Tag Archives: intestines

Külalispostitus Naabrinaiselt: Kõrged nõudmised

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus 4 Replies

Palusin Naabrinaiselt külalispostitust ning saatsin inspiratsiooniks lingi sellele Mormelari postile.

Inimesed elavad oma elu alati nii hästi, kui nad suudavad. Olen selle teadmisega kasvatatud. Et tuleb inimestest hoolida ja neile andestada nende saamatus ja rumalus. Aga mind on hakanud närima üks punkt selles loosungis: miks inimesed nii vähe suudavad?

Täiesti ausalt, ma olen endast väga heal arvamusel. Ja ma ausalt ei näe selles üldse probleemi, sest kes siis veel, kui mitte ma ise, peaks olema minust üliheal arvamusel? Muidugi on mul vigu ka, aga need sobivad mulle. Olen otsustanud olla täiuslik inimene. Et võrreldes keskmise inimesega, olen ma stabiilsem. Toimin täiuslikult, ei lohise, keskendun olulisele, unustan kõik ebameeldiva ja ebaolulise, ja lähtun suurtest ideedest. Hah. Ja seda kõike ühel põhjusel – mul on ebatervelt kõrged nõudmised. Kuid kas see teeb mind õnnetuks ja põletab mind läbi, nagu kõik psühholoogid ja muiduseletajad arvavad? Kaugeltki mitte.

See teeb mu õnnelikuks.

Ma otsustasin juba kunagi ammu, et ma olen väärt ainult parimat. (Siinkohal tervitan Delfi lugejaid, kes järeldasid kord kolumnist mu kohta sama fakti lugedes, et tegemist on galojanliku beibega, kes odavat kosmetsi ei osta. See oli üks toredamaid kommentaariume, mida ma näinud olen.)

Aga pidasin silmas küll hoopis midagi muud – ma olen väärt parimat, nagu ka kõik mind ümbritsevad on väärt parimat. Kusjuures subjektiivset parimat, ma ei kannata standardlahendusi. Ühesõnaga, ma arvan, et pean elama nii, et mina ja kõik, kes mind ümbritsevad, saaksid koheldud parimalt, niipalju kui seda suudan mõjutada.

Ja sealt edasi oli kõik lihtne. Mu lapsed vajavad parimat ema – seega olen oma teadmiste piires parim ema, kes ei unusta, et tema tööandja vajab parimat töötajat. Kõige pühendunumat. Ja lapsed vajavad noort, õnnelikku ja elujõulist ema, seega oli neid vaja saama hakata noorelt. Kuid parim ühiskonnaliige on haritud ja kasumlik kogu ruumile, niisiis said lapsed noore, elujõulise, õnneliku ja õppiva ja töötava ja sotsiaalselt aktiivse ema. Ja mu suhted, neid ma olen lõpetanud ja alustanud küll, okei, mitte massiliselt, aga ikka sellest kantuna, et minu kaaslane peab olema parim, täiuslik. Kusjuures ma ei vaidle, et täiuslikkus ei ole fiktsioon, on muutuv üksus, seega suhted peavad lõppema ja algama, et sobida täiuslikult inimeste ellu. Ja ma tean, et muuhulgas tahan olla parim kaaslane oma kaaslasele, seega on oluline ainult küsida, mis on nende jaoks parim ja see olla (või siis mitte olla, ja mitte sundida kedagi aega veetma ebatäiulikkusega).

Ja ausalt, see ei ole pingeline ja raske ja ma ei põle heleda leegiga läbi, sest olen rahul ainult  parimaga.

Kuid – ma põlen siiski, heleda leegiga, kogu aeg, aga mitte läbi. Ma karjun ja matan ja nutan ja joovastun, sest see on elu ja see on see, mida elu mulle ette mängib, selles täiuslikkuses, millega olen ennast ümbritsenud. Ma ei ole kohanud rutiini, kuid olen kohanud suuri tundeid, sest ma ei ole ju kunagi paigal, ja tunded, teatavasti, tekivad liikudes.

Seega, kokkuvõttes, ma ei saa aru sellest, kuidas elu võib kedagi masendada, ta on ju ilus, täiuslik. On aegu, kui ta mind jalaga näkku taob, aga on fakt, et ta taob seni, kuni jalule tõusen ja parima poole tormamist jätkan. On aegu, kus ma näen kõikjal saamatust ja rumalust ja pean endale kümme korda päevas ütlema, et ka saamatud ja rumalad väärivad vaid parimat. Miks inimesed on nii rahulolematud ja nõrgad? Miks inimesi niidab rutiin, miks niidab noori emasid emadus ja karjäärinaisi karjäär ja kombonaisi emadus ja karjäär korraga?

Inimesed ütlevad mulle, et ma ei pea kõike suutma, ja ma võin olla nõrk, see on minu kõrvus puhas lollus – miks ma peaks vähem suutma kui ma suudan, või olema nõrk, kui ma saan olla tugev? Milleks? Kui piir on käes, siis ma ju olen, täiuslikult nõrk ja suutmatu, aga piirid teatavasti nihkuvad, seega neid on raske püüda.

Elu, oma värvides, on ju valikute küsimus, igaüks saab ise valida oma tee. Ja okei, ma saan aru, et enamus inimesi ei taha valida täiuslikkuse teed, sest see on arrogantne ja mõttetu, aga saab ju valida tee, mis on õnnelik?

Tervitades,
Naabrinaine

Kakskümmend kaks kuud

hoomamatu Leave a reply

Armas-kallis Milake,

vähem kui nädal tagasi täitus sul 22 elukuud, mis on teadupoolest üüratu aeg. Palju õnne meile mõlemale!

Praegu istud sa laua peal, võtad vaasist ühekaupa oksi ja näitad neid mulle uhkusega: “Lille. Lille. Lille.” Ja siis paned vaasi tagasi.

Sa räägid üldse väga palju, nii palju, et ma ei suuda eriti enam järgegi pidada. Viimastel nädalatel on vaat et iga päev lisandunud uus sõna. Nagu lennult kordad sa, et nüüd lähme “koju”, pildil on tädi “Kiki” ja multikaks tahad kas “kassi” või “ingu”.

“Pingu” multikaga oli meil siin eile ka üks huvitav hetk, kui sa ühtäkki mind kallitormiga rabasid. Ma heldisin ja mõtlesin omaette, et näed kui armas, see on põhjus, miks lapsi saadakse – üllatuskallitorm.

Hiljem kui su hädahüüdu kuulsin, sain aru, et kallitorm tuli seetõttu, et sa kartsid. Sa kartsid seda rõvedat hülgeilgust, kes Pingu unenäos mögiseb, ja tead, ma saan sust täiesti aru. Minagi kardan teda, sest ta on lihtsalt ülirõve. Nii et seda multikat me enam ei vaata, sest minu Põrnikas, kelle ma ju just haiglast koju tõin, ei pea ilgushüljest vaatamisväärseks.

Millal sa nii suureks juba said…?

Veel üllatun ma pidevalt selle üle, kui palju sa mõistad ja asju ise algatad. Kui eile kassid selle sama oksavaasi maha ajasid, jõudsid sina enne lapiga kohale kui mina. Kui üleeile suti vara lõunauinakule sättima hakkasin ja sa arvasid, et peaks enne veel ühe osa Pingut tooma, siis tõid sa kenasti arvuti. Sa leidsid üles sokid, mille olid ise kuhugi peitnud, kui neid taas vaja oli ja ma sinult selle kohta küsisin.

Aga, mis kõige üllatavam, sel hommikul, kui hakkasime vanaema juurde maale sõitma, rabasid sa mind uue sõnaga, mille tähendust ei mõistnud ma enne kui kohale jõudsime. Muudkui ajasid: “Maks. Maks. Maks.” Mina muudkui mõistatasin, et kas muretsed maksmata arvete pärast või tahad lõunasöögiks maksakastet, aga…

Vanaema juures on ju taks nimega Max!

Kuidas sa seda mäletasid, ma ei teagi, sest Maxist pole pikka aega juttu olnud – aga järsku sa teadsid. Kui vanaema, siis Max!

Max on üldse su väga suur sõber. Te mõlemad natuke pelgate teineteist, aga naudite lõputult üksteise sabas jooksmist. Max armastab magada (rohkem kui sina, vähem kui mina), nii et vahel sa tuled ja võtad mul käest: “Max?” ning me läheme koos Maxile külla, koputame kenasti uksele ja küsime, kas Max on valmis külalisi vastu võtma.

Ühe verstapostini jõudsime sel kuul veel. Võtsin võrevoodilt ära paar pulka, mida sa õhtu otsa sinna tagasi üritasid panna. Mõni päev hiljem sai sulle ka selgeks, mis otstarve sellel augul seal täpselt on, aga kurta pole mul midagi. Magamajääja oled sa üldiselt hea.

Jagama sa nii hea pole, su suurimad sõbrannad on ühtlasid need, kellega kõige rohkem jagelemisi mänguasjade pärast ette tuleb. Ja lihtsalt jalutada, ilma uurida, lund topsikusse panna, liumäest alla lasta, igal võimalusel võimalikult kõrgele ronida, vannis veesõda teha ja teepakke põrandale tühjendada meeldib sulle ka.

Ja kallistada.

Kallistades,

emmi

taking a day to breathe

hoomamatu

Viimase paari kuu jooksul on mind väga lähedalt puudutanud kaks enesetapukatset. Kaks eri inimest, kaks täiesti erinevat olukorda, ainus ühine nimetaja mina otse epitsentris.

Seega tänane kolumn on depressioonist. Ja sellest, kui raske võib olla paluda abi. Isegi, kui sa ei pea paluma, kui sul on abi sealsamas, võta vaid vastu see käsi.

Vahel on see võimatu.

Vahel on lihtsam appi karjuda äärmuslikke meetmeid kasutades. Ma saan nii hästi aru sellest, ma olen olnud selles õudusunenäos ja mindki on päästnud täiesti juhuslikud kohtumised või telefonikõned.

Nii nagu mina olen nende kahe inimesega täiesti juhuslikult just selles elupunktis kokku sattunud. Ma ei suuda hinnata, kui suur või oluline mu roll nende kahe inimese elus on. Õigemini – tüdrukul läheb hästi, sellest on nüüdseks paar kuud möödas. Elab. Elurõõmuga.

Aga see teine… tõmbas hinge kinni ja ma hingasin sisse alles järgmisel päeval telefonikõne saades. Ja alles siis sain ma aru, et see tõmbas jalust rohkem kui oleks arvanud.

Nii et ma võtan vaikse päeva. Võibolla kaks. Vaikus on muidugi siin kontekstis sümboolne, täidetud laste kisa ja muusikaga, näiteks. Aga ma login korraks internetist välja.

Ja ütlen tänusõnad kõigile teile, kellel oleks olnud minu juurest lihtsam minema kõndida, võibolla isegi oli see ainus soovitus, mis neile anti. Aga nad ei kõndinud. Või ei pannud toru ära. Ja nad ootasid, kuni ma tegin selle esimese sammu.

Lisan siia lõppu Eluliini ja psühhiaatria valvenumbrid. Eile kolumni jaoks numbrit otsides avastasin, et see on pea võimatu ja lõpuks pidin ikka Naabrinaiselt küsima. Kriisis inimene? Ei tea, kaua tema guugeldada jõuab…

ELULIIN 6314 300
PERHi Seewaldi valvetuba 
617 26 50
TÜ Kliinikumi valveõed 731 87 63, 731 87  68
TÜ Kliinikumi valvearst 731 87 64, 5331 8764

 

aasta 2012 släšš 28 küsimustes

hoomamatu 3 Replies

Kuna ma aastavahetusel ei jõudnud kuidagi oma traditsioonilise küsimustepostituseni, siis mis oleks sobivam, kui teha seda nüüd, kui jälle üks aastanumber vahetub?

Ja mis oleks sobivam, kui alustada seda postitust küsimusega?

Kuidas möödus sinu lõppenud aasta? Mitu elumuutvat otsust tegid? Mitu korda sisse magasid ja elumuutmise järgmisse päeva lükkasid? Mitu korda sind suudeldi nii, et jalad tõusid maast, juuksed peast ja seelik pepult? Mitu korda suudeldi sind nii, et sa pidid pärast pikka aega mõtlema, et kumb teist see feil nüüd oli – ja jõudma järeldusele, et sul pole õrna aimugi?

Mitu korda sind suudlemata jäeti? Mitu korda sa suudlusele ei vastanud? Mitu korda “kapist välja” tulla plaanisid? Millega “kapist välja” tulla tahtsid? Kas oled üldse mõelnud, miks see sinu konkreetne asi üldse kapis passib, et temaga välja tulema peaks… Äkki sa polegi kapis oma asjaga, äkki on kõik teised?

Muide, mitu korda outside the box mõtlema pidid? Mitu korda õnnestus?

Mitu kasti ja karpi endale ümber ehitasid? Kuhu peitusid? Kelle eest? Kes sind leidis, käest haaras ja välja tõmbas?

Või leidis ta su karbihunnikust ja tuli istus koos sinuga?

Jäi ta sinust sinna karbihunnikusse maha?

Mitu kirja said sa oma tulevastelt tudengitelt? Kursakaaslastelt? Endistelt õpetajatelt? Nimekaimult? Lehma lellepojalt? Kelleltki kuulsalt? Mitu korda otsustasid, et hakkad ka kuulsaks, jah, just, nüüd kohe! Mida selleks tegid? Kuidas läks? Kui kuulsaks ära said, mitu korda end guugeldasid? Kas oli kriipi ka – kindlasti oli! Kommentaare ka lugesid? Miks? Kas sa siis ei tea, et kommentaare pole iial mõtet lugeda – kui üldse, siis kohas, kus modedel on bazuukad, eksju?

Huvitav, kas reidi-modedel oleks bazuukadest näiteks iial midagi kasu ka?

Mis värk üldse selle reidiga on, ah? Kas oled veel reidis? Kuidas tundub? Mis osa eluvajadustest reit katab? Tahad teada, mis osa näiteks blogimine katab?

Või kas sa mõtlesid möödunud aastal näiteks sellele, kui fantastiline on tänapäeva ühiskonnapilv? Kas sind lõi jutuajamise keskel jalust jahmatav tõdemus, et sul on 19aastane iisraeli sõber  (sa ei ole täpselt kindel, kuidas ta üldse su sõbraks sai ja kui mõtlema hakata, siis ei tea sa tema usust või riietusstiilist suurt midagi, küll aga oskad sa une pealt nimetada viis tema hetke lemmiklugu)? Kas sa suutsid vähemalt murdosa sekundiks olla tänulik – tänulik selle eest, et juhtusid sündima siis kui juhtusid?

Ja üleüldse – mitu sündi jääb eelmisse aastasse? Mitu surma? Mitu lahkumist, lahknemist, lahutust, lavašši, langetõvehoogu, laevahukku, lasteaiajärjekorda, laatsaretti, la-pärisraskeonneidsõnumõelda-didad?

Kas sa oled tõsiselt mõelnud, kus sa tahaksid olla täpselt 3 aastat tänasest? Oled? Kas see on reaalne? On? Plaan paigas? Tubli oled. Aga kas plaani ikka ka möödapääsmatud “vabakava” punktid ka kuuluvad? Kui ei, siis lisa need kohe, kui jah – siis sa vist juba tead, miks “vabakava” on plaanide elluviimisel oluline?

Ah et sul pole õrna aimugi, kus tuleviku-sina kolme aasta pärast on? Kas arvad, et oled üksi, feilinud ja ebaõnnestunud? Kas sa arvad, et ilma plaanita pole sa “päris” inimene? Hah! Hahahah! Tiburull, tead mis? Plaanidel pole mingit tähtsust – sa jõuad ikka sinna, kuhu minema pead, tead seda?

Seda muidugi juhul kui… ega sa ometi tühja ei rapsi?

Ja kui rapsid, siis kui häälekalt? Kas keegi on tiivalöögiulatuses? Rapsid ehk üksi, meeleheitlikult, halli uttu uppudes?

Kas sa lubad mul üht asja meelde tuletada? Lubad? Kuula siis hoolega… Rapsi palju tahad, üksi sa välja ei rapsi. Üksi rabelevad nõrgad, supermännid rapsivad mitmekesi koos ja ainult nii saavad august välja rabeldud.

Ah et mis “päris” inimesed need rapsijad siis ikka on, plaani neil pole ja istuvad seal hallis augus koos hunniku lateksisse riietunud superkangelastega ja et see on siis tugevus või? Tugevus peitub ju plaanis, eksimatuses, õigetes valikutes, õigetes tegudes! Lateksi asemel kautšuk, supermänni asemel spaidermänn (öko noh!), auk on täpselt välja mõõdetud ja…

(Granted, see metafoor läheb juba veits käest…)

Mõõda kuis jaksad, planeeri, õmble, jookse, kaeva, ehita, lihvi – sa jõuad ikka sinna, kuhu jõudma pead. Karja lateksis supermännidega augus istudes jõuad sa aga kindlasti kuhugi fantastilisse sihtkohta.

Isegi, kui sul pole praegu plaani ega õrna aimugi, kus sa kolme aasta pärast aegruumis asud.

Ja kas su kostüüm on kummist või  kautšukist.

Sa ju ikka tead, et tähtsad pole mitte küsimused, vaid see, kuidas sa vastused leiad. Teinekord ei pea selleks isegi küsimus veel valmis olema, kui vastust sulle näkku lajatab ja elu muudab.

Mõistad?

Kakskümmend üks kuud

hoomamatu Leave a reply

Kallis Milutška,

sel kuul said sa 21 kuud vanaks. Eelmisel kuul jäi sulle kirja kirjutamine vahele, vabandust! Elu on viimasel ajal kuidagi orav-rattas, päevad lähevad lennates ja juba kolme kuu pärast saad sa kaheaastaseks.

Kaks aastat.

Aga praegu oled sa kõigest 21. Ilmselt väljastas Baby Committee sulle mingi eriloa, mille alusel saad sa nüüd teha mingeid eriti kõvasid 21se beebi asju, mida 20ne beebi teha ei võinud. Näiteks oma mänguauto tagurpidi keerata ja sinna sisse istuda. 21 rokib!

Täna ma vaatasin, kuidas sa Biffy Clyro uue albumi saatel tantsisid ja mõtlesin: sa oled nii suur. Sa oled nagu päris laps, proportsioonis ja pikka kasvu, asjaliku näo ja veel-mitte-kadunud põselohkudega. Kuklas alati megakahu, mida on võimatu harjaga taltsutada, tukk kelmikalt püsti, kõrvadel pehmed lokid. Silmad hallikasrohelised, ninaots nöpsik, sõrmed alatasa midagi pusimas. Kui sa tantsid, siis viskad sa käed õhku, nõkutad jalgu, vahel teed kükki-püsti-kükki-püsti, siis jälle keerutada ja siis vehid jälle kätega. Kõike seda rütmist muidugi täielikult mööda, aga kuigi minupoolne perekond on täis hõbekõrisid ja aktiivseid akordioniste, olen mina, noh… Tsiteerigem siinkohal Mallut, kellele ma eile telefonis laulda püüdsin: “Daki, ära solvu, aga sul on megakole lauluhääl.”

Lauljat sinust ilmselt ei saa, joonistama oled sa aga väga agar. Lausa nii agar, et ainuke koht, mis on jäänud su kunstiteoseist puutumata, on kontori uus tapeet – ja ma plaanin selle ka nii jätta. Sorri, musirull. Küll aga meeldis mulle meie eilne maalimine, kus sa lihtsalt mu sinitaeva oranžiga kaaperdasid, hiljem läksin üleni värvise lapsega poodi ja mõtisklesin, et pole vist läinud mööda päevagi, kui sa pole joonistanud. Muudkui joonistad ja joonistad. Spontaanselt tekivad ka kunstiteosed, näiteks on mul voodi kohal Elvis.

Räägid sa rohkem kui iial varem. “Kukkus maha” on peamine, mida sa teatad, hoolimata sellest, et püüan sulle õpetada uut fraasi: “Viskasin maha.” See oleks natuke akuraatsem. Oled hakanud küsima potile, kuid istuda sinna veel ei kavatse. Noh, asi seegi, et küsid.

Oh, ja siis mu lemmik… Alles viimastel päevadel oled sa mind uuesti emmeks hakkanud kutsuma, õigemini ütled sa nüüd mulle “emmi”. Paar kuud aga oled sa mind järjepidevalt nimepidi kutsunud, ainult et… “Daki” sa öelda ei oska, küll aga oskad öelda “kaki”… Nii et meie hommikud algavad nii.

Sahm-sahm. “Kaki!” Sahm-sahm-sahm.
“Tahan ju vee-eel magada, kullake…”
“Kaki!”
Sahm-sahm. Klõpsti! tuli põlema. Ja siis vaatab mulle otsa särav nägu ja teatab rõõmsalt: “Kaki!”

Ja ma päriselt usun, et sa oled NII ÕNNELIK esimese asjana hommikul ärgates mind nähes.

Ja mina? Ma ei saaks olla õnnelikum esimese asjana hommikul ärgates sind nähes.

Hommikul näeme jälle!

Armastusega,

emmi

punching cows

hoomamatu 27 Replies

Viimased päevad on olnud enese piinutekitav vedamine hommikust õhtusse ja sealt uude hommikusse. Hommikud on lihtsamad – nii palju asju on teha, kolm kalendrit (tööasjad, social, eelarve) on otsast otsani tegemisi täis, ühed suured silmad nõuavad hommikul esimese asjana “Õue!”, nii palju töid on teha, remontikaga peaks jätkama, hariliku kodumajandusega tuleb ka tegeleda ja siis võiks ju ikkagi koristada ka, enne kui Naabrinaine ja Mallu mulle kambaka teevad, aga ma lihtsalt. ei. jõua.

Hommikud on selles osas lihtsamad, et pole aega mõelda. Lihtsalt pole. Vead end, silmad poolkinni, mööda külma elamist edasi-tagasi. Müsli. Kohvi. Kassikrõbinad. Pussakas õue. Mähe. Hambad. Kirjad. Laps kelgule ja hoidu.

Siis jõuad tagasi koju, kõik on vaikne ja sigakülm, süütekuubikud on otsas, kõik ajalehed ja papid ja muu tulealustus kah. Kuradi külm on, kõht on tühi, tööd peab tegema ja tegelikult tahaks lihtsalt lebada, end mitte liigutada ja lage vahtida. Mitte millelegi mõelda.

Kohvi. Kirjad. Üks ahi põlema. Kirjutamine. Pildid. Töötlus. Teine ahi põlema. Videotöötlus. Pilditöötlus. Kirjad. Kolmas ahi põlema. Õhtusöögiettevalmistused. Esimene ahi ei  läinud põlema; uuele katsele. Teine ahi põleb. Kolmas kah ei läinud põlema. Röögid. Uus katse.

Esimene ahi on jälle ära kustunud.

Röögid veel ja mõtled, et kurat, kui mõni kuradi piison praegu siit läbi jalutaks, kurat kus virutaks talle vastu vahtimist. Missa krt tuterdad siin, kas sa ei näe, et mul ei lähe ahjud põlema?!

Ja siis on jälle aeg lapsele hoidu järele minna, mitte sittagi pole muud teinud kui ühe ahju juurest teise juurde jooksnud ja kõiki asju alustanud, heal juhul mõne üksiku ka lõpetanud. Kell pole viiski ja juba on eluisu täiesti otsas.

Jõuad koju, kõik ahjud on ära kustunud.

Tahaks lindude peale karjuda.

Ning õhtune foon on ainult üks vingumine. Ving-ving-ving. VingVINGVING! Viiiinnnnng.

Ja mis põhjus see täpselt oligi, miks ma praegu mõned ajad veini ei joo? Oleks vähemalt siis mõni piisongi, keda punchida või mõned linnud, kelle peale karjuda, kui veini ei lubata. Aga ei ole kedagi. Ainult ahjud, mis ei lähe põlema, vinguv laps ja maohaavad igaõhtusest jalapenode söömisest (veini asemel).

Rääkida pole absoluutselt mõtet, kirjutada ammugi mitte. Kõik tundub olevat mõtte kaotanud (ja ma mõtlen seda üldse mitte nii dramaatiliselt kui see praegu kõlas). Jah, ma tean, ma suudan ratsionaliseerida ja mõistusega asju võtta. Mu elu on korras, suisa fantastiline. Mul on töö, mida ma teen kirega, piisavalt erinevaid väljakutseid. Superhüpernunnu järeltulija. Sõbrad, kes on nii täiuslikud, et see ei saa olla reaalne lihtsalt enam. Võladki peaaegu kõik makstud. Uus telefon. Toit kapis, puud ahjus (mis siis, et põlema ei saa). Kassid terved, ise kah (peaaegu). Kontoriseintel uus imeline tapeet. Jne. Jne.

Ma tean, et depressioon valetab. MA TEAN. Ma tean kõike seda. Ma tean, et see pole päris. Ma tean, et miljonid inimesed tegelevad igapäevaselt massiivsete sittadega ja suudavad seda händelida ja ei vingu. Ma tean, ma tean, ma tean. Ma tean, et see on ajukeemia ja ma tean, et antidepressandid aitaks, aga ma olen NII TÜDINUD sellest, et mu aju töötab normaalselt ainult siis, kui teda kuskilt otsast mõjutada. Ja kui ma ei või teda veiniga mõjutada, siis, palun väga, hakaku omal jõul nüüd tööle palun. Suck it up, brain. See on kõigest elu. Imeline, fantastiline elu. Hakka. Seda. Armastama.

Või siis ikka lähen rohtude peale tagasi.

Pfft.

I want to punch cows.

to begin somewhere

hoomamatu 7 Replies

Et kusagilt alustada, alustan suvalise koha pealt.

See on naljakas ja natuke kurb, kuidas meid juhivad jõud, mida me igapäevaselt ei adu ja võib-olla polegi iial lahti mõtestanud. Filosoofid, teadlased ja geneetikud muidugi tegelevad nende asjadega juba pikka aega, aga ise peab ka, ei saa ootama jääda, kuni futuristide ennustused tõeks saavad ja me teadvused pilvepõhiseks kolivad.

Veetsin neli intensiivset päeva mu ainsa vanaema juures, kellega meil on terve elu olnud selline veider suhe, kus me räägime nagu sõbrannad. Ja siis läheb natuke aega mööda ja vanaema helistab ja ma saan aru, et vahepeal on meie lähedus liiga segadusseajav, sest ta on ju ometi mu vanaema, tunneb end mu heakäigu eest vastutavana ja tahab asju parandada või kui parandada ei saa, siis vähemalt muretseda. Muregeeni olen ma küll tema käest pärinud, see on selge.

Lisaks olen otsustanud temalt küsida kõike, mida ma praegu kahetsen, et iial linnavanaema käest ei küsinud, sest ei tulnud selle peale. Aga mitte kõike korraga, vähehaaval. Vana kooli inimene ikka, on asju, millest tänapäeval räägitakse hoopis teistmoodi kui tema ajal. Aga mitte sellest…

Sel korral jutustasime põgusalt oma perekonnaajaloost ja sellest, kuidas mustrid korduvad. Ja kuidas käimalükkavad jõud võivad olla täiesti jaburad. Vanaema näiteks elas nii, et saaks oma emast võimalikult kaugele. Milline kummaline motivatsioon, eks ole! (Ei, seal taga pole mingit “koledat” lugu, mis selgitaks. Lugu on, aga kirja panen ta ehk kunagi mõnesse ilukirjanduslikku teksti.)

Või et kuidas vanaema on üritanud olla ise ema, kes teeb teistmoodi kui tema ema tegi. Ainus, mis see on andnud – teadmise talle, et ta oli teistsugune. Tema enda lapsed ilmselt ei oska midagi neist eneseületustest arvata, sest nende jaoks poleks need  ehk probleemiks olnud. Noh, ja mina teen ju sedasama. Mõned naljakad asjad, mida ma teen täiesti teistmoodi, hambad ristis! Enne ei teadnudki, et mingid sellised asjad on salvestunud.

Näiteks Mila tukk. Mu lapsepõlve traumaatilisem mälestus oli umbes 12-aastaselt tuka välja kasvatamine. Tukka oli ema mulle tolleks hetkeks umbes 10 aastat regulaarselt lõiganud. Kõikidel lastel on ju tukk – no et juuksed silme ees poleks! Ja kõige mugavam on ikka selline tukk, kus pool pead on tukk, teine pool pikk. Ehk lühidalt: mullet.

Igal juhul ma mäletan oma esimest kompleksi selle tukaga seoses. Kui rõve oli käia ringi mingi aasta aega – nagu ma nüüd tean – mulletigaparty on the back, business on the front. No ja muidugi oli see aeg, kui esimest korda tahtsid, et poisid sind märkaksid ja minu puhul märkasid nad awkward juukseid, aktivist-optimist-kummipead ja isegi rinnad polnud mul kasvama hakanud. Rääkimata minu kontsaga ketsidest, mis 90ndate keskel olid naeruväärsed. Aga ma olen alati ajast ees olnud…

Ajast ees küll, aga mitte piisavalt hea stiilitajuga, et end üleni välja kanda. Oma mulletit ja weird ass kulme, mis isegi kitkudes normaalset kuju ei suuda korraldada, oma lameda rinna ja lühikeste jalgade ja issand-issand, prillid olid mul ju ka! Ja sõbrannaderingi kuulus üleklassi-veidrik, kes armastas hobuseid ja tema hobusekujude kollektsioon oli kah kaua tögamisobjektiks.

Oh, kui ma nüüd meie põhikooli aja fanfaarsele nelikule mõtlen, siis on mul nii kahju, et me enam ei suhtle (peale ühe erandi, Marisega) (Maris, kellele jättis suurima armi klassivend, kes teda tangiakuks kutsus. Maris on nüüd nii fit, et tahaks kohe slle tangiaku-kuti nägu näha!). Nüüd oskan ma palju paremini veidrikke enda ümber hinnata, ma suisa kogun neid! Aga jah, kui sa oled 12 ja tahad hirmsasti, et klassi popim poiss sinuga peol tantsima tuleks – mullet & co ei olnud just atraktiivseim kombinatsioon.

Hämmastaval kombel osalesin ma tol ajal ka mingil missivõistlusel, mida nimetati vist Kevadetüdruku valimiseks. Sellest on kusagil väga piinlik VHS, kus me esitame kava ja teeme igast muid kevadetüdrukulikke trikke. Ma pääsesin kusjuures finaali – printsessiks vist ei saanud, aga esiviisikusse vist tulin (Eveliis, värskenda mälu?). Ja teate, millega?

Faking SISEMISE ILUGA. Sest välimist polnud mul võrreldes teistega absoluutselt, aga tähelepanu keskpunktis oskasin ma juba siis olla (tõenäoliselt) halbade naljade ja häbitu esinemismaneeriga. Elu õppetund: kui sa käitud nagu aktivist-optimist-kummipea ja räägid kõva selge häälega (nalju enda üle), võidakse isegi mullet missivõistlusel andeks anda.

***

Nii et nüüd olen ma otsustanud mitte Milale tukka enne ette lõigata, kui ta seda ise palub. Ja ka siis püüan ma teha mingi trendika lahenduse, midagi, mille välja kasvatamine ei võta varateismeeas miljon aastat, et ta jumala eest oma kujunemisaastatel sisemie ilu peale lootma ei peaks, vaid saaks harmooniliselt olla rahul endaga nii seest kui väljast. (Wishful thinking, ma tean. MILLINE teismeline on harmooniline ja rahul? Eriti need, kelle emad on blogijad?)

Epiloog ehk musu ma ikkagi sain!

Klassi popim poiss võttis siiski mu tantsima, kui olin saanud selga oma esimese “väikese musta”. Küll ei midagi siivutut, villane lühike kleit pikkade käistega, aga 2 Quick Start you laulis tol ajal “Neiu mustas kleidis…” Ju mu mulletil oli hea päev või mu jalad nägid välja ühtäkki neiulikud selles kleidis, igal juhul me tantsisime ühel noortediskol Lille Majas. Süda värises sees, kui ta mind mantlitetuppa tõmbas ja suudles. Päriselt, mitte mingi naabripoisi-musi.

“Kas sa kardad?” küsis ta, mäletan.
“Miks ma kartma peaks?” Smartass ollin ma juba varateismelisena. Ja siis hakkas kõlama Haddaway “I Miss You” ja aastaid oli see lugu mulle ikka väga eriline.

Ma ei mäleta, et kogu see asi kuhugi edasi oleks arenenud. Mina olin ilmselt mõni aeg armunud, vaatasin teda tundides salaja ilmselt lõputult. Võb-olla tantsisime veel mõnel korral, kuid poppide tüdrukute hulka mind päriselt kunagi ei võetudki. Huvitav, miks ta mind just tol korral suudles? Äkki peaks küsima? Kas ta üldse mäletabki seda… Aga miks mitte. Lähen ja otsin ta fesaris üles ja küsin Millal siis veel kui esimesel unetul ööl üle x-aja. Leida üles klassivend, kes andis sulle esimese suudluse varsti 20 aastat tagasi.

Ja tegelikult peaks vist aitäh ka ütlema. See oli väga ilus esimene suudlus. Motiivid jäid segaseks, aga ega ma meeste motiive tänini mõista suuda.

Ega enda omi. Aga see tuka-asi on küll selge!

Hmh. Tegelikult tahtsin ma kirjutada, kuidas ma õpin minevikust lahti laskma… Aga seda siis mõnel teisel korral. Kui ma actually minevikust uusi asju ei leia, mille üle obsessima asuda.

But I’m back. Aitäh, et ootasite!

breik

hoomamatu 8 Replies

“Millal sa uuesti blogima hakkad?” küsis Mallu mõni tund tagasi nõudlikult mu diivanil istudes. St küsis nõudlikult, mitte ei istunud nõudlikult diivanil. Aga kurat seda Mallut  teab. Ilmselt on tal diivanite vastu ka omad nõudmised. No samas, kellel poleks.

Tõde on, et ma olen praegu sellises punktis, mille kohta isegi JR eile nentis: “Noh, ma arvan, et üsna põhi on käes.”

Üsna põhi on käes.

Ma ei taha enam mitte midagi teha. Ainus, mis ma tahan, on tööd teha, aga niipea, kui ma mõtlen millelegi muule kui töötegemisele, tahaks, noh… karjuda? Surra? Karjuda veel ja siis surra? Pead vastu seina veriseks taguda? Süüa hunnik junki? Süüa hunnik junki ja SIIS surra?

Ühesõnaga, ma olen jõudnud punkti, kus ma päris tõsiselt hakkan uskuma, et ma olengi hull, sest kõik väidavad mulle, et ma olen. Sest milline tervemõistuslik olend värviks ära oma telefoni, sest teda ajab närvi selle igav must välimus? Mitte keegi, that’s who! Ja kes värvib, PEAB olema hull.

Ehk siis… Ma mõni aeg ilmselt ei kirjuta midagi või kirjutan veidrusi, sest ma PÄRISELT ei saa enam aru, mis mu elus toimub.

(Ärge muretsege siiski, Naabrinaine on on top of it.)

 

aastakokkuvõte

hoomamatu 4 Replies

(2011)

1. Mida sa tegid aastal 2012, mida sa polnud varem teinud?

Pidasin oma lapse esimest sünnipäeva.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Kuna ma lubasin enam mitte sünnitada, siis tuleb tõdeda, et olen ilusti kinni pidanud. Uued lubadused? Lugege homsest Delfi kolumnist:)

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Siki! Kats!

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Minu lähedased on elanud mitu kaotust üle. Selles osas on olnud raske aasta.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2013, mis puudus aastal 2012?

Vanni ma sain, nüüd tahaks, et kontori remont ükskord lõppeks ja kööki seinad saaks.

6. Mis riike külastasid?

Rootsis ja Inglismaal käisin, Helsingis vist ka. Rohkem ei tule nagu ette.

7. Mis kuupäev aastast 2012 jääb igaveseks su mällu? Miks?

16. oktoober.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Lõpuks on hakanud jää liikuma. Kuhu suunas ja kas ükskord meri ka jääkaaneta, see veel selgub.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Ma olen sel aastal harukordselt sitasti käitunud. Kõigiga, nii enda kui teistega.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Heh, muidugi – esimene käeluumurd!

11. Möödunud aasta parim ost.

Bronxi kingad, mis jäid Manchesteri lennujaama. Ahjaa, Beppi saapad ka on osutunud tõeliseks pärliks.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Kurat, ma ei teagi.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Vt eelmine.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Toidupoodi. Arvutiparandusse.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Lõpuks Nõmmele kolimine. Dylan Morani intervjueerimine ja sellele järgnenud show.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2011 meenutama?

Modstep “Sunlight”, Jack Johnson “Bubble Toes”, Tegan and Sara “Call It Off”

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum. Ja kurvem.

ii. kõhnem või paksem? Tundub, et umbes sama.

iii. vaesem või rikkam? Vaesem.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Parem inimene olnud.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Karjunud.

20. Kas sa armusid aastal 2011?

Armusin. Mallusse, näiteks.

21. Kui palju üheöösuhteid?

Kus neid üheöösuhteid muidu müüakse? Prismas?

22. Mis oli su lemmik sari või telesaade?

“Süvahavva”, “Scandal”, “Elementary”

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

On mõned inimesed, kes on teinud ja öelnud asju, mida poleks uskunud. Aga ju olen ka mina neid teinud.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Jenny Lawsoni ehk The Bloggessi “Let’s Pretend This Never Happened. A Mostly True Memoir”

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Tegan and Sara, Põhja-Tallinn

26. Mida sa tahtsid ja said?

Töö. Loodan ainult, et jätkub samal kursil.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Ain Mäeotsa “Deemonid”

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Sain 28. Õigel päeval tulid Naabrinaine ja Naabrimees ootamatult külla, et mulle sünnipäevalaulu laulda. Hiljem oli siiski ka väike perepidu.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Selge mõistus.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Hakkasin jälle kontsi kandma. Nii et siis… naiselik(um)?

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Töö on väga hästi mõjunud.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Dylan Moran.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Ma olen poliitika koha pealt ikka täiesti apaatseks muutunud.

34. Keda igatsesid?

Neid inimesi on palju, tegelikult. Kõige rohkem igatsen aga iseend.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Mallu.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2011 õpetas.

Kui sul viskab üle, et su telefon nii igav välja näeb ja on mudel, millele ei ole tehtud ÜHTEGI ägedat coverit, siis ei ole kõige targem mõte seda ise seinavärviga üle värvida. Võib juhtuda, et inimesed ei kuule sind pärast enam.