Tag Archives: intestines

being prepared

hoomamatu 6 Replies

Täna öösel nägin ma unes, et hakkan sünnitama. Mu sünnitus sarnanes natuke Heljo Männi (KELLEGA MUL ON ÜHEL PÄEVAL SÜNNIPÄEV!!!) kolmanda lapse sündimisega, millest ta mulle rääkis (intervjuud loe homsest Naistest) – see väldanud üheksa päeva. No et veed tulid ära ja arstid keeldusid tegemast talle keisrilõiget, kui muu protsess juba pihta ei tahtnud hakata, sest “iga operatsioon on ohtlik ja teil on ju kaks last vaja üles kasvatada!” Noh, unes ma läksin ka haiglasse ja valud olid täiesti regulaarsed, umbes tunnis kord. Ja nii PÄEVI. Lõppu ma ei mäleta, aga ma mäletan, et ma olin üsna veendunud, et mu sünnitus kestab igavesti JA MUL POLE ISEGI ÜHTEGI SARJA VAADATA!

Hommikul hakkasin triiksärki selga nööpima ja olin siiralt üllatunud, et see mulle selga ei mahu. Ma tükk aega tõesti ei saanud aru, et miks ta nii kitsas on. Ma saan selle panna ainult nähtuse pregnant brain arvele.

Ma olen lugenud tohutul hulgal emadusest ja rasedusest pajatavaid raamatuid. Kuigi ma alguses arvasin, et ei viitsi väga, olen nüüd avastanud, et põnev on. Ja üldiselt kujunebki nii mingi pilt, mis laias laastus peaks emadusele vastama. Nagu mosaiigikildudest kokku pandud. Ma ei taha uskuda, et minu kogemus nüüd väga radikaalselt erinev saab olema, kui kõikidel teistel naistel – aga samas ei julge ma ka mingi hinna eest öelda, et ma olen valmis. Sitta ma olen! Aga vähemalt ma loodan, et ma TEAN erinevaid võimalikke stsenaariume ja oskan nad ära tunda (ning loodetavasti mäletan, mis raamatus millest juttu oli, et sealt see koht üles otsida).

Praegu loen kõikide lemmiknumpar-mehe Jamie Oliveri naise Jools Oliveri raamatut “Minus Nine to One”. Ootasin selle saabumist pikisilmi ja pidin pettuma. Lihtsalt, noh, kuidas seda nüüd kenasti öelda… Tüdruk ei oska kirjutada hästi! Seda väikest tõsiasja ignoreerides on ta küll aga tohutu tellise valmis meisterdanud. Ja noh, see et ta kirjutada väga ei oska, polegi nii morjendav, kogemustest on ikka tore lugeda. Kui ta ainult iga lauset hüüumärgiga ei tahaks lõpetada… Õh. Teate, ta on selline kindlasti hästi tore ja soe inimene, aga ta on minu maitse jaoks liiga roosa. Hoopis teine tera on Dooce’i “It Sucked and Then I Cried”, mille peaks uuesti üle lugema, sest tellisin selle kunagi ammu enne rasedaks jäämist. Mäletan, et torkasin selle soon-to-be-Abikaasale näppu sõnadega “Kui sa kunagi tahad minuga lapsi saada, siis see on raamat, mida sa PEAD lugema.”

Muidugi ei ole ta seda senimaani lugenud.

Aga kõige üllatuslikumalt on mind ehk kõige paremini asjadeks ette valmistanud Virginia Ironside’i “Minu oivaline elu”, mis on 60aastase naise päevaraamat. Jah, just! Rasedus meenutab tohutult vanadust! Näiteks:

Siis panin ma riidesse. See ei ole enam nii kerge. Minu mäletamist mööda panin ma varem sukkpüksid jalga nii, et hoidsin tasakaalu ühel jalal seistes. Nüüd istun ma voodil ja ukerdan nagu siil, kui neid üles tirin, jalad õhus kõlkumas.

Ma pean lisama, et sokkide-sukkade jalgasaamine polegi eriti naeruväärne vaatepilt, kui seda võrrelda bandaaži selga panekuga, sest mu arst ütles, et see tuleks peale panna hommikul PIKALI OLLES. No et nii toetab paremini või. Aga täitsa huvitav kogemus on suure kõhuga ukerdades pikaliasendis selga saada mingit venivat jullat, MILLE KINNITUS ON SELJA PEAL. Nii olengi ma sunnitud hommikuti mingeid “ärkav kaamel” nimega joogaharjutusi tegema, kõht taeva poole, bandaaž pidevalt näpust laksatamas, niipea, kui ma otsad lahti lasen, arvates, et NÜÜD jääb ta ju küll kinni.

Aga Ironside räägib ka sünnitusest ja lapsekasvatamisest (ja vanaemaks olemise erinevusest emaks olemisest) ja kuigi tema kogemused olla õudsed, on need olnud suurepärane õppematerjal. Päriselt, ma usun, et nüüdseks tean ma kõiki kohutavaid variante, mis võivad sünnituse ja lapse esimeste elukuude jooksul juhtuda. Miski ei suuda mind enam üllatada ja, ausalt öeldes, ma ei oskagi nagu karta. Mingi imelik pohhuism on tekkinud selle kõigega seoses. No et kui läheb sitasti, küllap siis tegeleme sellega. Ja kui Põrnikas liiga vara välja trügima ei hakka, ei ole ma ju ka üksi ja kõigi eelduste kohaselt on mul ema ja õde käepärast võtta ja koos saab ju ikka hakkama – mõelda, diplomeeritud õde ja diplomeeritud ema! Aga alati on variant, et ma hakkan KOHE sünnitama ja Põrnikal tuleb esimesed elunädalad veeta mu sokkidekorvis, sest meil ei ole veel ühtegi asja ostetud.

Aga see korv on täitsa mugav ja vähemalt on tal terve persetäis sipukaid. Toit olla kuuldavasti kah käepärast.

Nii et bring it on! Ma ei ole valmis, aga ma olen selleks valmis, et ma pole valmis!

privaatsusest

hoomamatu 11 Replies

Kui ma eile oma arvutijama õele kurtsin, mainisin, et õnneks on veel Abikaasa arvuti, mida saan häda korral kasutada, kui ta mulle sinna kasutaja teeb.

“Mis, sa niisama ei võigi tema arvutit kasutada või?” küsis õde kuidagi pahaselt ja üllatunult. Ma ei osanud esiti midagi eriti vastata, sest point on selles, et mulle EI MEELDI teise inimese asja kasutada, sest mulle ei meeldi absoluutselt, kui keegi minu asja kasutab.

Ja see tõi meelde ühe teema, millest olen tahtnud ammu kirjutada. Ja kuna meeleolu läks helgemaks, tööasjad hakkasid jooksma ja Haigekassa ütles mulle, et it’s okay you pregnant girl, siis võtan selle teema nüüd üles.

Ehk siis privaatsus. Peamiselt: privaatsus suhtes.

Nagu mu püsilugejad teavad, olen ma ÄÄRMISELT paranoiline inimene. Mul ei pruugigi olla teab mis saladusi, aga mulle põhimõtteliselt ei meeldi, kui keegi mu arvutis või telefonis sorab, minu kodus on (nii et mind ennast juures pole) ja nii edasi. Sellepärast on mul olnud väga raske selgitada, miks mulle käib nii vastukarva see, kui äi meil korteris mingeid asju tegema tuleb ja meid kumbagi ennast kodus pole. See polegi niivõrd seotud usaldamatusega või konkreetse inimesega, ma põhimõtteliselt tunnen end violated, kui kellelgi on teoreetiline võimalus – otseselt ja piltlikult – mu mustapesukastis sorida.

Samas ma olen päris kindel, et kui suvalisele inimesele jätta juhuslikult käeulatusse kellegi märkmik või päevik, siis 85% inimestest vaatab sinna sisse. 95%, kui peale on kirjutatud “Salajane!” See lihtsalt on inimloomus, usun seda vankumatult.

Ma võin kindlalt väita, et pole mitte kunagi oma mehe telefonis sorinud või tema sõnumeid lugenud. Ma ei saa aga kindlalt väita, et seda kiusatust poleks kunagi olnud – ikka ju vahepeal kihvatab sees, kui näed, et kellegagi käib hirmus smsimine, aga täpselt nii, nagu mina ei tunne, et ma peaks ette kandma, kellega ma messin, tahan ma anda ka teisele inimesele selle vabaduse ja õiguse.

Küll aga olen ma tundnud õiglast pahameelt, kui on öösel helistatud ja teises otsas on ilmselgelt purjus tütarlaps segast pannud. Vaadake, meie kodus oli selline reegel – pärast kümmet ei helistata. Tol ajal käis see reegel küll lauatelefoni kohta, kuid ma olen seda laiendanud ka mobiiltelefonidele. Minu meelest on see lihtsalt ääretult ebaviisakas, kui sa helistad pereinimesele keset ööd. Või miks peaks see olema pereinimene – ka pereta inimestel on õigus öösel magamisele, on ju nii! Muidugi peame me õega kesköiseid kõnerallisid teinekord, aga “omadega” ongi natukene teised reeglid. Eriti, ma kujutan ette, hakkavad mind potentsiaalsed hilisõhtused või öised kõned häirima siis, kui tita majas ja kogu elu hakkab tema ümber keerlema. Siit lõigust jääb nüüd mulje, nagu meil muud polekski kui kahtlased naised, kes öösiti helistavad, nii et olgu öeldud, et see juhtus ainult ühe korra. Mulle endale helistas kell 4 öösel üks juhututtav nelja aasta tagusest ajast paar päeva tagasi, nii et selliseid asju tuleb ikka ette ja ükskõik, kas helistatakse mulle või talle, pahandab see ebaviisakus samamoodi.

Nii et tüüpilise Veevalajana pean ma vabadust ja privaatsust ääretult oluliseks. Ma ei taha olla see, kes nõuab ettekannet, aga samas ma eeldan, et paarisuhtes olevad inimesed siiski jagavad teineteisega oma elu ja igapäeva, sealhulgas ei tee ka saladust sellest, kellega nad suhtlevad ja sõbrutsevad. See on selline omamoodi värk – et faktid on tähtsusetud, kuni neist räägitakse. Kui neid varjama hakatakse, muutuvad nad ühtäkki tähtsaks ja on ohumärgiks. Saate aru umbes, mida ma mõtlen? Näide. Fakt, et ma oma eksiga teinekord telefonitsi suhtlen, on täiesti süütu, me oleme omavahel sõbralikud ja ma tunnen isegi uhkust, et suudame normaalselt suhelda. Aga kui ma seda varjama peaks, siis muutuks see ju kahtlaseks teise inimese silmis, eks? Tekivad paratamatult küsimused, et miks ta mulle sellest ei räägi, järelikult on midagi varjata jne…

Samas ma tean, et privaatsusküsimusse suhtutakse paarisuhetes erinevalt. Mõnede jaoks on normaalne, et teineteise eest sõnumeid ja isegi meili ja paroole ei varjata. Teiste jaoks on normaalne, et igast päevateost ja toimunud vestlusest kantakse ette. Kolmandad lähevad marru, kui nende teinepool peaks vastassugupoolega (nende meelest) provotseerivalt suhtlema ja hoidku jumal, kui eksid välja ujuvad. Igasuguseid inimesi, suhteid ja temperamente on, eks igaühele oma. Aga ma olen kunagi olnud suhtes, kus mu arvutis soriti ja trennis käimist peeti kindlasti kohtinguks armukesega ja mulle selline asi ei sobinud.

Me kodus ikka viskame omavahel nalja teemal “kuri naine”. Mitte väga tõsiselt ja isegi mitte hukkamõistvalt, kuigi teinekord tunduvad ühe või teise suhte meetmed arusaamatuna ja “kurjad mehed” ja “kurjad naised” hirmutavad mind. Võib-olla nad hirmutavad mind sellepärast, et ka minus on tegelikult see “kuri naine” olemas? Ja et ma ei salli teda silmaotsaski? Inimesed koosnevad ju poolustest… igaühes on olemas nunn ja prostituut, eks.

Ja siis on veel muidugi see küsimus, justkui see, kui poleks armukade, tähendab seda, et ei hooli. See on tõeliselt paradoksaalne arvamus ja samas ma ise teinekord tunnen ka nii. Imelik, eks! Et me (üldistan) ei taha, et armukadetsetaks, samas muutume murelikuks, kui EI armukadetseta. Võib-olla näitab see seda, et suhtes on millestki puudus – komplimentidest, armastusavaldustest, kindlusest? Eesti mees on tantsulõvi, nagu öeldakse, ehk et ega nad ju väga suure suuga igapäevaselt armastust vanduma ei kipu, äkki siis ongi tekkinud väärastunud arusaam, et armukadetsemisega näidatakse tundeid? See siin on puhas teooria ja ei põhine otseselt ühelgi konkreetsel inimesel.

Nii et selle privaatsusega on keerulised lood. Nuhkimise puudumine ei tähenda alati ju huvipuudust, pigem ikka austust teise inimese privaatsuse vastu. Samas aga ikkagi eeldaks, et omavahel suheldakse, räägitakse, ei hoita saladuses, kellega suheldakse ja sõbrutsetakse. Keeruline värk, eks. Kui küsid – siis nuhid ja rikud teise inimese õigust privaatsusele. Juhtumid võivad olla tähtsusetud, kuni neist räägitakse, aga kui varjama hakatakse, siis muutub asi kahtlaseks…

Ühesõnaga, ega ma ise ka ei tea, kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsin, see on keeruline teema. Aga üldiselt ma arvan, et peaks teise inimese soove austama – seni, muidugi, kuni need soovid sinu õigusi ei riku. Nii et kui ma oleks koos kellegagi, kes nõuaks igal õhtul mu päeva jooksul tulnud kirjade ja sõnumite ja MSNi logide läbilugemist, siis see ei töötaks kohe mitte, sest minu jaoks on need asjad privaatsed ja mitte kellegi teise asi. Õnneks mul ei ole kuri mees ja ma loodan, et ma ei ole kuri naine.

Kuigi vahepeal olen ma üsna võimatu naine ja teinekord on mul üsna võimatu mees. Aga see ei puutu antud juhul üldse asjasse:)

Uus kassahitt “Hädaorg” – kinodes jaanuaris 2011

hoomamatu 7 Replies

Ma vist ei tohiks üldse enam vinguda. Mitte iialgi. Sest niipea, kui ma suu lahti teen ja kurdan, et kõik on pahasti, siis läheb kohe veel halvemini.

Kõigepealt olen üritanud end (hilinenult) kurssi viia igasuguste seadustega, mis puudutavad sünnitushüvitist ja emapalka. Selgus, et jään vist sünnitushüvitisest ilma, sest selleks peab olema kolmekuuline tööleping, aga mul ju ainult kahekuuline, sest ma tulin ju ajutiselt asendajaks ja oli ju teada, et ma lähen veebruaris dekreeti. Seda väikest pisiasja polnud muidugi Haigekassa vastaval lehel kirjas (3kuulise juttu), leidsin vihje sellele guugeldades, kui otsisin tegelikult hoopis midagi muud – et mis õigused on mul sissetulekutele sünnitus- ja vanemapuhkuse ajal. (Hiljem: tuli välja, et see 3kuulise jutt käis võlaõigusliku lepingu kohta ja minuga on kõik korras, jee!) Vastust muidugi ei leidnud, ka Riigiteataja, mida ma muidu ikka armastan, oli selle koha pealt õige napisõnaline. (Nii et kui keegi oskab mulle lühidalt ära seletada, mis sissetulekud – kui üldse – võivad olla, siis kommentaarid on avatud!)

Mõte sellest, et 35 000 krooni jääb lihtsalt saamata ühe kuupäevalise ebasobivuse pärast ajab mind nutma.

Aga ma ei nutnud. Oigasin ainult ja sain vihaseks. Ja siis läksin arvutiga restardile ja kööga! Ei võta enam pilti ette, teatab et on error 0x000000e ja et ime muna. Soovitab veel sisestada Windowsi plaat, et recovery teha. No ma sisestaks hea meelega kasvõi mitu plaati, KUI MUL OLEKS CD-LUGEJA!

Parandusest öeldi, et põhimõtteliselt on kaks varianti, kas on kõvaketas pekkis või OS. Ühel juhul jään kõigest ilma, teisel juhul pean kõvasti maksma (aga porno jääb alles!). Ja kaks nädalat kuni kuu aega on siis jälle arvutivaba elu, sest järgmine nädal on ju viimane töönädal.

Siis ma ka veel ei nutnud. Läksin pahuralt voodisse, kui olin guugeldanud shit out of error 0x000000e ja jõudnud järeldusele, et selle probleemi lahendamine käib kaugelt üle minu blondi pea (kuigi ma olen kindel, et eelmise errori parandamine on üldse põhjus, miks mul see error praegu ette lõi ja see on nõme, välised kõvakettad on nõmedad!).

Nutsin siis, kui õde helistas ja küsis, et kuidas läheb ja ainus, mis ma suutsin öelda, oli “Sitasti!”. Kõõksusin ja kurtsin, et kõik on nõme ja paha ja maailm on minu vastu ja keegi niikuinii ei tule jälle mu sünnipäevale ja miks ma kellelegi tähtis ei ole ja ma ei jaksa enam voodistki tõusta, sest nii valus on ja miks keegi must aru ei saa, et mul on valus ja paha ja raske ja miks kõik mult nõuavad, et mul poleks valus ja paha ja raske ja ja ja

Totaalne emo, ühesõnaga.

Nüüd ma ravin oma emo suure tööga ja Haigekassasse pahaste kirjade kirjutamisega (teades, et sellest muidugi abi ei ole), ja kavatsen niipea, kui nädalavahetus tuleb, küpsetada sada kooki ja minna teki alla peitu. Päh.

asjad, millest ma Tallinnas aru ei saa

hoomamatu 25 Replies
  • Kioskid. Ma ei saa aru Tallinna kioskitest. Tartus on kioskid, mis on funktsionaalsed – sealt saab krõpsu, limpsi, talongi ja ristsõnu. Suitsu kah. Ja peale on kirjutatud R-Kiosk. Lihtne, selge, konkreetne. Pole küsimustki, kaua nad näiteks avatud on, sest R-Kioskid on vist kõik sama kaua avatud. Aga Tallinna kioskid… appi! Alguses ma arvasin, et see on mingi üks anomaalia-kiosk, millest ma mööda juhtusin sõitma, aga siis ma sain aru, et igas tähtsamas bussi-, trammi- või trollipeatuses on üks selline. Seal müüakse MÜSTILISI asju. Näiteks kaisuloomi. No jumal hoidku, MILLINE INIMENE ostab kioskist kaisuloomi?! Ja siis müüakse seal veel igast kummalisi sädelevaid ja säravaid asju, küünlaid, juhtmeid, susse, säraküünlaid ja nii edasi. Müstika. Müüjad räägivad eranditult vene keeles ja enamasti näitavad arvet väikese kalkulaatori pealt, kui ma vene keelest aru ei saa. Ahjaa, ja nende aknad on täis erinevaid silte ja kleepse. Näiteks on ühe kioski aknal ajalehest välja lõigatud (peal?)kiri “РЕФЕРЕНТ”. Mis see peaks tähendama, ma ei tea.
  • Linnud. Mu maja vastas on park (ja see pole see kalmistupark, eks, tehkem see kohe selgeks. Seal pole mänguväljakut, seal on vaid paar suurt kivi.) ja igal hommikul, kui ma kohvivett ootan, vaatan ma aknast välja. Vaatan ka igal õhtul, sest ma olen harjunud aknast välja vaatama. Ja tükk aega ei saanud ma aru, mis on täpselt valesti. Peaks ju olema ideaalne, et mul on akna taga (teoorias) rohelus. Ning ühel hetkel ma taipasin – siin pole ÜHTEGI lindu. No kurat ja perse, see ajab lihtsalt vanduma. No kuidas nii saab, et pole linde?! Iga inimene, kes on Tartus elanud, saab aru, mida ma silmas pean, kui ma räägin lindudest. Tartus on linnud igal pool, eriti on nad sellistes kohtades nagu pargid. Ja selles on alati olnud minu jaoks midagi fantastiliselt müstilist, kuidas nad õhtuti kogunevad, siis kisades lendu tõusevad… Ma igatsen linde!
  • Taksod. Proovisime tellida reede õhtul kell pool 7 taksot siia maailma lõppu, et Raekoja platsi abikaasa saaks. Helistasime läbi üheksa taksofirmat ja tulemuseks null. Pidime ikka oma sõitvale risule hääled sisse ajama ja ma viskasin poisid linna ära, sest oli kiire ja puha. No aga palun öelge mulle, MIKS ei ole võimalik reede õhtul, veel täiesti normaalsel kellaajal, saada taksot? Minu kahtlus on, et mitte keegi ei viitsi siia pärapõrgusse sõita. Aga muidu on mul alati Tallinnas taksodega jamasid olnud, no ei ole võimalik siin linnas taksot saada. Müstiline. Peaks vist paar taksojuhti ära kodustama, aga ka see on praegu raskendatud, sest taksojuhtide kodustamine tuleb kõige paremini välja siis, kui saab alkoholiga sõbrustada. Oh alkohol, kuidas ma igatsen sind!

Aga eile nägin ma oravat. Nii et kõik polegi päris lootusetu, eks. Ja täna käisin ma esimest korda rasedate joogas ja ma tunnen, et äkki see on koht, kus ma ei tunne ennast varsti enam võõrana. Sest ma tunnen end siin kõikjal võõrana. Isegi bussis ma istun ja tajun, kui out of place ma olen.

Muudest mõtetest teine kord. Ma proovin koguda positiivsust.

kõhujutte

hoomamatu 2 Replies

On üks hästi ilus kõhupiltide seeria, mida näeb siin: Pacing The Panic Room. Vaatasin seda ja kahjatsesin natuke, et mul kauneid kõhupilte pole või pole kedagi, kes neid teeks, aga see oli vaid korraks-mõte. Peamiselt ma ei viitsikski sellega jamada, sest ma olen juba veendunud, et täispikkuses pildid minust praegu ajaks mind ainult masendusse. Nimelt pole meil kodus ju peeglit ja iga päev, kui ma ennast riivamisi töö juures liftipeeglis näen, olen ma aina õnnelikum, et meil peeglit pole.

Samas hõiskasin ma veel eelmisel nädalal, et jeejee, mul pole veel kõhtu, küll on tore. Kuni siis sain kokku intervjuuks ühe lauljaga, kellega olid hoopis teised jutud ja kes siis, kui hüvasti jätsime, ootamatult küsis:
“Kas tead juba ka, kas tuleb poiss või tüdruk?”

Hetkeks lõi mul juhtme kokku, sest ma ei saanud üldse aru, millest jutt käib. Siis jagasin lahti, ütlesin naeratades: “Tüdruk,” ja mõtlesin terve tee tagasi Tallinna, et mis siis, kui mul olekski selline kõht? Paljudel ju on selline kehakuju, et kõht ongi suurem. Et on ikka julgust küsida mehel!

Siis hakkasin kahtlema, et äkki polnud asi tema julguses, vaid et äkki ma tõesti näengi juba rase välja. Omast arust küll mitte, aga mis siis kui?

Siis otsisingi selle blogi üles, et kui suur peaks kõht juba olema. Ja kui 27. nädala juurde kerisin, siis sain šoki. Mina küll nii suur ei ole! St minu kõht küll nii suur ei ole! No päriselt ei ole mul sellist punni ees, nagu temal on. Aga siis ma vaatasin ja mõtlesin ja… Äkki on silmapete? Et kuna see tütarlaps piltidel on ju keegi, keda iseloomustab hästi sõna petite ja mina seda mitte ei ole, äkki ongi silmapete? Et TEGELIKULT ongi mu kõht sama suur, aga kuna mul on ka teised osad suured, näiteks tagumik ja jalad ja käed ja nägu, et äkki siis on meil peaaegu sama suur kõht, tema oma lihtsalt paistab tema muidu väikse keha küljes suuremana?

No tegelikult olen ma jätkuvalt veendunud, et mul ikka nii suur kõht ei ole, tissid on veel suuremad. Ja see on ka mu ainus tähis, mille järgi orienteeruda – kui kõht on suurem kui tissid, siis ma lõpuks ütlen, et mul on suur kõht.

Ma üldse ei hakka rääkimagi sellest, KUI SUUREKS see kõht ikka seal piltidel venib ja et kuidas ma tegelikult elasin tänase päevani (ja elan siit edasigi vist) arvamuses, et ma kuidagi pääsen sellest. Umbes nagu Mann kirjutas, et ta ei ühenda kuidagi ära, et sünnitama peab ka. Mul on kõhuga sama lugu – ma olen täitsa veendunud, et MINUL nüüd küll kõht nii suureks ei lähe! Mul on ju laiad puusad ja siin sees küllalt ruumi, et ta võikski nagu SISSEPOOLE kasvada, mitte väljapoole.

Ma võin ju aru saada, et reaalselt muidugi sellest siiski ei pääse, aga see ei tähenda, et ma päriselt seda usuks.

/

Kõige lemmikumad hetked päevast on need, kui saan pugeda voodisse, ohata raskelt kogu päevastressi endast välja, panna klapid kõhu peale ja lugeda raamatut. Need hetked on nii vaimustavad, et ei mahu sõnadesse. Ma olen varemgi ju lugemist nautinud, kuid praegu annavad need paar tundi päevas mulle nii mõnusa mahalaadimislaksu, et see on nagu narkootikum. Või pudel veini. Ja nende hetkede väärtus on seda suurem, et ma ei tea ju, millal kunagi jälle nii saab. Räägitakse küll, et ju saab, aga pärast aprilli läheb sinna ilmselt mingi aeg. Nii et ma naudin täiega, et just see on pea ainus asend, kus mul midagi ei valuta või raksu või krudise ja ma saan ära unustada, et päevad on üsna vaevalised.

Ja mind ärritab nende vaevuste juures see, et kui üldiselt ma pidasin raseduse parimaks kõrvaltoimeks seda, et pole päevi, siis vähemalt päevade ajal ma teadsin, et hiljemalt viie päevaga on see jama möödas. SEE jama kestab aga veel vähemalt kaks kuud ja rohkemgi ja keegi ei ütle mulle (sest keegi ei tea), kas läheb paremaks või ei lähe. Tähendab, ärgem saagem valesti aru, see pole midagi hullu, see on lihtsalt maru tüütu. Et vahepeal valutab. Ja et aeg-ajalt meenub äginal, kui vaevaline on olla. Õnneks on need momendid ja kui ma näiteks diivanil vedelen, siis on ikka väga mõnus. Kusjuures, see on ainult viis kilo, mis mulle vaevusi põhjustab (muuhulgas). Kui neid kilosid oleks rohkem… oeh, ei taha väga ettegi kujutada! Eks nad mingi aja peale tulevad, aga mida aeg edasi, seda vähem ma pean neid taluma, eks. Ja seda rohkem tunnen ma kaasa (või pigem sobiks siia ingliskeelne I feel for them) nendele naistele, kel juba praeguseks faasiks on kümme ja rohkem kilosid lisandunud.

Kõhust veel. Ma olen hakanud tundma hingesugulust kõigi naistega, kes on praegusel hetkel rasedad. Kate Hudson – my best friend! Pinki punus pungub piiga (üks äramärgitud pealkirju Sulev.ee Kuldse prill-laua auhinnale) – minu punus ju ka! Huviga jälgin ühe ajakirja peatoimetajat, kes minuga vist umbes sama kaugel – kumma kõht on suurem? (Ja siis sakutan Abikaasat varrukast: “On ju, minu kõht on väiksem!”) Mariah Carey ootab kaksikuid – jumal tänatud, et mul vaid üks neid on! Lily Allen kaotas lapse – ma oleksin tahtnud teda kallistada ja öelda, et kõik saab korda. Kõik rasedad naised on nagu minu sõbrannad, kuigi nad ise ei tea seda. Jah, selle partikulaarse raseduspsühhoosi eest on ka raamatud hoiatanud ja ka see oli üks asi, mida ma väga mikski ei pidanud. Aga näet, elu teeb korrektiive. Ma usun, et sama huviga hakkan ma jälgima ka neid naisi, kes minuga samal ajal sünnitavad – kui kiiresti nad vormi saavad, kuidas nende lapsed kasvavad… Siit, ma näen, on alguse saamas eluaegne väike hobi.

Aga nüüd ma lähen ja teen tööd natuke ja siis ma hakkan šokolaadikooki küpsetama. (Sellest, et minu nesting on küpsetamine, räägin ma teinekord.)

propeller*

hoomamatu 3 Replies

Lõpuks on meil:

  • elutoakardinad
  • elutoas põrandalamp

Uskumatu. Kuigi seda, et ükskord saab sellest kastist kodu, ei usu ma enne kui see juhtub.

/

Ma loen ühe pornostaari blogi ja iga kord imestan. Tähendab, muidugi tuleb pornostaari blogi lugemisel ettevaatlik olla, sest see pole SFW mingil juhul, aga vahepeal ma unustan selle ära ja klõpsan lingile, kui see riideris päeval ette tuleb ja siis hakkab kiirelt piinlik… Aga see selleks.

Tähendab, loen siis ühe pornostaari blogi ja iga kord üllatab see mind. Mind üllatab see, kui lihtne võib mõne inimese elu olla – ta kirjutab keppimisest ja toidust. KÕIK. Mulle jääb mulje, et sellest ta päevad koosnevadki: ärkab, sööb, kepib, sööb, kepib, toimetab (kepi)videoid, sööb, magab. Noh, mis seal imestada, eks. Kui asendada selles loetelus sõna “kepib” sõnaga “töötab”, siis saamegi “tavainimese” päevaplaani, on ju nii. Ehk siis nii ju ongi ja kui tahta oma elu üle vinguda, siis on ju täitsa oma süü, et me oleme oma tööks ja elukutseks valinud millegi, mille sinna ritta panemisel me nii suurt rahuldust ei tunne (kui ilmselgelt see pornostaar tunneb).

Mind üllatab tema (ja ta blogi) juures üks asi veel, aga sellest ma ei viitsi rääkida:) Ma lihtsalt arvasin, et ta on hoopis teistsugune…

Ühesõnaga, mulle tundub, et sellest saab isegi mingi elufilosoofia vormida. Et kui sa isegi tahad, et saaksid öelda, et su päevatöö on midagi meeldivat, siis tegutse selles suunas. Probleem tekib siis, kui sa ei oska ettegi kujutada, mis see olla võiks, mida sa teha tahad. Ja sellele mõtlen ma neil päevil päris sageli, et mis must saab. Pärast emapuhkust pole mul kohta, kuhu tagasi minna ja ma ei tea ikka veel, kas igapäevaajakirjandus on see, mida ma teha tahan. Ma kaldun (taas) arvama, et siiski ei ole. Ma tahaks küll kirjutada lugusid ja toimetada, aga ma tahaks seda teha võimalikult stressivabalt, soovitavalt kodust ja oma ajagraafiku järgi. St ma aktsepteerin tähtaegu, selles ei ole küsimus, aga kellast kellani asjad on minu jaoks stressitekitavad. Ja SAMAS, pange nüüd tähele, meeldib mulle siiski mingi rutiin, ma ei taha töötada nädalavahetustel või õhtuti, nii et TEGELIKULT aktsepteerin ma täiesti kehtivaid “tööaja kellaaegu”, lihtsalt mulle hakkab südamest vastu kella peale ärkamine.

Aga miski ütleb mulle, et ma ei saa enam iialgi kunagi magada ja kella pole ka vaja, selle asendab lapse nutt.

ÜHESÕNAGA. Mu point on selles, et tegelikult on selliseid töökohti olemas küll, mis mulle sobiks. Või siis oleks võimalik vabakutselisena asja nii korraldada, et hunt söönud, lambad rahul. Ma mõtlen, et üks ihaldusväärsemaid töid üldse ajakirjanduses on vist kodust töötav tõlkija, kes teeb välisuudiseid. St tõlgib neid, refereerib allikaid. St ise ei helista ühelegi allikale, ise ei pea midagi kuskilt välja kaevama. Lihtsalt loed välisajakirjandust, tõlgid ja saad palka. /Mitte et tõlkimine oleks kerge töö või midagi, aga see siiski pole päris ajakirjanikutöö ju, mis eeldab ise info kogumist, mis on teinekord üsna tüütu…/ Ma mäletan, et tegin seda Rohelises Väravas töötades ja see oli ILGELT MÕNUS. Nagu zen. Kõigepealt tegin Eesti uudised (selle vastikuma poole) ära ja siis tuli zen-osa, kus sai tõlkida, mõnuga… Kuigi samas mu esimene esikaanelugu (aastal 2005?) vist oli see, kirjutasin Eesti laevast Lootus II-st, mis röövpüügiga tegeles ja see lugu põhines suuresti välisallikatel ja see oli väga rohket tööd nõudnud artikkel. Ma töötasin selleks läbi lehekülgede viisi ametlikke aruandeid, raporte jne, see oli rohkem detektiivitöö kui tõlkimine.

Ja siis ma mõtlesin veel, et kõige stressivabam oli ikkagi töö PPs. Mõnus on see sotsiaalmeediaga nokitsemine, autoritega suhtlemine, isegi raamatute tassimine oli omamoodi zen. Aga samas jäi ikkagi midagi puudu, midagi oleks tahtnud nagu veel teha. Teisalt meeldis mulle väga see 11-15 graafik, nii ma tundsin tõesti, et saan asju tehtud, mitte ei raiska oma elu kuskil kontoris istudes. Ja niimoodi ma päriselt ka tegin kõik see neli tundi aktiivselt tööd, mitte ei prokastineerinud ega tegelenud muu ajaviitega, millega harilikult kontoris aega täidetakse. (Üldistan, muidugi, on igasuguseid töid ja ameteid…)

Nii et ühesõnaga ma kujutan ette, et mulle sobiks selline vabagraafiku alusel toimuv töö, kus on VÕIMALUS minna kontorisse, sest mulle meeldib ikkagi välja ka saada. Ja ikkagi arvan ma, et kuuajakirjas töötamine võiks olla midagi mulle… Või siis võrgumeedia, sotsiaalmeedia, toimetamistöö – see kõik ju ei eelda tänapäeval enam oma kodukontorist lahkumist (kuigi väga paljud ülemused seda siiski nõuavad, sest nii on olnud kombeks – või muud põhjused. Samas ma saan aru, et jooksvaid asju on märksa kergem lahendada, kui inimene on käe-jala juures..).

/

Üks elufilosoofia veel. Nagu te teate, on mul aktiivses kasutuses muregeen. Ma kohe oskan muretseda. Eriti kipun ma muretsema autoroolis ja üritan ette näha järgmist kilomeetrit – kas keegi keerab ette, kas mul on võimalus rida vahetada, kas ma jään kellelegi ette, kui siit lähen jne. Ja alati, kui ma end sellistelt mõtetelt taban, meenub mulle mu sõiduõpetaja. Me sõitsime üles Riia mäest ja ma hirmsasti kartsin jääda sinna foori taha, sest kartsin, et ei saa kallaku pealt minema (seda kardan praeguseni natuke vahepeal, sest ega ma seda “kapotikergitamistehnikat” eriti selgeks ei saanudki). Sõiduõpetaja ütles selle peale stoilise rahuga (ja kerge vene aktsendiga): “Sina ära muretse, sina lihtsalt sõida, kui sõita on vaja.”

Ja nii ongi. Tuleb lihtsalt sõita ja tegeleda võmalike probleemidega siis, kui need käes on. See vist sobib hästi elufilosoofiaks ju ka. Sina lihtsalt sõida.

—

*Ma ei viitsi enam pealkirju välja mõelda.
“Ütle üks sõna.”
“Miks sul seda sõna vaja on?”
“See on… rohkem kui üks sõna.”
“Propeller.”

100 days to go

hoomamatu 15 Replies

Mu pregnancy counter, mida ma vahepeal vaatan (tavaliselt kord nädalas, kui vaja näha on, et mitmes nädal on, sest sellised pisiasjad ei püsi mul ju meeles), teatas, et jäänud on veel 100 päeva.

Ja järgmisel nädalal peaks vist algama kolmas trimester. Ega ma seda kah muudmoodi ei teaks, kui raamat ei ütleks, sest nädalatega arvutamine on nagu eurodega arvutamine – jube keeruline.

Niisiis. 100 päeva. Ja täiesti hüppeliselt läks sel nädalal olukord HULLUKS. Eks mul oli vaagen valutanud juba varem ka kergelt, kui kõndisin, aga näiteks täna hommikul ei saanud voodist väljagi, nii hull oli lihtsalt. No ilmselt ei aidanud kaasa ka see eilne linnadevaheline tööpäev, nii et juba öösel passisin jälle üleval, sest esiteks oli kõht tühi ja teiseks oli nii megavalus liigutada, et enam ei saanudki und.

The Internet on, nagu ikka, usual unhelpful self. Ühed lehed teatavad, et sümfüüsi diastaas (ma juba tegelesin self-diagnosimisega) on täitsa normaalne ja tuleb lihtsalt ära kannatada ja “rohkem puhata”, võimalusel vähem jala käia. See “rohkem puhata” soovitus meeldib mulle ERITI, nähes et see on ainus asi, mida mulle enne veebruari välja kirjutada ju ei saa. Teised lehed räägivad aga naistest, kes jäid tänu sellele ratastooli või võtsid pärast sünnitust lapse sülle ja luud liikusid jälle kõik paigast ja kaks järgnevat aastat möödusid kohutavates valudes ja nii edasi.

No ja kui guugeldada “vaagnaluu valu”, siis tuleb esimesena vastu Perekooli foorum pealkirjaga “Rase olla on õudne!”:D

Aga päriselt, see valu on PÄRIS ÕUDNE ikka. Eriti õudne on püstitulekuhetk, kui on alati selline õnnemäng, et kas jään nüüd püsti või ei – raskus ju kõik vajub selle koha peale, mis valutab ja teinekord ongi valu nii järsult tulnud, et sõna otseses mõttes lööb jalust maha.

(Ja siis saadab ämm mulle soovitusi rohkem jalutada, SEST RASEDAD PEAVAD HÄSTI PALJU JALUTAMA!!!1!!!)

//

Aga ikkagi. 100 päeva jäänud. Või noh, ligikaudu (arvestusega, et tähtaeg on 16-22.04). Ma ei oskagi hinnata, kas seda on vähe või palju. See on lihtsalt ilus ümmargune number, mis justkui tähistaks mingit murdepunkti, aga nii muidugi ei ole. Mis siis on juhtunud tänaseks?

  • Ma tunnen liigutusi üsna selgelt ja enam ei ole mingit kahtlust, mis on mis. Eriti lahe on lasta talle muusikat (oojaa, ma olen nüüd üks NEIST naistest) ja vaadata, kuidas ta hüppab ja tantsib.
  • Põrnikas on ülbelt tuharseisus, aga seda asja me veel vaatame. I dare this baby to be born feet first.
  • Öised vetsuskäimised on muutunud tüütuks igapäevaks.
  • Magada ei saa. Ja hommikuks on alati hundiisu.
  • Ja noh, valus on. Ainult pikali ei ole valus (kui ei liiguta. Kui liigutada, siis on pikali ERITI valus.)
  • Kaalu on juurde tulnud 5,5 kilo. Seejuures kõhu ümbermõõt on vähenenud 5 cm.
  • Emakapõhjakõrgus on 27cm, kuigi mulle ei ütle see arv midagi muud, kui et on väike punu.
  • Ja ma kardan. Kardan kõndida, sest kardan valu ja kardan libiseda, sest kardan kukkuda. Kardan bussiga sõita, sest kardan õnnetust ja kardan autoga sõita, sest kardan surma saada.

Kodukorralduslikelt rinnetelt. Lõpuks hakkab ilmet võtma ka garderoobisüsteem, mis tähendab, et praeguse lahtipakitud 20% asemel saan ehk ka riided ja voodipesud lõpuks lahti pakkida! Mis tähendab, et jääb vaid 50% kaste ja kotte ja muud horrorit. Äkki isegi kunagi tulevikus saab see asi siin normaalseks.

Titeriideid olen kah ostnud, sest see on ju pure fun. Kuigi, nagu kõik emad ilmselt teavad, on värvivalik jätkuvalt üsna kesine. Ikka plikadele roosa või punane ja poistele sinine või roheline ja ilmselt siis kesksoolistele pruun või valge. Aga ma tahaks võibolla šikki violetti, kreemjat beeži või igas olukorras sobivat musta. Titadele ei tehta üldse musti riideid! Ja kui tehakse, siis on need sellised “sõnumiga” riided, millel tingimata peal pealuud või mõni “äge” kiri, näiteks “Feed me or no one sleeps!” Kuigi loogiline oleks, et musta värvi rõivad on ju kõige praktilisemad…

Ja nüüd ma tean, mis on Emmaljunga. Oh lord, I’ve crossed the barrier.

aasta 2010 küsimustes

hoomamatu 4 Replies

Kuskil pole hea olla. Abikaasa on aastavahetusel tööl, nii jäi mulle valikuteks: a) olla Tallinnas ja minna kas aastavahetust veetma ämma-äiaga või siis paari sõbraga ja olla sealjuures õnnetu ja tunda end üksinda võõraste keskel (hoolimata sõpradest), b) olla üksi kodus või c) sõita kuhugi, kus on vähemalt mõni “oma”. Alguses pidin sõitma õe juurde maale, kuhu pidi ka emme tulema, aga kuna see plaan langes ära (mis oli tegelt ideaalne, mõttes et kõik kallid koos v.a üks), siis nüüd sõidan vist Saaremaale. Ja olen ikkagi seal ka kurb. Ausalt, pole kohta, kus oleks praegu hea olla. Alati on midagi olulist puudu. Tegelikult mulle tundub üksinda aasta vastuvõtmine ka täitsa ahvatlev, olen seda korduvalt ähvardanud teha, aga tänavu on see äärmiselt reaalne. Eriti arvestades, et pean 1. tööl olema. Ja et ma pidutseda niikuinii ei saa/oska. AGA IKKAGI ei taha olla üksinda.

Selline lõpp siis sellisele aastale. Sügav rahulolematus ja õnnetu-olemise tunne. Tunne, et kuskil maamunal pole enam alles seda Daki-kujulist kohta, kuhu end pressida, et kõikjal on kuidagi halb ja vale olla. 2010 oligi muutuste aasta, täpselt nagu arvasin. Kaks tööd, kolm reisi, ühed pulmad, paar rasedustesti, üks raamat, üks kolimine. Mahtus päris palju asju sellesse aastasse. Järgmisse, noh, ma ootan, et alates veebruarist saan ma MAGADA, lõpuks ja viimaks ja pärast seda, ma eeldan, ei maga ma enam iial. Aga ju see kõik peabki nii minema.

/

Mitu korda sina sel aastal end nii tundsid? Mitu korda end õhtul magama nutsid? Mitu korda ärkasid järgmisse päeva ja tervitasid särasilmil päikest? Mitu korda kuumarabanduse äärel kõikusid? Mitu korda leigesse järvevette sukeldusid? Mitu korda kaevasid autot lumest välja, et avastada: raisk, vale auto! Mitu korda käna maha panid, sest keegi tarkpea oli välistrepi ehitanud sisematerjalidest? Mitu korda maksid töömeestele mõttetult suuri summasid asjade eest, millega sa isegi oleksid hakkama saanud?

Mitu korda otsustasid kolida? Mitu korda sind sunniti kolima? Mitu korda tundsid, et ei koli enam iialgi? Mitu korda tundsid, et oled jõudnud KOJU? Mitu korda raadioeetris targutasid ja tähtsat häält tegid? Mitu korda said ootamatult autogrammi jagada? Mitu korda tuli keegi sinu juurde ja ütles, et see, mis sa teed, meeldib talle ja on teda mõjutanud? Mitu päeva pärast selliseid kommentaare sa pilvedel kõndisid ja leidsid, et äkki on ikkagi elu midagi väärt olnud? Mitu korda ärkasid hommikul selle peale, et sisalikud jooksid üle voodi ja ookeanituul lammutas terrassil? Mitu korda lugesid viimaseid eurosid ja ostsid siis sprotti, saia ja ikkagi veini ka, sest ilma oleks ju tobe? Mitu korda pidid pastaka ära viskama, sest see läks rannas kirjutamisest nii liiva täis, et ei tulnud enam kriipsugi? Mitu korda tundsid lennukiga maandudes tõelist surmahirmu? Mitu korda lebasid lahtise aknaga (hotelli)toas ärkvel ja vaatasid väljas sähvivaid välke?

Mitu rasedustesti tegid? Mitu korda see positiivset vastust näitas? Aga negatiivset? Mitu korda sellest mõttest rõõmust hullusid? Mitu korda hirmust kangestusid? Mitu korda oma endise minaga hüvasti jätsid ja siis avastasid, et nii need asjad ikka ei käi? Mitu korda passilauas istusid ja tagaotsitavate kurjategijate pilte vaatasid, üritades neid meelde jätta? Mitu korda hakkasid öösel Tartu poole kõndima, sest Tallinn oli lihtsalt nii talumatu? Mitu korda otsa ringi pöörasid, sest hakkasid noortekampa kartma? Mitu korda surnuaias käisid? Mitu korda kellegi väga kalliga hüvasti jätsid? Mitu korda sind maha jäeti? Mitu korda sina kedagi maha jätsid? Mitu korda avastasid, kui sitt on lahkuminek?

Mitu korda šokolaadi sulatades selle põhja kõrvetasid? Mitu kooki küpsetasid? Mitut uut retsepti katsetasid? Mitut vastassoolist inimest suudlesid? Aga samasoolist? Mitu korda lebasid voodis ja kuulasid tuvide kluugutamist katuse all? Mitu korda tuikusid varahommikul koju, naeratus kõigest hoolimata kõrvuni? Mitu korda lubasid, et enam kunagi ei joo? Mitu korda avastasid, et pärast mitmekuulist joomispausi tunned sa – uskumatu lugu – pohmellidest puudust? Mitu ootamatut sõnumit eksidelt said? Mitu korda nad sulle öösel kell 00:15 ja 1:17 helistasid? Mitu korda pidid oma uhkuse alla suruma ja tunnistama, et eksisid? Mitu korda sa seda teha ei suutnud?

Mitu korda sa lubasid hakata paremaks inimeseks? Mitu korda alustasid dieedi või uue treeninguga? Mitu korda lumesulamisvees keksisid? Mitu korda tundsid, et sinu sees liigutab keegi veel? Mitu korda selle tantsimisega kaasa naersid? Mitu korda Alieni ette kujutasid? Mitu korda avastasid, et katsudki heldinult kõhtu, täpselt nagu stereotüüpne rase? Mitu korda leidsid, et sul on sellest täiesti savi? Mitu korda tundsid, et oled millegi suure lävel? Mitu korda lubasid, et ei unusta seda hetke mitte iialgi?

Ja mitu unustasid?

(2008, 2009)