Tag Archives: intestines

kevadine

Määratlemata 5 Replies

Käid mööda Tartut ringi, silmad peas suured kui tõllarattad ja ei usugi, et kõik on nii ilus ja nii hästi lõhnab ja nii roheline ja nii sireline ja ja ja

Ja käid ringi mööda Tartut, ajad pea Jaani kiriku ees õieli ning ei suuda uskuda, et sellest on juba viis aastat, kui sa seal viimati istusid ja hinges rahutust tundsid, sest ülikooli oli ootamatult saanud läbi ja sa ei teadnud, mis sind ees ootab.

Sõidad öösel taksoga läbi Tartu ja vaatad, pea viltu, kuidas majad mööda kihutavad, kuidas mõned majad lagunevad ja teised on ümbritsetud ehitustellingutega ning kuidas mõned majad on värskelt heledaks värvitud, nad kiiskavad pimeduses edvistavalt ning nende värskelt valtsitud vihmaveerennid on nii uhked ja nii säravad, justkui Hollywoodi naeratused.

Istud palavas kontoritrepil, loed raamatut ja tunned, kuidas linn su ümber aurab ja suveks saab.

Istud õhtul jahedas Pirogovil või välikohvikus, vehkled sääskedega ja ikka on nii õnnelik olla, sest sirelid õitsevad ja ise oled loll ja rahul, sest miks ei peaks olema, kui kõik on nii kena, et isegi parmud tunduvad puhtamad ja viisakamad kui tavaliselt.

Sõidad läbi palava õhu, rattad krudisevad liival, osa sellest liivast on ehk isegi jäänud siia veel talvest; aga kes teab, äkki on hoopis uus liiv. Väntad ja väntad ja lõpuks enam ei väntagi, kulged lihtsalt niisama läbi aguli, tõmbad kopsud aguliõhku täis ja tunne on nii kodune: see lämbe ja kurkukriipiv niiskusehõng, saunahõng – see on kodu, see on Tartu.

Ainult et kõik ülejäänud eestlased on juba ujumas ära käinud, sina ikka veel mitte, sest jõkke ei taha ja kaugemale minekuks pole bensuraha, aga kevad on ja päike on ja äike on ja sinitaevas need kevadised rünkpilved ja värskelt niidetud muru lõhn seguneb kõige selle muuga, mis õitseb ja lõhnab ja öösel voodis linade vahel polegi ehk enam nii üksi olla.

how’re you

hoomamatu Leave a reply

Jri postitus tõi peale sellise nostalgialaksu, justnimelt selle Squarepusheri “Tetra-Sync” loo pärast, mida sai viis aastat tagasi kuulatud iga päev, mida lähemale baka kaitsmisele, seda vihasemalt ja sagedamini ning pärast seda, kui kõik oli möödas, õrnalt ja leebelt mööda Tartu tänavaid kõndides, vaadates maailma pilguga: ahah, selline siis ongi maailm, kui oled bakalaureuse kätte saanud.

Ja sel suvel ongi meie kursuse esimene kokkutulek, täitsa imelik mõelda. Meist on ainult üks (mu arust) jõudnud välja doktoriõppesse, mõned on teinud tublilt ka magistrikraadid ära, mina siin vaikselt panen oma makatöö kavandit paika ja mõtlen, et kui sel aastal ka ei võeta, siis… siis, noh, vaatame järgmisel uuesti.

Tegelikult arvan ma, et järgmisel aastal, kui kolmekümnes eluaasta on jõudnud ohtlikult lähedale, on mul juba hoopis muud plaanid ja magister enam neisse ei mahu. Aga äkki mahub? Äkki on järgmisel aastal samal ajal kõik täpselt samamoodi, muutumata? Pakin ikka rõõmsalt kirjastuses raamatuid ja kirjutan üht-teist-kolmandat, ehk mõned isegi avaldatakse? Kommunaalidevõlg on ikka see mõnituhat, millest ei saa kuidagi jagu ja maksehäireregistris on ikka see üks õnnetu võlg, millest ei saa ka kuidagi jagu? Äkki jääb kõik täpselt samamoodi?

Issake, kuidas see mõte mind hirmutab. Ja ma isegi ei tea, miks ta hirmutab.

K2 ütles ükspäev reisilt tulles huvitavalt: “Uskumatu, et mõned inimesed elavadki nii, päevast päeva nädalavahetust oodates, siis nädalast nädalasse suvepuhkust oodates… Mul on nii, et kui ma pole mõni aeg ära saanud, siis hakkab mul lihtsalt õudne.”

Jah, nii on mul ka. Ma tahan, et midagi muutuks ja et ma saaks ära käia, näiteks mõtted Pariisist või Šveitsist või Hispaaniast on need, mis mind elus hoiavad, või siis see jaanipäevanädal, kui me saame Inimesega mandritolmu jalgadelt pühkida ja mööda kadakatega ääristatud kuumi Saaremaa kruusateid sõita, katus maas ja näod päiksest põlenud. Mõte sellest hoiab mind praegu jalul, sinna on jäänud nädal rohkem kui kuu aega ja… Ja see tuleb!

Nostalgia on väga tugevalt peal. Istun üksinda oma kevadises korteris, pesin ära elutoa akna (rohkem ei viitsinud) ja meenutan, kuidas oli olla 21. Ma näen kõrvalt, kuidas kõik oma lõputöid kirjutavad ja mul on tühi tunne, justkui oleks mu eesmärk siin elus vahepeal kaduma läinud. Sest ma nii tugevalt kunagi arvasin, et minust saab akadeemik, ma nii oleks sellist elu tahtnud, aga… Mõistust jääb vist selleks väheks. Või stabiilsust ja tahtejõudu? Kes seda teab.

Eile võis peaaegu ära unustada, et nii palju segadust on praegu elus. Kõik oli ilus ja lihtne. Oli päike, selle vastu sai end kaitsta kreemiga. Olid niidukid, selle vastu sai end kaitsta krimka lugemisega. Oli nälg, selle vastu sai panna grilli tossama. Oli must, selle vastu sai käia saunas. Oli laval palav, selle vastu sai lipata õue kiigu peale istuma ja jahedat õlut rüübata.

Aga olid küsimused, millele ma vastata ei osanud. Need saunas räägitud jutud on teinekord nii tõsised, et isegi leil ei ehmata õiget vastust peakolust välja.

Äike ähvardab kaugel. Ta võiks tulla ja mul teised aknad ka ära pesta.

esimene päev

Määratlemata 14 Replies

Tähendab, egas ma nüüd iga päev ei hakka ilmselt mingit toidupäevikut pidama, aga nii enda jaoks tahan kirja panna selle tänase poeskäigu… Ja tegelikult pole täna esimene, vaid teine päev, sest juba eile toitusin peaaegu õigesti (no see leivake ikka oli nisujahusisaldusega…)

Muidugi sattusin ma täpselt kahe rämeda äikesehoo vahele, nii et poes oli hullult kiire ja kõht oli hullult tühi. Muidugi on KÕIGE TARGEM IDEE minna poodi näljasena, nii tulevad isud, mida muidu üldse ei esinekski.

Continue reading

suhteveerg: endiste suhete mälestusesemed

Määratlemata 30 Replies

Ma hakkasin eile mõtlema… Kas teie hoiate alles mälestusesemeid oma eksidelt või asju, mis on seotud mälestustega nendest? Mis on üldse proper protocol sellisel juhul? Pigil “Baby Jane’ist” oli “endiste tüdruksõprade karp”, mida ta hoidis kuskil kapis peidus, aga kus olid sees kõik pildid ja muud pisikesed asjad, mis endistest suhetest jäänud.

Kuna mul pole olnud eriti proper suhteid, ainult mõned ja ülejäänud on toimunud minu peas, siis pole mul ka eriti selliseid jäänukeid. Härrast on alles üks sulg, mis kuidagi kõigi nende aastate jooksul on minuga kõikjale kaasa kolinud. Selle sule ta tõi mulle ühel hommikul, kui me ööbisime männimetsas, koos pihutäie mustikate ja jõhvikatega. Õhk lõhnas sügise järgi ja tal oli kirju sulg kõrva taga, täpselt nagu mõnel indiaanlasel. Ja nii on see sulg jäänud, mul ei ole temast eriti palju muud. On veel üks flaier ühelt ürituselt, mida koos külastasime, aga see on kuskil… Ma ei mäletagi, kus.

Ahjaa, üks kassett on ka, nii-öelda mixed tape, mida me kuulasime, kui tema vana ja logiseva autoga Eestimaa kruusateid mõõtsime. See kassett on omadega väga läbi, aga töötab veel, unnates, vilisedes ja vaevaliselt.

Exhusbandist on mul alles üks pilt, mis on tehtud meie esimese suudluse õhtul. Oli tema õe sünnipäev ja ühtlasi minu ja tema õdede lahkumispidu, kui nad hakkasid taas Inglismaale sõitma. Me olime Sikiga olnud pikka aega suures tülis ja nii ma terve õhtu ulusin, tema õlal, kui kahju mul on ja kui nõme see on, et meie õed meid maha jätavad. Ja mingil hetkel me juba suudlesime. Pilt on tabatud täpselt hetkel, kui mul on silmad paiste nutetud, aga tema on mind juba naerma ajanud, ma pühin pisaraid, aga silmad juba naeratavad, Exhusbandi käsi kaitsvalt üle mu õlgade. Seda pilti hoian ma märkmiku vahel. Õigemini, ma ei hoia, hakkasin alles nüüd hoidma. Ma ei tea, kus see pilt vahepeal oli, aga hiljuti tuli ta kuskilt taas välja ja ma ei oska talle paremat kohta mõelda, kui märkmiku kaante vahel taskus. Ma ei vaata seda, aga ma tean, et ta on seal.

Paar asja on veel temast jäänud. Aga ainult paar, sest kui me suure pauguga tülli läksime ja ta mitu päeva koju ei ilmunud (tegelikult ma päris täpselt ei mäleta, kas oli sellises järjekorras sündmusterada, sest see suvi on mul väga hägune, võis olla ka muudmoodi), siis pakkisin ma kõik tema asjad kokku ja viisin prügikasti äärde. Mingil hetkel hakkasin aga kahetsema ning nii ma käisin päris mitu korda prügikasti vahet, tuues ära kord ühe, kord teise asja. Näiteks üks väga hea kokanuga leidis endale parema tuleviku nii.

Ja noh, muidugi on veel sõrmused, millega ei ole ma osanud midagi teha. Ja kihlasõrmus, millega ei ole ma ka osanud midagi teha.

Muudest suhetest pole mulle memorabiiliat jäänud. Eriti. Okei, mõnes mõttes meenub mulle suhe A2-ga, kui ma vaatan oma esimest tätoveeringupoega, mis sai tehtud just sellel suvel, kui ma olin 16 ja käisin temaga. Või õigemini, ma arvasi, et ma käisin temaga, sest tema oli kogu aeg maal ja kui ükskord tagasi tuli, siis teatas, et me võiks sõbrad parem olla. (Sellest ma tegelt olen juba rääkinud, mul kunagi oli üks post lahkuminekutest.) Aga see pole ikka see, mida ma silmas pean.

Ma vist pole kunagi olnud eriti tüdruk, kellele midagi kingitakse. Okei, kihlasõrmus, eks ole, aga see on üldjoontes ka kõik. Vahepeal on taibanud keegi sünnipäevaks või jõuludeks mõned raamatud kinkida, aga niisama ei ole mulle kunagi eriti kingitusi tehtud. Millest on natuke kahju, sest ma tõesti tahaks teada, mis tunne see on, kui keegi teeb lihtsalt niisama kingituse – nii, nagu ma ise kipun spontaanselt kingitusi tegema ja näiteks inimestele töö juurde lilli saatma*:)

Mida teie teete oma endiste suhete mälestusesemetega? Näiteks olen ma olnud juures, kui üks mu südamesõbranna otsustas panna kõik oma ekside kirjad ja fotod suurde lõkkesse, et minna uude suhtesse puhta lehena. Mina ei suudaks seda teha, kui mul sellised asjad olemaski oleks. Ilmselgelt pole ma olnud ka tüdruk, kellele keegi viitsiks (paber)kirju saata, ükskõik, kui palju ma neid siis ka ise välja saadaks.

Aga on see okei, kui neid vidnaid ja asjakesi alles hoida? Kas teid näiteks häirib see, kui teie partneril on kuskil “endiste tüdruksõprade karp”?

Hiljem… Tuli veel meelde üks asi, mille kohta tahaks hea meelega teie arvamust kuulda: kuulukse, et naised ei taha magada sama teki all, kus sai magatud eksiga. Mind pole see kunagi häirinud, kuigi jah, meie uude ja ühisesse Tartu-koju sai ostetud uus tekk, sest lihtsalt oli suuremat tarvis. Aga kuidas teie sellesse suhtute? Või läheb see sinna “tarbeesemete” kategooriasse, mida ei pane tähele ja ei pea oluliseks?

–

*Okei, see tegelt on ebaõiglane, sest juhtus seda ainult ühe korra, saatsin emmele lilli ja emme teeb mulle kogu aeg kingitusi, aga see ei ole see, mida ma silmas pean.

i’m afraid of automatic doors

Määratlemata 15 Replies

Käisin eile arsti juures, kes arvas, et ma võiksin hakata katsetama gluteeni- ja kaseiinivaba dieediga. Põhjuseid selleks on mitmeid, miks me (st mina ja arst) tahaks selle dieedi mõjumist näha, üks neist näiteks see, et ta arvab mu gluteenile ja muule säärasele allergiline olevat ning see allergia mõjutab mu immuunsüsteemi ja seega ka aju ning kokkuvõtteks, ühesõnaga: paha-paha.

No selle mõttega olen ma juba pikka aega mänginud, senikaua, kui mu selle arsti juurde suunanud arst dieedi jutuks võttis. Ja kõige tagatipuks pidi säärane toitumine muidugi igati tervislikult ja kaalule soodsalt mõjuma. Igal juhul, ma olen käpp.

Või õigemini OLIN käpp, kuni hakkasin uurima, mille sees siis need kolm asja on, mida ma vältima peaks: gluteen, kaseiin ja valge suhkur.

Appike! Sisuliselt, eks, ei tohi ma isegi leiba süüa, sest seal on gluteiin sees. Arst õnneks aga ütles, et võin küll, kui korralikult mälun ja näiteks bioensüüme (VIST, pean järgi tsekkima, kas oli see sõna) lisaks võtan. No ja muidugi mu arm pasta – polegi vist pastat, mis oleks gluteenivaba. Õigemini, on riisinuudlid küll, aga olete te neid maitsnud? Need on nagu… riisist! Tehtud! Nuudlid!

Riisiga on mul üldse sellised huvitavad lood, et see on asi, mis on mind alati üsna külmaks jätnud. Jajah, ma tean küll, et ma peaksin seda sööma, sest see on tervislik ja värki, ja ma sööngi, aga lihtsalt mul pole kunagi riisi järgi isu olnud. Ausalt. Mul on olnud isu igast asjade järgi, no näiteks tomatite või kohukeste või kiirnuudlite või kartulipudru või frikadellisupi järele, aga mitte riisi. Never. Noh, nüüd siis tuleb hakata õppima seda sööma.

Ja õnneks on mul kartulid, liha ja juurikad, mida võin nüüd lõppematult süüa. Ainult et, mnjah, pasta ja jogurtišeigid on praeguseks siis minevik.

Eks siis näis, kuidas läheb. Asja muidugi ei tee lihtsamaks ka Inimene, kes võikski ainult pooltoodetest elada, mul aga nüüdsest enam pool- või valmistooteid tark osta pole. Ja kui aus olla, siis olen ma alati asja niimoodi ka eelistanud.

Tupsud, on kellelgi kogemusi sellise asjaga? Vabalt jagage palun! Vaatame, kuidas see eksperiment läheb, hoian teid kindlasti kursis. Ja ehk ilmuvad siia vahelduseks ka uuemad ja põnevamad retseptid.

PS: Päikse käes trenni teha oli täna surm.

scull psychology

Määratlemata 11 Replies

Vahepeal käin ma ikka oma blogi vanu arhiive lugemas ja ikka ja jälle hämmastun ma mitme tõsiasja üle. Kõige rohkem paneb mind imestama, kui

– tõsiselt isiklikest asjadest ma ikka kirjutasin, ma nagu ei mäleta seda üldse nii… isiklikuna

– kui topsy turvy ma olin

– kui teistmoodi ma olin

Jap, ma olen ikka väga palju muutunud, võrreldes näiteks kevadega või sügisega 2007. Ei ole sugugi ju palju aega möödas, aga… hoopis teistmoodi olen. Oh, lollusi teen muidugi senimaani, vahepeal isegi grandioosselt, aga selle konkreetse 2007. aasta karusselliga ikka ei anna võrrelda. Muidugi, 2007. aasta olen ma kuhugi ära ka matnud, nii et näiteks ühel õhtul “tutvustas” mulle end üks tütarlaps, kelle ma olin täiesti ära unustanud. Mul on muidu nägude peale fenomenaalselt hea mälu ja teda ma ei mäletanud, rääkimata sellest, et ta oli veel ühe mu sõbra sugulane ja me olime ikka mitmeid aegu sel kevadel koos veetnud.

Ainus, mis ma sain sellise piinliku juhtumi peale kosta, oli: “See oli ju 2007…” Nagu see, heh, peaks võõrale inimesele midagi selgitama või vabandama.

Naljakas on ka see, et sel raamatutuuril ütles Roy midagi väga olulist, mis lõikas otse südame sisse ja ma ei saanudki aru, et a) keegi polnudki mulle varem nii öelnud ja b) et see mulle ikka veel korda läheb. Ta ütles: “Daki, sinuga juhtus midagi väga kohutavat…” See lause muidu jätkus muude sõnadega, aga see esimene pool läks mulle väga korda. Muidugi juhtus midagi väga kohutavat! Miks ma ei või seda valjult välja öelda? See kohutav ei pea olema võrreldav teiste inimeste kohutavatega, see oli Minu Kohutav. Ma ei taha öelda, et see teeks mind kuidagi eriliseks või midagi, aga see, et keegi seda… justkui tunnustas, see oli minu jaoks oluline.

Ja seda inimeselt, keda ma praktiliselt ei tunnegi, eks.

Ja see kohutav, see Minu Kohutav, pani mind tegema kohutavaid asju. Kuidagi on sattunud, et viimaste nädalate jooksul olen ma kohtunud oluliste inimestega, kellega me oleme rääkinud, hommikutundideni näiteks mööda öist ja jahedat Tartut jalutades, ja kellelt ma olen saanud andeks paluda. Ja mu andeks palumised on vastu võetud. See on ka hästi oluline olnud minu jaoks.

Ning siis mind üllatab veel, kui õnnelik ma praegu olen. Ma loen oktoobrikuu 2007 arhiive, siis, kui ma ametlikult lahutasin, ja mul hakkab sellest tüdrukust kahju. Kui valus tal oli, kui katki ja maailmapidetu ta oli. Ning praegu… praegu ma mõtlen, et stress… Ma hakkan selle sõna tähendust juba vaikselt unustama. Oh, kindlasti on raamatutähtajastress ja artiklitähtajastress (aga artikleid on aina vähem), on raha-pole-enne-palgapäeva-stress (aga see on alati), kuid kõik need stressid on tillu-lillud, võrreldes… No ma ei tea, võrreldes olnuga.

Ma olen tõesti tohutult õnnelik. Igast sitast on läbi tuldud, hüüde saatel “Ärgem kaotagem meeleheidet!”, vahepeal inimestele liiga tehes, vahepeal ise olnud see, kellele liiga tehakse… Aga kas nii ei käigi see iseenda tee otsimine, iseenda koha leidmine?

Selle aasta maikuu erineb tohutult 2007. aasta maikuust. Ja kuigi ees on suured muutused – me näiteks ei tea senimaani, erinevalt Epust ja Justinist, kuhu me kolime või kuhu kodu rajama hakkame, sest Inimesel saab kool Tartus läbi ja töö ootab teda Tallinnas, aga me teame üht – et me teeme teineteist naeruväärselt õnnelikuks. Ja et me pole vist kedagi elus nii palju armastanud, nagu me armastame teineteist. Müstika, eks ole. Eriti müstiline on see neile, kes on meie suhte kujunemislugu kõrvalt näinud. Aga ma ise arvan, et see on üks põhjuseid, miks on kõik praegu nii heas kohas, nagu ta on – et me oleme andnud teineteisele vabadusi ja hingamisruumi, me oleme olnud ausad, me pole üksteist hambad ristis sundinud või ennast sundinud. Ja ikka oleme me teineteise juurde tagasi tulnud ja leidnud, et seal on kõige parem.

Vigu oleme ka muidugi teinud, sittakanti, aga välja oleme jõudnud väga heasse kohta.

Näete siis, nüüd kirjutasin üle pika aja kõige isiklikuma posti, mis ma olen üldse selles n.-ö uues blogis kirjutanud.

Ja poole tunni pärast lähen ma koju vanni ja olen lihtsalt vahu sees õnnelik. Waka-waka:)

rushes in

Määratlemata 5 Replies

Vahepeal on jälle sellised ööd, kui und ei tule, kuigi oled nii kontideni väsinud, et tunned, kuidas raamatulehekülgi keerav käsi muutub tinaraskeks, nagu oleks selle külge kinnitatud kogu maailma gravitatsioon.

Aga viskled ja sipled ja und ei tule, teki alt väljas on jahe, teki all on liiga palav. Madrats on muhklik ja teeb haiget ja padjad on lössi vajunud ja pole üldse õige kuju või konsistentsiga ja on palav ja on külm ja on ebamugav ja

ja ma ei suuda uskuda, et ma suutsin aastaid olla sellise mittemagamisega. Nüüd on selliseid öid ikka väga vähe, kuigi nad on samamoodi kurnavad ja hinge tühjaks imevad, aga ma ikkagi ei suuda uskuda, et kunagi oli see, mis praegu on pigem ebameeldiv erand, nii tavaline norm.

Naljakad lood selle unega, jah.

Kui lõpuks uinusin, siis nägin õhukese unekardina taga segaseid nägemusi erinevatest poolikutest raamatuprojektidest ja hommikul ärkasin segaduses, nagu oleks öö otsa tööd teinud.

Paned jala jala ette ja liigudki edasi.

Ja mul oleks uut arvutit vaja. Vana teeb viimaseid hingetõmbeid ja ma kardan, et see viimase hingetõmbe hetk tuleb liiga varsti, võttes kaasa palju olulist, mis selle kõvakettale on aastatega saanud.

your taunted charm

Määratlemata 2 Replies

Eile, selle asemel, et enne õhtust üritust magada, läksin ma oma vanadesse blogiarhviidesse, trükkisin sisse otsisõna “Kõuts” ja lugesin läbi kogu meie blogisse talletatud ajaloo.

Siis hakkas mul füüsiliselt paha.

Ja siis hakkasin ma obsessima. Sest kogu see kräpp, mille ma olin kirja pannud, kogu see kräpp näitas nii ilmekalt, et kogu meie “suhe” oligi ainult üks suur minupoolne obsessimine. Ja uskumatul kombel suutsin ma kolm aastat järjest umbes-täpselt samal ajal (tema sünnipäeva kandis) alati, ALATI ära unustada, kui toksiline ja kui halb ta mulle oli. Senimaani ei tea ma, mis kurat täpselt juhtus ja miks ta mu elus või minu peas on nii suurt rolli mänginud.

Aga see obsessioon, see halvas mu aju terveks eilseks päevaks, ma näppisin oma telefoni närviliselt päev otsa, lugesin aeg-ajalt tema öösel saadetud sõnumit, võtsin selle tükkideks lahti, panin kokku tagasi, üritasin aru saada, kas seal taga on midagi või ongi see selline… selline ASI. Tekst. Sõnum. Ilma tagamõtteta.

Isegi Zavoodis oli hiljem öösel imelik olla, sest ka seal olen ma tema üle obsessinud. Samas, hah, kus ma poleks, eks.

Arhiividest…

ja me jõudsime järjekordselt samadele järeldustele – et meil on koos mõnus. ja et stingi «all this time» on armatsemise plaat:)

päeva lugu: sting – moon over bourbon street

mõnus on olla praegu. aga seda ma vist juba ütlesin. et hea on.
ja mulle meeldib tema järele lõhnata. ja talle meeldib minu järgi lõhnata.
intiimsus. hea.

(14.10.04)

muide – kõuts väidab mulle, et teda ei ole enam kauaks. ma ei tea, kust ta seda võtab, aga see on kummaline. et ta seda ütleb mulle.
tal oli eile avarii.
ja nüüd tähendavad sellised laused veel rohkem.

(20.10.04)

Kõuts on lihtsalt… mürgine. Ja halvav. Ja nii metsikult ligitõmbav. Ma ei saanud kolmel järjestikusel aastal muud, kui tema juurde tagasi pöörduda ja uuesti paanikas põgeneda. Lisaks ma kardan teda. Füüsiliselt kardan. Aga ikkagi miski temas tõmbab selle päevani ligi…

(20.07.07)

Uskumatu, et mööda on läinud kuus aastat ja ma pole mõne koha pealt üldse targemaks saanud. Selles suhtes oli muidugi B.-l täiesti õigus, et minu suhteminevik on mingi totaalne kaos ja  täis katastrofaalseid enesetapumissioone, hobusesitta ja selles kasvavaid müstilisi lillekesi, mille päritolu on teadmata, aga mis võluvad mind mingiteks ajaperiodideks ja ma unustan ära, et nad kasvavad tegelikult sitas.

/

See periood on ka praegu, et poeks ainult teki sisse ja tõmbaks rulood elule ette, oleks väikse täpina peidus. Aga ma tean, et ei saa ja see tähendab, et ma pean oma (kontrollitud) depressiooniga kuidagi muudmoodi hakkama saama. Et ma küll ei võta telefoni, aga ma näiteks lähen igal hommikul tööle. Või et ma ei käi poes ja söön kapist jääke, aga see-eest suudan õhtul kodus Inimesega normaalselt suhelda. Et ma lähen lubatud üritustele, aga näiteks võtan vabaduse ühel päeval nädalas mitte midagi teha.

Selles suhtes peaks vist kõik inimesed lugema Oksaneni “Baby Jane’i”, mis sellist depressiooniga kompromisside tegemist üsna hästi kirjeldab.

No ja muidugi on rohud ka, see on nagu safety net, mis ikka sind kinni püüab ja ei lase eriti sügavale vajuda.

Pealegi, ma sain sabast kinni sellel, umbes nagu ma sain sabast kinni üle-eelmisel nädalal maaniaperioodi algusest. Ning sabast kinni saamine on juba pool võitu, ma tean, mida ma pean tegema, ma tean, mida ma ei tohi teha.

Ja täpselt nagu Pigi “Baby Jane’is” saan ma välismaailmaga ikkagi päris hästi hakkama, juhul, kui ma saan teatud asju ise kontrollida.

/

Trennis pole väga ammu käinud, ma arvan, et ma nüüd varsti lähen. Sest keplemine on tore ja puha, aga ma tahaks RAUDA. TÕSTA. Ja lükata. Ja vedida. Ja kukutada ja uuesti taeva poole tõugata. Raud on asi, mida ma saan kontrollida. Ma tean, kui ma tõstan teatud arvu kordi teatud raskusi teatud asendis teatud kohta, siis näiteks nädala pärast ma jõuan juba sama asja rohkem ja kauem teha. See on kontrollitav, koos kontrollitavate tulemustega.

/

I’ll snap out of it now. Ma tahaks osata blogida niimoodi, nagu ma seda aastatel 2006-2007 tegin, aga ma enam ei oska ja kardan ka.

Kuulake parem IAMXi.

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/02.-Iamx-Kingdom-Of-Welcome-Addiction.mp3]

essential remix of life

Määratlemata Leave a reply

“Daki, kas sa saad aru, et seda probleemi ei eksisteeri, see eksisteerib ainult sinu peas,” vaatab Roy mulle oma siniste silmadega otsa.
Ma olen vait, mõtlen.
“Aga…”
“Aga?”
“Aga ikkagi ma väidan, et on olemas mingi teatud kontingent inimesi, kes tahavad, et mul halvasti läheks.”
“Usu mind, see pole nii. Tegelikult inimesi ei huvita. Sa võid neile olla ainult hetkeks mingi meelelahutus, järgmisel hetkel meelest läinud.”
“Hmmm…”
“No mõtle asjale niipidi – kas mõni inimene oleks nõus maksma, no ütleme, kuus näiteks tuhat krooni, et sul konkreetselt halvasti läheks?”*
“Ma ei tea… Ma loodan, et mitte…”
“No näed siis. See probleem on ainult sinu peas. Ja niipea, kui sa sellest aru saad, et probleemi ei eksisteeri, seda ei eksisteerigi.”

/

Umbes sellisesse arutellu laskusime Royga Türil, TÜ Kolledži kohvikus, kui olime veerandtunnise hilinemisega kohale kihutanud ja avastanud, et meid ootab üks-kaks inimest. Võtsime oma asjad ja kolisime kõledast klassiruumist alla kohvikusse, et süüa, tomatimahla ja teed juua ning juttu rääkida.

Enne olime suud vahtu rääkinud Kohilas, imekaunis vanast aidast ümber ehitatavas raamatukogus. Selle raamatukogu pärast oleks ma valmis Kohilasse kolima, päriselt, see oli midagi nii vägevat ja ilusat.

Ja Raplas olime me ka kolinud inimeste ja raamatutega kõledast saalist ära hubasemasse nurgakesse, jõime teed ja arutasime maailmaasju, näiteks seda, kas turism on terrorism ja kas internetiseerunud maailm on ikka nii hea, kui ta tundub.

Õudselt tore kogemus oli see tuur, minu jaoks esimene, eks. Inimesed olid armsad ja vahetud, energia oli hea ja olgugi, et lõpuks oli juhe üsna koos, oli ikkagi väga-väga tore.

/

Kaks päeva olen elanud muusika sees, otsinud Wave’i jaoks KÕIGE PAREMAID LUGUSID (Wave 7. mail Tubakasõltlaste Seltsis, ja te tulete ju, eksju?!) ning õppinud kasutama programmi Virtual DJ (ei oska veel nii hästi, kui võiks ja ma natuke või päris palju põen selle pärast, tegelikult) ja tantsinud oma peas ja tantsinud oma peast väljas ja.

/

Öösel kümme minutit enne kolme oli helistanud Kõuts. Nothing good happens after 2am, teate ju küll. Ma ei oska sellest (kõnest) midagi arvata. Tänane päev on olnud udus.

/

Enne Kohilat ööbisin vanaema juures, kui imelik oli jälle seal olla. Kui väike kõik on, tänavad on palju kitsamad, kui ma mäletasin, laed palju madalamal, aed märksa väiksem. Õunapuude all õitsesid krookused ja mingid sinised lilled, mille nimesid me vanaemaga kumbki ei teadnud. Ma mõtlesin lapsepõlvele, Heldur Jõgioja surmale ja elu lõplikkusele ja lõpmatusele.

Vanaema praadis hommikuks muna ja keeduvorsti ja mul oli hea olla. Vikerraadios õnnitlesid lapsed ja lapselapsed peredega mu vanaisa sünnipäeva puhul, vanaisa istus teises toas ja kui ma ära hakkasin minema, haaras mul käest: “Kas sa tuled jälle?” Ma pidin vastama, et ei tea.

/

“Ma üritan anda kõigile inimestele samaväärselt armastust, ükskõik, kas nad on nõmedad või tüütud või väsitavad.” Äkki peaks proovima ka selle põhimõtte järgi elada?

Õudselt raske on õigesti elada.

—

*seda palun mulle mitte tõestada