Tegin Jaanika eeskujul kah endale oma Meez-avatari. Pakskass on muidugi Miuksu.
Ja kuna tüdrukud ei kasva kunagi suureks ning hullult äge on nukkudele riideid selga panna, siis muutsin ma oma Meezi selliseks, nagu ta (st mina) eile Fixi “Tsirkuse” järgi karates oli. Umbestäpselt sama tobe, pudeli asemel oli ainult jäätee käes.
Täna saab rokiklubi nelja-aastaseks. Selleks puhuks otsisin arhiivist välja vana sissekande, mis kirjeldab rokiklubi avamispidu. Täna läheme me muidugi ka täielises kooseisus kohale, sest kodu on kodu on kodu.
/
20. jaanuar 2005 kirjutab 20aastane (palun seda teksti lugedes meeles pidada) Daki:
sõnulseletamatu rõõm, mida võib põhjustada ainult muusika. ja lugemine. samas hõljun ikka veel kainuse (või peaks kasutama sõna selguse?) ja purjusoleku roosades sfäärides. ei saa kuidagi maapeale. peavalu lükkan tablettide abil edasi. sest magada ei tohi. peab õhtuni üleval olema. et ikka oleks mingigi rütm öö ja päeva vahel.
eile oli. oi, oli. alguses ei saanud vedama, siis ei saanud enam pidama. ja kusjuures, uskumatu oli. tõeline rock’n’roll ja dekadents, armastan. rohkelt alkoholi. palju vanakooli ja uuekooli rocki. inimesed. oo, millised seinast seina inimesed. riietused. näod. stiilid. roll oli tõeline rokihiid, võiks öelda. väga, kordan, väga šeff, jaa. ja nad sõitsid mingi vana mootorrattaga. mille bensiinipaak pärast lagunes ja kõik aurudega üle kallas, see oli õudne kahjuks. seega on mul täna veel tõeline bensiinimürgitus ja kardan järgmine kord bensiinihaisu tundes tõelised krambid saada.
aga muidu oli väga šeff, nagu pidigi olema. baarmäni saime birxiga letile ronima (“tee üks blowjob, lauri!” – “siin või tagaruumis?”), mida ma nägin küll esimest korda. et ta niimoodi letile roniks. aga enivei, ma olen, birx, sulle 4 blowjobi sees 
hiljem oli seesama baarmän väga segi, pakkus avalikult välja võistluse “kes ütleb mulle koksi, mida ma ei tea, saab selle minu kulul” ja kaotas birxile haledalt (kokteil “roheline apelsin” ehk siis tavaline pisang apelsinimahlaga), mille järel ta jõi ära minu absindi ja kukkus klaasidesse. siis eskorditi ta kuhugi vasakule. me birxiga naljast kõveras. õelad, nagu me oleme.
mingi hetk tekitas roll mulle tõelise paanika, hõigates mikrofoni, et “tüdrukud on plaaninud mulle üllatust, aga nad ei julge…” ja “üllatus”, ma sain teada, tähendas mind trummide taga. õnneks ma suutsin ära põgeneda sellise jobutuse eest. õnneks.
aga sly oli tõeline rõõm, olgugi, et lõpuks veits uimas(-ne) rõõm. nüüd on ta rõõm soomes, jälle. kurtis mulle eile, et miks tema peab koguaeg käima siin, miks meie tal külas ei käi. lubasin minna kevadel. mingi hetk me sikiga karjusime teineteise peale. mingi hetk tegi keegi mu tätokast pilti ja oli ise jube uhke selle üle. et tabas mind omast arust off guard vmt.
mingi hetk karjatas keegi mulle: “issand, sul on ju nii ilusad silmad!”
ja mu eks filmis seal bändi, mille peale mina küsisin “kas sa oled piisavalt kaine selleks?” ja mille peale tema sõber minult küsis: “oled sa piisavalt kaine, et seda küsida?” ja seda lauset pildusime me terve õhtu jooksul teineteisele.
siis saabus birx, koos temaga rõõm ja üldse. siis me avastasime, et L-tähe kujuliselt asetatud pöial ja nimetissõrm näitavad mehe peenise suurust, õigemini nende sõrmede diagonaal. niet kui ma oleks mees, siis oleks mul väiksem kui birxil. goddamnit. aga enivei, mõnda aega pakkus meile lõbu proovida seda teooriat tõestada. ehksiis, kuna mul oli seal… khm.. kuidas nüüd öeldagi? mul oli võimalus seda teooriat testida eelnevalt kontrollitud valimi peal. käisin ja palusin neil oma sõrmi L-kujuliseks panna, ise hindavalt uurides ja erinevate mälupiltide vahel surfates. teooria sai suhteliselt tõestatud. kuigi, oleks vaja suuremat valimit. aga noh, missealikka. me polegi teadlased ju. kuigi, võiks ju =D seksiparadigma, ütleks märt. ma arvan.
tänane päev läheb susumi yokota helide saatel, olemine on äärmiselt kehv. tomatimahl ja gaseeritud vesi on sõbrad. ja paratsetamool.
i love you, and some of you are even interesting.
ja eilset päeva iseloomustab Kurt Cobaini tsitaat: “If it’s illegal to rock and roll, throw my ass in jail!”
/
Lõppu temaatiline muusikapala. We’re gonna rock! Twisted Sister – “I Wanna Rock”.
[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/1-twisted-sister-i-wanna-rock.mp3]
Kuna ma eriti raadiot ei kuula, siis avastasin alles läbi Poola sõites ja kohalikke raadioid kuulates uue armsa lauljatari – norrakast Maria Mena ja tema loo “All this time”. Uskumatult armas hääl on tal. Ja ta ise on ka nii armas, et tahaks kohe suureks kasvades temaks saada (kuigi ta on must noorem). Huvitaval kombel on tal juba viis albumit väljas ja ma ei olnudki varem temast kuulnud… Egas midagi, tuleb tasa teha…
Note to self: hiljem rääkida sellest, mida ma trenni riietusruumis kuulsin.
Vaatasin just nüüdsama aknast välja ja mida ma näen: pilt justkui mõnest filmist välja astunud. Naabermaja prügikasti juures seisab rollerivend, mootorrattakiiver peas, taskulamp käes ja vaatab prügi läbi. Väga hoolikalt, kõiki pabereid sorteerides. Helistasin siis Birxile ja tuleb välja, et meie majade juures ongi selline asi pühapäevaõhtuti traditsiooniks – käivad tüübid rolleritega ja sordivad prügikaste, enne esmaspäevast prügipäeva. Telefoniga rääkides piilusin uuesti ja nägingi, et rollerikustil on kaaslane, kel õlul miski metallkonstruktsioon. Sõitsidki koos minema.
Hämmastav.
Startisime reede hommikul, suhteliselt vara: kell helises umbes kell 6, umbes kell pool 7 sosistas Inimene, et läheb paneb kohvivee tulele ja umbes kell pool 8 hakkasime kodust liikuma. Mõned olulised tiirud (Hetsa peale, V.-le haiglasse filmid) tehtud, hakkasime Võru poole sõitma, kus põhikampaania bussiga ja käruga ja jõuluõlledega ootas.
Noh, õlled olid muidugi neile, kel pühad liiga pikaks veninud olid.
Tee oli pikk, oi, kui pikk. Aga seltskond on see-eest super. Naermislihased on nii valusad, et hoia ja keela. Autos käis terve tee selline jutt, et anna aga minna. No tõesõna, selliseid lõuapoolikuid ikka annab otsida. Kogu selle 24 tunni jooksul, mis me Martini poole kütsime (see on see linnake, kus me elame ja laudame), oli vist tund aega, kui autos vaikus valitses. Ülejäänud aeg on kulunud mölale ja hirnumisele.
Jajah, olengi olnud nüüd kaks päeva haige. Palavikku õieti pole, aga ilge on olla, tatti voolab ojadena ja muidu olen üks kaunis printsess herneteral, hääl käriseb nigu vanal joodikul ja köhaga saaks kopsuhaigla edetabelisse.
Toitunud olen jääkidest ja suppidest, kahe retseptid panen üles kah. St kaht olengi jõudnud teha – jagus ilusti mitu päeva elada. Õigemini, peab veel teisipäevani välja venitama. Söögiga. Süüa saab muidugi ka veel enne teha, sest võtsin enda peale centerpiece-prae tegemise (teen selle päev enne valmis ja võtan ema juurde kaasa), muuhulgas otsustasin ka midagi magusat lauale teha. Muidugi lisaks traditsiooniks (vist…) saanud meekoogile, mille retsepti leiab Õhtulehest, artikli lõpust. Hullult hea kook on, tegelt ka. Ja lihtne teha.
Ehk siis kokanduseri jätkub ja jätkub. Vahepeal, kui natuke helgem on olla ja peab niikuinii asjalikumaks hakkama (homme), ka kirjandusjuttu. Nagu lubatud.
Igal juhul, selle aasta jõulumenüüs on siis minu poolt part apelsinikastmes (Duck a L’Orange) ja šokolaadibrownied šokolaadidipiga. Kui te veel ei tea, mida teha, siis üks hea sait, kuhu, tundub, on kokku koondatud kõik internetis leiduvad superretseptid proffidelt ja amatööridelt: TasteSpotting.
Ja homme kaks supiretsepti, kui aega ja jaksu on ja ei lähe meelest pilte sisse tõmmata. Panen üles ka kaks supiretsepti, millest siin neil haiguspäevil elanud olen.
Üldiselt aga, köhhpähh, hoidke must eemale, see on suure tõenäosusega viirus, mis mus elab ja õilmitseb.
Tööintervjuud on kahtlased asjad. Ses mõttes, et jube keeruline on näidata end kõige paremast küljest lühikese aja jooksul, olles seejuures adekvaatne ja enesekindel. Sest noh, esiteks oled sa pabinas ja teiseks võid sa olla roostes, nagu mina. Pluss ma ei ole kunagi olnud eriti hea müügiinimene, saati suudan ma siis hästi iseennast müüa. Tööd, jah, oskan ma küll teha, aga müümisega on raskusi.
Birx saatis enne minekut julgustava sõnumi, et ole sina ise. Kogemuse järgi võin öelda, et “mina ise” on puterdav, sõnu sassi ajav ja vahepeal ajukülmuv tšikk, kes alles pärast pooletunnist vestlust suutis normaalse lausega maha saada.
Okei, võib-olla polnud asi nüüd nii hull ka. Aga pärast intervjuud käib see miljon korda peast läbi ning päev otsa mõtled ainult sellele, mida oleks võinud paremini teha. Oleks mul siis vähemalt Tikri enesekindluski, kunagi ta kirjutas, et tööintervjuud on tema nõrgad kohad, aga vähemalt suudab ta end kiiresti töötades tõestada. Ma ei olnud täna isegi selles kindel (pakutav koht oli küll paberite järgi erialane, aga mu eriala on ju ajakirjandus ja suhtekorraldus, kusjuures seda teist poolt pole ma ju üldse praktiseerinud, ainult teoorias).
Noh, igal juhul. Kogemus jälle juures ja pealegi on täna esitlus, mille pärast ka veel muretsema peab.
Õnneks tegin ma õige valiku muusika osas, kui intervjuule sõitsin: kui saan, siis saan, ja kui ma ei saagi, siis ei saa.
[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/09-dago-noorte-inimeste-laul.mp3]Vaata, Birxu pani rohkem üles tema asju.
(Mul on hommikul tööintervjuu ja ma võtsin selleks valmistumiseks ramsist neli paksu raamatut, aga selle asemel, et õppida, vaatan ma hoopis asju, mis mind naerma ajavad.
Loodetavasti töötab see süsteem heasti ja ma lähen varsti rahulikult magama ja ärkan hommikul rõõsalt ja õpin hoopis siis.)
