Tag Archives: intestines

truth and automatic doors

hoomamatu 5 Replies

See vihm… Ta on selline, et ta võiks olla juba lumi, aga veel ei julge. Ja millegipärast olen ma alati hästi üllatunud, kui ma näen, et vihmatäpid on asfaldil, kuidagi nagu ei mahu pähe, et jälle sajab. Või et miks juba lumi pole. Isegi talverehvid said alla (uh, ma pidin end füüsiliselt tagasi hoidma, et mitte kirjutada talvekummid), lumi võiks tulla juba! Või siis juhtub nagu juhtus õel täpselt kaks aastat tagasi, kui nad 15. novembril sõitsid pulmareisile ja tulid nädal hiljem tagasi tõelisesse purgaasse. Meil võiks ka nii juhtuda, kui me esmaspäeval, kah 15. novembril, ära sõidame.

Münchenisse loomaaeda.

Kuidagi imelik tunne on, et saigi see nädal läbi. See nädal tundus NII HULLUMEELNE, kuigi tegelikult ju polnud. Asi on lihtsalt selles, et ma olen harjunud olema üksinda – päevad läbi tööl üksinda, õhtul kodus üksinda… Ja sel nädalal olin ma 24/7 inimestega koos ja see oli kohutavalt kurnav. Ma tean, et peangi nüüd end ümber häälestama, algabki mõneks ajaks selline etapp, kus ma olengi pidevalt inimestega koos, aga ma ei saanudki aru, kui harjunud ma oma mõnusa üksindusega tegelikult juba olen. Ja siis juba algab etapp, mil ma pole kunagi üksinda, alati on keegi.

Viisin Epu bussijaama ja istusin natuke autos ja püüdsin aru saada, et mis tunne siis on. Jälle ühest kohast ära minna, jälle kolida, jälle üks eluetapp selja taha jätta. Ei saanudki aru, et oleks mingi tunne. Kuidagi nii tormasin läbi selle nädala, muudkui oodates, et ei peaks enam järgmist päeva ootama ja plaanima, et saaks lihtsalt olla, et ei mõelnudki kõigele sellele, mida ma teen viimast korda. Viin viimast korda PP klientide jaoks pakke postkontorisse. Astun viimast korda hommikusöögiga kontorisse. Istun viimast korda oma laua taga ja kuulan seina taga Valjuhäälset Naabrit. Tõusen viimast korda hommikul selleks, et minna viimast korda sinna kontorisse seda tööd tegema.

Imelik on. Ja kurb on, muidugi, ka. Aga peamiselt on harjumatu. Et kuidas siis nüüd ma ei tea, millal ma jälle näiteks Tiinat näen. Või kuidas nüüd siis enam polegi see minu töö uudiseid üles riputada või hommikul esimese asjana PP Facebooki-kontot külastada. Natuke muidugi kardan ka kõike seda eelseisvat, ma pole ju aastaid olnud ühegi toimetuse koosseisuline töötaja ja ma ei teagi enam, kas ma üldse oskan teha seda tööd.

Aga siis kohtud toredate inimestega, endiste kolleegidega näiteks, ja kõik tuleb jälle meelde. Et polnudki ju nii raske! (Enamasti.)

/

Mulle meeldib vaadata, kuidas kassid aknalaual istuvad. Mingis uuringus tehti kindlaks, et see tegevus, aknalaual istumine, pidi olema kasside lemmiktegevus. Kõikjal, kuhu ma lähen, on kassid akende peal, vaatavad mind oma suurte kassisilmadega ja liigutavad tasakesi vurre. Ma nii tahaks olla korraks nende kehades, tunda ja kuulda ja haista ja näha, nagu nemad näevad. Mitte, et ma tahaks olla kass, ei-ei, selliseid ambitsioone või luulusid mul pole. Aga kui saaks KORRAKS niimoodi hüpata – ma arvan, et see oleks nagu omamoodi narkootikum, see hetkeline tunne, kui sa ei ole oma kehas.

Või ajarännud. Tahaks hirmsasti, et saaks korraks hüpata mingisse teise aega, seista korraks näiteks 18. sajandi Tartu kesklinnas. Tunda seda lõhna ja tajuda, kuidas inimesed sust mööda tõttavad, kuulda neid helisid ja näha seda valgust. See oleks imeline, see hüpe.

Tuleb leppida unenägudega.

pregnant women are smug?

hoomamatu 16 Replies

Kirjutama ajendas mind Rentsi postitus, mis tuletas mulle meelde selle ägeda Garfunkel and Oatesi loo – “Pregnant Women Are Smug”. Mulle hullult meeldivad need tšikid ja see lugu on mulle ka juba ammu meeldinud, aga lihtsalt vahepeal meelest ära läinud. Ja olgu kohe öeldud, et ma ei võtnud tema postitust isiklikult, sest esiteks ta minu meelest ei loegi mu blogi ja vaevalt, et ta oma posti mulle mõeldes kirjutas.

Aga mõtlema pani see ikkagi. Sest tegelikult on ka minu meelest pregnant women smug. Ja nüüd olen ma ise üks neist. See on nagu minemine vaenlase tagalasse – ei oska kuidagi olla ega käituda, sest sa oled elu aeg arvanud, et NEMAD on jobud, aga nüüd tuleb välja, et sa oled ise kah jobu. Ja samas nagu ei tahaks oma vanast võistkonnast üldse lahkuda, aga peab.

Ma pole kunagi rasedatega väga kokku puutunud. Ükski mu lähedane sõbrants pole rasedaks jäänud – või õigemini on, aga ma pole kunagi ühtegi rasedust LÄHEDALT näinud. Jah, muidugi olen ma näinud neid suurema või väiksema kõhuga aeg-ajalt, kui me oleme kohvil käinud, aga ma pole kunagi näinud, kuidas rasedus kulgeb. Ja ega ma pole viitsinud ka rasedabloge väga lugeda, kui aus olla. Okei, Dooce on erand, aga tema sulest viitsin ma tõepoolest isegi seda lugeda, et tema laps vanni kakas.

ENIHUU. Ühesõnaga, tänu sellele, et ma TEGELIKULT pole ühtki rasedat naist rasedana tundnud, siis olen ka mina alati arvanud, et nad on peast kergelt soojad ja pärast sünnitamist muutuvad kanaemadeks, kes täidavad oma Facebooki-albumid saja erineva ülesvõttega oma kallikesest või, mis veel hullem, panevad UH või titapildi oma profiilipildiks.

(Mulle just meenus, et kui Epp Annat ootas, siis me sageli kirjutasime koos, aga Epu puhul see rasedus nagu… ei olnud pealetükkiv või nii.)

Ja tänu sellele, et ma ei tahtnud muutuda kõndivaks-rääkivaks klišeeks, olin ma alguses üsna kindel, et kirjutan rasedusest minimaalselt. Aga teate, mis? See on üsna võimatu. Sest see lihtsalt ON su elu teatud hetkest alates ja sa ei saa sinna midagi teha, et see MUUTUB oluliseks. Ma saan täiesti aru, et ilmselt ka mina armastan Põrnika lolliks, kui ma olen lõpuks suutnud ta oma ladypartsidest läbi suruda, sest kuidas muudmoodi olekski võimalik? Samas ma tõesti tahaks jääda eluterveks emaks, neid näen ma enda ümber ja kõrval küllalt, et mitte muutuda kaagutavaks kanaemaks, kes istub päevad läbi Perekoolis ja haub… noh, värke ja kelle maailm algab ja lõppeb koduga. Ei, muidugi kujutan ma ette, et ma jätkan aktiivset seltskonnaelu, käin iga päev trennis, kirjutan ja olen muidu tubli, sealjuures kasvab laps nagu seen pärast vihma ja ei nuta kunagi.

Suur tõenäosus on, et see nii ei lähe ja et ka mina lähen väikest viisi peast lolliks. Sest juba praegu ei tunne ma mingit suurt tungi seltskonnaelu elada, sest öelge mis tahate, ilma alkoholita pole ikka õige pidu, mina ei suuda end maha laadida, kui pean alkoholivaba õlut lürpima ja vaatama, kuidas teised ümber aina lõbusamaks ja lõõgastunumaks muutuvad. Lisaks sellele olen ma kogu aeg väsinud ja ma olengi parem kodus nii. Ja siit see kõik algabki.

Mis aga puutub smug-olemisse, siis ma väga siiski loodan, et ma seda pole. Sest ma ei tunne end eriliselt rahuloleva või üleolevana. Rase olla on IGAV. Ma ei saa midagi lõbusat teha, ma olen pidevalt väsinud ja ma raudselt ei tunne, et eelnev elu oleks kuidagi vähetähtis nüüd selle kõrval, et minust on saanud suur inkubaator ja mu crotch parasite varsti ringi jooksma hakkab. Mis puutub laulus toodud näidetesse, siis ma tahaks näha vanemat, kes OOTAB, et ta laps sünniks puudega või haigena (kuigi teades inimkonna-nimelist loomaaeda, siis on üsna tõenäoliselt ka selliseid olemas). Mul on küll suures jaos täiesti ükskõik, kas tuleb poiss või tüdruk, kuigi ma tahaks tüdrukut, sest poisiga ei oskaks ma midagi peale hakata (mõelge, kui keeruline on mul talle püsti pissimist õpetada). Ja kui me soo teada saame, siis me sellest saladust ei tee, sest SELLEPÄRAST ongi ju hea teada, et saab valmistuda, poisipõnnile raging pink värvi kostüüme osta (peal kirjad PRO-HOOR) jne.

Aga ju olen mina kah üks suur kõndiv stereotüüpne rase. Sest jah, ma ikkagi räägin sellest, sest mu elus ei toimu suurt midagi. Ma räägin sellest umbes samamoodi, nagu ma vanasti rääkisin mõnest rajust peost eelmisel reedel. Ainult et nüüd see raju pidu on iga päev ja ta on igav ja ta toimub minu sees.

Nii et ma pean ilmselt elu sebima. Ohjah.

tahanlund

hoomamatu 9 Replies

Ma tahan lund. Ja ma tahan jõule. Mul on kopp ees sellest vihmast ja pimedusest ja sellest, et lund ei ole. Ja ma olen tüdinenud tuulest, kuigi ma tean, et varsti hakkan ma alles õiget tuult nägema ja ma lohutan end mõttega, et eelmine kord harjusin ma aasta ajaga selle tuulega täitsa kenasti ära.

Ma tahan lund.

Ja ma tahan jõule.

Kas täna on reede? Täna võiks olla reede. Persse!

Ma tunnen end viimasel ajal pidepunktita. Justkui peaks kohe jälle algama uus elu ja justkui, aga tegelikult ma tahaks, et ma saaks ühes kohas kauem kui kaks aastat elada. Ma tahaks midagi, mis pole ajutine. Aga kõik mu elus on ajutine ja see on faking frustreeriv.

Jri tuletas meelde, et on Pink Floyd ja nüüd ma kuulangi neid ja tunnen end melanhoorana, sest on külm ja pime ja ma mõtlen sellele vinüülplaadile, mille ma Rüblikule kinkisin, “Delicate Sound of Thunder” ja mul on ikka veel kahju, et ta seda hinnata ei osanud. Miks sageli on nii, et kingitused, mida sa teistele teed, tähendavad sulle rohkem? Paned millessegi oma mõtte ja südame ja vaeva ja järgmisel aastal näed, et su kingitus on koha leidnud kolikambris või kingitakse see sulle kogemata tagasi. Aga teistmoodi ka kuidagi ju ei oska, on ju nii? Ikka tahad teha kingitusi, mis oleks OLULISED ja kuna lähtuda saad ainult endast (teise inimese sisse minna ei saa), siis lähtudki ja kingid midagi, mis sinu meelest võiks saajale ka oluliseks saada ja korda minna.

Ma tahan lund. Ja jõule.

Ja ma tahan, et oleks juba kolitud. Ma vaatan seda seapesa, mis on hetkel mu kodu ja mul hakkab pea valutama, kui ma mõtlen, et kõik see kaup tuleb kuidagi Tallinna liigutada. JÄLLE. Ja siis hakkab ta seal elama uut elu kastides, sest seal pole asju kuhugi panna, sest me elame tühjas karbis ja ausalt öelda ei kujuta ma isegi ette, milline võiks olla normaalne elutoa mööbel, sest mul on kõriauguni SEKTSIOONKAPPIDEST, ma isegi ei taha seda sõna välja öelda.

Aga ilma ka ei saa, eks. Sest kuhu sa siis asjad paned? Mõned saab ära visata, aga kõiki ei saa ka.

Ja ma ei võta üldse juurde. Ma tahan lund.

Nagu alati igalt poolt lahkumistega on, hakkad lõpuks otsima põhjuseid, MIKS on siit hea ära minna. Iga väiksemgi asi võib saada ettekäändeks, mis saab pärast pikaajalist korrutamist tohutusuureks põhjuseks. Kas see on mingi minakaitse, et sa pead tegema endale asjad vastikuks, et siis on nagu kergem nad maha jätta? Selle loogika järgi olen ma täna väga õnnelik, et pean eelviimast nädalat vihastama selle haige parkimissüsteemi peale, mis meil siin on. Ja selle loogika järgi olen ma üldse väga õnnelik, kui ma iialgi enam oma jalga sinna Ropka majja astuma ei peaks, sest seal elavad joodikud ja värdjad ja parkimiskohtadevargad, kes istuvad autodes ja joovad õlut ja irvitavad, kui sa oled kolm korda maja ümber tiirutanud, sest ei leia enam kohta, kus parkida.

Häid asju, mida tegelikult on alati olnud rohkem, jääb justkui aina vähemaks. Justkui. Sest endale on vaja ju sisendada, et sa teed õigesti, et siit ära lähed. On ju nii? Sest milline täiemõistuslik inimene läheks ära kusagilt, kust ta on ÕNNELIK? Nii ei saa ju olla! Inimeste jaoks on oluline, et sellised asjad oleks kooskõlas. Lähed ära? Järelikult on siin halb. Ah et TEGELIKULT pole? Mis sa siis ära lähed? Ah, et ikka lähed? No siis peab ju halb olema!

Lumi teeks kõik palju paremaks.

Ja mõned kastid. Kaste oleks kõvasti vaja. Ei tea, kas neid saaks kusagilt osta, nagu tsiviliseeritud maailmas saab? Sest mul on ka sellest kopp ees, et iga kahe aasta tagant pean ma käima kohalikes poodides ja neid kastidest tühjaks tegema.

Ma sain eile Trepis nii head suppi, et kell võiks olla juba kojuminekuaeg, et ma saaks hakata süüa tegema.

See post oleks pidanud olema teraapiline. Aga ei olnud. Ikka on paha olla.

Lumi teeks kõik palju paremaks.

ebausust vol 2

hoomamatu 7 Replies

“Kui sa sõidad silla alt läbi samal ajal, kui rong üle sõidab, tuleb panna rahakott pea peale. See pidi õnne tooma,” teavitas mind Abikaasa, kui pühapäevases liikluses Tallinna poole tuksusime ja eemalt üle silla roomavat rongi vaatasime. Minu reaktsioon oli muidugi: “WHAT. THE. FUCK.”

Järgmine wtf moment oli eile FBs, kui Jaanika (uh, ta pani vahepeal oma blogi kinni ja nüüd ei mäleta ma enam aadressi, et viidata) teatas, et ise juuste lõikamine olla “vanarahva” sõnul ebaõnne tooja. (Vanarahva panin jutumärkidesse, sest ma olen täiesti kindel, et vanarahvas lõikas ise endal juukseid ja see on lihsalt mingi ebausklike väljamõeldis.) Sellele protesteerisin ma häälekalt vastu, sest ma olen eluaeg ise juukseid lõiganud. (No mu elu on muidugi olnud ka parajad ühest august teise roomamise ja sitas sumpamise maailmameistrivõistlused, aga IKKAGI. Ma ei usu, et see kuidagi juukselõikamisega seotud oleks.)

No ja siis muidugi need kirjad, mida ma ikka aeg-ajalt saan. “Saada see edasi viiele inimesele, muidu juhtub 14.10. kell 14.10 sinuga midagi kohutavat!!11!!!!” Ja siis klassikaline: “Tänavune oktoober on eriline. Selles on 5 reedet, 5 laupäeva ja 5 pühapäeva. Seda juhtub kord 823 aasta jooksul.” Muidugi ei mõelud ka mina selle üle pikemalt, kuid eile FBs osakonnakaaslane called the bullshit ja juhtis tähelepanu, et selline oktoober oli aastal 1999, ka aastal 1982 jne. Teine osakonnakaaslane ütles seepeale, et tõesti on kuidagi veider, et osad usuvad, et üks seitsme kombinatsioon (7 nädalapäeva, eks) korduks vaid 823 aasta jooksul… Jah, ma just ei uskunud seda, aga ma ei hakanud selle üle ka pead vaevama, umbes nagu ma ignoreerin kõiki neid kirju, mis protesteerivad FB tasuliseks muutmise vastu, hoiatavad müstiliste kasutajate eest, keda sõbraks lisades sa saad arvutisse viiruse või kes teatavad, et teatud lehekülge FBs laikides annad sa parema käe pedofiilidele.

Aga tagasi ebausu juurde. Ebausk on küll tobe ja ajab naerma, aga ei saa öelda, et ma ise ei oleks ebausklik. Muidugi olen. Kooli ajal kirjutasin ma kõik oma kirjandid ühe pastakaga, mis oli minu arust õnnetoov. Kui ma lähen A-kujulise posti alt läbi, hoian ma hinge ja silmi kinni. Kui ma kõnnin kellegagi tänaval ja me möödume samast postist erinevalt poolt, siis ma ütlen pärast “Tere!”, et me tülli ei läheks. Ma ei taha anda rahakotist ära viimast rahatähte või suitsupakist viimast suitsu. Hahaa, kõik see jutt tuli mulle tuttav ette ja vaatasin, et ma olen korra juba ebausust põgusalt kirjutanud.

Ja ma ei taha asju ära sõnuda. Mulle ei meeldi rääkida asjadest enne, kui need on teoks saanud – see oli ka natuke põhjuseks, miks ma rasedusest ja nt abiellumisest kirjutamist edasi lükkasin. Ma ei taha rääkida sellest, kuhu ma tööle lähen, enne kui ma päriselt olen seal tööl (ja mind polegi kohe lahti lastud, nagu ükskord juhtus, kui ma enne õhtut hõiskasin). Siin muidugi mängib oma rolli see, et ma olen väga palju kordi pidanud hiljem selgitama, et MIS KURAT SIIS JUHTUS (vt eelmine abiellumine), kui olen enne õhtut ette ära hõisanud. Aga päriselt ei saa nii elada, et oma plaanidest üldse ei räägi ju.

Aga see “ära hõiska enne õhtut” süsteem kehtib ka mu unistuste puhul. Ma enam ei julge unistada, sest kardan nii ära sõnuda – nimelt on mul jäänud mulje, et kui sa millestki unistad, siis see ei saa kohe kindlasti teoks. Nii on mu unistused poliitiliselt korrektsed ja ümmargused nagu Tallinna linnapea jutt, sest ma ei taha, et miski võimaliku hea asja ära rikuks. Teisalt jälle konkureerib sellele ebausule kindel teadmine, et kui oled soovi universumisse lendu lasknud, siis on suurem tõenäosus, et see saab teoks. Nii ma siis olengi väga ettevaatlik oma soovidega ja kui tahan midagi “universumisse teele saata”, siis sõnastan väga hoolikalt oma mõtted. Ja unistuste jaoks soove raiskama ei hakka.

Mis on muidugi ääretult kurb, et ma enam unistada ei oska ega julge, olen sellest vist varemgi kirjutanud… Aga iga kord, kui ma olen hakanud selgelt ette nägema, milline mu elu kuue kuu või aasta pärast on, on midagi totaalselt persse läinud. Nii et ma seekord enam parem ei proovigi:)

rants

hoomamatu 5 Replies

“Aga tegelikult on see ju kõik ikka põnev ka!”

Istun arstist teisel pool lauda, surun haigutust alla ja vahin hoovi peale pargitud autosid. Ei, mul ei ole siin üldse igav, ma armastan oma saiki, seda nunnut ümmargust doktorit, kes on mind viimased kolm aastat vee peal hoidnud, ma lihtsalt olen nii väsinud ja mõtlen, et ta ilmselt arvab, et olen langenud mingisse koomasse, sest ei suuda raseduse ega kolimise suhtes mingit entusiasmi üles näidata.

“Ei-ei, muidugi on see põnev! Sa saad valesti aru, ma lihtsalt… olen NII VÄSINUD,” haigutan jälle. Muidugi on põnev! Ma ei pruugi emaduseks valmis olla (kes on?), aga ma tean, et MINA olen valmis, lõpuks ometi. Ja ma ei taha jätta maha Tartut ega oma punase köögiga korterit ega lapsepõlvekodu ega isegi mitte oma armast ümmargust saiki, aga ma pean.

“Aga ära mõtle nii, et sa pead. Sa tegelikult ei pea ju, sa TAHAD.”
“Ei-ei, ma PEAN! Ma ei taha! Sest kui ma ei lähe, läheb meie suhe katki, sest kaugsuhetesse ma ei usu ja…”
“No aga ega sa ju ei taha, et su suhe katki läheb?”
“Ee… ei taha.”
“Novot. Järelikult sa EI PEA Tallinna kolima, vaid sa tahad.”

See on juba teine arst, kes seda räägib. Kah armas, kuigi minuga alles viimased kuud. Vaadake, maniakaal-depressiivse diagnoosiga inimeste jaoks on rasedus üks suur risk ja tänu sellele olen ma pideva jälgimise all. Aga keegi ei jälgi mind pingsamalt kui ma ise, otsides igast meeleolulangusest, haigutusest või uneta ööst järgmist ohumärki.

Aga see on teise postituse teema, palju pikema ja põhjalikuma posti teema.

Aga asjades, mida ma pean… Ma VIHKAN asju, mida ma pean! Mulle ei meeldi, et ma pean ja pean ja pean, aga elu on täis asju, mida sa kogu aeg pead. Ja isegi need kuradi Kegel harjutused – kuigi ma olen neid elu aeg teinud, siis nüüd ma PEAN neid tegema ja nad ajavad mu närvi. Lisaks ma avastasin, et ma olen neid kogu aeg valesti teinud. Saate aru jah? Kuidas üldse on võimalik KEGELI HARJUTUSI VALESTI TEHA?! Aga näete, on. Ja mina tegin.

/

Eile õhtul ei tulnud mul und, kuigi olin NII VÄSINUD. Aga NII VÄSINUD olen ma kogu aeg.

“See ei pruugi sul ära minna,” rääkis tänane arst. “Aga võta asja positiivselt: need on su hormoonid, mis nii teevad ja nii peabki olema.”

Järsku lõin ma näost särama.

“Jah! Ma tundsin end nii halvasti, kui Alaska-Mann kirjutas, et tema arst lohutas: “Ära muretse, kui sa oksendad nii palju – see tähendab, et kõik töötab, et su hormoonid on laes!” Ja mina mõtlesin päevi ja päevi pärast seda, et mis siis minul viga on? Miks mina ei oksenda? KUS KURAT ON MINU HORMOONID?! Aga… mul ikkagi on hormoonid!”

Väikesed võidud iga päev – mul ikkagi on hormoonid!

Lisaks sundisin oma tänast arsti lubama, et väsimus läheb üle (ta tegi seda naerdes ja ma arvan, et hoidis laua all sõrmi risti). Sest ma ausalt enam ei jõua.

Mh. Tegelikult ma tahtsin kirjutada midagi toredat ja positiivset, aga kõik need postitused (neid oli umbes seitse), mis ma eile und oodates valmis mõtlesin (ma olen selline, jah, et mõtlen postitustes), on praeguseks meelest läinud. Ah, jah, “Mina olen ookeanist” tahtsin kirjutada, aga praegu enam ei jõua. PS! Selle raamatu võib saada meie praegu käima läinud blogimängus endale! Vaata kirjastuse blogist.

Ja homme, kui jõuan, siis kirjutan, miks see on hea raamat ja miks see oli halb raamat. Sest ta oli natuke halb ka.

kohtinguelu aastal 99

hoomamatu 5 Replies

Hakkasin kohtingujutu jaoks oma vanu märkmikke sirvima ja loen ja naeran oma 15aastase päevikut. Siin mõned eredamad näited. Uskumatu, ma olin juba ära unustanud, et kunagi ma olingi selline, kunagi oligi elu selline ühele teismelisele tüdrukule. Päevad kulusid poiste üle obsessimisele ja õhtud lauatelefonikõnesid oodates. Poistega sai vahetatud oma pilte, õhtuti sai pikalt räägitud, vahepeal saadi kokku ka… Selline oli siis deitimiselu! Kirjutatud 99ndal aastal, mil ma märkisin paari lausega päevikusse üles, mis ühel või teisel päeval toimus. Muidugi märkisin ma üles IGA telefonikõne. Oh, õnnis aeg enne mobiile!

“Ei olnudki nii hull päev, v.a et lasin füssa eesmärgil saksast jalga ja ta jättis tunni ära. Ise naeris.”

“Nägin V.-d*. Ütles mulle tere ka. E.** on Itaalias – ise on süüdi!”

*V oli üks poiss, kes mulle meeldis (of course) ja **E.-st olen ma tegelt ka blogis kirjutanud, ka tema oli üks poiss, kes mulle meeldis ja kes hiljem esmakordselt murdis mu südame. See oli juba siis, kui ta Itaaliast tagasi tuli (ise olin süüdi:).

“Saatsin talle meili, et ei helista talle enam. Ta sai mu jutust jumala valesti aru ja pläras kõigile. Olen jumala vihane ja solvunud!”

Vähemalt tol ajal ma juba oskasin meile saata.

“Luulevõistluse žüriis. Poisid on jumala normaalseks muutunud. Huvitav, mis neil viga on?! E.-d ei näinud üldse.”

Jajah, see on tõeline ohumärk, kui poisid ükskord normaalseks muutuvad!

“Käisime Markoga kossu vaatamas, Tannu ja J. olid ka, aga ei rääkinud meiega. Polaris võitis 62:60.”

(Järgmine päev) “Nägime Tannut, J.-i ja S.-i, nad ei öelnud tere. Helistasin Markole. Polaris kaotas 69:74.”

Need on neli järjestikust päeva:

“E.-d koolis ei olnud.”

“E. oli koolis, aga väldib mind.”

“E. ikka väldib mind.”

“Sain teada, et E. ei väldi mind. Olid muud põhjused.”

Kurat, see on nagu ühe armastuse lugu, kirja pandud lühilausetes:D

“Rääkisin E.-ga ja punastasin (jobu!). Tantsisin P.-ga.”

“Maris sai teada, et Kellyga* rääkisin. Kristi* on jälle vihane. Mul on närvid jumala läbi. Siki sai väravaga, nüüd on huul paistes.”

Tärnidega nimed on muudetud, need olid ühed pooltuttavad, mitte väga tähtsad inimesed. Mida ma rääkisin või miks närvid läbi olid, ma muidugi ei mäleta.

“Sain teada E. tüdrukust Tallinnas. Helistasin Markole. Tal oli hääl ära ja oli muidu armas. Ma ei tea, mis ma teen.”

Mõni päev hiljem…

“Sain botased ja arve. E!!!” ja järgmine päev: “Tuiasin ja nautisin õnne.”

Järgmine nädal läheb üldiselt selles vaimus, et “E.-d ei näinud.”

“K. jäi auto alla! E.-d ei olnud täna ka koolis.” Jap, seesama minu K., kes siiamaani mu elus figureerib.

“E. läks Tšehhi. Jäägu siis sinna!”

“Pole ammu joogat teinud. Jama. E. tuleb täna öösel tagasi. Sain Treffnerisse sisse!!!”

Ma olin ära unustanud, et ma juba siis tegin joogat – mille peale emme ükskord tüli käigus (no teismelised ikka tülitsevad oma vanematega) ütles, et see pole mingi sport, sa pead trenni minema!

Ja järgmine päev…

“Kristiina rääkis, et E. ei taha mind. Nii jääbki. Ta on munn mees.”

Ja järgmine päev…

“Olime Mascha juures, jõime džinni. Oli küllalt normaalne.”

Fakk, ma täiega armastan seda viimast lauset! Ja tol ajal tähendas džinni joomine ilmselt kaht 0,3st purki.

“Lumi pole ikka veel ära sulanud. Käisin günekoloogi juures, M. viis*. E. lõksutab liiga palju lõugu.”

On täielik müstika, miks M., Mascha tolleaegne boyfriend pidi mind günekoloogi juurde viima. MÜSTIKA. It’s not like ma olen pidevalt lasknud end suvalistel meestel naistearsti juurde sõidutada.

“Täna käisin ainult arvutis. Siis läksime Maschaga linna pääle. Keegi oli raha pannud. Täpsustamisel.”

“Kaks olid mailinud.”

Hahahaaa, maailma parim kild! See, et ma sain e-kirju, suisa kaks, oli asi, mis vääris päevikusse märkimist! Superaeg oli ikka, superaeg, ma ütlen.

Ja muidugi lõppeb märkmik kõige põnevama koha pealt, kui ma saan lõpupeol tuttavaks mingi Petsiga (kellest mul pole MINGIT mälestust) ja kes kaks päeva hiljem helistab! Mis sai? Mis sai sellest Petsist, kellega ma 9. klassi lõpuõhtul tuttavaks sain? Jääbki saladuseks:)

E. obsession jätkus ka mõnda aega… Ja järgmisel aastal kolis ta Tallinna ning ma nägin teda uuesti esimesel kursusel ühes neist suurtest loengutest, kus oli mitu teaduskonda koos. Ma pidin konkreetselt ÄRA SUREMA, kui tema peanuppu enda ees istumas nägin! Ära surema, ma ütlen! Ja siis kolis ta veel mu ema ühikasse ja… Ühesõnaga, esimesed ülikooliaastad olid täis piinlikkusttekitavaid kohtumisi, kus ma tundsin end sellesama 15aastase tüdrukuna, kellele ta vee peale tõmbas.

Ja E.-le kohaselt ei lõppenud ajukepp ka siis, näiteks rääkis ta mu õele, et kavatseb mu naiseks võtta… No kuidas on võimalik nii MITTE obsessida?! Oh aegu, oh inimesi…

LHV poistest ja savikruusist

hoomamatu 5 Replies

Mul on nii hirmus kahju neist LHV poistest, kes Selverites (ma ei tea, kas mujal ka) potentsiaalseid uusi kliente otsivad ja päevad läbi seal seisma peavad. Ma üritan neist alati nii mööda saada, et järgin reeglit don’t look monkey in the eye, monkey WILL attack! Alati see muidugi ei päästa, aga siis ma ütlen kiirelt, et mu pension on juba LHVs (vale) või siis võimalikult viisakalt, et ma ei soovi midagi.

Samas ma ka imetlen neid, sest peab ikka olema inimene, kes sellist – minu meelest tohutult alandavat – tööd teha saab ja ikka olla rõõmus ja rõõsa. Ma saan aru, et NENDE jaoks ilmselt see pole alandav, töö nagu töö ikka! Mõne teise jaoks on ajakirjanikutöö alandav, eks, kõik on seisukoha küsimus. Aga mina müügitööd teha ei suuda, pole kunagi suutnud. Mulle hakkab KOHUTAVALT vastu see, kui ma pean võõraid inimesi seepama või üldse nendega rääkima. Selles osas mulle ei ole kunagi meeldinud need ajakirjanikutöö osad, mis mult seda nõuavad – tänavaintervjuud (“Paar sõna Eesti Raadiosse!”) ja näiteks mingid üritused, kus tuleb kohal olla ja käia tuntud inimestega rääkimas. Ma kohe ei taha inimesi tüüdata, mulle hakkab vastu noh! Mulle meeldib kuulata nende lugusid ja kirja panna, aga mulle ei meeldi tüüdata!

Kunagi töötasin ma ajalehepoisina (kah üks alandav amet minu jaoks – ja ma rõhutan, et paljude jaoks pole üldse, kellel on teistsugune iseloom). Tervelt ühe päeva töötasin. Ekspressi müüsin ja Ekspressi kontor asus kas samas majas, kus praegu on PP kontor või kohe kõrval, täpselt ei mäleta, aga sealt ma oma lehed kätte sain. Ma ei mäleta, kui vana ma olin, võibolla 12, aga iga müüdud lehe pealt pidime me saama 20 senti. Huvitav, palju nad tänapäeval saavad?

Ja ma müüsin TÄPSELT ÜHE LEHE. Õhtuks olid pisarad silmas, kui oma õnnetu 20sendisega koju läksin. Ma lihtsalt ei suutnud minna võõrastele ligi, veel vähem suutsin ma tänaval niisama kisada. Mis on iseenesest huvitav paradoks, sest üldiselt mulle ju meeldib olla tähelepanu keskpunktis ja mulle ei valmista avalikud esinemised üldiselt mingit probleemi (st närvis olen ikka, aga ei midagi surmavat). Ka meeldib mulle võõrastega SUHELDA (mitte küll tänaval, aga uute tutvuste sõlmimisega pole mul ka kunagi probleemi olnud – küll nende hoidmisega) ja mul on märkimisväärselt vali hääl (ka siis, kui ma vaikselt üritan rääkida), nii et kõigi eelduste kohaselt peaks selline töö mulle sobima kui rusikas silmaauku. Aga võta näpust!

Kunagi olen ma siiski ka edukalt müügitööd teinud. Vanasti asus (või asub praeguseni) Pargi tänavas Vadi pood, mis müüs looduskaupa – teesid, kudumeid ja nõnda edasi. Kui ma olin veel õige tillu, no ütleme 9aastane äkki, siis veetsin ma oma päevi ühel suvel seal poe ees kõõludes ja võõraid inimesi poodi sisse kutsudes. Sisseviskajana siis. Ma ei tea, kelle idee see oli – ma isegi ei mäleta, KES seal müüja või omanik oli, aga on suur tõenäosus, et see juhtus lihtsalt minuga, nagu ikka asjad juhtuvad. Tasuks sain ma vist mingeid savist kruuse või teed või midagi.

See kõik tuletab mulle meelde, et ma pikemat aega plaanin posti lapsepõlvemängudest, aga pole veel selleni jõudnud…

Ma arvan, et need paradoksaalsused käivad minuga kokku. Täpse sõnastuse sellele, mis minuga toimub, leidsin ma (jälle) Gilberti raamatust. Olgu kohe öeldud, et alati ma ennast temas ära ei tunne, üldse mitte, aga see läks küll naelapea pihta ja sõnastas midagi, mida ma olin ammu sõnastada tahtnud. Et mul on tohutu entusiasm elu suhtes, aga mul pole alati energiat kõike läbi viia. Ja nii ma lõpetangi samamoodi terve hulga kohustustega, mis ma alguses olen särasilmil vastu võtnud, ja lihtsalt EI JÕUA. Vist öeldakse ka, et vaim on valmis, aga liha nõder. Nii et teoorias ma oleks täiesti valmis LHV poiste kombel poodides seisma, aga praktikas ei suudaks ma leida enda seest energiat, et kellelegi teregi öelda, rääkimata siis veel millegi müümisest.

Las müügitöö jääb teistele. Neile, kes seda oskavad.

Internet, mul on hommikuti süda paha

hoomamatu 45 Replies

Tegelikult mul pole hommikuti süda paha, aga ma ei suutnud muud pealkirja välja mõelda. Ühesõnaga, mul pole süda paha, aga rase olen küll. Nii et kampaania Septembris Ei Joo jätkub minu jaoks määramatu ajani, aga vähemalt umbes 25. aprillini, mil on oletatav sünnitähtaeg.

Seni on kõik kulgenud kenasti ja fantastiliselt ja ma olen ainult paar korda peast rasedaks läinud ja lasknud hormoonidel end keset päeva lambikohast nutma ajada (köök ON oluline, mind ei huvita, mis teised ütlevad!!!). Isusid ka eriti pole, ainult haput tahaks hirmsasti, nii meisterdan ma vähemalt kord nädalas Tom Kha suppi, sest see on NII HEA ISSAND MA EI TEADNUDKI KUI HEA VÕIB ÜKS SÖÖK OLLA!

Üldiselt olin ma üsna tõrges asja avalikuks tegemise suhtes, sest, noh, nii palju kui ma olen oma uudist teatanud, olen ma kuulnud, et IGAL ÜHEL on asjast oma arvamus. Kes on kibeda naeratusega teatanud, et kogu asja juures on kõige parem see, et pole päevi. Kes on nukralt hoiatanud, et oota sa, küll sa näed, kui kohutavaks su elu muutub. Kes on suured silmad ja kõrvad teinud, kui on kuulnud, et ma tahan Tartus sünnitada, sest kes siis seda enne kuulnud on, et värske ema oma ema tuge vajab ja tema juures tahab olla! Mehega peaks koos olema sel ajal hoopis! Või siis kes on tõrksalt pead vangutanud, sest Tallinn maksab ju palju suuremat sünnitoetust*! Ja kes leiab, et ma ei tohiks üldse tuunikala süüa, või siis arvab mõni teine, et hapukoor tuleks asendada maitsestamata jogurtiga, sest ÕUMAIGAAD SA LÄHED JU PAKSUKS.

Uh, lähen jah paksuks, st veel paksemaks. Teoorias tohiks ma vaid kaheksa kilo juurde võtta, praktikas olen kaheksandiku juba omastanud. Ja praktikas on mul juba praegu isu suurte paksunaiserõivaste järgi, sest tahaks olla peidus ja pehmes ja silma alt ära, sest kuigi tissid on paisunud hiiglasuureks (mis on muidugi super), siis nahk on muutunud teismelise omaks ja ma käin ringi, õige valguse all välja paistes nagu miiniväli.

Ma teen nüüd avalikuks ka need paar rasedateemalist posti, mis olen siia privaatselt kirja pannud. Ja ma tegelikult ei kujuta ette, kui palju ma seda teekonda blogis kajastama hakkan (vt ülaltoodud põhjused selle kohta, kuidas kõik teised teavad kindlasti paremini), võibolla panen need postid parooli alla näiteks.

Aga kui ma peast kanaemaks lähen (mõõdukas koguses on see lubatud), siis luban teil tulla ukse taha ja mind välja rokkima vedada.

Ja mulle ühe SUURE mojito välja teha, sest mojitod, vot neid igatsen ma kõvasti.

Aga nüüd nõuab Põrnikas, et ma õhtusöögiks itaalia jäätist sööksin. Puhtalt selle auks, et arst ütles täna, et mu hemoglobiinitase on IDEAALNE. Ideaalne noh!

—

*Mis pole päris tõsi, vähemalt esialgsed uuringud andsid mulle info, et kokkuvõttes maksab Tartu rohkem, Tallinnal on lihtsalt ühekordne suur summa.

2/10/05

hoomamatu 1 Reply

Laupäeval täitus viis aastat mu vanaema surmast. Käisin eelmisel pühapäeval tema (ja vanaisa) juures istumas, kui oli olnud erakordselt kehv päev ja ma tundsin, et lähen kohe peast hulluks, kui kellegagi rääkida ei saa. Aga kuna ma olen katsunud hoida viimasel ajal seda joont, et kodustest probleemidest võõrastele (st inimestele väljaspool meie mikroperet) rääkima ei torma, siis jäigi kuidagi nii, et ainus võimalus oli minna ja rääkida vanaemaga. Teades, et tema nõu on vaikiv.

Istusin seal päris kaua, päike kuldas lehed üle ja ma kuulsin, kuidas sügis ümberringi kahises. Toetasin selja vastu naaberhauakivi ja lihtsalt istusin ja kuulasin omaenda kisavaid mõtteid. Viis aastat on juba möödas… Ühest küljest tundub, justkui oleks see kõik olnud alles eile… See, kui ma päev enne surma Birxi ja Tannuga Maailma restoranis istusin ja vanaemast rääkisin… See, kuidas ma pärast matuseid raamatukogu ees pingil istusin ja “Alice Imedemaal” lugesin ja kuidas raamatu sürreaalsus elu sürreaalsusega segunes…

Ja teisalt on see kõik ikka nii ammu. Vaatad mälestustele tagasi ja nad on nagu udus, nagu unenäos. Ei mäleta enam vanaema lõhna, ei mäleta enam igapäevaseid jutuajamisi, ei mäleta enam, mis teda naerma ajas. Mäletan ainult tema küürutavat kogu ristsõnade kohal. Mäletan rasvast tilkuvaid imehäid kotlette, mis olid liiga soolased, sest vanaisa ei saanud ilma tulise soolata elada. Ja tegelikult ma ei nmäleta, kas ma üldse kunagi temalt milleski nõu küsisin, ma olin vist liiga noor ja rumal veel selleks, et aru saada vanaema nõu väärtusest.

Ka seekord ei osanud ta vastata, või siis ma ei osanud õigesti küsida. Oli lihtsalt sügis ja langevad lehed ja hubisev küünlaleek ja mina ise oma mõtete segapudruga, mis kuidagi selgemaks ei tahtnud saada.

/

Laupäeval, 2. oktoobril, sel päeval, kui sai viis aastat, oli täiuslik laupäev. Me tõusime ja kohvitasime ja läksime Võrumaale matkama. Käisime Munamäe otsas ja trampisime mööda Rõuge järvede kaldaid üles ja alla. Lõunapausi pidasime piltilusa järvekese ääres, eemal kires kukk ja keset aasa lösutas kellegi suitsusaun, mis paistis nii mahajäetud. Mõtlesin, kas vanaema näeb mind praegu, kas ta hoiab meil silma peal või on ta juba uuesti sündinud ja tegeleb uute oluliste eluasjadega. Mõtlesin, kas ta on rahul sellega, mida ta näeb (kui näeb).

Ja ma arvan, et ta oleks olnud õnnelik, nähes, kuidas ma oma abikaasaga keset metsi kallistan ja suudlen. Kuidas me Siki juures teed joome ja elust räägime. Kuidas me kuususid-kutsusid kallistame. Kuidas me hiljem õhtul sõpradega kokku saame, kuidas me pisarateni naerame ja lihtsalt õnnelikud oleme, et on veel inimesi, et on veel hetki. Pühapäeval käisimegi Sikiga surnuaial. Oli juba pimedaks läinud ja küünlad paistsid puude vahel tontlikud, aga kohutavalt ilusad. Oli pime ja natuke külmakrõbe ja oli uskumatu.

Ma loodan, et ta on rahul. Ja hoolimata sellest, et mälestused kipuvad tuhmuma, igatsen ma tema järele tegelikult iga päev.