Tag Archives: intestines

inspireerivatest inimestest

Määratlemata 4 Replies

Sirvisin eile-täna oma blogiraamatut, sest andsin selle hiljuti ühele inimesele ja juhuslikult sattusin kirjastuses hängima samal ajal, kui üks teine inimene selle ostis (ja sain autogrammi anda:) ning nüüd tundsin vajadust endale meelde tuletada, mis kõik siis seal kaante vahel ikkagi oli.

Naljakas on lugeda oma vanu tekste. Kohati on see tüdruk seal “daki.elab.siin” raamatus nii võõras ning ma hämmastun, kui mõtlen, kui palju ma muutunud olen – ja kui lühikese ajaga! Avaldamisest on ju möödas kõigest kaks ja pool aastat! Teisalt, veebruaris saab mu blog juba kuue aastaseks ning kuude aastasse mahub, peabki mahtuma, palju muutusi. Aga ikkagi pole paremat meeldetuletajat, et täna ma pole see, kes ma olin eile, kui päevik, blog või minu puhul siis see raamat. Ning täna on mul hea meel, et ma olen seda õnnelikku ja okkalist blogijateed käinud. Oma arengute ja taandarengute ja veidruste ja konksudega.

Ma hakkasin mõtlema inspireerivate inimeste peale. Cafe76-s küsiti mult, mida peaks täpselt tegema, et raamatut kirjutada. Ja ma vastasin (poolnaljaga), et on jube hea, kui sul oleks üks parimatest sõbrannadest juhuslikult ka kirjastuse omanik:) Tegelikult muidugi on seal taga veel palju rohkem, aga üks kindel asi, mis peab olema, et üldse luua ja loominguliselt mõelda, on inspireeriv inimene.

Mul on olnud õnn tunda mitmeid inspireerivaid inimesi. Ma mäletan, mis tunne oli mul keskkooliaegse parima sõbanna, Maschaga. Me tegime koos igasuguseid põnevaid projekte, kirjutasime “raamatuid”, tegime kollaaže… Ma annaks kõik, et nende töödega taas tutvuda, aga meie teed läksid lahku (minu süü tõttu ja see on üks asi, mida ma praeguseni väga kahetsen ja mis mind teinekord öösiti unetuna lage vahtima paneb). Aga see sünergia, mis meil koos tekkis, see oli midagi uskumatut ja mingi aeg ma mõtlesin, et ei koge seda kunagi enam kellegagi.

Kuni tuli Epp. See meie klikk, see oli taas midagi samasugust uskumatut ja õnneks see töötab seniajani. Ta annab mulle jõudu ja ideid ja temaga koosolemine tekitab alati mingisuguse tõelise loomepuhangu. Ta on uskumatu naine, uskumatult sügava ideepagasiga ning vahepeal ma imestan ja imetlen – kust tal see kõik tuleb? Kuidas mahub ühte väiksesse inimesesse nii palju?

Ning jälle olen ma tänulik, et ta on otsustanud seda minuga jagada.

Inspireerivaid inimesi on teisigi, näiteks kaks mu (praeguseks endist) kolleegi, nimetagem neid A.-ks ja K.-ks. Nendega koos olles hakkas alati õhk hulludest ideedest praksuma ning oma ajakirjanduskarjääri kiftimad, kreisimad ja ägedaimad lood olen ma just nendega koos teinud.

Ja siis inspireerivad mind veel Marta ja Potsataja. Ma täna mõtlesin jälle pikalt nende peale, ma ei tea isegi, miks. Aga kõik need koos veedetud blogiaastad… Need on jätnud sügava jälje. Nende elustiilis ja hoiakutes ja, mis peamine, armastuses, on nii palju inspireerivat ja lootustandvat. Kuna ma ei ole kummagagi kunagi kohtunud, otsin ma neid väga sageli tänaval vastu jalutavates inimestes ja nad on mu unedes käinud… no tubli poolsada korda kindlasti, kui mitte rohkem. Enam ei imesta ma üldse, kui unes jälle Marta ja Potsatajaga seiklen – ja iga kord on neil erinev nägu. (Ja iga kord ma mõtlen unes, et ahah, sellised nad siis ongi, poleks üldse arvanud.)

Vahepeal on hea endale meelde tuletada, kui väga on mul tegelikult heade inimestega vedanud. Ma tean, et väga sageli teen ma inimestele sellega liiga, et neist eemale tõmbun, mingite oma sisemiste emode pärast, aga ma ikka püüan saada paremaks inimeseks… Ja loota, et äkki ma lõpuks suudan ka olla kellelegi inspireeriv inimene. See oleks ülim au, sest ma tean, kui väga minu inspireerivad inimesed mulle loevad ja millise soojusega ma neid oma südames kannan. Ka neid, keda enam mu kõrval pole.

exits

Määratlemata 12 Replies

Istusin köögis ja kogusin mõtteid, aga sisemist rahutust ära ei saanud. Mingi kriis on, aga ei ütleks, et eksistentsiaalne, lihtsalt mingi sisemine kriis. Teadmata põhjustel. Teadmata ajani. Teadmatust ajast, sest alles laupäeval ma õhkasin Katsiga rõdul öist Tartu äärelinna vaadates, et ma olen õnnelik, väga-väga õnnelik.

No ja olengi, aga mingi rahutus on ka. Enda põhjustatud, võimalik. Võimalik, et mingist muust allikast pärit.

Peaks end kokku võtma, aga ma täpselt ei tea, mida kokkuvõtmine tähendab ja kuidas see täpselt välja peaks nägema. Üks variant on end kokku võtta ja see artikkel ära kirjutada, mis tühja dokumendina mulle vastu vaatab. Teine variant on… magada tunnike ja alustada päeva uuesti.

Tühi tunne on kohati, tahaks kuhugi ära.

Nende äraminemistega, muidugi, on ka mingid omad mõtted. Kohati tundub, et see avantüristlik (sorry, Berit-Terje, ma ei mõtle sellega midagi solvavat) seiklemine on viimasel ajal nii üles haibitud, et muudmoodi, väikekodanlikult minemine pole justkui See Õige enam. Et kui on Egiptus, siis on justkui automaatselt paha, sest noh, Egiptus ju. Kui on pakett, siis on automaatselt paha, sest, noh, pakett ju.

Ei tea, ma mõtlen, et pole see asi nii must-valge midagi. Vahepeal ju võib lasta end ka hellitada, vahepeal võib lasta kellelgi teisel orgunnida ja vahepeal võib ju olla ka väikekodanlik sihtkoht. Ma ausalt öeldes läheks vist peast hulluks, kui peaksin ka sel jõuluvaheajal (jah! mul on ka nüüd jälle vaheajad!) autos loksuma ja ise end sodiks orgunnima ja taas Slovakkias lõpetama.

Nii et jah, jõulu- ja lumehull Daki võtab kätte ja lähebki käib soojal maal ka korra ära. Paketiga ja puha. Ma pole ju kunagi soojal maal käinud ja sel suvel väga ei saanudki suvetunnet. Tahan surfata korralikult jälle. Ja tahan teada, mis tunne on snorkeldada. Lumi on loodetavasti siin jälle ees, kui me tagasi tuleme, päiksepõlenud ja kõhulahtisusega (see, nagu ma olen aru saanud, käib enamasti soojamaareisiga kaasas).

/

Ette lubatud blogiposte on väga palju. Olen kohtunud kõiksuguste toredate inimestega. Näiteks käisin reede õhtul sellises toredas kohas nagu Cafe76, mis asub natuke kummalises kohas – Salemi kiriku keldris. Aga hirmus tore oli, inimesed olid armsad ja soojad ja jumalamuusika, teate, on ka edasi arenenud Sõnajalgadest (mis oli ausalt öeldes kohati üsna hirmutav ja ma sain seda lapsepõlves päris palju kuulata, sest mu õde oli hardcore Sõnajalgade fänn vanuses 8). Oli mõnus mahe jazzisugemetega helin hoopis ja jumalat ei pressitudki kurgust alla nagu seda Sõnajalad tegid.

Ühesõnaga, hästi armas oli. Cafe76 inimesed tegid valmis oma raamatu (mida saab näha siit) ja me rääkisime kirjutamisest ja lugemisest, kirjastamisest ja ümberkehastumisest.

Reedel oli ka hullult äge Piia sünnipäev, korteripidudes on ikka midagi sentimentaalsehõngulist ja samas pöörast. Ja laupäeval oli iga-aastane Sõprade Fabuloosne Jõululõuna, seesama, mille ajal ma südamest oma õnnelikkust õhkasin. Ja kõik tundus olevat paigas, see tähendab, ongi paigas.

Võib-olla sealt see rahutus tulebki. Elu on mingit kummalist rada mööda kõndinud viimased paar aastat. Ma olen jaganud seda muidugi väga kallite ja armsate inimestega ja ma olen selle eest kohutavalt tänulik. Sõbrad, tõesti, ma armastan teid südamest. Aitäh, et te mul olemas olete.

Või siis on see aastalõpurahutus või see rahutus, mis tuleb, kui sa mingi emotsiooni või tunde enda sees ära tabad ja aru saad, et tegelikult ei tohiks seda seal olla ja selle ajel tegutseda ei tohi ammugi. Aga minu emotsioonidega, õnneks, on vahepeal see lugu, et nad lähevad koos high‘ga minema ja siis on rahu majas jälle.

Teisalt on see hirmus ka, sest millised emotsioonid on siis päris, seda ei teagi. Või on nad kõik? Või pole nad ükski?

See on pikema sisevaatluse teema juba.

Jõulud tulevad kohe. Ja ma päriselt ka olen väga õnnelik, ainult välja ei oska seda kogu aeg näidata.

stop starting histories

Määratlemata 7 Replies

See lugu on. See lugu on kogu aeg neil päevil. Ja mitte ainult selle pärast, et ma taas enda jaoks Robots in Disgiuse’i avastasin, ja mitte ainult Noel Fieldingu pärast, kes mu unenägusid kaks ööd järjest kummitamas käis.

(Jah, ma tean küll, et enamasti inimesed eriti ei viitsi juutuubi linkidel klikkida, aga. Jri, sina võiksid ERITI.)

Ja siis võib edasi lugeda. Nii nagu ma selle loo saatel siin praegu kirjutan.

Ma ei saa aru, mis sellel nädalal toimub. Et miks ma olen nii rakkes ja jooksus ja nii väsinud ja nii pinges ja nii tujust ära ja kuidagi… teistmoodi olen. Ei ole see, kes nagu tavaliselt oleksin. Mingi ümberhindamise aeg oleks nagu kätte jõudnud, jälle, aga ma ei saa aru, miks või millest tingitud või et kus see suur uus muutuja on, mille tõttu ma peaks ümberhindamise üldse ette võtma.

Sest ümberhindamised, vaata, käivad ikka periooditi ja on enamasti millestki tingitud.

Robots in Disguise’i tutvustas mulle ühel hullumeelselt veidral jaaniööl üks tütarlaps kuskil Lõuna-Eesti sügavustes, metsade vahel, kui ma olin sattunud täiesti võõrasse seltskonda ja ma ei olnud enam mina ise ja mitte veel mina ise. (Aasta oli siis 2007.) Võib-olla on asi ka selles, et mingid tükid ja killud pressivad peale, vahepeal näen tänaval kõndivates inimestes neid nägusid ja…

Loen Avantüristide “Seitse maailma” raamatut ja olen täiesti lummatud. Mul isegi vannivesi jahtus ära, kui end lugema unustasin. Kui alguses… Ma ei teagi, ma alguses nagu natuke ebalevalt võtsin kätte, ise ka ei tea, miks. Võib-olla sellepärast, et ma olin just Beriti ja Terjega (Tartu) Maailmas kohtumas käinud ja niimoodi on alati natuke kummastav hakata raamatut lugema, kui oled just autoritega koos olnud. Umbes nagu astuks kellegi magamistuppa – selline intiimsfääri tungimise tunne natuke.

Aga ühesõnaga, ma loen ja ma hingan selles taktis ja ma ütlen kohe praegu juba ausalt, et mulle väga-väga meeldib “Seitse maailma”, kuigi ma olen alles neljanda maailma juures. Ma kirjutan sellest pikemalt ka.

Ning äkki see ka on toonud rahutuse hinge, selle, et peaks ikka minema ja tegema muid asju, muul marsruudil kui kodu-trenn-pood. Aga ma täpselt ei tea, mis asjad need olema peaks. Aga ühte ma tean päris kindlalt – et mul oleks vaja mõned hullumeelsed mälestused juurde tekitada.

/

Issake, kuidas see Noel Fielding ikka on ajusse pugenud. The Mighty Booshi vaatan muidugi ka, see on üks asi, ja siis see Never Mind the Buzzcocks, aga no andke abi, kaks ööd järjest teda unes näha, see ei ole normaalne!

Ah, ja muidugi on ju Robbie “You Know Me” ka täiesti numps lugu ja väga nupsu videoga, seda peaks ka ikka Robbie-fänn vaatama (kui pole juba jõudnud).

rääkimisest

Määratlemata 3 Replies

Kommunikatsioon. Rääkimine. Suhtlemine.

Iga naisteajakiri, suhtenõustamisveerg ja enesabiõpik kirjutab sellest tänapäeval, kui oluline on funktsioneerivate suhete jaoks kommunikatsioon.

Kui on mõni mure, räägi sellest. Kui pole muret, tahad jagada rõõmu, siis räägi sellest. Kui on tülid, süda valutab – räägi sellest. Räägi, räägi, räägi. Vanasti ei räägitud üldse nii palju kui tänapäeval, eks ole. Siis – nagu ma olen aru saanud – ei väljendatud pooltki nii tihedalt näiteks oma tundeid ja teadupoolest pole eestlased kunagi olnud väga füüsilise kontakti altid, ehk siis niimoodi kümneid kordi päevas ei kallistatud ka, nagu praegu kombeks on. (Vaadake kasvõi noori Viru keskuses hängivaid tibisid – kui nad kokku saavad, siis kallistavad, iga jumala kord ja päevas sada korda vähemalt.)

Hoolimata sellest, mis võnkeid ma endast välja annan, ei ole tegelikult minu jaoks suhtlemine suure tähega olnud kunagi kerge. Ma ei taha rääkida väga asjadest, mis mulle PÄRISELT korda lähevad – peamiselt selle pärast, et kui need on välja öeldud, siis saab inimene minu üle teatud mõjuvõimu: ta teab minu saladusi ja ta saab neid minu vastu ära kasutada. Ja kui on mingi mure, siis ma kogun selle endasse, vaatlen seda murehunnikut ühe ja teise nurga alt, torgin natuke oksaga ja vaatan, kas läheb haisema ning lõpuks jõuan enda sees mingile järeldusele.

Raskem on siis, kui on tegu asjadega, mis ka teisi inimesi puudutavad.

Aga kui palju peaksid paarid omavahel päevas rääkima? Muidugi oleneb väga palju ka võimalustest, olukorrast ja inimeste iseloomudest, aga kui ma eile viisin läbi eksprompt-küsitlust, siis jäi peamiselt kõlama siiski arvamus, et no vähemalt kord päevas ikka, sadagu taevast või pussnuge. Eriti armsad ja romantilised paarid helistavad lahus olles teineteisele esimese asjana hommikul, et teada saada, mida teine unes nägi ning  ütlevad viimase asjana õhtul “head ööd, ma armastan sind väga, kallis”. Praktilisemad paarid helistavad teineteisele siis, kui on VAJA midagi rääkida: mis poest tuua, kus on auto tungraug, kes lapsele kooli järgi läheb jne.

See vist on ikka kuidagi nii seatud, et kui sa oled inimesega koos, siis sa tahad temaga rääkida ja suhelda, olgu ta kasvõi maailma teises otsas. Okei, praktilised asjad saab ju ka teisiti aetud, aga igas päevas juhtub nii palju pisiasju, mida peaks teisega jagama, sest muidu lihtsalt… kasvatakse lahku ja võõrdutakse. Sest kui sa ei räägi oma teiselepoolele huvitava kujuga pilvest, mida sa just nägid või kummalisest rahutusest, mis sind ootamatult tabas, kui nägid kedagi lapsevankriga või sellest, kuidas su kass kogemata pea lambikuplisse torkas ja seda sealt välja ei saanud… Siis kellele sa seda kõike räägid? Ja kuigi see pole praktiline – midagi ERILIST ju ei juhtunudki – on see siiski oluline ja vajalik. Sest inimest ju tahub ja muudab teda selliseks, nagu ta on, just see igapäevane väike elu.

Eraldi võiks väga pikalt veel rääkida ka vaikimisest, mis on ka hästi oluline teema, aga praegu lõpetan ma siin ära.

Need Ajad

Määratlemata 5 Replies

Viimased päevad on Tartu ujunud kummalises udus. See pole nagu päris udu, see on… nagu maakoor suitsetaks: tossupilved keerlevad ümber tänavavalgustuslampide valgusvihtude, autoga sõites tõusevad udulaamad ootamatult su ette, justkui oleks keegi just äsja su esiklaasile pahvi sigaretisuitsu puhunud.

Ma rändan juba poolteist nädalat nendes va tumedamates elusfäärides, mida ma varem Depressiooniks nimetasin. Nüüd nimetan ma neid aegu… nojah, täiesti ebaoriginaalselt, Nendeks Aegadeks. Need on ajad, kui üksiolek on pigem reegel kui erand ja üksiolek pole mitte rahuldus, vaid masohhistlik sund: sellest ei lähe midagi paremaks, see pigem teeb asju hullemaks, aga ikka ma teen seda; lülitan telefoni välja ja olen ja elutsen ja üritan end sundida tegema kõiki neid asju, mida ma pean tegema.

Tegelikult on nende asjade tegemine Neil Aegadel kõige lihtsam – nende asjade, mida ma pean tegema. Sest need ei oota, tähtajad ei oota. Ma pean ja ma teen ja ma teengi. Ainult et jah. Vähem jõuan kui tavaliselt ja seda, ei, õigemini: Seda pole tekstides sees, mis peaks olema. See miski, mis paneb mind end hästi tundma kirjutatu pärast, see miski, mille tõttu mul on endal kasvõi kümne aasta pärast oma tekste hea lugeda.

Ja siis ma visklen praegu otsustusvõimetuses. Et mida oma taksojuhi-juttudega teha. Ma võiks nad köita käsikirjaks, kirjutada mõned “kliendid” ehk peatükid juurde ja pakkuda mõnele kirjastusele (teatavatel põhjustel ei saa kumbki kirjastus, mis on minuga lähemalt seotud, seda välja anda), aga ma ei tea, kas on väärt, kas on mõtet, kas ma oskaks ja kas üldse peaks…

Tahaks ka ikka lõppude lõpuks midagi Suurt ja Head kirjutada. Midagi Tsiteeritavat. Midagi, mis jääks.

Aga see peab natuke ootama.

Siis on muidugi need kõik muud asjad, mis Nende Aegadega kaasa tulevad. Kummalised mõtted, mida ei suuda, ei oska sõnadeks panna ja mis tekitavad nii palju mõttetut paksu verd. Teisalt jälle ma oskan Nende Aegade asju väga täpselt eristada; ma saan ju tegelikult aru, millal on asi minus ja millal teistes inimestes, aga jällegi jõuavad kõik asjad varem või hiljem välja selleni, et… Asi on minus. Sest asi on alati minus olnud (eks ole, kes on mu blogi näiteks algusest saadik lugenud, ju teab). Ja kõik need minu vaidlused, need on mõttetud. Kõik taandub lõpuks ühele asjale. Et alati on asi minus.

Ärgem saagem must valesti aru, päris sageli ongi asi minus. Ainus, mis ma ütlen: uskuge mind, praeguseks ma juba suudan eristada… mm… episoode ja seda, mis on päriselt. Päriselt minu sees, päriselt minust väljas.

Ja siis on üks punaseks värvitud vineeritükk, mille põletamist ma juba poolteist nädalat kaalun. Vahib mulle etteheitvalt otsa. Aga küll ka tema aeg tuleb, aeg põletatud saada.

Pluss. Vähemalt alati on Need Ajad hiljemalt kuu aja pärast möödas. Ehk siis maksimaalselt paar nädalat veel.

Terry Pratchettist ja sotsiaalvõrgustikest (mitteseotud)

Määratlemata 5 Replies

Minu palavalt armastatud Terry Pratchett on andnud New Scientistile intervjuu, seda saab lugeda siit. See tuli huvitaval kombel nädalavahetusel teemaks, see tema haigus ja “assisted death”.

Aga tegelikult tahtsin ma sellega seoses öelda, et “Vaibarahvas” oli ka minu esimene Pratchetti raamat, mida ma lugesin. Ma mäletan, et olin siis umbes 14 või 15. Ma mäletan, kuidas me vedelesime tolleaegse parima sõbranna K.-ga meie suvila katusel ja võtsime päikest ja ma ahmisin seda endasse, seda imelist vaibarahva maailma.

See tuli mul praegu nii selgelt meelde, et ma lausa tundsin keelel selle suve maitset.

/

Ma olen mõni päev juba tahtnud kirjutada postitust sotsiaalvõrgustike teemal, aga läheb kogu aeg meelest ära. Sest, vaadake, mul lähevad sotsiaalvõrgustikud meelest ära. Tähendab, Twitteri unustaks ma täielikult ära, kui Twhirl mul pidevalt lahti poleks. Ja Facebooki staatuseid ei uuendaks ma üldse, kui mul Twitter Facebookiga seotud ei oleks. Blogilinke ei jagaks ma ka üldse, kui mul feedid Twhirli (ja sealt Facebooki) ei jookseks.

Sellepärast olen ka Orkuti täiesti ära unustanud, kuna seal puuduvad sama mugavad sünkroniseerimise võimalused ja inimeste uunedustel on üsna tüütu silma peal hoida. Mis on kurb, sest eestlased kasutavad Orkutit peamiselt. Vähemalt minu sõbrad (ja ka ma ise panen pilte pigem sinna kui FB-sse).

Ja blogi unustan ma üldse teinekord päevadeks ära ja siis juhtubki nii nagu sel nädalal, et tuleb meelde, login sisse ja pean end läbi sööma kahekümnest kommentaarist.

“Kas sa kujutad ette, et on inimesi, keda ei huvitagi üldse kogu see blogindus, nad ei tea midagi Facebookist ja Twitterist?” küsisin ma Henrik Roonemaa käest eelmisel reedel (hahaa, namedropping).
“Ah?! Mida?! Kuidas see võimalik on? Mida nad siis… TEEVAD?” vaatas ta mulle suurte (irooniat täis) silmadega otsa.
“Ma ei tea… Nad nagu… elavad… päris elu…” ütlesin, tundes, kui imelikult sõnapaar “päris elu” maitseb.
“Tegelt või?”
“No… jah… Ma tunnen isegi… selliseid…”

Nali naljaks (…. kaljaks), aga uskumatul kombel moodustavad enamuse (või okei, ütleme, poole) mu päriselusõpradest inimesed, kes ei hängi päevad läbi netis, kes kasutavad vaid hädapärast MSNi ja noh, muidugi Orkutit. Blogid on neile üsna kauged ja kogu see internetimajandus (internet=elu) kummaline ja naljakas asi kõrvalt vaadata.

Umbes samamoodi, nagu meile on kummaline ja naljakas kõrvalt vaadata, et on inimesi, kes ei saa aru Facebookist, saati siis Google Wave’ist ja neid ei huvitagi väga.

Kuidagi nagu esimene ja teine Eesti, kui kasutada kulunud võrdlust.

Mis ma sellega öelda tahan, ma ei teagi, aga igal juhul nüüd ma hakkan proovima tortillasid teha. Miks keegi ei ütle mulle, kust chorizot saab?

üleslöömisest

Määratlemata 39 Replies

Hommikune blogi- ja ajalehetiir tehtud, sattus näppu selline artikkel, mis küsib, kui palju sina end üles lööd igapäevaasjade ajamiseks? Nad kirjutavad moeblogija Jane Aldridge’i näitel ning jah, ka mina tunnen üht sellist moeblogijat (st virtuaalselt tunnen) – meie oma Merily, kes peab imekaunist moeblogi Sequin Magazine, on jätnud mulje, et üleslöömine ja iga toimetuse juurde seksika või armsa riietuse leidmine on imelihtne ja vaat et kohustuslikki.

Neid moeblogijaid – nii Jane’i kui Merilyd – ühendab üks asi: nad mõlemad on teismelised. See on esimene asi, mis mulle selle teema üle mõtiskledes pähe kargas.*

Kui mina olin vanuses 15-16, siis lõin ka mina end absoluutselt iga kord kodust välja astudes üles. Ma elasin läbi isegi perioodi, mil ma tundsin füüsiliselt end alasti, kui läksin välja lakkimata küüntega. Ma meikisin end ka postkastist ajalehte tooma minnes. Ma kombineerisin kostüüme, nii palju, kui see meie nappides tingimustes võimalik oli. Koolis käisin ka ikka asjadega, mida ise pidasin ilusaks ja/või seksikaks (oi, te võib-olla ei mäletagi, kui oluline oli tärkavale noorele inimesele seksikas olemine – ise vaevalt sipupükstest väljas, aga juba ajasime seksikust taga).

Ja siis tuli ülikool ja töö ja värgid. Ja ma sain aru, et alati ei pea end üles lööma, vahepeal on mugavus olulisem. Pealegi: kas ma tõesti pean iga päev oma nägu meigikihiga kurnama? Aga miks ma pean, kui ma ei taha? Pealegi näen ma siis 100% kaunim välja, kui end nädalavahetusel välja minnes “ilusaks teen”.

Mulle meeldib jätkuvalt igasuguseid kostüüme kombineerida ja mulle meeldib jätkuvalt ilus olla, aga kui ma lähen trenni, siis ma võin sinna vabalt ka dressidega minna. Või kui ma lähen poodi, siis ei tunne ma vajadust end üles lüüa ja nägu pähe teha – niikuinii kaotab välimus igasuguse kauniduse, kui oled sunnitud viiekiloseid kotte treppe mööda üles vedama.

Samas mu sõbratar Kats on tõeline daam, ta kannab alati kõrgeid kontsi ja ma väga harva näen teda ilma meigita ja n-ö mugavate riietega. Ta lööb end igaks asjaks üles ja ta teeb seda stiilselt. Kooliajast ei mäleta ma tal sellist moelembust olevat, aga see ei pruugi asjasse puutuda. Kümme aastat tagasi oli muidugi meie poodides hoopis teine olukord ka – ilusad asjad olid enamasti haardeulatusest väljas ning kaltsukad olid täis haisvaid õudusi (ja nad polnud üldse nii coolid kui praegu).

Mis ma öelda tahan, on see, et vanemaks saades me muutume laisemaks. St mõned meist. Näiteks mina. Ma kannan suurima hea meelega tenniseid ja ketse, mitte ainult selle pärast, et nad on mugavad, vaid selle pärast, et nad on minu meelest ka ilusad. Ning ma pean ka oma “mugavaid riideid” kiftideks ja seksikateks – näiteks kannan ma kodus maikasid ja no maikad on ju seksikad! (Sõna “maika” muidugi mitte, aga no saate aru küll.)

Kui ma käiksin igapäevaselt kontoris tööl, siis teeksin ennast ilmselt sagedamini ilusaks, aga selleks, et viis minutit poes käia või trenni minna, ei näe ma küll põhjust omaette kostüümi kokku panna. Kuigi muidugi võiks. Aga no ma tõesti ei viitsi. Aga tuleb tunnistada, et iga kord pärast Merily blogi lugemist ma annan endale mõttes lubaduse, et ausõna hakkan ilusaks. Homsest.

Rääkige, kuidas teie üles löömisesse suhtute? Kas teie viitsite end igapäeva-asjaajamiste jaoks üles lüüa?

—

*Siinkohal ei taha ma kindlasti väita, et ainult teismelised viitsivad end üles lüüa või on moelembus kuidagi seotud vanusega – lihtsalt minu puhul on see olnud pigem nii.

tehnikaimedest

Määratlemata 1 Reply

Vanahipi kirjutas sissekande tehnikast ja sellest, kuidas tal polnud oma makki. See pani mind mõtlema. Ajad on tõesti teistsugused.

Minul polnud ka pikka aega oma makki. Meil õega oli kahe peale üks kasuisa vana kassetikas, millega õhtuti Tartu Raadiost Ervin Hurta ja saadet “Saame kokku” (?) ja soovikat kuulasime ning õigel hetkel lugusid kassettidele lindistasime. Lisaks teenis see makk meid edukalt sünnipäevadel, kus me imelikke asju üles lindistasime – näiteks missivõistlusi ja muud taolist. Esimese päris oma maki sain ma üheksanda klassi lõpuks, mille kinkis mulle kasuisa, kes lubas kingituse teha, kui kõik viied koju toon.

Mäletan selle maki ostmist hästi. Sai see ostetud Saekoja tänava tehnikapoest ning ma ei julgenud kallist makki vaadatagi, valisin kõige odavama – maksis vist midagi 500 krooni ringis, aga 99. aastal oli see kõva raha. Kõige odavam makk, kirsipunane, duubel – no mida sa hing veel oskad ihaldada! See makk teenis mind veel kaua-kaua. Veel Tallinnas elades istus ta mikroka peal ja püüdis traadist ehitatud antenniga raadiolaineid. Lõpuks nüüd eelmisel aastal siia kolides sai ta ära visatud (vist), sest õde jättis heldelt oma maki siia, mis ka katkine, aga köögiraadio aset täidab edukalt.

Mobiilidega on sama värk olnud, pole keegi mulle kunagi midagi ostnud, ikka ise ja oma kogutud või teenitud raha eest. Esimene 5110 sai vist võetud Radiolinjast järelmaksu peale, aga kui ma õigesti mäletan, siis see järelmaks läks mu taskurahast. Ja ma olin siis 15aastane, ma arvan. Ehk siis 10 aastat tagasi (hee, nagu esimese makigagi).

Mingi hetk vahetasin selle 3210 vastu (ja maksin 200 krooni peale), siis vahetasin selle banaani vastu (8110 vist oli?), siis uuesti 3210 vastu, siis on mäluauk ja järgmine hetk mäletan end ostvat telefoni järelmaksu peale ülikooli esimesel aastal, endale sünnipäevaks – see must klapiga pisike Nokia, mis teenis mind edukalt kuni eelmise aastani (vahepeal muretsetud liugklapiga Nokiad purunesid esimeste kuudega), mil ma ta kogemata käigukangi vahele rammisin ja klapp küljest tuli. St tuleb aus olla: ta töötab, aga klapp ripub mingite niitidega küljes. Ja nüüd siis ostsin järjekorse telefoni, aga jällegi: ostsin püsima. Ei mingeid klappe, ei mingit jura, aus Nokia (mulle hakkavad Sony Ericssonid vastu lihtsalt).

Jah, ma kujutan ette, et kui kunagi omal lapsed, siis sellist asja, et mobiili ostaks omateenitud või -kogutud rahaga põhikooli lõpus – hah, see asi oleks ennekuulmatu. Makist rääkimata.

Hiljem: t05h4 kirjutab ka.

üks vana postitus

Määratlemata 3 Replies

Kuupäevast 04. märts 2006. Tundub hetkel kohane. Lisaks sellele mõtlen, et peaks kirjutama sissekande sellest, kuidas inimesed ei pea tööd tööks, kui sa seda kodus teed ja kuidas inimesed vahepeal lihtsalt Unustavad.

Continue reading