Tag Archives: intestines

Kolmkümmend kuus kuud

Kooskasvamine 7 Replies

image

 

Mu kõige kallim,

täna hommikul kolm aastat tagasi nägid sa ilmavalgust. Oli 2. mai 2011, kell polnud veel 11 saanud, ja järsku olin ma EMA.

Ma mäletan, et kolm aastat tagasi umbes samal ajal, kell lähenemas südaööle, lebasin ma haiglavoodis, sina pampu mähituna minu kõrval, palatiukse kohal põles öötuli ja ma püüdsin kuidagi kõike seda hoomata, kõike seda endasse hingata, et nüüd on teistmoodi.

Naljakas, et ei tundunud teistmoodi. See kõik oli kõige loomulikum asi maailmas. Oh, muidugi, polnud absoluutselt midagi LOOMULIKKU selles, et mu sabakont oli – tundus nagu – kildudeks, et kõik need imetamiskatsed panid mind valust huilgama ja et ma enam polnudki igirase. Aga muus osas, jah, kõik muu oli loomulik. Et nüüd oled sa päris ja sa oled olemas ja nüüd hakkab elu olema hoopis teistmoodi.

Sa oled mu päevade armastatuim kaaslane, ma läheks isegi niivõrd sentimentaalseks kui et ütleks – sina oledki mu päike, mu põhjus ärgata, kui ärgata ei suuda, mu põhjus elada, mu põhjus mitte alla anda, isegi kui vahepeal on tunne, et ei suuda. Sa oled mulle andnud mõõtmatult palju rohkem, kui ma iial oskaks sõnadesse panna. Puhtalt teadmine, et sa praegu teises toas magad (“Head ööd, kallis!” hüüdsid sa mulle), annab mulle põhjuse tõmmata järgmine hingetõmme. See täidab mind meeletu rahulolu, kindlustunde ja armastusega, see et sa oled lihtsalt olemas.

Ja sa aina muutud, kasvad mu silme all kiiremini, kui suudan tabada. Ühel õhtul näiteks küsisid sa mult enesekindlalt: “Sina oled Dagmar Lamp, jah?” Selle peale hakkasin ma naerma ja ei osanud mitte midagi kosta, sest, noh, olgem ausad, ma siiski püüan end sulle emmena pigem tutvustada. Aga tuleb välja, et mu salaidentiteet on nüüd paljastatud! Sa oled spy in the making!

Sa oled nii naljakas muide ka. Ja kõige ägedam kõige selle juures on, et sa ei tee mitte ainult mind õnnelikuks, sa teed enda ümber väga palju teisi inimesi õnnelikuks. Naljakas, kuidas üks inimene seda suudab, kas pole? Ma loodan, et kui sa kunagi seda kirja loed – ma ei tea, millal see võib ju olla – oskad sa vähemalt natukenegi seda ette kujutada või annab ehk see teadmine sulle uut jõudu, kui seda parasjagu vaja peaks minema. Sest me kõik kipume vahel unustama, et me oleme olulised, et me oleme väga paljudele inimestele olulised. Et meis kõigis on see põhiloomus, see sügav toores elusolemise rõõm, mis nakatab kõiki, kes lähedusse satuvad. Et me kõik oleme mingitel hetkedel oma elus kellelegi need inimesed, kes lihtsalt olemasolemisega teevad maailma paremaks.

Ma ei tea, kes sinust saab. Ma ei suuda isegi ette kujutada, milline oled sa aasta või kahe pärast – umbes nagu väga raske on meenutada, milline pamp sa seal haiglas täpselt olid. Aga ma loodan, et sinu tee jätkub sarnaselt – et sa oled siin maailmas selleks, et seda paremaks muuta. Ükskõik, mis viisi sa selleks valid, ma olen alati sinu poolt. Ma luban, et ma teen kõik, et sul oleks hea, et sa sirguksid nii, et su tiivad poleks kärbitud. Ma loodan, et sa oled jätkuvalt edasi sama uudishimulik, sama püsiv ja püsimatu, sama rõõmus ja vahel ka kurb, sest kurbust peab ka õppima. Mul on hea meel, et sa mind nii piiramatult usaldad ja ma proovin mitte iialgi seda usaldust murda. Ma armastan neid meie õhtuseid jutuajamisi, kui tuled on juba kustus ja me arutame selliste elutähtsate teemade üle, nagu näiteks miks Valge Kass just praegu otsustas mängida, kas Kuu magab samal ajal kui Päike, kas papa saab peagi terveks, kas me lähme peagi jälle kalale, millal rongid tuduvad, kas jõulud on veel kaugel ja kas hommikul saab küpsiseid.

Ma armastan sind ka siis, kui mulle tundub, et sa ajad mind natuke hulluks, kui ma mattun süütunde alla, et ma ei oska alati käituda õigesti ja piisavalt kannatlikult. Siis armastan ma sind eriti, aga natuke valusalt, nii et tahaks nutta. Pettumustundest enda vastu – sest ma tahan olla parim ema maailmas, aga ma olen vaid lihtsalt ema. Lihtsalt ema. Sinu ema. Nii hästi kui oskan, vahepeal natuke halvemini hakkama saades.

Aga siis sa tuled ja ütled, et sa armastad mind. Ütled: “Sa oled mulle nii kallis!” ja teed mulle musi või silitad pead.

Ja ma mõistan, et lihtsalt ema olemine ongi piisav. Rohkem ei saagi ma midagi sulle pakkuda.

Ja sellest piisab täiesti.

Armastan sind lõputult, mu armas sünnipäevalaps,

sinu ema

(see ebatäiuslik ja lihtne)

võitjad

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

“Armastan sind.”
“Mina armastan sind rohkem.”
“Mis, see on mingi võistlus või?”
“Muidugi! Ja sa peaks teadma, et mulle meeldib võita.”
“Ahsoo. Olgu.”
“No okei, sulle ju meeldib ka võita.”
“Meeldib.”
“Aga mulle meeldib rohkem!”

Külalispostitus Naabrinaiselt: Eso ja Rats

Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus 25 Replies

Muide, eelmisest Naabrinaise külalispostitusest on möödas täpselt aasta. Terve aasta pole te tema tarkusesõnu lugeda saanud, parandame nüüd selle vea!

Eso ja Rats

Ausõna, ma ei ole iial olnud inimeste vaimse arengu vastu. Ikka poolt. Seda eriti olukorras, kus meid ümbritsevad suures osas väga väiklased ja rumalad inimesed. Loomulikult on vaja olla vaimselt terve ja ennast harida, et vastu võtta elu just sellisena nagu see on, ja jääda meeldivaks inimeseks. Jah, ma usun, et inimeste mõtetes on kinni kogu maailma peetused. Kuid sellises võtmes vaimse arengu viljelemine ja presenteerimine, nagu meid praegu ümbritseb, ei ole enam ammu tervislik.

Esoteerika on tore. Väike Eso igas päevas sügava hingetõmbe, enese sisse vaatamise, tasakaalutreeningu või loomatapuvaba eine näol on ju igati tervitatav, aga kuhu kaob Rats? Kas ratsionaalsus peab ilmtingimata tegema ruumi Esole ise koomale tõmmates?
Millal see juhtus, et on täiesti okei kasutada oma igapäevastes otsustes inglite abi ja sellest rääkida nagu igasugusest muust materiaalsest konsultatsioonist ning mis veel hullem, viimastest täielikult loobuda? Millal hakkas inimestele tunduma, et kastepiisk ristikul on samaväärne toit nagu minestrone ning seda võib vabas vormis ja mahus soovitada ka kõikidele teismelistele? Miks on nii, et lapsed sünnivad kodudes, jäävad süstimata ja toituvad peaasjalikult mahedast valgusest, sest ühtäkki on kõik pädevad tegema kõiki otsuseid vaid omaenda valgustusest kantuna, reaalse materiaalse maailmaga kokku puutumata? Ja Rats istubki ainult üksikute peas, kes siis (tembeldatuna küll süsteemi orjadeks) seda maailma toimivana hoiavad.

Eso ütleb, et vabasta oma mõtted, siis tuleb raha ise sinu juurde ja sa saad süsteemist vabana õnnelikult elada. Loomulikult on see nii, et kui sa vabastad oma mõtted, siis sa oled vaba tegutsema ja töötama, vaeva nägema ja saavutama ja ka rikastuma, kuid Eso millegapärast ei maini seda töö ja vaeva osa. Kust see materiaalne õnn siis tuleb? Ratsilt?

Eso ütleb, et anna ennast kristallide või inglite või hõbekorallide kätte, hoia eemale rahaahnest ja kallutatud meditsiinist, ja sa tervened. Jah, loomulikult on haigused inimeste mõtlemisega seotud, eriti kui me räägime ennetusest, kuid  milleks vastanduda meditsiini-Ratsiga?

Terve mõistus võiks ju näha kõiki neid inimesi, kelle haigused ei oleks meditsiinita mitte ainult ravimata, vaid ka avastamata. Kas kõik Esod oleksid valmis loobuma inimestest nende ümber, kelle kopsupõletikke Rats antibiotsidega ravinud on või kõikidest nendest imikutest, kes elustatakse allakilosena, ning kes peavad seetõttu küll kuid kuvöösis lebama, kuid täiskasvanuna vaid prille kandma? Ja kõikidest nendest noortest, keda metallostesüntees on pärast liiklusõnnetusi kõndima aidanud? Et Eso küll, aga pärismaailmas toimuvad pärisasjad, mida peavad ja saavad lahendada pärismeetodeid kasutavad pärisprofessionaalid – milleks seda eitada? Asi ei ole valgustuses, võibolla pigem vastandumises. Võti on ju metoodikas, kuidas olukordadele läheneda, sel juhul oleks jällegi Rats see, kes aitaks.

Kadunud on see terve mõistus, mis ei tegele kogemustega eelmisest elust ja ei kasuta neid vabandamaks välja ebaadekvaatset käitumist just tänases hetkes. Rats, kes võtab vastutuse oma elu eest, on vähemuses. Ometi on täiesti võimalik olla inimene, tunda oma tervist, jälgida oma käitumist ja majandada enese ümbrust ilma taimetoidu, helikausikeste, püramiidide ja eksklusiivsete supermarjadeta.

On võimalik usaldada professionaale ja olla neile võrdne partner. On võimalik kasvatada oma lapsi normaalseteks inimesteks kasutades tervet mõistust, mis vahel ilmselt küll allutab neid toimivale maailmakorrale, mis sunnib neid küll ilmselt põletikke ravima ja haigusi ennetama, kuid samas ka tervislikult toituma ja sporti tegema. On võimalik kasvatada lapsi vastandamata neid olukordadega nii, et neist saavad maailmale vajalikud inimesed.
Kas ei ole mitte nii, et jutud erilisena sündinud ja kristall-lastest tunduvad kohatud, kui vaadelda kasvõi hetkeks seda keskkonda, milles lapsed täna kasvavad – suhtumist lastesse, info liikumist ja kõike muud arvestades – kas see ei ole üsna mõistetav, et nad nii “erilised” on, ehk ei ole seletuseks Eso vajagi?

Tõenäoliselt on enamus Eso-küsimusi Ratsi poolt lahendatavad, kui see Rats vaid nii haruldane ei oleks. Ja ilmselt on lihtsam põgeneda sügavasse Esosse ja ignoreerida ratsionaalsust nii palju kui võimalik, kuid kes sellest kokkuvõttes võidab?

Kui palju parem oleks iga päev, kui me ei ketraks lõputult oma sünnihetke ümber, ei sahmiks tarodes, ei avaks mingeid kanaleid ja ei vehiks viirukitega. Kui me panustaks selle aja ja vaeva pärismaailma paremasse funktsioneerimisse. Kui palju rikkamad me oleks, kui me kulutaks ootamise aja tegutsemisele.

Veelkord, ma ei alaväärista isiklikku vaimset arengut, ja ma usun, et vaimse arengu teed on kõik valla, vali millist Eso tahad, kuid Rats võiks ikka ka alles jääda. Rats on haruldane, Ratsi vajab ehk rohkemgi hoolt kui Eso.

Külalispostitus Inkult: Hoidke teineteist!

Külalispostitus 1 Reply

inku

Palusin oma heal sõbrannal Inkul dakiblogisse mõned mõtted kirja panna. Kes teab, ehk hakkab ta seda regulaarseltki tegema. Niisiis, vahepeal midagi hingele ka:)

Kui Daki pakkus, et võin tema külalisblogijaks tulla, olin ühest küljest rõõmus, kuid ka väga hirmunud. Ma pole nimelt pärast ühe Kanal2 Reporteri saate intsidenti juba ligi kuus aastat kirjutanud… Ma lihtsalt ei ole suutnud.

Elul on kombeks tuua sulle õppetunde ja need tulevad põhjustest ja toovad tagajärgi. Tagajärjed teevadki sinust selle kes sa oled. See, kuidas sa suhtud õppetundidesse ja nende põhjustesse oleneb… jumal teab millest… tõenäoliselt jällegi eelmistest õppetundidest ja nende tagajärgedest. Keegi ei pääse õppetundidest, õppetundide sagedus sõltub nende lahendamise võimest.

Ja… andestamise võimest. Mida kiiremini andestada suudad, seda kiiremini õppetund läbi saab ning sind ootab ees uus õppetund. Mõnikord on uued õppetunnid karmimad, mõnikord kergemad, andes sulle puhkust. Kõik õppetunnid ei ole frustreerivad, kuid paraku inimloomus on selline, et ta õpib läbi frustratsiooni. Inimesed ei suuda millegipärast olla empaatiavõimelised enne, kui endal on mõni sarnane tragöödia elus olnud.

Mulle tegi elu selle seaduspärasuse selgeks juba päris varajases nooruses. See ei tulnud mulle kergelt. I give a fuck every day – it hurts every time. Mida rohkem sa annad, seda rohkem sinult nõutakse. Kui vähem antakse, peetakse sind õelaks või tänamatuks inimeseks, õnneks tead sina oma südames, kes sa tegelikult oled, hoia seda mõtet teiste sõnadest kõrgemal. Ära lase kellelgi oma sõnu sinu omadeks teha!

Lisan veel, et proovige mõista alati inimeste reaktsiooni või teguviisi. Ärge vihastage ennast kohe seaeevaldiks, kui keegi teid pikalt saadab või teie peale turtsub. Võib ju olla, et sellel sõbral suri näiteks tema koer ära, kes tal juba 14aastasest peale seltsiks olnud on. Või näiteks tal pole kodus kõik korras, või sai ta just kassapidajat rämedalt sõimata… tema käitumine on mingisuguse põhjuse tagajärg. Põhjuseta ei käitu keegi kunagi vastikult. Nii on.

Tahan täna sügavalt südamest ära rääkida kogu selle valu ilu mida endas kannan. Ma olen hingelt tegelikult väga kurb inimene, ma ei hakka valetama. Ma olen “hoidja”. Ma armastan ja hoian inimesi enda ümber. Hoolin neist väga ja soovin neile vaid parimat. Ma soovin neid enda ümber hoida, sest tunnen rohkem kui sageli, et ainult mina suudan neid kaitsta ja hoida. Seda mõttelaadi toetab ka see, et mu kõrgem eluülessanne on olla noorte hingede hoidja. Mu enda hing on väga vana, umbkaudu 100 000 aastat, seega on üsna loogiline, et inimesi hoida ja kaitsta soovin.

Ma olen andeks andnud asju, mida enamik teist ei suudaks vist tegelikult kunagi andeks anda. Ma teen seda kõike sellepärast, et armastan neid inimesi rohkem kui vihkan seda, mida nad on teinud mulle või mu lähedastele. Ma loodan, et teile ei jää minust muljet nagu oleksin maailma armuliseim inimene, kes kellelegi kunagi halvasti ei ütle. Sest ma ütlen. Ma käitun vahel inetult, ütlen inetuid asju, kuid inimesed, kes mind PÄRISELT tunnevad, teavad, et ma ei ole kuri ega õel inimene. Samuti teavad nad, et ma ei räägiks kunagi kellestki halvasti õelusest, kadedusest või vihast.

Kahjuks olen ma lasknud ennast minevikus kergelt mõjutada ning läinud tihti kaasa koerte haukumisega enne kui jõudsin veenduda kas on ikka mõistlik haukuda. Ma ei ole arg inimene ning tunnistan alati tehtud viga avalikult, lootes, et see suudab leevendada mingitki tehtud meelepaha. Ma tean, et täielikult seda valu ära enam võtta ei saa ning elan selle raske teadmisega terve elu. Loodan vähemasti hoida neid inimesi enda lähedal, et neid predaatorite ja õelate, vastikute ja kibestunud inimeste eest kaitsta.

Nad ei ole üksi, see on minu põhiline sõnum neile ja kõigile teistele… Ma ei kavatse enam nutta oma tuttavate ja ka võõraste inimeste järele, kes on sooritanud enesetapu, sest neid on kiusatud või jäetud üksi. Ma soovin seda ennetada. On OLULINE märgata ja näha valutajat, kukkujat, abivajajat. On OLULINE teda toetada. On OLULINE lasta sõbral rääkida, isegi sajatada kui vaja, vihata kui vaja. Lasta tal nutta. Ning seejuures on oluline, et ta saaks sind kui sõpra Usaldada. See tähendab seda, et sa EI räägi tema vihaga öeldud sõnu edasi vihaobjektile! Sellega süvendad sa kõikide osapoolte viha, kurbust… isegi depressiooni. Sa tõukad sellega inimesi meeletustele, saate aru?

Kallid lugejad, olge teineteise vastu sõbralikud, empaatilised! Hoidke teineteist. Kaotage ja siis jälle leidke teineteist. Vihake ja taas Armastage ja austage üksteist. Olge ausad, kuid ärge reetke oma sõbra usaldust… Kuulake mind, kui ma ütlen, et teil ei ole MITTE midagi muud kui lähedased suhted. Raha, positsioon, materiaalsed asjad või saavutused – need ei loe ega ole mitte midagi väärt, kui teil pole lähedasi suhteid sõprade, perekonna ja tuttavatega.

Nipiraamatu kolmas kolumn: Igipüsiv ema süütunne

Inimesed ja inimeseks olemine 2 Replies

Siin on minu jaanuarikuine Naistelehe Nipiraamatu kolumn.

Foto autor: Helin Loik-Tomson (Presshouse)Igipüsiv ema süütunne

Ma mäletan, et kui olin veel rase, vaatasin tänaval üht naist. Tal oli laps puusal, seljas rõõmsalt lotendavad kodupüksid ja üleüldse nägi ta välja, noh, mitte eriti sätitud. Aga ta nägu säras rõõmust, rahulolu iseenda, maailma ja oma kehaga võis välja lugeda igast ta kehapoorist, igast ta heidetud pilgust.

“Uau,” mõtlesin ma. “Kas see juhtubki sinuga pärast lapsesaamist? Et sa kuidagi… minetad oskuse aru saada, et su pepupragu paistab dressipükste ääre vahelt välja ja sind nagu enam ei huvitagi see rõõmus ujumisrõngas piha ümber?”

Oh sa poiss, küll ma olin alles… rumal. Pealiskaudne ja rumal. Üks drastilisemaid muutusi mõtlemises, mida emakssaamine on kaasa toonud, on arusaam, et naise keha on FANTASTILINE. Ükskõik, mis kujuline, ükskõik kui kühmuline, ükskõik, kas rasv leidub ka kohtades, kus ta iga loogika kohaselt üldse ei peaks leiduma, ja ükskõik, kui venitusarmiline ta sul lõpuks on. Su keha on fantastiline, sest ta on saanud hakkama millegi nii suurepärasega, kui seda on väikese inimese valmis ehitamine – ja ka väljutamine. See viimane osa pole ka sugugi vähemoluline.

See tähendab, et su keha on ideaalne. Mis muidugi ei tähenda seda, et tervislikud eluviisid ja oma keha eest hoolitsemine, hästiistuvate riiete kandmine ja enda ilusana tundmine oleks kuidagi ebaolulise(ma)d. Muidugi peab oma keha austama ja ikka püüdlema selle poole, et ta sul ka edaspidi fantastiline oleks. Aga selle üle põdemine, et su rinnad pole enam iialgi nii kikkis kui nad olid siis, kui sa olid 18 – on ikka üks maailma rumalamaid asju. Ja ometi teeme me naistena seda siiski häirivalt palju.

Paradoksaalsel kombel on teine asi, mida emaks olemine on mulle näidanud, see, et sa pole ideaalne. Mitte kunagi. Ja sa tahad olla ideaalne. Ma tahan olla parim ema maailmas, ma tahan, et mu lapsel oleks parim elu – ja ikka ma teen vigu, ikka võiks olla parem. Ja ma tunnen end süüdi. Ma tunnen end pidevalt süüdi, sest ma pole täiuslik. Ma tunnen end süüdi, et ma ei saa oma lapsega nii palju mängida kui võiks, sest ma pean tööd tegema. Ma tunnen end süüdi, et magistriõpingud neelavad veelgi seda vähest aega, mis mul on. Ma tunnen end süüdi, et raha on vähe ja ma ei saa alati lubada kõiki neid asju, mis võiksid elu paremaks teha. Ma tunnen end süüdi, et ma ei ole hommikuti nii heas tujus kui on mu tütar. Ja ma tunnen end süüdi, et ma olen vahel kurb. Ma tunnen end süüdi, kui tema on kurb, kui ta saab haiget ja ma ei ole osanud teda kaitsta. Ma tunnen end süüdi, et tal pole ikka veel lasteaiakohta ja tõenäoliselt tunnen ma end siis igal hommikul süüdi, kui ta ükskord selle lasteaiakoha saab ja ma pean ta sinna maha jätma. Ma tunnen end süüdi, et ta näeb minupoolset perekonda liiga vähe, ma tunnen end süüdi, sest äkki vaatab ta liiga palju multikaid ja ma tunnen end süüdi, kui talle ei maitse minu tehtud puder.

Aga vähemalt ühes asjas ma end süüdi ei tunne. Et mul laps on. Ja ma ei tunne end süüdi, et ma armastan teda liiga palju – sest, teate, mis? Ma armastan teda üle kõige. Ma poleks iial arvanud, et kedagi on võimalik nii palju armastada. Ja ma ei tunne end süüdi, et tahan talle parimat. Sest just parimat ongi ta väärt.

päikeseloojangutest

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 3 Replies

õhtuKõik need korrad, kui me sõidame õhtuti linnast kodu poole, või kui ma sõidan linna poole, ükskõik siis, milleks – kool, lapsehoid, asjaajamised – ma mõtlen, et ma olen loodud commuteima. Oh, muidugi on vahepeal nii kopp ees sellest, et rong käib nii kuradi x-aegadel ja et kui on vaja jõuda kuskile kellapealt, siis on see pikema läbimõtlemise ja logistika küsimus.

Aga peamiselt siiski ma naudin seda, et ma saan sõita. Vahel autoga, vahel rongiga, autoga on mõnusam, rongiga on huvitavam. Autoga tagasi Klooga poole sõites olen ma näinud nii palju hingematvaid päikeseloojanguid, et ma arvan, et ma pole terves oma elus nii palju päikeseloojanguid näinud. Või siis kui jõuda täitsa pimedas, läheneda Pärnu maantee poolt, see on ju fantastiline, kuidas kirikutorn paistma hakkab, justkui hõljudes pimeduses, natuke kummituslikult.

Või jällegi, kui tulla Harku poolt, siis see üks vaade, kui pöörad sealt ühest kurvist – need tuled. Nojah, Pärnu poolt tulles on ka tuled, see on ka meeletult kaunis.

Ja kogu see kant meeldib mulle aina enam. Isegi see pikk ja lage Keila-Harku teeots – kui panna silmad kinni ja korraks kiirelt lahti teha, võib ette kujutada, et oled Saaremaal. Lüheldased männid ja mõned üksikud kadakad, laiad põllud, jah, võib ära petta küll.

Mis peamine, muidugi, on see, et me oleme siin õnnelikud. Siin on valge ja soe ja mõnus, siin korteris. Aknast paistavad männid ja veel mände ja siis veel mõned männid. Eile õhtul näiteks vaatasin köögiaknast välja ja mööda lendas luigepaar. Luigepaar, kujutate ette! Köögiakna taga! Ma peaaegu et kuulsin, kuidas nende tiivad õhus lõid, ikka sauh-sauh, meenus, et luiged valivad kaaslase kogu eluks ja naeratasin tahtmatult. Või siis ka tahtlikult.

Blogida on aina raskem, sest õnnest on kuidagi rumal kirjutada. Või, nagu Naabrinaine ütles: “Kui päriselu peale tuleb, pole blogimiseks enam aega.”

Ja ta ütles ka: “Noh, olgem ausad, sul oli viimasel ajal ka mingi halablogimine peamiselt,” mille peale ma vastasin, et mul on KOGU AEG olnud peamiselt halablogimine, kamoon, kas ta siis ei ole ÜLDSE mu blogi lugenud kõik need aastad.

Teiseks muidugi ma püüan praegu hullult koolile keskenduda ja võtsin teadlikult selle talve töö mõttes natuke kergemaks. Varsti läheb Mila ära lasteaeda ja ma tean, et ma hakkan igatsema seda eluperioodi, mis meil praegu on – neid päevi, kus me magame hilise ennelõunani ja oleme niisama armsad, neid päevi, kus me käime, kui tuju tuleb, Kloogarannas või järve ääres piknikul ja karjume partidele, et nad meile lähemale tuleksid või siis teeme hoopis lehmahääli, sest meil ei tule pähe, mis häält luiged võiksid teha. Ning siis need õhtud, kus mina olen suures toas ja kirjutan ja teises toas mängitakse kitarri ning Mila jookseb ühest toast teise, sädistades midagi õnnelikult.

Ja neid päevi jään ka igatsema, kus veel ei ole liiga suur tamp taga, kus veel on kõik mõnus ja laisk, kuigi rahaliselt mitte eriti stabiilne, kus päevi sisustavad akadeemilised tekstid ja koolitööd ja vahel, kui tuleb tuju, siis ka mõni ilukirjandusteos, sest teate, mis? MUL ON JÄLLE AEGA LUGEDA!

Ma jään igatsema seda aega, kus oli võimalik kolmepäevase etteteatamise peale kaheks nädalaks perega Hispaaniasse sõita, või kus, kui silmad kinni pigistada, tundub, et elus pole ÜHTKI halba asja.

(Neid muidugi on, vahel tuletavad nad end valulikult meelde, aga andesta ja lase minna, andesta ja lase minna, andesta ja lase minna…)

Ning need õhtud, kus ma tantsin köögis süüa tehes ja hiljem öeldakse, et on täiesti võimalik, et elus pole kunagi midagi nii head söödud või kõht nii täis olnud. Ja need õhtud, kus telekast on kõiksugused toredad saated, mida me nüüd vaatame, sest jaa! Ma vaatan jälle telekat! Kui me teeme džentelmenide veesõda, nagu Padar ja Jõekalda televiisoris, või kui me naerame Genkat, kes on fakken geniaalne vend lihtsalt, või kui Jan Uuspõld hakkab sketši ajal ise nii hullult naerma, et ei saa pidama.

Ja kõige selle päriselu, mõnusalt igava ja rutiinse päriselu keskel ma mõtlen, et ma olen commuteimiseks loodud. Need 30 minutit, mis tuleb sõita, need on mõnusad ja ma alati ootan kojujõudmist või lapseni jõudmist või lapsega koju jõudmist. Ma ootan ja ma olen õnnelik ja suurim draama mu elus on hetkel see, et Mila lõikas ükspäev endale tuka ette ja ma olen PÕHIMÕTTELINE TUKAVASTANE ja mu süda kukkus külma kivina kõhtu

aga

kas te kujutate ette elu, kus see on kõige suurem draama; kus enamasti selgub, et sa ei pea oma partneriga tegelikult sõnagi vahetama, sest te mõtlete niigi TÄPSELT SAMU ASJU KOGU AEG, mis tundub nagu maailma kõige igavam asi, aga tegelikult on maailma kõige mõnusam asi ja ma olen õnnelik, et ma ei pidanudki seda järgmised 30 aastat veel ootama…

Ja kuidas ma sellest kõigest kirjutan, ilma et see tunduks ülbitsemise või uhkeldamise või edvistamise või šõuna? Ei oskagi, ja seetõttu ongi raske.

Aga õnneks mul on mõned ideed veel ja ma kirjutan ikka üht, teist ja kolmandat. Ja kohe on mai ja siis algab tõsisem tööaeg, sest ma peaks ju kirjutama oma firmast ka lõppeks.

Aga nüüd pean ma minema, sest Mila tahab kallistada ja väga raske on trükkida, kui ta mul kaelas ripub ja korrutab, et ma olen ta kallis ja musirull ja nunnu ja et ta armastab mind.

 

TBT: passive aggression

Argielu, Läbi fotosilma 2 Replies

TBT – throwback Thursday ehk neljapäevane pilk minevikku.

Postitus, mis on kirjutatud 20. veebruaril 2006 kell 22:44

MIUKS 2006

Ma lõhkusin selle lühiajalise idülli, tõusin voodist ja läksin kööki, et vaadata lund, teha viimane sigarett ja absint.

On teatud tüüpi ilu, mida sa hakkad nägema alles harjudes. Enne kaob see eelarvamuste või valede või tõdede või elu tavalise vingugaasi sisse. Või sa lihtsalt ei taha näha. Või ei oska. Ilusid on igat tüüpi, tead.

Ja mõned asjad lahtuvad igaveseks, nagu põlenud suhkur absindis ja vees. Või mõned momendid või tunded, eitamises on jõud.

Köögis on veel nõrk koirohu lõhn. Põrandad on külmad, vaikus on lõhestatud, klaver pole päris, vaid kõlarites, ööd on sama lühikesed koguaeg ja raamatuid tuleb koguaeg juurde. Nagu ka tolmu.

Aeg on ju ometi abstraktne ja peaks olema mõõtmatu ja me kõik kanname kelli.

Organiseeritud rämps on ikkagi hunnik rämpsu.

Ja nii väga tahad olla peategelane, aga oled alati kõrvaltegelane või episoodiline osatäitja. Mõtled oma väikeste sõnade üle, näiteks kus on kohane kasutada sõnu ”kaardistama” või milline on ”vabaühenduse” täpne definitsioon, käid tööle ja koju samu tänavaid pidi, vaatad alati kella 14:25 ja mõtled, et päev ei saa kunagi läbi. Kell 18:19 mõtled, et ei suuda kunagi olla üheksani üleval ja kella 23 paik hakkad tobedusi kirjutama ning igatsema neid öid, kui said olla süüdimatult seitsmeni hommikul üleval.

Lõigud iga päev puruks mõne vana kirja või foto või riideeseme ja teraapiast on asi ju tegelikult kaugel. Sama kaugel kui destruktiivsest käitumisest.

Elad ilukirjandust ja oled tegelane väga halvast muusikavideost, one hit wonder heal juhul, aga enamasti mitte sedagi. Käed on ikka jalgu puudutades liiga külmad ja buss läheb ikka minut enne seda, kui sa peatusesse jõuad.

Vaatad neid lahkumisi ja sõidad mööda sõprade majadest ja mõtled, et küll homme on aega näha või helistada, aga koguaeg on homme ja mitte kunagi ei ole täna.

”Ma ei taha masinaid hävitada, aga ma tahan, et masinad ei hävitaks mind.”

Või siis äkki ei taha inimesi hävitada, aga ei taha, et inimesed hävitaksid sind?

Kohvi saab alati liiga kange ja kõikjal on mustrid, raha on koguaeg otsas ja Inglismaa pannakse lukku, enne kui sina lennukile jõuad astuda.

Tahad, et asfalt oleks suveöiselt soe ja betoon väreleks nähtamatust soojusest ja kaste teeks püksisääred märjaks, mitte pruun lumi. Ja ometi on ju kõik ikkagi kõige parem just selles hetkes, kus sa parasjagu oled, mäletad, sa ütlesid seda just, loetud päevad tagasi, sa just ütlesid seda.

Kumba sa küsid endalt, kas:

millal sa tegid viimati midagi esimest korda?
või
kui homme lõppeks maailm, siis mida sa teeksid?

Kutsu end korrale.

Kolmkümmend kolm kuud

Kooskasvamine 3 Replies

imageArmas Milake,

praegu oled sa kaks aastat ja üheksa kuud vana, mis minu (pikka aega võtnud) kalkulatsioonide kohaselt tähendab kolmekümmend ja kolme kuud. Kolmkümmend kolm kuud. Uskumatu.

See kuu on olnud sinu arengus jälle märgiline, sest mingil hetkel umbes nädal tagasi avastasid sa enda jaoks sõna “Miks?”. Niisiis peame me sääraseid põnevaid dialooge.

“Lähme nüüd, kiire on.”
“Miks?”
“Sest me peame õigeks ajaks rongi peale jõudma.”
“Miks?”
“Sest muidu läheb rong meieta ära.”
“Miks?”
“Sest rong käib graafiku alusel.”
“Miks?”
“No sest inimesed… ee… tahavad olla teatud aegadel teatud kohtades ja… ee… siis on oluline, et rongid jõuaks kohale sel ajal, mis nad on lubanud.”
“Miks?”
“Nii on kujunenud. Kellaajad on olulised tänapäeval. Muide, kas sa teadsid, et kellaajad kui sellised võetigi kasutusele üsna hiljuti, see saigi vajalikuks tänu rongiliikluse tekkele. Kui varem võisid oma naabrimehega kokku leppida, et kohtute kõrtsus õhtul, teadsid kõik, et millalgi pärast laudas käimist te seal ka kokku saate. Aga kui rongid tulid, siis muutus ühtne kellaajasüsteem oluliseks, muidu passisid inimesed lihtsalt tühja perroonidel, teadmata, kas üldse ja millal üldse ja kas tuleb nüüd rong naaberküla kella järgi või sinu vanaisa seinakella järgi või…”
“Miks?”
“…”

Nii et jah, ei saa öelda, et oleks igav. Mõte on hakanud tööle endal ka.

Teine huvitav asi, mis sa oled hakanud tegema – sa oled hakanud teadlikult nalja viskama. Või õigemini, verbaalselt nalja viskama. Varem tegid sa nalja küll, said ju aru, kui inimesed su tempude üle naersid ning tegid neid meelsasti veel. Aga nüüd oskad sa juba verbaalselt huumorit panna, ja see on freaking hilarious.

No ja muidugi situatsioonikomöödia. Issand, sa oled lihtsalt nii naljakas, sa mu väike konnapoeg. Näiteks ronisime ükspäev autost välja, sa hakkasid üle jäätunud lumevalli ronima, hopsti!, libastusid, kuid said end kenasti pidama, maandudes kätel, jalad sirgelt pulgana. “Libe,” nentisid sa rahulikult, ajasid end Päikest Tervitava Koera poosist üles ja jätkasid oma teed. Ma pidin tilgad püksi naerma.

Ja üks hetk veel sellest kuust, mida ma tahan mäletada… Istusin, tegin tööd ja sina kammisid mu juukseid. “Emme on hea tüdruk,” ütlesid sa justkui muuseas. “Emme on armas. Armastan emmet.”

Mu süda sulas ja kuna sa just eriti sageli a-sõna ei kasuta, tahtsin sind kohe emmata. “Ei!” teatasid sa resoluutselt. Tõmbusin tagasi ja sa jätkasid mu juuste sättimist.

“Emme on ilus…” ütlesid sa siis, pöörasid mu pead ja andsid mopsuva musi.

Milake, sina oled ka ilus. Sa oled tõesti väga hea tüdruk ja üle mõistuse armas.

Armastan Milat.

Sinu emme

9 asja, mida iga naine peaks 30ndaks eluaastaks teadma

Inimesed ja inimeseks olemine 10 Replies

Seoses sünnipäevakuuga on plaanis mul mitmeid temaatilisi postitusi. Selle posti jaoks palusin oma #naistejuttude FB grupi sõbrantsidel jagada aastatega kogunenud tarkuseteri, mida iga naine võiks ja peaks 30ndaks eluaastaks teadma. Kuna neid kommentaare sai üle 80 (me oleme VÄGA targad) (teoorias), siis hakkan neid jupphaaval avaldama nädala jooksul, mis minu 30seks saamiseni veel jäänud on.

NB! Oodatud on ka kõik teie tarkuseterad – kogun need kokku ja lisan järgmistesse postitustesse! Ja võibolla loosin isegi mõne auhinna:)

  1. Laste saamine muudab su keha. Aktsepteeri seda. Olgu selleks ripprinnad, prolapsia, inkontinentsus, taastulevad hemorroidid või general areast kaduma läinud, ee, osad, mis seal enne olid – see kõik on paratamatus.
  2. Kasuta alati kondoomi. See on ikkagi väga oluline, vaat et kõige olulisem. USE PROTECTION!!! FUCKING USE PROTECTION! Kui sa oled 20.-30ndates, pole enam mingit vabandust, et mitte kasutada rasestumisvastaseid vahendeid, kui sa just ei soovi rasestuda. Ainus vabandus on oma lollus – but we’ve all been there…

  3. Vibraator pole häbiasi. Oma keha tundmine ja teadmine, mis sulle meeldib ja kuidas seda saavutada, on põhimõtteliselt ainus asi, mida sa heaks seksiks vajad.
  4. Eelmisega on tugevalt seotud ka see tõde: iseennast tuleb armastada. Kõlab banaalselt, aga õnnelikuks teebki rahulolemine iseendaga. Siis vaatad juba selgema pilguga teisi ja suudad vastu võtta ning edasi anda armastust ka teistele. Ja siis on duubelõnn:)
  5. Pese meik ALATI maha. Ka siis, kui oled megaväsinud või maani täis. Sellega seoses – alati võiks käekotis olla näokreem. Õhtul alati meik maha ja kreem peale – ja hommikul võid olla kindel, et vähemalt su näonahk ei karju su peale (mis magu ja maks teevad, on iseasi…).
  6. Kui sa pole partneriga õnnelik, siis liigu edasi. Elu on elamiseks, mitte ettevalmistus suremiseks!
  7. Kõik on õpitav. Jah, isegi laulmine, kui su kõrva peale on astunud elevant. Jah, isegi kvantfüüsika, ka siis, kui keerulisemad tehted kui korrutustabel tunduvad sulle võimatud.
  8. Kui sa oled liiga purjus, siis oksenda. Esimene pluss: saad edasi juua (kui sa eriti hardcore). Teine pluss: järgmisel päeval on ka väiksem pohmell.
  9. Teosta ja täienda ning tegele valdkondades, mis sind tõeliselt paeluvad. Isegi kui rahaliselt on alguses väga keeruline olla näiteks freelancer, siis pühendumus, sisu ning südamega tehtud töö tavaliselt leiab õigel hetkel oma tunnustuse. Pealegi teeb see õnnelikuks – ma ei ole veel näinud inimest, kes oleks õnnelik, kui ta päevast päeva teeb midagi, et lihtsalt “ära elada”. Pluss: kui sa koguaeg mõtled, et kõigepealt teen ebameeldivat tööd, et “jalad alla saada” ning küllap hobi jaoks on aega ka hiljem, siis uskuge – seda aega ei tule kunagi. Tuleb elu oma laste, abielude ja logistikaga ning kui sa kohe algusest peale pole oma ellu armastatud hobi sisse planeerinud, on seda edaspidi aina keerulisem võrrandisse sisse suruda.

Nipiraamatu esimene kolumn: Naised jõuavad kõike!

Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 4 Replies

Foto autor: Helin Loik-Tomson (Presshouse)

Kui te pole veel märganud, siis olen ma mõned kuud juba Manona asemel Naistelehe Nipiraamatu uus kolumnist. Siin on mu esimene kolumn, mis ilmus Nippari novembrinumbris (seal veidi lühendatud kujul).

Naised jõuavad kõike!

 

Ma ei pea ilmselt teile ütlema, kui kohutavalt raske on mõnikord lihtsalt oma päevaga õhtusse jõudmine. Mul on täna üks neist päevadest. Kahepoolene tütar Mila on käitunud nagu… oleks ta kahepoolene. Mis on minu jaoks üllatav, sest, olgem ausad, mul ei õnnestuks eladeski käia koolis ja teha kodust tööd, kui mu laps oleks alati selline nagu täna.

Aga ju ta teadis, et täna on mu esimese Nipiraamatu kolumni tähtaeg!

Õnneks plaanisin ma niikuinii kirjutada sellest, kui palju väljakutseid pakub ühele magistrikraadi püüdvale üksikemale elu, kui ta keeldub olemas üks neist naistest, kes saavad ja/või tahavadki koduperenaise elu elada. Selle asemel tahan ma kirjutada, õppida, töötada, elada aktiivset ühiskondlikku elu ja muuhulgas vahepeal ka kõigest puhata. Minu perenaisendus täna? Tegin süüa ja vahetasin lapse pidžaamasärgi pluusi vastu. Pidžaamapükste vahetamiseni ei jõudnudki. Kas ma tunnen end seetõttu läbikukkunud emana? Kaugel sellest!

Microsoft kutsus mind oktoobri keskel ajakirjanikuna kaasa lööma üritusel nimega Garage48, kus kahe ööpäeva jooksul teeb sadakond inimest valmis mingi laheda projekti või rakenduse. Ma tegin selle hullumeelse maratoni algusest lõpuni kaasa: presenteerisin oma kokaraamatuäpi ideed, tegin tiimitööd ja 48 tundi hiljem oli meil mitte küll valmis, aga töötav virtuaalne kokaraamat. Emotsioonide karusselli, mis mind valdas, on võimatu kirjeldada, aga üks olulisemaid õppetunde, mis ma sain, oli imelihtne. Naised suudavad kõike!

Muidugi on see teadmine minuni varemgi jõudnud. Esimest korda tundsin seda täie selgusega pärast üht teist 48tunnist katsumust, kust ma võitjana väljusin – sünnitust. Ning iga ema teab seda tunnet, mis valdab teda neil esimestel kuudel beebiga koos, kui järsku on su silmad avanenud selle ees, KUI palju sa varem oled oma aega lihtsalt raisanud. Kõik need pikad nädalavahetused, kus sa tõusid voodist ainult selleks, et köögist näkse tuua? Puhas ajaraisk. Kõik need päevad, kui sa tegid ainult ÜHTE tööd ja ei pidanudki pärast kontorist lapsehoidja juurde tormama, sealt toidupoodi, siis kodus valmistama veel tervisliku õhtusöögi, käigult koristama ning õhtul pärast laste uneaega veel natuke töötama, et siis väsimusest poolsurnuna voodisse kukkuda, vaid läksid ehk hoopis töölt otse kinno ja siis sõpradega dringile? Jalutuskäik pargis!

Naljakas on see, et me kõik teame enne emaks saamist, et see muudab meid ja on väljakutse igal rindel. Ja me tegelikult püüame nautida noorust ja vabadust, mis meil enne lastesaamist oli. Aga on asju, mida sa lihtsalt enne ei tea, kui neid ise ei koge. Teine naljakas asi on see, kui palju kordi olen ma oma elus öelnud, et mu graafik on hullumeelne ja imestanud, kuidas ma küll jõuan… “Sel nädalal kolm eksamit, kuidas ma küll jõuan?” või “Sel nädalal olin kontoris iga päev kaheksani – kuidas ma küll jõudsin?” või “Mul on täna õhtul kolm pidu, kuhu vaja jõuda – kuidas ma küll kõike jõuan?”

Heheh. Toonane mina ei oleks ilmselt osanud ettegi kujutada, et sellesse sügisesse lähen ma kahe täistöökohaga, vabakutselise ülesannetega, lasteaiakohatu kaheaastasega JA täiskohaga magistriõpingutega. Ahjaa, ja üksikemana. Ja teate, mis? Ma jõuan! Mitte ideaalselt, mõnest kohast asjad lonkavad, mõnele asjale tahaks rohkem keskenduda ja vahel on mul tunne, et ma ei näe oma last päevi. Aga jõuan, sest ma tahan jõuda. Sest ma tahan, et kui mu tütar ükskord suureks saab, on ta uhke, et tal on ema, kes ei tea küll, millises poes on odavaim pesuloputusvahend ning kes vihkab triikimist ja koristamist, kuid kes teeb oma tööd kirega ning otsib alati viise, kuidas end veelgi harida.

Sest mu tütar on sellist ema väärt.