Käisin eile arsti juures, kes arvas, et ma võiksin hakata katsetama gluteeni- ja kaseiinivaba dieediga. Põhjuseid selleks on mitmeid, miks me (st mina ja arst) tahaks selle dieedi mõjumist näha, üks neist näiteks see, et ta arvab mu gluteenile ja muule säärasele allergiline olevat ning see allergia mõjutab mu immuunsüsteemi ja seega ka aju ning kokkuvõtteks, ühesõnaga: paha-paha.

No selle mõttega olen ma juba pikka aega mänginud, senikaua, kui mu selle arsti juurde suunanud arst dieedi jutuks võttis. Ja kõige tagatipuks pidi säärane toitumine muidugi igati tervislikult ja kaalule soodsalt mõjuma. Igal juhul, ma olen käpp.

Või õigemini OLIN käpp, kuni hakkasin uurima, mille sees siis need kolm asja on, mida ma vältima peaks: gluteen, kaseiin ja valge suhkur.

Appike! Sisuliselt, eks, ei tohi ma isegi leiba süüa, sest seal on gluteiin sees. Arst õnneks aga ütles, et võin küll, kui korralikult mälun ja näiteks bioensüüme (VIST, pean järgi tsekkima, kas oli see sõna) lisaks võtan. No ja muidugi mu arm pasta – polegi vist pastat, mis oleks gluteenivaba. Õigemini, on riisinuudlid küll, aga olete te neid maitsnud? Need on nagu… riisist! Tehtud! Nuudlid!

Riisiga on mul üldse sellised huvitavad lood, et see on asi, mis on mind alati üsna külmaks jätnud. Jajah, ma tean küll, et ma peaksin seda sööma, sest see on tervislik ja värki, ja ma sööngi, aga lihtsalt mul pole kunagi riisi järgi isu olnud. Ausalt. Mul on olnud isu igast asjade järgi, no näiteks tomatite või kohukeste või kiirnuudlite või kartulipudru või frikadellisupi järele, aga mitte riisi. Never. Noh, nüüd siis tuleb hakata õppima seda sööma.

Ja õnneks on mul kartulid, liha ja juurikad, mida võin nüüd lõppematult süüa. Ainult et, mnjah, pasta ja jogurtišeigid on praeguseks siis minevik.

Eks siis näis, kuidas läheb. Asja muidugi ei tee lihtsamaks ka Inimene, kes võikski ainult pooltoodetest elada, mul aga nüüdsest enam pool- või valmistooteid tark osta pole. Ja kui aus olla, siis olen ma alati asja niimoodi ka eelistanud.

Tupsud, on kellelgi kogemusi sellise asjaga? Vabalt jagage palun! Vaatame, kuidas see eksperiment läheb, hoian teid kindlasti kursis. Ja ehk ilmuvad siia vahelduseks ka uuemad ja põnevamad retseptid.

PS: Päikse käes trenni teha oli täna surm.

“Daki, kas sa saad aru, et seda probleemi ei eksisteeri, see eksisteerib ainult sinu peas,” vaatab Roy mulle oma siniste silmadega otsa.
Ma olen vait, mõtlen.
“Aga…”
“Aga?”
“Aga ikkagi ma väidan, et on olemas mingi teatud kontingent inimesi, kes tahavad, et mul halvasti läheks.”
“Usu mind, see pole nii. Tegelikult inimesi ei huvita. Sa võid neile olla ainult hetkeks mingi meelelahutus, järgmisel hetkel meelest läinud.”
“Hmmm…”
“No mõtle asjale niipidi – kas mõni inimene oleks nõus maksma, no ütleme, kuus näiteks tuhat krooni, et sul konkreetselt halvasti läheks?”*
“Ma ei tea… Ma loodan, et mitte…”
“No näed siis. See probleem on ainult sinu peas. Ja niipea, kui sa sellest aru saad, et probleemi ei eksisteeri, seda ei eksisteerigi.”

/

Umbes sellisesse arutellu laskusime Royga Türil, TÜ Kolledži kohvikus, kui olime veerandtunnise hilinemisega kohale kihutanud ja avastanud, et meid ootab üks-kaks inimest. Võtsime oma asjad ja kolisime kõledast klassiruumist alla kohvikusse, et süüa, tomatimahla ja teed juua ning juttu rääkida.

Enne olime suud vahtu rääkinud Kohilas, imekaunis vanast aidast ümber ehitatavas raamatukogus. Selle raamatukogu pärast oleks ma valmis Kohilasse kolima, päriselt, see oli midagi nii vägevat ja ilusat.

Ja Raplas olime me ka kolinud inimeste ja raamatutega kõledast saalist ära hubasemasse nurgakesse, jõime teed ja arutasime maailmaasju, näiteks seda, kas turism on terrorism ja kas internetiseerunud maailm on ikka nii hea, kui ta tundub.

Õudselt tore kogemus oli see tuur, minu jaoks esimene, eks. Inimesed olid armsad ja vahetud, energia oli hea ja olgugi, et lõpuks oli juhe üsna koos, oli ikkagi väga-väga tore.

/

Kaks päeva olen elanud muusika sees, otsinud Wave’i jaoks KÕIGE PAREMAID LUGUSID (Wave 7. mail Tubakasõltlaste Seltsis, ja te tulete ju, eksju?!) ning õppinud kasutama programmi Virtual DJ (ei oska veel nii hästi, kui võiks ja ma natuke või päris palju põen selle pärast, tegelikult) ja tantsinud oma peas ja tantsinud oma peast väljas ja.

/

Öösel kümme minutit enne kolme oli helistanud Kõuts. Nothing good happens after 2am, teate ju küll. Ma ei oska sellest (kõnest) midagi arvata. Tänane päev on olnud udus.

/

Enne Kohilat ööbisin vanaema juures, kui imelik oli jälle seal olla. Kui väike kõik on, tänavad on palju kitsamad, kui ma mäletasin, laed palju madalamal, aed märksa väiksem. Õunapuude all õitsesid krookused ja mingid sinised lilled, mille nimesid me vanaemaga kumbki ei teadnud. Ma mõtlesin lapsepõlvele, Heldur Jõgioja surmale ja elu lõplikkusele ja lõpmatusele.

Vanaema praadis hommikuks muna ja keeduvorsti ja mul oli hea olla. Vikerraadios õnnitlesid lapsed ja lapselapsed peredega mu vanaisa sünnipäeva puhul, vanaisa istus teises toas ja kui ma ära hakkasin minema, haaras mul käest: “Kas sa tuled jälle?” Ma pidin vastama, et ei tea.

/

“Ma üritan anda kõigile inimestele samaväärselt armastust, ükskõik, kas nad on nõmedad või tüütud või väsitavad.” Äkki peaks proovima ka selle põhimõtte järgi elada?

Õudselt raske on õigesti elada.

—

*seda palun mulle mitte tõestada

Täna ühe vestluse käigus ma jäin mõtlema asjadele. Neile asjadele, ilma milleta saab elada, tegelikult. Ja sellele, kui vähe on ikkagi heaks eluks vaja.

Piisab, kui on kuhugi pikali heita, kui on kuskilt võtta vesi, millega end puhtaks kasta ja kui on tulease, kus süüa teha. Ja põõsas, kuhu taha hädal käia.

Ja ongi nagu kõik.

Aga muidugi hakkasid tulema igasugused laiendused, mida kauem ma sellele mõtlesin. No esiteks ei tahaks juba ilma raamatuteta elada. Ja ilma muusikata. Ja ilma pastaka ja paberita. Ja ilma oma heade ketsideta, mis on täiesti ebasõbralikult mulle villid hõõrunud, nüüd, kui ma ilusate ilmadega jala tööle käin. (See on nendest eriti alatu, sest nad on ikkagi minu ketsid, mida ma siin üksöö veel parandasin ja liimisin poolunisena.)

Ja siis ilma kahe padjata ei tahaks elada, sest ma lihtsalt ei oska muudmoodi magada, kui et üks padi üle pea, teine all. Ja see teine peab olema KORRALIK padi, mitte mingi moodne klibakas. Ma kusjuures ei saa aru, kuidas inimesed kibakate peal või üldse ilma patjadeta magada saavad. Üldse on see huvitav küsimus, kas see harjumus tuleb lapsepõlvest kaasa? Sest lapsepõlves ma kahe padjaga ei maganud, hakkasin seda tegema siis, kui unehäired saabusid ja silmi ja kõrvu oli vaja ärkava välismaailma helide ja valguse eest kaitsta… Ja nii on jäänud tänapäevani.

Ning siit muudkui lähevad laiendused edasi erinevatesse eluvaldkondadesse, kuni lõpuks istudki oma korteris, mis on tuubil asju täis topitud, ja imestad, et kust kõik see tavaar ometi tuli.

/

Siis ma arendasin nunnude kala- ja jänkujuttude (päriselt) vahele veel teemat, kuidas mulle tundub, et on nii, et teatud eluperioodidel satud sa kokku inimestega, kellega sa oled määratud kokku sattuma. Ning kuidas on näiteks naiste-perioodid elus ja kuidas on meeste-perioodid elus. Ma olin kunagi väga meesteperioodis, parimad sõbrad olid meessoost, ringi sai ka nendega hängitud, tüdrukud mängisid kõrvalrolli. Ja siis tuli väga intensiivne naiste-periood, kus parimateks sõpradeks said hoopis naissoost isikud, sõbermehed kadusid kuhugi ära.

Aga ikkagi, jah, ma arvan, et sa satud kokku nende inimestega, kellega sa pead kokku sattuma. Selline natuke, maiteagi-mis-religioosne-lähenemine, et on inimesed, kes peavad sulle midagi õpetama ja sa ei saa enne edasi minna, kui see õppetund on läbitud.

/

Sisemine rahutus kasvab ja kahaneb, poolenisti hingamise rütmis. Mul on tunne, et on suurte muutuste aeg, aga nagu ma K.-le täna telefonis ütlesin, ei saa ma täpselt aru, mis muutub ja kuhu muutub, aga miski muutub. See predetermined life, millest ma kirjutasin just, see sööb ajusid ja lämmatab, aga nagu ma N.-ile täna ütlesin, siis ma ei tea isegi, kas peaks jooksma või kuhu suunas, sest äkki jooksen valesti ja jooksen õnne eest hoopis minema.

Aga joosta ma tahan VÄGA. Kas või niisama mööda paljaks sulanud ja päikse käes kuivanud teid. Sest igal kevadel otsustan ma, et minust saab jooksja; ja igal suvel avastan ma, et ei saanudki.

/

K. on vaimustuses R.-ist ja leiab, et elu on ebaõiglane. Liblikad, nende leidmine võiks olla iga kevade juures, arvab ta. Aga nagu ta mulle täna väga poeetiliselt ütles, siis… “Aina otsin ja otsin ja igatsen, kiirelt loobun ja taganen.” See lause kummitab nüüd peas.