Tag Archives: evidence

treenides maratoniks

hoomamatu 3 Replies

Eile hakkas Mila tõeliselt põlvedele tõusma ja end edasi-tagasi kõigutama. Ja ma korraga sain aru, et ta on ilmselt mõni aeg ka juba roomanud, ainult et ma pole seda tähele pannud. Esiteks ajan ma alati segamini roomamise ja käputamise, mulle lihtsalt jäävad need mõisted ka pärast lõputut selgitamist üsna segaseks. Teiseks on tema roomamine olnud segamini keerlemise, pöörlemise, küünitamise ja tagurdamisega. Aga nüüd ma olen teda natuke jälginud, kuidas ta kõigepealt vaibani roomas, seda uuris, siis ümber pööras ja kassi kraapimispuuni roomas, seda uuris, siis taas ümber pööras ja minu juurde roomas, et mu susse uurida.

Ilmselt on asi tõesti selles, et ma selgelt arvasin, et tite roomamine on midagi teistsugust. Ja pealegi teeb ta ikka aeg-ajalt seda asja ka, et kui jooksma tahab hakata, viskub kõhuli ja ajab käed-jalad laiali ning kukub meeleheitlikult vehkima. Ning siis on ääretult üllatunud, et kuidagi edasi ei jõua.

all my fancy

hoomamatu 4 Replies

Tikri blogist nägin inspireerivat ideed, kuidas hoiustada oma lõputut hulka kõrvarõngaid. See oli juba päris ammu, aga ma kuidagi ei jõudnud selleni, et hakkaks pildiraami otsima. Siis aga tabas mind geenius sellise ootamatu hooga, et ise ka imestasin: aga on ju olemas osta.ee! Pärast paari pinevat päeva, mida sisustas pakkumissõda ühe teise kasutajaga, kes mingil põhjusel oli otsustanud kokku osta KÕIK pildiraamid, mis hetkel ostas müügil, sain ma õnnelikuks pildiraami omanikuks.

Edasi oli juba ainult vaev välja lõigata sobiv kangatükk ja see raamile külge klammerdada.

Aususe huvides olgu öeldud, et seda viimast tegi mu ema. Ma nimelt avastasin ta ühel hetkel põrandal pildiraami kohal kangast klammerdamas. Seisin siis natuke lolli näoga juures, pakkusin moe pärast, et äkki teen ise ja nägin tegelikult ju, et seal polegi väga midagi teha. Ja siis läksin ma välja ja ostsin LMile kingituse, sest ehteraam valmis ise. (Kusjuures, ma olen väga uhke selle üle, et ma täiesti isetult ostsin LMile kingituse, millest vaid 50% kunagi ehk Mila omaks saab. Nimelt: übernunnu pluusi ja sametpüksid. Mis on SAMETIST. Väga isetu kingitus, sest Mila on peaaegu pealaest jalatallani LMi väikseks jäänud riietes, aga vähemalt sametpüksid on nüüd üleni LMi omad. Ma kujutlen, kuidas ta pärandab need veel oma lastele.) (Sest seda kaheaastased teevadki ju – panevad oma rõivad kõrvale, et oma lastele pärandada.) (SHUT UP! I’m totally right.)

Igaljuhul, nüüd on mul peen moodus oma kõrvarõngaste eksponeerimiseks ja hoiustamiseks. Ühtlasi lugesin ka üle, et mul on ligi poolsada paari kõrvarõngaid. Ja avastasin, et ühed nunnud kilpkonnadega on vaid poolenisti alles. KUS ON MU KILPKONN, MA KÜSIN?!

Ja siis ma kujutlen, kuidas Mila ehitab endale õige pea väikse redeli, ronib mööda seina üles ja LÄMBUB KORRAGA KÕIGI EHETE KÄTTE ÄRA.

(klikkides näeb suuremalt)

Lisa: kaks eriti ägedat asja tänaselt veebituurilt:

1. Adventures in Depression

2. Haunted Dollhouse

Tere, Daki…

hoomamatu 12 Replies

Küsimusi selle rubriigi jaoks saab esitada näiteks siin.

Tere, Daki!

Kirjutan Sulle esimest korda.. ja kuna Sa oled põhimõtteliselt ainus isik, keda ma “tean”, kes kasvatab korteris kasse, pöördungi Su poole paari küsimusega.

Sain endale hiljuti kassipoja, keda olen niiii kaua tahtnud. Kuigi mul on kogemusi maal kasside kasvatamisega, siis linnas korteris.. väga mitte. Nii tahaksingi teada, kas selle jaoks on mingeid eri nippe? Kas Sa lased neil ka õues olla? Kui ei, siis kas neil igav ei hakka toas? Mingist postitusest lugesin, et viid neid oma ema (võin ka valesti mäletada) juurde. Kas nad seal jooksevad väljas ringi ja kuidas nad pärast uuesti “tubase eluga” harjuvad? Kas nad istuvad ka lahtise akna peal ja ei hüppa sealt kohekohe alla?

Ühesõnaga, maal kassi pidamine erineb ikka väga palju korteri omast ja oleksin tänulik, kui leiaksid aega mõne nõuande jaoks 🙂

Liis

Tere, Liis!

Tere tulemast suurepärasesse maailma, kus võtavad sind vastu pehmed käpad, nurr ja occasional karvapall keset valget lambanahka. Ma olen tõesti eluaeg kassidega koos elanud, on nad olnud nii sellised, kes käivad (linnas) väljas kui ka sellised, kes on ainult toakassid. Miuks ja Pussakas on ainult toakassid. Kui ma elasin ema juures Karlovas, siis Pussakaga sai paar korda väljas käidud rihmaga, aga kuna ma elasin seal ajutiselt, siis ei hakanud ma teda üldse õuega harjutama. Pussakas samas on sellise iseloomuga kõuts, kes väga tahaks õues käia, seega ma arvan, et kui meil peaks õnnestuma leida oma kodu, kus on mingi aiavariant, siis ma hakkan teda vaikselt õues ka harjutama.

Miuks, vana närvihaigus, aga õue ei kipu ja kõike uut ja võõrast kardab, seega tema jääb elu lõpuni tõenäoliselt toakassiks.

That said, on tegelikult toakassiga linnakorteris jama muidugi rohkem, kui pooltoakassiga mõnes rohelisemas elamurajoonis või sootuks maal. Sest et nad peavad toas ära tegema kõik oma trennid, jahid, jooksmised, söömised ja sittumised. Eks on muidugi igasuguseid vaateid loomapidamisele, aga ma küll ei arva, et mu kassid õnnetud oleksid, et ainult toas elavad. Jah, ma näen, et Pussakas oleks kõva õuekass, kui talle võimalus anda, aga praegu ta ei oska sellest puudust tunda. Lahtise akna pealt ta on korra küll välja hüpanud/kukkunud, aga see oli vist pigem õnnetus kui tahtlik põgenemisakt.

Siki kass on aga praegu tubane, terve suve aga elas põhimõtteliselt õues maal. Nüüd külas käies oli ikka täiesti hullumeelne, kuidas ta öö läbi ukse taga kraapis ja õue nõudis, aga kuna nad just olid Kuressaarde kolinud ja seegi on ajutine, siis Siki hoiab teda toas. Ehk siis – väliseluga tuttavas keskkonnas (kui ta vahepeal Greisut jälle maale viib) harjub kass ruttu, tubase eluga pärast väliselu kogemist – not so much.  Seega ma ise arvan, et kui ma kunagi Pussakat õuega harjutama hakkan, siis peab see juhtuma kindlas teadmises, et tal on elu lõpuni võimalus õues käia.

Mingeid erilisi nippe vist polegi… Liiva peab üsna tihedalt vahetama, liivadest meeldib mulle pärlliiv või Cat’s Best, ülejäänud hakkavad maru kähku haisema. Kraapimispuu soovitan ka kohe muretseda, samas meil läks neid siin nüüd kolm tükki, enne kui leidsin sellise, millelt riie KOHE pealt ära ei tule. Ja noh, eks sa pead temaga ikka tegelema ja mängima, et ta sind hommikuti üles ei ajaks. Ma tean, magava kassi äratamine tundub võimatu! Aga kuna nad on loomult öisema eluviisiga, siis väga kergelt võib juhtuda see, et ta päev läbi magab ja hommikul kell 4 otsustab sind varbast hammustada.

Samas jälle on see periood üsna lühike, minu omad õppisid paari kuuga, et hommik on samuti magamiseks. Ja tegelikult on täiesti normaalne, et kass ööpäevas 18 tundi magab.

Ahjaa, kui sa tahad, et ta mingid asjad rahule jätaks, siis soovitan kohe veepritsiga teda treenima asuda, et mõned tsoonid on no go. Piisab, kui paar korda pritsid piku vurru, kui ta on näiteks küüned diivanisse löönud. KUI KOHE ALUSTADA. Hiljem on seda kommet juba raskem välja saada, nagu ma praegu õpin…

Ahjaa vol 2. Olen kuulnud õuduslugusid sellest, kuidas omavahel ei klapi õhutusasendis pakettaknad ja väiksed kassid, kes sealt välja üritavad ronida… Nii et igaks juhuks vast ei tasu akent lahti jätta, kui ta veel väike ja õppimas.

Ahjaa vol 3. Kui sa kaalud steriliseerimist (ja mina sinu asemel kaaluks, elada koos jooksuajas kassiga on KOHUTAV), siis tea, et pärast seda muutub ta ainevahetus ja hea oleks kohe pärast oppi hakata talle andma spetstoitu. Sest muidu pead sa iga kord külalistele seletama, et ei, su kass pole tiine, ta ongi paks…

Aga tegelikult on toakassiga muret palju vähem – ta on sul alati kodus olemas ja ootamas, sa ei pea muretsema, ega ta auto alla jää või kas ikka kodutee leiab. Kui tal on ruumi joosta ja luba vahepeal oma kassiasju teha (kraapida, ronida, mängida), siis on kass toas üsna rahul. Kuid ta ei taha üksinda olla, kass tahab olla inimesega, seega oled nüüdsest ilmselt rohkem koduga seotud kui varem…

Samas on jälle niivõrd armas, kui ta sulle õhtul uksele, saba püsti, vastu tuleb ja valjuhäälselt tervitab. Igapäevane kuusu-doos kah tasuta kodus olemas:)

october style

hoomamatu 3 Replies

Londonis tehakse ees, mina teen järel.

September ja oktoober on Tallinnas üsna ühesugused, ainult et oktoobris on tuult rohkem. Lehti on ikka sama palju okstel, õhk on ikka sama jahe ja kõndides päikese käes hakkab palav. Ühesõnaga, Tallinna sügisest ma aru ei saa. Kus on külmad krõbedad tuulevaiksed hommikud? Kus on punasekirjud pargid ja laisalt liuglevad lehed? Ainult üks tuul ja tuul.

Oktoobri märksõnadeks on jätkuvalt triibud ja triibud. (Mu järgmine titeprojekt on saada talle üleni triibuline garderoob.) Otsisin välja villased pätikad, et kärut soem lükata oleks ja mu truu portselanist ÜLINUNNU termostass käib muga igal võimalusel kaasas. Sügisest annab veel aimu tolmumantli (peenemalt vist on selle nimi trenškot) kandmine ja mõnikord tuleb mul isegi meelde sall kaela panna. Jätkuvalt käin poolkinniste kingadega, sest kuni pori põlvini pole, keeldun ma saapaid jalga panemast. Ehetest rokivad erinevad loomakõrvarõngad: öökullid, kassid, pardid ja mu viimased lemmikud, kuldsed lõvipead (Naabrinaine muidugi teatas, et need on hoopis samovarid). Küünelakitoonid pole enam hõbedased, vaid roosakad ja lillakad.

Ja muidugi: poisipea! Täna on mul eriti heade juuste päev ja ma leidsin, et see lõikus on täitsa õnnestunud. Võib elada küll.

great minds think alike

hoomamatu 5 Replies

Abikaasa hakkab poodi sättima, titt on pärast pudrusõda pestud-vannitatud, triibulisse öökombesse riietatud.

“Näe, tee issile nüüd headöödmusi ka!” ulatan lapse Abikaasa poole, kes hakkab Milale musi tegema, aga viimasel hetkel pöörab laps pea ära.

Abikaasa: “Näh, teda üldse ei huvita.”
Mina: “Tramm sõitis mööda. See oli palju huvitavam.”
Abikaasa: “Hmm, peaks ta siis akna peale istuma panema ja mingite rihmadega kinni siduma. Talle kindlasti meeldiks, saaks päev läbi tramme vaadata.”
Mina: “Ühtlasi võiks akna lahti teha, et saab siis juba oma värske õhu normi ka täis, ei peagi kärutamas käima!”
Abikaasa: “Kuule, meil tuleb see lastekasvatamine eriti hästi välja.”
Mina: “Mhmh, võib-olla peaks meil neid rohkem olema. This thing is easy!”
Abikaasa: “Või peaks suisa lastehoiu avama?”

 

Pudrusõda – the best sõda in the world.

night at the mansion

hoomamatu 2 Replies

Teate neid õudusfilme, kus tahaks tegelastele karjuda: “No MIDA te kurat ronite sinna majja üksinda ööseks?! Te ju NÄETE, et see ei saa hästi lõppeda! Idioodid…”

Mul oli laupäeval täpselt selline tunne. Järve pealt tuli pahaendeline udu, hakkas hämarduma ja tuul sahistas raagus okstes. Majahoidja avas krigisedes suure ukse ning juhatas meid tühja majja. “Siin te siis ööbitegi!”
“Kas me olemegi täiesti üksinda siin?”
“Jah!”
“Kas siin kummitab ka?” ei saanud ma jätta küsimata. Kummitused on ju mu erahobi.
“Kindlasti kummitab!” naeris majahoidja.

Ajasin pea kuklasse. Suur kivist hoone vaid vaikis.

This is how horror movies start.

Olime nimelt pannud endale kinni toa Mooste Viinavabrikus, mis alles hiljuti taastati. Praegu asub seal Fototurismi Keskus, aga nad pakuvad ka majutusteenust. Ja kuna meil vahepeal tulevad ideed, et läheks avastaks Eestimaad, siis tundus see sobilik. Järgmisel päeval plaanisime minna rabamatkale, öö aga pidi olema romantiline äraolemine. Nüüd hakkasin ma muidugi kummitusi ootama.

Viltu hakkas kiskuma asi siis, kui ma sain aru, et meil pole titte kuhugi magama panna. Oma rumalus täiesti – reisivoodit ei mõelnudki kaasa võtta, sest kodulehel oli kirjas, et lapsevoodi on tasuta. Ma küll mainisin, et meiega on ka titt, kui broneeringut tegin, aga ei täpsustanud üle, et voodi kuluks ära. Samuti ei osanud ma arvestada, et me olemegi selles majas ÜKSi, et puudub retseptsioon, kust saaks näiteks voodit või lisapatju küsida. Okei, küllap me hakkama saame, otsustasin. Ja siis mulle meenus, et kui ma magan, titt kaisus, ei saa ma ise magada, sest mul pole selleks lihtsalt ruumi, sest preili Laiutab-A-Lot vajab magamiseks kümmet ruutmeetrit.

Lõpuks saime hakkama nii, et lammutasime kaks voodit osadeks – titt magas “terves” voodis, mina sain ilma madratsita voodipõhja tema kõrval ja Abikaasa magas madratsil, “trepi” alumisel astmel.

Pärast pikka jamamist, et laps magama saada (ja ise samas toas olemist jätkata ilma teda üles äratamata) keerasime ise ka magama… ja kell pool 3 otsustas titt, et tema niimoodi magada ei saa, tänan väga, temal on külm ja ebamugav ja võõras koht ja ÜLEÜLDSE, miks ta peab olema omaette voodis, kui saab end emmele kaissu veeretada. Niimoodi ta siis potsatas aeg-ajalt mulle kaissu, jorises, jäi magama, panin ta uuesti oma asemele, ärkas, jorises, ronisin pooleldi tema voodisse, üritasin teda magama saada, ise samal ajal pingsalt ingoreerides kõiksuguseid potentsiaalseid kummitusi, sest ISSAND KUI ÕUDNE OLI.

Meie toast avanes aken suurde halli ja sealne avariivalgustus heitis tontlikke varje tuppa. Ma praktiliselt juba nägin, kuidas mingid varjud mu aknast mööduvad ja ma teadsin, et kui ma peaksin ükskõik mis heli majast kuulma, siis SEE ON KUMMITUS.

Kella neljaks olin ma ilgelt tige, et ma magada ei saa ja täiesti vihane, et ma nii hullult kardan. Kui Abikaasa lõpuks küsis, et äkki ta tuleb ise keskmisele astmele ja püüab last magamas hoida, oli minu ainus mõistlik vastus: “Jajah, ja mina pean minema sinna ukse poole magama, kust kummitused mulle ligi saavad! HEA PLAAN, MEES!”

Abikaasa vaikis, ma kujutan ette, et sellepärast, et ta sai aru, mis reaalsesse ohtu ta mind pannud oleks ja kahetses oma ettepanekut.

Laps uinus lõplikult kell viis, et kell pool kaheksa ärgata. Hiina piin on teate mis? See, kui sa oled JUST uinunud ja sind üles aetakse. Ja niimoodi kümneid kordi, päevi, nädalaid JÄRJEST.

Pühapäev oli rõõmsam, matkasime Valgesoos, sõitsime läbi sügisese Eestimaa ja kuigi laps tegi unestreiki ka autos, siis oli meil rõõm kohata õhtul üleväsimusest hullunud rõõmurulli, kes loopis maniakaalselt naerdes putru mööda elamist ringi, kisas rõõmust oma mänguasjade peale ja tagus jalgade-kätega kõike, mis ette juhtus, ise samal ajal kilgates.

Tegelikult oli viinavabrik ise muidugi ääretult uhke ja äge, väga palju ilusaid pilte oleks seal saanud teha, kui ma laip poleks olnud. Paistab, et mõneks ajaks on meie reisimised reisitud, kuni preilile saab selgeks tehtud, et iga võõras koht ei tähenda ohtu.

ISEGI KUI SEAL ON KUMMITUSED.

Toiduklubi: sametine kõrvitsasupp

hoomamatu Leave a reply

Abikaasa õde tõi meile ükspäev jupi kõrvitsat. Mingi osa püreestasin sellest ära ja söötsin pahaaimamatule Milale sisse, teise osa tegin supiks. Abikaasa sõi, nagu tavaliselt, pika hambaga, aga minu meelest sai täitsa hea. Täiesti klassikaline retsept, selle erinevaid variatsioone olen näinud kõrvitsasupi kategooriates sadu. Siin siis minu oma.

Vaja läheb: umbes kilo kõrvitsat, 1 sibul, 2 porgandit, 3 kartulit, 3 küünt küüslauku, kanapuljongit (ma kasutasin fondi), tops Merevaiku, väike pakk kohvikoort

Valmistamine: haki köögiviljad kuubikuteks. Klaasista potipõhjas oliiviõlis sibul, küüslauk ja porgand, siis lisa kartul ja kõrvits ning kata juurikad puljongiga. Lase keema tõusta ning alanda kuumust, kuni segu jääb mõnusalt podisema. Kui köögiviljad pehmed (no üks pool tundi läheb kindlasti, vahepeal tuleb segada ka), püreeri saumiksriga ja lisa sulatatud juust, kohvikoor ja maitseained – sool, pipar ja riivitud muskaatpähkel. Lase supil uuesti keema tõusta ning serveeri koos röstitud saiba või ciabattaga.

like a boss

hoomamatu 10 Replies

Ma tean, et ma lubasin kõiksugustest asjadest kirjutada, ma ausalt jõuan selleni. Kuidagi alati see Tartus käimine tõmbab nii rihmaks, kuigi fakt on, et seal ei tee ma ka midagi. Ma kohe ei tea, kuhu see jõud jääb, tahangi olla ainult kodus ja nautida seda, et keegi teine teeb süüa ja kuhugi minek on absoluutselt vastunäidustatud.

Ja nagu näha, siis tegin ma spetsiaalse hoiatusmärgi, mida ma hakkan nüüd titeteemadest rääkivate postituste juures kasutama. Noh, et te teaksite mitte lugeda, kui teid need teemad ei huvita.

Ehk siis: titepost.

Eelmisel nädalal vaatasime mingit sarja. Siuke mõnus perekondlik vedelemine: meie Abikaasaga üritame süüa, Mila paenutab ja väänutab nagu mingi hull mul süles ja diivanil ja siis jälle süles. Lõpuks libistas ta end mulle jalgade vahele, talle meeldib seal passida kõhuli, ülakeha mu jala peal, ja ringi vaadata. Mul ka hea turvaline, et vähemalt ei kuku kuskile (sellest, kuidas ta alatihti kuhugi kukub või kinni jääb, peab vist teinekord rääkima). Libiseb ja libiseb ja… maandub istuli. Ma veel sudin takka, et nooh, mine nüüd ära kõhuli. Ei lähe.

Kui meile üldse on midagi lapsekasvatamisest räägitud, siis on need kaks asja. Esiteks: kõige raskem on aru saada, millal on õige hetk võrevoodi põhja madalamaks lasta. True dat, meil eelmine kord vedas napi päevaga vist. Ja teiseks: ÄRA PANE LAST ISTUMA. Naabrinaine lõbustab mind aeg-ajalt kohutavate lugudega tittedest, keda on hästi noorelt istuma õpetatud ja mida see kõik nende seljale ja loomulikule arengule teeb. Et õige oleks lasta tal ise istuma õppida, sest ta teeb seda sel juhul siis, kui ta lihased on piisavalt tugevad.

Ja nii me siis olime seal, toidusuutäied peatunud poolel teel suhu. Titt. Istub.

Abikaasa: “Kas… Kas tal tohib lasta seda teha ikka?”
Mina: “Ma… Ma arvan, et kui ta ise seda teeb, siis on okei…”
Titt: “Lää! ÄÄääääAaäeeaaaaa. Ga.”

Oli otsustatud. Titt jäi istuma kauaks soovis. Meie jätkasime söömist, kuni…

Mina: “Issand! Kas sa tead, mida see tähendab?!”
Abikaasa: “Noh?”
Mina: “ET TA HAKKAB KOHE KÕNDIMA JU. Oo. Õudust.”

Ja mulle meenus, kuidas ma just olin endisele kolleegile südamest ja ilma igasuguse irooniata kaastunnet avaldanud, sest nende titt hakkas 9kuuselt kõndima. Päriselt, on asju, millega nad võiks veidi, no ainult veidi, oodata.

Olgu, tõele au andes ta end päris nullist veel istuma ei saa. Mis ei tähenda, et ta ei üritaks. Ta saab istuma seljalt, kui ma tal käest hoian (või õigemini, tema minu käest hoiab) (või pigem: oma küüsi minusse surub). Kõhult ta istuma saada ei ürita, keerleb niisama ühe koha peal ringi ja vahepeal rullib kah, kuigi selle nädala märksõna on siiski ümber oma telje keerlemine ja asjade järele küünitamine. Asjade järele küünitamine toob kaasa selle, et ta tagurdab. Ja enda telje ümber keerlemine on toonud kaasa selle, et ta tõuseb põlvedele.

Päriselt, ma ei imestaks, kui ta homme teatab, et läheb nüüd maratoni jooksma.

Sest PÕHIMÕTTELISELT on ta selleks valmis.

Nüüd võiks mõneks ajaks areng jälle natuke tagasi tõmmata. Mind alati nii kohutavalt ehmatab see, kui JÄRSKU see areng käib. Et tükk aega pole midagi, on samad vanad asjad ja siis: bämm! Naeratab! Bämm-bämm! Pöörab! Bämm-bämm-bämm! Varbad suus! Bämm-bämm-bämm-bämm! Istub!

Bämm! Alustab põgenemist kombinesoonist, üks varvas korraga!

õunatüdruk

hoomamatu 14 Replies

Huvitaval kombel – või mitte nii väga huvitaval – ei ole ma viimasel ajal enam FBst teateid saanud, kui keegi muga seal suhtleb. Häbiväärne möödalask mu poolt, et ma uuendustega kaasas ei suuda käia. Noh, igal juhul. Tikker ja Evu nõudsid nimelt, et ma oma uuest arvutist räägiks ja kõikidest blogivõlgadest, mis mul on, on see ka tõepoolest õhus veel. (Lisaks Kindle’ist peaks veel rääkima, võlgu on veel kaks “Tere, Daki” rubriigi asja… Ma ausalt püüan nüüd lähipäevil ära teha!)

Ühesõnaga, minust sai mäkipede.

Juhtus nii, et mu ülinumps Samsung N150 osutus minu vajaduste jaoks siiski natuke liiga väikseks. Ta on küll ilus, aga võimsust eriti pole. Samas, kas netbookidel peakski olema? See sobis hästi kaasasvedamiseks ja tekstitöötluseks, aga mina ju tahan photoshoppida, sarju-filme vaadata, kaheksat tuhandet täbi korraga lahti hoida jne. Ja kuigi Samsung oli ÕUDSELT ILUS, oli ta siiski säästupill. Ma päriselt ei saa aru, miks poodides ILUSAID arvuteid nii vähe on?! Miks peavad kõik sülarid olema koledad mustad või hallid?

Septembri alguses sain ma natuke suurema summa raha ja ma otsustasin teha südame kõvaks. Isa hoidis Milat, mina sõitsin Kristiine keskuse mäkipoodi ja nõutasin endale MacBook Airi. 13tollise. Viie minutiga oli ost käes ja nii lihtsalt see käiski. Ma pole elus korraga nii palju raha kulutanud ja see võttis vaid viis minutit.

Kõigele eelnes muidugi pikk kahtluste-kõhklusteperiood. Küsitlesin oma mäkiomanikest sõpru ja uurisin hilistel öötundidel, silmad krõllis peas, et mis selles mäkis siis nii erilist on.

Tänaseks ma ei tea ikka veel, mis temas nii väga erilist on. Kõik on teistmoodi. Paljud asjad – näiteks skrollimine – on tehtud selliseks, et ma ei saa aru, miks keegi varem selle peale tulnud pole! Sisuliselt on touchpadiga võimalik ekraani kerida sama loogikaga, nagu puutetundliku ekraaniga telefonidel (ja, ma eeldan, et ka tahvelarvutitel). Puudub igasugune installimine, kui asja alla tõmbad, siis see kohe ongi olemas. Segadusse ajab see, et nii palju erinevaid võimalusi on, kuidas arvutit oma käe järgi sättida (tuletagem meelde, et win7 starteril ei lubatud kasutajal isegi taustapilti vahetada). Kartsin, et eraldi nõuab harjumist Ctrl klahvi puudmine ja Command klahv, aga eksisin. Sellega harjumine läks kõige valutumalt. Valulik on praegu neid erinevaid shortcute meelde jätta, mille jaoks Windowsi arvutitel eraldi nupud olid. Mõnes mõttes on tõesti mugavam, kui klaviatuur on väiksem ja “prügivabam”, sest nii paljusid asju annab ju shortcuttideks teha. Aga, ma kujutan ette, et igaühele ei meeldi hakata asju pähe õppima, kui ta uue arvuti saab. Paljud kasutajad tahavad delete-nuppu ja mismõttes peab meelde jätma, et delete=fn+backspace?!

Minu jaoks on häiriv peamiselt see, et ma ei tunne seda süsteemi. Winiga teadsin ma täpselt, millised programmid on üleliigsed ja mille võin ma kohe maha lasta. Ma teadsin, kus nurga taga on peidus kõik need väikesed asjad, mida mul asjade enda käe järgi seadistamiseks vaja on. AGA. Ma olin seda kõike saanud ka… 15 aastat õppida. Ma arvan, et kui natuke aega anda, siis saab mulle ka Mac sama selgeks.

Häirivaid asju on veel, näiteks Finderis (mis on siis mäki kaustahaldur) puudub cut ehk lõikamise võimalus. Ma liigutan igapäevaselt faile kaustade vahel ringi ja ERITI TÜÜTU on see, et peab tegema kopi, siis sihtkaustas paste ja siis pead veel TAGASI minema, et originaalfailid ära kustutada. Totaalselt jabur. See võib saada peamiseks komistuskiviks minu ja Mäkinaatori suhtes.

Veel saabus üllatusena fakt, et mu suht uus kõvaketas mäkiga ei ühildu, kuigi ma SPETSIAALSELT küsisin seda iDealist enne ostmist. Seda oleks võinud küll mäkipoe töötaja teada, et NTFS ei ühildu. Nüüd peangi uue kõvaketta ostma, sest mul ei ole võimalik kuskile 1T andmeid kopeerida, et kettale format teha ja ta mäkile sobivasse süsteemi teisendada. Oh well. Nagu meil vähe neid juhtmeid ja värke siin ei vedeleks.

Ka ei ole ma veel jõudnud iWorksiga tööd teha ehk siis ma ei oska kommenteerida, kuidas mina ja tekstitöötlus siin läbi hakkame saama. Eriti siis, kui on vaja kiirel toimetamisperioodil vahetada kommentaaride, paranduste jne tekstifaile erinevate autorite (ja opsüsteemide) vahel. Seda kardan ma kõige rohkem, et mingid asjad ei ühildu. Nojah, siis on alati mul võimalus ju osta või varastata Office Macile. Aga kuna ma üldse pole tööd teinud lähiajal (peaks vist), siis jah, see ootab veel ees. Avasin praegu korraks ühe toimetamisel oleva faili ja tõmbas silme eest kirjuks. Jah, tuleb kõvasti ümber õppida mingeid spetsiifilisi asju…

Henrik muide kirjutas Digis just, et MacBook Air on parim sülearvuti, mis praegu turul saada. Kipun temaga nõustuma, kuigi mul võrdlusvõimalust vähe. Mänge ma ka veel pole proovinud mängida, aga kõik need väikesed (aga kohati ressursinõudlikud) pisiasjad, mida ma päevade jooksul arvutis teen, on ta kenasti välja vedanud.

Mäkinaator on kerge ja õhuke. Ta on kiire. Ta on vaikne. Ta on erakordselt ilus, pärast seda, kui ma Etsyst talle decalid peale tellisin. (Ühed tellisin veel, kui need ära kuluvad.) Ta ei ole väike (mõttes, et ta on ikkagi 13 tolli) ja teda ei ole mugav kaasas vedada, aga selleks on mul Samsung ju olemas, kui elu peaks veeretama kunagi sellise vajaduse. Ta ekraan on selge ja suurepärane. iTunesi süsteem on kohtlane (mingi muusika kopeerimine jm jamad), aga hallatav, pealegi olen iTunesiga harjunud, sest kasutasin seda ennegi iPodi jaoks.

Tundub, et üldiselt saame me hästi läbi, natuke vajab veel kogu see värk harjumist. Samas ei julge ma öelda, et ta on nüüd nii hea arvuti lihtsalt sellepärast, et ta on Apple’i toode. Ma arvan, et kui ma oleks ostnud samas hinnaklassis Microsofti toote, siis oleksin ma ka väga rahul. Omad nõksud siin muidugi on ja tegelikult mulle meeldib, et ma saan uuesti õppida ja et paljud asjad on nii teistmoodi.

Ja kui ma kunagi peaksin kellegi Windowsi-teemalise küsimuse alla vastama midagi sellist: “Osta Mac, siis sul neid probleeme pole”, siis võite mulle nurga taga peksa anda. Ma luban.