Tag Archives: insomniac

uus haigus: küberhondria

Määratlemata 5 Replies

Sul on peavalu? Guugeldad natuke ja jõuad järeldusele, et tegu on suure tõenäosusega ajukasvajaga? Sul tuju kõigub ja raha ei püsi peos? Guugeldad natuke ja jõuad järeldusele, et see on kindlasti bipolaarsus? Järelikult võib sind ohustada mitte ükski neist haigustest, vaid hoopis küberhondria. Times kirjutabki sellel põneval teemal. Ehk siis teadlaste sõnul on aina levinum see, et inimesed harrastavad otsingumootorite vahendusel endale diagnooside panemist.

Tuleb välja, et küberhondrikud suhtuvad otsimootoritesse nagu oleks tegu elavate ekspertidega, kes suudavad igale individuaalsele juhtumile reageerida ja vastata. Pealegi on tõsised haigused märksa vähem tõenäolisemad, olgugi, et inimene on endale keerulised sündroomid selgeks teinud ja peab seda enda haiguseks.

Muidugi ütlevad uuringu läbi viinud teadlased ka, et sümptomeid ei tohiks siiski ignoreerida, kuid ei tasu ka üle pabistada.

Ma arvan, et küberhondria võib sarnaneda pühendunud House’i jälgijate sündroomiga, kes arvavad iga asja peale, et neil on kindlasti luupus ning teavad ebanormaalselt palju selle kohta, kuidas tehakse teatud meditsiinilisi protseduure (ning arvavad, et neil on neid kindlasti vaja).

//

In non-related news…

Arvasin, et sain unes epiphany ja tean, kuhu pean oma CV saatma, et tööd saada. Uni läks ootuspäraselt Inimese kella järgi ära ja nüüd tiksun siin nigu lolakas.  Koht, kuhu unenäo järgi oleks pidanud CV saatma, ei tundu päriselt üleval olles üldse selle kohana, pealegi ei otsi jätkuvalt keegi endale Tartusse satelliit-reportereid (kuigi mis häda on tänapäeva internetiseerunud maailmas Tallinnas kontoris kohal istuda, arumaisaa, pealegi ei ole ühe ajakirjaniku asi kontoris istuda – kui, siis ikka kirjutamiseks -, vaid ikka ringi liikuda).

Lisaks nägin unes kolme autoõnnetust ja seda, et Pussakas oskas rääkida. Ja et Aleksandri tänava viiekordsete taga õitsesid nurmenukud ja Aleksandri tänav üldse oli hästi ilusaks tehtud.

Eile nägin unes, et keegi kutt, kes meenutas kahtlaselt palju fotoblogijat Kaarel Nurka, ajas mind taga ja mingi kahtlane bisnis oli Birxi venna sünnipäevaga.

Oh heldust küll. Kuna ma aga olen ma uuest muusikavidinast vaimustuses, siis siit veel üks hea lugu teile. Ma loodan, et see innustab ka neid inimesi blogist muusikat kuulama, kes juutuubi linkidel üldse klikkida ei viitsi – saab ju muusika käima panna ja teistes akendes edasi surfata.

Igal juhul, siin üks ilus hommikohvikõrvane lugu. Tegu Lauri Saatpalu & co projektiga Folkmill, mis oma tegevuse küll mõni aeg tagasi lõpetas, kuid “Käib salapidi öö” on läbi aegade üks nunnumaid eestikeelseid lugusid minu jaoks vist üldse. Taas midagi sellist, mida omaette laulda, kui hilisööl kusagilt koju jalutad. Lisaks seostuvad selle looga suurepärased mälestused praeguseks lagunenud sõpruskonnast ja kõigist neist toredatest asjadest, mis me koos tegime.

See karge hommikune valgus
mida magajad ei näe
ei ole lihtsalt päeva algus
ta sulle ulatab käe

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/folkmill-kaib-salapidi-oo.mp3]

sarjad, mida võiks jätkata

Määratlemata 14 Replies

Kui ükspäev oli List Of The Days üleval nimekiri kolmekümnest sarjast, mida võiks jätkata, siis hakkasin mõtlema, et paljusid neid, mida mina jätkaks, seal kirjas pole. Ning kuna pulmaärevus on nii suur, et ei saa und, siis millal oleks ikka parim aeg neid kirja panna.

Ehk siis: sarjad, mida võiks edasi teha:

  • “Jack and Jill” – humoorikas sari kuuest noorest, mida tehti ainult kaks hooaega. Jilli osas Härra Huul ehk Ivan Sergei, Jacki osas Proua Huul ehk Amanda Peet. Aga igati nunnu sari oli, näitas kunagi ETV pealt. Pole suutnud kuskilt leida selle torrenteid, ilmselt tõiga tõttu, et see sari ei tulnud kunagi DVD-dena.
  • “Black Books”. Need I say more?
  • “Dead Like Me”. Sarmikas Mandy Patinkin (“Criminal Minds”), lihtsalt liiga nunnu Callum Blue ja teised mõnusalt iroonilises with a fantastic touch sarjas. Tehti samuti ainult kaks hooaega. Häbematus!
  • “Courting Alex” ja loodetud fantastilise, kuigi kandilise naeratusega Jenna Elfmani tagasitulek. Tehti ainult üks hooaeg ja sinna see jäigi. Kurb. Oli potentsiaali.
  • “Futurama”. Samas on joonissarju, mida on lihtsalt liiga palju hooaegu juba. Näiteks “South Park” (sorry, guys, ma naeran ka seda vaadates, aga vahepeal on see ikka liig mis liig).
  • “Angel”. David Boreanaz! Parim Joss Whedoni sarjadest, ever.

Nii, teised sarjahullud. On teil mõtteid, mida jagada?

2.35am

hoomamatu Leave a reply

Leban voodis, kuulan, kuidas vihma sajab. Tunne on, nagu istuks keegi eestoas diivanil ja krägistaks aeg-ajalt. Tegelikult on – ilmselt – ainult vihm vastu plekki.

Eile oli sürr moment, kui vaatasin üht Grey anatoomia osa, kus oli hästi vaikne stseen – vaid Christina Ricci ja anestesioloog, kes pumpas mehe kopsudesse õhku. Mees nimelt oli end bazuukaga tulistanud, ja siis see Ricci hoidis seda pommi seal, et ta ei lõhkeks. No igal juhul. See stseen oli hästi vaikne for obvious reasons – kõik olid evakueeritud ja liigutada ei tohtinud ja üldse. Oli ainult see hingamise kahin.

Ühel hetkel ma avastasin, et olla on nii soe ja mõnus ja turvaline… Ning järsku ärkasin kui unest – ei! See hingamise kahin tuleb ju kõlaritest, mitte teisest toast.

Ootan oma meest koju, homme õhtul juba… Aga ikkagi.

Rohud ei aita, und ei tule. Proovisin kirjutada, aga ei tule välja eriti hästi. Tähed vahetavad kohti jne. Pea on depressiivseid ja natuke loomingulisi mõtteid täis. Logisin sisse oma vanasse postkasti ja piilusin natuke oma vana kirjavahetust, imelik hakkas. Piinlik ja. Hoopis teine mina.

Meenusid sala-armumised (mis ilmselt olid “sala” ainult minu meelest, ja kõik tegelikult teadsid), meenusid imelikud ööd, imelikud asfaldil-lebamised… Seda, mida otsisin, ei leidnudki.

Ma ei teagi, mida ma otsisin. Hingerahu vist. Aga see ei tulegi enne, kui hingamine tuleb päriselt teisest toast või minu kõrvalt, minu inimesest.

Mures olen, isegi ei tea, miks. Natuke, ei, palju tühi on olla. Natuke pidetu, aga see möödub. Ei oska prioriteete paika panna hästi.

Nüüd ma panen hoopis Ruja ja Joy Divisioni mängima ja las 70ndad võtavad selle üksiku ja tühja korteri üle, kus ma praegu sees olen koos oma kahe ammu unedemaale sõitnud karvakeraga. Ja siis võib-olla tuleb enne koitu uni, ja siis võib-olla olen homme parem, kui olin eile.

Unes nägin, muide, suhteliselt hiljuti, taas libahundiks käimist. Ja taas sama stsenaarium: ema saatis…

lühidalt saab ka

Määratlemata Leave a reply

Oma selles suures novellikogu kokkupanemishoos loen ma praegu silmaringi avardamiseks ja ideede saamiseks Jaak Jõerüüdi ja Vello Pildi kokku pandud sarnast teost “Noori autoreid ’77”, kus muuhulgas saavad sõna ka Mihkel Mutt, Linnar Priimägi, Kalev Kesküla jt.

Kuna ma hakkasin seda sirvima tagantpoolt (võtsin kõigepealt nooremad autorid ja liigun vanemate poole, millegipärast), siis on saan ma raamatust pidevalt vastakaid muljeid, aga mitte sellest.

Tahtsin hoopis öelda, et jõudsin just täiesti geniaalse mehe Enn Karu lühijuttudeni, mis on uskumatult head. Trükin siin paar ära.

KUI PUUDUB VISADUS

Tikuvabriku tööline Tobik hakkas laupäeva hommikul oma koduaias metrood ehitama. Peale lõunat tundis Tobik kontides kerget väsimust. Visanud labida aianurka, läks Tobik linna peale jalutama.

Praegu metroo ehitamine praktiliselt seisab. Küsimustele, millal Tobik kavatseb tööd jätkata, vastab mees ebamääraselt ja vahetab siis kähku jututeemat.

MALE

Suurmeister Ponifac kaevas peale 40. käiku salakäigu, mille kaudu ta ka märkamatult saalist lahkus.

Ja “Controli” Eesti kinosse jõudmisega seoses soovitan kõigil muusikahuvilistel ja muidu Joy Divisioni jt austajatel ära vaadata “24 Hour Party People”. Või siis vähemalt kuulata näiteks New Orderit või Happy Mondaysi.

hetk minevikust

Määratlemata 2 Replies

sest mida sa muud teed, öösel kell neli, kui loed ammuseid aegu ja lükkad edasi magamaminekut, sest homme peab hakkama asjadega tegelema ja asju pakkima ja otsima välja kohti, kuhu amsterdamis minna ja… ikka loed minevikku.

hetk 6. aprillist 2006.

«Noh, kuidas sul läheb?»
«Päris hästi. Kui sa mulle eile helistasid, siis ma mõtlesin, et äkki sa oled mulle mingi jama organiseerinud. Ja ma veel mõtlesin, et kui kakluseks läheb, et siis kas ma kõnnin lihtsalt minema või panen täiega.»
«See ei oleks minulik sulle midagi organiseerida. Pealegi, minu silmis oled sa oma võlad tasunud. Ükskõik kui väga ei tahaks ma sind ka süüdistada, valikud tegin ma ise.»
«Jah, selline see elu on. Kord juba kukub nii välja, siis…»
«Jah, aga sa ise teed valikud. Ise teed oma elu.»
«Üks asi, millest ma seal olles aru sain, on see, et ei ole mõtet viha pidada. Ja see pole ka oluline, mis teised sinust arvavad.»
«Tõsi. Ega vist muidu vastu ei peaks. Ei seal ega siin.»
«Peaasi, et sa oled õnnelik tehes seda, mida sa teed.»
«Kurat, elutõed ongi nii lihtsad. Lihtsalt tuleb õnnelik olla. Mida sa tahad? Nii üldiselt. Oled sa mõelnud, et mida sa tahad?»
«Jah, ma tahangi lihtsaid asju. Tahan oma korterit, jalad alla saada. Tööle saan 15ndast.»
«Kas Tartu on võõras ka?»
«Kõik on võõras. Tartu, elu, kõik. Väljas on võõras.»
«Aga aeg läheb ruttu. Ma ei arvanud, et ma sind ära jõuan oodata. Et kuus aastat, see on ju ilmatu aeg.»
«Aeg läheb ruttu. Lõpp venis. Aga ikka venivad need asjad, mida sa ootad.»
«Jah, aeg läheb ruttu. Ma olin laps siis.»
«Olid… Aga ma ei rebinud su kirju puruks, kuigi sa käskisid. Näe, võta.»
«Ma ei taha seda. Mul on piinlik seda lugeda.»
«Pildi võtan tagasi.»
«Issand, milline ma siin olen. Oh jah. Aprillis tehtud veel. Kuues aprill kaks tuhat kaks vist.»
«Miks sul piinlik on?»
«Sest ma tundsin end süüdi.»
«MIKS? Sina ei pea end süüdi tundma. Mina pean. Ja mina pean vabandust paluma.»
«Aga ma olen sulle juba andeks andnud. Sest sellest on aega möödas. Oleks, et me oleks siis pikka aega koos olnud või midagi. See oli lühike aeg. Ja oi, kuidas me tülitsesime koguaeg…»
«Me ei tülitsenud üldse ju. Ainult see lõpp, kui see jama tuli. Siis tülitsesime.»
«Aga me olime armsad. Kui me olime kained ja mitte-vihased. Siis olime me armsad.»
«Jah…»
«Võta see kiri tagasi. Ma ei taha seda. Mis sa tegid seal? Koolis käisid?»
«Ei. Tööd tegin. 30% saad endale, 50% läks hagidesse. Ülejäänud on maksud. Aga ma juba praegu saaks endale üürida korteri, aga vend arvas, et pole veel mõtet. Joonistasin. Kaardi said kätte?»
«Jah. Sain. See oli väga armas kaart. Aga see tabas mind allapoole vööd. Ma mäletan, kui ma selle sain. Ma pidasin sünnipäeva. 2003. aasta oli.»
«Näed. Sellesama kaardi tegin sulle.»
«Oi, ma arvasin, et sa lasid kellelgi teisel teha.»
«Ei, ise õppisin kambrikaaslase kõrvalt. Lõpuks juba olid minu kaardid ilusamad, kui tema omad.»
«Ma teadsin koguaeg, et sa oskad. Mäletad, kui me ise end tätoveerisime?»
«Heh, jah, see oli vale aparaat. Aeglasemini peab nõel käima. Ja ei jäänud midagi peale ka ju.»
«Ei jäänud jah. Aga ma mäletan, kuidas ma ise endale pahkluu peale risti torkisin. Valus ei olud üldse. Sa tegid endale pilte juurde ka sees olles?»
«Jah, rinna peal on kotkas ja madu, kaela peale, käe peale, jala peale, selja peale tegin.»
«Kus on kõige valusam?»
«Ma ei tea. Ma ei tundnud.»
«Jah, ma tean, ma ka ei tundnud valu. Ma koguaeg olen arvanud, et inimesed kujutavad seda endale ette. Et tätokad on tegelt mõnus surin.»
«Selja peal räägitakse, et on kõige valusam.»
«Jah, ma lasen ka uue teha varsti.»
«Ma lasen enda omad üle teha mustaga.»
«Jah, ma pean ka laskma vana üle teha. Sellest on kuus aastat… Tätoveeringust, see tähendab.»
«Näed siis. Kuus aastat. Nagu linnulennul. Sinu eest sain kaks, teiste asjade eest sain kuus, aga raskem kuritegu lööb väiksemat, kokku seitse pool. Aga näed, kuue pealt lasid välja. Kuig ma ise ei viitsinud ajada seda asja. Üks tont istus, neli pool aastat naise maha löömise eest. Ja teine oli, istus eluaegset. Siis esitas apellatsiooni, lükati kaheksa aasta peale. Aga ta istus eluaegset.»
«Jah, selle teadmisega elada… et sa istud eluaegsed. Ja sai kaheksa peale?»
«Jah, tuli välja, et polnudki nii süüdi.»
«Hämmastav… Näita mulle mõnda pilti. Näita kaela oma.»
«Aga sa nägid seda ju kohtus.»
«Nägin või?»
«Nägid jah. Siis kui me valvuritega tapiautot ootasime peale kohust. Väljas. Sa ei mäleta?»
«Mäletan küll… Miks sul kõrge kaelusega pluus on?»
«Ilm on kehva.»
«Heh, jah. Ilm, muidugi.»
«Lõpeta. Oma nakolle ma ei häbene. Seda ma ei häbene.»
«Jah, polegi ju mõtet. Mul on hea meel sind näha. Sa oled ikka veel… selline, nagu sa olid.»
«Näed. Elu läheb nii. Närvikava on tugevaks muutunud sellega. Aga vahepeal ajab mõni asi nii vihaseks, et…»
«Alkoholist ei tunne puudust?»
«Ei. Absoluutselt.»
«Veider. Aga samas – sellest ju kõik jamad alati algasid.»
«Jah.»
«Alkohol ei ole sõber, ei ole.»
«On. Aga temaga tuleb osata läbi saada.»
«Kas sa üksi ei ole?»
«Olen. Aga nii on kergem. Mul on väga hea meel, et see meie asi enne ära lõppes. Sest nii on endal kergem, kui keegi väljas ei oota. Ma saan ise paremini hakkama nii.»
«Oi, kuidas ma sind armastasin kunagi…»
«Olid ajad, ah?»

elulisi küsimusi

Määratlemata 8 Replies

Kas absoluutselt terve Eesti läheb Rabarockile?

Kas ma olen ainus, kes sellest üritusest suuremat ei pea?

Miks ma ei saa enam inimestele kommentaare jätta (st need kaovad kuhugi ja ma saan iga kord väikse südari, et nii, kas mind on keegi jälle spämmilisti pannud)?

Mis on see viuuu-hääl, mis iga auto möödasõites kostub?

Miks Riia tänaval nii palju autosid sõidab?

Miks ma üritan juba teist päeva kirjutada magistritöö kavandit, aga ei suuda sõnagi paberile panna?

Kas vabakutseline olla oleks jube?

Palju maksab emaplaadi vahetamine?

Kuidas sellest tolmust lahti saada?

Miks ma jälle magada ei suuda (tegelt seda ma tean)?

mai/täht/poolik/mõte

hoomamatu Leave a reply

Ma ei tea, kaua ma tegelikult magamata olen. Natuke juba nägin koduteel hallukaid, aga peamiselt pimestas vihmajärgse Eestimaa ilu.

Ma arvan, et ma olen magamata umbes 40 tundi või nii. Ma lihtsalt ei ole veel spetsialiseerunud tosina inimesega ühes telgis magama, eriti kui mullegi usaldatakse nii oluline ülesanne nagu ahjuvalve. Tuleb hoida hinnalist sooja (“Kas keegi võiks kütta nii, et mu selg ei külmetaks?!”), aga ka vaadata, et kellegi jalad koos magamiskotiga ühtlaseks tömbuks ei sulaks. Ma tean, mu matt olla nii mõndagi näinud, rääkisid tema põlenud paelad ja otsad oma keelt.

Und ei ole, kuulad, kuidas valvekord käib inimeselt inimesele, saateks ühtlane magamisenohin ja võõraste jalgade sahin. Kõrvaltelgi tütarlapsed, smsid, lõkke äärest kostuv jutukõmin. Siis vaikus. Ma vist magasin. Keegi pani tuld alla. Ma nägin unes tülitsemist, see ei tahtnud lõppeda ja ma ärkasin öeldes “Ma olen üleval”, tegelikult magamata, tegelikult üleval olemata, tegelikult und nähes ja seda nägemata.

Viskad paar klotsi alla ja sirutad varbad välja. Jälle läheb natuke tuliseks, aga niimoodi mõnusalt. Kusagil haugub rebane, valjult, lähedalt, kaugelt. Kusagil haugub talle koer vastu. Hauguvad tükk aega.

Mõtteid ei ole ja on liiga palju. Ühelgi ei saa sabast kinni, aeg venib ja kiireneb ja jälle hakkab venima. Valvekord läheb edasi, aga ma kuulen kella liikumist. Ikka on veel 4am.

Ja siis järsku tunnen läbi une temperatuurimuutust. Hommik tuligi niimoodi järsult, soojaga näol ja hingamisteedes. Piirituselõhna enam pea polegi, aga väljas krõbiseb kella kuuene rohi paljulubavalt. Seekord te pääsesite, ütleb hall või härmatis või kesiganes, aga on nii valge nii valge ja öö läbigi oli valge.

See ei ole veel täiskuu. Täiskuu alles tuleb. Teisipäeval alles tuleb. Tahaks seda öelda ka Tallinn-Tartu bussis ees istuvatele noortele, kui noormees meela naeratusega oma noorikule kuud näitab. See ei ole täiskuu!

Nüüd on jälle kodu, samasugune nagu alati, imelik, ooterežiim hakkab lõppema ja jälle on kahju minna, kuigi pole end lahtigi pakkinud korralikult veel.

Hiinlanna Xiaolu Guo varemgi viidatud raamat “A Concise Chinese-English Dictonary For Lovers” rääkis muga seekord hoopis teist keelt. Natuke paranenud inglise keelt, aga hoopis sügavamat hingekeelt. Näiteks…

The simplest possible life is the most complicated thing to achieve I say to myself.

Või.

Home is everything. Home is not sex but also about it. Home is not a delicious meal but is also about it. Home ise not a lighted bedroom but is also about it. Home is not a hot bath in the winter but is also about it.

Linna sõites avastan end Riia tänava imelisi müstilisi lugusid ja trepikodasid täis maju vaatamas ja mõttelt: “Tahaks kunagi Riia tänaval elada…” Jumala tõsiselt mõtlen seda mõtet kuni raudteesillani ja siis meenub, et…

Aga. Saabki ju.

Love can be so pessimistic, and love can be so destructive. Love can lead a woman being lost, and in that lost world perhaps the only thing to do is to leave and build a new world.

Tallinna vihm, see oli imeline. Ma pole tükk aega midagi nii vaimustavat kogenud. Aknaklaasidel voolas vesi, välja ei näinud midagi. Välk sähvis otse ees ja siis järsku oli rahe ja siis järsku helesinine taevas.

Tartu lõhnas vihma järele, aslfalt oleks ilmselt auranud, kui oleks soojem olnud. Kogu maailm oli vihmajärgne, tülitsemisjärgne puhas ja värske ja helge, vihmapisarad nutetud, muudmoodi ei olekski võimalik olnud.

Everyone tries to be an optimist. But being an optimist is a bit boring and not honest. Losers are more interesting than winners.

Ma hakkasin mõtlema lause üle: The Universe continues to be in the present tense.

Või siis lause üle: The reality that surrounds us is not real. It is the illusion of life.

/

Siis ma mõtlesin kehadele. Nende hämmastavale võimele saata korda meeletuid, meeletuid asju. Kui kaua on võimeline üks pisike naisterahvas kõndima, täisvarustusega, ööl ja päeval, läbi soo, läbi metsa.

Mõtlesin kehadele teistmoodi. Kui hämmastavalt ilusad on inimkehad. Naised, mehed. Kuidas sa võid näpuga silitades leida sadu kordi läbi käidud radadelt alati midagi uut, huvitava lihasetukse, teistsuguse nahatekstuuri, uue soojuse. Kuidas vahepeal ongi nii, et jumaldamine on ainus õige sõna, mida kasutada. Heas mõttes, mitte woman being lost.

Mõtlesin, kuidas kehad muutuvad. Igapäevaselt – uued kriimustused, uued sinikad, lühemad juuksed, vähem karvu, rohkem karvu. Pinges näolihased, vihane selg. Versus üleni naeratav keha ja inimene. Soe keha. Külm keha. Soojast kehast jäänud jahenev voodipool.

/

Tänaval kõndides viirastusid koertega naised ja Godspeed You! Black Emperori prantsuse (?) keeles leelotavad lapsed (Potsataja teab ja Jri teab), mis segunesid Imogen Heapi reaga “Mm, what you said…”

Maailm keerles ja pöörles ja taarus ja ma panin silmad kinni ja ikka tundsin ära koduaia lõhna.

Meelde tuli hoopis üks teine maikuu, mis oli täis kommunikatsiooniteooriaid ja bakalaureusetööd ja oo-milliseid-öid. Tunne on praegu samasugune, veidralt tasakaalutu ja mingi kummalise uue tuleviku ootel.

Mis siis, et optimist olla on igav. Ma vahepeal luban endale luksust olla igav. Igav olla on vahepeal üks maailma toredamatest asjadest.

/

Ja siis see vestluskatke metsast. Sellest, kuidas aeg tormab, kuidas kell peas tiksub, aga kuidas sa veel ikka ei tea, mis sust saab või kas sa teed õiget asja. Sellest, kuidas sa teed alati vapra näo, sest olles 30 ei ole kümme aastat enam sama, mis olles 20.

Ja kuidas salamisi loodad, et plaanid lähevad plaanitult, aga nad enamasti ei lähe. Enamasti on isegi parem, kui sul pole plaani, nimekirja, to do listi.

Miks ma siis ikka neid koostada tahan?

/

‘Love’, this English word: like other English words it has tense. ‘Loved’ or ‘will love’ or ‘have loved’. All these specific tenses mean Love is time-limited thing. Not infinite. /—/

Love in Chinese means a being, a situation, a circumstance. Love is existence, holding past and future. If our love existed in Chinese tense, then it will last for ever. It will be infinite.

Kaitstud: not

Määratlemata Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

To view this protected post, enter the password below:


oh

hoomamatu 4 Replies

Ma olen just avastanud imeliku viisi oma seljanärvivaluraviks.

Ma olen päev läbi lasknud silda.

No teate küll, silda noh. See on mitmel põhjusel imelik. Esiteks juba sellel põhjusel, et ma seda üldse suudan teha pärast kõiki neid aastaid (aga samas, ma ometi ju KÄIN poksimas ja maadlemas, kui ma parasjagu halvatud pole), aga teiseks… Ma ei suuda eriti näiteks pead keerata või muud inimestele tavapärast teha, aga kummalisel kombel silla tegemine tundub taevalikult mõnus. Kui tervislik see TEGELIKULT on, selgub homme ärgates.

Elagu!