Tag Archives: daki’s list

Aasta 2014 edetabelid. #7

Argielu Leave a reply

Naised.

See aasta on olnud harukordne naisteaasta. Kui mul on olnud elus perioode, kus mu peamised sõbrad on meesterahvad, aga sel aastal on mind peamiselt ümbritsenud naised. Igat masti naised – lõbusad, naljakad, natuke ümaramad ja natuke kondisemad, blondid ja brünetid ja punapead. Kleitides ja seelikutes ja viigipükstes. Poisipeade ja juuksepikenduste ja lokkide ja lõvilakkadega. Ma olen leidnud uusi armastusi vanades naistuttavates kui ka täiesti uutes. Ma olen istunud, pea sõbranna süles, ja tundnud, kui üleni mõnus on, kuidas mõned inimesed su ellu satuvad ja sinna pidama jäävad.

Oi, intriige ja kraaklemisi on olnud ka, see on vist lihtsalt paratamatu, kui umbes 40 ägedat naist ühte #naistejuttude gruppi kokku panna. Aga lõppeks on ikkagi peamine olnud see, et on saanud kõvasti nalja, on juhtunud uued sõprused, olulistemateks toetajateks eluteele on ootamatult ilmunud inimesed, keda poleks ettegi osanud kujutada.

Aitäh teile kõigile, mu armsad, et olete mind talunud, mitte üleliia kergelt maha kandnud, minuga koos naernud ja minuga koos nutnud. Uuel aastal uued veinid!

Aasta 2014 edetabelid. #6

Argielu 1 Reply

Kortermaja.

Ma alustasin “Kortermaja” järjejuttu ajakirjale Naised vist eelmisel sügisel. Peatoimetaja tahtis vahelduseks mingit sellist juttu, kus iga peatükk poleks eelmise või järgmisega nii tihedalt seotud ja et lugejad, kes iga nädal ajakirja kätte ei võta, saaksid siiski pointile pihta. Ja siis tuli mulle pähe see kortermaja. Kõik need naabrid ja elanikud, kõik need seinte taga hingavad inimesed, keda sa vahel näed ja vahel kuuled, aga kellest sageli ei tea midagi.

Ootamatult sai “Kortermaja” järjejutt läbi ning veelgi ootamatumalt oli Ajakirjade Kirjastus nõus selle siiski raamatu kujule voolima. Kirjutasin paar peatükki juurde ja ühel suvepäeval oligi lõpuks raamat trükikojast käes. Fast forward mõned nädalad kui ühtäkki keegi ütles, et oli Tasku raamatupoes näinud mu raamatut edetabeliriiulis. Ei saa olla, mõtlesin mina. Aga oli! Tõesti, sel hetkel, kui lõpuks sattusin Eesti ilukirjanduse edetabelit vaatama, oli vist “Kortermaja” kolmandal kohal. Kuidas… miks…?!

Värskes Rõhus peaks nüüd uuel aastal tulema ka üks põhjalik teose arvustus, mida ma ootan pikisilmi. Aga ma tean, mis mul järgmiseks teha tuleb. (Peale magistritöö muidugi.)

Järgmiseks tuleb astuda see samm ja vähemalt püüda kirjutada ära See Romaan. Ma kahtlen ja kõhklen ja loen kõiki raamatuid pilguga, et KUIDAS küll üht romaani kirjutatakse, ahhh, öelge mulle keegi?! Aga miskipärast paistavad inimesed uskuvat, et ma olen selleks võimeline ja et see oleks hea romaan, kujutlege.

“Kortermaja” andis mu sellele aastale väga palju juurde. Väga palju.

Aasta 2014 edetabelid. #3

Argielu Leave a reply

2014-12-01 11.14.43Klooga.

Jaanuaris saab aasta sellest, kui Nõmme selja taha jätsime koos kogu selle hulluse ja ikkagi ka armsusega, koos maailma ägedaima Naabritüdruku ja Ruumi ja minu peenarde ja Mila sireliga, kõik jäi seljataha. Väljas tormas lund sadada, kui me muudkui tassisime ja rassisime, aga lõpuks oli kõik. Ma mäletan, kuidas ma istusin vist selle päeva õhtul, siis, kui oli kolitud, elutoadiivanil, pea Lemmiku süles ja nutsin tund aega jutti. Lihtsalt selline vabanemine, kurbus ka, aga peamiselt vabanemine. Lõpuks.

Klooga on üks huvitav koht, siin elamine on olnud tõeliselt avardav kogemus. Olen kirunud, trampides rongile, olen otsinud taga kõigist kolmest poest hädaabimähkmeid (ja neid mitte saanud). Olen külmetanud ja olen remontinud ja olen igatsenud inimesi ja… Ja olen olnud NII ÕNNELIK. Olen olnud vaba ja õnnelik, olen ärganud rahulikuna ja kaisus, olen nutnud ja naernud ja armastanud, olen silitanud kasse ja tervitanud kodu iga kord, kui uksest sisse astun. Naudin ju tegelikult neid sõite koju, neid maagilisi päikeseloojanguid ja neid lumest lookas mände. Olen koos Milaga järveplotilt vette sulpsatanud, olen öösel rattaga ringi kimanud ja alasti ujumas käinud, olen siin olnud elus ja kodus.

Imelik, poleks iial vist arvanud, et minu pikka siin-olen-kunagi-elanud nimekirja satub ka Klooga, aga siin ta praegu on. Kui kauaks? Ei tea. Natukeseks veel. Siis vaatame edasi. Aga tean, et kui kunagi siit lähen, siis kurbusega jätan selle koduga hüvasti. Aga veel me oleme koos ja veel meil on mõnus ja tegelikult, teate, see jahedus on päris mõnus. Küllap ma varsti jälle oma ahju saan, kuhu tuld teha, aga seda Klooga avarust ja valgust, seda tuleb praegu nautida.

Aasta 2014 edetabelid. #5

Argielu Leave a reply

2014-07-08 23.28.00Jalgpalli MM

Esimest korda elus sain vaadata jalgpalli meistrivõistlusi inimesega, kes peaaegu samasuguse kirega asjasse suhtub. Lisaks endise jalgpalluriga. Nii et võib öelda, et mul pole olnud ägedamat jalkasuve olnud. Kuigi, tõsi, me elasime kaasa erinevatele mansadele ja lõpulahinguid vaatasime me eri riikides. Ma nutsin end oimetuks, ma kisasin rõõmust, ma olin ärevusest hingetu – nii palju emotsioone, nii palju… jalgpalli! 2014, sa olid tõesti lahe.

Aasta 2014 edetabelid. #4

Argielu Leave a reply

2014-03-05 18.17.39Reisid ja hotellitoad

Sel aastal on olnud mõned vähesed, aga seda ägedamad tripid. Näiteks märtsikuine suhteliselt eksprompt Hispaania perereis oli lihtsalt FANTASTILINE. See hullumeelne kimamine läbi Euroopa, need pimedad ööd üksinda roolis, kui bussitäis rahvast magas, need veinised õhtud terrassil ja grillimine ja need imelised vaated ja käänulised teed ja see eesel, kes vedas käru taga rehvi, kärus mees vaatamas meid sellise näoga, et misasja, te pole varem näinud tagavararehviga eeslit või?

Või siis ka need tripid vana hea Punase Noolega. Jaanipäev Saarlandis, poris sumpamine ja unistuste täitumine. Või siis see sõit Tartusse ja suvilasse ja sealt Misso, või siis see peokingadega läbi soo sumpamine, et alasti öises soojärves ujuda. Või siis need Rootsi kruiisid, see suvine, aga nüüd see viimatine ka. Lihtsalt nii palju ägedaid legendaarseid hetki, mis neisse meie-mälestustesse talletuvad. Ja kõik need meied, kellega ma olen saanud neid hetki jagada.

Ja ka hotellitoad, neid on olnud sel aastal ikka megapalju. Ma olen juba Tallinna hotellide püsikunde (sest kuidas muidu saab üks maakas linna ööseks jääda) ja ma juba tean, millist tuba millises hotellis küsida tasub. Need hommikud, kus sa kuulad ukse taga venekeelset jauramist ja naerad omaette, või need ööd, mis saavad varahommikuks ja väljas sajab vihma või ka lund ja sa tead, et siit edasi on veel üks päev ideaalsust.

Järgmine aasta tuleb kindlasti teistsugune, reisida saab ilmselt palju vähem, aga juba on mõned asjad plaanis (can you say Foo Fighters? Can you say Göteborg and roadtrip? CAN YOU?! I can!) ja üleüldse. Võibolla ei pea varsti hotellides ka ööbima enam.

Aasta 2014 edetabelid. #2

Elu väljaspool mulli Leave a reply

mmm surinsurinTätoveeringud

Seda aastat jääb meenutama üks olulisim tätoveering, mida ma olen endale iial teinud – mantra No Fear, pühendusega Milale ja ellujäämisele üldiselt.

Ja teiseks kirjutasin ma elus esimest korda laulusõnad. Tükk aega ei julgenud kellelegi näidata, sest arvasin, et need on kohutavad. Jõledad. Küündimatud.

Aga lõpuks võtsin julguse kokku, Lemmik viskas pilgu peale ja umbes 15 minutiga oli lugu sündinud. SITAKS HEA LUGU, kusjuures. Laiv-esitamisele tuli mu raamatuesitlusel, kus lõpuks me kaasa laulsime. Nii hea lugu, et kohe paneb kaasa laulma! Loodetavasti siiski saab sellest mingil hetkel ka singel, peab saama. Mul on tunne, et “Tätoveeringud” on väärt jagamist.

Ja noh, eks nad sündisid ikkagi armastusest. Ühel diivanilvedelemisest ja ühtedest kätest mu kehal ja sellest tundest, mis siis oli.

Aasta 2014 edetabelid. #1

Argielu 1 Reply

Minu selle aasta tähtsündmused, kõik armsas edetabeli-advendikalendri vormis, iga päev midagi ja natuke. In no particular order.

2014-10-08 13.35.40Mon Rouge.

8. oktoobril – päeval, mil ma muide lahutasin ammu-ammu tagasi oma esimese abielu – seisin ma ARKis ja mõtlesin, et läks ainult 30. aastat kui lõpuks õnnestus mulgi soetada Päris Oma Esimene Auto.

Mon Rouge on ilus nagu klaaskomm, nunnu nagu kaisukaru, kapriisne nagu viktoriaanlik daam, väike nagu päästepaat kahele ja säästlik nagu vanaema kroonitulekuajal. Ma arvan, et Mon Rouge armastab mind väga. Suisa nii väga, et kuna ta teab, mis horror see ümbritsev maailm olla võib, teeb ta kõik endast oleneva, et ma aknast välja ei näeks. “Pole sul vaja siin midagi välja vahtida! Püsi kookonis!” näikse ta ütlevat. Võtab ära reostaadi ja kui sellest ei piisa ja ma IKKA midagi välja näen, võtab ära kojamehed. Ja kui need saab korda, siis teeb midagi klaasipesuvedeliku paagiga – sest no horror on see maailm ju!

Sel aastal on autodega üldse õudselt palju seiklusi olnud. Ei saa unustada ka tänuväärset ja alati südamesse jäävat Punast Noolt, keda ma üksinda mööda Viljandi mnt-d käima lükkasin, et saaks käigud jõuga sisse ragistada ja kuidagi sinna Ärma kanti ära sõita. Sest kellel seda sidurit ikka vaja on! Punane Nool teenis meid hästi ja vapralt, kuid elu Kloogal ja mind jälitav halb autoõnn murdis lõpuks temagi. Aga kui palju sai temaga seigeldud!

Aga minu kuum armuafäär Mon Rouge’iga jätkub. Ta on täpselt paras, täpselt minu värvi ja minu mõõtu ja teeb ära kõik mis peab ja natuke rohkemgi. Ja kuigi ma isegi vahetult enne auto ostmist mõtlesin tõsiselt mõne püsivama rendilepingu peale (näiteks autocar.ee), siis minu finantsilise ebastabiilsuse juures on tegelikult selline odav armas säästupüss parim.

Aitäh, Mon Rouge, et sa mu ellu tulid. Edasi uute seikluste poole!

Seda postitust toetab autocar.ee

viimased ajad numbrites

Argielu Leave a reply

1 uus auto
1 uus PUNANE auto
1 uus PUNANE auto nimega Mon Rouge
800 sõidetud kilomeetrit
50 liitriga
4 artiklit
2 esitlust
vist?
viimasel nädalal
18 esitatud arvet sel aastal
ehk et tööd ju on
1 uus boiler
100 liitrit sooja vett
mis ei tilgugi läbi lae nagu üleeile
1 vana boiler, millega ma ei oska midagi pihta hakata
1 nohune laps
1 känseldatud sünnipäev, mida nohune laps väga ootas
n+1 õhtut, kus oleks võinud minna linna, aga ma ei läinud, seda kahetsedes ja mitte kahetsedes samaaegselt
0 sooja radikat keskküttest
1 soe radikas elutoas, elektriküttest
sajad eurod, mis sulavad sõrmede vahelt
1 kinnitatud magistritööteema, mis ikka veel paneb hinge täiega põksuma
0 kirjutatud magistritöö lehekülge
n+1 referaati
n+1 ainet
1 koolivaheaeg, mis võiks aidata ajul end lahti sõlmida, aga selle asemel on
1 nohune laps
1 oranž kõrvits, millest saab homme
1 potitäis kõrvitsapüreesuppi, mis loodetavasti toob naeratuse näole vähemalt
2-l inimesel
1 lõpetatud Krossi “Kallid kaasteelised”
4 alustatud teadusartiklit, seni lõpetamata (lugemisel, mitte kirjutamisel, siiski)
8+ pilti fotojahil, mida ei jaksa ära töödelda
vähemalt 6 postitust, mis istuvad järjekorras ja ootavad, et ma nad lõpetaks
2 komplekti uut pesu, millest
1 komplekt on Britney Spearsi nime kandev, kusjuures poes mõõdeti mulle välja
85DD suuruses rinnahoidjad, kuigi tõdes, et ka
85E oleks sobiv, mille peale ma hakkasin lihtsalt naerma, sest
miljon korda “kamoon?!”, have you MET me and my boobs?
∞ arv triibulisi riideid, millest ma olen kõriauguni tüdinenud
∞ arv “Let it go” kuulamisi (ja “Emme, laula!”) kodus, autos, puhkehetkel
∞ arv segaseid tundeid, millega peaks tegelema, aga selle asemel panen ma nad oma triipude taha peitu ja loodan, et kõik laheneb iseenesest

nädal senini numbrites

Argielu 6 Replies

Mila sai esimesest septembrinädalast kusagilt nohu, andis selle lahkelt ka mulle ning lõppeks tundub tal olevat palju parem kui mul, kes ma haiguse ikka avasüli vastu võtsin. Siin on nädal senini numbrites:

  • 2734 meetrit täisnuusatud nuuskarätti
  • 2 praktiliselt unetut ööd (siinkohal süüdistan lisaks ka täiskuud)
  • 16 osa Mary Tyler Moore Showd
  • 3 edasilükatud kohtumist
  • 1 puudutud loeng
  • 1 otsustatud magistritöö teema (aajee!)
  • ja 1 magistritöö seminar, mille käigus ma võibolla nakatasin
  • kolme inimest
  • aga loodan, et neid inimesi on siiski 0
  • 3 tundi ühistranspordis
  • 45 minutit teetööde taga
  • kusjuures linnas käisin ainult 1 päeva, eile
  • 1 artikkel
  • 1 kolumn
  • ja 1 kolumn täna veel vaja teha
  • ja 1 artikkel ka ju veel vaja teha
  • 0 trennipäeva
  • 37,4 palavikku
  • 567 ühikut peavalu
  • 12 357 köhahoogu iiveldamiseni
  • 1 paar kingi, mis tuleb pärast eilset vihmas trippimist ära visata, mis omakorda põhjustasid
  • 1 paari põlvedeni märgi pükse
  • ja 1 paari külmetavaid jalakesi, mis kindlasti aitasid terveks saamisele
  • kaasa -200 protsenti
  • 1 korra nägin unes Stingi ja muuhulgas oli aastavahetus ja muuhulgas oli mul Päris Oma Kodu
  • 17 korda olen tahtnud lihtsalt nutma hakata, aga kuna ma olen Strong Independent Woman (icic), olen seda siiski teinud vaid
  • 1 korra

Tahaks normaalset elu, aga kes teab, äkki ma ei oskakski sellega midagi pihta hakata. Kuidas saab elada nii, et ei peagi iga asja hullumeelselt rongiaegade järgi sättima? Kuidas saab elada nii, et võid vabalt sättida peaaegu suvaaegadele kohtumisi, sest kui jääbki aega üle, on sul kuhugi minna (koju, kontorisse) ja sa ei peagi 4 tundi tühja linna peal passima? Kuidas saab elada nii, et sa jõuad koju ENNE KELLA KÜMMET ÕHTUL? Ahjaa, saab ju küll, kui on lühike koolipäev, mis lõppeb enne seitset.

Kiun lõppenud, hakkas natuke kergem küll. Tänan tähelepanu eest. Ärge haigeks jääge!

Huawei P7 ja mu lemmikäpid

Argielu 10 Replies

Juba ligi kuu aega tagasi andis kommunikatsioonibüroo Vare & Jaakkola mulle testimiseks Huawei nutitelefoni P7 – selle firma lipulaeva. (Siinkohal vabandused V & J-i ülicoolidele inimestele, et olen postitusega nõnda viivitanud!) Tegemist olla “groufie-telefoniga” ehk telefoniga, mille spetsiaalne kaamera teeb eriti mõnusaid grupipilte.

Minu käes oli fuun nädalakese ja selle aja jooksul sain ma temaga hästi tuttavaks. Kurval kombel läksid kaduma pea kõik pildid, mis ma sellega tegin (mis on täiega veider, sest ma back-uppisin Dropboxi neid mitu korda), sest ma tahtsin just teile demonstreerida telefoni kaameravõimeid. Nimelt on seal üks huvitav nupuke nimega “ilu tase”. Esiteks on see ääretult humoorikas, kui saad enekat tehes oma “ilu taset” määrata (ma määrasin muidugi kohe 10 ja tõdesin, et tegu on totaalse Tiina Pargi filtriga), teiseks on see kiiruse mõttes ka mõnus, eriti kui oled suur eneka-tegija, kes tahaks klõps! pildi ära teha ning siis kohe sotsiaalmeediasse saata, ilma enne läbi mõne äpi laskmata.

Nii et ainus pilt, mis mul säilinud on, on Mallu raamatuesitluselt ja ma arvan, et siin on edukalt näha “ilu taset” 10 ehk Tiina Pargi filtrit:

2014-07-14 21.05.13Aga nagu näha, siis võtab kaamera tõesti laiemalt kui tavalistel telefonikaameratel kombeks. Hiigelsuur Mallu on pea tervenisti pildile ära mahtunud! (PS Mallu, KÕHULIHASED KÕHULIHASED KÕHULIHASED) (sorri, I had to:P)

Aga telefoniga seoses mõtlesin ma hoopis kirjutada teile oma lemmik-äppidest. Ma tean, et olen seda kunagi teinud, aga ajad muutuvad ja äpi-eelistused koos nendega. Ning kuna esimese asjana uut telefoni näppides tuleb tõmmata sinna peale essentsiaalsed rakendused, ilma milleta on elu võimatu, siis sain isegi aimu, mis neil päevil mulle kõige olulisemad on.

  1. Suhtlusäpid. Osa neist on juba telefonides olemas, näiteks Gmail ja GChat, aga kahjuks või õnneks tuleb esimese asjana peale laadida alati ka Viber, Facebook, Twitter, Instagram ja Facebook Messenger. Skype on mul telefonis ka, aga seda kasutan ma niigi väga harva. Lihtsalt kuidagi ei kujutagi enam ette, et asjad jooksvalt sul pidevalt silme ees ei ole. Kellel see aeg pidevalt arvuti taga istuda? (Vastus: inimestel, kellel on normaalsed töökohad.)
  2. Pixlr-O-Matic on jätkuvalt mu lemmikäpp piltide töötlemiseks. Lihtsalt niivõrd palju lahedaid variante ja võimalusi, samas enamasti panen lihtsalt shuffle’i peale ja vaatan, mis ta mulle välja võlub.
  3. Taxify on Kloogal elades suhteliselt mõttetu, aga linnas käies absoluutselt hädavajalik. Ühel õnnetul korral päästis Taxify mu päeva, kui selgus, et Viljandi rong jõuab Baltasse täpselt siis, kui Klooga rong lahkub, nii et mul oleks tulnud magamata ja reisist väsinud lapse ja kottide ja asjadega tulnud oodata tund, siis tund veel sõita ja siis pool tundi koju kõndida ja me oleks jõudnud koju mingi kümneks. Tänu äpile sain aga kippelt takso, kui varem maha hüppasin ja jõudsin Nõmmele rongile. Või oleks jõudnud, kui taksojuht poleks otsustanud mind siiski Kloogale ära tuua. Jei Taxify!
  4. GMaps. Absoluutselt hädavajalik. Proovisin siin ka Waze’i, et ikkagi sotsiaalsem ja ehk targem, aga pärast seda, kui ta ei suutnud mulle majanumbreid leida, loobusin. GMaps on ikka üle kõige, kuigi, kui levi pole, pole temaga essugi teha. Muide, Huaweil oli mu Samsungist kordi parem levi – kui Samsungiga ikka kipub levi lihtsalt “kukkuma”, eriti kui olla teel või kodus või maal (ühesõnaga, kohtades, kus ma PIDEVALT olen), siis Huaweiga seda propsi polnud.
  5. Evernote. Ma olen selle äpiga püüdnud suhteid luua pikka aega, lõpuks on õnnestunud, sest erinevalt paljudest teistest märkme-rakendustest on ta kõikjal – arvutis, netis, brauseris, telefonis. Märkmed on ilusti sünkroonis ja kui telefon kaob või puruneb, jäävad märkmed ikka alles. Ja märkmeid on mul pidevalt vaja teha, sest mu pea on prügikast, mis on täis teadmisi kuulsuste enesetappudest ja Investigation Discovery lahendamata juhtumitest, kuhu siis veel see poenimekiri mahtuma peaks?
  6. Shazam. Kuigi ma hetkel hakkan muusikat kuuldes sageli nutma, on Shazam üks geniaalsemaid äppe, mis iial, iial on loodud. Tahad teada, mis lugu raadiost kõlab või sarjale taustaks mängib? Suuna aga telefon heli poole ja sekunditega on sul selge, et tegu on George Ezra “Barcelonaga”. Mõelda, ja ma isegi ei teadnud varem, et George Ezra üldse eksisteerib – ja nüüd ei saa ma temata elada! Aitäh, Shazam, selle ja veel paljude teiste artistide mu ellu toomise eest.
  7. Dropbox. Kuigi mul õnnestus Huawei pildid kuidagi ära kaotada, siis on Dropbox siiski mandatoorne, eriti juhul, kui sul on laps, kes galeriisid näppima kipub. Minul on Dropbox seadistatud nii, et alati kui telefon on wifi-võrgus (ja kodus pea alati), sünkroonib ta pildid Dropboxi kaustaga arvutis/veebis, aga Dropboxil on mitu võimalust, kuidas pilte automaatselt üles laadida. Selleks, et pilte arvutis hallata, tuleb sul vaid Dropbox desktopile rakendus tõmmata ning haldad nagu Google Drive’i – pildid on kättesaadavad Finderi (või mis see Microsofti versioon oligi? Documents?) kaudu, aga ka veebis, kui sul oma arvutit käepärast pole. Mugav on ka see, et saad Dropboxi kaustu vajadusel sõpradega jagada, nii ei pea grillipeo pilte üksteisele nagu napakad meilile saatma.
  8. Google Drive. Hädavajalikest rakendustest rääkides on GDrive tõesti päästev. Kuna mul on kõik dokumendid GDrive’is (peale piltide, mis on siis Dropboxis), tähendab see seda, et mul on alati võimalus artikleid ka käigu pealt timmida, saata, üle lugeda või kooliasjadega tutvuda. Ja muidugi firma-arvemajandus, kõik käib ju läbi GDrive’i, kus mul on üks kaust sheeritud raamatupidajaga ja elu on lill. Ma lihtsalt ei suuda seda pilves elamist ära kiita – kuidas üldse varem sai nii, et asjad olid sul ainult arvutis ja heal juhul meili-attachmendis või flopi-ketta peal? Iidne minevik!
  9. Chrome. Telefonile sisseehitatud brauser on nagu Internet Explorer omal ajal – tüütu ja kohmakas. Chrome’iga saan ma ka telefonis vaadatud asju bookmarkidesse salvestada (mis mul siis ka arvutis hiljem olemas on), ta teab mind ja mu eelistusi ja on kiire ning mugav.
  10. AccuWeather. Mul on küll aknad ja akna taga kraadiklaas, aga ilma vaatan moodsa inimese kombel ikka telefonist. Ma ei tea, miks, sest mind harva ilm huvitab – suvel on enamasti alati liiga palav ja lund ei saja ju meil kunagi ning äike jõuab Kloogale üliharva ja niikuinii ei võta ma iialgi vihmavarju kaasa. Aga ometi on kuidagi oluline telefoni avades näha, et Kloogal on 17 kraadi and partly sunny.

Mis on teie lemmikäpid?