Tag Archives: intestines
ebausust vol 2
“Kui sa sõidad silla alt läbi samal ajal, kui rong üle sõidab, tuleb panna rahakott pea peale. See pidi õnne tooma,” teavitas mind Abikaasa, kui pühapäevases liikluses Tallinna poole tuksusime ja eemalt üle silla roomavat rongi vaatasime. Minu reaktsioon oli muidugi: “WHAT. THE. FUCK.”
Järgmine wtf moment oli eile FBs, kui Jaanika (uh, ta pani vahepeal oma blogi kinni ja nüüd ei mäleta ma enam aadressi, et viidata) teatas, et ise juuste lõikamine olla “vanarahva” sõnul ebaõnne tooja. (Vanarahva panin jutumärkidesse, sest ma olen täiesti kindel, et vanarahvas lõikas ise endal juukseid ja see on lihsalt mingi ebausklike väljamõeldis.) Sellele protesteerisin ma häälekalt vastu, sest ma olen eluaeg ise juukseid lõiganud. (No mu elu on muidugi olnud ka parajad ühest august teise roomamise ja sitas sumpamise maailmameistrivõistlused, aga IKKAGI. Ma ei usu, et see kuidagi juukselõikamisega seotud oleks.)
No ja siis muidugi need kirjad, mida ma ikka aeg-ajalt saan. “Saada see edasi viiele inimesele, muidu juhtub 14.10. kell 14.10 sinuga midagi kohutavat!!11!!!!” Ja siis klassikaline: “Tänavune oktoober on eriline. Selles on 5 reedet, 5 laupäeva ja 5 pühapäeva. Seda juhtub kord 823 aasta jooksul.” Muidugi ei mõelud ka mina selle üle pikemalt, kuid eile FBs osakonnakaaslane called the bullshit ja juhtis tähelepanu, et selline oktoober oli aastal 1999, ka aastal 1982 jne. Teine osakonnakaaslane ütles seepeale, et tõesti on kuidagi veider, et osad usuvad, et üks seitsme kombinatsioon (7 nädalapäeva, eks) korduks vaid 823 aasta jooksul… Jah, ma just ei uskunud seda, aga ma ei hakanud selle üle ka pead vaevama, umbes nagu ma ignoreerin kõiki neid kirju, mis protesteerivad FB tasuliseks muutmise vastu, hoiatavad müstiliste kasutajate eest, keda sõbraks lisades sa saad arvutisse viiruse või kes teatavad, et teatud lehekülge FBs laikides annad sa parema käe pedofiilidele.
Aga tagasi ebausu juurde. Ebausk on küll tobe ja ajab naerma, aga ei saa öelda, et ma ise ei oleks ebausklik. Muidugi olen. Kooli ajal kirjutasin ma kõik oma kirjandid ühe pastakaga, mis oli minu arust õnnetoov. Kui ma lähen A-kujulise posti alt läbi, hoian ma hinge ja silmi kinni. Kui ma kõnnin kellegagi tänaval ja me möödume samast postist erinevalt poolt, siis ma ütlen pärast “Tere!”, et me tülli ei läheks. Ma ei taha anda rahakotist ära viimast rahatähte või suitsupakist viimast suitsu. Hahaa, kõik see jutt tuli mulle tuttav ette ja vaatasin, et ma olen korra juba ebausust põgusalt kirjutanud.
Ja ma ei taha asju ära sõnuda. Mulle ei meeldi rääkida asjadest enne, kui need on teoks saanud – see oli ka natuke põhjuseks, miks ma rasedusest ja nt abiellumisest kirjutamist edasi lükkasin. Ma ei taha rääkida sellest, kuhu ma tööle lähen, enne kui ma päriselt olen seal tööl (ja mind polegi kohe lahti lastud, nagu ükskord juhtus, kui ma enne õhtut hõiskasin). Siin muidugi mängib oma rolli see, et ma olen väga palju kordi pidanud hiljem selgitama, et MIS KURAT SIIS JUHTUS (vt eelmine abiellumine), kui olen enne õhtut ette ära hõisanud. Aga päriselt ei saa nii elada, et oma plaanidest üldse ei räägi ju.
Aga see “ära hõiska enne õhtut” süsteem kehtib ka mu unistuste puhul. Ma enam ei julge unistada, sest kardan nii ära sõnuda – nimelt on mul jäänud mulje, et kui sa millestki unistad, siis see ei saa kohe kindlasti teoks. Nii on mu unistused poliitiliselt korrektsed ja ümmargused nagu Tallinna linnapea jutt, sest ma ei taha, et miski võimaliku hea asja ära rikuks. Teisalt jälle konkureerib sellele ebausule kindel teadmine, et kui oled soovi universumisse lendu lasknud, siis on suurem tõenäosus, et see saab teoks. Nii ma siis olengi väga ettevaatlik oma soovidega ja kui tahan midagi “universumisse teele saata”, siis sõnastan väga hoolikalt oma mõtted. Ja unistuste jaoks soove raiskama ei hakka.
Mis on muidugi ääretult kurb, et ma enam unistada ei oska ega julge, olen sellest vist varemgi kirjutanud… Aga iga kord, kui ma olen hakanud selgelt ette nägema, milline mu elu kuue kuu või aasta pärast on, on midagi totaalselt persse läinud. Nii et ma seekord enam parem ei proovigi:)
rants
“Aga tegelikult on see ju kõik ikka põnev ka!”
Istun arstist teisel pool lauda, surun haigutust alla ja vahin hoovi peale pargitud autosid. Ei, mul ei ole siin üldse igav, ma armastan oma saiki, seda nunnut ümmargust doktorit, kes on mind viimased kolm aastat vee peal hoidnud, ma lihtsalt olen nii väsinud ja mõtlen, et ta ilmselt arvab, et olen langenud mingisse koomasse, sest ei suuda raseduse ega kolimise suhtes mingit entusiasmi üles näidata.
“Ei-ei, muidugi on see põnev! Sa saad valesti aru, ma lihtsalt… olen NII VÄSINUD,” haigutan jälle. Muidugi on põnev! Ma ei pruugi emaduseks valmis olla (kes on?), aga ma tean, et MINA olen valmis, lõpuks ometi. Ja ma ei taha jätta maha Tartut ega oma punase köögiga korterit ega lapsepõlvekodu ega isegi mitte oma armast ümmargust saiki, aga ma pean.
“Aga ära mõtle nii, et sa pead. Sa tegelikult ei pea ju, sa TAHAD.”
“Ei-ei, ma PEAN! Ma ei taha! Sest kui ma ei lähe, läheb meie suhe katki, sest kaugsuhetesse ma ei usu ja…”
“No aga ega sa ju ei taha, et su suhe katki läheb?”
“Ee… ei taha.”
“Novot. Järelikult sa EI PEA Tallinna kolima, vaid sa tahad.”
See on juba teine arst, kes seda räägib. Kah armas, kuigi minuga alles viimased kuud. Vaadake, maniakaal-depressiivse diagnoosiga inimeste jaoks on rasedus üks suur risk ja tänu sellele olen ma pideva jälgimise all. Aga keegi ei jälgi mind pingsamalt kui ma ise, otsides igast meeleolulangusest, haigutusest või uneta ööst järgmist ohumärki.
Aga see on teise postituse teema, palju pikema ja põhjalikuma posti teema.
Aga asjades, mida ma pean… Ma VIHKAN asju, mida ma pean! Mulle ei meeldi, et ma pean ja pean ja pean, aga elu on täis asju, mida sa kogu aeg pead. Ja isegi need kuradi Kegel harjutused – kuigi ma olen neid elu aeg teinud, siis nüüd ma PEAN neid tegema ja nad ajavad mu närvi. Lisaks ma avastasin, et ma olen neid kogu aeg valesti teinud. Saate aru jah? Kuidas üldse on võimalik KEGELI HARJUTUSI VALESTI TEHA?! Aga näete, on. Ja mina tegin.
/
Eile õhtul ei tulnud mul und, kuigi olin NII VÄSINUD. Aga NII VÄSINUD olen ma kogu aeg.
“See ei pruugi sul ära minna,” rääkis tänane arst. “Aga võta asja positiivselt: need on su hormoonid, mis nii teevad ja nii peabki olema.”
Järsku lõin ma näost särama.
“Jah! Ma tundsin end nii halvasti, kui Alaska-Mann kirjutas, et tema arst lohutas: “Ära muretse, kui sa oksendad nii palju – see tähendab, et kõik töötab, et su hormoonid on laes!” Ja mina mõtlesin päevi ja päevi pärast seda, et mis siis minul viga on? Miks mina ei oksenda? KUS KURAT ON MINU HORMOONID?! Aga… mul ikkagi on hormoonid!”
Väikesed võidud iga päev – mul ikkagi on hormoonid!
Lisaks sundisin oma tänast arsti lubama, et väsimus läheb üle (ta tegi seda naerdes ja ma arvan, et hoidis laua all sõrmi risti). Sest ma ausalt enam ei jõua.
Mh. Tegelikult ma tahtsin kirjutada midagi toredat ja positiivset, aga kõik need postitused (neid oli umbes seitse), mis ma eile und oodates valmis mõtlesin (ma olen selline, jah, et mõtlen postitustes), on praeguseks meelest läinud. Ah, jah, “Mina olen ookeanist” tahtsin kirjutada, aga praegu enam ei jõua. PS! Selle raamatu võib saada meie praegu käima läinud blogimängus endale! Vaata kirjastuse blogist.
Ja homme, kui jõuan, siis kirjutan, miks see on hea raamat ja miks see oli halb raamat. Sest ta oli natuke halb ka.
kohtinguelu aastal 99
Hakkasin kohtingujutu jaoks oma vanu märkmikke sirvima ja loen ja naeran oma 15aastase päevikut. Siin mõned eredamad näited. Uskumatu, ma olin juba ära unustanud, et kunagi ma olingi selline, kunagi oligi elu selline ühele teismelisele tüdrukule. Päevad kulusid poiste üle obsessimisele ja õhtud lauatelefonikõnesid oodates. Poistega sai vahetatud oma pilte, õhtuti sai pikalt räägitud, vahepeal saadi kokku ka… Selline oli siis deitimiselu! Kirjutatud 99ndal aastal, mil ma märkisin paari lausega päevikusse üles, mis ühel või teisel päeval toimus. Muidugi märkisin ma üles IGA telefonikõne. Oh, õnnis aeg enne mobiile!
“Ei olnudki nii hull päev, v.a et lasin füssa eesmärgil saksast jalga ja ta jättis tunni ära. Ise naeris.”
“Nägin V.-d*. Ütles mulle tere ka. E.** on Itaalias – ise on süüdi!”
*V oli üks poiss, kes mulle meeldis (of course) ja **E.-st olen ma tegelt ka blogis kirjutanud, ka tema oli üks poiss, kes mulle meeldis ja kes hiljem esmakordselt murdis mu südame. See oli juba siis, kui ta Itaaliast tagasi tuli (ise olin süüdi:).
“Saatsin talle meili, et ei helista talle enam. Ta sai mu jutust jumala valesti aru ja pläras kõigile. Olen jumala vihane ja solvunud!”
Vähemalt tol ajal ma juba oskasin meile saata.
“Luulevõistluse žüriis. Poisid on jumala normaalseks muutunud. Huvitav, mis neil viga on?! E.-d ei näinud üldse.”
Jajah, see on tõeline ohumärk, kui poisid ükskord normaalseks muutuvad!
“Käisime Markoga kossu vaatamas, Tannu ja J. olid ka, aga ei rääkinud meiega. Polaris võitis 62:60.”
(Järgmine päev) “Nägime Tannut, J.-i ja S.-i, nad ei öelnud tere. Helistasin Markole. Polaris kaotas 69:74.”
Need on neli järjestikust päeva:
“E.-d koolis ei olnud.”
“E. oli koolis, aga väldib mind.”
“E. ikka väldib mind.”
“Sain teada, et E. ei väldi mind. Olid muud põhjused.”
Kurat, see on nagu ühe armastuse lugu, kirja pandud lühilausetes:D
“Rääkisin E.-ga ja punastasin (jobu!). Tantsisin P.-ga.”
“Maris sai teada, et Kellyga* rääkisin. Kristi* on jälle vihane. Mul on närvid jumala läbi. Siki sai väravaga, nüüd on huul paistes.”
Tärnidega nimed on muudetud, need olid ühed pooltuttavad, mitte väga tähtsad inimesed. Mida ma rääkisin või miks närvid läbi olid, ma muidugi ei mäleta.
“Sain teada E. tüdrukust Tallinnas. Helistasin Markole. Tal oli hääl ära ja oli muidu armas. Ma ei tea, mis ma teen.”
Mõni päev hiljem…
“Sain botased ja arve. E!!!” ja järgmine päev: “Tuiasin ja nautisin õnne.”
Järgmine nädal läheb üldiselt selles vaimus, et “E.-d ei näinud.”
“K. jäi auto alla! E.-d ei olnud täna ka koolis.” Jap, seesama minu K., kes siiamaani mu elus figureerib.
“E. läks Tšehhi. Jäägu siis sinna!”
“Pole ammu joogat teinud. Jama. E. tuleb täna öösel tagasi. Sain Treffnerisse sisse!!!”
Ma olin ära unustanud, et ma juba siis tegin joogat – mille peale emme ükskord tüli käigus (no teismelised ikka tülitsevad oma vanematega) ütles, et see pole mingi sport, sa pead trenni minema!
Ja järgmine päev…
“Kristiina rääkis, et E. ei taha mind. Nii jääbki. Ta on munn mees.”
Ja järgmine päev…
“Olime Mascha juures, jõime džinni. Oli küllalt normaalne.”
Fakk, ma täiega armastan seda viimast lauset! Ja tol ajal tähendas džinni joomine ilmselt kaht 0,3st purki.
“Lumi pole ikka veel ära sulanud. Käisin günekoloogi juures, M. viis*. E. lõksutab liiga palju lõugu.”
On täielik müstika, miks M., Mascha tolleaegne boyfriend pidi mind günekoloogi juurde viima. MÜSTIKA. It’s not like ma olen pidevalt lasknud end suvalistel meestel naistearsti juurde sõidutada.
“Täna käisin ainult arvutis. Siis läksime Maschaga linna pääle. Keegi oli raha pannud. Täpsustamisel.”
“Kaks olid mailinud.”
Hahahaaa, maailma parim kild! See, et ma sain e-kirju, suisa kaks, oli asi, mis vääris päevikusse märkimist! Superaeg oli ikka, superaeg, ma ütlen.
Ja muidugi lõppeb märkmik kõige põnevama koha pealt, kui ma saan lõpupeol tuttavaks mingi Petsiga (kellest mul pole MINGIT mälestust) ja kes kaks päeva hiljem helistab! Mis sai? Mis sai sellest Petsist, kellega ma 9. klassi lõpuõhtul tuttavaks sain? Jääbki saladuseks:)
E. obsession jätkus ka mõnda aega… Ja järgmisel aastal kolis ta Tallinna ning ma nägin teda uuesti esimesel kursusel ühes neist suurtest loengutest, kus oli mitu teaduskonda koos. Ma pidin konkreetselt ÄRA SUREMA, kui tema peanuppu enda ees istumas nägin! Ära surema, ma ütlen! Ja siis kolis ta veel mu ema ühikasse ja… Ühesõnaga, esimesed ülikooliaastad olid täis piinlikkusttekitavaid kohtumisi, kus ma tundsin end sellesama 15aastase tüdrukuna, kellele ta vee peale tõmbas.
Ja E.-le kohaselt ei lõppenud ajukepp ka siis, näiteks rääkis ta mu õele, et kavatseb mu naiseks võtta… No kuidas on võimalik nii MITTE obsessida?! Oh aegu, oh inimesi…
LHV poistest ja savikruusist
Mul on nii hirmus kahju neist LHV poistest, kes Selverites (ma ei tea, kas mujal ka) potentsiaalseid uusi kliente otsivad ja päevad läbi seal seisma peavad. Ma üritan neist alati nii mööda saada, et järgin reeglit don’t look monkey in the eye, monkey WILL attack! Alati see muidugi ei päästa, aga siis ma ütlen kiirelt, et mu pension on juba LHVs (vale) või siis võimalikult viisakalt, et ma ei soovi midagi.
Samas ma ka imetlen neid, sest peab ikka olema inimene, kes sellist – minu meelest tohutult alandavat – tööd teha saab ja ikka olla rõõmus ja rõõsa. Ma saan aru, et NENDE jaoks ilmselt see pole alandav, töö nagu töö ikka! Mõne teise jaoks on ajakirjanikutöö alandav, eks, kõik on seisukoha küsimus. Aga mina müügitööd teha ei suuda, pole kunagi suutnud. Mulle hakkab KOHUTAVALT vastu see, kui ma pean võõraid inimesi seepama või üldse nendega rääkima. Selles osas mulle ei ole kunagi meeldinud need ajakirjanikutöö osad, mis mult seda nõuavad – tänavaintervjuud (“Paar sõna Eesti Raadiosse!”) ja näiteks mingid üritused, kus tuleb kohal olla ja käia tuntud inimestega rääkimas. Ma kohe ei taha inimesi tüüdata, mulle hakkab vastu noh! Mulle meeldib kuulata nende lugusid ja kirja panna, aga mulle ei meeldi tüüdata!
Kunagi töötasin ma ajalehepoisina (kah üks alandav amet minu jaoks – ja ma rõhutan, et paljude jaoks pole üldse, kellel on teistsugune iseloom). Tervelt ühe päeva töötasin. Ekspressi müüsin ja Ekspressi kontor asus kas samas majas, kus praegu on PP kontor või kohe kõrval, täpselt ei mäleta, aga sealt ma oma lehed kätte sain. Ma ei mäleta, kui vana ma olin, võibolla 12, aga iga müüdud lehe pealt pidime me saama 20 senti. Huvitav, palju nad tänapäeval saavad?
Ja ma müüsin TÄPSELT ÜHE LEHE. Õhtuks olid pisarad silmas, kui oma õnnetu 20sendisega koju läksin. Ma lihtsalt ei suutnud minna võõrastele ligi, veel vähem suutsin ma tänaval niisama kisada. Mis on iseenesest huvitav paradoks, sest üldiselt mulle ju meeldib olla tähelepanu keskpunktis ja mulle ei valmista avalikud esinemised üldiselt mingit probleemi (st närvis olen ikka, aga ei midagi surmavat). Ka meeldib mulle võõrastega SUHELDA (mitte küll tänaval, aga uute tutvuste sõlmimisega pole mul ka kunagi probleemi olnud – küll nende hoidmisega) ja mul on märkimisväärselt vali hääl (ka siis, kui ma vaikselt üritan rääkida), nii et kõigi eelduste kohaselt peaks selline töö mulle sobima kui rusikas silmaauku. Aga võta näpust!
Kunagi olen ma siiski ka edukalt müügitööd teinud. Vanasti asus (või asub praeguseni) Pargi tänavas Vadi pood, mis müüs looduskaupa – teesid, kudumeid ja nõnda edasi. Kui ma olin veel õige tillu, no ütleme 9aastane äkki, siis veetsin ma oma päevi ühel suvel seal poe ees kõõludes ja võõraid inimesi poodi sisse kutsudes. Sisseviskajana siis. Ma ei tea, kelle idee see oli – ma isegi ei mäleta, KES seal müüja või omanik oli, aga on suur tõenäosus, et see juhtus lihtsalt minuga, nagu ikka asjad juhtuvad. Tasuks sain ma vist mingeid savist kruuse või teed või midagi.
See kõik tuletab mulle meelde, et ma pikemat aega plaanin posti lapsepõlvemängudest, aga pole veel selleni jõudnud…
Ma arvan, et need paradoksaalsused käivad minuga kokku. Täpse sõnastuse sellele, mis minuga toimub, leidsin ma (jälle) Gilberti raamatust. Olgu kohe öeldud, et alati ma ennast temas ära ei tunne, üldse mitte, aga see läks küll naelapea pihta ja sõnastas midagi, mida ma olin ammu sõnastada tahtnud. Et mul on tohutu entusiasm elu suhtes, aga mul pole alati energiat kõike läbi viia. Ja nii ma lõpetangi samamoodi terve hulga kohustustega, mis ma alguses olen särasilmil vastu võtnud, ja lihtsalt EI JÕUA. Vist öeldakse ka, et vaim on valmis, aga liha nõder. Nii et teoorias ma oleks täiesti valmis LHV poiste kombel poodides seisma, aga praktikas ei suudaks ma leida enda seest energiat, et kellelegi teregi öelda, rääkimata siis veel millegi müümisest.
Las müügitöö jääb teistele. Neile, kes seda oskavad.
Internet, mul on hommikuti süda paha
Tegelikult mul pole hommikuti süda paha, aga ma ei suutnud muud pealkirja välja mõelda. Ühesõnaga, mul pole süda paha, aga rase olen küll. Nii et kampaania Septembris Ei Joo jätkub minu jaoks määramatu ajani, aga vähemalt umbes 25. aprillini, mil on oletatav sünnitähtaeg.
Seni on kõik kulgenud kenasti ja fantastiliselt ja ma olen ainult paar korda peast rasedaks läinud ja lasknud hormoonidel end keset päeva lambikohast nutma ajada (köök ON oluline, mind ei huvita, mis teised ütlevad!!!). Isusid ka eriti pole, ainult haput tahaks hirmsasti, nii meisterdan ma vähemalt kord nädalas Tom Kha suppi, sest see on NII HEA ISSAND MA EI TEADNUDKI KUI HEA VÕIB ÜKS SÖÖK OLLA!
Üldiselt olin ma üsna tõrges asja avalikuks tegemise suhtes, sest, noh, nii palju kui ma olen oma uudist teatanud, olen ma kuulnud, et IGAL ÜHEL on asjast oma arvamus. Kes on kibeda naeratusega teatanud, et kogu asja juures on kõige parem see, et pole päevi. Kes on nukralt hoiatanud, et oota sa, küll sa näed, kui kohutavaks su elu muutub. Kes on suured silmad ja kõrvad teinud, kui on kuulnud, et ma tahan Tartus sünnitada, sest kes siis seda enne kuulnud on, et värske ema oma ema tuge vajab ja tema juures tahab olla! Mehega peaks koos olema sel ajal hoopis! Või siis kes on tõrksalt pead vangutanud, sest Tallinn maksab ju palju suuremat sünnitoetust*! Ja kes leiab, et ma ei tohiks üldse tuunikala süüa, või siis arvab mõni teine, et hapukoor tuleks asendada maitsestamata jogurtiga, sest ÕUMAIGAAD SA LÄHED JU PAKSUKS.
Uh, lähen jah paksuks, st veel paksemaks. Teoorias tohiks ma vaid kaheksa kilo juurde võtta, praktikas olen kaheksandiku juba omastanud. Ja praktikas on mul juba praegu isu suurte paksunaiserõivaste järgi, sest tahaks olla peidus ja pehmes ja silma alt ära, sest kuigi tissid on paisunud hiiglasuureks (mis on muidugi super), siis nahk on muutunud teismelise omaks ja ma käin ringi, õige valguse all välja paistes nagu miiniväli.
Ma teen nüüd avalikuks ka need paar rasedateemalist posti, mis olen siia privaatselt kirja pannud. Ja ma tegelikult ei kujuta ette, kui palju ma seda teekonda blogis kajastama hakkan (vt ülaltoodud põhjused selle kohta, kuidas kõik teised teavad kindlasti paremini), võibolla panen need postid parooli alla näiteks.
Aga kui ma peast kanaemaks lähen (mõõdukas koguses on see lubatud), siis luban teil tulla ukse taha ja mind välja rokkima vedada.
Ja mulle ühe SUURE mojito välja teha, sest mojitod, vot neid igatsen ma kõvasti.
Aga nüüd nõuab Põrnikas, et ma õhtusöögiks itaalia jäätist sööksin. Puhtalt selle auks, et arst ütles täna, et mu hemoglobiinitase on IDEAALNE. Ideaalne noh!
—
*Mis pole päris tõsi, vähemalt esialgsed uuringud andsid mulle info, et kokkuvõttes maksab Tartu rohkem, Tallinnal on lihtsalt ühekordne suur summa.
2/10/05
Laupäeval täitus viis aastat mu vanaema surmast. Käisin eelmisel pühapäeval tema (ja vanaisa) juures istumas, kui oli olnud erakordselt kehv päev ja ma tundsin, et lähen kohe peast hulluks, kui kellegagi rääkida ei saa. Aga kuna ma olen katsunud hoida viimasel ajal seda joont, et kodustest probleemidest võõrastele (st inimestele väljaspool meie mikroperet) rääkima ei torma, siis jäigi kuidagi nii, et ainus võimalus oli minna ja rääkida vanaemaga. Teades, et tema nõu on vaikiv.
Istusin seal päris kaua, päike kuldas lehed üle ja ma kuulsin, kuidas sügis ümberringi kahises. Toetasin selja vastu naaberhauakivi ja lihtsalt istusin ja kuulasin omaenda kisavaid mõtteid. Viis aastat on juba möödas… Ühest küljest tundub, justkui oleks see kõik olnud alles eile… See, kui ma päev enne surma Birxi ja Tannuga Maailma restoranis istusin ja vanaemast rääkisin… See, kuidas ma pärast matuseid raamatukogu ees pingil istusin ja “Alice Imedemaal” lugesin ja kuidas raamatu sürreaalsus elu sürreaalsusega segunes…
Ja teisalt on see kõik ikka nii ammu. Vaatad mälestustele tagasi ja nad on nagu udus, nagu unenäos. Ei mäleta enam vanaema lõhna, ei mäleta enam igapäevaseid jutuajamisi, ei mäleta enam, mis teda naerma ajas. Mäletan ainult tema küürutavat kogu ristsõnade kohal. Mäletan rasvast tilkuvaid imehäid kotlette, mis olid liiga soolased, sest vanaisa ei saanud ilma tulise soolata elada. Ja tegelikult ma ei nmäleta, kas ma üldse kunagi temalt milleski nõu küsisin, ma olin vist liiga noor ja rumal veel selleks, et aru saada vanaema nõu väärtusest.
Ka seekord ei osanud ta vastata, või siis ma ei osanud õigesti küsida. Oli lihtsalt sügis ja langevad lehed ja hubisev küünlaleek ja mina ise oma mõtete segapudruga, mis kuidagi selgemaks ei tahtnud saada.
/
Laupäeval, 2. oktoobril, sel päeval, kui sai viis aastat, oli täiuslik laupäev. Me tõusime ja kohvitasime ja läksime Võrumaale matkama. Käisime Munamäe otsas ja trampisime mööda Rõuge järvede kaldaid üles ja alla. Lõunapausi pidasime piltilusa järvekese ääres, eemal kires kukk ja keset aasa lösutas kellegi suitsusaun, mis paistis nii mahajäetud. Mõtlesin, kas vanaema näeb mind praegu, kas ta hoiab meil silma peal või on ta juba uuesti sündinud ja tegeleb uute oluliste eluasjadega. Mõtlesin, kas ta on rahul sellega, mida ta näeb (kui näeb).
Ja ma arvan, et ta oleks olnud õnnelik, nähes, kuidas ma oma abikaasaga keset metsi kallistan ja suudlen. Kuidas me Siki juures teed joome ja elust räägime. Kuidas me kuususid-kutsusid kallistame. Kuidas me hiljem õhtul sõpradega kokku saame, kuidas me pisarateni naerame ja lihtsalt õnnelikud oleme, et on veel inimesi, et on veel hetki. Pühapäeval käisimegi Sikiga surnuaial. Oli juba pimedaks läinud ja küünlad paistsid puude vahel tontlikud, aga kohutavalt ilusad. Oli pime ja natuke külmakrõbe ja oli uskumatu.
Ma loodan, et ta on rahul. Ja hoolimata sellest, et mälestused kipuvad tuhmuma, igatsen ma tema järele tegelikult iga päev.
to let go…
Käisime kinos “Söö, palveta, armasta” vaatamas ja nagu te teate, mõjub see raamat või see lugu mulle alati inspireerivalt ja… noh, spirituaalselt. Ning täiesti ootamatult andis mu igapäevane guru K. mulle õppetunni, mis neil päevil väga ära kulub.
“Ma ei saa aru, mis Julia Robertsi huultega toimub!”
“Aah, ma tean! Tal on nagu… vahepeal on ülemine huul paistes, ja siis alumine. Veider.”
“Botox.”
“Hahahaa, jah!”
“Ja üleüldse, miks tal alati nii imelikud püksid jalas on? Kas ta ei oska normaalse pikkusega pükse kanda?”
“Kuule, asi ei ole tema pükstes. Lihtsalt sinul on väljakujunenud arusaam, millised peavad püksid olema ja tema omad ei vasta sellele. See ei tähenda, et tema püksid imelikud oleksid.”
Üleüldse sosistasime me filmi ajal palju, lisaks harjutasime oma peatselt kuulsaks saava The Cough Bandi esinemist, kus K. on lead-cougher ja mina olen bass-cougher. Kogu aeg kartsin ma, et varsti ilmub see kurikuulus uusleiutis, “Kino Naabrivalve”, kuskilt pimedusest ja nad viskavad meid välja.
Samas, saal oli rahvast täis ja kõik koguaeg seletasid ja naersid – enamasti kutid kusjuures – nii et võibolla me polnud siiski kõige hullemad.
Aga hiljem jäin ma mõttesse, kui K.-d poe ees ootasin. Jälgisin hajameelselt kaklevaid kutte ja mõtlesin. Selles just ongi minu probleem – ma kogu aeg eeldan, et asjad peavad käima üht- või teistmoodi ja kui need siis ei lähe nii, nagu ma olen eeldanud, saan ma vihaseks kogu maailma peale (aga enamasti siiski nende peale, kes on mu ümber ja lähedal).
Nagu näiteks kogu see lugu Tallinna kolimisega ja köögitu korteriga. Ma isegi ei ole veel näinud seda korterit, aga kuna ma ei saanud selle valimises kaasa rääkida, siis ma eeldan, et see on urgas (ja pealegi ei ole seal kööki) (kuigi köögi annab organiseerida). Kuna ma ei saa valida, vaid pean Tallinnasse kolima, kui me üldse tahame mingitki normaalset suhet ja elu säilitada, siis ajab see väljavaade mind närvi ja ma olen juba ette stressis, sest kujutan ette, kuidas ma jään seal üksi, töötan end ühe päevaga kohe lolliks ja elan edasi kurba ja üksildast elu Kopli narkomaanidega ja hullumeelse liiklusega võideldes ja perekonda igatsedes. Aga võibolla polegi pükstes häda, võibolla on häda selles, et ma olen alati ette kujutanud, et püksid peavad olema just sellised?
Sest võibolla saan ma need imeliku pikkusega püksid siiski jalga tõmmata ja neis õnnelik olla, sest just neid pükse pakub elu praegu? Ja kuna ma ei saa seda kuidagi muuta, siis pean ma muutma oma suhtumist neisse.
Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis on see üks neid õppetunde, mida mu ema on üritanud mulle anda ja mida ma vahepeal ära unustan (ja siis täiesti väikeste asjade peale peaaegu nutma hakkan, kui emme lõuna ajal külla tuleb ja ma üritan talle selgitada miks-on-kõik-nii-kohutavalt-halb-ja-lootusetu).
Nii et nüüd ma siis jälle otsustasin, umbes nii nagu ma otsustan, et igal esmaspäeval algab uus elu, et ma katsun muuta oma suhtumist, eriti neisse asjusse, mida ma muuta ei saa. Ja kui mind ükskord enam ei aja närvi mõte sellest, et miks mina pean alati olema see, kes oma suhtumist muudab ja miks kõik teised võivad olla samasugused asshole’id edasi, vot siis olen ma vist täiesti selle õppetunni omandanud (kuigi ma ei näe, et see lähitulevikus juhtuks) (aga elu ongi ju täis pidevalt õppimist).
Ja kui ma teeks joogat rohkem kui kord kahaneva kuu ajal, kui Päike liigub kolmandasse majja, siis oleks ma vist veel sammukese lähemal õnnelikuma minani.
Aga Itaaliasse kahenädalasele söögireisile läheme kunagi niikuinii! Või Brasiiliasse jalka MMile. Kumb enne kätte jõuab.
Kaitstud: Ü
siku-siku
Sügis teeb mind tegelikult hästi õnnelikuks. Nii õnnelikuks, et kui ma igal hommikul tööle tulen ja iga päevaga aina punasemaks tõmbuvaid puid imetlen ja teeäärtesse kogunenud lehepuru loetlen, käivad mul külmavärinad üle, sest ma lihtsalt olen. Nii. Õnnelik.
Sama tunne on siis, kui tuleb maha esimene lumi ja siis, kui kased tõmbuvad hiirekõrvu. Suvel sellist tunnet pole. Suvi on alati õnnelikum mälestustes, millegipärast. Siis tunduvad need valged pikad õhtud kuidagi eriti pannkoogimaitselised, kuidagi eriti mõnusad ja nostalgilised. Ja juba on meelest läinud see tunne, et tegid kaks sammu väljas ja tilkusid higist ja juba on läinud meelest see, et ei saanud magada, sest õhk lihtsalt ei liikunud.
Muidugi ei tähenda kogu see sügise-õnnelikkus, et auke ette ei tuleks. Viimane suurem depressioon oli just aasta tagasi ja ka eelmisel nädalal läks mitu päeva täiesti luhta, sest lihtsalt oli nii. Ja see sügise-õnnelikkus ei tähenda, et ma ei võiks end seaks vihastada, kui sunnin end trenni (sest nii ilus päiksepaisteline ilm on, et kui ma ei läheks, siis ma kahetseks!) ja kohale jõudes jään paduka kätte… Ning koju tagasi jõudes tuleb päike jälle välja. Selles suhtes üks ei välista teist, eks, ei saa olla ALATI õnnelik, kui ikka emake elu trääsa näitab ja lihtsalt asjad viltu veavad ja nõmedad on, alustades kodulehe andmebaasist lõpetades inkassofirmadega ja nendega peetavate lõputute vaidlustega.
Ja siis ongi nii, et nutad pool päeva kontoris ja loodad, et keegi sisse ei astu, sest lihtsalt. Nii. Valesti. On. Kõik. Aga siis tulevad kallid ja teevad pai ja saabki kõik jälle natuke rohkem korda.
//
Tegelikult olen ma tahtnud pikemat aega juba rääkida oma lemmikkoerast praeguses universumis: Gaius Aurelius Maximus, keda kutsutakse lihtsalt Gaiuseks. Ta on maailma kõige tupsum tups ÜLDSE. Okei, ta vahepeal teeb kurja häält, kui joodikud tahavad liiga meie (ehk siis K. ja minu) privaattsooni tungida (ja kui ta häält teha ei saa, sest tal on nt korv peas, siis ta teeb vaikse, aga surmava peerurünnaku), aga kõige rohkem on ta siiski tupsu.
Alati, kui ma K.-le külla lähen, läheb Gaius rõõmust peast segi ja kes siis sellise vastuvõtu peale saaks kivisüdameks jääda. Tema lemmikmäng on siku-siku, milleks ta toob mulle läbinätsutatud mänguasja, millest ma siis kinni pean hoidma, et ta saaks teisest otsast seda sikutada.
Aga kõige ägedam on siiski Gaiusega metsas seenel käia, sest ta kaitseb meid kõiksuguste salapäraste ohtude eest (nagu näiteks metskitsed ja mutid) ning hoiab meil silma peal. Gaiuse töömeetod on lihtne: ta lihtsalt jookseb minu ja K. vahel edasi-tagasi, et ikka perimeeter kontrolli all oleks, korjates vahepeal üles pisemat sorti murdunud puid ja üritades mind veenda, et ka kuusekesega saab siku-sikut mängida.
Gaius on absoluutselt kõige lahedam koer, keda ma tean, temaga suudavad võistelda veel ehk tädide koerad, kes on ka übertupsud. Ja kui ma kunagi kuskil metsas elan ja saan endale koera võtta, siis võiks ta olla sama lahe kui Gaius. Kuigi ta võiks peerurünnakute arvelt kokku hoida.