Tag Archives: intestines
kõik on uus, novembrikuus
Käisin üle ei-tea-kui-mitme aasta vanas koolimajas. Lootsin mõnede õpetajatega kohtuda, kuid vabakutselise släšš töötu elu on ikka nii tihe, et kui Daki õega koolimajja jõudis, olid tunnid juba lõppenud. Vaid armastatud/kardetud füüsikaõpetaja kabinetis põles tuli, kuid seal ukse taga koolutades tabas mind ootamatu pelgus ning ei julgenudki sisse astuda. Poolenisti kartsin, et äkki ta ei tunne ära, teisalt oli lihtsalt natuke hirmus – kunagi oli ta üks vähestest õpetajatest, kelle aineks ma päriselt õppisin ning üks vähestest ainetest, kus mul õnnestus üldse kogu kooliaja vältel hinne “kaks” skoorida. (Muidugi tegin selle järgi, aga nutsin ikka ka, kui töö kätte sain. Mitte, et ma poleks seda tookord aimanud – ma polnud üldse õppinud ja füssaks pidin õppima – aga ikkagi! Loomulik intelligents vedas alt.)
Igal juhul.
Hiljaaegu leidsin oma põhikooliaegsed kirjandid, ühe teema oli “Koolipäev kümne aasta pärast”. Lugu oli ise küll natuke naiivne, kuid põhiasi – et meil on kapid, need filmidest nähtud lockers – oli selgelt näha. Mul on meeles, kuidas ma millegipärast tohutult kappidest unistasin. Täna avastasime, et jah, keldrikorruse seinaääred ongi kappe täis (kuigi küsimuseks jääb, kes neid 80 kappi kasutavad, mille järgi see jagatud on). Unelm!
Kolmanda korruse seinad on täis National Geographicu vaimus pilte mereelukatest, seinad on värvitud helesiniseks tumesinise portega. Kaunis! Trepikodade trepid on vist uuesti valatud, sest seda, et need nii puhtad ja kulumata oleks, ei mäletagi. Õpetajate toa kõrval kõrgub laiekraan-telekas, mis mu vana klassijuhataja sõnade kohaselt vahendab olulisi teateid. Tahaks siinkohal ohata, et “meie ajal küll nii ei olnud”, aga noh. Mis sa ikka ohkad. Põnev on hoopis.
See on naljakas, kuidas su vaatenurk asjadele ajaga muutub. Käisime hiljaaegu õega vanamal maal külas ning taas hämmastusime – kui väike kõik on! See lai tänav, millel jooksime ja mängisime, see suur vana lasteaed, see kõrge mägi, millelt rulaga alla kimasin ja mõlemad põlved katki kukkusin – kõik oli nii väike, pisike… “Tänav” oli suisa õueala ja nii kitsuke, et autoga vahelt läbi mahtumine võrdus juba kunsttükiga õhtusel ajal Ropkas parkimiskoha leidmisega.
Kui sa oled ise väike, paistavad asjad nii suured. Õpetajad paistavad ebainimlikud, nad tunduvad kellenagi kaugelt Tõsiste Suurte Inimeste planeedilt. Nüüd paistsid need mõned üksikud õpetajad, kellega kokku sattusime, armsad ja omased, lähedaste nägudena kaugelt minevikust. Ja kui kallid nad tegelikult kõik on/olid! Olgugi, et kunagi abituuriumi lõpus sai uksel rõõmsalt hõigatud – siia ma enam tagasi ei pöördu (kui, siis ainult järgmise inglise keele õpetajana – jah, mul oli siuke plaan ka kunagi)!
Kõigi nende laulude mõttest, mis räägivad armsast koolimajast ja armastatud õpetajatest, saad sa aru alles siis, kui sul enam nendega tegelikult asja pole.
Olid ajad, ah?
Homme on aga Tähtsad Pulmad, nii et mind pole sellega seoses liinil kohe mitu päeva. Uiii!
vao
Kuna Inimene läks nädalaks ajaks väljamaale komandeeringusse, saan nüüd nautida üle pika aja jälle üksiku inimese elu. Muidugi on sellel omad plussid – näiteks ei pea ma muretsema õhtusöögi tegemise pärast (kuigi mulle meeldib kokata) ja saan süüa õhtusöögiks jäätist otse karbist. Ja jagama ei peagi kellegagi! Ning saan rahumeeli poole ööni üleval passida ning “Two Guys and a Girl” vanu osasid vahtida ja kõva häälega naerda käristada.
Teisalt toob see kaasa kõik need hirmud, millega ma pole enam harjunud, sest pole ju pikka aega üksi olnud/elanud. Üks mu suuremaid hirme on hetkel see, et ma jään rõdule kinni, seljas ainult hommikumantel ja jalas villarid. Sest kuidas ma sealt pääseksin? Isegi, kui ma alla hüppaks (mis on ilma kingadeta niigi rumalus), ei pääseks ma korterisse tagasi enne järgmist nädalat, sest võtmeid pole. Ja siis see pisiasi, et peaksin paljajalu ja hommikumantliga poolalasti külmas novembris ema juurde kakerdama.
Siis kardan ma veel, et keegi murrab meile sisse. Ma ei tea, kust see hirm tulnud on, varem ma seda ei kartnud. Eile aga barrikadeerisin ennast nii tugevalt sisse, et täna läks veerand tundi aega, et korterist välja murda.
Siis kardan ma veel, et auto sureb keset Riia tänava tipptunniliiklust ära ja ma ei jaksa seda üksi kuhugi lükata. Ja mul pole bensuraha, näiteks. Rääkimata sellest, et välja ei saa helistada.
Aga rõõmsaid uudiseid ka. Lõpuks ometi potsatas mu postkasti kiri, tekstiga: “Konkurss oli küll tihe, AGA”, selle asemel, et “aga” asemel oleks tavapärane “ja kahjuks”. Ehk siis: minust saab PÖFFi ametlik blogija!
Pealkiri “Vao” on Dagö ühe väga kifti loo pealkiri. Ja see “Möödakarvapai” plakat on nii nunnu, et ma kardetavasti lähen ja varastan selle kusagilt ära mingi hetk. Plaat ise on ka väga hea.
Nüüd vanni (kus ma kardan pea lõhki kukkuda ja ära surra).
Muidu on, vahelduseks, täitsa lill.
Ahjaa, minu alateadvus käis täna Nirti unes. Päris kriipi.
tänase päeva tõde
Kui sa midagi tahad, otsid sa võimalusi. Kui sa midagi ei taha, otsid sa vabandusi.
(Ma pean lõpetama vabanduste otsimise, kuid kui ma üritan enda sisse vaadata, et leida üles seda aktiivset, paljujõudvat ja mis peaasi, tahet täis Dakit, vaatab mulle vastu ainult pimedus.)
Kaitstud: retoor
pikemalt vingu ja hala
Ma vist peaksin oma öist purset natuke põhjendama, kasvõi iseendale, tunne on vähemalt selline.
Terve selle aasta on mind jälitanud kohutav ebaõnn ja halb karma. Algas kõik juba talvel tervisehädadega. Sellele järgnes arvuti ebaõnn ja bluescreen of death. Noh, olgu, mõneks ajaks sain tööarvuti, aga siis ei olnud enam tööd ja arvuti pidin ka tagasi andma. Algas mu kurikuulus “viime arvuti parandusse saaga”, mille käigus vahetasin ma firmaga miljon meili sisuga “kuidas mu arvutil läheb?”, saades vastuseks pidevalt “saatsime tehasesse, tuli tagasi, ei suudetud viga ära parandada, saadame uuesti tehasesse, vast kahe nädala pärast saab”.
Tänase seisuga võib vist arvutisaaga lõppenuks lugeda. Lõpuks otsustati mulle anda uus arvuti, sest vana pidi olema parandamatu. Siis, pärast mitut kuud, pakkus firma ka lõpuks asendusarvutit, kuni oma uut ootan. Sain uue arvuti kätte – selgus, muidugi, et mu dokumendid kõik kadunud. Okei, saatsid kettaseadme, kus kõik mu asjad peal. Läksin kopeerima – selgus, muidugi, et täpselt see üks kaust, kõige olulisem, kus kõik mu dokumendid peal, ei avane. Access denied. Hvaking NTFS ma ütlen.
Lõpuks pärast ponnistusi (miks on mu arvuti seadistatud nii, et tavakasutajal pole adminniõigusi?! KES tuleb selle peale, et mitte anda mulle oma arvuti juures kõiki õigusi? Üks neid “kaitseme arvutit omanike eest” vandenõudest (a la Vista)?) sain oma asjad kätte. Muidugi, selle jaoks läks kogu päev ja ainus kord, kui ma ei saa meile pidevalt tšekkida – jään tänu sellele ilma öisest Tartu tornides ronimisest (oma viga, ise ma korrutan koguaeg, et mind saab pigem kätte meilitsi kui telefonitsi), mis viib nii suurde kibestumusse, et hoia ja keela. Aga noh, arvutiga peaks vähemalt kõik olema. Ptui-ptui-ptui. Neli kuud peaaegu. Normaalne, eks.
Ja rääkimata muudest jamadest, mis mind jälitavad. Rahad seisavad kinni projektide taga, mis seisavad. Tööd ei ole, st midagi on, aga mitte nii palju, et toidaks. Üks isiklik projekt, mida võiks siis nüüd aja olemasolul arendada, seisab kah, sest pea on nii paksu masendust täis – no ei näe mõtet enam mitte millegi loomisel. Ja ei oska ka sellises meeleseisundis, kõik, mis välja kukub, on saast.
Ning tõsiasi, et ma pean oma kodulinnas elades üürima korterit lapsevanema halbade otsuste pärast. Ning tõsiasi, et mu õde on eelisseisus ja jääbki sellesse. Ning tõsiasi, et hvakk, raha ei ole ja mõne kuu pärast, kui tööd ei tule, tuleb tagasi ema juurde kolida. Jälle!
Raha ei ole ka selleks, et oma tervisele vajalikke asju soetada, sellepärast on ka must masendus. Haigekassakaarti pole. Sellest, et tegelikult oleks vaja prille ja käia üle viie aasta hambaarsti juures, ei hakka rääkimagi, see on liigne luksus.
Ja CV Online’is on ainult üks minu erialane tööpakkumine (kandideerisin muidugi, aga kandideerides pole ma kunagi ühtki tööd saanud). Mis on nii valet selles, et ma tahan oma kodulinnas oma erialast tööd teha? Tartus, muide, on ka elu, kurat! Aga mitte tööturul, paistab.
Variante on muidugi ka. (a) Võtta vastu üks tööots ja hakata Tallinna vahet kütma ja tegema lugusid, mida tegelikult, hinges tunnen, teha ei tahaks. (Aga tahtmistes ei ole tegelikult enam asi, kui külmkapp on tühi jne.) (b) Kandideerida, kandideerida, kandideerida, kuni lõpuks näkkab. (c) Kolida Tallinnasse – seal oleks tööd kindlasti. (d) Kolida kohe tagasi ema juurde ja vaadata siis edasi.
Ma tahan ainult elementaarseid asju. Oma kodu, haigekassakaarti, tervist kontrolli alla. Mingit sissetulekut. Tartus elamist.
Lisan siia Blog Action Day vaimus ka natuke rahajuttu.
Olen nüüd juba mõned kuud elanud ilma mingisuguse sissetulekuta, ainsateks rahaallikateks mõned artiklid, mida siia-sinna kirjutan. Ilma Inimeseta oleks vist ammu ära koolenud. Praegused ajad on kahtlemata kõige vaesemad, mis on üldse kunagi olnud – isegi ülikooliajal, kui oli pidevalt rahahäda, ei olnud asjalood nii hullud, sest siis toetasid isa-ema ja ma elasin lapsevanema korteris (=ei mingit üüriraha). Nüüd selliseid lõbusid ei ole ning hoolimata töötustaatusest jooksevad kohustused edasi. Sest, noh, laenupuhkus pole päriselt see, mis on välja reklaamitud. Õppelaenule puhkust ei anta ja intresse pead sa ikka edasi maksma, mis on teadupoolest sama suured, kui laenu põhiosagi (vähemalt minu puhul). Ja kõik muud asjad, järelmaksud jne, jooksevad ka edasi.
Niisiis võib öelda, et Maailmapanga kriteeriumite järgi kuulun ma ülimate vaeste klassi, sest kuus on mul kulutada ehk paarsada krooni, mis üle jääb, kui honorarirahad on siia-sinna üliolulistele võlanõudjatele ära paigutatud. Vaesusega harjub, tegelikult. Ainult vahepeal kisub seest kokku, kui ma mõtlen, et kurat… Tahaks endale midagigi lubada, midagi pisikest, ainult korraks! Näiteks osta mõni raamat või talvemantel… Või kasvõi lilli koju laua peale! Aga noh, need hetked mööduvad ja primaarseks saab jälle õhtusöögi kombineerimine või püüd leida raha mõne laekunud arve jaoks.
Kõige selle talumise teeks lihtsamaks ka see, kui vastavalt stereotüübile nälgiv kirjanik olles tõepoolest aju paremini tööle hakkaks ja leidlikkus jalust lööks. Kuid, koos antud olukorraga on hinge pugenud ka lootusetus ja allaandmishimu, seega leidlikkusesööste ei tule ja kõigel on juures veame-kuidagi-välja-maik.
Ärge saage minust valesti aru. Enamuse ajast ma vingumisega siiski ei tegele, aga kui näed, et inimesed planeerivad pulmi ja ostavad uusi punaseid diivaneid; või kui näed, et pole võtta enam kuskilt midagi noh – siis lööb hetkeks pea kohal kokku.
Kõige jubedam on muidugi see, et haigekassat pole. Jah, teeks ennast FIEks, aga siis peaks ju ise hakkama maksma sotsmaksu ja – nagu öeldud, ei saa võtta sealt, kust midagi võtta pole.
Aga siis võtad end jälle kokku ja surfad CV Online’is ja kirjutad paar asja jälle valmis ja… Nii see eluke veereb.
Iga päevaga samm surmale lähemale.
Lõppu üks päevakajaline pilt ka.
Kaitstud: forget-me-not
Suure Valge Lehe Hirm ehk kirjutamiskrambist
Erinevate saatusepöörete tõttu juhtus nii, et jäin mina töötuks ja otsustasin, et nüüd oleks õige aeg proovida siis valmis kirjutada nii mõnigi asi, mis mul peakolus ringi on sõudnud, oodates oma aega. Jah, Epuga kahekesi on kirjutatud küll ja kirjutame veelgi, aga et prooviks siis niimoodi üksinda. Et nagu päris kirjanik või nii. Ja mitte ainult novelle, mis mul millegipärast lihtsa(ma)lt tulevad, aga et midagi Suurt. (Mitte ilmtingimata diipi. Diiplust pole praegu päevakorras väga.)
Oli mul isegi hea mõte. Võiks öelda, isegi Väga Hea Mõte. Suurepärane kontseptsioon. Tabas see mind muidugi ühe mu järjekordse laineharjaperioodi ajal, kui üldse peas miljon mõtet siblis ja ringi käis ning õnneks oli mul piisavalt nutti see mõte ka üles kirjutada.
Ja siis tuli vahele see novellikogu koostamine (mis, muide, on jätkuvalt töös, ootan septembri lõpuni lugusid) ja nüüd siis võtsin kontseptsija-lehe lahti, et noh. Kirjutaks siis nüüd.
Täiesti pekkis. Ei saa. Ei oska. Ei tule. No ei tule sõnagi! Minul, kes ma olen võimeline kirjutama igast asendist, kasvõi pea peal seistes, absoluutselt kõigest! Ja nüüd – selline kramp, et ei saa hingatagi, kui lahtist Wordi dokumenti vaatasin.
Eks sel oli mitu põhjust. Ajaline faktor oli. Et no tahaks kiirelt valmis saada (aga nagu öeldakse – haste makes waste). Ja et siis see PEAB tulema sitaks hea, sest idee oli ju nii sitaks hea. Ja hirm oli persse keerata kõike.
Maadlesin oma blokiga igatpidi, mõtlesin end lõpuks haigeks, ei miskit. Kirjutasin midagi kokku – küündimatu saast. Isegi blogi ei kirjuta keegi nii halvasti. Alustasin uuesti. Ikka saast. Vingusin natuke siin ja seal, otseselt head nõu saamata (tundsin puudust, et ei kuulu kuhugi kirjandusrühmitusse, ja nüüd olen eriti kade, et Jim näiteks Purpurmusta kuulub, nagu ta täna uhkelt teatas).
Proovisin kõiki oma tavalisi tehnikaid – pudel veini, suitsud ja vaikus. Aga ei õnnestunud saavutada üht ega teist, sest inimene kirtsutab alkoholi ja suitsude peale nina ja ausalt, ei anna sama efekti rõdul suitsetamas käimine. Mitte nii, nagu oli Vanasti, kui sai köögilaua taga istutud ja tossatud, klahvid klõbisemas. Vot need olid ajad…
No igal juhul. Proovisin igast muid asju ka, näiteks muude tekstide kirjutamist vahepeal ja kirjanduskaugete inimestega suhtlemist (mille peale läksin ma ainult närvi kusjuures, eriti ühe konkreetse kirjanduskauge inimese peale, aga selles oli ilmselt süüdi inimene, mitte tema kirjanduskaugus). Ei midagit. Ikka istus see fail dekstopil ja kõõritas mind etteheitvalt.
Võtsin siis ühe targa raamatu kätte ja hakkasin lugema. Back to basics. Ja sain aru, mis mul puudu on. Ma pidin veel põhjalikumalt tausta minema. Ja ma läksin põhjalikult. Ma koostasin peategelas-tšikile isegi sünnihoroskoobi, kurat küll. Ma surfasin internetis ja koostasin kondikava (mida ma ilmselt ei kasuta, aga vähemalt on ta olemas). Ma lugesin siit-sealt asju, tegin märkmeid ja…
…jõudsin järeldusele, et KÕIK tuleb ümber kirjutada (jah, selleks ajaks mul midagi juba oli).
Nüüd praegu siis ma kirjutan ümber ja tekst on läbi teinud totaalse muutumise. Ma ei tunne enam ära, kes seda kõike kirjutab! Ma ei tea, kas see on hea või halb, eks näeb. Äkki on veel halvem kui enne? Aga vähemalt on kramp üle ja ma suudaks alustada teistmoodi (ilmselt), kui vaja on.
Üks põhireegel, mis alati töötab. Alati tea oma karakterist rohkem, kui teab lugeja.
Ja mul on pool pudelit veini isegi alles!
ei mingit apdeiti
Üks vastikumaid asju sellise poolkõva vindumise juures on see, et sa nagu oleks haige ja nagu ei oleks ka. Haigusele viitavad mitmed tõsiasjad, näiteks:
- igale haigusele omane meeletu enesehinnangu langus, ehk siis sa tunned end pisikese junnina ja mitte miski ei suuda su tuju parandada
- jõuetus, mis teeb isegi sellisest lihtsast asjast nagu nõudepesu totaalset eneseületamist nõudva meistriteo
- üldgeneraalne Sitt Tunne ™
- hea on olla ainult teki all väikses keras. Eriti hea, kui saab samal ajal vinguda, kui sitt on ja keegi teeb pai.
Terveks olemisele viitavad aga tõsiasjad, et:
- tegelikult sa ju suudad funktsioneerida, näiteks mingeid mõttetuid blogiposte toota ja isegi natuke täiest küündimatut teksti tulistada
- teadvus on alles (ja töötab täistuuridel, eriti, mis puudutab eelpoolmainitud väikseks junniks olemist)
- mured lähevad veel korda (täielikult haige olles on kõigest pohhui, sest olla on ikka Ilgelt Sitt ™, aga praegu suudad sa veel muretseda selle pärast, mille eest meie väike leibkond ülejäänud kuu elab ja kas arvutit enda käes hoidvad tüübid kavatsevad sulle selle homme tagasi anda),
- aga samas sa ei jaksa nende murede lahendamisega eriti tegeleda (mis käib pigem esimese nimekirja alla)
Bää, ma ütlen, ja olgu olla, et homseks on kõik hästi! Ja Kroku ja Malignus ei aita asjale üldse kaasa. Tundub, et tõesti, hooaeg on selline.
Teekonnad unelmate lõppu
Käisin eile Afanasjevi filmi “Teekond unelma lõppu” vaatamas. Ning nagu juhuslikult pidasin enne seda päeval maha pika vestluse oma eksabikaasaga, mis lõppes väga positiivsetes toonides. (Tundub, et me ikkagi suudame tsiviliseeritud olla, ja see on tore.) Tema jutust jäi aga kõlama miski, mis Afa filmiga haakus. See Ekspressi artikkel… Üks ta sõber oli arvanud, et ma üritasin selle kaudu temalt vabandust paluda (eksabikaasalt siis, mitte sõbralt).
Esimene reaktsioon oli: pfft! Mismõttes. Meie vabandustpalumised on toimunud ja vajadusel toimuvad edaspidigi privaatselt. Sest see, mis TEGELIKULT juhtus (kirjutagu kollased blogid, mis tahes), on ikkagi meievaheline ja kui see pole olnud avalik, siis pole ka põhjust avalikult vabandust paluda. Artikkel oli pigem siiski lihtsalt ühe blogi lugu, näidates, kuidas asjad võivad teinekord perspektiivist välja minna. Kindlasti kohe ei olnud minu blogi meie lahkumineku põhjus, lahkumineku põhjus ei olnud ka blogimine või minu raamatud. Põhjus oli hoopis muu. Blogimine lihtsalt… oli foonil olemas. Vahepeal liialt esile tungides.
Igal juhul.
Afanasjevi film pani mõtlema. “Kui sa liigud kunstnike ja kirjanike seltskonnas, siis pead sa arvestama, et kõik, mis sa teed või ütled, võib varem või hiljem jõuda luuletusse, raamatusse, laulu, pilti, filmi,” ütles eile Andra. Ning meie, loomeinimesed, ei oskagi teisiti. Me elame oma tundeid läbi oma loomingus ja loominguga. See lihtsalt käib meiega koos nagu püksid käivad persega. Kui me seda ei teeks, siis me poleks loomeinimesed.
Üks variant, kuidas oma valu läbi elada ja sellest üle saada, on tegutseda nagu Afa. Kõik-ausalt-ära-rääkida-stiilis. Teine variant on korjata kilde, emotsioone ja nad näiteks ilukirjanduseks vormida. Sel viisil, privaatselt, tegutsed sa ainult iseendaga ja jätad teised välja. Dokumentaalvormi kasutades puudutad sa aga ka teisi ja võid niimoodi, puudutades, teistele ka haiget teha. Igaüks teeb ise omad valikud, kuidas täpselt ta toimetab. Aga mingil viisil jõuavad alati kõik meie juhtumised, valud, igatsused, õnnelikolemised, lahkuminekud – kõik jõuavad varem või hiljem meie loomingusse. Kui sa liigud iseenda seltskonnas ja oled juhtumisi loomeinimene, siis pead sa valmis olema selleks, et su tunded lõpuks su loomingusse jõuavad.
Lahkuminekud on alati väga koledad. Kaks inimest, kes üksteist armastasid, teineteise kehakumerusi peast teadsid ja üksteisele kõige sügavamaid saladusi usaldasid, muutuvad. Nad muutuvad koledaks, õelaks, kättemaksuhimuliseks, kibestunuks… Ja siis see läheb mööda. Ainult see tuleb ära tabada, et sel hetkel, kui sa oled kole, ei tohi teha midagi mõtlematut, mida sa pärast kahetseda võiks. Sest siis sa ei saa võtta seda tagasi ega selgitada – sorry, ma olin vihane.
Lahkuminekud on alati koledad, aga minu meelest oli Afa film ilus ja aus. Ning see ei olnud üldse kättemaksuhimuline, kole, kibestunud. Ma ei tea, kas see nõudis temalt suurt eneseületamist või mitte, aga igal juhul on see… Ühe inimese ühe valu kroonika. Ning tal on õnnestunud kõndida õigel poolel, mis puudutab teistele inimestele selle filmiga liiga tegemist. Minu meelest.
Minu kirjutamisblokk aga kestab. Äkki ma olen liiga õnnelik viimasel ajal?