Minu kadunud vanaisa ütles mulle kunagi, et kui inimene magab käed üle pea, siis on inimene õnnelik. Tol ajal ma ei saanud aru, kuidas saab niimoodi magada, käed pea kohal või pea all – noh, umbes nagu stereotüüpselt kujutatakse ette tüüpi, kes kuskil aasal õlekõrt närib ja taevasse vaatab.
Vanaisa magas täpselt niimoodi vahepeal. Eile, kui ma und ootasin (mis ei tahtnud ega tahtnud tulla – one of those nights), siis ma mõtlesin sellele, mis vanaisa kunagi ütles. Ma ju magan ka praegu käed üle pea, need hoiavad mul vahepeal patja pea peal kinni.
Mulle meeldis magada vanaisa-vanaema voodis. Nende tuba oli tilluke, aga padjad hiigelsuured ja pehmed; ma igatsen neid patju. Nende öökapi sahtlid lõhnasid vietnami salvi järele ja öökapi kohal oli peegel, mis rippus seinast 45kraadise nurga all, nii et isegi mina nägin seal ennast, kuigi olin veel pägalik.
Selle toa aknast oli suveõhtutel kuulda, kuidas pargis laksutavad ööbikud ja pahandavad hakid, teinekord oli isegi kuulda öökulle või seda, kuidas mõni pahur siilike mööda hoovi tuterdas.
Nüüd seda tuba enam pole.
Eile und oodates… pikalt ootasin und. Väga pikalt. Ja enne magama jäämist tulevad alati loominguliselt parimad mõtted. Trikk on püüda neid hommikul taastada. Selleks ma trükin telefoni uitmõtteid, mis pähe tükivad. Ideed enne magamajäämist, just vahetult enne seda, kui unemaale lähed, on grandioosselt head. Pea läheb kuidagi lahti ja loome voolab ühest kõrvast sisse, teeb ajus mitu tiiru ära, jõuab südamesse, sealt kõhtu ja uuesti ajju.
Võib-olla sellepärast käib kirjutamise kirjutamise juurde alati ka pokaal veini, sest see on üks väheseid viise, kuidas ma oskan oma pea samamoodi juhtmest lahti sõlmida, nagu enne unne suikumist iseenesest juhtub. Et sa nagu lükkad varbaga selle paokil ukse rohkem avali.
See on asi, mida on väga raske selgitada inimestele, kelle aju töötab teistmoodi.
/
Istusin päikselaigus trepil ja tundsin, et olen täiesti tühjaks imetud. Kuhu see energia kõik läheb?
Vastuolulised tunded on viimasel ajal vallanud. Ei taha olla üksi, tahan olla üksi. Inimesed ajavad marru, inimesed panevad endasse armuma. Enam ei saa aru, mis on, mis pole, mis tuleb, mis läheb. Ainus, mis paistab olevat tõeline pelgupaik, on voodi ja kassid, kes maailma eest kaitsevad. Ergud on jälle paljaks kistud, ise ka ei saa aru, miks või mille tõttu.
/
Ma armastan sind täpselt nii nagu sa oled
Ma armastan sind täpselt nii nagu sa
Ma armastan sind täpselt nii nagu
Ma armastan sind täpselt nii
Ma armastan sind täpselt
Ma armastan sind
Ma armastan
Ma
/
Võtan lause juppideks lahti, panen kokku tagasi, tulemuseks on vaid sõna “ma”. Sina võid armastada mind täpselt nii nagu ma olen, aga mis siis, kui mina ei armasta end täpselt nii nagu ma olen? Ma armastan sind täpselt nii nagu sa oled.
/
Aju on täiesti kokku jooksnud, mul on kolm avalikku esinemist ees ootamas, üks juba sel neljapäeval, ja mul on uitmõtetega fail, täiesti vormistamata, mitte mingil juhul selles asendis, et sellega võiks kolmveerand tundi täis tõmmata… Ühelt poolt mõtlen, et äkki paneks mõtted punktidena ja improviseeriks, aga ma ei tea, kas ma oskan. Rääkida ma ju võin tundide kaupa, aga kui keegi vastu ei räägi, siis on raskem.
Aga mis see blogimine muudki on, kui iseendaga rääkimine, trükitähtede vormis. Heal juhul, kui oled mõtted, hinge virtuaali loopinud, siis heal juhul, ma kordan, HEAL JUHUL, püüab keegi selle kinni ja võtab ette mõne kommentaari kirjutamise. Üldiselt aga kaovad mõtted virtuaalmaailma ära, nad on seal, bittide ja baitidena, oma igavesti tuntud 11010101101101011110111011 reas, üksinda, hõljuvad, ootavad ei-tea-mida…
Inimesed ajavad marru, äratuskell ajab marru; ja siis tõmbab miski naeratuse näole, päike on väljas, meri on ukse ees…
Täpselt ikkagi ei tea (või eit, ea) mis või kuidas, kõik on sassis, kevadpäike, kevadhormoonid, hingeline nõtrus ja kehaline nõrkus erinevate põhjuste pärast… Jooksen mõtteist ja verest tühjaks ja jään ootama, et keegi teeks mulle restardi.
Ma
Ma armastan
Ma armastan sind
Ma armastan sind täpselt
Ma armastan sind täpselt nii
Ma armastan sind täpselt nii nagu
…nagu ma oskan. Muudmoodi ei oska, muudmoodi ei armasta.
“Tead, me oleme sinuga ikka hämmastavalt sarnased,” sädistasin eile K.-le, kui käevangus mööda Raekojaplatsi kodubaari poole suundusime.
“Jah?”
“Jah. Päevad läbi näeme mõlemad välja nagu ülessoojendatud surm, aga kui vaja, siis võime end vabalt üles lüüa.”
K. hakkas naerma. Me nägime tõesti head välja: mina oma lühikese kleidi ja kevadmantliga nagu liputaja ja tema nagu tõeline J-Lo ghetto chic. “Jah! Mõtle, ma käisin terve see nädal tööl viigipükste ja tankidega, lihtsalt ei viitsinud mõelda ja nii savi oli. Aga siis ükspäev panin jalga botased ja kui end Kaubamaja aknalt nägin, pidin kreepsu saama,” rääkis K.
“Jajah, ma käisin ka terve see nädal tööl ketside ja viikaritega…”
“See pole sama! House on ketsid ja viikarid stiilseks teinud!”
/
Täna on maailm paksu halli pehme udu sees. Sõita oli ulmeline, vahepeal oli nähtavus umbes… paarkümmend meetrit, heal juhul. Toetasin pead, hoidsin ühe käega rooli ja mõtlesin sellele, kui väsinud ma jälle olen.
Käisin õe juures külas, koksisime mune*, sõime kooki (mina kaks ampsu, dieet ju!), imetlesime eemalt kauneid veinipudeleid (mille ma ostsin naabrimehe käest poest 75cl-i, mis, muide, on superpood, soovitan!), siis tegime kassidele, koertele ja jänestele pai, kallistasime ja hakkasin jälle läbi hallide udulaamade kodupoole sõudma.
Aga mõnus oli ikkagi, teel oli hea olla. Koju jõuda oli ka hea. Mulle meeldib see, et nüüd on mu kodus värske pesu lõhn.
_
*mune värvisin eile ka nii, et olin vajunud kotti köögitoolile, ühe käega hoidsin sibulakoori küljes ja siis teisega ketrasin niiti, niimoodi überaeglaselt, muudkui: mauhh… mauhh… mauhh… Siis kukkusid niidirullid põrandale ja kassid ajasid need ära.
/
Ja eile tantsisime kella neljani. Oli hea, sai palju kallistada, sai rääkida südamest-südamesse, sai veel kallistada, sai huilata ja kaasa kisada (sest mind ei huvita, ma laulan kaasa, ka siis, kui sõnu ei oska ja ise diskor olen) ja sai lühilausetega elu kokku võetud.
“Kuidas SUL läheb? PÄRISELT? Kuidas LÄHEB?” – “Ma EI tea. VIST hästi. Aga on hetki.” – “Hetki?” – “HETKI.” – “Jajaa, tean-tean…”
Väsinud olen ikkagi ja ma ei saa aru, miks see niimoodi lainetena käib. Ühel hetkel nagu energiajänku, teisel nagu puulõhkumispakk – paikne, auklik ja liikumatu. Halval juhul ka kirves peas.
Ja see pole kusjuures üldse SEE, need pole NEED kõikumised, need on mingid muud, ma ei saa aru. Võib-olla ei oska ma töid päeva peale hästi ära jagada? Et teen ühel hetkel hästi palju, nagu torust tuleb, ja siis teisel on… noh, kirves peas?
/
Täna on selline päev, et tuleb kuulata Lisahalli ja eriti lugu “Chocolate”.
Täna ühe vestluse käigus ma jäin mõtlema asjadele. Neile asjadele, ilma milleta saab elada, tegelikult. Ja sellele, kui vähe on ikkagi heaks eluks vaja.
Piisab, kui on kuhugi pikali heita, kui on kuskilt võtta vesi, millega end puhtaks kasta ja kui on tulease, kus süüa teha. Ja põõsas, kuhu taha hädal käia.
Ja ongi nagu kõik.
Aga muidugi hakkasid tulema igasugused laiendused, mida kauem ma sellele mõtlesin. No esiteks ei tahaks juba ilma raamatuteta elada. Ja ilma muusikata. Ja ilma pastaka ja paberita. Ja ilma oma heade ketsideta, mis on täiesti ebasõbralikult mulle villid hõõrunud, nüüd, kui ma ilusate ilmadega jala tööle käin. (See on nendest eriti alatu, sest nad on ikkagi minu ketsid, mida ma siin üksöö veel parandasin ja liimisin poolunisena.)
Ja siis ilma kahe padjata ei tahaks elada, sest ma lihtsalt ei oska muudmoodi magada, kui et üks padi üle pea, teine all. Ja see teine peab olema KORRALIK padi, mitte mingi moodne klibakas. Ma kusjuures ei saa aru, kuidas inimesed kibakate peal või üldse ilma patjadeta magada saavad. Üldse on see huvitav küsimus, kas see harjumus tuleb lapsepõlvest kaasa? Sest lapsepõlves ma kahe padjaga ei maganud, hakkasin seda tegema siis, kui unehäired saabusid ja silmi ja kõrvu oli vaja ärkava välismaailma helide ja valguse eest kaitsta… Ja nii on jäänud tänapäevani.
Ning siit muudkui lähevad laiendused edasi erinevatesse eluvaldkondadesse, kuni lõpuks istudki oma korteris, mis on tuubil asju täis topitud, ja imestad, et kust kõik see tavaar ometi tuli.
/
Siis ma arendasin nunnude kala- ja jänkujuttude (päriselt) vahele veel teemat, kuidas mulle tundub, et on nii, et teatud eluperioodidel satud sa kokku inimestega, kellega sa oled määratud kokku sattuma. Ning kuidas on näiteks naiste-perioodid elus ja kuidas on meeste-perioodid elus. Ma olin kunagi väga meesteperioodis, parimad sõbrad olid meessoost, ringi sai ka nendega hängitud, tüdrukud mängisid kõrvalrolli. Ja siis tuli väga intensiivne naiste-periood, kus parimateks sõpradeks said hoopis naissoost isikud, sõbermehed kadusid kuhugi ära.
Aga ikkagi, jah, ma arvan, et sa satud kokku nende inimestega, kellega sa pead kokku sattuma. Selline natuke, maiteagi-mis-religioosne-lähenemine, et on inimesed, kes peavad sulle midagi õpetama ja sa ei saa enne edasi minna, kui see õppetund on läbitud.
/
Sisemine rahutus kasvab ja kahaneb, poolenisti hingamise rütmis. Mul on tunne, et on suurte muutuste aeg, aga nagu ma K.-le täna telefonis ütlesin, ei saa ma täpselt aru, mis muutub ja kuhu muutub, aga miski muutub. See predetermined life, millest ma kirjutasin just, see sööb ajusid ja lämmatab, aga nagu ma N.-ile täna ütlesin, siis ma ei tea isegi, kas peaks jooksma või kuhu suunas, sest äkki jooksen valesti ja jooksen õnne eest hoopis minema.
Aga joosta ma tahan VÄGA. Kas või niisama mööda paljaks sulanud ja päikse käes kuivanud teid. Sest igal kevadel otsustan ma, et minust saab jooksja; ja igal suvel avastan ma, et ei saanudki.
/
K. on vaimustuses R.-ist ja leiab, et elu on ebaõiglane. Liblikad, nende leidmine võiks olla iga kevade juures, arvab ta. Aga nagu ta mulle täna väga poeetiliselt ütles, siis… “Aina otsin ja otsin ja igatsen, kiirelt loobun ja taganen.” See lause kummitab nüüd peas.
Vahepeal jääb aeg nii hullusti venima, et tahaks keelde hammustada. Vahel läheb aeg nii kiirelt, et ei jõua piuksatadagi. Ja vahel näed unes, kuidas ütled “vahel” asemel “vahest” ja unes parandatakse sind, ärkad piinlikkustundega, kuigi tead, et päriselus ei aja sa segamini sõnu “vahel” ja “vahest”.
Igasugustele asjadele olen mõelnud siin viimastel aegadel kõige selle kiire vahepeal. Et miks elu on selline, nagu ta on. Ja ma isegi täpselt ei tea, mida ma selle all silmas pean. Võib-olla seda, et miks vahepeal on nii raske mingitest käitumismallidest välja astuda ja vahepeal on nii raske aru saada, milline oleks õige otsus.
/
Õhtuti on taevas nii ilusat sinist värvi, et tahaks sinna sisse ära kaduda. Räästad tilguvad, kajakad pahandavad valjuhäälselt ning hoovi peal jookseb ringi kassipere. Unes nägin ka täna kasse, kusjuures, ja ma ei julge vaadatagi, mida seletaja selle kohta ütleks. Kindlasti midagi halba, sest unenägudeseletajad ütlevad alati midagi halba. Umbes nagu horoskoobid, sellepäast ei taha ma neid päevalehtedest eriti lugeda, sest siis nad lubavad alati halba; siis, kui sul on vaja, et kasvõi horoskoop head ennustaks. Vahepeal lihtsalt on sellised päevad, kui isegi horoskoop võiks tujule hästi mõjuda.
Lisaks kassiperele näen ma aknast üht vastasmaja perekonda, keda ma olen jälginud juba, hm, kuus-seitse aastat või nii. Kuidas nad sinna kolisid, kuidas nädala lõppudes suurte kottidega toidukraami koju vedasid, kuidas naine jäi rasedaks ja tema kõht kasvas (st seda rasedaks JÄÄMISE osa ma muidugi ei näinud), ja siis kuidas nad ükskord oma pisitillukese tita koju tõid. Nüüdseks on titast saanud väike inimene, kelle talved mööduvad, nagu kõikide laste talved mööduvad (ja mida ma HULLUMOODI taga igatsen): kelgu peal istudes, ees issi või emme seda vedamas.
Siis on üks perekond minu all. Kui ma ülikooliajal siinsamas elasin, siis nad olid rahulikud ja vait, pärast kuulsin, et sellepärast, et mees oli vanglas. Aga nüüd nad lärmavad ja räuskavad kogu aeg, lakkamatult. Näiteks ühel päeval kisas mees kellelegi, et ta midagi ilusasti kätte paneks (kordi ja kordi ja kordi lõugas, vait ei jäänudki), ju see oli siis nii oluline. Ühel õhtul viskas mul kopa ette – no kaua võib! Mulle olid varmad küll politseid kutsuma, kui ülikooliajal mõni pidu toimus, aga neid hoitakse nagu sitta pilpal – las joodikud kisavad, peksavad, räuskavad. Vähemalt pole tropid üliõpilased!
Kutsusin siis politsei, 20 minuti pärast oldi kohal. Kuulasin. Nemad kuulasid ka. Muidugi otsustasid joodikud just sel hetkel vait jääda, kuigi alles mõned minutid tagasi lükati allkorrusel heli järgi mööblit ümber. Mina seisin ühel pool ust, kuulasin, kuidas mendid mööda koridori ringi hiilivad. Lõpuks tulid üles, et vist kindlaks teha, kas ma ise äkki mingi napakas pole. Nii me siis seisime seal: ment ühel pool ust, mina teisel pool ust, ja kuulasime, mida teine teeb. Mina ei teinud midagi, naljakas ja hirmus oli, hiilisin lõpuks minema. Ja mendid läksid kah ära, isegi uksele ei koputanud. Ei minu ega ka jotade. Fakk, no sellised asjad teevad vihaseks. Läinud siis vähemalt ütlemagi, et kuulge, kaebus tuli, mis siin toimub. Võib-olla oleks natuke korralikumaks ehmatanud neid jotse seal all. Aga ei, targem on mööda koridori ringi hiilida.
Nii et järgmine kord tuleks vastu radikaid taguda, mitte ment kutsuda? Ise võiks ka muidugi õiendama minna…
/
Nüüd võtan ma kiivi ja lõikan selle kääridega pooleks (sest siin pole nuga) ja mõtlen elu üle järele.
Ma hakkasin eile mõtlema sellele, kui ebaloogiliselt aastaajad saabuvad. Näiteks kevad: see algab täpselt kõige veidramal hetkel, kui lund on veel kõik kohad täis ja see, et sa pead hommikuti autot kraapima, on veel täiesti normaalne. Nagu ka see, et pool ringiliikumisest toimub sujuvalt liueldes, sest kõik kohad on veel jääd täis. KUIGI kevadelõhna on natuke juba õhus ja päike paistab ühe päevaga rohkem kui viimase kolme kuu jooksul kokku, on ikkagi veel talv mis talv.
Aga näiteks suvi algab siis, kui suvi on juba ammu käinud! No mis loogika selles on? Selleks ajaks, kui suvi ametlikult algab, on tublimad vähijahil inimesed end ammu pruuniks kõrvetanud, kõik on käinud vähemalt sada korda ujumas ning tagaaia grillid on juba nädalaid ja nädalaid nädalalõppudes elamurajoone spetsiifiliselt lõhnama pannud. Pole mingit loogikat, kui võrrelda sellega, millal kevad algab.
Sügis algab ainukesena normaalsel ajal, kui ongi PÄRISELT sügis.
Ja talv on jälle täiesti eba algusega, sest üldiselt tuleb heal juhul lumi juba novembri lõpus maha ning kui ei tulegi, siis hoolitsevad advendiaeg ja jõulukaunistused selle eest, et talvetunne juba ammu sees oleks, enne, kui see päriselt kalendri järgi algab.
Tähendab, ma TEAN, kuidas ja miks aastaajad just sellistel aegadel algavad, aga ikkagi on nii ebaloogiline. Talv võiks alata kuskil novembris ja kevad kuskil aprillis, suvi mai lõpus ja sügis oktoobris.
Kuigi jah, siis oleks talv ülipikk ja kes seda vingumist siis enam ära suudaks kuulata.
Suvi oleks muidugi ka sel juhul ülipikk ja lõpuks jääkski meile ainult kaks aastaaega: talv ja suvi, nende vahel lühikesed üleminekuperioodid.
Ühesõnaga, mida rohkem ma kirjutan, seda rohkem ma saan aru, et kui ma saaks ise maailma oma käe järgi kokku panna, siis oleks selles üsna võimatu elada. Nii näiteks teeks ma oma maailmas igasse linna vähemalt kaks kvaliteetset hiinakat, kõikidel inimestel oleks rõdud, kui nad seda soovivad ja korterid-majad maksaksid imevähe, et kõik endale korraliku kodu saaksid lubada. Kõik see tekitaks muidugi toreda kaose, sest inimene töötab juba nii, et mida rohkem on ta millegi saamiseks vaeva pidanud nägema, seda rohkem ta asja hindab ja hoiab. Tasuta saadud asjad kaotavad oma võlu.
Kõik see tuletab mulle aga meelde ühe teema, millele jäin eile mõtlema, kui rahutult voodis rabelesin (vahepeal tundub, et ma magan siiski liiga palju ja mõnedel öödel teeb organism mulle tagasi, andes mulle vaid viis tundi und, sedagi horroritega vürtsitatult). Ma ootasin und ja üritasin end sundida millelegi ilusale mõtlema, aga feilisin. Ikka hakkasin ma oma Spaania-reisi ette kujutama ja ma olen ses osas ebausklik, et ma ei taha mingitelt konkreetsetelt asjadelt midagi oodata, sest raudselt, kui ma hakkan endale midagi ilusat ette kujutama, siis ma sõnun selle ära. Umbes nagu Mai Loog oma raamatus “Minu Tai” ütleb, et kõiksugused konkreetsed eitused toovad raudselt õnnetuse kaasa.
Ja siis meenus mul, et kunagi, kui ma olin noorem (ja veelgi naiivsem, kujutate ette seda?), oli mul lausa mitu stampunistust, mis filmilindina und oodates käima panna. Tavaliselt ma jätkasin kohalt, kust eelmine õhtu olin pooleli jäänud ning mingit probleemi polnud end kuhugi alternatiivreaalsusse kujutada. Aga mingil hetkel said unistused otsa ja nüüd ei unista ma juba ammu. Ikka väga ammu. Ning see on hullult häiriv, sest mul pole oma happy place’i, kuhu minna ja kus endale paremat elu või ükskõik mida ette kujutada.
Või panen ma kõik oma fantaasia kirjutamisse? Poolikutesse projektidesse, raamatuideedesse? Neid asju aga ei julge ma õhtuti mõelda, sest siis tulevad kõige geniaalsemad ideed, mis on hommikuks kadunud, kui sa neid kohe üles ei kirjuta.
Nii et I’m having a serious need for a happy place. Milline on teie happy place?
Kui kõik horoskoobid mulle lubasid, et 2010 hakkab erinema möödunud paarist aastast ja asjad hakkavad actually ülesmäge minema, siis ma ei uskunud seda. Või vähemalt arvasin, et saan väikse tööotsa ja asjad hakkavad enam-vähem paika loksuma.
Viimane nädal on aga tõestanud, et kõik LÄHEBKI TÄIESTI ÜLESMÄGE, mis on nii uskumatu, et ma pean end vahepeal näpistama, et kindlaks teha, kas ma juhuslikult siiski und ei näe.
Kõigepealt muidugi juhtus see, et ma hakkasin ametlikult Petrone Prindis asju ajama. Ja siis juhtus see, et ma leidsin oma taksojuhi-raamatule kirjastaja. Taksojuhi-raamat on siis see asi, mida ma hakkasin kirjutama 2006. aastal. Ma mäletan hästi, kui esimesed read kirja panin. Oli see armumissegane kevad, kui kõrvus leelotas pidevalt The Suni “Tüdrukune”, mille sõnad olid nii täpselt õiged sel ajal, et… No lihtsalt oligi nii, et “ma hulgun särgiväel, mul pole külm, naerdes jooksen taas, hommikusse”. Ma istusin üksinda Exhusbandi pisitillukeses korteris, võtsin tema arvutis lahti tekstiprogrammi ning hakkasin kirjutama. Sõnad lihtsalt olid mu emotsioonidest uimases peas ja ma pidin nad kirja panema.
Ning siis jäi see asi sahtlisse. Kuni eelmise suveni, kui Inga ajakirjast Naised otsis pärast “Seiklus neljale” järjejutu/raamatu lõppemist uut järjejuttu. Ja ma mõtlesin: miks mitte. Ma proovin, kas saan üksi hakkama. Saingi. Järjejutt aga sai mingil hetkel läbi ja käsikiri jäi taas mõneks kuuks sahtlisse, kuni ma ta kokku tõstsin, tähemärgid üle vaatasin ja avastasin, et oh, saaks ju raamatuna välja anda küll.
Siis ma leidsin kirjastaja ja panin paika tähtaja (1. aprill) ja ühel päeval hakkasin siin töö juures kirjutama. Ja kirjutasin ja kirjutasin ja kirjutasin ja nüüd on ta PEAAEGU valmis. Ehk siis homme annan teksti üle ja hakkab toimetamisprotsess. Mille järel hakkan ma kirjutama ja LOODETAVASTI ka jõuan/jõuame lõpetada Epuga kaua oodatud, kaua sünnitatud raamatu “Naistest, lihtsalt”.
Kuid ega kõik veel sellega ei lõppe. Vahepeal kutsuti mind ülikooli internetipsühholoogiast rääkima (ega ma ju muust ei oska rääkida kui internetist, eks ta ole), see juhtub siis mais. Enne seda aga käisin Vikerraadios, sealt korjas mu üles ühe Põltsamaal õpilastele suunatud ürituse korraldaja ning nüüd ma siis lähen sinna rääkima 15. aprill. Ja nagu juba öeldud, 23. aprill on siis raamatubussiga Katariina Jee ringitiirutamine.
Ning enne veel, kui ma sain ah või oh või oih öelda, oli täna hommikul juba uus asi ees: järgmisel kolmapäeval lähen ma osalema jälle õpilastele suunatud üritusele “Sinu peavõit”, mis on bingostiilis mängu-jutusaade (lisaks minule veel näiteks on seal ka Kene! Vernik! keda ma täna unes nägin), mida kantakse üle… wait for it… Alo TVs! Jah, lapsed, ma teen oma Alo TV debüüdi. Võib-olla teinekord, kui me jälle kuskil pidutseme ja taustaks Alo TVd vaatame, siis tuleb ehk sekka Heldur Jõgiojaga ka mind. See mõte ajab mind kontrollimatult naerma.
Aga nagu mu (praegu müügimehest) isa ütleks: aga ka see pole veel kõik!
Ühel õhtul tuli idee, et aga miks mina ei võiks minna kuskile rändama ja kirjutada samal ajal (reisi)romaani. Ning pliuh-pläuh, just like that, lähen ma 80protsendilise tõenäosusega suvel Hispaaniasse. Kaasas käsipagas ning (selleks ajaks juba loodetavasti uus) arvuti.
Aga ka see pole veel kõik, kuid on asju, millest ma ei saa veel rääkida, kuid mis juhtuvad suure tõenäosusega kõik sellel aastal veel. Ma olen viimse närvini erutatud ja rõõmus ja ma ei suuda seda kõike vist varsti enam taluda. Või õigemini, ma tean, et varsti ma astun laineharjalt maha mõneks ajak ja naudin tasasemaid vooge, aga ka see laineharja madalam pool pole praegu enam nii sügaval, kui ta oli näiteks pool aastat tagasi.
Sest praegu on aeg, kui mul on väike tähtpäev – mu viimasest Tõelisest Depressioonist on möödas pool aastat. Jah, muidugi olen ma vahepeal olnud oma low perioodis, aga see pole olnud kaugeltki nii hull, kui kõik oli hilissuvel, kus ma istusin, kott pakitud, voodi peal, isegi pisaraid ei tulnud, ja mõtlesin, et nüüd on kõik.
Aga praegu on kõik nii hästi, et ma hakkan aru kaotama. Samas, enne, kui ma aru kaotan, teen veel vähemalt ühe peo Undergroundis, seekord siis 1. aprillil. Enne Suurt Reedet, nii et seekord ei tohiks isegi onuAntonil olla vabandust mittetulemiseks.
Ja kogu seda rõõmutiraadi jäägu lõpetama šoti bändi Biffy Clyro superawesome lugu “Mountains”. Sest just nii ma praegu end tunnen: ma olen mäe tipus ja keegi ei saa seda mult ära võtta.
Mul on toanurgas kandiline kauss, vett täis. Peamiselt selleks, et õhk nii kuiv poleks, aga kui aus olla, siis vahet ei tunneta – nägu ikka kuivab, juuksed ja kassid on ikka elektrit täis. Aga kassidele hirmsasti meeldib. Aeg-ajalt ma ärkan korraks öösel üles ja kuulen, kuidas toanurgas käib vaikne limps-limps-limps… Keegi on jälle vett lakkumas.
Ja vee juurest saab sujuvalt minna selleni, et mul on nüüd pesumasin. Päris enda oma ja valge ja nunnu ja laulab mulle, kui pesulaar valmis on. Terve mu täiskasvanu elu, kui välja jätta Tallinnas elamise periood, on mu pesupesemine näinud välja selline. Kõigepealt mustad riided kottidesse – mul on selleks kaks suurt kotti, üks vana spordikott ning teine äialt pännatud piisoninahkne (?) kott, mis on hirmus mõnus reisikott, aga sang läks katki.
Laon aga pesu kotid täis, vinnan selga, istun number 4 peale ja sõidan ühikasse… Kus siis pesu masinasse, hiljem kuivatisse ning õhtul jälle kahe kotiga tagasi. Nüüd viimastel aegadel, kui on auto, on olnud märkimisväärselt lihtsam, aga KOHUTAVALT tüütu ikkagi. Muudkui vinna neid kotte ja ajasta oma käike ja… uh.
Aga nüüd on mul masin, mille ma ristisin Truutaks, kes peseb pesu minu eest ning mu suurim vaev on vaid pesu restile panna ning hiljem kokku lappida. (Triikimist ma nimelt ei harrasta, kui just keegi relvaga ei ähvarda. Või kui VÄGA vaja on.)
Truuta ja mina, ma juba tunnen, kuidas sellest saab alguse uus ja ilus suhe.
Aga väga pühapäevane on olla. Ahjus on õunakook, mille tegin õuntest, mida pakkus üks naine, kes lihtsalt reedel kirjastusse sisse astus. Õunu tahad? Muidugi tahan! Üldse on hirmus tore, kuidas vahepeal inimesed kirjastusse astuvad ja natuke juttu ajavad raamatute uurimise kõrvale. Nii näiteks kohtusin ühe ajakirjanikuga, keda ma mäletan aastaid ja aastaid. Ma lapsena olin nimelt suur ajakirja Kodukirja fänn ja tema oli selle esimene peatoimetaja… Ma senimaani olen Kodukirja fänn, aga mu fänlus paistab välja kummaliselt – ma näiteks ei taha seda enam lugeda. Peamiselt selle pärast, et õudselt paha hakkab alati, et miks küll minul seda kujundajasilma pole ja miks minu kodu alati, ükskõik, kus ma elan ja mis vahendid mul käepärast on, nii ebahubane ja külm on. Ma lihtsalt ei oska ja ei suuda teha elamist mõnusaks, ma ei tea, mis zsa zsa zsud selleks vaja on, et see välja kukuks…
Ja üldse tahtsin öelda, et hea on. Ma loodan, et teil on ka.
Mul on läbi aegade olnud väga palju TV-poiss-sõpru, alguse sai see “Highlanderist”, jätkus “Buffyga” ning sealtmaalt alates on ainult mu obsessioon hoogu juurde saanud. Siin on minu praeguse hetke seitse kõige kuumemat TV-boyfriendi.
Shawn Spencer
Shawn Spencer ehk James Roday sai auväärse nimetuse eile, kui ma “Psychi” vaatasin ja järeldusele jõudsin, et selline klounaad läheb mulle väga-väga-väga peale. Lisada sinna veel juurde SuperJuuksed ning mõnusalt habetunud lõug, lakkamatu huumor ja poisilik sarm ning ongi ideaalmees valmis. Kõige õudsem on TV-poiste juures alati see, kui sa taipad, et raibe, nad on ilmselt täpselt samasugused päriselus. Siis tundub lihtsalt maailm äärmiselt ebaõiglane.
Rick Castle
Nathan! Fillion! Nathan Fillion! NATHAN FILLION!!! Ma ei tea isegi, kuidas seda crushi rohkem põhjendada, kui et… Nathan Fillion! Ta on jälle täpselt selline mees, kelle puhul ma TEAN, et ta raibert on päriselus sama cool ja humoorikas. Mulle meeldib ta asümmeetriline nägu, veidi vildakas naeratus, omapärane huumor ja… noh, head juuksed. Kuigi tuleb vist tunnistada, et “Fireflys” meeldis ta mulle isegi natuke rohkem. Aga siiski on mul nõrkemiseni hea meel, et ta praegu mu elus Twitteri ja “Castle’i” abil tagasi on. Nathan Fillioniga on meil muide see diil ka, et me käime üksteisel üsna palju öösiti unedes külas. Ja iga kord, muidugi, lõppeb see uni ära ja ma ärkan, nukker ja kahetsedes: jälle oli uni…
Derek Morgan
Derek ehk Shemar Moore on praeguseks juba natuke lahtuma hakkav armastus. Ma ei mäleta, mis hetkel see täpselt oli, aga ühel momendil ma lihtsalt KADUSIN tema pruunide silmade sisse ja ei suutnud oma vaimustust variata, kui ta tõsise näoga ringi jooksis ja pahalasi püüdis. Tema esindab siin nimekirjas sellist ürgmehelikku alget: ideaalne keha, tugevad põhimõtted, laiad õlad, temast lausa lekkiv alfamehelikkus… Siinkohal muidugi ei saa ka üle ega ümber tema kuus- või kaheksapakist, kuidas iganes seda pesulauda nimetama peaks. Ja see kord, kui teda kuskil rannas alasti pildistati… No ütleme, et see lisas ainult õli tulle. Aga ta on selline kutt, kellega, ma kujutan ette, oleks väga raske päriselt mingit suhet aretada. Seda siis selles Imaginaarses TV-maailmas, kus Daki omast arust vahepeal elab…
Gregory House
House ja Hugh Laurie on küll erinevalt nt Nathanist/Rickist ja Shawnist/Jamesist üsna erinevad inimesed, aga temast ei saa ei üle ega ümber. Alates naeruväärselt totrast Bertie Woosterist lõpetades St Barleigh’ga – iga tema roll on olnud omamoodi nauditav. Aga siiski tuleb tunnistada, et kõige rohkem on ta mu südamesse pugenud just nüüd, hõrgult vananenuna, halliseguse habeme ja soola-pipra-juustega. Ning tema tegelaskuju, misantroobist õelusekott dr House, on lihtsalt oma äraspidisuses nii armastusväärne. Pluss on täiesti uskumatu, et mõni mees võib NIIMOODI vananeda – noorena oli ju täiesti tüüpiliselt… mittemidagiütlev inglise bloke, kellest nüüd on saanud… SEX GOD.
Bernard Black
Rääkides misantroopidest ja ainesõltlastest… Bernard ja Dylan Moran on ja jäävad igaveseks mu südamesse kui mu meessoost alter egod (ainult naljakamad ja andekamad). Ma mäletan, et kui ma esimest korda ETV pealt “Black Booksi” peale sattusin, pidin ma segadusse ära surema: wut? mis see tähendab nüüd? joovadki nii või? Ja kui tuli välja, et jah, joovadki, ja on seejuures veel uskumatult armsad ja segased, siis roniski ta mu südamesse ning ei kavatsegi sealt enam lahkuda. Pluss: JUUKSED! Ma armastan neid juukseid! Issake, mingi neli korda oleme üritanud Dylan Morani laivi vaatama sõita? Aga ükskord ma sinna lähen. I promise!
Berg
Berg napilt poleks jõudnud, sest olgem ausad, see sari (“Two Guys and A Girl”) on mingi üle kümne aasta vana. Aga ikkagi. Noor! Ryan! Reynolds! Ning jälle on mul tugev tunne, et see vend lihtsalt ongi selline päriselus: humoorikas iroonik, kutsikasilmade ja kaheksapakk-kõhuga. Ja kuigi tema järgmised rollid (oh, näiteks Hannibal “Blade Trinitys”) on olnud somewhat pettumust valmistavad…okei, nüüd ma valetan, sest Blade oli NII SUPERHEA pluss PALJAS RYAN! Mis ma öelda tahtsingi? Et järgmised rollid pole alati olnud nii stiilipuhtalt ägedad nagu Berg, on ta siiski esiteks sellest ajast alates saanud superstaariks ning abiellunud ühe mu lemmiku, Scarlett Johansseniga (pärast seda dreadful kõrvalepõiget Alanis Morissettiga), aga minu jaoks jääb ta igavesti ja alatiseks Bergiks – natuke kohmakaks naljahambaks. PS! Samas sarjas mängis ka 12 aastat noorem Nathan Fillion!
Vince Noir
Vince Noir ehk Noel Fielding on jälle üks neid geeniusi, kelle olemasolu on lihtsalt nii raske uskuda. Ma olen lugenud temaga igast intervjuusid ja kõigist tuleb välja, et… et ta, noh, ongi selline. Piiramatu fantaasiaga, natuke lapsemeelne, sürreaalne ja… appike, ma ei usu, et ma seda jälle ütlen, aga heade juustega. (Naljakas, ma ei teadnudki enne, et mulle head juuksed nii olulised on. See on vist see, et mida endal pole, siis tahad.) Noeli ma muidugi näen ka ülisageli unes, eriti pärast seda, kui olen õhtul enne magamaminekut “Mighty Booshi” või “Never Mind The Buzzcocksi” vaadanud. Temaga on muidu see imelik lugu ka, et ta tegelikult poleks üldse nagu minu maitse. Mulle meeldib, kui meestel on ikka liha ka kontide küljes ja kogu see emovärgindus hakkab mulle üsna tugevalt vastu. Aga Noel on teistsugune. Millegipärast, jah, on ta teistsugune…
Honorable mentions
Michael Weston ehk Jeffrey Donovan (“Burn Notice”)
Charlie Crews ehk Damien Lewis (“Life” ja NB! Ainus punapäine näitleja!)
Shawn Spencer
Rick Castle
Derek Morgan
Gregory House
Bernard Black
Berg
Vince Noir
