Tag Archives: intestines

kättesaadavusest

hoomamatu 15 Replies

Käisime eile jooksmas. Mina jätsin oma telefoni koju, sest ma jätan alati nädalavahetuseti oma telefoni koju. Inimesel oli aga mobla kaasas ning selle aja jooksul, kui me jooksime, oli juba keegi jõudnud helistada.

“Ma ei saa aru, miks inimesed sulle nii imelikul ajal helistavad,” ütlesin.
“Mis mõttes imelikul? Tund aega on ju kulunud ka juba.”
“Einoh, mulle ei helista keegi nädalavahetuseti, sest kõik teavad, et ma tahan oma mehega koos romantilist kvaliteetaega veeta.”
“Hahah, nad ei helista sulle hoopis sellepärast, et sa oled kõik ära hirmutanud,” muigas Inimene, kui läbimärgadena trepist üles hakkasime ronima (me jäime ju äikse kätte).
“Mis mõttes?! MINA ja olen ÄRA HIRMUTANUD?!”
“No oled ju. Ei võta telefoni vastu ja…”
“Häh! Jajah, kõik teevad HIRMUST PÜKSI, kui ma telefoni vastu ei võta.”
“Aga ise sa lähed küll paanikasse, kui kedagi kätte ei saa.”
“Vale jutt puha!”

Selgituseks: oligi vale jutt. Ma läksin laupäeval paanikasse, kui emme mõlemad telefonid ütlesid mulle, et number pole hetkel kättesaadav ja et info selle kohta, et ma helistasin, saadetakse telefonile SMSiga. Esiteks polnud ma sellist veateadet iialgi kuulnud. Teiseks on tal KAKS ERI telefoni ja KAKS ERI firmat (ehk kaks eri levi). Lõpuks tuli ikkagi välja, et asi VIST oli leviaugust, aga ma juba tõesti suutsin selle peale ette kujutada, et ta on autoõnnetusse sattunud või midagi.

“Ma pole kunagi arvanud, et inimene peab olema kogu aeg mobiili teel kättesaadav,” seletasin edasi, juba MILJONENDAT KORDA, sest me oleme sel teemal kolm aastat vaielnud. “See on meie tänapäeva infoühiskonna juures üks suurimaid eksiarvamusi.”
“Kui inimene ei taha, et ta oleks kättesaadav, siis poleks tal mobiili. Kui tal on mobiil, siis peab ta olema kogu aeg kättesaadav.”

Ja nii edasi ja nii edasi me vaidlesime.

Täna mõtlesin korra selle teema üle veel. Jah, jätkuvalt arvan ma, et ma ei pea kogu aeg telefonile vastama. Mulle meeldis see aeg, kui telefon oli ainult kodus laua peal ja selleks, et inimestega kokku saada, pidid sa eelmisel päeval koha ja kellaaja kokku leppima. Ja keegi ei helistanud sulle, kui sa tahtsid omaette näiteks vetsus olla või armsama kaisus kvaliteetaega veeta. Muidugi on Murphy, et inimesed helistavad mulle TÄPSELT SEL HETKEL, kui ma autorooli istun – ja seda muide pole eriti raske ennustada, sest kõik teavad, et mu tööpäev algab kell 11 (st tööle sõidan 10.55 ja järelikult on loogiline, et ma ei vasta) ja lõppeb kell 15 (st et töölt sõidan kell 15:02 ja järelikult on loogiline, et ma ei vasta). Ma ei tea, ma ise küll alati arvestan teistele helistades selliste asjadega, kui ma vähegi tean ja saan. Ma näiteks tean, et Inimese tööpäev lõppeb kell 17 ja ma ei helista talle enne kuut või nii, sest siis on ju ta roolis suure tõenäosusega. Ja ma näiteks tean, et mu emmel on lõuna 12-13 ja järelikult ma ei helista talle, sest ta niikuinii ei kuule telefoni, kui tänaval on. Ja minu meelest on ebaviisakas inimesele helistada pärast kella 22 õhtul – ma muidugi seda reeglit ikka vahel rikun, kui on oma inimene või tegu drunk dialinguga.

Ja eriti ebaviisakas on minu meelest vallalistel tütarlastel saata suhtes meestele südaöösel sõnumeid* või siis, veel hullem, öösel helistada. Pereelu peaks ikka ju austama ka, või kuidas?

All in all, olen ma jätkuvalt selle poolt, et inimene EI PEA olema kogu aeg kättesaadav. Minu meelest on normaalne, et sa saad ööseks südamerahus telefoni välja lülitada (kuigi ma saan aru, et on ametikohti, kus seda teha ei saa).  Ja on normaalne, et teinekord sa ei vasta, sest sa võid olla vannis, vetsus, seksida, teha trenni, sõita autoga, olla raamatukogus, kinos, teatris – teha neid asju, mida normaalsed inimesed teevad ja MILLE JUURDE TELEFONIKÕNED EI KÄI.

Aga võibolla olen ma aina rohkem ja rohkem üksinda neis mõtetes. Ehk liigumegi me sinnapoole, et me oleme avalikud ja kättesaadavad 24/7/365. Õh, õudne mõte. Ma armastan privaatsust (mis on küll veidi paradoksaalne, vt ka blogi-Daki).

/

Ja muide, TEGELIKULT olen ma väga edukalt kättesaadav. Meilidele vastan ma alati peaaegu kohe, seega. Vott.

—

*Okei, sõnumite koha pealt olen ma tegelikult ise ka teinekord selline, et saadan neid öösel – enamasti sellel põhjusel, et ma kardan, et ma unustan ära, mis mõttes. Ja SMSi saatmine pole mu silmis nii suur offence, kui näiteks öösel helistamine. Kuigi tüütud võivad olla mõlemad, kui hääl peale jäänud.

moments

hoomamatu Leave a reply

Mu lemmikhetked on kahtlemata need, mis on praegu: ma istun hämarduvas toas, mul on klaasike head punaveini, ventilaator huugab õhku ringi käima, kassid hingavad rahulikult ja norsatavad vahepeal läbi une, ning mul pole kiiret, ma saan tegeleda oma lemmikasjadega, olgu siis selleks uute sarjade avastamine, küünte lakkimine, Cracked.com-is ringi surfamine või raamatu lugemine. Ma olen üksi, mul on ruumi hingata, veel-kohe-ei-peagi-magama-minema, on mõnus.

Lemmikhetki on muidugi veel, näiteks sellised õhtud, kui ma olen end voodisse kerra tõmmanud, Inimene tegeleb elutoas omade asjadega ja ma saan läbi korterivaikuse hüüda:
“Musi!”
“Mis on?”
“Ma armastan sind!”

Mõlemaid õhtuid on vaja – neid üksiolemisõhtuid, kus kassid on mu ainsaks kaaslaseks ja ma räägin nendega väljamõeldud titekeeles, sest, noh, ma olen ju Crazy Cat Lady, ma võin.

Aga on vaja ka neid õhtuid, kus ma pean magama minema natuke võideldes, sest ma oleks hea meelega veel kaua-kaua üleval, aga kui on valida, kas istuda üksi üleval või uinuda kaisus, siis ma enamasti valin viimase. Neil kordadel, kui ma seda ei vali, valin ma variandi kaisus-lugemine, mis on ka päris aktseptaabel versioon.

Mis ma tahan öelda, on see, et army wife´iks olemise juures on teatud eeliseid. Üks mu kasu-sugulane, ehk siis kasuisapoolne sugulane ütles kunagi selle kohta tabavalt: “Meiesugustele kunstiinimestele sobib hästi sõjaväelastega koos elamine. Meil on vaja isiklikku ruumi ja seda me selles suhtes saame. Piisavalt.” Ma lisaks veel juurde, et oksendamiseni, aga tegelikult ei saa üldse kurta, selline variant sobib mulle, mulle meeldib olla üksinda.

Kuni jõuab kätte kolmapäev ja nädala lõpuni on veel NII KAUA AEGA ja mul on tunne, et ma lähen kohe lolliks sellest üksindusest… Ja siis ongi reede ja kaiss ja kvaliteetaeg ja esmaspäev, mille õhtuid ma alati naudin… Ja siis on jälle kolmapäev ja nii see ring toimib.

Muidugi peab mainima, et väga kaua ma ikkagi nii asju ei taha. Meeldigu mulle mu privaatruum palju tahes, meeldib mulle siiski suhe kogu tema plusside ja miinustega, mulle meeldib kooselamine ja mulle meeldib… jah, suhe. Sellepärast on jätkuvalt aina kindlam ja kindlam, et mõne kuu pärast tuleb taas asjad pakkida ja suund pealinna poole võtta. Mõnes mõttes ma igatsen Tallinna, aga ma tean ka, kui väga hakkan ma Tartu järele valutama, nii et igast ihupoorist tuleb pisaraid. Aga see on hetkel veel tulevik. Praegu on imelise taevaga Tartu, lämbe kodu, mõnusalt nohisevad kuusud ja mina. Ja see on täitsa hää.

teisele poole ja tagasi

hoomamatu 6 Replies

Vaatasin hiljaaegu Stephen Fry filmi “The Secret Life of the Manic Depressive”. Seal rändab ta mööda bipolaarsete radu, analüüsib oma haigust, otsib ideaalset ravi ning räägib paljude maniakaal-depressiivsetega nende elust, kogemustest, haigusepisoodidest. Film on pikk, lausa kaheosaline, ning minu meelest peaks ta kuuluma kohustusliku vaatamise nimekirja kõigis neis peredes, kus bipolaarne pole mitte lihtsalt ilus sõna. Seda filmi peaks vaatama nii diagnoosi saanud ise, kui ka kõik nende lähedased – ehk aitab see neil meid ja meie elu, tegemisi ja episoode paremini mõista.

Sealt jäi meelde näitleja Richard Dreyfussi lugu, kui ta rääkis, kuidas ta ise lõpuks ravi saada otsustas – olukord oli lihtsalt juba nii hull. Mingi aja pärast läks ta uuesti arsti juurde ja ütles: “Teate, kui HEA ja SUUREPÄRANE on mu elu nüüd, kui mul on see JULGUS tegutseda!” Arst vaatas teda mõtlikult ja lausus siis: “Richard, see pole julgus, see on ÄREVUSE PUUDUMINE.”

Ärevus. Kõlab õudselt lihtsana. No mis see ärevus siis ära ei ole, kõik me oleme aeg-ajalt ärevuses. Aga kui sind vaevab ÄREVUS, see ÄREVUS, mis sööb tavalisi ärevusi hommikusöögiks, on elu hoopis teistsugune. Sa ei saa hingata, õhku on vähe, peas on vaid sundmõtted, iga lugemata e-kiri või vastamata kõne võib vallandada tohutu paranoiahoo: mis nad nüüd minust tahavad? Mis ma jälle teinud olen? Kas midagi on juhtunud? Mis on lahti? Midagi halba on juhtunud! Kindlasti on midagi kohutavat juhtunud!

Ja see pole ainult see, see on ka kõik need mõttetrallid enne und, kui su kõrval soe keha juba unne on suikunud, aga sina vaatad ikka veel aknast välja ja surud patja kõrvadele, et mitte omaenda mõtteid kuulda, sest need mõtted söövad lihtsalt seest, ajavad hulluks.

/

See film oli ka mitmes muus mõttes õpetlik ja julgustav. Ma nägin, et inimesed on ära käinud teisel pool ja tulnud tagasi. Mõned küll kohutavate kaotustega – aga kes meist kaotusi ei teaks – aga on tagasi tulnud.

Miks ma sellest räägin… Ma ei teagi. Vist sellepärast, et see on mulle hingelähedane teema. Tõsi on see, et näiteks depressioon pole ammu enam stigma, see on seisund, millest räägitakse kõva häälega ja aina enam häbenemata. Miks siis peaks bipolaarsus olema midagi, mida häbeneda  – ERITI kui seda on võimalik ravida ja ravitaksegi, sellega on võimalik elada ja elataksegi. Muidugi, bipolaar on mõnes mõttes ka moehaigus. iga teine emo vist arvab, et ta on bipolaarne (ärgem unustagem Iisu Impossible’i bändi ainukest lugu, mis neil MySpace’i lehel üleval on: “Bipolar Express”), aga kui asja tõsiselt võtta, siis on asi muidugi kaugel moekusest või trendist. Haigus on haigus, see ei peaks olema midagi, millega eputada… AGA see ei peaks olema ka midagi, mida häbeneda.

Olen hellitanud mõtet sellest kõigest pikemalt kirjutada, inimestega rääkida, nende lood kirja panna… Aga praegu on raamatuprojekte nii palju, et ei teagi, millal selleni jõuab. Ja samas on sellega ehk nagu elulugude kirjutamisega: seda ei peaks tegema inimene, kel kõrvatagused alles märjad. Aga idee on olemas, eks näeb, mis sellest saab.

Kõikidele teile, kes on selle haigusega lähemalt kokku puutunud saadan ma tervisi, sooje ja pehmeid. Elame veel! Stabiilsemalt, vähemstabiilsemalt, aga elame.

ja veel ühest raamatust, minu kohe ilmuvast

hoomamatu Leave a reply

Enne, kui ma ära lähen, õiendan veel ühe võla: kirjutan natuke raamatust, mis peaks nüüd minu äraolekul poelettidele jõudma: “Ööd kollases autos” (välja annab Varrak).

Kõigepealt vastus küsimusele: millest see on? Ma tegelikult hullult vihkan seda küsimust, ma tahaks pea alati vastata: elust. No kuidas sellele vastata? Millest on raamatus juttu? Selles konkreetses, noh, on ka elust juttu. Veel konkreetsemalt: ühe naistaksojuhi elust ja tema kirevast klientidegaleriist. Ja rohkem ei oskagi ma öelda, millest seal juttu on. Tuleb ise lugeda.

Alguse sai see raamat tegelikult juba 2006. aastal. Ma mäletan hästi, kuidas ma istusin eksabikaasa tillukeses Võru tänava korteris, vaatasin aknast välja kisavasse kevadesse ning panin esimese peatüki kirja. Siis jäi see seisma, kuid idee tiksus edasi: kirjutada taksojuhist raamat. Sest minu meelest on taksojuhtide elu nii kohutavalt põnev! Mõtle, milliseid lugusid näeb, millistesse eludesse saab sisse piiluda! Muide, see esimeseks kirjutatud peatükk sai raamatus hoopis viimasele kohale.

Läksid aastad, kirjutasin muid asju. Fail rändas muga arvutist arvutisse kaasa, salvestatuna “KIRJUTAMINE” kausta nimega millegi_algus.doc. Ja siis sai eelmisel kevadel läbi Naiste järjejutt “Seiklus neljale” (mida kirjutasin koos fantastilise naistetiimiga Raitar-Murutar-Kivi) ja Inga, hea inimene, arvas, et äkki ma võiks üksi proovida järgmist järjejuttu alustada. Pakkusin talle välja kaks ideed, taksojuhi oma intrigeeris teda ning kirjutasin kaks proovipeatükki.

Siis hakkas kõrbemine. Ootasin päeva, kaks kolm. Nädala. Ingalt vastust ei saanud. Tiksus täis kaks nädalat, mille jooksul olin küünenahad vist juba täiesti ära närinud, kui ta lõpuks vastas: jah, sobib, anna tuld!

Uuuh! Ja siis tuli järgmine hirm: et kas ma suudan selle välja vedada? Alguses oli vist juttu 12 osast, kuid lõpuks vist tuli kokku… hmm, 17? Igal juhul, ma vedasin (vist) välja. Siis jäi asi mõneks ajaks soiku, kui ühel hetkel mõtlesin: panen peatükid kokku, vaatan, palju mahtu on. Mahtu oli, kuigi päris raamatu mõõtu välja ei andnud. Kuid sellegipoolest saatsin käsikirja mõnele kirjastusele, et küsida, ehk on keegi huvitatud. Note to self ja teistele kirjanikehakatistele, kes tahavad kunagi ehk mõnda käsikirja saata. Ärge nii tehke, nagu mina tegin. Saatke käsikirja ükshaaval, vaadake, mis üks ütleb, kui ei sobi, saatke järgmisele. Sest tänu sellele, et ma üldse ei mõelnud ja saatsin kõigile korraga, siis huvitus käsikirjast mitu korraga ning lõpuks pidin ma osadele ära ütlema. Olgu kohe selgituseks ka öeldud, et ma ei tekitanud mingit “enampakkumise” olukorda, honorari küsisin kõigilt ühtmoodi vähe (sest ma ju tegelikult olin järjejutu eest juba tasu saanud), aga oma rumalusest, jah, lõppes nii, et ma jätsin endast vist üsna nõmeda mulje mõnele kirjastusele. Järgmine kord olen targem.

Muidugi pidin ma peatükke juurde kirjutama, et mahtu juurde tuleks. Ja oligi hea, sest mul oli “kliente” veel, ideid veel. Ja natuke sai rohkem lahti kirjutada ka kaht peategelast, kuigi praegu ma juba mõtlen, et oleks pidanud veelgi rohkem lahti kirjutama. Praegu, muidugi, on see trükki-läinud-raamatu-periood, kus ma tahaks TERVE RAAMATU ÜMBER KIRJUTADA või selle kuidagi tagasi kutsuda, sest tundub, et jäi tooreks. Aga see on alati nii, täpselt nii, nagu alati järgneb sünnitusjärgne depressioon, kui oled trükivärvi järgi lõhnava raamatu esimest korda kätte võtnud.

Nii et – kui te lugesite Naiste järjejuttu, siis on teil ikkagi mõtet ka see raamat osta või laenutada, sest see on kolmandiku jagu mahukam. Ja loodetavasti ka põnevam:)

Ahjaa, ja kui raamat ükskord poodidesse jõuab ja te mõtlete, et kes need initsiaalid pühenduses on, siis – need on Minu Taksojuhid, neist kaks kõige olulisemat. Ühe, muide, kirjutasin täiesti sisse ka, kõik tema tõestisündinud lood (mis said natuke ilukirjandusliku kastme). Nii et ehk olete teiegi temaga Tartus sõitud:)

Aga nüüd ma lähen poodi, ostan õhtuks veini (sest see reisiärevus on tappev, päriselt, ma lähen vist kohe lolliks peast) ja süüa ja katsun maha rahuneda.

Tšu-tšu-frei!

Epu “Südame”-raamatust ja minu peatsest reisist

hoomamatu 9 Replies

Lugesin tegelikult Epu “Südame”-raamatu (nagu me seda kirjastuses isekeskis kutsume) läbi päris ammu, kohe siis, kui see trükikojast tuli. Aga kuidagi läks nii, et ei ole jõudnud sellest kirjutamiseni. Nüüd aga, kui ma juba ülehomme ise lennukile istun ning sõidan samasse kohta, ise teadmata, mis minust täpselt saab… nüüd on viimaks aeg kirjutada.

Kõigepealt muidugi ei ole ma saanud enam mitu ööd magada ja päevi täidab vastik ärevus, ootus ja hirmgi. Kõhus lendavad pidevalt liblikad ja oleks ma nõrgema kõhuga, siis jookseks ilmselt pidevalt vetsu vahetki. Lihtsalt nii pelutav on see, et nüüd ma lähengi. Istun lennuki peale ja lähen. Kolmeks nädalaks. Hotellikoht on ainult kaheks ööks, rohkem pole rahagi. Ja mis edasi saab, ma ei tea.

Epp läks peaaegu samamoodi (vahepeal ma ikka mõtlen, et meie eludes on mingid omamoodi paralleelid. Meie vanusevahe on täpselt kümme aastat, ja kuidagi ma kordan samu asju, mida ta juba kohati on teinud) – innustus Harri ideedest, karismast, tüdines oma  siinsest elust ja lihtsalt läks. Mina lähen, sest… jah, lähen sest saan? Ma ei teagi. Idee sündis kunagi talvel, kui oli külm, lumine ja auto ei käivitunud. Ja täiesti lambist sattusin netis rääkima ühe tuttavaga, kes Hispaaniasse just kolinud. Tule külla, ütles ta. Pakun öömaja, ütles ta. Ja ütles ka, et ta elab punkris ilma vee, elektri ja tualetita.

Iga mõistusega inimene ei oleks vist pikemalt kaalunudki, vaid kohe ära öelnud. Aga mul oli parasjagu kõrgperiood ja siis tunduvad mulle kõik ideed suurepärased ja mina Maailma Kuninganna, kes saab kõigega hakkama. Ja muidugi, kõrgperioodile kohaselt, suutsin ma täiesti miinustes pangaarvega endale umbes nädalaga piletiraha sebida. Sest võimalus tundus lihtsalt suurepärane: elada kolm nädalat kasinalt ning ainult kirjutada, kirjutada, kirjutada.

Nüüdseks on asjaolud natuke muutunud. Kõigepealt juba see tuttav, kes mind kutsus: tal on tervis korrast ära ja ta on üldse praegu UKs ja kontakti ma pole temaga juba mõni aeg saanud. Võibolla tuleb tagasi, võibolla mitte. Mul on ainult ühe kohaliku telefoninumber (kellele ma eile messisin, ja kes EI vastanud), ja mingi õpetus, kuidas leida üks teine kohalik, kes mulle ehk punkri kätte näitaks. Ja selle kõige juures ärgem unustagem, et ma kardan isegi Tallinnas ühistranspordiga sõita, sest mulle oli veel hiljuti üsna segane, kuidas töötavad moodsad komposteerimismasinad. EHK SIIS: kuidas ma mingis x-kohas bussidega liiklemisega hakkama saan, see saab olema üsna huvitav. (Olen jah printsess herneteral.)

Epu seiklused kõige selle taustal on natuke inspireerivad ja natuke hirmutavad. Ma lähen ju kohtadesse, kus ta istus rahatult, magas lageda taeva all, põdes tohutut depressiooni, murenes ja end uuesti leidis (või õigemini, astus teeotsale, mille lõpus ta end uuesti leiab). Ma ei otsinud, et ma saaks minna täpselt samasse kohta. See JUHTUS. Ma üritan oma ootushirmus sisemust rahustada, et äkki pidigi kõik nii minema. Ja et ju siis ma pean sinna reisile minema. Aga praegu on faas, kus ma kardan ja isegi juba mõtlesin, et äkki ei läheks…

Selle kõige kõrval on muidugi veel Avantüristid, kes ainult muigasid, kui ma neile oma ärevusest mingi hetk rääkisin. Muidugi, neil ju õnnestub alati kõik, aga ma vabandan end sellega, et neid on kaks ja mind ainult üks.

Ja juba mitu ööd olen ma unes näinud, et olengi seal… Täna öösel oli mul reisil ka emme kaasas, see oli muidugi julgustav. Aga ma katsun end kokku võtta, vaadata asja kui seiklust ning sinna lennuki peale astuda, teades, et tagasi ei saa enne juuli lõppu. Mis on kõige hullem, mis juhtuda saab? (Ärge sellele vastake.)

Aga raamatu juurde tagasi pöördudes: seda PEAB lugema. Vähemalt iga minusugune, ennast ikka veel uuesti defineeriv, natuke maailmasegaduses inimene küll. Paaris kohas nutsin ma täiega, kuigi nüüd enam ei oskagi öelda, miks. Vist sellepärast, et see raamat raputab läbi, täpselt nagu see reis raputas Epu läbi. Ma loodan, et minu reis ei raputa mind läbi, vähemalt mitte selles Epu-võtmes. Ma hoopis loodan, et ma saan seigelda ja elada natuke päikesest põlenud vagabundi elu ning tulen tagasi ühe valmis käsikirjaga.

Kui ainult oleks selge, kuidas täpselt Santa Cruzist San Andresi jõuda…

/

EDIT: Võtsin end kokku ja helistasin Marcole. Natuke hakkas kergem, sest: “Bei-bi, no problem, I will meet you when you come!” No eks näeme:) Ja eks ma katsun ikka võimalusel blogida ka.

it’s okay

hoomamatu 1 Reply

Õudselt imelik on jälle kodus olla. Kõik on nagu sama, aga teistmoodi ka. Kassid olid nii rämedalt õnnelikud, kui ma nad koju tõin, et ei osanud kuidagi ära olla, et saaks mulle aga peale ronida, end mu vastu suruda ja end rahuldusest pooleks nurruda.

Ja õudselt imelik on üksi olla, kui oled nädal aega harjunud sellega, et alati on kuskil keegi, kellega juttu ajada või kellelt üht-teist küsida. “Palju väljas sooja on?” “Mis täna teeme?” “Kas lähme mere äärde ka?” “Kas sa armastad mind vähemalt sama palju või veel rohkem?”* “Kus kutsad on?” “Kas poest on midagi vaja?” “Kas keegi muga veint joob?”

Ja nüüd olen üksi, käin nagu kuutõbine mööda armast korterit ringi, õhk seisab, on hirmus palav, päikeseloojanguid enam ei näe, need on lõplikult kadunud.

Rääkida on ainult kassidega.

Aga siis läheb hetk, teine, kolmaski. Loen Traati ja Bukowskit vaheldumisi, suviti tahan ma alati Bukowskit ja eesti klassikat lugeda. Ei teagi, miks. Ehk sellepärast, et suvel muutun ma ise Bukowskiks, pidetuks ja suureks õllesõbraks. Ja kirjutan piiramatult, teinekord täiesti seosetult, üht lugu, teist lugu, kolmandat käsikirja, neljandat ideed.

Tegelikult kannab see sissekanne ainult üht eesmärki. Et minust oleks jäänud midagi maha, mingi viimane elumärk. Sest kohe tuleb K. siia ja me hakkame ise ripsmeid ja kulme värvima. “Sõbrannad keemikud,” viskas ta ja MA JUBA KARDAN. Nii et kui enam suvehetki või uusi postitusi ei ilmu, siis olen ma pimedaks jäänud. AGA VÄHEMALT VÄRVITUD RIPSMETEGA.

Ahhaa, kui te veel seda lugu pole kuulanud, siis kuulake kindlasti. See on suvelugu. Underworldi “Scribble’i” kõrval. Too viimane, see va “Scribble”, on muidugi ka liiga hea. LIIGA HEA. Aga Nneka on ka. Liiga hea.

*Vastus: “No ikka veel palju rohkem.”

the way we were

hoomamatu 3 Replies

Istusime ükspäev K. juures ja vaatasime läbi tema memory boxi. Tal on see märksa põnevam kui minu oma – aga võibolla on lihtsalt alati nii, et teist asjad on palju põnevamad kui enda omad. Õde ütleb alati, et minu juures on nii põnev käia, sest mul on kõik kohad igast vidinaid ja asjakesi täis, mida on huvitav näppida.

Näppisin siis minagi K. mälestuskarbist leitud asju. Eriti toredad leiud olid kirjad, mis ma talle erinevatel ajaperioodidel olin kirjutanud. Ma eriti ei mäletanudki ennast selle ajast, enam – ajast kümme aastat tagai. Üks kiri, See Kõike Olulisem, oli dateeringuga juunist 2000. Mu käekiri oli ilus, kindel, püstine, selge, väike. Praegu on ta ilus ainult postiaadressidel, mida igapäevaselt pakkidele kirjutan – kirju enam nii ei suuda kirjutada, kui kümme aastat tagasi, mil igapäevaselt pidin hoopis koolivihikuid täitma.

Huvitav kiri oli see, kohati ajas naerma – heas mõttes. Pigem tegi aga ta kurvaks. Näiteks oli seal selline lause: “Ei oska enam fantaseerida ka – kõik unistused on seotud raha või ideaalsuse ihalusega.” Kümme aastat hiljem on kõik ikka samamoodi: ikka on pidevalt jama rahadega, ikka veel on hinges tappev püüd olla ideaalne, kuigi endale hästi aru andes, et ideaalsus on üks võimatu ja ebavajalik eesmärk.

Õnneks on praeguseks tulnud ikkagi tagasi unelmaid, ja nüüd on nad erinevalt kümne aasta tagusest ajast reaalsemad, maalähedasemad. Näiteks unelm oma kodust, maitsetaimepeenrast, suurest koerast, järgmisest raamatust, miinus viiest kilost ja nii edasi, ikka lõpmata rajana igaviku poole.

/

Homme pakime asjad ja kassid autosse ning jätame oma town houseiga mõneks ajaks hüvasti. Meid ootab suvine Saaremaa, enne seda oluline tripp Tallinna (mina kohtun oma raamatu toimetajaga, Minu Inimene kohtub aga presidendiga) ja ehk antakse nii palju õnne, et saab natuke koos puhata, enne kui see eluetapp meie jaoks läbi saab.

Mis edasi saab? Seda on mult neil päevil korduvalt ja korduvalt küsitud, ma ei oskagi eriti vastata. Esialgne plaan on selline, et ma aasta lõpuni jään veel Tartusse ja elame kaugsuhte-elu. Esialgu ongi plaan selline, et aasta lõpuni on Tallinnas palju asjaajamisi, nii et see ei tohiks olla midagi väga õudset. (Väsitav on ta küll, see on selge. Aga loodetavasti on see siiski ajutine.)

Ja siis? Kes teab. Ehk hakkan ma uuesti üritama olla tegevajakirjanik. Ehk pööran kannal ringi ja, ma ei tea, hakkan näiteks kokandust õppima. Ehk ootab meid Meerika. Ehk… Ei teagi. Ausalt, ei teagi. Pole vastuseid sellele küsimusele, et mis saab. Midagi ikka saab.

Aga üks eluetapp on selle kevadega läbi saanud. Mõnel meist siin väikeses elamises on cum laude kirjaga paberid, mis seda tõestavad (ja mõõk) (ja see ei ole ei mina, Miuksu ega Pussakas), meil on hunnikutes kotte  ja pakke, mis kõik tuleb ära kolida, ja meil on suur kergendus ja rahulolu hinges.

Seda, et elu on just selline, ma kümme või kolm aastat tagasi samal ajal ei teadnud. Seda, et ma olen selline, ma ka ei teadnud. Seda, et mu ümber on sellised inimesed, ma ka ei teadnud. Aga mul on hea meel, et nad on.

Kauneid valgeid öid teile, mu kallid. Ja jaaniussidega – on ju, teate küll, mis lood.

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/Barbra-Streisand-The-Way-We-Were.mp3]

üheksa ingliga

hoomamatu 3 Replies

Viimased päevad on olnud üsna veidrad, kummalisi mustreid täis. Alates sellest ühes vaatuses toimunud kuuldemängust lõpetades Genklubis Tiibeti filmiõhtul koos saalitäie rahvaga mantraid lausudes. Ja sekka vahele üks bioenergeetiku juures käimine, sealt saadud emotsioonide, tunnete, vabanemise ja mõtete laviin, mis minust läbi pühkis, natuke hingetuna kaldale jättis, pea selge, sihid selgemad, küsimusi vähem, aga ümbersõnastatud kujul.

Ja muidugi on segaseid tundeid tekitanud Epu Südame-raamat, mida ma lugesin veidralt tasandilt: ühest küljest Epu sõbrannana, teisest küljest inimesena, kes on käsikirjavariante näinud mitmeid, kolmandast küljest segaduses tüdrukuna, kellele meeldib Epu eluga teinekord paralleele tõmmata.

Aga eile, kui Epuga kahekesi Toomase diivanil istusime, väega kivid käes ja energial endast läbi lasime lennata, tekkis veel üks tasand, mingi uus. Pärast enam ei üllatunudki, kui selgus, et meie sünnikuupäevad on omavahel armastuse ja sõpruse seoses.

Jah, ega ma ei oska selgelt seletada, mis eile kõik juhtus, või millest ma aru sain. Om mani padme hum lausudes aga juba tajusin natuke transilaadset olemist ja seda, kui tilluke on ikka üks inimese kübe siin kõiksuses.

/

Te vist nüüd mõtlete, et Daki on segi läinud – aga eks ma natuke olegi; või ei, oot, pigem ikka selgemaks läinud või saanud. Kes obn lugenud mu blogi pikemalt ja põhjalikumalt, peaks teadma, et sellised teemad on mulle pikka aega huvi pakkunud, näiteks kasvõi “Söö, palveta, armasta” raamatut lugedes.

/

Väikesed asjad teevad rõõmu. Postkasti potsatav kiri, pealkirjaks sõnad “Aitäh…” ja sisuks ainult üks suurte silmadega kiisupoeg otsa vaatamas.

Päike, mis pilve tagant just sel hetkel välja tuleb, kui on kõige jahedam.

Kellegi hooletult pillatud naeratus.

Hoovipeal ringi tosserdav siilionu.

Aknalaual ninad mullast välja pistnud taimekesed.

Jäätis maasikatega (mida ma tegelikult poleks tohtinud süüa).

/

Natuke segane on ikkagi olla, aga jõud on tagasi, mis vahepeal lahtuma kippus.

Armsad olete mul.

in its wrong place

hoomamatu 8 Replies

Toetasin lauba vastu bussiakent ja vaatasin oma peegeldust. Ma näen naljakas välja; mõtlen seda kusjuures sageli. Kasutan sageli ka väljendit “kui ma veel noor ja ilus olin”, peamiselt viidates ajale, kui ma olin kõhn. Nägu on ju kogu aeg samaks jäänud: ikka need kahvatud ja kitsad huuled, ikka see kõver nina, ikka need tillukesed silmad, ikka see kandiline nägu, mis mind nii surmani ära tüüdanud on.

Ausalt, vahepeal olen ma peeglisse vahtimisest nii tüdinenud, et mul hakkab füüsiliselt sees keerama. Miks siis ometi mina ei või ilus olla – ma mõtlen, klassikaliselt ilus? Miks mina need tobedad geenid olen saanud, ikka selle halvema osa? Kui me väiksed veel olime, ega siis polnud olukord parem. Ma olin ikka täpselt samasugune, oma vildaka näo ja kohmetute juustega, mis kuidagi ei tahtnud mulle sobida, lõika neid, kuidas tahad. Armsaid hüüdnimesid mul ka polnud, ikka oli õde see, keda naabrinaine kutsus Inglikeseks või vanaisa Naerukajakaks. Mina olin ikka ja alati Dagi – nagu tagi, rohmakas ja raskepärane.

Ma nii tahaks, et mul oleks teistsugune nägu. Kasvõi korrakski! Ma tahaks üheks hetkekski näha välja selline õrn ja naiselik, nunnu ja tupsu. Aga ma ei ole. Biitsepsid on liiga suured, jalad liiga lühikesed, peff liiga lai, rinnad on-nagu-nad-on ja nii edasi.

Tähendab, eks ma ju ikka ole juba leppinud, et ma selline olen ja ma saan muuta vaid teatud asju: kehakaalu, lihasmassi. Jalgu pikemaks kasvatada ei saa, kirvenägu kauniks ovaaliks raiuda ei ole võimalik. Aga vahepeal lihtsalt viskab sellise kopa ette noh.

Eriti tüütud on muidugi hommikud. Ma ei tea, kas teistel ka nii on? Et vahid endale hambaid pestes otsa ja oled nii surmani väsinud sellest inimesest, kes sulle vastu vaatab.

Kõige lihtsam on muidugi mitte sellele mõelda. Natuke raskem on mingi rahupunkt leida. Seda rahu-asja meeldib mulle jutlustada: tee iseendaga rahu, armasta iseend ja nii edasi. Üldiselt see töötabki, üldiselt ongi rahu. Ja mis siis, et on lühikesed jalad ja kirvenägu, vähemalt on… vähemalt on… seljalihased, vohh! Ja vähemalt on täitsa pandav sõrmusesõrm.

/

Muidugi, neid hetki, kus endast oled nii väsinud, on õnneks vähe ja alati jäävad nad low perioodi algusesse või keskpaika. Aegadesse, kus nutt tuleb peale, kui hommikul jälle ärkama pead. Vaat siis on väga oluline, et sulle vahib peeglist otsa seesamane sina.

Aga kui on high perioodid, siis pole sellest midagi. Siis isegi suudad ehk iseendale kelmikalt silma visata: aga näed, näeme küll sellised välja, aga maailma kuningannadeks võime ikkagi saada!

Keeruline see ajukeemia.

can you play me a memory

Määratlemata 2 Replies

Nii paljudest asjadest oleks kirjutada, aga nagu ei oskagi enam. Ühel hommikul astusime majast välja, õhk oli karge ja pärastvihmane, päike oli pilvede taga peidus ja tibutas kergelt udupiisku ja ma mõtlesin, et kas see ongi see hommik, mis peaks eluks ajaks meelde jääma.

Ju jääb. Aga võibolla ei jää ka. Kes teab. Alati on tagasivaadates veider avastada, mis hommikud on meeles ning millised pole. Hommikutega on alati olnud üks kummaline lugu, me kõik teame seda.

Siiski ma loodan, et see hommik jääb oma kargusega ja rohelisusega meelde.

Samas, see hommik, mis oli täpselt kolm aastat tagasi, see polegi meeles. Mida ma hommikuks sõin? Kas ma kohvi ka jõin? Kas ma magada sain? Kes mulle kleidi selga aitas – aa, oot, ei, see on mul meeles, see juhtus ju juuksuris…

Ma olen sada korda öelnud, endale ja teistele, et 2007 on udune aasta minu jaoks. Ja ta oligi, suures osas. Aga siiski on mingid väga eredad mälupildid jäänud. Näiteks see, kuidas ma Helsingis Eurovisionil kahe töö vahel apteeki lippasin. Või see, kuidas ma ühel pärastlõunal pangas käisin. Või see, kuidas… Või kuidas…

Mälu on üks imelik asi.

/

Imelik on ka see, kuidas ikka veel ei tea, mis minust saab. Raske on plaane teha, aga veel raskem on selle pärast, et ma ei tea päriselt, mis ma TAHAN, et must saaks. Või nagu Epp ütles: “Saada kosmosesse signaal.” Ma ei oska kosmosesse signaali saata, sest ma ei tea, milline see signaal peaks olema. Teelahkme tunne on küll kohati, aga need teed, mille lahkmel ma olen, on udusse mattunud ja ma ei teagi, mis nende teede pervedel kasvab, saati tean ma siis, mis nende lõpus ootab.

Maikuud on imelikud. Imelised ja kohutavad samal ajal. Sest kohutab kõik see ilu ja samas ka see teadmine, et kohe saab see ilu läbi, kohe viskavad sirelid oma õied maha ja jääb ainult meenutus sellest uimastavast lõhnast.

Voodikapil on suur punt lillasid õisi. Ma ärkan igal hommikul sirelitesse ja see, siiski, on kuradima imeline.