Allie imearmsast ja supernaljakast blogist “Hyperbole and a Half” on viimased ajad võidelnud raske depressiooniga, kust ta aegamisi lõpuks vist välja hakkab tulema. Tema postitust peaksid kõik lugema.
Ja ma sain just aru, et ma peaksin vist ka sellest jälle kirjutama. Jah. Lähiajal. Ehk.
Kallis Emiliana,
täpselt nädal tagasi said sa kakskümmend neli kuud vanaks. See tähendab, et sind on siin maailmas ringi tatsamas, roomamas või siplemas olnud täpselt kaks aastat (ja nädal). Need aastad on olnud pikad. Ja lühikesed.
Imelik, kuidas sa hakkad aja tõelist kulgu alles siis tajuma, kui kellegagi kõrvuti kasvad. Kellegagi, kes veel aasta tagasi ei osanud öelda päris sõnu, aga nüüd räägib kohati täislausetes. Kellegagi, kes veel kaks tundi tagasi ei teadnud, mis on seen, kuid nüüd seda öelda oskab, raamatutest ära tunneb ja ise joonistada püüab, et siis uhkelt näpuga sigri-migrile osutada: “Kes see on? Seen!”
Sinu teine eluaasta oli suurte muutuste aasta meie mõlema jaoks, kuid tundub, et pool aastat hiljem oleme me vaikselt settinud. Meil on omad rütmid ja omad tegemised, omad mured ja omad rõõmud. Sul on ikka su sõbrad ja su isapoolsed sugulased ja emapoolsed sugulased, viimaseid näed sa kahjuks liiga, liiga harva. (Kuid see ei tähenda, et sa rõõmust ei ruigaks, kui saad ‘Obi! hüüda ja mööda tuba ringi joosta, ühe üle-aastase kannul. Või siis pärast vanaemaga liivakastiäärel istuda ja pool tundi “putu!” teatades sipelgate asjatamist jälgida.) Sul on omad asjad ja asjaajamised isaga, tädide ja suure sõbrannaga, keda sina kutsud Kelliks, aga küllap see i ka õige koha peale lõpuks paika läheb. Sul on sõbrad ja sul on hunnik inimesi, kes lisaks sinule sind meeletult armastavad, ja mul on selle üle tohutult hea meel.
Kuid sina paistad üle kõige maailmas armastavat kasse. Sa küsid, kus on kassid, kui sa oled kurb ja nutad, sest ma sunnin sind magama ajal, mil sa ilmselgelt “Ei taha! Ei tahaaaaaaaa!” Kui meile tulevad külalised, hakkad sa neile kohe kassidest rääkima ja koos Pussakaga jooksete te päevade kaupa mööda aega ringi, ikka üksteise sabas ühe põõsa juurest teiseni. Isegi Miuks on sinu suhtes leebunud ja tuleb ette kordi, kus me jääme lõunaunele nii, et sina kaisutad Miuksu, teinekord isegi pea tema seljal.
Mulle tundub, et sinu päevad on täis rõõmu ja päikesepaistet (ja võib-olla liiga palju tatraputru, aga sa ei paista seda hukka mõistvat) ja huvitavaid putukaid, keda jälgida, ja alati on sul üks emme, kelle otsas ronida ja kes sind kukil kannab või vajadusel väntsutab ja keerutab, ja siis sa naerad nii laialt ja rõkates, et kõik tähtajad ununevad.
Mulle meeldib meie pisike tilluke vaikne elu. Muidugi võiks siin olla nii palju muid asju – see osa, mis minust igatseb päristööd ja kontorit ja kolleege ja väljakutseid, see osa minus nutab ja karjub teinekord, enamasti õhtuti kui sina juba magad. Või siis see osa minust, mis igatseb veel armastada ja veel õnnelik olla, see osa minust on ka kusagil olemas. Või siis see osa minust, kes tahaks sagedamini osta kookospiima, see osa minust on ka veel alles. Aga see aeg peab varem või hiljem saabuma. See aeg, kus me ei veeda enam päevi nii tihedalt koos, see aeg, kus me kohtume põgusalt hommikul ja õhtul. Ning kuigi ma igatsen nii väga seda rohelist rohtu, mis on kusagil mujal, tean ma väga valusalt, et kui see on käes, siis hakkan ma sind ja meie pisikest tillukest vaikset elu igatsema. Või pigem, sellele nostalgiliselt tagasi mõtlema. Sest kunagi hiljem ei sõltu meie päevad teineteisest nii otseselt ja nii palju, ja kunagi hiljem pole meil aega lihtsalt murul vedeleda ja putukaid uurida, siis turul käia ja suppi teha, siis kaisutada ja multikaid vaadata, siis vannis käia ja unejuttu lugeda, ja siis kaisus magama jääda.
Aga praegu meil on see aeg ja kuigi see on kohutavalt väsitav, teinekord kohutavalt üksildane (minu jaoks) ja sentide lugemine võiks ka ükskord lõppeda, on see siiski meie aeg. Suur suvi on ees, ja ma ei tea, mis me teeme järgmisel kuul samal ajal, kuidas me elame, kuhu sõidame või kus paigal oleme, aga ma tean, et me oleme koos.
Ma armastan sind väga palju, tõesõna. Ma loodan, et ma olen suutnud parandada need vajakajäämised, mis enne Suuri Elumuutusi olid, ja ma loodan, ei, ma tean, et su elu on seetõttu natuke parem ja õnnelikum.
Ja kui sina oled õnnelik, olen mina õnnelik.
Ps. Aitäh, et sa mind jälle emmeks kutsud. See on täiega oosõm.
Muah!
Emme
Kaks aastat tagasi samal ajal olin ma vasakul küljel haiglavoodis, vahtisin tühja tugitooli voodi kõrval ja ulusin nutta. Ma ei olnud iialgi elus end nii üksinda tundnud. Ma nutsin, sest ma olin nii üksi. See üksildus oli nii suur ja kõikehõlmav ja ajas meeleheitele, sest ma ei suutnud ettegi kujutada, et ma kunagi end teistmoodi tunneks. Nutsin üksildusest.
Valus ei olnud enam/veel, sest seljasüst oli mõni aeg tagasi mõjuma hakanud. Ka see oli imelik tunne, mittevalutamine. Olin nii üllatunud, sest ma olin päevi (MILJONEID PÄEVI) valutanud ja ma olin ära unustanud, mis tunne on mittevalutada.
Kui ma kell kümme 1. mai õhtul 2011 oleks edasi valutanud, ei oleks mul mahti olnud seda üksindust tajuda. Saati selle pärast nutta.
Siis jõudis JR tagasi ja kuna ma ei valutanud, soovitas õde võimalust kasutada ja tukkuda. Lapsel kiire pole, maga-maga. JR jäigi tugitooli magama, sekundiga vist, aga mina kuulasin kellegi loomalikke karjeid, mis ei saanud läbi ja… kartsin. Vot siis hakkasin ma kartma. Oh, muidugi, kõik naised kardavad sünnitust mingil määral, kartsin minagi.
Aga seal, neid karjeid lugedes ja kella liikumist vaadates – siis olin ma nii hirmul kui ma elus iial pole olnud. Sest ma teadsin, et mina olen järgmine. Ja see kõlas nii kohutavalt, et ma ei tahtnud olla järgmine.
Siis tuli valu tagasi. Tehti kaks süsti veel, kuid enam nad eriti ei leevendanud.
Naine kõrvalpalatis ikka veel karjus.
JR magas ja mina olin üksinda, valutasin, aga ikka igavesti rase. See öö oli lõputu.
Õde käis aeg-ajalt, kontrollis, tilgutas, aitas vetsu kui vaja – aga ei midagi. Ei vett, ei last, valud on küll, aga lihtsalt niisama paistsid nad olevat. Tšillisid seal minuga, need valud.
Kuni lõpuks millalgi keegi otsustas, et tuleb seda va värki tagant turgutada.
Aga need valud… Mul oli mingi äpp, millega sekundeid lugesin. Vihkasin seda äppi südamest, sest see oli kasutu – luges täpselt valu lõpuni, nii nagu raamatuis kirjas. Minut. Aga ma ei tahtnud, et ta lõppu jõuaks, sest mis kasu on sellest hetkest, kui sa EI valuta? See tähendab ju ainult, et uus valu tuleb aina lähemale…
Naljakas on see, et ma kartsin tuhudest rohkem seda lõpuosavalu. Kuid ohhhoooohoi, ükski päevavalu ei ole tuhudega võrreldav. Ma palusin, et nad annaks mulle ükskõik mida, aga peaasi, et see lõppeks. Neil polnud enam midagi anda ja ma ei saanud aru, miks keegi ei öelnud, et ma peaks püssi sünnitusele kaasa võtma. See mõte oli nii reaalne, sest MITTE KEEGI EI AITA MIND ja ainult nii see valu ju lõppeks.
Kuni lõpuks kell 8 tuli uus vahetus, uus ämmaemand, ja ütles: “Nii, aitab jamast. Enne ma siit ära ei lähe, kui sul sünnitatud saab.”
Ma pole iialgi kellelegi nii tänulik olnud.
Keegi ütles: “…keiser…”
Ämmaemand ütles, et ei. “Sa suudad, ma aitan.”
Aitas. See oli nii rõve, aga ta aitas. Ma ei uskunud ise enam ammu, et sellest välja tulen. Aga tema uskus. Ja aitas.
“Enne kella 11 on sul laps käes,” ütles ta umbes 9 paiku. Ma ei uskunud teda. Ma ei uskunud, et see iial lõppeb.
Ma ei mäleta, mis oli esimene asi, mis ma Milat nähes mõtlesin või ütlesin. Aga ta oli nii valmis ja täiuslik. Ja vait. Tuli nii vaikselt. Ei mäleta enam isegi, millal ta esimest korda nuttis.
Aga mäletan, et see kohvi, mis hommikusöögiga toodi? See oli faking parim kohvi, mis ma iial joonud olen.
Oli 2. mai hommik 2013, Osama Bin Laden tabatud, väljas paistis päike ja mina olin lõpuks enam mitterase.
Ma ei ole kunagi väga vananemist kartnud. Peamiselt sellepärast, et ma olen laisk ja mulle meeldib meenutada, melanhooratseda ja nostalgitseda – vanadus tundub mulle mideagi sellist, kus lõpuks saab lõpdvaks lasta ja rahulikult võtta, nautida lapselapsi ja teisi tillukesi sugulasi, lugeda, magada, laiselda, võib-olla kirjutadagi…
Mu ettekujutus pensionieast on üsna romantiseeritud, muidugi. Ma kujutlen seda igavese nädalavahetusena. Teate seda mõnusat rampväsinud tunnet, mis on, kui oled ühe megahullu nädala üle elanud, saavutanud kõik ja rohkemgi, mis plaanis oli. Sa oled väsinud ja võimalik, et valutavad puusad (jääl kukkumisest), silmad ei seleta (väsimusest) ja voodist ei saa kerge vaevaga püsti. Aga ära tegid! Ja nüüd on aeg mõnu tunda, sealhulgas ka süümekavabalt laiselda.
Eks ta muidugi selline päriselt olema ei saa, aga ma olen juba aastaid olnud kindel, et vähemalt ma PÜÜAN vanana seda nautida, mida ma noorena ju ei saa. (Targutades võib lisada, et noorena peaks püüdma nautida kõike seda, mida veel saab. Aga see pole praegu teemaks…)
Teemaks on hoopis mu kortsud.
Viimased pool aastat või nii pole ma väga palju peeglisse vaadanud. Occasionally on kästud end mul mudugi üles lüüa ja ÜKSKORD OMETI VÄLJA NÄHA NAGU NORMAALNE INIMENE (Mallu ilmselt põletaks poole mu garderoobist.), aga süvenenud ma väga endasse pole. St enda üldgeneraalnäopiirkonda.
Nii et kui ma mõni nädal tagasi taipasin, et need kanavarbad, mis mul ikka tulid, kui ma silmi kissitasin ja/või naersin, on nüüd seal ka ILMA MITTE MIDAGI TEGEMATA! Täiesti selged kortsud silmanurkades. Minu oma isiklikud kortsud. Ma kutsun neid Kanakarjaks.
Dramaatilise efekti huvides ma natuke ka muigan… wow, ma ei suuda uskuda, et ma sellise lause just kirja panin…
Ma olen kortse üldiselt alati võluvaks pidanud, seda, kuidas inimese emotsioonid ta näole vaikselt ja aegamisi jäädvustuvad. Ma teadsin juba ammu ju, et ega nad ükskord sisse kolivad mulle sinna. Ma ju ootan vanadust! Mul on isegi välja valitud, mis värvi halli mu juuksed olema saavad! Isegi jalutuskepp on välja valitud! Ka TALVINE jalutuskepp!
Nii et uskuge mind, ma olen ääretult üllatunud, et ma veits… paanikas just mitte, aga ärevil olen ma küll. Lebasin eile Mila kaisus, kui ta “Charlie And Lola” multikat vaatas, vahtisin tema täiuslikke lokke ja nägu ja põski ja samal ajal TUNDSIN oma kortse! Saate aru, ma TUNDSIN neid. Ja ei julgenud liigutada, et äkki, maitea, paljunevad otsaesisele ja suu ümber ka kohe. Jumal teab, mis invasiooniplaanid sel Kanakarjal on!
Lisaks on ametlikult lõpuks käes kevad, tean seda mitte lumekuhja järgi kontoriakna all, vaid sellest, et allergiad ründavad igast otsast ja näonahk tahab otsast kukkuda. Mis tähendab pidevat kreemitamist. Aga ma ju ei tea, kas ma peaks nüüd Kanakarjale mingit erisööki pakkuma hakkama? Kas tavakreem teeks asja hullemaks? Peen seerum on mul nüüd ka, sest kuskilt jäi kõrvu, et oleks aeg midagi turgutavamat ka osta, aga ma kardan, et ma panen seda liiga palju? Või äkki liiga vähe? Kas seerum on nagu kortsuväetis? AGA MIS SIIS KUI ON?!
Eit mis eit, rumal eit pealegi, sest ise on kirjutanud sel teemal artikleid ja asi see siis internet lathi võtta ei ole, et uurida, mida kuhu kui palju panna. No et 30. eluaastaks võiks mingid ihuhoolduse ja meigi põhitõed ikka selgeks saada…
Õnneks täna pole ma kordagi oma Kanakarja peale mõelnud, mis tähendab, et õnneks olen vist ikka see, kes meikida ei viitsi ja vananemise pärast vähe muretseb.
Loo moraal?
NO ONE IS SAFE! Arvad, et esimesed kortsud ja hallid karvad ei morjenda sind? Mina arvasin ka!
Ja siis läksin ja andsin neile nime ja ei julgenud end tund aega liigutada, kartes kortsuväetiste ja Kanakarja invasiooni pärast.
Mõistlik. Selline ma juba kord ju olen. Mõistlik võiks olla mu keskmine nimi, põhimõtteliselt.
Blogi-Mõistlik-Daki
Ffs, nüüd ei leia ma oma prille kuskilt! I don’t even…
Palusin Naabrinaiselt külalispostitust ning saatsin inspiratsiooniks lingi sellele Mormelari postile.
Inimesed elavad oma elu alati nii hästi, kui nad suudavad. Olen selle teadmisega kasvatatud. Et tuleb inimestest hoolida ja neile andestada nende saamatus ja rumalus. Aga mind on hakanud närima üks punkt selles loosungis: miks inimesed nii vähe suudavad?
Täiesti ausalt, ma olen endast väga heal arvamusel. Ja ma ausalt ei näe selles üldse probleemi, sest kes siis veel, kui mitte ma ise, peaks olema minust üliheal arvamusel? Muidugi on mul vigu ka, aga need sobivad mulle. Olen otsustanud olla täiuslik inimene. Et võrreldes keskmise inimesega, olen ma stabiilsem. Toimin täiuslikult, ei lohise, keskendun olulisele, unustan kõik ebameeldiva ja ebaolulise, ja lähtun suurtest ideedest. Hah. Ja seda kõike ühel põhjusel – mul on ebatervelt kõrged nõudmised. Kuid kas see teeb mind õnnetuks ja põletab mind läbi, nagu kõik psühholoogid ja muiduseletajad arvavad? Kaugeltki mitte.
See teeb mu õnnelikuks.
Ma otsustasin juba kunagi ammu, et ma olen väärt ainult parimat. (Siinkohal tervitan Delfi lugejaid, kes järeldasid kord kolumnist mu kohta sama fakti lugedes, et tegemist on galojanliku beibega, kes odavat kosmetsi ei osta. See oli üks toredamaid kommentaariume, mida ma näinud olen.)
Aga pidasin silmas küll hoopis midagi muud – ma olen väärt parimat, nagu ka kõik mind ümbritsevad on väärt parimat. Kusjuures subjektiivset parimat, ma ei kannata standardlahendusi. Ühesõnaga, ma arvan, et pean elama nii, et mina ja kõik, kes mind ümbritsevad, saaksid koheldud parimalt, niipalju kui seda suudan mõjutada.
Ja sealt edasi oli kõik lihtne. Mu lapsed vajavad parimat ema – seega olen oma teadmiste piires parim ema, kes ei unusta, et tema tööandja vajab parimat töötajat. Kõige pühendunumat. Ja lapsed vajavad noort, õnnelikku ja elujõulist ema, seega oli neid vaja saama hakata noorelt. Kuid parim ühiskonnaliige on haritud ja kasumlik kogu ruumile, niisiis said lapsed noore, elujõulise, õnneliku ja õppiva ja töötava ja sotsiaalselt aktiivse ema. Ja mu suhted, neid ma olen lõpetanud ja alustanud küll, okei, mitte massiliselt, aga ikka sellest kantuna, et minu kaaslane peab olema parim, täiuslik. Kusjuures ma ei vaidle, et täiuslikkus ei ole fiktsioon, on muutuv üksus, seega suhted peavad lõppema ja algama, et sobida täiuslikult inimeste ellu. Ja ma tean, et muuhulgas tahan olla parim kaaslane oma kaaslasele, seega on oluline ainult küsida, mis on nende jaoks parim ja see olla (või siis mitte olla, ja mitte sundida kedagi aega veetma ebatäiulikkusega).
Ja ausalt, see ei ole pingeline ja raske ja ma ei põle heleda leegiga läbi, sest olen rahul ainult parimaga.
Kuid – ma põlen siiski, heleda leegiga, kogu aeg, aga mitte läbi. Ma karjun ja matan ja nutan ja joovastun, sest see on elu ja see on see, mida elu mulle ette mängib, selles täiuslikkuses, millega olen ennast ümbritsenud. Ma ei ole kohanud rutiini, kuid olen kohanud suuri tundeid, sest ma ei ole ju kunagi paigal, ja tunded, teatavasti, tekivad liikudes.
Seega, kokkuvõttes, ma ei saa aru sellest, kuidas elu võib kedagi masendada, ta on ju ilus, täiuslik. On aegu, kui ta mind jalaga näkku taob, aga on fakt, et ta taob seni, kuni jalule tõusen ja parima poole tormamist jätkan. On aegu, kus ma näen kõikjal saamatust ja rumalust ja pean endale kümme korda päevas ütlema, et ka saamatud ja rumalad väärivad vaid parimat. Miks inimesed on nii rahulolematud ja nõrgad? Miks inimesi niidab rutiin, miks niidab noori emasid emadus ja karjäärinaisi karjäär ja kombonaisi emadus ja karjäär korraga?
Inimesed ütlevad mulle, et ma ei pea kõike suutma, ja ma võin olla nõrk, see on minu kõrvus puhas lollus – miks ma peaks vähem suutma kui ma suudan, või olema nõrk, kui ma saan olla tugev? Milleks? Kui piir on käes, siis ma ju olen, täiuslikult nõrk ja suutmatu, aga piirid teatavasti nihkuvad, seega neid on raske püüda.
Elu, oma värvides, on ju valikute küsimus, igaüks saab ise valida oma tee. Ja okei, ma saan aru, et enamus inimesi ei taha valida täiuslikkuse teed, sest see on arrogantne ja mõttetu, aga saab ju valida tee, mis on õnnelik?
Tervitades,
Naabrinaine
Armas-kallis Milake,
vähem kui nädal tagasi täitus sul 22 elukuud, mis on teadupoolest üüratu aeg. Palju õnne meile mõlemale!
Praegu istud sa laua peal, võtad vaasist ühekaupa oksi ja näitad neid mulle uhkusega: “Lille. Lille. Lille.” Ja siis paned vaasi tagasi.
Sa räägid üldse väga palju, nii palju, et ma ei suuda eriti enam järgegi pidada. Viimastel nädalatel on vaat et iga päev lisandunud uus sõna. Nagu lennult kordad sa, et nüüd lähme “koju”, pildil on tädi “Kiki” ja multikaks tahad kas “kassi” või “ingu”.
“Pingu” multikaga oli meil siin eile ka üks huvitav hetk, kui sa ühtäkki mind kallitormiga rabasid. Ma heldisin ja mõtlesin omaette, et näed kui armas, see on põhjus, miks lapsi saadakse – üllatuskallitorm.
Hiljem kui su hädahüüdu kuulsin, sain aru, et kallitorm tuli seetõttu, et sa kartsid. Sa kartsid seda rõvedat hülgeilgust, kes Pingu unenäos mögiseb, ja tead, ma saan sust täiesti aru. Minagi kardan teda, sest ta on lihtsalt ülirõve. Nii et seda multikat me enam ei vaata, sest minu Põrnikas, kelle ma ju just haiglast koju tõin, ei pea ilgushüljest vaatamisväärseks.
Millal sa nii suureks juba said…?
Veel üllatun ma pidevalt selle üle, kui palju sa mõistad ja asju ise algatad. Kui eile kassid selle sama oksavaasi maha ajasid, jõudsid sina enne lapiga kohale kui mina. Kui üleeile suti vara lõunauinakule sättima hakkasin ja sa arvasid, et peaks enne veel ühe osa Pingut tooma, siis tõid sa kenasti arvuti. Sa leidsid üles sokid, mille olid ise kuhugi peitnud, kui neid taas vaja oli ja ma sinult selle kohta küsisin.
Aga, mis kõige üllatavam, sel hommikul, kui hakkasime vanaema juurde maale sõitma, rabasid sa mind uue sõnaga, mille tähendust ei mõistnud ma enne kui kohale jõudsime. Muudkui ajasid: “Maks. Maks. Maks.” Mina muudkui mõistatasin, et kas muretsed maksmata arvete pärast või tahad lõunasöögiks maksakastet, aga…
Vanaema juures on ju taks nimega Max!
Kuidas sa seda mäletasid, ma ei teagi, sest Maxist pole pikka aega juttu olnud – aga järsku sa teadsid. Kui vanaema, siis Max!
Max on üldse su väga suur sõber. Te mõlemad natuke pelgate teineteist, aga naudite lõputult üksteise sabas jooksmist. Max armastab magada (rohkem kui sina, vähem kui mina), nii et vahel sa tuled ja võtad mul käest: “Max?” ning me läheme koos Maxile külla, koputame kenasti uksele ja küsime, kas Max on valmis külalisi vastu võtma.
Ühe verstapostini jõudsime sel kuul veel. Võtsin võrevoodilt ära paar pulka, mida sa õhtu otsa sinna tagasi üritasid panna. Mõni päev hiljem sai sulle ka selgeks, mis otstarve sellel augul seal täpselt on, aga kurta pole mul midagi. Magamajääja oled sa üldiselt hea.
Jagama sa nii hea pole, su suurimad sõbrannad on ühtlasid need, kellega kõige rohkem jagelemisi mänguasjade pärast ette tuleb. Ja lihtsalt jalutada, ilma uurida, lund topsikusse panna, liumäest alla lasta, igal võimalusel võimalikult kõrgele ronida, vannis veesõda teha ja teepakke põrandale tühjendada meeldib sulle ka.
Ja kallistada.
Kallistades,
emmi
Viimase paari kuu jooksul on mind väga lähedalt puudutanud kaks enesetapukatset. Kaks eri inimest, kaks täiesti erinevat olukorda, ainus ühine nimetaja mina otse epitsentris.
Seega tänane kolumn on depressioonist. Ja sellest, kui raske võib olla paluda abi. Isegi, kui sa ei pea paluma, kui sul on abi sealsamas, võta vaid vastu see käsi.
Vahel on see võimatu.
Vahel on lihtsam appi karjuda äärmuslikke meetmeid kasutades. Ma saan nii hästi aru sellest, ma olen olnud selles õudusunenäos ja mindki on päästnud täiesti juhuslikud kohtumised või telefonikõned.
Nii nagu mina olen nende kahe inimesega täiesti juhuslikult just selles elupunktis kokku sattunud. Ma ei suuda hinnata, kui suur või oluline mu roll nende kahe inimese elus on. Õigemini – tüdrukul läheb hästi, sellest on nüüdseks paar kuud möödas. Elab. Elurõõmuga.
Aga see teine… tõmbas hinge kinni ja ma hingasin sisse alles järgmisel päeval telefonikõne saades. Ja alles siis sain ma aru, et see tõmbas jalust rohkem kui oleks arvanud.
Nii et ma võtan vaikse päeva. Võibolla kaks. Vaikus on muidugi siin kontekstis sümboolne, täidetud laste kisa ja muusikaga, näiteks. Aga ma login korraks internetist välja.
Ja ütlen tänusõnad kõigile teile, kellel oleks olnud minu juurest lihtsam minema kõndida, võibolla isegi oli see ainus soovitus, mis neile anti. Aga nad ei kõndinud. Või ei pannud toru ära. Ja nad ootasid, kuni ma tegin selle esimese sammu.
Lisan siia lõppu Eluliini ja psühhiaatria valvenumbrid. Eile kolumni jaoks numbrit otsides avastasin, et see on pea võimatu ja lõpuks pidin ikka Naabrinaiselt küsima. Kriisis inimene? Ei tea, kaua tema guugeldada jõuab…
ELULIIN 6314 300
PERHi Seewaldi valvetuba 617 26 50
TÜ Kliinikumi valveõed 731 87 63, 731 87 68
TÜ Kliinikumi valvearst 731 87 64, 5331 8764
Järgneb ving ja hala.
Kuna ma aastavahetusel ei jõudnud kuidagi oma traditsioonilise küsimustepostituseni, siis mis oleks sobivam, kui teha seda nüüd, kui jälle üks aastanumber vahetub?
Ja mis oleks sobivam, kui alustada seda postitust küsimusega?
Kuidas möödus sinu lõppenud aasta? Mitu elumuutvat otsust tegid? Mitu korda sisse magasid ja elumuutmise järgmisse päeva lükkasid? Mitu korda sind suudeldi nii, et jalad tõusid maast, juuksed peast ja seelik pepult? Mitu korda suudeldi sind nii, et sa pidid pärast pikka aega mõtlema, et kumb teist see feil nüüd oli – ja jõudma järeldusele, et sul pole õrna aimugi?
Mitu korda sind suudlemata jäeti? Mitu korda sa suudlusele ei vastanud? Mitu korda “kapist välja” tulla plaanisid? Millega “kapist välja” tulla tahtsid? Kas oled üldse mõelnud, miks see sinu konkreetne asi üldse kapis passib, et temaga välja tulema peaks… Äkki sa polegi kapis oma asjaga, äkki on kõik teised?
Muide, mitu korda outside the box mõtlema pidid? Mitu korda õnnestus?
Mitu kasti ja karpi endale ümber ehitasid? Kuhu peitusid? Kelle eest? Kes sind leidis, käest haaras ja välja tõmbas?
Või leidis ta su karbihunnikust ja tuli istus koos sinuga?
Jäi ta sinust sinna karbihunnikusse maha?
…
Mitu kirja said sa oma tulevastelt tudengitelt? Kursakaaslastelt? Endistelt õpetajatelt? Nimekaimult? Lehma lellepojalt? Kelleltki kuulsalt? Mitu korda otsustasid, et hakkad ka kuulsaks, jah, just, nüüd kohe! Mida selleks tegid? Kuidas läks? Kui kuulsaks ära said, mitu korda end guugeldasid? Kas oli kriipi ka – kindlasti oli! Kommentaare ka lugesid? Miks? Kas sa siis ei tea, et kommentaare pole iial mõtet lugeda – kui üldse, siis kohas, kus modedel on bazuukad, eksju?
Huvitav, kas reidi-modedel oleks bazuukadest näiteks iial midagi kasu ka?
Mis värk üldse selle reidiga on, ah? Kas oled veel reidis? Kuidas tundub? Mis osa eluvajadustest reit katab? Tahad teada, mis osa näiteks blogimine katab?
Või kas sa mõtlesid möödunud aastal näiteks sellele, kui fantastiline on tänapäeva ühiskonnapilv? Kas sind lõi jutuajamise keskel jalust jahmatav tõdemus, et sul on 19aastane iisraeli sõber (sa ei ole täpselt kindel, kuidas ta üldse su sõbraks sai ja kui mõtlema hakata, siis ei tea sa tema usust või riietusstiilist suurt midagi, küll aga oskad sa une pealt nimetada viis tema hetke lemmiklugu)? Kas sa suutsid vähemalt murdosa sekundiks olla tänulik – tänulik selle eest, et juhtusid sündima siis kui juhtusid?
Ja üleüldse – mitu sündi jääb eelmisse aastasse? Mitu surma? Mitu lahkumist, lahknemist, lahutust, lavašši, langetõvehoogu, laevahukku, lasteaiajärjekorda, laatsaretti, la-pärisraskeonneidsõnumõelda-didad?
Kas sa oled tõsiselt mõelnud, kus sa tahaksid olla täpselt 3 aastat tänasest? Oled? Kas see on reaalne? On? Plaan paigas? Tubli oled. Aga kas plaani ikka ka möödapääsmatud “vabakava” punktid ka kuuluvad? Kui ei, siis lisa need kohe, kui jah – siis sa vist juba tead, miks “vabakava” on plaanide elluviimisel oluline?
Ah et sul pole õrna aimugi, kus tuleviku-sina kolme aasta pärast on? Kas arvad, et oled üksi, feilinud ja ebaõnnestunud? Kas sa arvad, et ilma plaanita pole sa “päris” inimene? Hah! Hahahah! Tiburull, tead mis? Plaanidel pole mingit tähtsust – sa jõuad ikka sinna, kuhu minema pead, tead seda?
Seda muidugi juhul kui… ega sa ometi tühja ei rapsi?
Ja kui rapsid, siis kui häälekalt? Kas keegi on tiivalöögiulatuses? Rapsid ehk üksi, meeleheitlikult, halli uttu uppudes?
Kas sa lubad mul üht asja meelde tuletada? Lubad? Kuula siis hoolega… Rapsi palju tahad, üksi sa välja ei rapsi. Üksi rabelevad nõrgad, supermännid rapsivad mitmekesi koos ja ainult nii saavad august välja rabeldud.
Ah et mis “päris” inimesed need rapsijad siis ikka on, plaani neil pole ja istuvad seal hallis augus koos hunniku lateksisse riietunud superkangelastega ja et see on siis tugevus või? Tugevus peitub ju plaanis, eksimatuses, õigetes valikutes, õigetes tegudes! Lateksi asemel kautšuk, supermänni asemel spaidermänn (öko noh!), auk on täpselt välja mõõdetud ja…
(Granted, see metafoor läheb juba veits käest…)
Mõõda kuis jaksad, planeeri, õmble, jookse, kaeva, ehita, lihvi – sa jõuad ikka sinna, kuhu jõudma pead. Karja lateksis supermännidega augus istudes jõuad sa aga kindlasti kuhugi fantastilisse sihtkohta.
Isegi, kui sul pole praegu plaani ega õrna aimugi, kus sa kolme aasta pärast aegruumis asud.
Ja kas su kostüüm on kummist või kautšukist.
Sa ju ikka tead, et tähtsad pole mitte küsimused, vaid see, kuidas sa vastused leiad. Teinekord ei pea selleks isegi küsimus veel valmis olema, kui vastust sulle näkku lajatab ja elu muudab.
Mõistad?
Kallis Milutška,
sel kuul said sa 21 kuud vanaks. Eelmisel kuul jäi sulle kirja kirjutamine vahele, vabandust! Elu on viimasel ajal kuidagi orav-rattas, päevad lähevad lennates ja juba kolme kuu pärast saad sa kaheaastaseks.
Kaks aastat.
Aga praegu oled sa kõigest 21. Ilmselt väljastas Baby Committee sulle mingi eriloa, mille alusel saad sa nüüd teha mingeid eriti kõvasid 21se beebi asju, mida 20ne beebi teha ei võinud. Näiteks oma mänguauto tagurpidi keerata ja sinna sisse istuda. 21 rokib!
Täna ma vaatasin, kuidas sa Biffy Clyro uue albumi saatel tantsisid ja mõtlesin: sa oled nii suur. Sa oled nagu päris laps, proportsioonis ja pikka kasvu, asjaliku näo ja veel-mitte-kadunud põselohkudega. Kuklas alati megakahu, mida on võimatu harjaga taltsutada, tukk kelmikalt püsti, kõrvadel pehmed lokid. Silmad hallikasrohelised, ninaots nöpsik, sõrmed alatasa midagi pusimas. Kui sa tantsid, siis viskad sa käed õhku, nõkutad jalgu, vahel teed kükki-püsti-kükki-püsti, siis jälle keerutada ja siis vehid jälle kätega. Kõike seda rütmist muidugi täielikult mööda, aga kuigi minupoolne perekond on täis hõbekõrisid ja aktiivseid akordioniste, olen mina, noh… Tsiteerigem siinkohal Mallut, kellele ma eile telefonis laulda püüdsin: “Daki, ära solvu, aga sul on megakole lauluhääl.”
Lauljat sinust ilmselt ei saa, joonistama oled sa aga väga agar. Lausa nii agar, et ainuke koht, mis on jäänud su kunstiteoseist puutumata, on kontori uus tapeet – ja ma plaanin selle ka nii jätta. Sorri, musirull. Küll aga meeldis mulle meie eilne maalimine, kus sa lihtsalt mu sinitaeva oranžiga kaaperdasid, hiljem läksin üleni värvise lapsega poodi ja mõtisklesin, et pole vist läinud mööda päevagi, kui sa pole joonistanud. Muudkui joonistad ja joonistad. Spontaanselt tekivad ka kunstiteosed, näiteks on mul voodi kohal Elvis.
Räägid sa rohkem kui iial varem. “Kukkus maha” on peamine, mida sa teatad, hoolimata sellest, et püüan sulle õpetada uut fraasi: “Viskasin maha.” See oleks natuke akuraatsem. Oled hakanud küsima potile, kuid istuda sinna veel ei kavatse. Noh, asi seegi, et küsid.
Oh, ja siis mu lemmik… Alles viimastel päevadel oled sa mind uuesti emmeks hakkanud kutsuma, õigemini ütled sa nüüd mulle “emmi”. Paar kuud aga oled sa mind järjepidevalt nimepidi kutsunud, ainult et… “Daki” sa öelda ei oska, küll aga oskad öelda “kaki”… Nii et meie hommikud algavad nii.
Sahm-sahm. “Kaki!” Sahm-sahm-sahm.
“Tahan ju vee-eel magada, kullake…”
“Kaki!”
Sahm-sahm. Klõpsti! tuli põlema. Ja siis vaatab mulle otsa särav nägu ja teatab rõõmsalt: “Kaki!”
Ja ma päriselt usun, et sa oled NII ÕNNELIK esimese asjana hommikul ärgates mind nähes.
Ja mina? Ma ei saaks olla õnnelikum esimese asjana hommikul ärgates sind nähes.
Hommikul näeme jälle!
Armastusega,
emmi