Tag Archives: intestines

11 kuud

hoomamatu 6 Replies

Kallis Mila,

täna said sa 11kuuseks. 11 on üks hullult lahe number, nagu teada. Minu ja su tädi sünnipäevad on 11ndal kuupäeval, sina ise sündisid 2011. aastal ja 11 tähistab ühtlasi päevi, mis olid kulunud su 11ndast elukuust, mil sa kõndima hakkasid. No ja 1+1 on teadupoolest 2, mis on sinu sünnikuupäev.

Lisaks märgib 11 numbrit, mis jääb su viimaseks selliseks “sünnipäevaks”. Edaspidi on “olulised” ainult aastad, mis mööduvad ja elatud elukuid edaspidi nii tähtsaks ei peeta kui sel esimesel eluaastal. Ja esimene eluaasta hakkabki sul vaikselt lõppema.

Whoa.

Mul on kohevarsti aastane laps.

Mis. Just. Juhtus?

Kas ma mitte alles ei hänginud oma esimese boyfriendiga maja ees ja ei vahtinud päiksesse? Kas ma just ei saanud kätte lube? Kas ma just ei tuupinud eksamiteks – üheksanda klassi omadeks, 12. klassi omadeks? (Who am I kidding, õppisin ma jee 9. klassi eksamiteks. Viisi sain ma tol ajal loomulikust intelligentsist.) Kas ma just ei kolinud ära emakodust? Kas ma just ei laulnud oma esimest (ja peaaegu-viimast) karaoket 18. aasta sünnipäeval? Kas ma just ei laulnud Lauristini akna all – nagu korralikule rebasele kohane? Kas ma just ei trippinud kursavenna L. juurest varahommikul koju, põues suur saladus? Kas ma just ei saanud oma esimest töökohta, ei lahkunud esimeselt töökohalt teisele, kas ma just ei armunud, abiellunud, purunenud, üles ehitanud, sitta keeranud, sita ära söönud, naernud, põgenenud, õhanud, kujutlenud… Kas see kõik ei olnud JUST?

Ja kas just ei olnud see, kui ma nägin rasedustestil kaht triipu? Kas just ei olnud see hommik, kui ma läbi vihma oma bussi-alla-jäänud-keha-tundega haiglast koju tulin, roosa pamp käes? Kas ma just ei vaadanud sulle otsa ja kas just ei olnud see hetk, kus sa esimest korda mulle otsa vaatasid ja mind NÄGID?

See kõik oli ju just!

Ma vaatan sind, su pikki jalgu ja töntse sõrmi ja pisikesi nunnumeeter-varbaid. Ma vaatan su mandlisilmi ja su alati karvu täis suud (su lemmiktoit on karvad, eriline delikatess on värske, kassisoe, otse kasukast tõmmatud karvatuust), su valgeid pisikesi teravaid hambaid ja nöbinina ja põselohukesi ja kotkapoja juukseudemeid ja ma vaatan ja vaatan ja ei suuda uskuda, et SEE OLEDKI SINA. Minu tütar. Valmis inimene. Kõnnib, räägib, ronib kaissu ja naerab laialt.

Uskumatult pikk tee on tuldud, uskumatult pikk veel käia. Oh, pateetiline, ma tean. Vabandust. Ma olen täna heldinud. Sest tänases lumetormis oleks ma Tallinn-Tartu maanteel peaaegu surma saanud (ei saanud) ja ma tulin koju ja sa naeratasid mulle laialt ja ma viskasin sind 11 korda õhku ja sa naeratasid veel laiemalt ja ma sain aru, et ei olegi võimalik kedagi või midagi siin maailmas rohkem armastada. Seda. Just seda hetke.

Ma olen lõputult tänulik, et sa mind sellele seiklusele saatjaks oled kutsunud. Seiklusele nimega “Mila elu”. Ma loodan, et ma saan sind igavesti saata. Võib-olla lõpuks aupaklikust kaugusest, aga ometi.

Armastusega,

emme

i’d like some cheese with that whine

hoomamatu 15 Replies

Reedel tundsin, et ma enam ei jõua. Lihtsalt, capsis: EI JÕUA. Mainisin Abikaasale, et üks päev ja üks öö lapseta, kellega ma viimased kaks+ nädalat olen 99 protsenti ajast koos viibinud, kuluks vaimse tervise huvides ära. Lõppeks ma muidugi lapsest puhkust ei saanud, isegi mitte siis, kui pühapäeval kell kolm magamatusest nutsin. Õnneks on aga praegu üürike periood, millele ma paari kuu pärast heldimusega tagasi vaatan. Umbes nagu ma ennist vaatasin heldimusega tagasi ajale, kui Mila oli umbes 4kuune – enam ta ei nutnud hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni, veel ei liikunud ka ja oli ääretul rahul lihtsalt minu kõrval hängimisega. Mina sain pikutada ja aeg-ajalt viie minuti kaupa magada. ÕNDSUS.

Praegu on umbes sarnane õndsus, aga see tekitab kohutavaid süümekaid. Nõmmel on kaks tuba täiesti babyproofid, sest meil lihtsalt pole siin veel asju. Nii saan ma hommikul lapsele süüa anda, ise tagasi madratsile keerata, uksed kinni ja nii ta siis asjatab lapsekindlates tubades. Mina saan jälle viie minuti kaupa magada ja mis kõige imelisem – kuna ma magan madratsil, siis tuleb Mila ise õigel hetkel minu kõrvale oma hommikuuinakut tegema. On lõppenud need kullina passimised, et millal nüüd võiks olla õige hetk imik magama suruda, on ära jäänud need igavesed nutmised ja võitlused, kui Mila magama minna ei taha. Ta on piisavalt osav, et mitte iga sekund end vigastada ja samas on tal veel omaette piisavalt põnev, et ei hakka igav. Umbes nädala pärast see periood lõppeb, tean. Ilmad lähevad aina lapsesõbralikumaks ja igasugused lihtsalt lebamised jäävad minevikku. Ehk praegusesse hetke.

Ma tajun väga hästi, et see magamatuse probleem on aegamisi paranenud. Iga magatud kuuetunnise ööga teen ma tasa 9+ kuud kahetunniseid öid, olemine on ääretult parem kui varem ja ometi olen ma viimased kolm päeva olnud TÄIESTI väsinud. Selle üle kurta tundub pühaduseteotusena, sest mõned käivad ajuinfektsiooniga 14tunniseid tööpäevi tegemas ja kasvatavad mitut last ja ei kurda. Mina ei tee MITTE MIDAGI mis üldse võiks energiaröövel olla ja ma ei suuda hommikul silmi lahti teha. Lihtsalt füüsiliselt EI SUUDA. Nojah, okei, hommik algab pliidi alla tule tegemisega, et putru keeta või lõunaks süüa teha, aga see on ka üldjoontes kõik. Ei ole mu remont edasi liikunud, ikka on asjad värvimata, mis värvitud pidanuks praeguseks olema ja nii edasi. Pole mul ka enam mingit vabandust, et laps ei lase magada, sest laps magab imeliselt. Ikka olen nii väsinud. Kõigest. Hing on väsinud.

Seetõttu on ka süümekad täiesti tapvad. Tahaks vinguda, aga tunnen, et õigust selleks praktiliselt pole. Kõik asjad on poolikud, Kõuplis pole vahepeal pakkimas käinud ja isegi külmakast, mis hädasti ära kuluks ja mille Mallukas laenama pidi, seisab seal, kuhu ma talle järele pidin minema ja ootab mingit hetke, kui mul vastav tunne peale tuleb, et nüüd ma jõuan.

Jooksutossud seisavad ukse juures ja heidavad mulle mõrvarlikke pilke.

Kirjakast on täis kirju, mis ootavad vastamist, telefoni logi täis vastamata kõnesid ja ma ei oska mitte mingit vabandust endale leida. Kui et lihtsalt: olen NII väsinud.

Ma isegi natuke juba mõistan siin Nõmmel elades, miks osad naised tahavadki jääda koduperenaisteks. Kui ikka on selline majapidamine, siis võibki juhtuda, et päev saab läbi ja sa pole teinud muud kui kütnud-koristanud-süüa teinud-veel kütnud-puid toonud-lapsega tegelenud et ta sind ära ei unustaks-veel koristanud. Igasugustele muudele rumalustele stiilis “tööalased väljakutsed” ja “eneseteostus” ei jäägi aega mõelda. Ja siis ma imestan, miks ma tunnen end nagu zombi, midagi teinud pole ja aju taandareneb kuuldavalt.

Ja ise mõtlen, et võiks ometi tööd leida, hakata midagi PÄRISELT tegema, mitte lihtsalt päevi õhtusse saatma, magama minnes loota, et homme on parem ja ärgates veenduda et pole.

Õudselt nõme on see hetk praegu. Nii palju asju on objektiivselt nii hästi ja rohud töötavad ja nii, aga nende rohtudega on umbes nagu peavalurohuga. Valu ju kestab edasi, sina lihtsalt EI TUNNE seda. Ehk siis ma tajun, et kui rohtusid poleks, siis ma oleks praegu sügavas augus, aga tänu rohtudele päriselt ikka pole, kiigun kuskil vahepeal, ei ole proper õnnetu ega proper õnnelik.

Täna algab kevad, eks? Rasedalõks meie ukse ees (also known as jääväljad) on praktiliselt kadunud, igitigedad naabrid on lõpuks hakanud isegi tere ütlema ja Pussakas kaalub iga päev, et võiks õuekassiks hakata, aga viimasel hetkel mõtleb ümber. Homme tehakse kohalik Kiisumarket jälle lahti, nädalavahetusel jõuab võibolla siiski pakkimisega tegeleda ja ükskord me võidame niikuinii.

Eksju?

Naabrimehe sünnipäev ühes pildis

hoomamatu 2 Replies

Kolmapäeval me kolisime Nõmmele. Esialgu käib elu veel kahe korteri vahet, aga põhielu siiski Nõmmel. Mis on totaalselt oosõm.

Kogu mu aeg on kulunud kolimisele, pakkimisele, külalistele, pidudele, koristamisele, lahtipakkimisele ja nii edasi. Mul on hullult tore olnud kõik need päevad, mul on tunne, nagu ma oleks ELLU ÄRGANUD ja ma olen end pooleks naernud, sest mu sõbrad on lihtsalt täiesti fantastilised, aga mul pole ÜLDSE aega olnud teid appdeitida. Homme tuleb mu punane diivan koos Siki & co-ga, nii et võibolla homme õhtul alles saabub aeg pilte teha ja kirjutada.

Aga selline tunne on, et…

Läksin võtma Mila magamistoast üht kotti, kust otsisin K.-le üht lõhna, mida ma talle kinkida tahtsin. Võtsin koti, pöörasin ümber ja nägin valgusviirus oma magamistuba, kuulsin muusikat elutoas mängimas, kõndisin palja jalaga üle lambanahkade ja kassid hõõrusid vastu jalgu ja ma tahtsin RÖÖKIDA: “Fakk, ma ARMASTAN seda korterit!!!”

that’s for the best

hoomamatu 6 Replies

Sõitsin ükspäev õhtuhämaras Nõmmele, kuulasin muusikat ja kevadetunne puges hinge. Järsku meenus SEE TUNNE. See tunne, mis on siis, kui sa oled avastanud just hullult hea bändi, mis sobib su antud eluhetkesse nagu rusikas silmaauku või käsi kägiveenile, sa paned selle muusika üürgama, teed aknad lahti, lased sisse kevadelõhna, sõidad tühjadel tänavatel, imetled magalarajoonide hiigelmaju ja aknaid, mõtled nostalgilise igatsusega, mis elu küll seal akende taga elatakse ja… SEE TUNNE noh! See tunne tuli peale.

Selle kevade muusikaks saab, võib-olla, Tegan & Sara. Sest nende see lugu on lihtsalt imeline. Maybe I would’ve been something you’d be good at. Maybe you would have been something that I’d be good at.

Ühesõnaga, selline proper melanhooramise tunne. Aga hea melanhoor, samas. Raske seletada… Umbes nagu igemepõletikuvalu. Või see valu, mis on pärast hamba väljavõtmist. Et ta valutab, aga sa tead, et see on hea valu. Sest ta PARANEB.

//

Üle-eelmisel nädalal elasin ma korraks seda elu, mida ma varem elasin. Käisin mingitel pidudel, mis lõppesid hullumeelselt, kassisin paar päeva maha ja sain aru, et see oli ikka hullumeelne, mis varem toimus mu elus. Ma ei saa aru, kuidas ma suutsin. Kas ma tõesti olen vanaks saanud? Või… Või ma ei tea. Kuidas varem oli nii, et oligi normiks hästi-vara-hommikul koju jõuda, rääkida mingi dr Hunti teisikuga, vihastada välja mingeid prantsuse tšikke, irvitada mingile homofoobsele türklasele näkku, tulla koju võõra nahktagiga, suusatada kuskil Mustamäel, suusatada Zavoodi lähistel, naerda kopsud lõhki, teha suvalisel hetkel sushit, leelotada, jaurata, ja nii edasi. Nüüd aga järgneb sellele kõigele rahumeelne emaelu elamine ja see kuidagi ei mahu võrrandisse. Õudne kontrast. Nagu erkroosa musta taustal.

Nii et üle-eelmisel nädalal sain ma aru, et ma olen tõepoolest vana. Või õigemini – see kõik polegi võibolla nii väga vanuses kinni. On mingid asjad, mis ei ole nii häirivad, kui sul pole kodus mingit loomurit ootamas, aga kui ta sul on ootamas, siis mõned asjad tunduvad ääretult ebakohased.

Ja siis vahepeal tuleb kuulata seda lugu ka. Pole nii undamislugu, pigem siuke karjumislugu. She’s not to be ignored, she wants to be adored.

Niisiis, sõbrad.

Elu on veider.

Ühest küljest oli see ju alles üleeile, kui ma olin 16, kas polnud?

Mitte, et ma praegu tahaks 16 olla, oh ei. 28 olla on FAKING FABULOOSNE.

Aga samas see on ikkagi KAKSKÜMMEND KAHEKSA. Sellest väiksest pisiasjast ei saa nagu üle ega ümber.

Vahepeal ma vaatan vanu inimesi ja mõtlen, kas nad tunnevad end seal kortsulise kesta sees samamoodi nagu minna. Kisendavad omaette: “ALLES MA OLIN 16 FOR FUCK’S SAKE! Kas te siis ei näe, et ma olen veel noor?! KUHU SEE AEG RAISK KADUS?!”

//

Ühest küljest on tulevik selgepiirilisem kui kunagi varem. Näiteks on üsna selge, et lähiajal ma Tartusse tagasi ei pääse/tule/plaani/koli. (Pange tähele, sõna “taha” pole siin kaldkriipsude vahel.) Ja teisalt saab emapalk läbi vähem kui poole aasta pärast ja tuleb otsa vaadata tõsiasjale, et kindlat tööd pole ju mul kuskil ees ootamas. Ja lasteaiakoht on sõbrakesele sootuks Tartus KOLME aasta pärast.

Sellest küljest on suht pekkis see elu. Ma juba kujutlen, kuidas minust saab see hull mutt, kes hakkab oma titte kõikjale tööasjadele kaasa vedama ja pideva “Ei! Ei!” saatel teda arvutist eemale lükkama, kui on aeg lugu kokku kirjutada. Et vabakutselisena ära elada peaksin ma tegema kõvasti rohkem tööd kui palgaline olles. Kuidas täpselt, seda ma veel ette ei kujuta. Aga! Mul vähemalt on võimalused. Tallinnas, tuleb tunnistada, on vähemalt võimalused. Tartus poleks neidki väga.

Niisiis, me oleme lõputu märtsikuu alguses jõudnud omadega sinna, kus kõik raha on lõplikult otsas, hinges närib, aga vannituba on kohe valmis ja kõik muu on imeline. Kui seda närimistunnet ignoda. Ja samas seda peakski ignoma.

Ma arvan, et oleks aeg teha järgmine tätoveering. Enne võiks eelmised kokku lugeda, et teaks, mitmes on.

(Tegelt tahtsin ma selle pildi kõrvale rääkida humoorikaid lugusid igapäevast ja duckfacei üle nalja visata, aga ei tulnud hetkel välja. Järgmine kord.)

kümme kuud

hoomamatu 5 Replies

Kallis Mila,

täna said sa kümme kuud vanaks. Hommikul äratas kell kuus mind su tädi sõnum, kus ta palus sulle edasi öelda, et tädi Siki armastab sind väga-väga palju. Niisiis, ma ütlen sulle edasi: tädi Siki armastab sind väga-väga palju! Ja sind armastavad vanaemad ja vanaisad ja tädid ja onud ja vanatädid ja naabrid ja sõbrad ja… Ja mina. Mina armastan sind ka väga-väga palju.

See elukuu ongi olnud selline Suure Armastuse Kuu. Mu armastus sinu vastu on kasvanud eksponentsiaalselt sellega, kuidas sa ise oled kasvanud ja sinu sotsiaalsed oskused on paranenud. Sa oled tohutult NAERMA hakanud, see on lihtsalt imeline. Seisad, vahid mind üksisilmi, kuni ma lõpuks pilgu sinule pööran ja rõkatad naerda. See on fabuloosne.

Ma armastan sinus kõike. Olgu, võib-olla seda Vingumiskoletist eriti mitte, aga siiski. Ma armastan su esimest sünnimärki, seda pisikest nunnut seljal. Ma armastan, kuidas sa lalised ja räägid. Ma armastan, kuidas sa põlvi nõksutad ja voodi peal hüppamist harjutad (vahepeal tuleb isegi välja). Ma armastan su nägu, kui ma sulle ütlen: “Diivanilt tullakse maha pepu ees!”. Siis vaatad sa mind sellise kavala marakrati näoga, pöörad end õiget pidi ja libistad end voodilt alla.

Ma armastan, et sa pidevalt asjatad, et sul on koguaeg tegemist. Ma armastan, kuidas sind võlub selline lihtne asi nagu uks – kuidas sa võid selle juures kümneid minuteid istuda ja seda lihtsalt edasi-tagasi kiigutada. Mõelda vaid, milline geniaalne leiutis! Uks! Ma armastan, kuidas sa külg kees mööblist kinni hoides kiirustad. Sahkat-sahkat, ikka sihtmärgi poole. Ma armastan, kuidas sa põlvili “jooksed”, nii et ainult kondiklõbin taga. Ma armastan, kuidas sa mind naerdes vaatad ja mulle näppe suhu, ninna ja silma topid.

Ma armastan, kuidas sa minu külge klammerdud nagu väike ahvipoeg. Eriliselt armastan ma seda,  kuidas sa niimoodi häbenedes peakese patjadele toetad ja siis silmanurgast naeratades piilud. Ma armastan, kuidas sa kõik inimesed selle häbeliku piilumisnaeratusega ära võlud. Ma armastan, kuidas sa, keeleots suust väljas, maailma uurid. Näiteks seda oma roosat saabast või Muhu mustriga sussi. Ma armastan, kuidas sa asjatad ja asjatad, Juhanpartsi ajutine asjur nagu sa meil oled.

Vanasti öeldi sinusuguste laste kohta, et ei püsi pudeliski paigal. Ja kuigi sa oled üsna väsitav  (heas mõttes väsitav, muidugi), on see siiski täiesti armastusväärne, kuidas sa koguaeg sahmid, seikled, mässad ja vehkled. Ma armastan su põselohukesi, su hallikas-rohelisi silmi (mis loodetavasti lähevad veel rohelisemaks), ma armastan su naba ja sõrmekesi ja veidraid lego-varbaid, mis on ilmselgelt minu käest päritud.

Ma armastan, kuidas sa keset tuba seisad ja uurid näiteks minu pangakaarti, keerates seda üht- ja teistpidi, vahepeal üles tõstes ja pead kuklasse ajades rakurssi muutes – äkki see kaart näeb nüüd teistsugune välja? Ma armastan, kuidas ükspäev tegid sa omaalgatuslikult “lapse hoidjaga” esimesed iseseisvad sammud, tõukasid aga plastist hoiukasti enda ees ja jooksid sellel järel, näol võidurõõmus ilme: “Maailm! Siit ma tulen, vohh!” Ma armastan, kuidas sa tõstad käed minu poole, kui sülle tahad ja hakkad põlvi nõksutades kaasa tantsima, kui mina tantsin. Ma armastan, kuidas sa plaksutad ja ma armastan, kuidas sa kardina taha end peidad ja siis heledalt naerad, kui ma su “üles leian”. Ma armastan, kuidas sa mulle kaissu poed, kui sul on vaja sellest kiirest maailmast viis minutit puhkust võtta. Ma armastan su kuut hammast ja su kümmet sõrme ja su kaht kõrva ja su põlvi ja su heledaid juukseudemeid, mis vahepeal vallatult püsti jäävad.

Aga eelkõige armastan ma seda, et sa olemas oled.

Lõputult armastades,

sinu emme

—

Foto: Kalev Lilleorg/Naisteleht

hambalood

hoomamatu 3 Replies

Täna on mingi hullumeelne päev olnud, ma sõitsin vist mingi 80 kilti maha linna vahel asju ajades. Nende bensiinihindade juures on see muidugi puhas rumalus.

Ühesõnaga, käisime muuhulgas ka hambaarsti juures niite välja võtmas. (Olgu vahemärkusena öeldud, et tarkusehamba väljavõtmisest taastumise valu on olnud KUKEPEA võrreldes sellega, mis valu on tekitanud mu igikestev igemepõletik. Järgmist oppi ma ei karda enam absoluutselt.)

Kasutan siin meie-vormi, sest Mila oli muga kaasas. Vaatas ammulisui, kuidas mulle mingeid värke suhu topiti  ja üritas kõike – ooh, shiny! – haarata.

Hiljem rääkisime Sikiga telefonis hammastest ja muust.

Daki: “Muide, kas sa oled kuulnud sellist asja, et mõnedel täiskasvanutel on alles mõned piimahambad? Et nagu jäävhambaid ei tulegi!”
Siki: “Ei ole, tegelt?”
Daki: “Jaa, üks sõbrants mulle just rääkis, et tal on neli piimahammast veel. Ja et tema olevat kuulnud, et mingi alates 2008. aastast on hambaarstid omavahel kokku leppinud, et kui inimene on 18aastane ja tal on veel mõned piimakad suus, siis võetakse need välja ja ehitatakse kunsthammas peale. Küsisin siis Kristo (minu hambaarst – toim.) käest järele, et kas on tegelt ka nii, ta ütles, et tema pole küll kellegagi midagi sarnast kokku leppinud.”
(Naer.)
Siki: “Et siis nagu piimahambad on suus? Ilma juureta?”
Daki: “Mis mõttes ilma juureta? Ma küsisin Kristolt, et kuidas ta aru saab, et need on piimahambad, mitte jäävhambad. Ta hakkas naerma ja vastas: “See on sama hea, kui ma küsiksin sinult, kuidas sa aru saad, et on kirjaviga. Lihtsalt saad aru!””
Siki: “Aga kas sa mäletad, kui sul hambad ära tulid? Et need olid sellise sakilise äärega, ilma juureta ju. Said keele vahele ajada.”
Daki: “Ahjaa, õige jaa…”
Siki: “Issand kui naljakas, et ma mäletan, kuidas mul hambad vahetusid… Seda ma õnneks ei mäleta, kui esihambaid polnud.”
Daki: “Mina ei mäleta eriti. Hambaloksutamist mäletan… Ja seda mäletan, et kui mul vasakpoolne silmahammas tuli, siis ta kasvas viltu ja hambaarst käskis igal õhtul 20 korda peale suruda, et ta otseks läheks. Vasakpoolne silmahammas läkski sirgu, aga parempoolset ma ei viitsinud enam suruda ja see jäigi viltu.”
Siki: “Vaesemehe breketid…”
Vestlus sumbub hüsteerilisse naeru.

teine sünnipäev

hoomamatu 6 Replies

Sünnipäevahommikune ilm oli imeline. Voodi kõrval ootas kingitus, eestoas oli veel üks kingitus selle kujul, et ma sain lõunani magada. Ajasime K.-ga veel hommikust jura, viisin ta Nõmme-põikega bussijaama, kus vahetasin K. ema vastu. Tegime šopingutiiru ja ma sain kahe väga cooli mööblitüki omanikuks. Mööbliteemadel tuleb veel kindlasti palju postitusi, luban.

Ja siis juba oligi õhtu, kui me kogu perekonnakarjaga Nõmmele läksime ja igati armsad olime. Lapsed (neid on ju nüüd meie peres mitu!) olid kõige tuburubumad, pere ja sõbrad olid kõige tuburubumad ja pühapäeval oli mul kõik nii hästi ja ma olin nii õnnelik, et…

…et terve päeva näris mind tunne, et KOHE läheb midagi perse, sest see ei ole ju normaalne, et elus kõik hästi on. Midagi peab viltu minema!

Siis ärkasin täna üles ja sain aru, et see sense of impending doom tuleneb tänasest hambaarstist, kus ma ühest oma tarkusehambast ilma jään. Ma olen lihtsalt totaalses paanikas. Aga iga kord, kui mul jälle igemepõletik tuleb, meenub mulle teravalt, kui väga ma tegelikult TAHAN neist hammastest lahti saada. Ja for fuck’s sake, ma olen üle elanud miljonipäevase sünnituse, see üks hambaopp ei peaks mind ju kuidagi kõigutama, ometi olen ma täiesti kakatuks hirmunud. Kuigi mu hambaarst on üks ägedamaid inimesi maamunal, kes mind kabinetti sõnadega: “Ja Dakinaator, palun!” kutsub.

Phhhh.

Õuduk.

Üheksa kuud

hoomamatu 5 Replies

Kallis Emiliana,

täna saad sa üheksakuuseks. Siinkohal võiks teha nalja, et sama kaua, kui olid sees, oled olnud väljas, aga kõik me ju teame, et sa olid KAUGELT väga kaua rohkem mu kõhus kui üheksa kuud. Kümme vähemalt, kui mitte rohkem (ma nii väga ei viitsi üldse kalendrit otsida).

Vahepeal tundus, et ma ei jõua su elumuutustel enam järge hoida, aga õnneks oled sa nüüd vaiksemalt hakanud asju võtma. Oh, uusi ja huvitavaid asju, mida sa teha oskad, on iga päev, aga selliseid SUURI vähem. Küll aga käib suurte alla kindlasti see, et viimastel päevadel oled sa hakanud üsna kindlalt käed lahti seisma. Sa teed seda küll nagu muuseas, näiteks samal ajal mingit mänguasja rebides või poole silmaga Dr Whod piiludes. Lased lahti, et näiteks vaadata, kuidas võiks seda mahlapakki kahe käega küll lammutada ja seisad, niimoodi keeeeergelt tuikudes, aga ise TÄIESTI blasee näoga, nagu poleks selles midagi erilist. Ka üritad sa end põrandalt toe abita seisma ajada, kuid lõpetad tavaliselt ühel põlvel, mille peale mina hakkan alati laulma: “Ma suudlen teie kätt, madam…”

Viimastel nädalatel on toimunud ka suur hüpe su sotsiaalsetes oskustes. Mul on ausalt öeldes tunne, et voh, nüüd olen ma lapse suureks kasvatanud! Õigemini, jajah, muidugi, kõik on alles ees, aga mul on päriselt tunne, et NÜÜD on mu kõrval väike isiksus. Muidugi tundus mulle algusest peale, et pole sa midagi mingi juurikbeebi, aga aeg annab arutust, mis tähendab, et mida aeg edasi, seda rohkem ma veendun, kui paljuks rohkemaks sa oled võimeline ja vana sina kahvatub uue sinu ees. Ja praegu on mul tunne, et mu imik on vahetatud lapse vastu. Sa olid imikuna siiski ka väga lahe, aga lapsena oled veel miljon korda lahedam.

Vaatasin sind ükspäev ja sa vaatasid vastu, kiljatasid, siis kiljatasin mina, kilkasid jälle ja niimoodi me kiljusime kahekesi, ema ja tütre ühendkoorid. Silmad sul sätendasid, hambad paistsid laia naeratuse tagant ja kui sul ka juuksed peas oleks, siis võiks sind vabalt aasta vanemaks lapseks pidada. Noh, kas just aasta, aga mõned kuud vanemaks kindlasti. Mis, ma loodan, ei tähenda, et sa juba 14aastaselt hakkad oma sõpradele poest alksi ostma, sest sa näed välja nagu 30.

Igal juhul, ma vaatasin sind ja mõtlesin – kusjuures, täpselt nii, caps lockis ja puha – ISSAND KUIDAS MA SIND ARMASTAN. See kõlab klišeena (ja ongi seda põhjusega), aga ma tõesti ei osanud arvata, et see armastus võib olla nii kõikehõlmav ja ajas kasvav. Sest nüüd sa ju SUHTLED minuga. Sa tuled minu juurde JUTTU AJAMA. Sitta sellest, et ma veel aru ei saa, mis sa öelda tahad, juba see asi iseenesest on niivõrd coo-ool noh. Et mul on laps, kes istub näiteks pool tundi vaikselt oma mänguasjakasti juures või siis asjatab mööda korterit ringi. Ikka kassi liivakasti ja sealt EI!-rööke peale leivakorvi ja sealt pliidi alla ja sealt teleka taha ja sealt magamistuppa tugitooli alla, ikka oma teel pidevalt peatudes ja igasuguseid huvipakkuvaid asju uurides. Ja siis tuled sa minu juurde, kisud nõudlikult püksisäärest ja vaatad särasilmil otsa, rääkides, mida sa näinud oled ja mida sa üleüldse sellest ilmaasjast arvad.

Täna mõtlesin veel sellele, et märkamatult on elukvaliteet TOHUTULT paranenud ja selles on suur osa just sinul, sellel, et sinust on lõpuks saanud laps(e alge). Sa magad enamasti ärkamata hommikul kaheksani (vahel harva ka kümneni), saad oma pudeli (mis on voodi kõrval valmis) ja lased mul veel poolenisti natuke tukkuda, kuni sa aknast välja vaatad ja autosid loed või aknalaual olevaid raamatuid uurid. Kui sul isu täis saab, ronid sa üle minu, väikese suunamisega tuleb sul meelde, et voodilt minnakse jalad ees maha ja nii sa libistadki end maha, et hakata taas üle vaatama kõiki neid imelisi asju, mis sind ümbritsevad. Ja sa oled iga kord nii õnnelik, et sa seda teha saad, kuigi sa oled samu asju karpidest ja riiulitelt tõstnud ja uurinud juba kümneid kordi.

Siis me sööme koos ja mingil hetkel magad sa päeva esimese uinaku – enamasti minuga koos. Eriti headel juhtudel võtad sa ette pooleteisttunnise uinaku. Siis päev jätkub samas rütmis – söök, mäng ja jutustamine ning päeva teine uinak on viimased kaks nädalat olnud eranditult pooleteisttunnine, omas voodis, panen su magama ja sa jäädki. Brilliant! Lõpuks ometi on kõik need kuud vaeva hakanud tulemust näitama (või oled sa piisavalt suureks kasvanud), aga sa magad!!!

Ja mina saan teha tööd või MITTE MIDAGI, mis on ka täiesti absoluutselt fantastiline ajaveetmisvõimalus.

Õhtuti on sul viimasel nädalal olnud komme mitte magama minna, vaid veel tund aega jutustada (vajadusel ka omaette pimedas) ja ma jätkuvalt ei suuda uskuda, et mul on nutva beebi asemel LAPS, kes võib omaette end omas voodis pimedas lõbustada ja siis iseseisvalt uinuda. Ja magama jäädagi. Imeline. IMELINE!

Tõele au andes oled sa muidugi juba pikemat aega nurisemata 12tunniseid ööunesid teinud, mingid vahepalad on anomaaliad olnud, neid tuleb ikka ette. Aga et sa saad täiesti ise enda magama sättimisega hakkama, on lihtsalt super. Mitte, et ma väga laseks sul seda teha, mulle meeldib sinuga õhtul koos toimetada ja veel pimedas juttu ajada. Ometi annab see su oskus mulle määratu vabaduse. Ma tänan sind selle eest.

Sel kuul millalgi hakkasid sa ka plaksutama ja vahepeal oli sul kombeks pidevalt keelt näidata. Ja sel elukuul juhtus veel üks oluline asi – sa said endale oma esimese minupoolse nõbu! Minul pole kunagi nõbusid olnud, seega ma kujutan ette, et see on midagi kohutavalt lahedat, kui sul on omavanuseid sugulasi, kellega suviti koos hängida. Sest loomulikult hakkad sa suvesid veetma Saaremaal, vähemalt mingis osas kindlasti. Suvi Saaremaal on lihtsalt midagi, mis meie perekonnas on mandatoorne.

Uusi sõnu või sõnade algeid sulle peale “atah”, “mämm-mämm” ja “emme” juurde pole tulnud, üldiselt kasutad sa neid üsna suvaliselt, ainult mämm-mämm on absoluutselt selge. Ja “emme” tuleb ikka sellisel juhul täiesti kindlalt, kui sa millegagi absoluutselt rahul pole. Ja neid kordi ikka tuleb ette, sest rahulolematuseks pakub maailm pidevalt võimalust. Samas ma ikka vaatan sind ja imestan, et sa oled NII rõõmus laps. Tõsi, sa ei naera just eriti tihti, aga kui sa naerad, on see maailma ägedaim hääl. Ja noh, nagu Naabritädi (ha!) ikka ütleb: “See ongi puhas juhus, kui elu vahel ilus on.” Tore teada, et sul on põhitõed juba selged ning ei lase sellest ometi end väga häirida. Sest naeratamiseks polegi ju põhjust vaja. Ja see, mu kallis, on sinus ka täiesti imeline.

Armastades,

emme

vastuseks Tänavsuu kolumnile Ekspressis

hoomamatu 8 Replies

Toivo Tänavsuu kirjutab eilses Ekspressis lõbumajast nimega Eesti. Tema jutus on palju huvitavaid mõtteid, millega ma nõus olen – näiteks seesinane märkus noorte emade kohta, et laste saamine on elu üks loomulikumaid osasid. Küll aga ei saa ma nõustuda tema lõppjäreldusega. Tsiteerin:

Laste kohta öeldakse, et ainult nende pärast pole küll mõtet isal ja emal koos olla, kui armastus “on kustunud”. Aga minu arvates on lapsed ainuke põhjus, miks kaks inimest üldse leivad ühte kappi võiksid panna. Ja tegelikult ka ainuke põhjus, miks siin asjade maailmas elul üldse mingi point on.

Täiesti õige, et lapsed on tõesti ainuke põhjus, miks siin maailmas elul üldse mingi point on. Suuremas plaanis tõesti. Kui meid enam pole, siis ongi ju meie lapsed ja nende lapsed, kellele me selle maailma parandame ja sellist suurt pilti on kergem mõista ainult siis, kui sul on endal lapsed. Aasta tagasi ei oleks ma sellega nõus olnud.

Küll aga vaidlen ma kategooriliselt vastu väitele, et ainult lapsed on põhjus, miks kaks inimest koos peaksid olema! Mina olen pärit ÕNNELIKUST lahutatud perekonnast. Ma olen absoluutselt, sajaprotsendiliselt veendunud, et mu ema ja isa tegid omal ajal lahutades õigesti ja tänu sellele oli meil õega õnnelik lapsepõlv. Oh, muidugi, igasugust kräppi oli ka, aga millistes peredes poleks. Ma ei suuda ette kujutada, et ma oleksin kasvanud üles kahe õnnetus abielus lapsevanemaga. Ma tean väga paljusid, kes nii üles kasvasid ja ma ei ole kordagi kuulnud mõnd oma sõpra ütlevat, et “Nojah, kodune sisekliima oli kohutav, AGA VÄHEMALT OLID MU VANEMAD ABIELUS.”

Ehk siis Tänavsuu viskab õhku kaks kategoorilist väidet, mis tegelikult on teineteisele vastukäivad. Kui lapsed on meie prioriteet ja nende õnnelik elu eesmärk, siis ei saa olla prioriteet ja eesmärk hambad ristis läbi õnnetu abielu künda, sest need kaks asja – laste õnnelik lapsepõlv ja õnnetu paarisuhe – on teineteist välistavad.

Tänavsuu ütleb ka, et  armastus on ratsionaalne otsus, mis rikutakse ära kirgede ja ihadega, viimased mööduvad ju alati. Mhmh, tõsi. Kired ja ihad on mööduvad, aga armastus küll ratsionaalne otsus pole. Kooselu või abielu on tavaliselt ratsionaalsed otsused, kuid kantud siiski ebaratsionaalsest tundest armastus, mis enamasti saab alguse ebaratsionaalsetest ihadest ja kirgedest. Ma olen nõus sellega, et tänapäeval lähevad paarid sageli liig kergelt lahku, suhte kallal ei taheta tööd teha, sest mängureeglites on ju kirjas, et õnn tuleb kuskilt, õnn on igamehe õigus, mis peaks valgel hobusel kohale ratsutama ja sina pead ainult ootama (viide Marta PPD postitustele). Ja kui ihade ja kirgedega saabunud õnn ühtäkki otsa saab, siis läheb ka suhe kõige kaduva teed, sest tuleb ju ometi hoida end vabana selle müstiliselt saabuva Suure Õnne jaoks, mille oleme me by default ära teeninud lihtsalt olemas olemisega.

Aga armastus ei saa olla ratsionaalne otsus. See on oksüümoron.

Ja kui armastus otsa saab – Tänavsuu ei usugi üldse, et selline asi saab olemas olla – siis on ikkagi õigem lahku minna. Võttes laste heaolu prioriteediks, aga eeldusel, et lapsed saavad olla õnnelikud AINULT siis, kui nende vanemad on õnnelikud. Umbes nagu lennukites õpetatakse, et enne tuleb panna endale hapnikumask pähe ja alles siis lapsele.

Aga õnne nimel tuleb teinekord tõesti vaeva näha. Nagu Naabrinaine ütles: “On puhas ime, kui elu vahel ilus on.” Kuid on väga oluline teha vahet ÕNNETUSEL(=õnnetu olemisel) ja rasketel aegadel, on oluline aru saada, kus saad ise palju oma ja teiste heaoluks ära teha ja kus enam ei saa. Selles mõttes on Tammsaare ütlusel tera sees: tee tööd ja näe vaeva, ALLES SIIS tuleb armastus. Parafraseeriks, et kui teed tööd ja näed vaeva, alles siis armastus JÄÄB. Sest iga suhe nõuab tööd ja vaeva. Aga seda tööd ja vaeva saab näha ainult teatud piirini ja tark inimene tunneb selle piiri ära.

Et mitte 80aastaselt oma tülitsevaid, õnnetuid pereliikmeid vaadata ja nentida, et kurat, ma oleksin saanud seda ära hoida. Kui ma vaid oleksin julgenud selle mõtte “laste pärast tuleb!” lahti lasta.

Vahepeal on ainus õige otsus laste PÄRAST lahku minna. Võtta see hapnikumask ja panna endale ette, et lapsed hingata saaksid.