausa kahju. Mis toobki mind sinna, et kui juba abiellumiseks ja laste saamiseks läheb, siis on kena võtta mehe (või naise) nimi ja anda see samal kujul edasi ka lapsele. Sest neile läheb see korda – isegi kui sulle ei lähe.

Ma olen siin ikka aeg-ajalt mõtet keerutanud, et ei tea, kas on mõtet, kui kunagi peaks jälle asjaks minema, taaskord kolmas nimi endale võtta. Mitte, et ma enda nimest nii vaimustuses oleks – jätkuvalt ei ole. Aga mul on juba ebausk ka sellega seoses, et kui ma peakski uue nime võtma, siis kindlasti läheb kõik pekki ja pärast on jälle jama kui palju. Lisaks see keeruline situatsioon raamatutega (Reintam, Lamp jne). Aga kui lastele läheb korda…

Nimi loeb, ilmselgelt.

Lahkuminekutest

Määratlemata 3 Replies

Kuulsin hiljuti, et üks mu tuttav jäeti just maha. Tal oli suhe endast tunduvalt noorema tüdrukuga, kes oli alles 17. Miskipärast ei pannud see uudis mind kulmu kergitama (kuigi ma ilmselt kergitasin, sest, noh, ma teen seda. Kulmukergitamist, kui ma uudiseid kuulen.), selles ei olnud midagi üllatavat. Kuigi ma paari ei tundnud, polnud neid isegi mitte koos näinud. Ometi ma eeldasin (jah, ma tean, et ma lubasin vähem eeldada edaspidi, aga ikkagi), et see ongi normaalne.

Sest ma tean ju omast käest, et on. Kui sa oled 17, siis ongi su keskmine suhte pikkus kolm kuud. Vähemalt mul oli. Sellepärast oli mul väga raske aru saada neist paaridest, kes hakkasid 15aastastena koos olema ja olid seda kuni umbes 20steni. Veider! Sest kui sa oled nii noor, muutud sa ju praktiliselt üle nädala kardinaalselt. See kõik käib noor olemisega kaasas.

Kui ma sirvin oma tolleaegseid märkmikke, siis hakkab sealt silma üks põhiline joon – ma armusin üle päeva ja tunnistasin seda endale ausalt. Ma võin ausalt öelda, et olen olnud päeva või nädala armunud kõigisse oma klassivendadesse. Lihtsalt see oli nii – ühel hetkel hakkasid märkama, kui põnev üks või teine poiss on, ja armusidki sellesse tema omadusse ära. Õhkasid ja ohkasid, ning nädala pärast õhkasid ja ohkasid juba teise järele.

Enne, kui keegi silmi pööritab ja mind libuks nimetama tahab hakata, siis mainin kohe ära, et see kõik oli platooniline. Vähemalt minul. Mul ei “õnnestunud” kunagi päriselt ühegi oma klassivennaga* käia (kui välja jätta esimene pärissuudlus ühelt klassivennalt, kellesse olin ma (ilmselt tänu sellele) ka pikemat aega armunud), ma ei õppinud neid kunagi tundma nii palju, nagu õpitakse siis, kui päriselt käiakse – ehk siis tiinekate vaste suhtele.

Kui mina olin 17, oli mul samuti palju 3kuulisi “suhteid”, käimisi. Enamasti samamoodi, kui posti alguses toodud näites, endast natuke vanemate noormeestega. Kõik oli suhteliselt sama muster – alguses ootamatult armusid natuke, siis suudlesite natuke, siis käisite koos natuke pidudel ning jalutasite pärast käsikäes koju, natuke unistasite ja saatsite teineteisele rumalaid-armsaid SMSe ning siis ootamatult avastasid, et tüüp käib täiega pinda ning pole üldse see, kelleks sa teda alguses pidasid. Ning hopsti! Kolm kuud hiljem oligi kogu vasikavaimustus asendunud ükskõiksusega ning saigi lahku mindud.

Võib-olla just selle pärast lendasin ma nii pea ees sisse oma Päris Esimesse Pikaajalisse Suhtesse, mida sinagi, armas lugeja, väga hästi tead. Sest minu jaoks oli nii uus, nii huvitav ja nii armas ja samas uskumatu avastada, et kellegagi on võimalik nii pikalt, nii põhjalikult ja nii elumuutvalt koos olla. Ning järsku ei olnudki lahkuminek iga erimeelsuse juures lahendus. Sest järsku oli mängus terve elu, tulevik; järsku oli kõik… päris.

Ma natuke igatsen seda aega, kui sai üle päeva armutud, kui sai elu ja suhteid ja sümpaatiaid võttagi niimoodi – kergelt. Nüüd, täiskasvanuna (vähemasti ma – jälle – eeldan, et ma olen lõpuks täiskasvanuikka jõudnud, esimene pooljuubelgi lähenemas) ei saa enam nii. Kui armud ja oma tundeid näitad, siis käib sellega kaasas kohe ka suur vastutus. Eeldused. Ootused. Enam ei ole nii, et võid lennelda ühe meeldiva inimese juurest teise juurde ning arvata, et sellega ei kaasne tagajärgi. Alati kaasneb. (Ja mitte et ma seda teeks, seda lendlemist.)

Ning nüüd peab iga lahkuminekumõttegi juures juba mõtlema, kuidas ja miks ja kas ja milleks. Ei ole nii, et lihtsalt ütled bye-bye ja lendled järgmist sümpaatiat otsima. Kõike tuleb analüüsida, kaaluda, vaagida.

Väsitav on olla täiskasvanu. Kõik teeb rohkem haiget, kõik läheb rohkem korda. Miks, huvitav? Miks ei saa kõigest kergelt üle lennata, nagu liblikas – andke andeks klišee – õielt õiele.

Näiteks ei tea ma senimaani, tegelikult, kas mu eelmine lahkuminek oli õigustatud. Äkki oleks pidanud rohkem vaeva nägema? Aga kas see, kui sa näed vaeva, toob armastuse tagasi? Või äkki polnudki armastus kadunud, vaid lihtsalt kuskile peitu läinud ja seda olekski olnud võimalik pisukese vaevaga taastada?

Ma tean, et need mõtted on suhteliselt kasutud, ning ega ma ausalt öeldes eriti sellele ei mõtlegi. Lihtsalt hakkasin meenutama, mis tunne oli olla 17. Tõsi, oli palju segadust, palju ootusi, palju endavihkamist ja endaarmastamist. Kõik oli suur karussell.

Nüüd on… Nüüd on üks paikaloksunud inimene oma tahtmiste ja harjumustega, mida on raske teise järgi kohandada. Nüüd on ootused tulevikule, nüüd on unistused oma metsamajast ja millest kõigest veel. Kas ma olen liiga ruttu juured alla kasvatanud? Minuvanused ju tavaliselt on valmis viskama oma asjad spordikotti ja Albaaniasse kolima! (Albaanias, muide, on linnas kiirusepiirang 40.) Aga mida teen mina? Lähen murest lolliks, kui pean nädalaks oma kiisud üksinda jätma!

Ikka on nii, et uuel aastal vaatad end ja oma tahtmisi natuke üle. Aga praegu… Praegu tahaks tunda end jälle 17aastasena. Mitte vinduda mingite vihade otsas ning võtta asju kergemini.

Ja mul on hirmsal kombel oma tuttavast kahju. Sest ma usun, kuigi pole temalt küsinud, et tema ei võtnud seda, oma 3kuulist suhet, nii kergekäeliselt. Kuigi ilmselt ta praegu soovib samamoodi, et oskaks võtta kõike seda kergemini.

Ja ometi olen minagi ju veel twentysomething…

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/jamie-cullum-twentysomething-02-twentysomething-wwwtorrentazoscom.mp3]

*Jätame siinkohal välja, et Rüblik oli ka tegelt mu klassivend.

Pealpool pilvi paistab päike. Aga sinna ronida oli ikka suht raske… Viimased Slovakkia-jutud homme või kunagi.

sell yourself

hoomamatu Leave a reply

Tööintervjuud on kahtlased asjad. Ses mõttes, et jube keeruline on näidata end kõige paremast küljest lühikese aja jooksul, olles seejuures adekvaatne ja enesekindel. Sest noh, esiteks oled sa pabinas ja teiseks võid sa olla roostes, nagu mina. Pluss ma ei ole kunagi olnud eriti hea müügiinimene, saati suudan ma siis hästi iseennast müüa. Tööd, jah, oskan ma küll teha, aga müümisega on raskusi.

Birx saatis enne minekut julgustava sõnumi, et ole sina ise. Kogemuse järgi võin öelda, et “mina ise” on puterdav, sõnu sassi ajav ja vahepeal ajukülmuv tšikk, kes alles pärast pooletunnist vestlust suutis normaalse lausega maha saada.

Okei, võib-olla polnud asi nüüd nii hull ka. Aga pärast intervjuud käib see miljon korda peast läbi ning päev otsa mõtled ainult sellele, mida oleks võinud paremini teha. Oleks mul siis vähemalt Tikri enesekindluski, kunagi ta kirjutas, et tööintervjuud on tema nõrgad kohad, aga vähemalt suudab ta end kiiresti töötades tõestada. Ma ei olnud täna isegi selles kindel (pakutav koht oli küll paberite järgi erialane, aga mu eriala on ju ajakirjandus ja suhtekorraldus, kusjuures seda teist poolt pole ma ju üldse praktiseerinud, ainult teoorias).

Noh, igal juhul. Kogemus jälle juures ja pealegi on täna esitlus, mille pärast ka veel muretsema peab.

Õnneks tegin ma õige valiku muusika osas, kui intervjuule sõitsin: kui saan, siis saan, ja kui ma ei saagi, siis ei saa.

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/09-dago-noorte-inimeste-laul.mp3]

Tõnis Mägi on kolinud 26 korda

Määratlemata Leave a reply

Oma elu jooksul olen ma kolinud kaheksa korda, mis ei ole väga palju, arvestades, et ma olen alles 24aastane. Viimase aasta jooksul olen ma kolinud neli korda, mis on juba palju, eriti minu standardite järgi.

Ma olen kogu selles hullumeelses kolimiskampaanias avastanud, et mulle meeldib stabiilsus ja traditsioonid. Ma tahan, et asjad oleksid nende õigetel kohtadel (isegi siis, kui “õiged kohad” ei tundu teistele loogilised) ja ma tahan, et teatud asju tehtaks teatud järjekorras. Näiteks et kui on ainult pann vaja pesta, siis viskad kähku selle puhtaks ja asud alles siis sööma. Noh, et pärast oleks vähem teha.

Võrreldes Tõnis Mägiga olen ma muidugi äärmiselt vähe kolinud, kuid kes teab, samas tempos jätkates teen talle tema vanuses kindlasti juba ära. Aga nüüd ei taha ma tükk aega enam ühestki trepist käia ega ühtki kasti sülle võtta.

Trepid, trepid on need kõige hullemad. Isegi, kui kast on suhteliselt kerge, on seda kepp vedada, kui oled surmväsinud ja astmeid ka ei näe. Lisaks andis hoogu juurde tõsiasi, et me kolisime eelmisel nädalal IGA PÄEV, mis tähendab kaht asja: a) et PÖFFile ei jõudnud sugugi nii palju, kui oleks tahtnud ja b) et mul on kopp sajaga ees.

Õnnetu olen kah, pidevalt ja sügavalt. Ei jaksa enam halva mängu juures head nägu teha, teate. Ma saan aru, et see hea nägu teeb inimestel, kes minuga suhtlema peavad, olemise paremaks, aga vaat ei jaksa.

Tunne on nagu hüljatud koeral varjupaigas, kes nukralt niutsudes vaatab välismaailma ja palvetab, et järgmine mööduja ta kaasa võtaks (loe: järgmine CV-ga tutvuja mind tööle võtaks). Samas muidugi ei ole mul mingit jaksu end kuidagi pimpida ja noh. Ja noh. Maailmaga ja iseendaga tülis. Väikesed asjad käivad üle jõu, suurtest rääkimata.

Aga muidugi, loota võib, et tegu on vaid faasiga. PMS segatud raskekujulise sügisväsimusega ning töötu/kolimisstressiga.

Midagi olulist muidu pole. Kui ma vahepeal kurbusest oma elu üle otsi ei anna, siis teen varsti jõulupeo.

Ma ju ütlesin, et olen traditsioone armastav inimene.

kõik on uus, novembrikuus

Määratlemata 1 Reply

Käisin üle ei-tea-kui-mitme aasta vanas koolimajas. Lootsin mõnede õpetajatega kohtuda, kuid vabakutselise släšš töötu elu on ikka nii tihe, et kui Daki õega koolimajja jõudis, olid tunnid juba lõppenud. Vaid armastatud/kardetud füüsikaõpetaja kabinetis põles tuli, kuid seal ukse taga koolutades tabas mind ootamatu pelgus ning ei julgenudki sisse astuda. Poolenisti kartsin, et äkki ta ei tunne ära, teisalt oli lihtsalt natuke hirmus – kunagi oli ta üks vähestest õpetajatest, kelle aineks ma päriselt õppisin ning üks vähestest ainetest, kus mul õnnestus üldse kogu kooliaja vältel hinne “kaks” skoorida. (Muidugi tegin selle järgi, aga nutsin ikka ka, kui töö kätte sain. Mitte, et ma poleks seda tookord aimanud – ma polnud üldse õppinud ja füssaks pidin õppima – aga ikkagi! Loomulik intelligents vedas alt.)

Igal juhul.

Hiljaaegu leidsin oma põhikooliaegsed kirjandid, ühe teema oli “Koolipäev kümne aasta pärast”. Lugu oli ise küll natuke naiivne, kuid põhiasi – et meil on kapid, need filmidest nähtud lockers – oli selgelt näha. Mul on meeles, kuidas ma millegipärast tohutult kappidest unistasin. Täna avastasime, et jah, keldrikorruse seinaääred ongi kappe täis (kuigi küsimuseks jääb, kes neid 80 kappi kasutavad, mille järgi see jagatud on). Unelm!

Kolmanda korruse seinad on täis National Geographicu vaimus pilte mereelukatest, seinad on värvitud helesiniseks tumesinise portega. Kaunis! Trepikodade trepid on vist uuesti valatud, sest seda, et need nii puhtad ja kulumata oleks, ei mäletagi. Õpetajate toa kõrval kõrgub laiekraan-telekas, mis mu vana klassijuhataja sõnade kohaselt vahendab olulisi teateid. Tahaks siinkohal ohata, et “meie ajal küll nii ei olnud”, aga noh. Mis sa ikka ohkad. Põnev on hoopis.

See on naljakas, kuidas su vaatenurk asjadele ajaga muutub. Käisime hiljaaegu õega vanamal maal külas ning taas hämmastusime – kui väike kõik on! See lai tänav, millel jooksime ja mängisime, see suur vana lasteaed, see kõrge mägi, millelt rulaga alla kimasin ja mõlemad põlved katki kukkusin – kõik oli nii väike, pisike… “Tänav” oli suisa õueala ja nii kitsuke, et autoga vahelt läbi mahtumine võrdus juba kunsttükiga õhtusel ajal Ropkas parkimiskoha leidmisega.

Kui sa oled ise väike, paistavad asjad nii suured. Õpetajad paistavad ebainimlikud, nad tunduvad kellenagi kaugelt Tõsiste Suurte Inimeste planeedilt. Nüüd paistsid need mõned üksikud õpetajad, kellega kokku sattusime, armsad ja omased, lähedaste nägudena kaugelt minevikust. Ja kui kallid nad tegelikult kõik on/olid! Olgugi, et kunagi abituuriumi lõpus sai uksel rõõmsalt hõigatud – siia ma enam tagasi ei pöördu (kui, siis ainult järgmise inglise keele õpetajana – jah, mul oli siuke plaan ka kunagi)!

Kõigi nende laulude mõttest, mis räägivad armsast koolimajast ja armastatud õpetajatest, saad sa aru alles siis, kui sul enam nendega tegelikult asja pole.

Olid ajad, ah?

Homme on aga Tähtsad Pulmad, nii et mind pole sellega seoses liinil kohe mitu päeva. Uiii!

vao

Määratlemata 11 Replies

Kuna Inimene läks nädalaks ajaks väljamaale komandeeringusse, saan nüüd nautida üle pika aja jälle üksiku inimese elu. Muidugi on sellel omad plussid – näiteks ei pea ma muretsema õhtusöögi tegemise pärast (kuigi mulle meeldib kokata) ja saan süüa õhtusöögiks jäätist otse karbist. Ja jagama ei peagi kellegagi! Ning saan rahumeeli poole ööni üleval passida ning “Two Guys and a Girl” vanu osasid vahtida ja kõva häälega naerda käristada.

Teisalt toob see kaasa kõik need hirmud, millega ma  pole enam harjunud, sest pole ju pikka aega üksi olnud/elanud. Üks mu suuremaid hirme on hetkel see, et ma jään rõdule kinni, seljas ainult hommikumantel ja jalas villarid. Sest kuidas ma sealt pääseksin? Isegi, kui ma alla hüppaks (mis on ilma kingadeta niigi rumalus), ei pääseks ma korterisse tagasi enne järgmist nädalat, sest võtmeid pole. Ja siis see pisiasi, et peaksin paljajalu ja hommikumantliga poolalasti külmas novembris ema juurde kakerdama.

Siis kardan ma veel, et keegi murrab meile sisse. Ma ei tea, kust see hirm tulnud on, varem ma seda ei kartnud. Eile aga barrikadeerisin ennast nii tugevalt sisse, et täna läks veerand tundi aega, et korterist välja murda.

Siis kardan ma veel, et auto sureb keset Riia tänava tipptunniliiklust ära ja ma ei jaksa seda üksi kuhugi lükata. Ja mul pole bensuraha, näiteks. Rääkimata sellest, et välja ei saa helistada.

Aga rõõmsaid uudiseid ka. Lõpuks ometi potsatas mu postkasti kiri, tekstiga: “Konkurss oli küll tihe, AGA”, selle asemel, et “aga” asemel oleks tavapärane “ja kahjuks”. Ehk siis: minust saab PÖFFi ametlik blogija!

Pealkiri “Vao” on Dagö ühe väga kifti loo pealkiri. Ja see “Möödakarvapai” plakat on nii nunnu, et ma kardetavasti lähen ja varastan selle kusagilt ära mingi hetk. Plaat ise on ka väga hea.

Nüüd vanni (kus ma kardan pea lõhki kukkuda ja ära surra).

Muidu on, vahelduseks, täitsa lill.

Ahjaa, minu alateadvus käis täna Nirti unes. Päris kriipi.

tänase päeva tõde

Määratlemata Leave a reply

Kui sa midagi tahad, otsid sa võimalusi. Kui sa midagi ei taha, otsid sa vabandusi.

(Ma pean lõpetama vabanduste otsimise, kuid kui ma üritan enda sisse vaadata, et leida üles seda aktiivset, paljujõudvat ja mis peaasi, tahet täis Dakit, vaatab mulle vastu ainult pimedus.)

pikemalt vingu ja hala

Määratlemata 16 Replies

Ma vist peaksin oma öist purset natuke põhjendama, kasvõi iseendale, tunne on vähemalt selline.

Terve selle aasta on mind jälitanud kohutav ebaõnn ja halb karma. Algas kõik juba talvel tervisehädadega. Sellele järgnes arvuti ebaõnn ja bluescreen of death. Noh, olgu, mõneks ajaks sain tööarvuti, aga siis ei olnud enam tööd  ja arvuti pidin ka tagasi andma. Algas mu kurikuulus “viime arvuti parandusse saaga”, mille käigus vahetasin ma firmaga miljon meili sisuga “kuidas mu arvutil läheb?”, saades vastuseks pidevalt “saatsime tehasesse, tuli tagasi, ei suudetud viga ära parandada, saadame uuesti tehasesse, vast kahe nädala pärast saab”.

Tänase seisuga võib vist arvutisaaga lõppenuks lugeda. Lõpuks otsustati mulle anda uus arvuti, sest vana pidi olema parandamatu. Siis, pärast mitut kuud, pakkus firma ka lõpuks asendusarvutit, kuni oma uut ootan. Sain uue arvuti kätte – selgus, muidugi, et mu dokumendid kõik kadunud. Okei, saatsid kettaseadme, kus kõik mu asjad peal. Läksin kopeerima – selgus, muidugi, et täpselt see üks kaust, kõige olulisem, kus kõik mu dokumendid peal, ei avane. Access denied. Hvaking NTFS ma ütlen.

Lõpuks pärast ponnistusi (miks on mu arvuti seadistatud nii, et tavakasutajal pole adminniõigusi?! KES tuleb selle peale, et mitte anda mulle oma arvuti juures kõiki õigusi? Üks neid “kaitseme arvutit omanike eest” vandenõudest (a la Vista)?) sain oma asjad kätte. Muidugi, selle jaoks läks kogu päev ja ainus kord, kui ma ei saa meile pidevalt tšekkida – jään tänu sellele ilma öisest Tartu tornides ronimisest (oma viga, ise ma korrutan koguaeg, et mind saab pigem kätte meilitsi kui telefonitsi), mis viib nii suurde kibestumusse, et hoia ja keela. Aga noh, arvutiga peaks vähemalt kõik olema. Ptui-ptui-ptui. Neli kuud peaaegu. Normaalne, eks.

Ja rääkimata muudest jamadest, mis mind jälitavad. Rahad seisavad kinni projektide taga, mis seisavad. Tööd ei ole, st midagi on, aga mitte nii palju, et toidaks. Üks isiklik projekt, mida võiks siis nüüd aja olemasolul arendada, seisab kah, sest pea on nii paksu masendust täis – no ei näe mõtet enam mitte millegi loomisel. Ja ei oska ka sellises meeleseisundis, kõik, mis välja kukub, on saast.

Ning tõsiasi, et ma pean oma kodulinnas elades üürima korterit lapsevanema halbade otsuste pärast. Ning tõsiasi, et mu õde on eelisseisus ja jääbki sellesse. Ning tõsiasi, et hvakk, raha ei ole ja mõne kuu pärast, kui tööd ei tule, tuleb tagasi ema juurde kolida. Jälle!

Raha ei ole ka selleks, et oma tervisele vajalikke asju soetada, sellepärast on ka must masendus. Haigekassakaarti pole. Sellest, et tegelikult oleks vaja prille ja käia üle viie aasta hambaarsti juures, ei hakka rääkimagi, see on liigne luksus.

Ja CV Online’is on ainult üks minu erialane tööpakkumine (kandideerisin muidugi, aga kandideerides pole ma kunagi ühtki tööd saanud). Mis on nii valet selles, et ma tahan oma kodulinnas oma erialast tööd teha? Tartus, muide, on ka elu, kurat! Aga mitte tööturul, paistab.

Variante on muidugi ka. (a) Võtta vastu üks tööots ja hakata Tallinna vahet kütma ja tegema lugusid, mida tegelikult, hinges tunnen, teha ei tahaks. (Aga tahtmistes ei ole tegelikult enam asi, kui külmkapp on tühi jne.) (b) Kandideerida, kandideerida, kandideerida, kuni lõpuks näkkab. (c) Kolida Tallinnasse – seal oleks tööd kindlasti. (d) Kolida kohe tagasi ema juurde ja vaadata siis edasi.

Ma tahan ainult elementaarseid asju. Oma kodu, haigekassakaarti, tervist kontrolli alla. Mingit sissetulekut. Tartus elamist.

Lisan siia Blog Action Day vaimus ka natuke rahajuttu.

Olen nüüd juba mõned kuud elanud ilma mingisuguse sissetulekuta, ainsateks rahaallikateks mõned artiklid, mida siia-sinna kirjutan. Ilma Inimeseta oleks vist ammu ära koolenud. Praegused ajad on kahtlemata kõige vaesemad, mis on üldse kunagi olnud – isegi ülikooliajal, kui oli pidevalt rahahäda, ei olnud asjalood nii hullud, sest siis toetasid isa-ema ja ma elasin lapsevanema korteris (=ei mingit üüriraha). Nüüd selliseid lõbusid ei ole ning hoolimata töötustaatusest jooksevad kohustused edasi. Sest, noh, laenupuhkus pole päriselt see, mis on välja reklaamitud. Õppelaenule puhkust ei anta ja intresse pead sa ikka edasi maksma, mis on teadupoolest sama suured, kui laenu põhiosagi (vähemalt minu puhul). Ja kõik muud asjad, järelmaksud jne, jooksevad ka edasi.

Niisiis võib öelda, et Maailmapanga kriteeriumite järgi kuulun ma ülimate vaeste klassi, sest kuus on mul kulutada ehk paarsada krooni, mis üle jääb, kui honorarirahad on siia-sinna üliolulistele võlanõudjatele ära paigutatud. Vaesusega harjub, tegelikult. Ainult vahepeal kisub seest kokku, kui ma mõtlen, et kurat… Tahaks endale midagigi lubada, midagi pisikest, ainult korraks! Näiteks osta mõni raamat või talvemantel… Või kasvõi lilli koju laua peale! Aga noh, need hetked mööduvad ja primaarseks saab jälle õhtusöögi kombineerimine või püüd leida raha mõne laekunud arve jaoks.

Kõige selle talumise teeks lihtsamaks ka see, kui vastavalt stereotüübile nälgiv kirjanik olles tõepoolest aju paremini tööle hakkaks ja leidlikkus jalust lööks. Kuid, koos antud olukorraga on hinge pugenud ka lootusetus ja allaandmishimu, seega leidlikkusesööste ei tule ja kõigel on juures veame-kuidagi-välja-maik.

Ärge saage minust valesti aru. Enamuse ajast ma vingumisega siiski ei tegele, aga kui näed, et inimesed planeerivad pulmi ja ostavad uusi punaseid diivaneid; või kui näed, et pole võtta enam kuskilt midagi noh – siis lööb hetkeks pea kohal kokku.

Kõige jubedam on muidugi see, et haigekassat pole. Jah, teeks ennast FIEks, aga siis peaks ju ise hakkama maksma sotsmaksu ja – nagu öeldud, ei saa võtta sealt, kust midagi võtta pole.

Aga siis võtad end jälle kokku ja surfad CV Online’is ja kirjutad paar asja jälle valmis ja… Nii see eluke veereb.

Iga päevaga samm surmale lähemale.

Lõppu üks päevakajaline pilt ka.