Tag Archives: intestines

Ühe Poisi ja lendava kalapulga juhtum

hoomamatu 12 Replies

Märtsikuus, kui ma hakkasin muutuma juba maailmaklassi pallikeseks, käisin ma ühe sõbra juubelil (see on täitsa omaette teema, et mu sõbrad saavad 30… Kas ma mitte alles eile ei saanud 18?) ja seltskonnas oli ka Üks Poiss, kellega ma 2005.-2006. aastal põgusalt sebisin ja kes tol ajal ka põgusalt mu blogist läbi käis. Esialgu ei tundnud ma teda ära, ei pannud üldse tähele ja siis, kui ta suu lahti tegi ja ma tuttavat häält kuulsin, ehmatasin ma nii hullult, et suus olnud kalapulga jäänused lendasid naeruturtsatuse saatel välja, ma ise värvusin näost punaseks ja lõpetuseks pidin kohmama ülienergiliselt – justnagu see oleks normaalne reaktsioon kõigele: “Ääh, rasedate värk, niipea kui sööki näeme, ei tea, mida suurest rõõmust ära teha!”

Needless to say, ma põdesin tükk aega veel oma kohmakust, aga õnneks unustasin selle peagi, kui more pressing issues valmiva lapse kujul mu tähelepanu hõivasid, aga nüüd tuli see mulle meelde.

Ühest Poisist inspireerus ka üks meeste-raamatu lugu, pealkirjaga “Kalle. Pahatüdruk ja heapoiss.” See lugu on üsna eluline, sest selline meie “suhe” oligi, nagu sinna kirja sai. Algas öö läbi suudlemisega, kadus mõneks ajaks ja kui me taas sebima hakkasime, siis oli see kõik hirrrrrmus platooniline. Nii platooniline, et ma olin lõpuks hullumas: mis mul viga on? MISMÕTTES magame me samas voodis ja joome hommikuti koos teed ja käime kinos ja väljas ja see ongi kõik?

Kuidagi meie suhe lõpuks hääbus ja rohkem ma temalt platoonilisuse kohta seletust ei saanudki, vaid selle ühe piinliku vastuse mu küsimusele, et miks me ei suudle – “Ma ei taha.”

Nüüd siis seal sünnipäeval ma vaatasin teda. Ta oli kohale tulnud oma tüdruksõbraga. Järsku ma tabasin, et issake, see tüdruk on natuke minu moodi. Blond, valjuhäälne, suur – tema küll pikkuses, mitte pindalalt. Ja ma vaatasin kalapulki nosides (seekord jäid need mulle suhu) ja mõtlesin – et mis mul siis viga oli. Mis TEMAL on ja minul pole?

See kõik oli muidgi lihtsalt üleanalüütilise naise meel, mis nii mõtles. Mul pole ta vastu mingeid tundeid enam ammu, ma isegi ei mäleta, kas ma olin temasse armunud tookord. Ta oli õudselt tore poiss, aga ju siis ikka me polnud üksteisele NEED ja see seletus peakski olema ju piisav.

Aga miskipärast pole.

Miskipärast ma IKKA mõtlesin, et miks küll ja miks mina siis teistmoodi olen. Et MIS MUL VIGA ON.

Oh, loomulikult suudan ma koostada pika nimekirja asjadest, mis mul viga on, aga mind ikkagi huvitas see vastamata küsimus selle “suhte” kontekstis.

Muidugi oleksin ma võinud näiteks tal seal sünnipäevalgi nööbist kinni võtta ja küsida, et õukle, mis sinu meelest meie vahel oli. Aga mõte sellest, et TEMA MEELEST äkki ei olnudki midagi, paneb mind ka juuksejuurteni punastama, sest see stsenaarium on üsna õõvastav. Tema vaataks mind lolli näoga, mina meenutaksin neid kordi, kui ta minu juures ööbis, tema siis mõtleks, saabuks äratundmine, et tõepoolest, olid mingid hetked ja puhkeks siis suure häälega naerma: “Issand, see polnud ju MIDAGI! Mida sina, VAESEKE, veel mõtlesid siis?!”

Nagu. Mingi. Loll.

Ma ei tea, kas see on mingi universaalne naisteprobleem? Ilmselt küll. See meeletu obsessimine kõige üle, mis on meestega seotud, eriti kui mõni mees su ellu eriti lähedale satub. Ah, ma ei tea. Ma tean, et ma tahaks teada, kuidas tema asja nägi – aga samamoodi, tegelikult, tahan ma ka teada, kuidas teised inimesed, kes on mu elus episoodiliselt osalenud, on neid asju näinud. Meie koosolemisi, lahkuminekuid, tülisid – olgu need siis mehed või naised.

Ja ÜLEÜLDSE teeb miski laps kuskil häält ja ma kahtlustan, et see on minu oma ja nüüd ma lähen ja vaatan, kellele ta seal teises toas “Oboe” ütles just.

PS! Ja kuidas nii, et Naabrinaise postituse all on vaid kolm kommentaari?!

kurja naise sündroom

hoomamatu 13 Replies

Ma olen ametlikult üle läinud teisele poole.

Minust on saanud Kuri Naine (TM).

Mõtlesin sellele, kui ühel laupäevaöösel tigedalt kordamööda lage ja kella vahtisin ja kell 3 lõpuks tõdesin, et jah. Mina olengi nüüd Kuri Naine.

See on imelik, sest ma olen alati olnud pigem see, kes fights for a right to party. Just mina olen olnud see sõbranna, kes inimesi öösel baaris veenab: “Äh, ära mine veel ära! Joome veel! Mõtle, kui lõbus on praegu! Kui sul homme pole vaja midagi teha või kuhugi minna, siis miks sa koju kibeled?!” Ma ei ole kunagi aru saanud neist naistest, kes lähevad ilgelt tigedaks, kui nende mehed pidutsevad ja kuigi ma saan aru, et põhjuseid, miks inimesed tigedaks lähevad, on mitmeid erinevaid, siis ühest põhjusest saan ma nüüd aru.

Kui sa oled pereinimene, siis sinu päevad ei ole enam sinu omad.

Ausalt, mind üldse ei huvitakski, kes kus kaua joob, aga nüüd on ju titt. Ja kui ma juba olen selle vastutuse võtnud kellegagi KAHE PEALE, siis ma nüüd eeldangi, et me teeme seda KAHE PEALE. Et ei ole nii, et üks magab hambad laiali pohmelli välja kella kolmeni päeval, kui mina pean kella kuuest saadik hommikul (ka magamata, remember) olema viks ja viisakas ja EMA.

(Ma pean vahele märkima, et kuigi ma olen lubanud oma suhtest mitte kirjutada, siis TEGELIKULT näitab see keiss praegu midagi minu kohta, mitte tema või meie suhte kohta. Nii et ma leian, et õppevahendina võib seda kasutada hetkel. Aga võtku siis lugejagi seda nii, et see näitab midagi MINU kohta. Tema või meie suhte kohta antud posti põhjal palun mitte järeldusi teha.)

Nii et jah, minust sai Kuri Naine. Ja mind ajas ILGELT TIGEDAKS, et ma nüüd pean see Kuri Naine olema. See on mulle nii võõras roll ja see käib kõikidele mu elupõhimõtetele vastu ja see teeb ka tigedaks. Daki 1.0 poleks IIAL vihastanud selle peale, et inimene peab hommikuni sünnipäeva. Daki 1.0 jaoks oli PÕHIÕIGUS hommikuni pidutseda, see oli isegi tema kasutusjuhendis kirjas. Daki 2.0 tahaks ka hirmsasti hommikuni pidutseda ja samas nagu ei tahaks ka ja see skisofreeniline põkkumine teeb ka tigedaks. Nii need Kurjad Naised sünnivadki.

Tähendab, ma ei saanud tigedaks mitte sellepärast, et ma ise tahaks ka (kuigi ma tahaks). Ma sain tigedaks, sest mult rööviti üks väga oluline asi – uneaeg. Nimelt on unega nii, et kui mul lõpuks õnnestub kolme paiku uinuda öösel, siis võib arvata, et ma pole eriti õnnelik, kui Sahmuut kell 6 otsustab päeva alustada. Tähendab, on võimatu MITTE naeratada, kui ta sulle hommikul vastu särab, aga emadus ei ole muutnud mind hommikuinimeseks. Lisada krooniline unetus ja see tunne, et oled JUST magama jäänud kui pead jälle ärkama… Ma võin seda kõike teha (ja ma teengi) ja lasta teisel inimesel magada, aga kui ma tean, et see tähendab, et ma saan kell 9 näiteks tite käest anda ja ise veel paar tundi magada, siis teen ma seda palju parema meelega. Aga siis ma ju ei saa seda teha, kui inimene alles siis peolt jõuab, kui väike inimene ärkab.

Veel panustas Kurja Naise sündi tõsiasi, et mehed nagu ei mõtle nii. (Sarnasel teemal kirjutab ka Naabrinaine oma külalispostituses, nii et püsige lainel!) Mina emana ei saa kunagi päriselt ära unustada, et mind ootab kodus väike inimene. Jah, muidugi, ta on mingil määral minust füüsiliselt sõltuv, aga isegi kui ta ei oleks, ei saa ma endale lihtsalt lubada seda, et ma pidutsen hommikuni. Isegi kui kõik muud asjad oleks lahendatavad (söök näiteks), ei luba minu südametunnistus ikkagi õue liiga kauaks mängima jääda, sest see tunne, et keegi OOTAB sind, keegi väike, abitu ja NII ARMAS, see tunne on alati tagaajus tuksumas. Aga mulle tundub, et meestel on nagu natuke lihtsam seda tunnet tahaplaanile lükata. Positsioneerimine, ütleb selle kohta Naabrinaine.

Lõppeks Kuri Naine rahunes ja sai aru, et iga inimene peab ise (õigetele) järeldustele jõudma. Ma ei saa lubada, et ma tulevikus see Kuri Naine jälle ei ole, aga Naabrinaine ütles sõnad, mis Daki 2.0 rahulikumaks tegid. Daki 1.0 küll ei mõista iialgi seda tõde, aga 2.0 mõistab.

Lastega aja veetmine on privileeg, pidutsemine kohustus.

See muidugi ei tähenda, et ka ma ise seda kohustust vahepeal meelsalt ei täidaks (ja muuhulgas kogemata filmivõtetele ei satu, nagu eile). Aga kui kodus ei oota sind mitte kohustused, vaid väike privileeg, siis seda rõõmsama meelega ma jälle kodus olen.

Mitte-kurja naisena.

Kallis Emiliana-Sahmuut!

hoomamatu 3 Replies

Täna said sa kaks kuud vanaks. Sinu teise elukuusse mahtus päris palju olulisi verstaposte – sinu esimene päris naeratus, sinu esimesed katsed liikuma saada (mis võivad, aga ei pruugi olla tahtlikud), sinu esimene reis Saaremaale, esimesed jaanid, esimene välismaareis. Sa nägid esimest korda koeri (kes natuke su nuttu kartsid, aga pärast ei suutnud enam Teie Nunnundusest eemale hoida), lambaid, magasid esimest korda haagissuvilas (muide, ka mina magasin esimest korda haagissuvilas) ja sõitsid esimest korda paarmi ja laevaga.

Eile hommikul ärkasin ma, nagu tavaliselt, sinu sahmerdamise peale üles. Vaatasin kella, ootasin natuke, kuulasin, mis teed, ja kui lõpuks siis silmad lahti tegin, et sind kaissu haarata, tabas mind hetkeks paanika. Mu laps! She must be possessed! Sest mis MÕTTES panen ma su magama voodisse ühtepidi, aga ärkad juba teistpidi? Pea jalutsis? Sinu müstilise kohavahetuse mõistatuse lahendasime üsna kähku: sa nimelt üritad end vist seljalt kõhule saada, aga kuna keha veab veel alt, siis breiktantsidki sa voodis ringi, keereldes ümber oma telje. Kui teljeks on mõtteline joon kõrvade vahel. Või? Ah, ma ei tea, ma ei ole füüsikas või matemaatikas kunagi tugev olnud, nii et kui sul on selles osas vaja abi, siis pöördu palun oma isa poole. Tema poole võid pöörduda ka siis, kui sul on vaja mingiks otstarbeks praktilisi (aga rohelist värvi) gadgeteid või on vaja soome keeles rääkida. Sest, tead mis ma avastasin! Su isa räägib soome keelt! Nagu… päriselt räägibki. Ja saab aru, mis talle räägitakse. Täiesti müstiline. Võib-olla ei saa sa aru, miks see minu jaoks nii müstiline tundub, kunagi räägin ma sulle põhja- ja lõunaeestlaste vahelistest põhimõttelistest erinevustest ja Soome televisioonist.

Jah, see on väga oluline, et sa teaks: su isa on tallinlane ja su ema on tartlane. Kelleks saad sina, selle pead juba ise otsustama. Praegu oled sa küll tallinlane, kuigi paberite järgi tartlane, aga ma väga loodan et see ei jää nii ja et sa saad ikkagi ka päriselt Tartus elada. Sest Tartu on suurepärane koht elamiseks! Eriti Karlova. Ma nii tahaks, et sa teaks, kuidas lõhnab munakivitänav pärast äikesevihma, kui äge on teha kuuridesse peidukaid ja mängida pargis luurekat. Ma tahaks, et sa teaks kõiki neid salakäike, mida mina väiksena teadsin, ma tahaks, et sa näeks, kui ilus on saunamägi igal kevadel ja kui äge on seal kelgutada igal talvel.

Siis on mul veel väga hea meel, et sa kasvad üles teades, kuidas lõhnab lambalaut ja mis tunne on sööta väikest tallekest lutipudelist, kui ta soe pehme keha su vastas väriseb. Mul on hea meel, et sa saad teadma kõiki Saaremaa suvede võlusid (valusid eriti pole). Mul on hea meel, et sul on nii palju ägedaid kohti, kuhu minna, nii palju ägedaid sugulasi, tädisid, vanatädisid, vanaisaid-vanaemaid, täditütreid ja tädipoegi, kellega koos hängida ja maailma avastada.

Aga peamiselt on mul hea meel, et sa ikkagi ise oled niivõrd äge. Vahepeal ma vaatan sind ja mul on NII KAHJU, et need on just minu geenid, mille sa oled endale saanud ja kuigi mind on tabanud sinu välimuse osas valikuline pimedus, hakkan ma kahtlustama, et sa oled natuke minu moodi. See pole ilmtingimata hea asi. AGA. See pole kõige olulisem asi, kaugeltki mitte.

Kõige olulisem, mu väike ahvipoeg, on siiski see, et sa oleksid õnnelik.

Kas sa oled õnnelik?

Armastades,

emme

 

homo panicus

hoomamatu 10 Replies

Naabrinaine hoiatas selle eest. Juba ammu. Et inimesed hakkavad mind kutsuma emaks. Juba, oh õudu, sünnitusmajas. Ma naersin uskmatult, kuid nii läkski.

“Kuidas ema end tunneb?” küsiti, selle asemel, et küsida näiteks: “Kuidas teie end tunnete?” või kasvõi “Kuidas KANGELANNA elab?”

Ja see komme ongi nüüd inimestel. Kutsuda mind emaks, kuna mul on juhuslikult laps. Õudselt imelik, emaks peaks mind ju ainult üks inimene maailmas kutsuma ja tema oskab praegu öelda “lää” ja “äu”.

Või siis suheldakse mingis imelikus koodikeeles, mida mina, rumal noorema, veel lugeda ei oska. Näiteks panin täna aega ortopeedile. Tavalised küsimused, isikukood, kas saatekiri on jne. Ja siis järsku…

“Ja kes vastuvõtule tuleb?”

Hm. Ma olin just andnud inimese isikukoodi ja oli üsna selge, et mul on üks imik, kes sinna läheb. Ehk siis… Nad küsivad, kes mina olen? Et kellega koos laps läheb? Kohmasin siis: “Ee… emaga koos tuleb…”
“Jajaa, emaga muidugi, aga Emiliana tuleb.” Siuksel soojal seebisel häälel, mis inimestel tuleb, kui nad lastega räägivad (mul tuleb ka vahel siuke hääl).

Ma ei saa aru. Miks ei oleks võinud küsida, et kuidas on patsiendi nimi? Või siis küsinud: “Lapse isikukood? Ja nimi?” näiteks. No ma TÕESTI ei saanud üldse aru, et nad nime võiks sel viisil küsida. Ja ma räägin sellest üldse seetõttu, et see pole isoleeritud juhtum (kuigi jah, ma ise ka juhe olin, ei küsitud ju NII keeruliselt), kuidagi ongi nii, et ametiasutustega suheldes räägivad nad lapsele viidates kuidagi jõle veidralt.

//

Vanasti ei saanud ma veel aru, et miks noored lapsevanemad, kes on õue mängima lastud, iga natukese aja tagant helistavad ja uurivad, et kuidas meil läheb. Et kas nad siis ei usalda oma ema/ämma/õde/hoidjat? Et mis ikka juhtuda saab jumalküll. Aga nüüd saan ma NII HÄSTI ARU. Asi, muide, pole sugugi selles, et ma ei usaldaks seda inimest, kelle hoolde titt-mu-titt jäi. Loomulikult usaldan, PEANGI ju usaldama, muidu ma ju ei jätaks üldse, eks, last tema hoolde.

Asi on hoopis selles, et ongi vaja reaalselt teada, kuidas läheb, sest sellest sõltub, kuidas sul endal läheb. Näiteks – kui laps keeldub pudelist, on selge, et varsti pead sa koju kappama, midagi pole teha. Või kui laps ei lähe magama õigel ajal, siis on reaalne, et sina pead pärast tema pekkiläinud päevarütmi taastada üritama. Või kui laps pannakse liiga vara magama, siis oled sina see, kes kell 4 talle selgitama peab, et tegelt on veel öö. Kogu see lapsevärk on õudne täppisteadus pikemas plaanis. Loomulikult ei ole mingit kahtlust, et emad-vanaemad saavad kenasti lapsega hakkama, ainult et nad teevad seda omamoodi. Mitte valesti, aga teistmoodi ja see kõik mõjutab seda, kuidas su titt on ja käitub pärast sinuga. Pealegi mõjutab olukorda see, kuidas titt ise võõra (=mitte oma ema-isa) juuresolekul käitub, kas tavapäraselt või erinevalt. Kui erinevalt, siis on ikkagi hiljem jama. Võibolla väike, aga ikkagi. Ja seega on hea asjadest teada.

Kõike seda mõtlesin, kui ämmale juhiseid kokku kirjutasin, sest me üritame minna homme Rabarockile (õumaigaad, IAMX ju! Ma ei saa aru, kuidas TEMA pole peaesineja?!), siis tuleb esimene kord, kui ma olen titest reaalselt kauem kui 5-6 tundi lahus, magamapanek jääb kellegi teise peale ja MA OLEN PAANIKAS. Ma üritan selgeks saada, kas ma olen kontrollifriik (kindlasti) või on see normaalne emapaanika? Sest, päriselt, asi pole üldse selles, et ma kahtleks kellegi oskustes last kasvatada, ma lihtsalt tahan, et minu lapsega käitutaks kindlal kombel. Kõik need pisiasjad, mille ma olen siin nädalate jooksul avastanud – need ON ju olulised, eksju? See pole ainult minu kujutelm?

Või siiski on?

Ma saan reaalselt aru, et lapsele on oluline kohtuda erinevate inimestega ja harjuda erinevate asjadega ja et üks pärastlõuna ja õhtu ei keera midagi pekki, aga… Kuidagi õudselt abitu tunne on mõelda, et kui tema siin nutab ja oma ema igatseb ja üldse aru ei saa, miks ta võõra inimese* süles peab olema, siis MA EI SAA MIDAGI TEHA. Ja, mis kõige hullem, ma ei saa talle ka ju kuidagi öelda, et ma ausalt tulen tagasi või et kõik on korras ja et vanaema on tegelt õudselt tore.

Ja ma nii vihastan Abikaasa peale, kes suudabki suhtuda asjasse niimoodi, et – aga mis ikka juhtuda saab.

Nii saabki arvata ainult inimene, kes kõik ööd rahulikult maha magada saab. Inimene, kes peab öösel üleval istuma, EI ARVA NII. Sest igast asju saab juhtuda ja tõenäoliselt juhtubki. Kõik väikesed asjad suure plaaniga võrreldes, AGA IKKAGI. Ma saaksin neid ära hoida, kui ma ei läheks, aga…

…aga nii need inimesed kodukanastuvad ja hulluks lähevadki ja lõpuks on nii, et me elame Emilianaga kahekesi koos mingis keldriurkas (sest rohkemat pinsid ei võimalda), väljas ei käi, oleme pensionärid ja vanatüdrukud ja arutame, et küll on ikka need inimesed imelikud, kel polegi kümmet kassi ja MEHI POLEGI KELLELGI VAJA ja üleüldse ongi normaalne nii elada nagu meie elame, ja üldse arusaamatu, miks külalapsed meid kividega loobivad ja nõiamoorideks kutsuvad.**

Et siis ühesõnaga – necessary evil. Ja ma ei peaks paanitsema. Ma üritan mitte, ausõna. Pealegi, kurat, IAMX. See PEAB seda väärt olema!

 

—

*Talle on praegu kõik võõrad peale minu. Vist isa näo on ka praeguseks ära õppinud – väidavad raamatud.

**Ah, ma ei tea, mul ei tulnud head kujutluspilti ette, mis juhtub tüdrukutega, kes ema põllepaelte külge jäävad. Poisi puhul oleks ma suutnud suurepärase fantaasia välja mõelda, aga tüdrukud? Ma polegi vist kuulnud ühesti memmetütrest, ikka memmepoegadest.

wide awake

hoomamatu 4 Replies

Outloudzi plaat on NII HEA. Eriti lugu “Wide Awake”. Selline kõige mõnusam ja pretensioonitum popp (mis erinevalt muust popist ei käi närvidele).

/

Lõpuks jõudis pärale. Või noh, mis “lõpuks”. Ma arvasin, et sellega läheb veel aega. Aga ei venitanud kuut nädalatki täis.

Ühesõnaga.

MA TAHAN TÖÖD TEHA.

Õigemini: ma tahan kirjutada. Ma annan küll endale aru, et kõik, mida ma praegu teen, pole niikuinii väga kvaliteetne (vt ka zombie, sooda), aga ma pean saama seda teha. Ja ma ei saa. Ma ei tea ka, mis oleks täpselt lahendus – vist see, kui olekski konkreetselt kaks elu. Sest praegu on nii, et kuna sõbrake on juba SUUR TÜDRUK, siis ta päeval magab ainult jaopärast, tavaliselt pooletunniste catnapide kaupa ja see rõõm, mis alguses oli, et söödad ära ja magab nagu nott tund aega, on kadunud. Jah, SIIS oleks saanud kirjutada, aga siis ma ei viitsinud ja ei olnud mingit isu ka, sest, noh, titt ja emandus ja väga palju muid legitiimseid vabandusi.

Nüüd aga, kui TAHAKS, ei olegi enam momenti. Seda on tõestanud edukalt viimane nädal, kui on tulnud päriselt teha tööd, mida ei ole saanud edasi lükata (sest “Meestest, lihtsalt” tuleb uustrükk ja “Naistest, lihtsalt”, noh, lihtsalt läheb trükki, esimest korda) ja on tulnud lugeda trükifaile ja teate, PÄRIS KEERUKAS on jorisevat last hoida ja püüda samal ajal trükkida. Lugemisega saab veel hakkama, trükkimine on juba keerulisem.

Ainukesed momendid, kus ma päriselt tean, et mul on aega keskendumiseks, on praegused momendid – kui laps on läinud magama, enne seda, kui ma ise magama lähen. Aga ausalt – ma ÜLDSE ei viitsi praegu ju. Sest praegu on AINUS aeg päevas, mis on päriselt MINU aeg ja ma tahan seda kulutada päevavarastades – blogisid lugedes, filme vaadates, ringi jaurates. Lõpuks muidugi, kui ma olen saanud oma päevavarastamise vajaduse rahuldada, tahaks ka kirjutada, aga siis enam lihtsalt ei jaksa. Või kui isegi jaksaks, siis tead, et see on täiesti pointless, sest sa ei saa IIALGI end ju välja magada. Pole ju nii, et oh, täna olen natuke kauem üleval, küll ma homme või hiljemalt nädalavahetusel end välja magan.

Asi pole sugugi selles, kusjuures, et Põrnikas oleks mingi totaalselt hull terrorist-laps, lihtsalt ta juba on selline olend, kes vajab tegelemist. Isegi kui see tegelemine piirdub ainult sulle otsa vaatamise ja natuke kohtlaselt naeratamisega või mööda kõhtu roomamise ja jalgadega vehkimisega. St ma võin teda ära petta ja näiteks samal ajal ajakirja lugeda, aga kaua see ei tööta ja no, ausalt, ega keskenduda muule väga eriti ei saagi (ja ega tahagi ju). Ja sellest polegi midagi, SEE PEABKI NII OLEMA, sest, noh, emandus ja värgid, aga ma nii väga tahaks, et kuhugi mahuks see va minu aeg ka. Et ma saaks kuskil segamatult mediteerida natuke ja asju kirjutada. Isegi kui nad pole midagi erilist. Lihtsalt, et lihas rooste ei läheks.

Selles suhtes, ma tunnen, olen ma hakanud oma blogisse märksa obsessivamalt suhtuma, sest see on praegu ainus kanal, mis aitab mul a) valutult suhelda, b) valutult asju läbi mõelda, c) nõu küsida ja, kõige olulisem, d) elus hoida kirjutamislihast. Sest mis see blogi muud on kui meedium. Ja mida aeg edasi, seda rohkem mõtlen ma ju sisu läbi, umbes nagu uue ajakirjanumbri sisu läbi mõeldakse. Ma tahan, et postitused poleks igavad, ma tahan, et need poleks pidevalt sarnased, ma tahan, et oleks erinevad formaadid ja peamiselt ma tahan, et ma ei unustaks ära, et tegelikult kirjutatakse koguaeg lahku. (Jah, see tuleb mulle ausalt iga kord meelde, kui ma selle siin kokku kirjutan.)

Muidugi võiksin ma selle energiaraasu, mis õnnestub mul siin kulutada, panna magama ka Wordi dokumenti, aga ÄRGEM UNUSTAGEM EDEVUST.

Ah, ei, tegelikult. Õudselt tahaks tööd teha ja samas ei tahaks nagu ka, sest nii kaif on see praegune periood omal kombel. Tahaks, et kuskil oleks võimalik leida middle ground, et ei peaks olema kas üks või teine, vaid et saaks olla ehk mõlemad. Ju see aeg ka tuleb, ilmselt siis, kui väike inimene on rohkem iseseisev ja magab öösiti pikemate juppide kaupa. Aga noh, ma tõesti ei oodanud, et see kirjutamisvajadus juba praegu närima hakkab.

/

Muuhulgas tundub mulle, et see “Wide Awake” lugu oleks väga hea asi, mida lahata võtmes “naiste diskrimineerimine” ja “noorusehullus”, aga ma praegu ei viitsi ja alati on võimalik, et ma kujutan asju ette, sest ma pole enam normaalne.

Sest ega ma polegi.

Muide, väike inimene naeratab. Joriseb, nutab, tšillib, üritab keerata, naeratab, joriseb, sööb, tukub, tšillib, naeratab jne.

valikvastused

hoomamatu 22 Replies

Kunagi ammu-ammu, kui ma veel ülikoolis käisin, siis nimetasime me valikvastustega eksameid bingo-lotodeks või lihtsalt bingodeks. “Mis eksam on? Bingo?” – “Bingo jah!” Sest siis, kui ei teadnud vastust, sai valida vähemalt suvalisi tähti, mõni pidi ikka täppi minema lõpuks…

Neil päevil ma mõtlen (ja mul on tunne, et ma pole kunagi varem elus nii palju MÕELNUD, ka mitte ülikooliajal, heh, ERITI mitte ülikooliajal), et vanemaks olemine on üks suur bingo. Aga erinevalt tavatestidest selleks sa õppida ei saa, sa EI TEA, mis on õige vastus, samas SA PEAD iga jumala kord otsuse vastu võtma. Tähendab, sa saad uurida kirjandust ja rääkida targematega, aga miski ei garanteeri, et nende kogemused ja teadmised sobivad just konkreetselt sinu lapse ja situatsiooniga. Mis kõige hullem – iga su otsus toob kaasa ahelreaktsiooni, üks asi mõjutab teist ja sa kunagi täpselt ei tea, mis välja võib kukkuda. Ja neid otsuseid on päevas kümneid! Siin üks näidistest noorele vanemale.

1. Sa lähed lapsega jalutama, ilm on Eesti keskmine (vahelduv pilvisus jne). Sulle TUNDUB, et on soe, võib-olla isegi palav. Mis sa lapsele selga paned?
a) Püksid, särgikese, sokid, võtad kaasa teki, mida vajadusel peale visata. (Lisaküsimus: kuidas sa tead, et tal külm ei hakka?!)
b) Õhukese kombinesooni. (Lisaküsimus: Aga kuidas sa tead, et tal palav ei hakka?!)
c) Õhukese kombinesooni, aga alla lühikese body. (Lisaküsimus: vt ükskõik kumba ülemist.)

2. Sulle tundub, et laps tahab süüa, aga samas sa andsid talle süüa vähem kui kaks tundi tagasi. Mida sa teed?
a) Katsud teda muul moel rahustada ja vähemalt natuke venitada söögiaega lähemale. (Aga samas riskid sa nii control patternite loomisega äkki?!)
b) Annad süüa kohe. (Aga kuidas sa saad kindel olla, et asi ikkagi selles on? Aga äkki on kasvuspurt?!)

3. Laps jääb “lõunauinakusse” kell 17. Kell 18:30 on õhtusöögiaeg ja pärast seda magamaminek. Kell on 17:45. Mida sa teed?
a) Proovid lapse üles äratada, et ta uni magamaminekuaega sisse ei sõidaks. (Samas ei pruugi ta hiljem enam üldse magama jääda ja nii võid sa talt röövida seda vähestki und.)
b) Lased lapsel magada. (Aga arvestad sellega, et kui ta lõpuks ärkab, siis ei lähegi ta magama ja öörütm, mis seni on püsinud RIKKUMATU, on totaalselt pekkis ja seda taastada ei pruugi olla absoluutselt lihtne.)
c) Lased lapsel magada, aga äratad ta söögiajaks ja püüad ta pärast seda uuesti magama panna. (Arvestades, et ta ei pruugi jääda ja vt ülemist.)

4. Laps on nutnud ja siis lõpuks su süles rahulikuks jäänud ja hakkab vaikselt uinuma. Sa:
a) lased tal rahulikult magama jääda ja lased tal süles magada, kuni ta seda soovib. (Aga mis siis, kui ta enam ei oskagi pärast üksinda magama jääda?!)
b) sa ennetad magama jäämist ja paned ta oma voodisse. (Kus ta võib nutma hakata ja enam mitte uinuda.)
c) lased tal rahulikult magama jääda ja tõstad ta mõne aja pärast oma voodisse. (Mis ei aita kaasa harjumusele ise ja üksinda magama õppida.)

5. Kell 9.30 pead sa peale võtma (st pead hakkama kell 9 sõitma hiljemalt) oma Abikaasa, et hakata sõitma Tartu poole. Ühtlasi langeb see kellaaeg kokku söögiajaga. Sa:
a) Annad süüa tund aega varem ja arvestad, et tee peal tuleb teha söögipeatus.
b) Lahkud kodust, annad süüa kell 9.30 autos enne väljasõitu.
c) Ei anna süüa enne, kui ta küsib (sa ei saa kontrollida seda hetke ning see võib juhtuda suvalises kohas maantee peal).

6. Laps sõi kell 19, läks magama. Kell 22 peaks olema järgmine söögiaeg. Sa:
a) Äratad lapse üles kell 22 ja annad talle süüa. Nii tead, et saad kindlasti magada umbes kella kolmeni. (Samas tähendab selle kindla öise rütmi hoidmine/juurutamine, et kui tuleb aeg hakata öistest söömistest võõrutama, siis on selle võrra raskem, kui pole lasknud tal loomulikku rütmi hoida.)
b) Ootad, kuni laps ise süüa küsib. (Mis võib juhtuda kell 23 hiljemalt, aga võib ka juhtuda kell 1 või 2, mis tähendab, et sa a) ei tea, kaua sa saad magada või b) kaua sa üleval ootama pead (need asjad on olulised uneprobleemidega inimesele).) (Lisaks: ta võib end niimoodi üles äratada ja mitte enam pärast magama jääda. See, et nii pole kunagi juhtunud, ei tähenda, et nii ei juhtuks.)
c) Annad talle süüa siis, kui ise magama lähed.

Jne.

Kui vahetult pärast haiglast koju tulekut tundus mulle, et midagi polegi väga muutunud ja ma ei peagi midagi väga teistmoodi tegema, sest siis elasime üsna suvalise rütmi järgi, laps peamiselt magas ja sõi ja vaatas ringi ja elu oli päris lihtne. Mida suuremaks titt-mu-titt kasvab, seda rohkem ma näen, mida vanemaks olemine tegelikult tähendab. See tähendab OTSUSEID. Iga päev pidevaid otsuseid. Ja kõige hullem pole mitte see, et sa PEAD neid otsuseid vastu võtma, et sa ei pääse neist. Kõige hullem on hoopis see, et igal su otsusel on suurem või väiksem tagajärg. Ja see vastutuskoorem tundub hetketi NII TOHUTU SUUR.

Kui me Naabrinaisega tema vabadel päevadel jalutamas käime (või niisama kohtume), siis lisaks klatšimisele, halva maitse piiril kõikuvatele naljadele (meile ENDALE tunduvad meie naljad muidugi ÄÄRMISELT maitsekad) ja hirnumisele räägime me muidugi palju ka lastest. (Ma ausalt ei tea, mida ma teeks, kui mul teda poleks. KES SIIS MULLE ÜTLEKS, KAS MU TITT ON NORMAALNE?!) Muuhulgas rääkisimegi ükspäev sellest otsustamisest ja tuli ka jutuks, et… on inimesi ja lapsevanemaid, kes ei mõtlegi sellele. Nad lihtsalt teevad ja on ja tegutsevad ja muuhulgas kasvavad nende kõrval ka lapsed. Et on inimesi, kes ei annagi endale aru, et iga nende tegu mõjutab last. Mõnel su teol ja otsusel on väiksemad tagajärjed, mõnel suuremal, aga ma ei suuda praegu ette kujutada otsust, millel tagajärge ÜLDSE poleks.

Ja kui ma selle ära tajusin, siis ma HAKKASIN MÕTLEMA NAGU HULL. Päriselt, ma istusin öösel kell 4 täna suvilatrepil ja KUULSIN, kuidas mõtted mu peas plahvatasid, sest nad ei mahtunud enam olema. Noh, muidugi olen ma jummala sooda ka, aga ikkagi! Ma mõtlen palavikuliselt iga asja läbi, sest see koorem on nii tohutu ju! (Ma olen kindel, et see palavikulisus taandub varsti, aga vastutus ja koorem ju jääb! Mõtlemisest kui sellisest ei pääse.) Ja ma ju NÄEN iga päev, et mu laps reageeribki sellele, mida MINA teen. Ja kuidas siis on inimesi, kes seda ei taju? Näiteid pole ju vaja kaugelt otsida, lööge lahti ükskõik milline viimase kahe nädala jooksul Eestis ilmunud ajaleht ja lugege…

Tegelikult tahtsin ma rõõmsamat posti kirjutada, aga olen liiga sooda. Palavus ja road trip ja MÕTLEMINE ja krooniline unetus veel otsa…

Aga lähiajal kirjutan pikemalt nutmisest ja Solterist, aga siis, kui on natuke rohkem aega mööda läinud.

Ja lähiajal, MA LUBAN, kirjutan ma midagi täiesti emmendusvälist ka. Näiteks mitu raamatut läheb trükki JUST PRAEGU! Ja ÜLEÜLDSE on mul päriselt muid teemasid ka, aga sooda noh jne.

Ja ahvides ülal viidatud Kairi blogi, siis.

Nädala sõnad: vanemlik otsus, hülgurema, hoidurisa, musuripoeg

Kallis Emiliana!

hoomamatu 7 Replies

Täna said sa kuu aega vanaks ja see on minu esimene kiri sulle. (Sest ega ma mingi hull pole, kes veel sündimata lapsele kirju kirjutab…)

Ma tahtsin sulle öelda, et sa oled vaimustav. Lihtsalt vaimustav! Ma olen küll terve oma täiskasvanuelu väikeste olendite (loe: kasside) eest hoolt kandnud, aga ma poleks kunagi arvanud, kuivõrd erinev on ühe väikese inimesega kõrvuti elamine ja kasvamine. Iga päev on teistmoodi, iga päev on uus ja iga päevaga sa teed aina enam ja enam asju. Juba sa vargsi naeratad ja täna vaatasin ma sind viis minutit järjest, kui sa üritasid end ümber pöörata. Sa ajasid oma pea hästi kuklasse, viskasid selja silda ja vihase ägamise saatel üritasid end kõhuli saada. Veel see ei õnnestunud, kuid mulle tundub, et see on päevade küsimus. Lisaks teed sa vahepeal selliseid hääli, mida ma oskan nimetada ainult kõne algeteks ja IGA KORD kui sa nii häälitsed, jääb mul süda seisma, sest sa oleks nagu tulnukas. Mis mõttes tegid sa just INIMESE HÄÄLT?! See on nii kriipi ja nii harjumatu, aga ma tean, et ma harjun peagi su aina tihedama lalinaga ja see valmistab mulle ainult rõõmu, täpselt nagu kõik need teised asjad, mida sa teed. Aga kui samas tempos su areng edasi läheb, siis võib vabalt olla, et suve lõpuks sa kõnnid ja jõulude paiku lõpetad ülikooli.

Mulle tundub, et sa oled üsna rahulolev laps, kuigi kohati tundub, et sa oled NII FRUSTREERITUD sellest, et sa ei saa liikuda. Eriti tuleb see välja su hommikusel mürgeldamise ajal, kui sa mööda mu kõhtu üritad roomata, ajad end aeg-ajalt kätele püsti, vaatad oma suurte silmadega ringi ja siis ähkides hakkad uuesti mürgeldama, kuni lõpuks, jah, lõpuks tuleb see kraaksatus: “TEHKE MIDAGI! MA EI SAA LIIKUDA! Miks ma pean elama sellises maailmas, kus ma isegi liikuda ei saa?!”

Üsna jonnakas oled ka. Sellega seoses, Mila-mutt, peame me rääkima ühest asjast. Nimelt su päevased magamised, nendega on väike probleem. Sulle millegipärast ei meeldi päevasel ajal toas magada ja tahad seda ainult väljas vankris teha. Probleem tekib aga siis, kui ma näiteks haigeks jään – nagu eile – ja ei jaksa sinuga jalutama minna. Ning siis lööb su jonnakus välja ja sa KEELDUD magamast. Mis tähendab, et sa OLED ÜLEVAL. Noh, iseenesest poleks sellest midagi hullu, kui sa nii ära ei väsiks. Vaata, ma saan aru, et seda ei meeldi sulle tunnistada, aga sa oled veel väike. Sa vajad märksa rohkem und kui mina või su isa. Ergo, sa pead päeval magama. Sest kui sa päeval ei maga, oled sa õhtuks nii läbi omadega, et ei jää enam magama. Mis tundub jabur, ma tean! Aga samas ma mõistan sind, ka mul on vahepeal nii. Et oled nii kohutavalt väsinud ja nii sitt on olla sellest, sa tead, et pead magama, aga und ei tule, sest NII SITT ON OLLA sellest, et oled nii väsinud. Ja nii see läheb. Ahjaa, ma tahtsin veel lisada, et kui sa kätega tuuleveskit teed ja jalgadega jalgratast sõidad, SIIS EI TULE UNI PAREMINI. Believe you me.

Ma ei oleks kunagi osanud arvata, et ma kedagi nii hullupööra armastada võiksin. Sa oled kohutavalt intensiivne, päevad sinuga on nagu 500tonnise naftatankeriga mööda mägiraudteed sõitmine, aga see, mis sa vastu pakud, on imeline. Ma olen nii väsinud sellest, et ma pean KOGU AEG otsustama, aga kunagi, kui sa ise emaks saad, saad sa aru, mis tunne see on. (Ja kui sa ei taha emaks saada, siis see on ka okei.)

Niisiis, kui sa saaksid nüüd oma päevased magamised korda, siis oleks asjad märksa roosilisemad. Sest ausalt öeldes on üsna väsitav sind õhtul KAKS TUNDI ööunne panna. Sellest, et ööunne panekuga peab alustama juba kuue paiku, ei hakka ma rääkimagi, sest sa oled veel liiga väike mõistmaks, mis tähendab selle pärast loobuda grillist mererannal või mõnest kaunist jalutuskäigust või väljasõidust, sest laps on üleväsinud ja plaanid tuleb ära jätta.

Aga ka sellest pole väga hullu, sest tuleb veel suvesid, aga ainult see suvi oled sa nii väike, nii et ma olen täitsa nõus tegema kõike selleks, et sa hästi kasvaksid. Kui see tähendab grilliõhtust loobumist selle kasuks, et sind KAKS TUNDI (kas ma juba ütlesin, et KAKS TUNDI!?) magama panna, siis so be it. Ja seejuures tahan ma rõhutada, et ööunesid palun mitte muuta. See on suurepärane, et sa kell 7-8 magama jääd ja südamerahus hommikuni välja paned ning kenasti pärast öiseid söömisi magama tagasi lähed. Palun samas vaimus jätkata.

Ma tahan, et sul oleks õnnelik lapsepõlv. Seda, et sul ka õnnelik elu oleks, ei saa ma garanteerida ja mingil hetkel pean ma andma su Emakese Elu meelevalda (kelle lemmiktegevuseks kahjuks on trääsa näitamine), aga ma loodan, et ma suudan sulle garanteerida õnneliku lapsepõlve. Ma ei ole kunagi elus vist midagi nii väga tahtnud kui seda.

Armastusega,

emme

PS. Palun vabandust su esimese passipildi pärast. Olgu sulle lohutuseks see, et pass kehtib vaid kaks aastat ja et MITTE KELLELGI pole normaalseid passipilte. Aga ikkagi: vabandust. Vähemalt suutsin ma end tagasi hoida ja ei pannud seda internetti.

nihe

hoomamatu 10 Replies

Käisin Tartus. TARTUS!!! Kaks kuud ei olnud koju jõudnud, see on ilmselgelt mingi rekord. Aga ühesõnaga, käisin Tartus ja LÕPUKS toimus ära see nihe. Et kurat, kõik ONGI nüüd teistmoodi.

Siin olles ei saa sellest väga aru. Tundub, et mul ongi igavesti laps olnud. Pealegi pole mul ju näiteks selle korteriga või seekordse Tallinnas elamisega mingeid muid seoseid peale raseduse ja lapse. Aga kui ma nüüd lõpuks vanu radu mööda sain konnata, sain ma aru, et kõik on ikka absoluutselt teine. Veider oli, nagu kehaväline kogemus.

Samas said kõik olulised asjad ka tehtud. Sai külastada rokikat ja Underit. Sai näha olulisi naisi ja olulisi mehi. Sai juua õlutit. (“Ma olen NII õnnelik! Ma olen joonud kolm õlut ja olen NII õnnelik!!!”) Sai mängida lauajalkat. Sai kuulata mingi purjus tüübi suust kõige haigemaid nõmedusi (“Kas siis suured tüdrukud käivadki koos väljas väiksemate sõbrannadega? Kas see on mingi taktika?” Ja ainus, mis ma selle peale mõtlesin: persse, mees, ma sünnitasin kolm nädalat* tagasi ja polnud enne ka mingi modell, aga sina oled ikka idioot. Ma ei öelnud muidugi midagi, sest mind esimest korda ABSOLUUTSELT ei häirinud selline kommentaar.), mis ometi ei takistanud tal hiljem eriti häbitult mu numbrit küsimast. (Ma ei andnud. Duh.)

Pealegi tegin ma vist väikse valearvestuse riietuse osas ja tekitasin kõigis tohutult ebamugavust oma dekolteega. K. näiteks pidas vajalikuks iga sekundi tagant karjatada: “Tissid!” ja tättuu-Anton arvas, et ma võiksin bullseye endale büsti peale tätoveerida. Kellegi geniaalne idee oli veel tisside peale pandipakendi märk tätoveerida. (Ma mõtlen selle peale.) Ses mõttes, et ma üldse ei arvanud, et a) MINU partii võiks kelleski mingeid emotsioone tekitada ja b) et see tõesti nii silmatorkav on. Ma nimelt olen harjunud nüüd ju päevast päeva oma tisse vahtima ja esiteks ei tundu nad mulle midagi nii… ülekäte ja teiseks ei suuda ma absoluutselt enam suhestuda inimestega, kelle jaoks on tissid midagi muud kui potentsiaalne toidulaud. Ma loodan, et see konkreetne psühhoos möödub peagi, sest muidu võib juhtuda, et ma HAKKANGI DEKOLTEID KANDMA ja kus siis selle häbi ots!

Veel märkasin huvitavat seaduspära, et ma rääkisin titejuttu(mida ma päriselt ka üritasin vältida) peamiselt meesterahvastega. Ma ei tea, kas mulle tundub või ongi nii, aga naised justkui häbenevad titendust. Tähendab, kindlasti ongi mingi hulk neid, keda ABSOLUUTSELT ei huvita (võõrad) tited, aga tundub, et mingi häbitunne on ka titendusest rääkimisel juures. No et kui keegi peaks kuulma noort (ja võib-olla vallalist) naist ütlemas, et tited on täitsa ägedad, siis hoidku jumal, sa oled  STEREOTÜÜP ja mingi hüsteeriline naine kindlasti! Ma ei pea siin kedagi konkreetset naistest silmas hetkel, just mehed panid mind sellele mõttele. Meestel puudus täiesti igasugune valehäbi tittedest rääkides. Üks sõber teatas kohe pärast õnnitlusi, et tema on juba 18aastasest saadik last tahtnud ja et niipea, kui tööga asjad jonksus, hakkab ta endale last muretsema. (Siis tükk aega me hirnusime sõna “muretsema” üle.) Teised, juba noored isad jagasid aga lahkelt oma sünnituskogemusi, nippe ja ei varjanudki vaimustust, mida väiksed inimesed neis tekitavad. Et ühesõnaga – kuidagi jäi mulje, et meestele on titendus ja sellest huvitumine uhkuse asi, täiskasvamise märk. Naiste puhul aga – kanastumine, bioloogilise kella tiksumine ja muud halvamaigulised stereotüübid.

Ja TEGELIKULT ma hullult üritasin titeteemal rääkimist vältida, aga no mida sa ütled, kui sõbrad, keda sa pole aasta aega näinud, küsivad, et kuidas läheb. Ikka ütled ju: “Ah, tead, okeilt, sünnitasin siin hiljuti ja täna olen esimest korda purjakil AUGUSTIST SAADIK JA MA OLEN NII ÕNNELIK! ÕLU!!!”

Aga jah, nüüd ma kuidagi katsun end kokku lappida, sest Daki 1.0 ja Daki 2.0 pole eriti compatible. Ja ka õllest kaob igasugune rõõm lõpuks, kui kell 12 teatavad su tissid, et võiks hakata lõpetama, naine! Ja eriti, kui sa tead, et ees ootab järjekordne 3x1h und, kui sedagi. Ega ma kusjuures ei igatsenudki purjusolekut ju nii väga, ma igatsesin kõike seda kaasnevat – psühhedeeliat, haigeid asju, mis juhtuvad after 2 am, elutõdedest pungil suitsunurgavestlusi, kuratlike läigetega silmapilgutusi ja kõike seda, mis paneb inimesi saatma sõnumeid, mida saab ainult nimetada texts from last night. Nüüd aga on üsna võimatu end näiteks Helsingisse juua, sest paratamatult pead sa olema valmis hommikul oma titele selgete ja kainete silmadega otsa vaatama ja seda on Helsingist väga raske teha.

Samas tunnen ma end nüüd nii palju rohkem inimesena, et ma ikkagi sain olla kaks tundi purjakil ja passida baaris ja samas oli kuidagi eriti hea ja kerge tunne, sest no kurat, mingid jorsid võivad mu mu figuuri kommenteerida, aga MINA JÄIN ELLU JA MUL ON ÜKS ERITI ARMAS TITT VEEL ETTE KAH NÄIDATA.

I win at life.

Kahju ainult, et mojitodega seda nüüd enam nii vabalt tähistada ei saa.

—

*Kuigi tegelikkuses kolm nädalat ja viis päeva tagasi, siis kõigi värskete emade eesõigus ja KOHUSTUS on ümardada seda numbrit olukorrale sobivas suunas.

kõik ei ole päikseline

hoomamatu 26 Replies

Peatselt ilmuvas (täna läheb trükki!) raamatus “Minu Haiti”, mille sisutoimetaja ma olin, on peatükk pealkirjaga “Kõik ei ole päikseline” ja just see fraas on mul viimastel päevadel peas keerelnud. Vahepeal enda lohutamiseks, vahepeal olukorra nentimiseks. Vahepeal lihtsalt niisama. Sest kõik ei ole päikseline.

Elust peaaegu-kolmenädalasega annab edukat pilti app Mommie’s Helper (Symbianile), kuhu ma söögiaegu kirja panen. Sest esiteks on võimatu meelde jätta sedagi, mis toimus TÄNA HOMMIKUL, saati siis seda, milline oli eilne päev. Aga hea on, kui asjad on kirjas, sest siis võib näha rütmi (või selle puudumist). Ja need kirja saanud toiduajad peegeldavad igapäevast hullumeelsust.

Hullumeelsus on muidugi ilmne liialdus. ÜLDISELT on Põrnikas graafikus. Aga kohutavalt, KOHUTAVALT häiriv on see, et miski pole etteennustatav. Isegi, kui graafikukõver võiks anda aimu vastupidisest. Just sel hetkel, kui ma hakkan arvama, et ma saan aru, mis mu laps teeb, millal ta seda teeb ja kui ta seda teha ei taha, siis kuidas selle väljendamiseks nutu lahti laseb, feilib kõik ja ma olen jälle nagu peata kana.

Viimased kolm õhtut, välja arvatud tänane, ei ole ta näiteks tahtnud magama minna. Ise on megaväsinud, silmad krõllis peas, JA EI JÄÄ MAGAMA. See tähendab: jääb, aga siis kümme minutit kogub jõudu, ärkab taas (näiteks troppnaabri uksepaugatuse peale) ja hakkab nutma. Nii oli kolm viimast päeva. Ja üks hommik, kus ta lihtsalt nuttis viis tundi järjest*.

Nii et ma olin eilseks täiesti läbi omadega. Lisaks on veel see asi, et mina ei saa teda kõige paremini lohutada, sest ma olen teadupoolest ka toidulaud ja see juba ajab djudeti mõtted valedele radadele. Näiteks et võiks iga poole tunni tagant süüa. Aga nii need asjad siin majas ei käi. Või noh, lõpuks käisid, kui mu närv üles ütles. Ses mõttes tahaks ma väga teha seda nutta laskmise värki. (Ja mind naabrid üldse ei huvita – Rents vist tõstatas selle teema mingis blogipostis, et kas need emad, kes lasevad lastel nutta pedagoogika mõttes, on naabrite peale ka mõelnud. Jah, ma olen mõelnud küll. Olen mõelnud, kui olen kuulanud, kuidas ülemine naaber laseb oma lapsel nutta. Mõtlen iga päev 20 korda, kui kõrvalnaabrid uksi paugutavad, nii et meil riiulid seinas värisevad. Või kui naabrilapsed tõukerattaga mu ukse taga edasi-tagasi kolistavad. Või siis, kui kella viieni keegi tümakat kuulab. Nagu siinsed naabrid ei mõtle minule, ei mõtle mina ka neile, eriti hetkel, kui mulle on olulisem mu enda terve mõistuse säilitamine ja Põrnika inimeseks vormimine. Aga see oli kõrvalpõige.)

Ühesõnaga, ma tahaks seda teha, aga ma ei saa seda üksi teha, nii et see asi peab ootama ja ma tean, et ma ei riku oma last lõplikult ära, kui ma sellega ootan paar päeva ja tegelen praegu n-ö tulekahju kustutamisega.

Mis viib mind selleni, et kõige tobedam nõuanne on… (vabandust, emme)… “Maga siis, kui laps magab.”

Sest see ei tööta.

Tõepoolest. Targad raamatud väidavad ja elu näitab, et imik nutab ööpäevas kõige rohkem kaks tundi, magab mingi 20 ja sööb iga kolme tunni tagant. Nii ongi. Ainult et… Minu isiklik unespetsiifika on selline, et KUI ma jään magama (if, mitte when), siis võtab see aega vähemalt 40 minutit, tavaliselt tund-poolteist. HOOLIMATA SELLEST, KUI VÄSINUD MA OLEN. Lihtne matemaatika näitab, et sellisel juhul jääb mul magamiseks pool tundi, kuni djuudur taas ärkab ja süüa nõuab. Öösel saaksin natuke kauem magada, aga selleks ajaks olen ma tavaliselt nii üleväsinud, et une tulek võtab aega kaks tundi julgelt. Kui üldse tuleb.

Asi pole selles, et ma EI TAHAKS magada. Väga tahan. Aga selleks ajaks, kui mul on uni tulnud ja ma võiksin seda teha, on hommik, djuudur hakkab elu elama ja ei kavatsegi taluda mingit sellist bullshitti, et ma lihtsalt MAGAN tal kõrvalvoodis. SEST MIS MÕTTES?! MA TAHAN KASVADA! MINGI HÜLGUREMA OLED VÕI?!

Ehk siis ma olengi funktsioneerinud viimased 2,5 (kaks ja pool, mitte kaks nädalat ja viis päeva, heh, heheh) nädalat unega 1,5 tundi järjest, mõni õnnelik kord ka kaks-kolm tundi järjest, keskmiselt viis tundi ööpäevas. Ma eeldan. Sest neid aegu ma kirja ei pane.

Praegu ma veel funktsioneerin. Ma suudan olla adekvaatne ema, naerda ja naeratada ja võtta huumoriga järgmist jonnipunnitamist, suhelda isegi inimestega, pesta pesu, käia duši all ja… teha normaalseid normaalse inimese asju. Hetkel plaanin ainult ühe inimese mõrva (autoparandaja) JA SEE ON SUUR EDASIMINEK. Aga ma tunnen, et reaalsuses on glitchid. Seda on raske seletada… Vahepeal on tunne, et ma kaotan reaalsusega sideme. Et ma ei saa enam oma mõtteid või hinnanguid usaldada. Et ma ei saa enam aru, mis on normaalne. Et hetkeks nagu libiseks reaalsusest ära ja siis tuleks kohe tagasi.

See ei ole minu jaoks võõras tunne. Kahjuks.

Ma magasin viimased kolm aastat tänu saikile ja ravile nagu, heh, titt. Selle vahega, et ma ei pidanud vahepeal üles ärkama selleks, et süüa. Ma magasin ja magasin ja imestasin, kuidas ma suutsin aastaid elada ilma magamata. Nüüd pärast paari nädalat saan ma jälle väga hästi aru, kuidas ma suutsin. Selles pole mingit trikki, sa lihtsalt teed seda elu värki. Teed ja teed ja nii ongi. Sest keegi ju ei küsi sult, et kas sa jõuad või jaksad või pakuks mingeid alternatiive**. Sa lihtsalt teed. Ja ignoreerid glitche ja loodad, et kohe varsti midagi muutub, et kohe varsti läheb paremaks.

Naabrinaine ütles (autoriteet, nagu ta on), et esimesed aasta-poolteist on täiesti normaalne end zombina tunda. Et see käib elu õite ja muu taolisega kaasas.

Mul ei ole midagi selle vastu, et end zombina tunda. Tõsiselt pole. Zombi olla on fun. KÕIK ajab naerma. KÕIK ajab nutma. See on nagu omamoodi narkootikum isegi, sest kõik on nii sürr. Ja eriti hämmastav on see, et sa oled enamiku ajast täiesti adekvaatne.

Aga need kuramuse glitchid hirmutavad mind.

Sest ma mäletan liiga selgelt, mis eelmine kord juhtus***.

Selle vahega, et selleks ajaks olin ma magamata olnud AASTAID, mul polnud last, aga olid härrased staarblogijad ja nende nõiajaht.

Win some, lose some.

Ehk siis ma ei taha vinguda, et magamatus on ilge bitš, aga ta on, sest et ma kardan ta ootamatuid tagajärgi. Ja ma tahan öelda, et magada siis, kui laps magab – see ei tööta. Täpselt nii nagu ma kartsin. Mu ajukeemia, vana raibe, on ikka sama. Bipolaarne faking pask.

Et lõpetada rõõmsamal noodil, siis käisime täna Liisiga jalutamas (SEST RASEDAD JA ÄSJASÜNNITANUD PEAVAD JALUTAMA! JALUTAMA MA ÜTLEN SULLE!!!) ja nägime kaht eriti nunnut oravat. ERITI NUNNUT. Ja nad ei kartnud üldse inimesi, tšillisid nagu vanad kalad bomžide ja meie pargipinkide vahel ja pilt oli nii koplilik. Täiuslik. ORAVAD!!!

*Järjest tähendab siin kontekstis seda, et nutab, ma lohutan, siis ei nuta ja siis jälle nutab ja nii edasi. KEEGI ei nuta viis tundi sõna otseses mõttes järjest, eks.

**Ämm “appi kutsuda” POLE alternatiiv.

***Ma kirjutan sellest kunagi ehk oma autobiograafias kui ma olen 80. Aga olgu öeldud, et see, mis juhtus, oli halb. Väga halb.

ving ja hala

hoomamatu 18 Replies

Ma ei tea, mis jõuvarude najal ma senini liikusin, aga paistab, et need hakkavad vaikselt ammenduma. Kas need olid hormoonid? Üleväsimuse deliirium? Armumise jõud? Kevad veres vemmeldamas? Või hoopis maaniaperioodi lainehari? Võimalik, et kõik koos. Igal juhul nüüd ma tunnen, et vaikselt hakkab laineharjalt allasõit ja mõneti ma ei karda seda, see on ju normaalne, et tõusud vahelduvad mõõnadega. Teisalt ma tean ennast ka ja ma kardan, et mõõn võib arvestades asjaolusid kujuneda… mittemeeldivaks.

Eriti väsinud olen ma sellest, et ma olen kaugel kõigest tuttavast ja heast. Ma lausa tunnen, et mind füüsiliselt ärritab see, et ma olen (faking) Tallinnas ja et ema ja õde on vastavalt Tartus ja Saaremaal. Sealjuures ei tuleks sellest valesti aru saada – ma ei taha sugugi kellegagi 24/7 koos olla (peale Põrnika muidugi, kuigi ka temast võiks vabalt võtta tunnikese puhkust (et siis igatsusse ja süütundesse ära surra)). Ma lihtsalt tahaks, et mul oleks VÕIMALUS näiteks oma päevasel jalutuskäigul oma ema juurest läbi astuda ja tuttavat sõbralikku nägu näha. Ma ei taha veel vähem, et ma peaks pidevalt tundma seda pilku kuklas, mis tuleb mehe pere poolt, kes ootab ja loodab, et ma kutsun külla või appi või. Ja kui ma seda ei tee, siis olen ma justkui halb inimene.

Naljakas on see, et KÕIK ütlesid: jajah, oota vaid, kui laps on käes, hakkad sa tänulik olema, et mehe peregi samas linnas elab. Et küll sa näed, kui hea on, kui keegi appi tuleb. Ma olin siis juba skeptiline, aga kuna mul polnud õrna aimugi, mis tunne on olla lapse ema, siis ei hakanud ma vaidlema ja jätsin avatuks võimaluse, et võibolla tõesti ei oleks mul midagi selle vastu, kui näiteks ämm esimestel nädalatel, kui mees metsas, siin aega veedaks. Aga nüüd ma tean, mis tunne on lapse ema (üllatuslikult ei erine eriliselt sellest tundest, mis on olla mina) ja nüüd ajab see mõte mind imestama. Et kas lapsesaamine peaks siis TOTAALSELT mu iseloomuomadusi muutma?! Kuigi mulle VÄGA meeldis, et mu oma ema siin oli viis päeva, võttis seegi omajagu harjumist, sest ma lihtsalt olen selline friik, kellele meeldib oma kodus ise majandada. Ja kui ema läks ära, nutsin ma lahinal, aga sellegipoolest on hullult hea kahekesi siin omas mullis elada. Ma tõesti, TÕESTI ei taha siia mitte kedagi majandama. Ma tahaks ainult, et mu mehel oleks normaalne töö ja et ta tuleks pärast seda õhtuti koju ja õhtustel jonnituuridel oleks keegi, kes moraalseks toeks oleks. Seda ei saa teha keegi peale Abikaasa, tegelikult. Või (mu oma) ema. Aga peamiselt siiski Abikaasa.

Oodata on veel reedeni.

Ma ei saa ikka aru, mis täpselt see peaks tähendama, et ma peaks olema rahul, kui teised inimesed mu kodus majandavad. Või on “abis”. Esiteks olen ma väga spetsiifiline, ma ei KANNATA, kui keegi mu asju näpib. Mulle ei meeldi väga kellegi teise tehtud toidud peale enda omade. Ja ma tunnen end äärmiselt ebamugavalt, kui keegi mu kodus end koduselt tunneb. Absoluutselt ei kannata ma aga seda, kui keegi tagaselga mu kodus majandab. Kui ma veel isa korteris elasin, siis ajas mind isegi see mõte närvi, et isa seal ilma minu juuresolekuta ringi asjatab. Mu elu ja hing võib olla internetti laiali laotatud, aga hoidku jumal, kui keegi mu mustapesukasti avama hakkab!

Lisaks olen ma nende paari nädala jooksul selgelt näinud, et IGAÜHEL (kellelegi konkreetselt vihjamata, vaid nii üldiselt) on oma seisukoht, kuidas last peaks kasvatama, hoidma, temaga ringi käima kui ta nutab, kui tihti süüa andma jne ning mulle üldse ei meeldi, et võõrad inimesed oma kasvatusseisukohti minu lapse peal hakkavad katsetama. Mul on tekkinud paar inimest, kelle arvamusi ma austan ja kellelt nõu küsin (kui selle järele vajadust tunnen), siis ülejäänute puhul ma olen võtnud vaikiva ja naeratava seisukoha. Ja olnud valmis iga hetk käratama, kui üle piiri peaks mindama: “See on MINU laps!” Ma ei taha seejuures muidugi absoluutselt väita, et ma teaks kõige vähematki, kuidas lapsi kasvatada, aga ma tean ju natuke juba, milline on MINU laps. Ehk siis ma tean, mis teda rahustab, ma tean, millal on vaja tal magama minna, ma tean, palju ta sööb ja ma tean, et lutti ma talle veel ei anna. See, et keegi teine sellega nõus ei ole – tough luck.

Nüüd võib jääda mulje, et siin pole muud olnud, kui ainult üks nõuandevool uksest ja aknast. Ei, sugugi mitte. Õnneks suudavad kõik hoida aupaklikku distantsi ja ju ma ise annan ka tõrjuvaid signaale välja. Aga ma lihtsalt TUNNEN, et oodatakse, et ma hullult bondiks Tallinna-suguvõsaga ja ma ei suuda end selleks sundida. Asi pole selles, et nad ei oleks toredad inimesed, nad on toredad inimesed. Lihtsalt mina ei oska veel harjuda mõttega, et see polegi ainult minu laps ja et on inimesi, kel on veel temale (justkui) õigusi. Pealegi tunnen ma end tõesti vaid siis mugavalt, kui jätan lapse üksinda Abikaasa või emaga (ja ilmselt ka Naabrinaisega) ja hoolimata sellest, kui toredateks, kompetentseteks või suurepärasteks inimesteks ma teisi ka ei peaks, ma lihtsalt ei taha (veel?) oma last kellegi teise hoolde jätta. Kas ma peaksin tahtma? Kas see teeb minust nüüd halva inimese? Kanaema?

Nii et kui ma vingun, et mul on kopp ees üksinda olemisest, ei tähenda see sugugi, et ma oleks abipalumisinvaliid või liiga uhke, et tunnistada, et ämm või äi või keegi võiks appi tulla näiteks. Sest esiteks ma ei saagi üldse aru, millist “abi” saaks kõrvalised isikud pakkuda? Ma saan ju KÕIGEGA ise hakkama. Isegi vankri vedamisega trepist. Ja see ei ole mingi suur vaev, see on igapäevaelu. Mul ei ole veel tekkinud momenti, et ma ei saaks minna duši alla või vetsu või jääks söömata, sest Põrnik jonnib tõesti väga vähe (ilmselt, võrreldes, ma ju ei tea tegelt, aga no ühesõnaga, mu elu ei seisa sugugi). Ma lihtsalt igatsen, et ma saaks õhtuti kaissu ja et ma saaks vahepeal oma ema kallistada (nüüd rohkem kui kunagi varem). Ja selle juures ei saa ju keegi mind aidata. Ja külalised, noh, tekitavad tegelikult praeguses faasis ainult lisastressi.

Ma ei arvanud kunagi, et ma hakkan oma last üles kasvatama Tallinnas. Või õigemini ei arvanud ma kunagi, et ma olen sellel ajal, kui laps on vastsündinu, Tallinnas, ilma oma tugisüsteemi, tuttavate tänavanurkade ja kodupoeta (tegelikult tahtsin ma kirjutada kodubaarita). Ma ei osanud selleks valmistuda ja kuigi igapäevaelu on täiesti hakkamasaadav ja talutav, siis see emotsionaalne pinge, millele annavad kaasa kodukaugus, nähtamatu surve Tallinna-suguvõsa poolt ja Abikaasa ajutine eemalolek, see on vaikselt kriitilise piirini kuhjunud. Ja sinna ei saa ka keegi midagi teha ja keegi pole selles süüdi.

Lisaks läks Traktoril esirehv katki ja tänane “jalutuskäik” nägi välja nii. Kõigepealt väntasin ma tund (!) aega rehvi pumbata, no et saaks kasvõi niipalju, et tanklasse sõita (ma ei hakka MAINIMAGI, et Tartus poleks tankla iial viie kiltsi kaugusel asunud, kus pumbata). Põrnikas magas rahulikult autos. Siis tuli Naabrimees ja me jamasime teise tunni, et rehvi alt kätte saada. Õigemini tema jamas, mina istusin äärekivil ja olin vihane. Siis avastasime, et tagavararehv on ka tühi ja lisaks sobib vaid teisele poole. Siis saime lõpuks rehvi alt kätte ja käisime tanklas ja poes ja selgus, et mõlemad rehvid on neljast-viiest kohast täiesti puru. Põrnikas ikka magas, nüüd juba Naabrimehe autos. Siis ei saanud rehvi kuidagi alla tagasi, Naabrimees rassis ja sai tugevaks ja kauniks selle käigus, mina ikka istusin äärekivil ja olin vihane. Ahjaa, vahepeal käisin üleval ja otsustasin prügi alla tuua ning sel hetkel, kui ma kotti põrandalt võtma hakkasin, lagunes selle põhi lihtsalt ära.

Korjasin prügi uude kotti ja ka selle põhi lagunes ära.

Lõpuks helistasin ma ilgelt vihasena meie autoparanduskutile, kelle käes on juba poolteist kuud Möirakaru (“Kaks nädalat läheb parandusega!”), sõimasin viisakalt näo täis ja autot lubati teisipäevaks (nagu juba iga nädal lubatakse mingiks päevaks, aga seda kunagi ei juhtu). No kui see ime peaks juhtuma siis ma sõidan Tartusse kiirelt nagu peerukera ja olen kiiremini Undergroundis, kui te jõuate öelda “sitt päev”.

Homme on parem päev, onju?