Tag Archives: intestines

Suured Tüdrukud

Kooskasvamine 1 Reply

sleepMida tehakse siis, kui laps on suve esimesel nädalal vanaema juures maal?

On inimesi (khm-saikod-khm), kes arvavad, et siis loomulikult juuakse ja hooratakse, aga tegelikult teevad normaalsed inimesed sel ajal hoopis remonti. Nii ka meie. Enne-pärast pildid on veel tulekul, sest esik pole ikka veel päriselt valmis (ma lihtsalt ei suuda end sundida jalanõude sortimisele ja ilusate hoiukastide ostmise jaoks pole hetkel raha, et pilte teha (vt ka ootamatu hambajuurepõletik, matused jmt)) ja Mila tuba on sutt poolik, ses mõttes, et seal ei saanud teha suurt muud peale voodi ja kardinate sisseseadmise.

Aga small step for a man, huge step… Ehk et mul on nüüd juba kuu aega laps, kes magab OMA TOAS. Täiesti uskumatu. See on, nagu oli ka arvata, ikkagi suurim katsumus minu enda jaoks, sest ma lihtsalt ei ole harjunud ilma temata olema. Alati on ta mul käeulatuses ja alati jääme me kaisus magama, aga nüüd… Nüüd on ta NII KAUGEL. Lihtsalt miilide kaugusel! Ma ei saagi läbi võre enam kätt sirutada! Kuidas nii üldse keegi elada saab, öelge mulle?!

Võibolla oleks õige hetk mainida, et Mila magamine on käinud umbes nii, et kui imetamisiga läbi sai, hakkasin ma teda üsna järjekindlalt ise magama õpetama. Uinus suurepäraselt pärast unelaulu lihtsalt voodisse pannes. Aga kui abielu hakkas pekki kiskuma, kolisin ma tema tuppa madratsile (laps kolis ikka öösel kaissu) ning lõpuks, kui elasime juba kahekesi, hakkasin ma lolli peaga tegema seda, et kui ma ise magama läksin või kui Mila öösel ärkas, tõstsin ma ta enda juurde magama ja nii me harjusimegi koos magama. (Vahemärkusena: see ei häirinud kuidagi seda, kuidas ta hoius magama jääb. Teistega jääb ta alati suurepäraselt magama, ainult minuga on issue olnud, et tahaks kaissu ja sada asja.)

Mis muidugi polnud mingi probleem kuni Mila sai ootamatult kolmeseks ning kasvas HIIGLASUUREKS.

Nii et nüüd seal ta on, oma toas, nagu Suur Tüdruk.

Appi, kui raske see mulle on.

Aga issake, kui palju mul nüüd järsku vabadust on! Voodis lugeda! Telekat vaadata! Ja veel sada asja!

Aga ma ei kuule enam ta hingamist, kui ma magan.

Kuidas siiski nii saab?

khm-attachment-issues-khm

 

Arhiividest: Tallinna-lugusid

Argielu 1 Reply

Blogipostitus 17. juulist 2006, mil olin just Tallinna kolinud ja alustasin tööd Õhtulehes.

Ma peaksin sulle rääkima, millises kohas ma elan.

Noh, muidugi, seda sa tead, et mu und valvavad meerika saatkonna turvamehed. Ja et hoovi peal kasvavad paplid ja venelased ja torupill.

Kusjuures, mul on tunne, et need vene noored, kes akna all nonstop karjuvad, ei magagi kunagi. Muidu on olnud nii, et kell 23 nad jäävad vakka. Võib-olla see kuri tädike, kes mu tol päeval, kui oma miljoneid kaste üritasin mõttejõul kolmandale saada, täis sõimas, paneb ka nemad paika, kui öörahu aeg käes on.

Täna hommikul, kui ma kell pool 7 kella edasi keerasin (sest esimese tööpäeva ärevus hoidis mind umbes kolmeni üleval), röökisid nad ikka veel akna all valjuhäälselt mulle mõistetamatut juttu edasi.

Valjult. Valjult.

Nad istuvad täpselt minu akna all, sest seal on selline betoonrinnatis, kus hea vedeleda.

Siis eile juhtus veel see ka, et ma valasin oma sülarile kogemata veint ja ta läks bezerk, avas ja sulges ebavajalikke aknaid ja kui ta oskaks rääkida, oleks ta teinud eile ilmselt sellist häält: ”Boing ding tsurrrrrrrrr kahhelkivi! Kelle vend? Trrrrrr…”

No ma ei tea. Ma ei julgenud seda hommikul enam sisse lülitada. Aga ehk töötab siiski… Novot.

Ja siis on meil nurgapood ka. Seal töötab kaks müüjat ja poeomanik. Poeomanik istub koguaeg leti taga ja jälgib kullipilgul kliente ja müüjatare. Üks müüja on “kole kui öö” (ma ei tea, keda ma tsiteerin, aga keegi ütles nii, võib-olla ma ise, kuigi ma ei tea, ma tavaliselt ei ütle nii) ja käitub, justkui oleks seal esimest päeva. Ta liigutused on aeglased, ta küsib omanikult või teiselt müüjalt järele, mida ta täpselt tegema peab ja vaikib palju. Ka siis, kui ta teab, palju ma maksma pean ja ma seisan, rahakott näpus, tahtes talle raha anda – ka siis ta vaikib, pikka aega, justkui rõhutades fakti, et tema teab summat, mille mina võiks ise ära arvata.

Teine müüja istub sageli poeomanikul süles ja ükskord nad musutasid ka. Poeomanik sõi vahepeal krõmpsudes küüslauguleibasid.

Poeomanik näeb välja kui tõsine mägede poeg, talle on otsa ette kirjutatud “Afganistan” ja ükskord tõusis ta toolilt püsti, et mulle borši ulatada.

Muidu see pood on lahe, seal on päris korralik veinivalik ja juurikaid saab ka. Kuigi ma pole veel julgenud sealt neid osta, kartes, et nende kaalumine ja müümine on müüjale liiga palju, liiga keeruline ja jooksutab tema süsteemid lõppeks kokku.

Siis on veel meie tänavanurgal alkoholipood, mis on avatud Tallinna-tavade kohaselt 23ni. Seal maksin ma ükskord kaardiga (ka nurgapoes saab kaardiga maksta, mis on äärmiselt tänuväärne) ja ootasin üle kümne minuti, et terminal pangaga ühendust saaks.

Müüjad on tõredad, aga seal müüakse minu marki suitsu, mida ei saa öelda nurgapoe kohta.

Lisaks võib saja meetri raadiusest leida kolm sekspoodi, ühe sõõrikubaari, ühe pitsabaari (kust aknakirjade kohaselt vıib saada ka grillkana) ja vähemalt kuus ilusalongi. Ja ühe mahetoodete poe, kust väga harva saab ka juurikaid (müüjate kinnitusel).

Juurikatega on üldse põnev lugu. Ma mäletan, et Maali ütles, et hakkas tänu minule tervislikumalt sööma. Rüblik räägib sama juttu. Et kuidagi veider on, peamise kartuli ja liha kõrvale on tulnud mingid müstilised juurikad ( “Mis see on? Mida tähendab “bataat”?” või ”Mida porru teeb?” või ”Kuidas ma seda tšillit puhastan? Kas ma võtan seemned ka välja? Kas ma neid ära ei või süüa?”).

Ühesõnaga, esimese tööpäeva ärevus jätkub. Ma ikka veel ei tea, mis ma täpselt tegema pean või kus miski asub või kes keegi on. Aga mul on kruus ja kohvi on siin majas palju ja mitut sorti ja kõik on puhkusel.

Miuks, muide, on harjunud. Mis tähendab, et süüa tahab ta koguaeg ja nõuab seda häälekalt. Daki, muide, ei ole ikka veel harjunud, aga küll seegi tuleb.

 

mälestustest

hoomamatu, Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Ma olen lugudeinimene. Minu jaoks koosneb maailm, elud, armastus, saatused – kõik need koosnevad lugudest. Ma armastan lugusid, ma kogun lugusid. See on see, mille ümber kõik keerleb, millest sünnivad müüdid ja tõekspidamised.

Seoses kõigi nende surmade ja kaotusega olen ma sel kevadel väga palju mõelnud selle üle, kuidas kõigil meist on mingid mälestused, mis teevad elu kirkaks. Need mälestused, mis tulevad esimesena meelde, kui keegi küsiks: “Mis on sinu elu eredaimad hetked?” Meil kõigil on need… Aga kui me neid kellegagi ei jaga, kui me ei räägi seda lugu, seda mälestuse lugu, siis lähevad need mälestused meiega sõna otseses mõttes hauda.

Ma tean enda eredaid mälestusi, oma elumälestusi. Aga kui ma kaotaks oma õe, ema, isa – kas ma teaks nende omi? Ei. Ma teaksin neid mälestusi, mis MUL nendega seostuvad, mis minu jaoks on nendega seotult kõige eredamad, kõige kirkamad. Aga neil võib ju olla – ja ongi – sadu mälestusi, mida nad hoiavad ja kellegagi jagada ei pruugi, aga mis ometi on neist teinud NEMAD. Ja ma ei saa sellest ilmselt kunagi teada.

Veel üks imelik mõte on sellega seoses… K2 ütles selle välja, kui tal hiljaaegu Rootsis külas käisime.

“Kas sa oled mõelnud sellele, et kunagi on iga ema elus hetk, kui ta võtab oma lapse viimast korda sülle… ja ta ei tea, et see on viimane kord?”

Ma arvan, et mu süda purunes sel hetkel kildudeks.

Ma ütlesin seda oma emale, kui me jaanipäeval tantsisime ja ta ütles: “Oi, näed, ma ei mäletagi, millal viimati me koos tantsisime, vanasti ikka koguaeg sai koos tantsu vihutud…”

Ta arvas, et eks ma ikka ronin kaissu vahel kui on raske ja et ehk nüüd on see kord, kui mina võtan tema sülle.

Aga ikkagi. Kogu see igapäevane sülendus. Ma võtan oma last päevas sadu kordi sülle… ja ükskord tuleb viimane kord. Ja MA EI TEA, ET SEE ON VIIMANE KORD.

Fucking blows my mind.

Vanaisaga seoses on mul kõige rohkem kahju kõigist neist mälestusest, millest ma midagi iial ei saagi teadma. Tal pidid olema mõtted, motiivid, põhjused, miks ta oli selline nagu ta oli. Miks ta tegi nii nagu tegi. Ja ma ei saa seda iial teada.

Veel on uskumatu see, et ta ongi surnud. Et ta ei näegi enam ühtki päikesetõusu – kuigi ma ei tea, palju ta neid ju üldse nägi. Aga et me kõik sureme. See on lihtsalt nii hoomamatu kontseptsioon ja ometi peaks olema kõige loogilisem asi maailmas. Umbes nagu on minu jaoks täiesti hoomamatu, et Milat polnud neli aastat tagasi olemas ja ma lihtsalt tegin ta sisuliselt tühjast õhust oma kõhus valmis. Ja nüüd on PÄRIS INIMENE. EI MILLESTKI TEHTUD.

Ja samamoodi kaob kunagi ei millessegi. Nagu sina ja mina ja me vanemad ja sõbrad ja õed ja vennad ja lapsed ja…

Sellistel hetkedel soovin ma, et oleksin usklik. Et ma usuks millessegi kindlasse. Et ei oleks vaid uitmõtted, et miski on millekski vajalik ja nii edasi.

Aga ma ei tea, millesse ma usun.

Eriti pärast kõiki neid unesid ja iseenesest käimahakkavaid kellasid.

Leinamisest

Inimesed ja inimeseks olemine 9 Replies

See kevadsuvi on olnud lahkumiste poolest raske. Esimene kaotus tabas meie pere mai lõpus ja ma ei taha ega oska sellest praegugi veel rääkida, sest pole seda veel läbi elanud, see pole kohale jõudnud.

Aga täna öösel läks mu isapoolne vanaisa. Me olime selleks justkui valmis, ja justkui ei olnud ka, sest ta on olnud haige ikka väga-väga kaua ega, me räägime siin kümnetest aastatest. Ja see, et ta on haige, on olnud normaalsus. Justkui ei uskunudki, et surm võib kunagi tulla. Kuigi see oli raske kõigile ja ikka käisid läbi need mõtted, et surm oleks mõningane kergendus… et siis kohe end nende mõtete mõtlemise eest siunata. Sest KES mõtleb nii?

Ilmselt tegelikult paljud.

Ma tulin siia kirjutama, lootes, et see kuidagi midagi lahti sõlmib, sest mu tunded on segased. Natuke organisatoorseid mõtteid, seda loomulikult ka, on käes aeg, kus tuleb juba ise matuste korraldamisse panustada. Aga ma ütlen ausalt – ma ei olnud kunagi oma vanaisaga lähedane ja ma olen nuhelnud ta kaela mitmed patud, eriti pärast kõiki neid tunde, mis sai veedetud suhteteraapias, kui püüdsime lahkuminekut kuidagi normaliseerida ja leevendada (ei töötanud väga). Aga targemaks sain ma seal küll ja nimelt selle, et kõik need suhtemustrid, kõik head ja halvad – neist väga suur osa tuleb vanematelt. Ja nemad võtavad “tarkused” (ja tarkused) kaasa oma vanematelt. Ja ma olen terve elu süüdistanud just seda vanaisa nii paljudes asjades…

Sest ta on teinud palju haiget. Väga palju haiget. Aga samas – me KÕIK teeme väga palju haiget, kas pole?

Ma ei oska kuidagi leinata. Kui suri mu teine vanaisa, oli nii palju lihtsam see leinaprotsess. Mu tunded tema vastu olid selged, ma hindasin ja armastasin teda väga. Aga kuidas leinata kedagi, kes on su veresugulane, su lihane vanaisa, aga kelle suhtes oled sa pea elu aeg tundnud võõristust, kellega ei seo sind pea ükski soe mälestus? Kuidas seda tehakse?

Ma peaks töötama, aga ei suuda. Ma peaks lõpetama oma jaanipuhkuse ja vastama kirjadele ja avama kalendri, aga ma ei suuda.

Sest ma mõtlen, kuidas leinata. Ja ma ei tea vastust.

Kolmkümmend seitse kuud

Kooskasvamine Leave a reply

20140530_202710_Derek_Carbon_DimMu kallis,

täitus su kolmekümne seitsmes elukuu. Viimase nädala ja natuke peale oleme me veetnud rämeköhaste, tatiste ja kohati palavikustena koduseinte vahel. Ära saa must valesti aru, ma ei armasta midagi rohkem, kui päevad läbi voodis vedeleda ja lõpuks MITTE MIDAGI teha, sest semestri lõpp oli ikka üsna kurnav ja ma ootasin pikisilmi, millal see ükskord läbi saab ja enam jooksma ei pea.

Aga tänaseks hakkan ma üsna mõistust juba kaotama. On fantastiline, et see voodis vedelemine üldiselt töötabki, et sa oled piisavalt suur ja leidlik, et endale koduseinte vahel päevade viisi tegevust leida. See küll tähendab, et kõik kohad on täis mänguasju (või lihtsalt asju), mida ma jõudumööda kokku püüan korjata, aga kasu pole sellest suurt midagi, sest järgmine päev algab kõik otsast. Sellegipoolest olen ma lõpuks puhkamisest ja köhimisest ja pisikestest jalgadest, mis mu otsas trambivad ja pisikestest kassikäppadest, mis mu otsas ronivad, täi-est-iiiiii väsinud. Mul endal on aga tervis päev päeval halvem, mis tähendab, et isegi kui eile tundus, et täna võiks juba välja minna, on see hoopis kaasa toonud järjekordse päeva koduseinte vahel.

Ja sa oled ainult natuke olnud võimatu, peamiselt ei saagi sulle midagi süüks panna, sa oled imeline 3aastane, päriselt. Ainult et minul jääb kannatust sinu jaoks kohati väheks, sest selle nädala jooksul olen ma pidanud läbi elama korduvalt ja korduvalt selliseid dialooge:

“Mis see on?”
“See on kapp.”
“Miks?”
“Sest on.”
“Aga mis see on?”
“See on sahtel.”
“Miks?”
“Et sinna asju panna.”
“Emme, mis sa teed?”
“Pannkooki.”
“Miks?”
“Aga ise sa ju tahtsid?”
“Miks?”
“No sa ju tahtsid!”
“Miks?”
“No ju sulle maitseb.”
“Mis?”
“NO JU SULLE MAITSEB.”
“MIS?”
“Oeh.”
“Miks?”
“Las ma teen nüüd neid pannkooke.”
“Miks?”
“Sest sa ju tahtsid…”

Sul on korraga peal nii “miks?” kui ka “mis?” faas, mis tähendab, et sa PIDEVALT küsid ja küsid ja küsid. Õnneks sa vahepeal ka jutustad ise pikemalt ja su väljendid muutuvad aina värvikamateks ja humoorikamateks. Näiteks jäid sa eile mu kõhu peal lõunauinakusse, keerasid end kuidagi tagurpidi ja kui sa ärkasid, olid mattunud tekkide ja patjade alla.

“Ma ei saa… ÜLDSE KUNAGI liigutada!” viiksatasid sa meeleheitlikult. Kui ma su istukile aitasin, teatasid sa “No tere hommikust!” sellisel toonil, et ma peaaegu ootasin, et sa pööritaks silmi.

Üldse paistab, et su maailmasse on lisandunud ülivõrded. “Ma ei näe KUNAGI MITTE MIDAGI!” teatad sa, kui ma istun diivanile nii, et sa hetkeks telekat ei näe.

“Ma ei taha ÜLDSE MITTE IIALGI pissile!” teatad sa, kui ma küsin, kas sa pissil käisid.

“Ma ei saa ÜLDSE MITTE KUNAGI kommi!” ütled sa nördinult, kui ma ütlen, et toon poest äkki hoopis küpsist.

Ahjaa, ja sõnad “äkki” ja “näiteks” on ka su lemmikud, eriti siis, kui sa ise küsid ja ise vastad.

“Mis see oli?” pärid sa ärevalt.
“Ma ei tea.”
“See oli näiteks kass!”

või

“Kas paneme riidesse?”
“Äkki paneme!”

Peale selle meeldib sulle tohutult laulda ja ise laule luua. Vahel ei koosne need sõnadest, vahel koosnevad. Eriti meeldib sulle kaasa laulda ja etendada “Family Guy” alguslugu, eriti seda kohta, kus nad laulavad lõpus: “He’s – a- family – guuuuuuuy!” Siis ajad sa käed laiali ja hõiskad kaasa: “GAAAAAAAAAAIIIII!”

Lisaks oled sa avastanud vandumise humoorikuse ning kuna ma püüan oma keelt seetõttu rohkem kontrollida, on su sõnavaras sellised “vandesõnad” nagu “Mittus!” ja “Joppenpuhh!”. Ja su vaieldamatu lemmik on “Nädalalõpp Kanal 2-ga” saatest nähtud Ott Sepa sketš, kus ta hüüdis: “Sina ole vait! Ja sina ole ERITI VAIT!”

Ainult et sinu versioonis on see “Sina ole vaip! Ja sina ole ERITI VAIP!”

Oeh, peab ütlema, et keele kontrollimine on üks tüütumaid asju, mis ma olen pidanud selle titenduse juures läbi tegema. Lisaks rasedusele, sünnitamisele, imetamisele, unetutele öödele, sünnitusjärgsele depressioonile ja potitreeningule muidugi.

Sel nädalal veedad sa suure osa ajast oma Saaremaa vanaema juures, sest emmel on hädasti breiki vaja. Usu, ühel päeval sa mõistad, mida see täpselt tähendab ja et see pole kuidagi seotud sellega, kui väga ma sind armastan. Täiskasvanud lihtsalt peavad vahepeal tegema täiskasvanute asju. Ja ma juba tean, et sel hetkel, kui ma üksinda Saaremaalt tagasi hakkan sõitma, igatsen ma juba sind nii kohutavalt, et olen valmis vastama miljonile järgmisele “miks”-küsimusele.

Aga seda rõõmsam on sind kindlasti pühapäeval taas jälle oma kaissu haarata.

Armastusega,

emme

(miks?!)

Inga Raitar andestamisest

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus Leave a reply

Mu kunagine peatoimetaja (ja kaasautor!) Inga kirjutas täna Facebookis postituse oma raamatu “Suhtesõlmed” ainetel, mis väärib minu meelest ka siin avaldamist. Teen seda Inga loaga. Suurepärased sõnad ja suurepärased mõtted.

Andestamine tähendab kaudset südimõistmist. Andestada tähendab ju kellelegi andeks anda midagi, mida too valesti tegi. Valesti, see aga ongi juba südimõistev hinnang.  Mitteandestamine aga tähendab iseenda lõputu valuga koormamist.

Viimasel ajal kirjutavad paljud siin, kui raske on andestada või vastupidi, et andestage kõigile kõik, unustage ja minge oma eludega edasi. See viimane on tegelikult mäelstuse allasurumine. Katmine mingi “üdini positiivse” emotsionaalse paigaga, mille alla tegelik emotsioon ja mälestus ikka alles jääb.

Mitte andestada suutmine on aga puhas enesehävitus. Andestada pole tegelikult üldsegi vaja, kui mõistad. Ükski inimene ei tee midagi, mis pole tema selles hetkes olemasolevate isikukvaliteetide, teadmiste ja omaduste kohane. Kui võtad teist tema endana ja tema tegu temast kui tema varasemate kogemute komplektist lähtuvana, on väga lihtne mõista ja isegi mitte andestada vaid teadlikult lahti lasta. Pole ju vaja andestada või veelgi enam, üldse suhtestuda kuidagi isiklikult inimesse vaid selle tõttu, et ta käitub oma eluga just nii nagu tema vajalikuks peab. Sinu elus on see häiriv sündmus juba ära olnud. Miks peaksid sa hetkes, kus seda sündmust enam pole, seda ikka enda sisemise raskuse suurendamiseks alles hoidma? See hävitab ju ainult sind, mitte “seda teist”.

Seega mõistkem teist nagu iseennast ja selleks, et seda suuta mõistkem kõigepealt iseennast. Siis pole vaja mitte kellegi mitte midagi andestada:)

learning to love again (ja vastus ühele kirjale)

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 1 Reply

Vahepeal ma sõidan mööda maailma ringi ja vaatan, kuidas inimesed koju saabuvad. Sõidavad oma autodega uhkete ja vähemuhkete, kuid siiski koduste kodude ette. Mõned pargivad jalgrattad, mõned võtavad jalast rulluisud. Mõned astuvad maha rongi pealt ja embavad seda, kes neile vastu on tulnud. Mõned hoiavad lastel käest, mõned astuvad üksinda, natuke noruspäi, mööda paneelmajade treppe ja varsti läheb kuskil põlema tuli trepikojas ja nad kõik on ühtmoodi, need inimesed, nii jõuavad nad koju.

Ma vaatan neid ja vahepeal tunnen ma millegipärast nende vastu kerget kadedust. Ma ei tea, mis imelik kadedus see on. Ehk mingid väiksed tähtsusetud asjad, või ehk mingi kummaline ebamäärane tulevikuigatsus? Et näe, neil on seal peenrad. Või et näe, neil on nii suur mõnus aed, lastebasseini ja koerakuudiga…

Ja siis muidugi see kadedusvärhatus kaob, nii kiirelt kui tuligi. Sest siis ma mõtlen OMA kodu peale. Selle peale, milline on minu kodu argipäev. Kuidas meil on pea igal õhtul kodus tantsu- või laulupidu. Kuidas ma olen pidevalt, konstantselt õnnelik ja ma ei kujutagi enam ette, et kunagi on olnud teistmoodi. Tuled koju, teed süüa, arutad lapsega, mis ta päeval “lasteaias” tegi, ja siis lihtsalt naudid seda, kuidas maja on täis kilkeid ja rõõmu ja vahel ka jonniturtsatusi, aga peamiselt siiski rõõmu.

Veel mõtlesin ma täna linnast koju sõites kompromissidele. Kuidas ma olen elu aeg neid vihanud, sõna “kompromiss” on tekitanud minus vastikusvärinaid. “Kompromissid” on miski, mida peale surutakse, sunnitakse, mida sa pead vastumeelselt täitma, et “suhe” toimiks. Ja lõppeks ei võida keegi midagi. Aga täna ma sain aru, et tõenäoliselt teen ma praeguseski suhtes vahel kompromisse (nagu ilmselt teeb temagi), aga ma ei pane neid üldse tähele, sest need juhtuvad orgaaniliselt. Keegi ei sunni mulle midagi peale, kui midagi muutub, sisemiselt või välimiselt, siis ainult seetõttu, et MINA tahan, et TAL oleks parem. Kas see ongi see kurikuulus kompromiss? Aga kuulge, see… ei olegi ju midagi nii vastikut!

Ja siis see mõnus kõrvutieksisteerimine, ilma hukkamõistude ja pressimiste ja vägivaldselt nurkade lihvimiseta. Et absoluutselt kõiges oledki kindel ja see (vist?) täiuslikkuse eeldamine on saanud normaalsuseks. Ma ei oska seda kuidagi paremini sõnadesse panna…

Või siis ma eile õhtul mõtlesin sellele, kui uskumatult ebatõenäoline see Päris Tõelise Armastuse saabumine ellu ikka tegelikult on. Nii palju väikseid faktoreid, mis peavad klappima ja sobima. Alates välimusest (on absoluutselt mandatoorne, et mõlemad teist ülihotiks peaksid, ei mingeid “miinus viis kilo”-teemasid) lõpetades sellega, kas suudeldes oskad täpselt alateadlikult ette aimata, mida järgmiseks teha (ärge sellele suudlemise ajal mõelge, ajab kõik sassi!:), sest see, et kaks inimest suudeldes klapivad, on ka üks suur matemaatiline tõenäosuskeemia. Õnneks on mõned asjad õpitavad, aga oh kui fantastiline, kui nad algusest saati klapivad!

No ja siis kõik muud kihid, need peavad ju ka klappima, kui need ükshaaval aina lähedasemaks saades maha hakkavad kooruma. Ja milline rõõm see on, kui avastad järgmist kihti avades, et seal on veel nii palju avastamata suurepäraseid asju ees ootamas! Kooskasvamine saab ka täiesti uue tähenduse, enne mõistsin ma seda vaid lapsega kooskasvamise tähenduses, nüüd hoopis uue nurga alt…

Kunagi kirjutas mulle üks lugeja, kes palus, et ma arutleks suhete püsivuse teemal. Ta andis loa oma mure blogis avaldada: “Mida teha, kui mees on äratanud sinus armastuse, millesarnast sa varem pole tundnud, aga mehel on pere, kes on talle tähtsam… Mis on sinu arvamus, kas unustad kiiresti või kannad hoolivust läbi aastate?”

Nüüd on vist õige hetk mul sellele vastata.

Esimene osa – see on harukordne, kui selline armastus sinus äratatakse. Ja ma usun, et hoolivus kandub läbi aastate, ka siis, kui suhtest midagi välja ei tule. Mina hoolin jätkuvalt oma lapse isast palju, kuigi näen nüüd väga selgelt, et meie suhe oli auklik algusest saadik. Aga see polegi oluline… Tahtsin vist seda öelda, et kõik need armastused, eelnevad ja järgnevad, auklikud ja ennenägematud, terved ja harukordsed, need armastused on kõik omavahel seotud. On vaja mingid etapid elus läbi elada – siinpuhul ehk siis tõesti võibolla see valus “lase armastusel minna” etapp – et järgmise, täiuslikuma, uusi õppetunde täis armastuse juurde jõuda.

Ja see, kui sa võtad armastusi õppetundidena, ei ole küüniline. See on vajalik, et me kasvaks.

Ja huvitav on see, et õppetunnid omaks võttes armastused kasvavad. Muide, ma usun ka, et erinevad armastused (või siis need etapid) võivad juhtuda ka ühes ja samas suhtes! Ei pea tingimata partnereid vahetama ja switchima. Õppetunde tuleb lihtsalt teadvustada… Hehe, “lihtsalt”… Lihtsat siin muidugi midagi pole.

Aga praegu olen mina lihtsalt tänulik oma igapäeva eest. Selle igapäeva eest, kus me naerame ja vahel ka nutame, vahel kiirustame ja vahel võtame aeglaselt, vahel hullume natuke ja siis jälle tuleme maa peale tagasi. Ja et ikkagi on nii palju häid inimesi olemas.

Ning kõik need juhused, mis on viinud selle eluni praegu.

Ka kõik need vead, need paljud-paljud vead.

Neid tegemata poleks ma siin ju praegu.

habanero

hoomamatu 2 Replies

image

Stockmannis müüakse värskeid lahtisi habanerosid. Win.

Ja tänasest ametlikult on lõppenud lahutusprotsess. Olen taas justkui tagasi alguses, vähemalt kinnisvara mõttes.

Ääretult imelik tunne on.

Aga hea, et on olemas habanerod.

Nipiraamatu neljas kolumn: Loobumise võlujõud

Inimesed ja inimeseks olemine 6 Replies

Siin on minu veebruarikuine Naistelehe Nipiraamatu kolumn.

Loobumise võlujõud

Veebruaris saan ma 30aastaseks.

Mul on kaks kassi, üks peaaegu-kolmene fantastiline tütar, selja taga kaks abielu ja kaks lahutust. Mul on oma firma, mille alt olen ma esitanud seniseks vaid kaks arvet, mu sissetulekud on pehmelt öeldes ebastabiilsed ja magistriõppe esimese semestriga ei suutnud ma juba ühe ainega hakkama saada. Ma pidin lahkuma oma armastatud Nõmme kodust ning elan nüüd jälle määramata ajaks üürikorteris.

Kui ma kujutasin ette, milline on mu elu 30aastasena, siis, tunnistan ausalt, see pole tõesti see, mida ma oleks arvanud. Noh, vähemalt auto ja kindel töökoht võiks ju 30aastasel inimesel ometi olla!

Neil päevil mõtlen ma väga palju loobumiste peale. Mõtlesin sellele, kui istusin oma nüüdseks eksabikaasaga ja lapse isaga perekonnaseisubüroos kabineti 210 ukse taga. Mõtlesin sellele, kui pakkisin hilisööl kaste ning tassisin, tassisin, tassisin oma kila-kola nüüdseks ekskodust välja. Mõtlesin sellele, kui tütar esimest korda uues kodus ütles: “Emme, lähme koju…”, ja ma pidin vastama: “Aga see ongi meie kodu nüüd, kullake.”

Väga paljud inimesed küsivad, miks me lahutasime. Mis juhtus? Sellele on väga raske vastata. Mis ikka juhtus, juhtus see, mis juhtub paljudega. Asjad kuhjuvad, nendega ei osata õigesti tegeleda, siis nad kuhjuvad veel ja lõpuks on see pundar nii suur, et seda ei suuda keegi lahti harutada.

Inimesed küsivad veel, miks me rohkem ei üritanud. Miks te ei võiks vähemalt lapse pärast uuesti proovida? Vot sellele küsimusele on mul palju lihtsam vastata. Esiteks – proovisime. Proovisime nii ja naa, aga tulutult. Ning teate, mis? Üks kõige jaburamaid asju maailmas, mida ma tean, on see kurikuulus “lapse pärast kokkujäämine”. Kas on olemas hullemat asja, mida oma lapsele teha? Sundida teda elama mürgises õhus, mida tekitavad kaks vaenujalal vanemat, kes teevad teineteist ainult õnnetuks? Kas sellisest kodust saab üldse kasvada oma eluga hästi hakkama saavat, emotsionaalselt intelligentset ja hästi funktsioneerivat täiskasvanut? Kahtlen sügavalt.

Nii vastan ma neile küsijatele alati ühtemoodi: “Me lahutasimegi lapse pärast.” Jah, on küll valus. Jah, on küll raske. Jah, me kõik pidime mingitest asjadest seetõttu loobuma. Aga Mila on väärt kõige paremat. Ta on väärt õnnelikke vanemaid. Ja kui need kaks vanemat ei suuda enam teineteist õnnelikuks teha, siis tuleb leida viis, et nad saaksid jälle õnnelikuks. Sest laps on õnnelik ainult siis, kui tema vanemad on õnnelikud. Tõsi, tal võib olla väga raske mõista, miks tema vanemad siis KOOS õnnelikud ei võiks olla, aga elu juba on selline. Meie kõigi jaoks, kusjuures, on asju või suhteid, mida on vahepeal raske mõista.

Vaatan oma 30ndale sünnipäevale otsa ja mõtlen, et… See kõik on juhtunud põhjusega. Mingil põhjusel ma pidin selle valu läbi elama, see valu õpetas mulle midagi. Ja nüüd ma lasin lahti. Loobusin, et oleks lõpuks ometi võimalik vastu võtta kõik need toredad asjad, mida elul mulle veel pakkuda on.

Loobuda on ikka raske. Oli mulgi. Aga praeguseks on kohal ka see suur sõnulkirjeldamatu kergendustunne… Ja ma tean, et kõik läheb hästi. Sest Mila on seda väärt, et tal oleksid õnnelik isa ja õnnelik ema. Ja selleks tuli loobuda.