Lugesin nädalavahetusel läbi Reet Linna elulooraamatu. Kuna ma paralleelselt hakkasin lugema ka Anna Wintouri elulugu (Jerry Oppenheimeri “Front Row”, kusjuures, täitsa huvitav paralleel ka pealkirjades – Kapstas kirjutab, et mõtles alguses panna pealkirjaks “Liidegrupis sees”, kuna Reet seda väljendit intervjuude jooksul korduvalt kasutas), siis sain pidevalt võrrelda. Reet Linna on kahtlemata väga tegus ja oluline naine, kellel on olnud põnev elu, kuid kahjuks jäi raamatu lõpetamisel suhu paha maik. Või õigemini… Oli tunne, nagu oleks käest pannud ajakirja, kus sees intervjuu Linnaga. Aga raamat ei peaks ju olema nagu ajakiri? Ühesõnaga jäi tunne, et nii heast materjalist ei olnud võetud pooltki, mis oleks võinud.

Oppenheimer on muidugi oma ala professionaal. Tema lähenemine on hoopis teistsugune – selle asemel, et panna asjad kirja küsimuse-vastuse vormis, tegeles ta taustatööga. Intervjueeris Wintouri erinevatel eluperioodidel saatnud inimesi. Sidus need kõik kokku kauniks ja loogiliseks looks, lähenes romaanilikult, kui nii võib väljenduda. Ning lõpuks hakkas tema raamatu puhul häirima Anna Wintouri kaugus, pigem. Et kõik oli kirjas teiste suu läbi.

Selles mõttes ongi need kaks raamatut võrreldamatud – üks on kirjas mina-vaatepunktist, teine teiste-vaatepunktist. Mõlemal oma head ja vead. Aga Oppenheimeril on vigu vähem. Igas lauses on näha tugev taustatöö, miski pole jäänud kahe silma vahele, ning tunda on head toimetajakätt.

Linna (või siis õigemini Kapstase) raamatus aga jäid närima nii paljud asjad. Natuke nõrk toimetajatöö. Siis see “mina-mina-mina”. Ma ei ole kunagi Reet Linnaga ise rääkinud, ehk siis tundunuks mulle see raamat (ehk siis tema kõnepruuk) ka loogilisem. Nüüd aga tundus, et on natuke mindud kergema vastupanu teed. Kasvõi kõik need artiklidki, mis on pärast raamatut ilmunud – kõik näitavad, KUI palju saanuks veel teha, kui paljude inimestega rääkida, kui palju erinevaid kihte juurde põimida.

Samas, igaühe tõde ja elu ongi subjektiivne. Ehk ei tahaks ka mina selles olukorras, et keegi teine minu lugu oma silme läbi räägib või seda ümber üritab jutustada. Aga kas see on siis nüüd elulooraamat? Pigem tahaks ikkagi öelda, et see on üks pikaleveninud intervjuu. Tundub, et ka Linna ise ei olnud nendeks kohtumisteks just eriti ette valmistunud, hüppas teemalt-juhtumiselt järgmisele, nimed käisid siia-sinna… Natuke oleks võinud olla rohkem struktuuri, toimetajatööd, ühtepõimimist.

Kahjuks pole ma lugenud teisi Eesti esinaiste elulooraamatuid, aga nüüd, ma arvan, et võtan ette. Lihtsalt selleks, et näha, kuidas siis ikkagi Eestis neid elulooraamatuid tehakse. Et kas nüüd Linna oma on pigem reegel või hoopis erand.

Note to self: kirjutada sellest, kuidas blogi tähendus (enne vaat et hädavajalik koht murede-rõõmude vahendamiseks ja endas ja maailmaasjades selgusele jõudmiseks) on viimase poole+ aasta jooksul drastiliselt muutunud.

Kolitud. Vist.

Miuks on diivani all peidus ja Pussakas on nii väsinud rõdul end tolmuseks keerutamisest, et magab aknalaual, hambad laiali.

Minul on ikka veel liiga palju kaste ja väike meeleheide, et kuhu ja peamiselt, et miks, aga. Kui homme saab külmiku, siis saab peaaegu juba normaalset elu alustada ehk.

Gaasiboilerid on jätkuvalt pirtsakad, wifi ei tahtnud mitte end taha võtta, dušisegisti peaks ära vahetama, nagisid-nagisid-nagisid on vaja ja midagi veel, aga muidu on okei.

Millalgi võib soolaleivale, aga millal, ei tea veel.

ÕUMAIGAAD!!!

Vaatasin just Criminal Mindsi 3. hooaja viimase osa ära ja karjusin meeleheitest. MISMÕTTES lendab kogu tiim õhku? Või lendab ainult üks õhku? Sel juhul kes? Palun-palun-palun-palun mitte Derek, jätke Derek rahule, kas te pole tema kõhtu näinud siis või?!

Oh jumal, ma ei suuda seda taluda. Ja järgmine hooaeg algab alles millalgi sügisel. Ohjumaljeesus küll.

/vasakule ära fännifoorumeid kammima, äkki keegi juba teab, kes (kui) sarjast lahkub/

Hiljem: no tore, nüüd ma olen veel rohkem meeleheitel, kuna olen oma sarjadega siin suures töö- ja kolimishoos maha jäänud ja sain just teada, et liiga palju inimesi sureb. Zach Bones’ist ja Dean Supernaturalis. Samas, Dean on juba paar korda surnud (või siis Sam, nad koguaeg surevad ja ärkavad jälle ellu, sest teevad kuradiga pakti), seega… Aga ikkagi! Ja üleüldse, mis surmahooaeg see on siin, ah? Amber House’is, CSIs Warrick, CSI Miamis sai kuuldavasti Horacio kuuli (mis ilmselt paljudele tähendab, et saab uuesti sarja vaatama hakata)…

Vahelepõige: mul just meenus, et ka Ghost Whispereri lõpustseenis ju selgus, et keegi on surnud, aga pole veel teada, kes. Kas tõesti see on stsenaristide kättemaks nüüd oma streigi järellainetuses? Ma-sen-dav.

Aga noh, fännid, kes on miljon korda rohkem fännimad kui mina (st teavad, mis SUV-dega tüübid sõidavad jne) on kindlad, et keegi ikka “meie omadest” surma ei saa, ja TV Guide’is kirjutati, et keegi saab tõsiselt haavata hoopis, seega… Ohneetud. Tuleb sügist oodata.

Õnneks Army Wives ja Psych hakkavad juba suvel. Hea seegi.

/vasakule ära telekast Ryan Reynoldsit südamerahustuseks vaatama/

Naljakas, avastasin just, et Gea on samalaadse postitusega hakkama saanud. Kae fänne 😀

/ja kõik see tuletab mulle meelde ühte Postsecreti saladust, mis nende Facebooki lehel oli…/

Daki: “Ma olen nii-ii vana! Ma just üritasin ühele noorukile seletada, kes on cougar* ja seda, et ma varsti kuulun ise ka nende hulka.”
Volberg: “Sinu alumine vanusepiir, keda sa tohid sebida, on vanus jagatud kahega ja liidetud seitse.”
Daki: “Oh, jumalasta hea, siis ma võin jätkuvalt kõiki sebida, kes on täisealised.”
Volberg: “Kuule, siis sa oled sama vana kui mina ju.”
Daki: “Okei, tegelt olen natuke vanem…”

Ehk siis esimene vanaduse tunnusmärk (cougar‘lus) kohtub järgmise vanaduse tunnusmärgiga (eitada oma tegelikku vanust (ja sellega haledalt vahele jääda)).

Pildid eilsest kiftist ajaveebipeost tulevad hiljem. Siin aga teaser:

—

* Wikipediast: Cougar refers to an older woman, usually in her 40s-60s^[11] who sexually pursues younger men in their 20s or early 30s. Term used by TV series 30 Rock (episode “Cougars”), How I Met Your Mother (episode “Aldrin Justice”), 2 and a half men (episode “Waiting For The Right Snapper”), Supernatural (episode “Red Sky at Morning”), the NBC reality TV show Age of Love, CBC’s jPod, and One Tree Hill.

On film, it was used in 2004’s National Lampoon’s Going the Distance and in 2007’s Ocean’s Thirteen. The 2007 film Cougar Club was dedicated to the subject – its plot was about two males creating a club where parties are thrown where male members get the chance to meet and have sexual encounters with “cougars”.

Selle tänase uskumatu mängu jooksul suutsin ma endale mõlema käe sõrmed siniseks plaksutada. Sõrmuste vastu ilmselt.

Aga see oli lihtsalt uskumatu… Olla 20 punktiga kuni viimase veerandajani kaotusseisus ja siis tõusta tuhast… Uskumatu. Ma nutsin ja karjusin ja nutsin ja naersin ja hüppasin ja kallistasin ja karjusin ja nutsin ja naersin…

Ja seda ka, et Tsintsadze-sugust mängijat oli ammu vaja.

Ja seda ka – et pole maailmas ülevaimat tunnet, kui pärast nii pingelist mängu ja sellist võitu näha, kuidas meeskond tuleb ja viskub fännide ette kõhuli.

Ma olen uhke, et ma olen tartlane ja ma olen uhke, et… Ma olen lihtsalt väga uhke.

I believe that voices of fear, both from without and within, can only be dispelled by trusting the voice that comes from the heart. Be still and listen to it. If it speaks of love and compassion for others, for the world itself, it just might be the voice of God — or a reasonable facsimile. If, however, it snarls with fear for the unknown, fear of losing what you have or of not getting what you want, then it just might be the voice of Rupert Murdoch – or a reasonable facsimile.

(Chuck Lorrel on komme oma sarjade lõppu lisada kaardikesi mõtteteradega. See oli tänase “The Big Bang Theory” lõpus.)