Üks: siuke tunne, et kevad on hinges, aga tegelikult on vist niisama psühhomotoorne rahutus koos hariliku maniakaalperioodiga. Õah. Tuleb normaalseks hakata, tõesõna.
Tag Archives: hoomamatu
lihtsalt teadaandeks
Laenuarvuti aeg sai otsa ja mu pärisarvuti pole ikka veel töökojast tagasi (nädala alguses lubati, et selle nädala jooksul saab!), tuleval nädalal on ka palju ringisõitmist ja möllamist, nii et ühesõnaga võtsin vastu otsuse – blogi/arvutipaus!
Meili ikka loen, kui saan. Aga mitte nii sageli, kui varem.
raamatud sõbrahinnaga!
Tere lapsed, see on reklaampostitus.
Et siis, kui te täna olete Tähtvere päevadel käimas või niisama käite mööda linna ringi ja mõtlete, et oh, üks raamat kuluks praegu ära, siis tulge astuge Petrone Print ruumidest läbi (Kastani 1, II korrus), saab soodsalt! Ja siit saab vaadata, mis raamatud meil olemas on.
Ikka teie,
Daki
iseendale
Kopin siia oma sünnihoroskoobi, on küll pikk ja lahmakas, aga eks ta ongi rohkem iseendale. Põnevamad-täpsemad-küsimus tekitavamad kohad kriipsutasin alla. SLÕLis saab teha muidu.
eestlased, heihoo
Afa kirjutab, lisada suurt midagi pole. Ikka hästi pannakse meil siin Eestis. Kõigepealt kehtestame lastetusmaksu ja siis võtame ära need vähesedki toetused, mis aitavad eestlasi ja eestlust muul moel elus hoida. Hästi elame.
avgust
Kesklinnas elamise plussid:
+kõik on maru lähedal, nii et isegi sellise ilmaga, kui ei taha üldse välja minna, ei jää nälga, sest kaubamajja saab põhimõtteliselt ühe sammuga ja kui ma sooviks, võiksin ma seda (kaubamaja siis) kividega loopida
+koju ei pea taksoga sõitma, kui, siis ainult Birxi juurest
+isegi sinna äärelinna, kus elab Epp, jalutab põhimõtteliselt 20 minutiga
+kui president peaks mööda sõitma või akna all toimub paraad (vist varsti tuleb!), siis ma saan seda loožikohalt jälgida
Kesklinnas elamise miinused:
-aknad lähevad momentaanselt pärast pesu uuesti mustaks
-juba kolmandat hommikut ärkan ma selle peale, et keegi lihtsalt möliseb valjuhääldisse kuskil linnas
-tropid pargivad hoovi kinni
-üldse on sitt siia sisse keerata ja välja sõitmisel on alati šanss mõni inimene alla ajada
-müra!
//
Tegelt ma tahtsin kirjutada sügavamõttelist sissekannet sellest, kuidas ma ei ole viitsinud veel diivanit kokku panna pärast seda korda, kui Birx eelmisel nädalal või kunagi minu juures kräššis, ja kuidas me Pussakaga selles diivanvoodis nüüd mõnusamate kohtade pärast võitleme; ja milline on üldse kõige selle seos minuga ja minu kohaga universumis, aga vihm on nii trööstitu, et sellest tuleks üks veider-veider sissekanne. Selle asemel jalutame hoopis mööda minevikuradasid ja meenutame, mida on Daki teinud varem 25. augustil.
“Ma ei tea, kas see teeb mind paremaks inimeseks, aga eks seda ole näha.” (25.08.07)
“Aga meie kärbsepaberi külge pole veel ükski kärbes jäänud. Just nüüd jäi sinna kinni Andris, esimene liimpaberi saak. Minul oli jube naljakas, Andris oli püha viha täis, liimine ja on kindel, et kogu liimpaberimajandus on minu süü.” (25.08.06)
“Varvikute kandmisega on nagu stringidega. Kui neid esimest korda jalga/selga panna, siis on imelik tunne.” (25.08.05)
“sest kõigil oli paha ja kõik mõistsid üksteist ja nii me siis heietasime eelmise õhtu sündmusi ja suitsetasime veits ja jõime õlut veits ja hakkaski hea lõpuks.” (25.08.04)
2004. aastal kirjutasin ma nimelt värviliselt, jajah.
Nii palju siis sellest. On olnud aegu, on olnud aegu.
lisa:
27. vanaduse tundemärk võiks olla midagi sellist: kui sa käid klubis, siis peaaegu iga inimene, kellega sa seal kohtud ja juttu ajad, osutub sinust vähemalt kaks aastat nooremaks.
Ma olen vana! Miks mul muidu siis kõik kohad juba teist päeva tantsimisest nii väga valutavad?
RUJA!!!
Igal pool on juba küll ära öeldud, et Ruja on nii-nii hea, aga kuna ma just tulen sealt, täis sellist… uskumatut kogemust, pean ma seda jagama.
See on lihtsalt uskumatu, kui hea rolli tegi Võigemast Rannapina, milliselt mõjus Risto Kübar Nõgistona… Ja muidugi, kes oleks võinud arvata, milline talent peitub “Kodu keset linna” heledapäise ja tagasihoidliku Henri ehk Sergo Varese sees? Mees andis endale selle rolliga sellised mõõtmed, et kõik see tunne ei mahu minu sisse praegu lihtsalt äragi.
Ja mis siis, et sadas vihma vahepeal ja et natuke olid käed külmast kangeks tõmbunud, kui ovatsioonide ajal oleks tahtnud neid küljest plaksutada; ja mis siis, et kõht valutas ja mu ees istusid töllid. See kõik oli seda väärt ja rohkemgi!
Ma ei suuda ette kujutada, millist tööd pidid Semper ja Ojasoo tegema, et kõike seda, mis on Ruja, kokku panna selleks, mis oli täna seal laval… Kui palju räägiti sümbolite keeles… Ühelt poolt oleks nagu vaadanud väga head filmi, teiselt poolt aga oleks nagu olnud ise seal sees. Kui nemad jõid šampust, kahetsesin ma valusalt, et olin ühe pudeli šampust maale jätnud. Kui nemad Tartu Levimuusikapäevadest rääkisid, olin ma solvunud, et ma olen sündinud 84. aastal. Ja kui Gunnar Graps oma lühikese kilje laval tegi, ja sellest ainult kahe vihjega märku andis, olin ma rõõmus, et selle ära jagasin.
Arutasime pärast, et ei tea, kas Nõgisto või Rannap ka solvusid. Ning jõudsime järeldusele, et miks nad oleksid pidanud. Rannap – jah, küll ülbe ja Suur Isiksus, aga tõeline geenius! Ja Nõgisto… Oh, mul on Nõgisto vastu praegu väike armumine vist.
Kui karm on mõelda, kuidas kõik hääbus… Üks Eesti vägevamaid bände lihtsalt hääbus 80ndate lõpu segasesse aega, kuigi – ka praegu on ju samamoodi. Ikka on vaja saada raha, ikka on vaja saada paremaid esinemisi. Ja Eestist on neid raske leida. Ja siis juhtubki nii, et andekad tüübid lõpetavad lauldes laeval purjus soomlastele, joovad ennast põhja, nii et pole toidurahagi… Ja surevad. Enne tehes veel viimase esinemise nimetus (olgu, Rogun oli) Tadžikistani mägikülas.
Kõhe küsimus jääb. Kuidas taipas Reet Linna Olav Ehala Alendrilt selles telesaates küsida: “Kuidas sa end vee all tunned?”
Mul oli raske pisaraid tagasi hoida, kui järsku sai sümbolite keelest selgeks, et… See, mis seal laval on, on viimne õhtusöök. Apostlid ja Alender, Kristusena.
Ja siis oligi kõik vaikseks jäänud…
(Ma nüüd uurisin järgi, et Alenderi jaoks oli see sõit Estonial siiski esimene, mitte ta ei olnud seal juba pikalt laulnud. Me enne jäime selle üle pikemalt arutlema. Ja mul on tunne, et Alender võis olla bipolaarne.)
poolikult
Kui Öölaulupidu algas, olid mul pisarad silmas ja ma nutsin vaikselt, nutan senini. Pisarad lihtsalt voolavad, ihukarvad on püsti ja ma olen kurb ja õnnelik samal ajal.
Kurb, sest ma ei saa seal olla, kurb, sest ma ei saa seda elamust oma kõige kallimatega jagada. Õnnelik, sest… Ma olen lihtsalt õnnelik. Tõsi, Eesti riigis ei ole asjad küll alati nii, kui peaks, kuid ometi armastan ma Eestit, eestlasi, oma kodumaad lõputult ja surmani.
Telekalaual on väike sini-must-valge, seisab uhkelt oma puust jalal. Kõrval küünlajalg kirjaga “Eesti Vabariik 90”. Meil on sünnipäev. See on tõesti meie kõigi sünnipäev, kõlagu see nii totralt või lapsikult kui tahes. Aga ma tunnen end kõigiga kontaktis olevat.
Segaseid tundeid on veel. Ma näen ekraanilt tuttavaid nägusid, ma tean nende kohta lugusid, vahepeal isegi piinlikke lugusid, mida ei tohiks ja ei peakski kunagi rääkima. Aga ometi on see kõik ebaoluline, sest seal sügaval, seal, kus on juured, kust me saime alguse, seal oleme me üks.
Ja muidugi. Gert Kanter!
kas me olime kunagi noored?
Ma lugesin oma vanu märkmikke, kus, miskipärast, ilmusid vahepeal sellised read: “Kule, lähme matast ära, kuulame mintsas Gigit parem!”