Tag Archives: hoomamatu

and i look and i find i still love you

hoomamatu 4 Replies

Kui keegi üldse kunagi on leidnud, et ma annan teile head muusikat;

kui keegi üldse on kunagi leidnud muusikast selle mõtte, mis ma olen jätnud ütlemata;

kui üldse, lihtsalt, te olete kuulanud või kuulamata-vaatamata jätnud, siis seda te PEATE:

See oli viimane Freddie video. Ja pange tähele tema viimaseid sõnu tervele maailmale: “I still love you…” Haigusest puretud, kõhn, vaevatud, aga ikkagi meie Freddie…

See on lihtsalt niivõrd hea, võiks öelda, et isegi üks parimaid lugusid iial. Ja päriselt, kui ma ütlen iial, siis ma mõtlen “Bohemian Rhapsody”-iial, ma mõtlen “Smells Like Teens Spirit”-iial, ma mõtlen “You Give Love A Bad Name”-iial, ma mõtlen “London Calling”-iial, ma mõtlen “Baba O’Reily”-iial, ma mõtlen “My Generation”-iial, ma mõtlen “Jailhouse Rock”-iial, ma mõtlen “Yesterday”-iial, ma mõtlen “Riders on the Storm”-iial, ma mõtlen “Paradise City”-iial, “The Wall”-iial, “Voodoo Child”-iial…

Mida teha sõltlastega…

hoomamatu 5 Replies

…ehk mida teha, kui su sõpru on tabanud lauajalgpallipalavik.

Et otsast alustada, tuleb kõigepealt meelde tuletada tavalist pubiõhtut umbes kuu aega tagasi. Picture this: seltskond noori rõõsapõskseid neidiseid istub pühal neljapäevaõhtul laua taga, rüüpab kosutavat jooki, jutleb, naerab, teeb lolle nägusid ja aeg-ajalt arutab käsitööd (tasub mainida, et tegu on siiski käsitööklubi ja naisriistvõimlejate klubi Kiira-Käära iganädalase koosolekuga). Vahepeal tõuseb üks blond tütarlaps teiste seast (nimetagem teda koodnimega… ee… Väike-Liis), kõnnib rahutu moega tagumisse saali, kus mõned külastajad lauajalkat taovad. Olenevalt sellest, kaua Väiksel-Liisil oma võluvate suurte silmadega mängijaid võludes aega läheb, jääb ta ka ära, tehes harilikult mõned tiirud lauajalkat.

Ülejäänud käsitööklubi istub senikaua õndsas teadmatuses õlleklaaside taga ning kui olukord on väga hapu (ehk Väiksel-Liisil pole kellegagi mängida) on nõus end ohvriks tuues mõned tiirud temaga mängima. Sest kuidas sa ikka neile ilusatele silmadele ja pruntis huultele ära ütled!

Nüüd aga tehkem ajahüpe olevikku, näiteks eilsesse õhtusse. Picture this. Rõõsapõsksetest neidistest on kodubaari jõudnud vaid kolm, kui juba ostetakse igaks juhuks viis lauajalkažetooni. Piia käed hakkavad juba kergelt värisema ning õige pea on võistkond “Möiarakarud” (kuigi nad ise end nii ei nimeta; ja ka teised nimetavad neid sageli vaid “Kaheks Liisiks”, sest paratamatult on 2/3 jalkahullude nimeks Liis ja paistab, et nime Piia on suvalistel õnnetutel, kes kohe Piia ja Liisi (mitte eelpoolmainit Väike-Liis) käest kotti saavad, keeruline meelde jätta – lihtsam on kõiki tšikke mängulaua taga lihtsalt Liisiks kutsuda, mõnikord läheb ikka täppi!) end lauajalka taha ära sättinud. Nüüd tuleb vaid oodata, kuni mõni õnnetu lauajalkahuviline sõpradepaar neile läheneb ja mõned mängud pakub teha. Või hõiskab “võitja lauas”, mis iseenesestmõistetavalt tähendab, et kes iganes antud mängu võidab, peab lauale lähenenutega mängima.

Teatud osa pahaaimamatutest lauajalkahuvilistest ei tea kahjuks, et Möirakarude (ehk Piia ja Liisi) näol on tegu raskekujulist lauajalgpallisõltuvust põdevate isenditega, kes lisaks sellele, et on mängust haiglaselt vaimustuses, oskavad seda ka mängida. Muratile jäävad küll ilmselt alla, aga keskmisele pubikülastajale teevad ära.

Kogu selle aja, kui Möirakarud oma järgmisi ohvreid passivad ja tümaks teevad, istuvad Daki ja Birx müüriääre peal Möirakarude selja taga ning vastavalt vajadusele häirivad vaenlasi, panevad peale needusi, elavad häälekalt kaasa, sooritavad võidutantsu.

Mängida Dakil ja Birxil üldiselt ei lubata. Nende ülesanne on olla lihtsalt ilus ja omadele kaasa elada.

On ütlematagi selge, et mõistlikust ja tsiviliseeritud vestlusest ei tule neil puhkudel eriti midagi välja. Abi ei ole ka teise baari minekust – kahjuks kolmest kohast, kus Tartu linnas üldse tasub veel käia ja kus end saab koduselt tunda – on kõigis lauajalgpallilauad olemas ning kahes tehakse suisa turniiregi. Möirakarude vapper naiskond (jaa! naiskond! hoolimata sellest, et nii mõnigi õnnetu ohver paistab olevat üllatunud, kui saab teada, et nende rind ei olegi karvane) seni veel turniiridel osalenud pole, aga praegu käib alles ka treeningperiood ning varsti on plaan Tartu lauajalkaskenele siseneda võimsa avalöögiga (pun intended).

Pealkirjas esitatud küsimusele aga mul ega Birxil veel vastust pole. Praegu me üritame haigetest inimestest aru saada ning oleme rahul sellega, kui aeg-ajalt ka meil lastakse sõna sekka öelda (ehk mõni mäng teha). Kuid peagi, oo, peagi! Me veel leiame mooduse, et oma sõbrad sellest needusest veel tagasi tuua!

Pildil klassikalist diversiooni esitav Birx:

birx

Pildi autor: Piia (hetkel millegipärast ei mänginud)

Ja tänase postituse tervituslugu läheb samuti Piiale.

piia says: aga vähemalt pole spice girls
piia says: ma olin eile sunnitud ripiidi peal spice girlsi plaati kuulama
daki says: ai
daki says: hullult ai
piia says: onju

Ja kui kedagi huvitab, siis võrdluseks nende comeback-video.

Kirjutamisest

hoomamatu 4 Replies

trükk

Kes on vähegi jälginud minu ja Epu tegemisi, see teab, et raamat “Meestest, lihtsalt” peaks peagi järje saama. Ja mis võiks

olla kergem, kui hakata kirjutama kirjutama pärast kahenädalast haiguslehte (loe: puhastumist tootmisest kirjutamisest)? Vale… Praegu mulle tundub, et pole midagi raskemat.

Jah, ma tegin kõik ettevalmistused, mis ma tavaliselt teen, enne kui kirjutama kirjutama hakkan. Valisin välja hea tagasihoidliku muusika (Peter Grant, Rufus Wainright, Alexi Murdoch, House’i soundtrack), panin lavendlilõhnalise küünla põlema (olgu, see on uus traditsioon), peksin kõik kodust minema, et saaks rahus olla ja riputasin “do not disturb”-sildi uksele (olgu, see on uksel juba alates pühapäevast, kui ma suurest solvumisest kõik oma kallid pantvangi võtsin ja otsustasin, et ei lase neid minema ja et maailm käigu kuradile), avasin igaks juhuks pudeli cabernet sauvignon´d…

Ja kirjutasin valmis ühe keskpäraste mitte mingit mõtet omava heietuse.

Bläh.

Nüüd olen ma jõudnud, selle asemel, et kirjutada:

  • teha kaks korda turiseisu
  • üritanud (ebaõnnestunult) teha silda
  • võimelnud niisama
  • teinud kümme kätekõverdust (mis siis, et mul on trennist käed nii musklisse läinud viimasel ajal)
  • teinud kaks (!) salasuitsu
  • lugenud läbi kogu Google Readeri
  • kiusanud ja pildistanud kasse
  • teinud kolm korda uue soengu (jõudnud sellega tagasi algusse, ehk esimese juurde)
  • kuulanud Britney Spearsi (do not ask)
  • näidanud endale peeglis keelt
  • alustanud kirjutamist, ebaõnnestunud

Asja ei tee paremaks ka tõsiasi, et meie ideekoosolek Epuga oli millalgi mõned kuud tagasi ja mul ei ole sellest suuremat mälestust (kui ainult see, et sisse jäi hea tunne ja veendumus, et sellest tuleb parem raamat kui “Mehed”), ehk siis – ma ei oska kuskilt alustada!

Naised. On. Keerulised.

—————-
Now playing: Justin Timberlake – What Goes Around…/…Comes Around Interlude
via FoxyTunes

Saladustest

hoomamatu 23 Replies

On üks inimene, kelle kohta ma tean saladust. Ma arvan, et see on piinlik saladus, mida ta tahaks hoida enda teada. Ta ilmselt ei kujutagi ette, et mina seda teada võin. Ta ei tule selle pealegi, et keegi, keda ta pole elus kohanud, võib tema kohta teada nii isiklikku asja. Aga Eesti on väike, üks poetab ühe lausejupi, mõni aeg hiljem keegi teine teises kontekstis teise ja lõpuks ongi sul pilt koos. Mitte, et sa selleks eriti vaeva näeksid. Ja mitte, et keegi oleks tahtlikult temaga seotud fakte loopinud. Ikka niimoodi, juhuslikult. Üldse mitte halba tahtes. Smalltalk’i korras.

Ja nüüd on nii, et mina tean selle inimese kohta midagi päris olulist ja kui ta seda teaks, siis oleks tal kindlasti piinlik, ja mul ka. Sest ei olnud ju nii, et ma lihtsalt läksin ja võtsin kätte ja hakkasin täiesti võõra, või õigemini, tuttava tuttavate tuttava kohta infot koguma. Lihtsalt läks nii, nagu juba öeldud.

Muidugi ei peaks see inimene muretsema. Tegu on küll tõsiasjaga, mis halba kastmesse valatult ja kallutatuna, meelevaldseid fakte ja järeldusi lisades võiks selle inimese mainele nii mõndagi teha. Kui oleks olemas sellised halvad ja õelad inimesed, kes leiavad taolisest asjast mõnu. Mina ei näe põhjust, miks ma peaks – õigemini, esimese hooga ei mõtleks isegi vahendeid välja – sellele võõrale inimesele, kelle saladust ma juhtun teadma, haiget tegema sellega, et annan talle kuidagi märku, et ma tean. See ju ei muuda midagi.

See on täiesti normaalne, et inimestel on saladused või lihtsalt asjad, mida nad ei taha kõva häälega laiale maailmale teatada. Kuigi, tõsi, vastupidiselt igasugusele loogikale – maailma huvitaks. Isegi täiesti tavalise, suvalise, hariliku inimese elu räpased üksikasjad huvitavad meid, sest… Eks sellel ole mitmeid põhjuseid. Uudishimu, vist peamiselt. No nagu sa vaatad dokfilmi rinnaimplantaatide paigaldamisest ja ilgelt rõve on, aga ikka vaatad, huvi pärast. Kui meid ei huvitaks, siis ei oleks turgu ei tabloididel, seltskonnaajakirjadel ega ladina-ameerika seepidel.

Muidugi huvitab meid kuulsuste eraelu. Rikkad ja ilusad, iidolid, jumalused – meid huvitab, kas nad ongi täiuslikud. Ja me oleme salaja rõõmsad, kui tuleb välja, et nad ei ole. Kui ka nemad vahepeal libastuvad, lähevad natuke lolliks, kaotavad armastatu või töö. Me oleme salaja rõõmsad, et puhh, õnneks! Ja me paneme ajakirja kinni ning teeme oma perele süüa. Ning oleme rõõmsad, et me oleme tavalised inimesed ja et meie tülid abikaasa või naabrinaisega ei jõua ajalehveergudele, kus seda saaksid lugeda tuhanded inimesed. Ja meie üle naerda, või meile kaasa tunda. Või üldse, meist teada. Sellistel hetkedel, kui Britney end kiilaks ajab või Lindsay jälle võõrutuskliinikusse saadetakse või Amy laval segi on ja ropendab – sellistel hetkedel oleme me rõõmsad, et me oleme tavalised. Et me ei ole nemad. Mis siis, et nad on (parimatel päevadel) ilusad, nad on rikkad ja populaarsed ja neid teab terve maailm. Ning nende saladusi tahab teada terve maailm.

*

Kõigil on saladused. Kõik hoiavad asju, mida nad ei taha jagada mitte kellegagi, soovitavalt mitte kunagi. Siis on veel hulk saladusi, mida teab su sisering, su lähedased. Need võib-olla polegi niivõrd saladused, kui lihtsalt isiklikud asjad, millel pole teistega suurt pistmist.

Ja see ongi normaalne maailmakord. Et üks ringkond, tuttavad ja pooltuttavad teavad sust vähem kui teavad su lähedased. Ning ma usun, et kui sa oled avaliku elu tegelane, siis on ikkagi teatud asjad, mis ei ole ei ajakirjanduse ega „avalikkuse” (milline peen nimetus räpaste saladuste näljase ja uudishimuliku rahvamassi kohta, kas pole?) asi teada. Õnneks on olemas ka ajakirjanduse eetika koodeks, mis sätestab, kui palju meedia tohib kellegi eraelus surkida. Isegi, kui ta on avaliku elu tegelane ja on olemas „avalik huvi”. Eetikakoodeksis on mitu head ja õilist sellesisulist punkti (näiteks 1.5 – Ajakirjandus ei tohi oma tegevusega kellelegi tekitada pőhjendamatuid kannatusi, veendumata, et avalikkusel on tőesti vaja seda informatsiooni teada; ja punkt 4.9 – Inimese eraelu puutumatust rikkuvaid materjale avaldatakse vaid juhul, kui avalikkuse huvid kaaluvad üles inimese őiguse privaatsusele).

Vahepeal ma mõtlen, et oleks aeg, kui blogimaailm hakkaks paremini isereguleeruma. Eetikakoodeksi lõid ju ajakirjanikud. Miks blogijad ei võiks luua blogide eetikakoodeksit? Ma tean, see on väga segan asi ning väga vaieldav, algab see vaidlus sõnadega „Blogi ei ole ajakirjandus, ei ole kunagi olnud ega ole ka tulevikus.” Ning ma mõistan seda. Sellepärast ma siin rohkem selle üle ei arutle, et tegu on märksa laiahaardelisema küsimusega, kui lubate, siis isegi filosoofilise ja moraalse dilemmaga.

Ma arvan, et iga blogija ise loobki oma eetikakoodeksi, kirjutades nii nagu ta kirjutab. Ainult et blogimaaimas ei ole seaduseid, siin ei kaitse meid keegi, kui tuleb välja, et mõne blogija moraal erineb üldsuse omast. Kui riik üldjuhul saab mind kaitsta laimamise eest, siis blogimaailmas pole riiki. Eriti, kui tegu on pretsedendiga.

Sellel, kui palju muudes blogides minu kohta kirja pandust on tõsi, polegi üldse oluline. Peaks olema oluline see, et kui mina seetõttu kannatan ja saan haiget (või kannatavad ja saavad haiget mu lähedased), siis ma peaks saama midagi teha. Aga praegu valitseb olukord, et ma ei saa.

Ja oluline on ka see, et ükskõik, kui palju kirjapandust on tõsi – suurem osa sealseid fakte, väiteid, üledramatiseerimisi, minunimelist ilukirjandust ja kogu seda kompotti poleks üldse vaja. Muude seaduste järgi. Ma leian, et ma pole nii suurel hulgal avaliku elu tegelane, et sellise informatsiooni avaldamine (või väljamõtlemine; või kogumine; või misiganes) oleks kuidagi moodi õigustatud. Ei ole. Tõsi, ma olen mingil määral avaliku elu tegelane, aga mitte sel määral – ja nb! Eetikakoodeksis näiteks oleks mul õigus sellele apelleerida, et oma privaatsust säilitada.

Aga jah, praegusel juhul ei ole see võimalik.

*

Blogijad ei peaks üldse olema avaliku elu tegelased, väga. Õigemini, blogi on ju isiklik päevaraamat, kus me avaldame rohkemal või vähemal määral isiklikku informatsiooni – tundeid, tegevusi, lemmikharrastusi, mõtteid, arvamusi. Minu meelest on privileeg, et meil on olemas üldse selline nähtus nagu blogimine ja et aina rohkem ja rohkem inimesi püüavad end igapäevaselt kirjalikult väljendada. Ja väljendavadki. Mõned halvemini, mõned paremini – aga see on privileeg. Et meil on selline võimalus piiluda teiste inimeste sisemaailmadesse vahetult, ilma tsensuurideta. Ning see on võib-olla natuke räpane, kuivõrd inimloomus (Sartre muide vihkas sõna „inimloomus” ja ei uskunud sellesse) kord juba on. Aga peamiselt siiski tahan ma jätkuvalt uskuda, et see ei ole räpane. Et see on põnev ja et see on siiras. See kaasaelamine, mis teiste eludest lugedes tuleb. See sõprus ja lähedus, mida sa inimestega tunned. Ning muud toredad asjad, mis blogimisega kaasnevad.

Aga Nobel leiutas ka dünamiidi ning tahtis, et seda kasutatakse ainult headel otstarvetel.

Jätkuvalt ma arvan, et blogijad peaksid olema täpselt nii palju avaliku elu tegelased, kui nad seda ise soovivad. Ja et seda peaksid lugejad austama. Ning ma jätkuvalt usun sellesse, et kui siin, Metsikus Läänes, ei kehti ühedki seadused, siis peame me ise olema piisavalt head, eetilised ja õilsad ning need seadused looma ning neist kinni hoidma. Näiteks olen ma nõus Martaga, kes alati tahab, et kui temast juttu on, talle ka lingiga viidatakse. Ning ma olen nõus paljude teiste reeglitega, mis erinevatel blogijatel aja jooksul tekkinud on. Ma tean, kui suurt kiusatust tekitab võimalus anonüümsuseks, ma tean, kuidas võib pähe lüüa populaarsus ja sellega kaasnev võim.

Ja ma tean, et ma olen jätkuvalt naiivne, et arvan – see on meie endi kätes olla HEAD INIMESED.

Marta vist kirjutas sellest ühes oma kommentaaris, et ta eeldab, et iga vastutulev inimene ei ründa teda noaga. Mina eeldan seda ka – suurem osa inimestest ilmselt eeldab, muidu ei saaks ju elada. Samamoodi olen ma oma blogimiskarjääri ajal eeldanud, et mu lugejad ei kasuta ära informatsiooni, mida ma neile annan, minu vastu. Sest miks peaks?, on minu loogika. Mina ju ei kasuta ära teiste inimeste vastu informatsiooni, mida ma neist tean. Olgu see juhuslikult minuni jõudnud saladus täiesti võõra inimese kohta või kõrtsilauas pealtkuuldud kild.

Ning jah, ma tean, ma OLEN seda kõike arvates naiivne. Hoolimata sadadest sellesisulistest vanasõnadest ei käitu küla koeraga kahjuks nii, nagu koer külaga. Ning viimasel ajal on väga raske uskuda ka karmasse – õigemini, see on päris segadusseajav, sest ma ei ole piisavalt objektiivne selleks, et suudaks asetada kaalukaussidele ühele poole minu enda teod, mis on teistele kannatusi põhjustanud ning teisele kaalukausile mu enda kannatused, ning siis vaadata, kas läheb kaldu või mitte. Seega, karma tuleb siinkohal välistada, või vähemalt ei ole see asi, millesse uskuda. Vähemalt hetkel.

Praegusel hetkel tunnen ma, et jääb vajaka meedia- ja kommunikatsiooniteadmistest, et antud teema üle pikemalt ja teaduspõhisemalt teoretiseerida. Ehk mõne aasta pärast, kui ma olen oma kondid ükskord suutnud magistriõpingutest läbi vedada, olen ma natuke pädevam, sest teema on iseenesest väga huvitav ja intrigeeriv sellele hallipäisele akadeemiku-vanamehele, kes mu sees elab (ja kes muuhulgas sosistab mulle vahepeal, kui väga talle meeldiks, kui ma koliksin elama TÜ raamatukokku).

*

Kogu mu pika ja lohiseva jutu mõte… Mitu mõtet on vist. Aga peamine, mis ma tahtsin teada anda:

  • Ma olen elus. Ning olen püüdnud hoida madalat profiili, sest… Imelik hakkas juba. Nagu olekski Britney. Ainult et pole ju.
  • Mul pole arvutit. Ma valasin sellele peale kohvi ja praegu on paranduses. Kauaks veel, ei tea.
  • Ma olen sinisel lehel, seega ei ole ka tööarvutit. Seetõttu pole ma olnud eriti aktiivne internetis.
  • Puhkus kulus ära ja võib-olla ma pikendan seda veelgi. Ma mõtlen, puhkus virtuaalsest maailmast.
  • Aga… Blogimine on saanud ikkagi väga suureks osaks mu elust ja ma veel ei tea, kas ma suudaksin päriselt lõpetada. Ma veel mõtlen selle üle ja annan teile kindlasti teada.

Ma loen Piret Bristoli uut raamatut „Paralleelmeri”, kust ma tahan teile välja kirjutada kaks-kolm tsitaati. Need panid mõtlema, sobisid meeleoludega.

Kaasaja inimese tavaline eluprobleem on, et ta ei suuda enam hästi hakkama saada, kui peab olema suhetes teistega. Üksi saab ta ehk isegi kõige paremini hakkama. /—/ Mida rohkem kasutatakse inimsuhetes internetti, seda kiiremini kaob inimeste tahe arendada sisemist tundlikkust. /—/ Hingele jääb internetis vähe ruumi. Internet tekitab illusoorse tunde, et kõik on võimalik – suhelda paljudega, rääkida kõigest. Kõik on lubatud. Aga päriselt ei teata teineteisest midagi. /—/ Paljudel on püsiühendus ja depressioon koos. Kui neid on palju, siis saavad nad teineteisest aru ja teineteist aidata. Sõnu, maske ning näivusi vaheldades suhtleb ühe masinaga teine vooluvõrku ühendatud masin.

(Piret Bristol, „Paralleelmeri”, 2007. Lk 42-43)