Leitud siit.
super reklaamipaigutus
Leitud siit.
Tag Archives: evidence
jalutamisest
Pilt pärit siit.
Marta kirjutas lummava postituse jalutamisest ja küsis selle lõpus, mida teised jalutades teevad?
Vanasti käisin ma rohkem jala ja jalutades… Sellest on muidugi kahju ja tegelikult on tegu lausa häbilooga, nii et peab andma endale lubaduse rohkem jalutamas käia.
Aga kui ma olin veel tudeng, siis kõige sagedamini jalutasin ma ema juurde. Seda Tähe tänavat on ikka käidud aastate jooksul kõvasti – kunagi käisime seda mööda vanaema-vanaisa juurde sauna nädalavahetuseti, siis käisin ma seda mööda Pargist 8. keskkooli, kui olin jälle kuupileti ära kaotanud (ma väiksena kaotasin väga tihti oma õpilaspiletit ja kuupiletit, mis olid ühtede kaante vahel).
Siis sai seda teed kõnnitud isa juurde ja teistpidi koju tagasi. Ja siis lõpuks sai seda tänavat kõnnitud ema juurde või kesklinna, kui bussipileti raha polnud.
See minu kodust ema juurde on täpselt õige pikkusega teelõik ja oi, kuidas mulle meeldib seda kevadest sügiseni käia. Talvel eriti ei meeldi, sest siis on inimesi vähem, akende ette on tõmmatud paksud kardinad, et külma võimalikult palju õues hoida… Siis on see tänav igavam.
Aga kevadel, suvel ja sügisel on Tähe tänav nagu imedemaa. Kevaditi on imepärane vaadata, kuidas aedadest kaob lumi, julgemad lumi- ja märtsikellukesed ajavad juba oma valged õied mullast välja… Ja siis läheb veel natu-natuke, kui tulevad tsillad, hordide ja hordide kaupa. Kõik põõsasteümbrused on siniseid täpikesi täis ja mõnes uhkemas ja õnnelikumas aias on ka sinililli. (Ma nimelt olen alati sinililli kuidagi ülimuslikuks pidanud, nagu ka märtsikellukesi – mul on alati tunne, et inimesed, kelle aias õitsevad sinililled ja märtsikellukesed, on kuidagi õnnelikumad ja neil on rohkem vedanud.) Pargi tänava saunamäe kased tõmbuvad hiirekõrvu ning kogu Karlova oleks kaetud nagu hele-helerohelise õrna tekiga.
Ja siis käib pauh! Kevad ongi käes! Maikellukesed lõhnavad, sirelid löövad õitsele ja käes on lemmikaeg. Siis mulle meeldib kogu seda lille- ja õierohkust sisse ahmida, uurida, mida inimesed sel aastal oma aedades teevad – kes on liigutanud oma ürdipeenart, kes on istutanud räästa alla pojengid. Ning kõik lõhnab nii hästi, inimesed tulevad vastu ja isegi parmud Kuu poe ees naeratavad, või vähemalt mulle tundub nii.
Aknad tehakse lahti, kevad lastakse sisse ning oi-kui-põnev on neist akendest sisse piiluda! Kes koristab elamist, kes peseb klaase, kes on kardinad pessu pannud, nii et elutoa alastus paistab möödakõndijale kätte…
Siis on üks spetsiaalne koht seal Tähe tänaval, mida me juba aastaid Kosmoseks kutsume, sest seal ristuvad Tähe ja Kuu tänav – on ju Kosmos, eks ole. See on kolmnurk, kus kunagi elas mu õde, kuhu pidin kolima ka mina (aga siis läksin ma Tallinna) ja seal elab Jri (vahelduva eduga). Siis ma piilun alati tuttavatesse akendesse ning meenutan mõnd korda, kuidas ma näiteks läbi suvesooja õhtu Rübliku juurest minema tormasin, sest mina tahtsin talle üllatust teha ja tulin salaja Tartusse, aga tema oli magama jäänud ja ei lasknud mind sisse… Oi, kuidas ma puhisesin vihast mööda Kuu tänavat praktiliselt joostes: või et tema oli magama jäänud! Ja kuidas ma õe voodisse pugesin ja natuke nutta tihkusin, sest endast oli nii hale…
Ja siis juba ongi see ilus torniga maja Tolstoi nurgal – ja see järgmine ilus torniga maja Eha nurgal – siis ma imetlen neid maju ja kujutan ette, kuidas ma ise nii imelises kohas elaksin: kui tore oleks omada viie aknaga tuba, näiteks, ja kuidas ma istuksin akna peal ning jälgiksin möödakäijaid, asjalikke kasse, kes, sabad sirgu, oma tähtsaid asju ajavad ning agulikoeri, kes hoovides nuusivad…
Suvel on Tähe tänavat käia laisem ja palavam, aga eriti mõnus on suveöödel, mis nii valged, nii valged, mööda seda koju jalutada. Siis on ainult oma sammude kõps-kõps, muusika kõrvus ning päevase palavuse järgi lõhnavad aiad ning mõni üksik kuutõbise koera haugatus. Vahepeal lähen ma ja istun kiriku juurde ning kuulan öise aguli hääli – vahepeal on kõik nii vait, aga vahepeal on kuulda, kuidas kusagil lähistel jagab mõni paarike maid, või siis on kuulda, kuidas hilja peale jäänud sammud tõtakalt kodu poole kiirustavad.
Ja märkamatult hakkab saabuma sügis. Ilmad lähevad aina jahedamaks ning taas on imeline aedadesse piiluda, sest valmis saavad ju ploomid, kreegid, õunad, kirsid… Siis panevad mõned inimesed oma majade ette suured kastid õuntega, juure silt: “Võtke palun!” Küll siis on tore taskud magusaid õunu täis toppida ning terve tee neid nautida. Aga sügis tuleb, tuleb paratamatult ning taas saabub lemmikaeg – päikseline vananaistesuvi, natuke krõbekülm, aga nii-nii värviline! Kõnniteed kattuvad iga päevaga aina enam värviliste lehtedega, milles saab lapselikult naerda rõkates sahistada, triibulised kindad käes ja roosa sall kaelas lehvimas.
Mulle meeldib jalutada üksinda, tegelikult. Kuigi ka Inimesega oleme me teinekord Tartu tänavaid mõõtnud, pihk soojas peos, ning need hetked on teistmoodi ilusad. Aga üksinda jalutamisel on oma võlu, saad jääda seisma, kui soovid, saad piiluda üle aedade ning murda endale kuskil üksik kibuvitsaõis, mida oimetuks nuusutada…
Mida teie jalutades teete?
/
Ma ei mäleta, kas ma olen seda lugu juba blogisse pannud, aga see on LEMMIKLUGU ÜLDSE! Aitäh, “Being Erica”, et sa mulle nii kauneid kanadalasi tutvustasid.
PaljuÕnneBirxu!
Oh. Jälle olen oma blogi ära unustanud. Ma ei saa aru, elu nagu ju ka pole tekkinud, aga ikkagi kuidagi läheb meelest, et blogi on olemas ja et siia võiks kirjutada vahepeal.
Asjalood on nüüd sedasi, et… mul on lumelaud. Laud! Mul!
Natuke kriimuline, natuke kasutatud, aga supernumps. Mõtlesin talle natuke aega nime, aga kui Susan ütles, et laudadel on nimed juba olemas ja neid pole kena ära võtta, siis tuletasin kiirelt ametlikust Scott Galena nimest nime Galja. Pühapäeval käisime kergelt pohmellisena juba ka mäe peal proovimas, et kuidas on. Väga tore on, muidugi, ainult et lumi läks püksi. Küllap kordame veel, lumi ei paista niipea veel ära kaduvat.
Sünnipäevanädal on, muuseas. See tuli mulle meelde, kui eile Selveri kassas kaupa läbi lüües tuli pidevalt ette “sünnipäeva või”. Mõtlesin, vaatasin, imestasin – no kurat, ma küll mingit sünnipäeva võid ostnud pole. Hiljem siis, muidugi, taipasin tõde, kui tšekki uurisin. Sünnipäeva võit!
Ootan muidugi ka juba sünnipäevamasenduse saabumist, kuigi ma kahtlustan, et see oli mul juba jaanuaris ära. Praegu on lihtsalt jälle pisike stress see peo korraldamine, ühele ei sobi üks asi, teisele teine, kuigi mõtlesin, et sel aastal teeme vaikselt: üks laser tag ja hiljem mõned dringid. Aga juba on poleemika lahti. Eks siis näis.
Ahjaa, ja oma tööd armastan ma ka. Saan end iga päev päkapikuna tunda, pakkides inimestele raamatuid, ja see on hullult vahva, tõesti. Väga teraapiline.
Aga nagu näha, ei taha kirjutamine edeneda. Ja see on natuke problemaatiline, sest kuni aprillini peaks kõvasti kirjutada tulistama, kaks käsikirja aprilli alguseks valmis lubatud.
/
Ja täna on tähtis päev Birxul! Selleks puhuks olen välja otsinud kõik tema lemmiktsitaadid läbi aastate. Siin need on!
Palju õnne, tupsu! (pilt on tehtud täpselt aasta tagasi Värska sanatooriumis.)
01/12/05
Birx: „Mul on kõige lähem tuttav Rootsis. Või isegi mitte Rootsis, vaid Tallinnas.” (selle kohta, mis saab, kui me Helsingi-Tallinna laevast maha peaks jääma)
17/02/05
Birx Dakile: „Aeg-ajalt on mul tunne, et sa suhtled muga ainult sellepärast, et ma Veevalaja olen. Sa arvad ilmselt, et mul on potentsiaali.”
04/11/05
Birx Dakile: „Nojah, sina ju orienteerud selle järgi, kummale lehepoolele on sammal kasvanud või midagi.”
19/10/05
Birx: „Vahepeal on mul tunne, et ta suhtleb muga ainult sellepärast, et ma blond olen.” (üritas Maiale seletada oma varasemat kildu)
31/10/05
Birx Tannule: „Jah, sul ei ole julgust tutvusi ära kasutada, aga mõnel inimesel lihtsalt on rohkem tutvusi kui sul.”
04/11/05
Birx: „Sul on Tannu ju, miks sul kellelegi helistada on vaja üldse?”
Tannu: „Jah… Mina lihtsalt olen.”
31/11/05
Birx tormisel merel merehaigusega võideldes: „Kui me peaks põhja minema, siis ei tea, kuidas mu ema auto üles leiaks… Ta ju ei tea, kuhu ma selle parkisin.”
Daki: „Ee… jaa… Ta kindlasti muretseks siis sellepärast, et ei tea küll, kuhu ta raisk auto parkis.”
3/12/05
Daki: „Kurat, kõik kohad on välismaalasi täis.”
Birx: „It’s Christmas.”
Daki: „Nagu see seletaks seda?”
Birx: „They come from Korvatunturi.”
07/12/05
Birx: „See omlett on nii nukker. Nagu… keegi oleks talle haiget teinud.”
2/04/06
Birxu Dakile: “Mõnitad ajakirjandust jälle või? You naughy-naughty girl!”
15/12/06
Daki: “Uksest välja minnakse ainult ühte moodi…”
Birxu: “Jajaa… Jalad ees.”
7/02/06
Birxu: “Ma tahan kindlasti “12 ahvi” näha. Ja ma vihkan oma peakuju.”
29/07/06
Birxu: “Pimedale haugile võib näida mu jalg teise haugina.”
(Paide tehisjärvest leiti hiigelkala ja Birxu oli mõni päev tagasi seal ujumas käinud. Puhkes üleüldine paanika.)
2/06/06
Birxu: “Vaata, mul lõhkes maailm nina all.”
Raul: “Tsivilisatsioon sai hukka.”
Birxu: “Väikesed mädainimesed.”
2/05/06
Birxu: “I want to die. Must collect enemies.”
21/02/06
Birxu: “Ma räägin anekdoodi alkohoolikust, nikotiinikus ja pedest…”
Daki: “Sa ei tohi meie kohta anekdooti rääkida!”
15/12/06
Birxu: “Mis see on, öösärk või?”
Siki: “See on mu lõpetamise kleit…”
10/12/07
Birgit says (16:08): minu arust on see nii, et mida vaesem sa oled seda näljasem sa tundud olevat
homeless cartoon character says (16:09): word, sistah!
Aastast 2008
Birx: «Väike Evu… Väike nagu see… vesilinnupiip!»
*
Patsy: «Birx on see noh… Samantha!»
Birx: «Mida kuradit!?»
*
Birx: «Kui ma oleks joonud praegu, oleks kõik öelnud, et Birx on purjus praegu. Aga dudkit, Vasja! Ma olengi selline hälvik!»
*
Daki: «Ma nägin siin poes ükskord Paavot ühe lapsega.»
Birx: «Ma tean ühte Paavot, kes ei saa kunagi lapsi.»
*
Birx: «Ma naeran nagu vana naine juba… Lähen näost märjaks.»
*
Daki: «Kuule, mis selle aasta olümpia tunnuslaul oligi?»
Birx: «Kust ma tean? Ma pole isegi ühtegi osa näinud!»
*
Aastast 2010
Birx: “Me oleksime palju paremad luurajad. Me oleksime ammu juba Obama kätte saanud.”
külmunud roheline
Ma hakkasin blogisid lugedes ja Facebookis ringi kolades mõtlema, et ilm siin Eestis takistab teinekord nii paljusid asju. Antud juhul ma mõtlen, et külm takistab olemast keskkonnasõbralik. Esiteks mõelda vaid, kui palju kulub kütust, et meile võimaldada elekter ja soe, kui palju läheb praegusel ajal küttepuitu, et vaesed inimesed surnuks ei külmaks… Ja palju sellest polegi ju sugugi taastuvenergia. Pidevalt on pime, see tähendab, et pidevalt põlevad kuskil tuled… jälle kulub elekter.
Need, kellel kipuvad torud ära külmuma, peavad jätma ööseks kraanid tilkuma, et vesi liiguks ja jääks ei muutuks. Või siis peavad nad torude ümber juhtmed mässima ja torusid elektriga soojas hoidma. (Ma pole ise külmunud torudega kokku puutunud, aga umbes nii olen ma aru saanud, et asjad käivad.)
Ja muidugi autojuhid. Selleks, et auto korralikult soojaks läheb, kulub pool tundi – ma ükspäev testisin, sest läksin taarat viima ja mootor töötas kõigepealt kogu selle aja, kui ma kolm korda edasi-tagasi trampisin ja ülevalt taarakotte tassisin, siis ta töötas terve selle aja, kui ma taarat masinasse toppisin ja alles siis oli ta soojaks läinud. Pealegi on auto tervisele kasulikum jätta mootor lühikeste otste ajal tööle, sest külmaga kipuvad sitemad akud kiirelt tühjaks jooksma. Aga iga jumala kord tõmbub mu roheline südametunnistus valusalt kokku – aga no teisiti ka ei saa. Võib muidugi jätta auto üldse seisma ning sõita ühistranspordiga (taarat muidugi sellega ei vea, eriti kui on seitse kotti, aga nii üldiselt), aga ega külmas seismine ei tee ka ühelegi masinale head.
Üldiselt on see vist praegu vajaduste püramiidi küsimus. Kui sulle on olulisem ja esmatähtsam ellujäämine (=kütmine, et mitte ära külmuda, näiteks), siis see ongi esmatähtis ja sa teed kõik endast oleneva, et sooja saada.
Nii et igatpidi oleks lihtsam olla keskkonnasõbralik soojemas kliimas… aga eks õnnestub paljudel siiski see ka olenemata kõigest. Valikute ja prioriteetide küsimus.
Kuidas teie külmaga võideldes oma rohelist südametunnistust rahustate?
Edit: Eva-Liisa annab nõu, kuidas rohelist südametunnistust rahustada.
kelguässad
Ma olen kunagi küll rääkinud, et kõik kõige suuremad jamad, mis minuga on juhtunud, on juhtunud kelgutades. Aga kuna kordamine on tarkuse ema (ja ma ei suutnud tegelikult päriselt sellist postitust arhiivist leida), siis.
Kunagi, kui ma olin umbes 3aastane ja käisin lasteaias, mõtlesime me, et kuna meil lasteaia hoovis mäge pole, küll aga oli tühi bassein, siis on kõige targem liu laskmiseks toetada salvokad tagurpidi basseini äärele ning mööda kelgu põhjasid alla libistada. Kõigil õnnestus säärane meelelahutus muidugi superhästi, välja arvatud minul. Mul nimelt libises kelk ääre pealt ära ning kukkusin suure prantsatusega tühja basseini. Keel hammaste vahel. Või õigemini – nüüdseks juba see, mis keelest järgi oli jäänud. Ega ma tegelikult sellest intsidendist suuremat ei mäleta, mäletan, kuidas üle lihaka-raudtee kiirabiautos sõitsin ning pseudomäletan (ehk siis ema on rääkinud ja mul on tekkinud sellest mingi pilt mällu), kuidas ma ei saanud tükk aega rääkida, sest keel oli paistes. Sest ma olin ta POOLEKS HAMMUSTANUD. Ja ta õmmeldi tagasi kokku.
Umbes kuueaastasena nääride ajal maal vanaema juures olles käisime kah kelguga sõitmas. Mul oli tol ajal Suur ja Tark Sõbranna (nimega Krõõt), kes ütles elutargalt, et kõige kiftim on sõita mäest alla PÜSTI SEISTES ja et ainult nannipunnid istuvad persili kelgule ja libistavad end nii. Seekord, muide, olime jälle lasteaiahoovis, ainult et selles lasteaias oli mingi mäeke ka olemas. Nüüd muidugi, kui ma ükskord hiljuti seal käisin, ei jõudnud ma ära imestada, kuidas selline KÜNGAS mulle kunagi MÄENA sai tundua. Aga enihuu. Suur ja Tark Sõbranna libistas end sujuvalt ja graatsiliselt mööda küngast alla, pikad juuksed talvetuules lehvimas. Pisike ja abitu Daki üritas sedasama teha. Muidugi kukkusin ma esimesel katsel ninuli, hakkasin (ilmselt) nutma ja jooksin koju vanaema juurde. Pärast seda ei lubanud vanaema mul mõni aeg Krõõdaga suhelda, sest ta leidis, et tal olevat mulle halb mõju.
Siis ta veel ei teadnud, et halb mõju on mulle KELKUDEL, mitte inimestel.
Kui ma olin juba natuke suurem, nii üheksandik, siis läksime ükskord Kassitoomele sõpradega kelgutama. Kelke muidugi polnud, olid suured prügikotid. Ja muidugi oli kõige kiftim teha rongi – klammerdasin end siis tugevalt eesistuja (mu tollane heartthrob) külge, hingasin sisse ja alla me sahisesimegi. Muidugi aga hakkas kile keerduma, lõpuks sõitsime me mäest alla selg ees. Ja kunagi turvaliselt viimane olnud Daki oli nüüd esimene… Esimene, kes sõitis otsa all puntrasse sõitnud inimestele, kellest ühe jalg vastu mu kuppu tulistas, nii et mina oma tol ajal veel sirge ja kauni ninakese heartthrobi kuklasse kütsin.
Alguses ei olnud väga midagi, aga järgmisel päeval, kui ma ei viitsinud matas olla, hakkas mul imetabaselt pea valutama ja terava silmaga klassijuhataja nägi ka, et mu kaunist ninast on järel suur sinine moodustis ning lubas mind (ja mu hoolitsevat sõbrannat, kel polnud tegelikult muidugi asjaga suurt pistmist) traumapunkti minna. Kus tuvastati mul ninaluumurd ja peapõrutus. Ja lubati nädalaks koju jääda, jei!
Umbes järgmisel aastal, kui ma olin vaid natukene vanem, aga mitte üldse oluliselt targem, läksime me JÄLLE kelgutama. JÄLLE Kassitoomele. JÄLLE kilekottidega. JÄLLE tegime rongi. Seekord aga mööda seda nõlva, kus keset s*ttumist kasvab suur pärn (mille najale on küll hea näiteks Öölaulupeo ajal toetada). Järgnes järgmine dialoog.
Daki: “Kuulge… Ärme ikka tee rongi. Siin on ju puhas jää!”
Maris: “Ei ole hullu midagi!”
Daki: “Aga see puu…”
Kati (vist oli tema, aga võin eksida): “No see puu ei jää ette!”
Daki: “No ma ei tea…”
Maris ja Kati: “Ei ole hullu midagi! Me ju hoiame üksteisest KINNI.”
Daki: “Okei… Aga ärge siis sinna vasakule hoidke, hoidke ikka rohkem paremale, et läheks puust MÖÖDA.”
Maris ja Kati: “Okei! Läksime!”
Pool minutit hiljem…
Daki: “KAS MUL AJUD PAISTAVAD?! ÖELGE KOHE AUSALT, KUI PAISTAVAD!”
Maris: “Loll! Kui sul ajud paistaks, siis sa ei küsiks seda!”
Ühesõnaga, muidugi lagunes meie superrong ja mina kui kõige esimene (sest ma tahtsin kindel olla, et me ikka paremale tüürime) kihutasin üks hetk jälle selg ees mööda jääd alla. Korra veel jõudsin vaadata, et fakk, PUU LÄHENEB METSIKU KIIRUSEGA ja käed peakolu ümber panna, aga abi polnud sest suurt midagi. Ikka käis litt ära, silme eest lõi mustaks ja liuglesin orupõhja välja, kust ma tõusta ei julgenud (vt eelpoolmainitud jutt ajudest), käsi pea ümbert liigutada ammugi mitte.
Õnneks ei olnud ajud väljas ning kui lõpuks kiirabi saabus, siis pidin omal jalal oma augupeaga mööda nõlva üles komberdama. Kiirabiautos laulsin arstidele seda because I got high lugu, mis tol ajal äärmiselt populaarne oli. Ning EMOsse jõudes tõstsin paanikat, kui sain aru, et nad raiped tahavad ju mind õmmelda ja ÕUMAIGAAD NAD AJAVAD SELLEKS MU JUUKSED ÄRA.
Asi lõppes arstide võiduga ja veel pool aastat hiljem kandsin ma soengut nimega Paneme Juuksed Üle Pea Patsi, Et Auk/Harjased Näha Ei Oleks. Ahjaa, näpp oli ka vist mõrane.
Novooot.
Te ilmselt mõistate nüüd minu skeptisismi kõikide asjade suhtes, mis tähendavad, et ma pean persili mingite libisevate asjade peal mäest alla sõitma. Üle-eelmisel talvel sain ma esmakordselt üle viie-kuue aasta üle oma suurest kelgutamishirmust ning käisime esimest korda snowtube’imas Otepääl. No kuna seal polnud suuremat asja mäge, siis polnudki väga hull. Ja puid polnud seal ka.
Aga eile tegin ma tõelise vägiteo. Ma käisin Veemäel snowtube’imas! Ja kui keegi on käinud Veemäel (Meegomäe kandis), siis ta teab, et Otepääga võrrelda seda kohta ei saa. See on umbes nagu… Otepää on Tartu teletorn ja Veemäe on Eiffeli torn. Neli rada, üks hullem kui teine. Lõpuks aga ma julgesin isegi sellest kõige rämedamast alla sõita, kuigi hinge lõi nii kinni, et kisada ei saanudki. Ja lõpuks nõustusin isegi tüdrukute ettepanekuga teha rongi, eeldusel, et mina olen esimene.
Te juba ilmselt aimate, mis järgneb…
Muidugi pääses rong lahti, muidugi kimasin ma üksi mööda hirmsat rada kausis siuh-säuh käies alla, trobikond naisi püssikuulikiirusel järgi kihutamas. Ja MUIDUGI sõitsid nad mulle selga. Aga õnneks sel korral ei juhtunudki midagi traumaväärset, ainult selja tõmbasin ära, aga see on mul ju vana vigastus, ma olen selle jõusaalis crunch-masinaga ka ära tõmmanud, nii et ei midagi hullu. Ainult natuke ei saa pead liigutada.
Järgmisel nädalavahetusel jälle?
have yourself a merry little christmas
Ongi viimane õhtu enne jõulu. Kingitused on pakitud (minu omad juba ammu, teise inimese omad siis sai täna hooga kokku ostetud ja ka ära pakitud), braunid on küpsetatud, kook glasuuritud ja vastik-vastik nohu, mis mind eile tabas, on ka tagasi tõmmanud. Isegi palavikku pole vist enam, nii et võib rahuliku(ma) südamega jõululaupäevale vastu minna. (Rahulikuma selles mõttes, et 26. varahommikul lähme me lennuki peale ja oi, kui valus on tõusta-maanduda, kui põskkoopad tatti täis… hurjuhh, ma loodan, LOODAN, et äkki õnnestub valuta pääseda seekord.)
Blogosfääris on mõni aeg juba ringi liikunud meemipojakene jõulusoovidega. Minul vist jõulusoove polegi, mul on läbi aasta ainult üks soov – jõulud, ja siis ongi need jälle ootamatult käes… Ja nagu igal aastal, saab siis hakata taas sünnipäeva ootama ja pärast sünnipäeva saab jälle, eh, hakata jõule ootama… Küll on lihtne see naiivitar-Daki elu, kas pole?:)
Õhtulehes kirjutas Mari-Leen täna repliigi jõuludest, see oli veits segase mõttega minu jaoks. Ma ei saanud hästi aru, mis ta kogu oma jutuga öelda tahtis… Et jõulutraditsioonid surevad, kui lapsed saavad suureks ja lendavad pesast välja? Aga miks? Ja miks nii suur viha perega koosveetmise vastu? Mina sellest aru ei saa… Okei, ma saan aru, et paljudes peredes ei ole jõulud suurem asi ning paljud pered pole ka suuremad asjad kokkuhoidjad või ei saa omavahel läbi… Ning muidugi, inimesed surevad, lähevad lahku, kolivad eemale – sinna pole midagi teha. Aga jõulud on minu jaoks ikka midagi muud kui “kohustuslik vanemate külastamine”. Seda mitmel põhjusel.
Esiteks. Ma ARMASTAN jõulude ajal kodus käia (jah, just, KODUS – sest see, emakodu, lapsepõlvekodu, on ja jääb alati ka minu koduks). Selles on midagi nii südantsoojendavat ja heldima panevat, kuidas meie pisike puumaja korter sel ajal lõhnab… Ahjud on kuumaks kütetud, kuusk on toas, emme on toad jõuluselt kõik kaunistanud… See on imetabane. Jah, enam pole meil vanaema-vanaisa, kes muidu ikka laulu üles võtsid, kui kinkide jagamise aeg tuli, aga elu on selline. Nüüd käime me enne jõululauda istumist lumisel surnuaial neil külas, paneme neile küünlad põlema ja soovime häid jõule, tuletame neilegi meelde, et me pole neid unustanud – ja ei unustagi kunagi.
Teiseks – ma armastan oma vanemaid ja nende juurde minek ei ole kunagi kohustus. Kuidas see saakski olla? Kohustus oma ema näha, keda ma armastan ja näen väga hea meelega kas või iga päev?!
Ning kolmandaks… Traditsioonid muutuvad, aga mõned asjad siiski jäävad. Jääb surnuaialkäik, jääb kohustuslik hõõgvein külmast õhtust tuppa astudes ja lumiseid jalgu puhtaks trampides… Jääb perekond laua ümber – ja mis siis, et perekond aastatega natuke muutub ja teiseneb, tuleb juurde uusi inimesi, võib-olla mõne aasta pärast ka õige pisikesi, siin ilmas uusi inimesi… Aga nii see ju peabki olema! Mõned lapsed kasvavad suureks, mõned inimesed saavad vanaks, mõned lahkuvad meie juurest igaveseks… Ja teised tulevad juurde, abielluvad või sünnivad… Kas nad siis sellest vähem perekond on, et nad pole aastast 1984 meiega jõule pidanud? Muidugi mitte!
Ja jääb ka see meie traditsioon minna pärast rikkalikku õhtusööki lumistele Tartu tänavatele jalutama, kohtuda sõpradega ning lüüa šampuseklaasid kokku. See on traditsioon, mida ma armastan, millele mõtlemine tekitab mulle alati jõulutunde.
Nii et jah. Minu jaoks on jõulud ikkagi eelkõige perekonnaga koos olemise aeg. Ja nende inimestega koos olemise aeg, kes on mulle kallid. Kallite inimestega koosolemine pole mingil juhul kohustus. Ning neile kinkide tegemine, nende silmis seda ootusärevust ja rõõmu näha – neil hetkedel on kõik inimesed lapsed. Rõõmsad, avatud meelega maailma vaatavad lapsed.
Siia lõpetuseks sobivad hästi ühe mu sõbra sõnad, kes mulle seda kirjas ütles: I hope your Christmas will be a good one, being together with people who love you is good for the soul. Ning nii ongi – armastatutega koos olemine on hea hingele.
Lisan siia veel meie pisikese pere jõulutervituse (okei, see on eelmisest aastast, aga ei leidnud sel korral head pilti), mu lemmikjõululoo (millega, ma tean, olen ma teid vist surmani ära tüüdanud) ja videokokkuvõtte aastast 2009 – aasta 2009 piltides. (Eelmise aasta kokkuvõte on meie praeguseks uinunud videoblogis.)
Ma loodan, et teil kõigil on imetabased jõulud, mis teevad teid õnnelikuks – olgu selleks siis üksi kuuse alt oma kingituste otsimine, suurperega ühes lauas istumine, kirikus käimine või lumes sahistamine.
Ma armastan teid kõiki väga.
24. november sai ootamatult läbi
Ma juba eile tahtsin hõisata, et jõulud on juba kuu aja pärast. JUBA KUU AJA PÄRAST! (ja lund polegi maas…)
Aga nii kiire on olnud, et ise ka ei usu. Hektiline. Hullumeelne.
Jõulude kohta ei jõua veel ise kirjutada, aga Liine sõnad läksid mulle hinge ja ta ütleb täpselt seda, mida mina mõtlen. Lugege siit.
Reedel aga tulge palun raamatuesitlusele.
desktop
Praegune desktop näeb välja selline:
Varem olen oma desktope või desktopipilte näidanud siin, siin, siin ja siin. Maikuu omaga võrreldes on desktop saanud oluliselt puhtamaks, ma kasutan nüüd desktopile kleebitavaid post-ite, kuhu ma tööülesanded üles kirjutan ning nii kadus ka vajadus poolikuid ja töös olevaid faile desktopil hoida. Mõned kaustad on seal aga jätkuvalt, eriti need, millega ma ei oska midagi suurt peale hakata.
Ja eksortsismi-lindistus on senini kuulamata. Sest, noh, õudne on.
Mis tuletab meelde, et ma vaatasin vahepeal õudukaid ka. Käisime Sikiga Saag VI vaatamas – see polnud niiväga õudne, kuivõrd lihtsalt räme (ja all in all igav, sest nii palju oli kordust ja tagasivaateid, et nagu teemaarendust ja midagi uut filmis polnud). Siis vaatasin veel 2007. aasta versiooni “Paranormal Activity” filmist, mis ei olnud just üleliia originaalne, aga pani paar korda kriiskama küll. R-i jaoks oli näiteks tegu üsna igava filmiga ja umbes pool tundi pärast algust läks ta telekat vaatama (“No kaua ma jõuan vahtida mingite tüüpide koduvideot!”). Samal õhtul vaatasime veel koos ära ka filmi “[REC]”, mis oli – spoiler! – tavaline zombifilm kokkuvõtteks ja kuigi ma ikkagi vahepeal nägu peitsin ja vaadata ei julgenud, ei olnud see siiski päriselt minu teetass. Mulle ei meeldi väga veri ja koletised. See tähendab, ma võin neid vaadata, aga nad ei paku mulle suurt midagi. Õige õudukas peab tekitama aga pinevust ja närvikõdi ja kui üldse mulle miski meeldib, siis kummitused. Igas asendis, iga kujuga, aga kummitused. That’s the real spooky stuff! Võib-olla on see nii, kuna mul on lihtsam uskuda (ja ma usungi) kummituste olemasolusse kui zombide. Või siis lihtsalt on kõik see “Criminal Mindsi” vaatamine ajule hakanud ja veri, soolikad ja muu säärane ei paku mingit närvikõdi.
Desktopi pildi autor on aga David Domozych, selle leidsin siit ja pildil on ainurakne vetikas nimega Penium, keda (mida?) on töödeldud, vist, mingi mürgiga. Mu teadusingliskeel pole just kõige parem. Aga ta on ilus. Ja nummi. Vetika kohta.
üks oluline asi veel
Lõpuks saabus postkontorisse ka minu kauaoodatud Richard Castle’i “Heat Wave”. Nämm!
See pole minu jaoks esimene sarjakangelase kirjutatud romaan, mille olen Krisost tellinud. Esimene oli Barney Stinsoni “Bro Code”, mille tellisin Birxile sünnipäevaks (ja sisse kirjutasin because there’s no ho code).
Sellel teemal olen mõtisklenud ka neil päevil, kuidas reaalsused kipuvad aina enam teineteisega segunema ja põimuma. Nathan Fillion mängib sarjas kirjanik Castle’it, kelle raamatu ma alles ostsin ja loen seest tegelaste Rook’i ja Heat’i tegude kohta, kelle prototüübid on sarjas Castle ja Beckett, keda mängivad siis Fillion ja Katic… Jube keeruline, kas pole?
Tagakaanel aga naeratab mulle oma ebasümmeetrilise* näoga vastu Fillion ja iga kord, kui ma raamatu kätte võtan, õhkan ma vaikse heaoluga.
*Ebasümmeetriline on siin muidugi öeldud suurima armastusega – sest mulle tõesti meeldib ta vildakas naeratus.
Seoses Fillioniga ma ikka mõtlen, et peaks oma lemmikmeeste nimekirja vahepeal täiendama või tegema nn uusversiooni. Sest sinna tahaks ma juurde panna ka Alan Tudyki ja Fillioni ja mitu-setu teist meest…
Tudykist rääkides. Uus ja humoorikas treiler. Jään pikisilmi ootama.
Toiduklubi: Hernesupp Maru moodi
Maru kirjutab oma kaunis kokaraamatus, et ta on alati hirmsal kombel herneid armastanud. Mul sama värk – ma ei saa kunagi hernestest küllalt. Ja tummine hernesupp saiakuubikutega pärast lumes hullamist – mm, totaalne talvelemmik.
Aga nüüd läksin sammukese edasi ja Maru julgustusel panin eile herned likku, et täna seda pärissuppi proovida. Või noh – peaaegu pärissuppi. Kuna ma aga kõiki koostisosasid poest ei leinud (kas keegi võiks mulle lõpuks seletada, kas chorizot müüakse kuskil Eestis ka selle nime all või on see tavaline täissuitsuvorst või üldse, kust ma seda saaks?!) – bataati ja Harissa kastet näiteks, siis tegin väikesed modifikatsioonid.
Hernesupp Maru moodi
Vaja läheb: 2 dl herneid (enne likku panemist), 1 tšilli, 2 sibulat, 3 küüslauguküünt, basiilikut, sinepiseemneid, soola-pipart, oliiviõli, 5 päiksekuivatatud tomatit, 5 ribastatud chorizo vorsti viilu (mina kasutasin siis täissuitsuvorsti ja võtsin üks veerand juppi latist), 1 bataat (mina asendasin kolme pisema kartuliga), 1 sidruni mahl, 1 dl vett, puljongikuubik, Harissa kastet (mina asendasin Tabascoga)
Valmistamine: pane herned eelmisel päeval likku. Kui supiteoks läheb, siis haki sibulad-küüslauk, pane potti oliiviõli ja prae nad kuldseks. Siis lisa peenestatud tšilli (mina kasutasin kuivatatud tšillisid, võtsin kohe 4-5 tükki) ja vorstiribad. Siis lisa vesi ja puljong ja herned. Lase keema, maitsesta basiiliku ja sinepiseemnetega, pigista sisse sidrun. Umbes 5-10 minuti pärast lisa pisikesteks tükkideks lõigatud kartul ja tükeldatud tomatid, lase veel keeda (üks pool tundi peaks kokku keema) ja maitsesta soola-pipra, Tabasco (või siis Harissa) ja soovi korral värske basiilikuga.