Tag Archives: daki’s list

jõulukingiideed

hoomamatu 8 Replies

Pakin siin, väljas sajab lund ja kuulan jõulumuusikat. Tänavune soovidenimekiri (vältimaks seda, et ma ei saaks ainult titeasju):

Röstrit pole mul ikka veel! Ja jätkuvalt, mida punasem, seda parem:)

Väline kõvaketas on ikka veel puudu. Kaasaskantav (mitte juhtmega) ja ilus peab ta ka olema.

Joogamatti oleks tarvis, et oma evergrowing huge body’t kuidagi väänata saaks. Aga point on selles, et ma tahan jällegi, et ta oleks ilus ja mustriline, aga selliseid Eestis pole ja Amazonist, PTUI!, eBayst ei saa tellida või on see liiga kallis (juba proovisin…)

Ei-ei, ratas on mul juba olemas! Nunnut ja praktilist korvi oleks sellele hoopis tarvis.

Ja siis tahaks ma veel (jälle, on väga oluline rõhutada, et) ilusat sülarivarrukat, kuhu oma nuntsi sisse panna, kui ma teda kaasas kannan. Ning see ei tohiks olla eriti ruumimahukas (sellepärast ei taha ka kotti, vaid just varrukat), muidu kaob tillukese sülari mõte üldse ära.

Ja isiklikku diktofoni igatsen ka juba ammu ning jah, muidugi võiks ka see olla ilus (ehk mitte tavaline hall või must).

teemad, mis panevad inimesed targutama

hoomamatu 30 Replies

Mu lemmikajakiri terves veebiversumis on Cracked ja täna ilmus seal selline artikkel: “5 Topics Guaranteed to Elicit Condescending Advice“. Ja iga asja peale ma vaid noogutasin, naersin ja mõmisesin omaette: “Täpselt nii ongi!”

5. Dieedid ja kaalulangetamine. Appi, kui palju olen ma saanud elus erinevaid “tarku nõuandeid”, kuidas kaalu alandama peaks. Ära söö pärast kuut õhtul. Ära söö kartulit. Ära söö gluteenitooteid. Ära söö hapukoort, vaid asenda see maitsestamata jogurtiga. Joo palju vett. Võta Allyt. Ja nii edasi ja nii edasi. Jah, peaaegu igaüks meist on proovinud mingil viisil oma kaalu kontrollida (mul on mitu meestuttavat, kes on proovinud kaalu tõsta) ja teavad seega suurepäraselt, mida peaksin just mina tegema, et see töötaks. Ja ma olen ise samasugune smug bastard, sest minu jaoks töötas Kaalujälgijate meetod kombineerituna TRENN, TRENN, TRENN režiimiga. Millegipärast ei taha keegi mind uskuda, kui ma ütlen, et paksuks ei tee mitte riided ega kartul, vaid ebaõigetes kogustes söömine ja vormi aitab saada trenn. Ja ainult trenn (kombineerituna õige söömisega). Näete siis – olen täpselt samasugune targutaja.

4. Laste kasvatamine. Lisaks siia omalt poolt ka rasedus. Ma laste kasvatamisest ei tea suurt midagi, aga olen üsna veendunud, et pean hakkama tulevikus suuri sõdasid maha pidama kõikide teistega, kes arvavad, et teavad minust paremini – alates ämmast lõpetades kaubamaja müüjaga. Sest nii see asi lihtsalt toimib, KÕIGIL on sel teemal midagi öelda.

3. Arvutialane nõu mitte-Apple’i tootele. Hahhaaa, naljapärast võiks otsida üles need postid, kus ma olen arvutiteemalist hala kirjutanud ja kokku lugeda, mitu kommentaari on soovitanud mul Mac osta. Ka viimane kord, kui ma mõni nädal tagasi Registry Optimizerit Twitteris (ja FBs) mainisin, pidi ikka olema mõni smug bastard, kes üle õla viskas: “Osta Mac.” Tähendab, ma ostaks hea meelega Maci, aga Mac on kallis. VÄRDJALT KALLIS. Minu arvuti maksis 4500 krooni ja näidake mulle mõni Mac, mille ma sama raha eest oleks saanud (ja mis sama nunnu välja näeks). Nii et LÕPETAGE ÄRA! Ma saan aru, et teie arvate, et Mac on jubehea. Ma USUN seda. Aga kui mul on probleem Windowsiga, siis, eks, ei aita see, kui te ütlete, et osta Mac.

2. Haigused. Kui mulle kunagi soovitati küüslauguküüned ninna toppida nohu vastu, siis ma loobusin terviseteemadel (eriti) avalikus teemas arutamast. Aga õnneks ma pole eriti haige, ma ei tahaks üldse olla mõne nähtava haigusega inimese nahas (näiteks kellegi, kellel on akne või kes kasutab keppi (vt ka Crackedi artikkel), kes saab ilmselt KOGU AEG nõu, mida ta võiks teha, et tal keppi enam poleks.

1. Vaimsed probleemid. Mul pole Crackedi jutule suurt midagi lisada. Alati on keegi, kes arvab, et “võta end kokku ja saa üle” ja alati on keegi, kes võtab lahti RHK-10 ja hakkab sealt diagnoosi otsima.

/

Lisaks omalt poolt veel kaks asja, mis alati targutamiskoori laulma panevad.

Blogimine. “Su blogi on igav. Sa ära muretse nii palju lugejate arvamuse pärast. Su blogi meenutab pliiatsivägistamist viimasel ajal. Blogimiseetika jutt on pask. Sa peaksid mitte rasedusest blogima. Sa ei peaks oma eraelust blogima. Sa peaksid rohkem oma eraelust blogima.” Need on vaid mõned neist paljudest “nõuannetest”, mida ma olen seoses blogimisega saanud – lähipäevade jooksul. Muidugi on ilgelt nõme olla see blogija, kes blogib blogimisest, aga siinkohal, noh, on see õigustatud. Sest KÕIGIL on arvamus blogide kohta. Kui “päriselus” kellegagi sellest rääkida, siis kuuleb sarnaseid targutusi: blogid on verbaalne eneserahuldamine, blogid on nõmedad, blogijad võiks endale elu leida, blogid on selleks, et rääkida titekakast, blogimine on ajaraisk. Ükskõik, kuidas sa ka ei blogiks, alati leidub keegi, kes arvab, et sa võiks seda teistmoodi (või üldse mitte) teha.

Raamatud ja nende toimetamine-tõlkimine. Väga popp on viimasel ajal raamatute toimetajaid kiruda. Raamatute koha pealt on igal ühel oma arvamus (mis sageli peaks olema see kõige õigem). Ma olen olnud mitme raamatu tegemise protsessi juures osaline (ka sellise, kus lõpuks olid tõesti massiivsed vead sees, puudusid näiteks ühel leheküljel tühikud – ma tean, kelle süü see tegelikult oli, aga ka mina oleksin võinud VEEL KORD läbi lugeda ja parandused teha, kuigi see polnud minu ülesanne – nii et järelikult oli see ka minu süü) ja ma võin öelda, et alati saab teha paremini, täiuslikult ei õnnestu kunagi miski. Ja toimetaja olnuna tean ma ka, et toimetajal oleks tegelikult omakorda vaja veel toimetajat, kellel oleks omakorda vaja veel toimetajat. Aga lõputuks ei saa seda rivi ajada ju tegelikult, eks. Oh, muidugi, ka mina vingun ja targutan, kui näen eriti tobedaid vigu või eriti halba tõlget, mis ainult tõestab seda, et see on teema, mis toob inimestes välja targutajad.

/

Võibolla see kõik näitab, et inimesed lihtsalt on loomult esiteks vingujad ja siis targutajad, sest me arvame, et teame alati kõige paremini. Suvalised poetagused joodikud teavad alati paremini kui peaminister, kuidas riiki juhtida. Suvaline blogija teab alati paremini, mida võiks teede olukorra parandamiseks ette võtta. Mitteblogija või blogilugeja teab alati paremini, kuidas peaks blogima. Kõhn inimene teab alati, kuidas paks võiks kaalu kaotada. Maci-omanik on alati ja alati superior, sest tal on Mac. Ja nii edasi ja nii edasi.

Mis on teie arust teemad, mis toovad inimestes välja targutajad? Homoabielud? Valimised? Keskerakond? Euroopa Liit? Perekool? Naisteajakirjad?

minu külmkapp

hoomamatu 8 Replies

Õhtulehes ilmus kunagi rubriik “Minu külmkapp”, kus inimesed rääkisid, noh, oma külmkapist. Ma olen pikemat aega tahtnud teha oma külmikuuksest pilti, sest mulle meeldib sinna igast vidinaid peale koguda (ja võibolla algatada taas mõnd mitte-meemi ja lasta ka teistel külmikuuksest pilti teha, sest minu meelest on külmikuuksed maru põnevad). Aga kuna ma selleni jõudnud pole veel, siis matkin hoopis tollast leherubriiki. Ja no muidugi, praegu, kui mu elu kulgeb enamasti rütmis söömine-töö-söömine-(võibolla trenn)-söömine-magamine-magamine-söömine-magamine (uskumatu, kui palju inimene sööb, kui ta enam väljas rokkimas ei käi), siis miks mitte toidust rääkida.

Muidugi, kui keegi tunneb end neist küsimustest inspireerituna, siis palun! Ma väga suure huviga loeks teie külmikutejutte ka (sest lisaks söömisele on väga hea ka söögist lugeda) (ime, et ma ainult ühe kilo juurde olen võtnud, ise ka ei usu, ja kohe on esimene trimester läbi juba!).

/

Milleta on külmik lage?

Mahlata. Mahla ja mullivett peab alati kodus olema. Ja erinevaid maitsekastmeid ka – ja laimimahla, sest seda viimat kulub Tom Kha tegemisel liitrites.

Mis peab köögikapis alati olemas olema?

Purustatud tomatid ja küüslauk. Ja spagetid. Siis elan ma kõik üle!

Mida külmikus kunagi ei leidu?

Mulle ei meeldi pooltooted, näiteks lihapallid, kalapulgad, viinerid ja muu taoline jama. Aga kuna Abikaasa neid ikka ostab, siis vahepeal neid kapist leiab. Mina ei söö ka kodujuustu ABSULL (okei, kui teda on VÄHE ja tomati-kurgi-hapukooresalatis, siis võin silma kinni pigistada), nii et seda enamasti kapis ei leidu. Kui just Abikaasa jälle ostnud pole.

Mida pole mõtet poest koju tassida – poolel teel saab nagunii otsa?

Mulle ei meeldi tänaval süüa (öösel baarist tulles pingil kebabi õgimine ei lähe arvesse!) ja üldiselt olen ma söögi kohapealt suht OCD. Söömine käib teatud JÄRJEKORRAS (enne sööki ei sööda võileibu ja magusat) ja enamasti on justkui auhinnaks (st et seda tuleb nautida, mitte kiirustades õgida). Aga porgandimehu saab enamasti juba autos otsa küll.

Mis võib külmikus seista kas või aasta – sa ei pane tähele ka, et see seal on?

Igasugused pooltooted, mida Abikaasa kokku on tassinud – lihapallid ja viinerid ja muu taoline. Kuna mina neid ei puutu ja mees on nädala sees Tallinnas, siis hakkavadki nad enamasti kapis juba oma elu elama. Ja marineeritud kõrvits – seda ei söö me kumbki, aga jõulude ajal sai kohusetundest muretsetud (või keegi kinkis, ei mäleta). See üks purk seisab meil seal juba mitu aastat.

Mida avastasid viimati ootamatult sügavkülmast?

Vaarikad! Olin ära unustanud, et emme andis mulle karbi vaarikaid külmutamiseks, kui Spaaniast tagasi tulin ja vaarikaaeg läbi juba oli. Jätan need mõneks eriti eriliseks korraks. Ja kausitäie kukeseeni avastasin ka üllatusega, tegin need tatrapudruga koos ära.

Mida sa külmkappi koristades alatasa minema viskad?

Piimatooted lähevad meil sageli pahaks. Ja siis need kurikuulsad pooltooted (mind ikka tõsiselt häirib see lihapallide pakk, mis juba teist nädalat kapis laiutab). Toidujääke viskan ka sageli ära – kuna ma alati teen süüa suure hunniku ja ei suuda seda kõike ära tarbida, siis jääb toitu tihtilugu üle. Aga kuna ma enamasti jälestan ülessoojendatud toitu, siis nii ta läheb…

sügisene telehooaeg

hoomamatu 2 Replies

Kui eelmine aasta toodi turule rohkelt uusi komöödiasarju (majandusliku depressiooni ajal vajavad inimesed kerget meelelahutust), siis sel sügisel paistab olevat aeg särada erinevatel politseisarjadel. Nüüdseks on enamik uusi sarju esilinastunud ja siin on minu tagasihoidlik arvamus pärast pilootosade vaatamist (muidugi olin ma ka pool nädalat haige, mis aitas vaatamisele kaasa). Tulemata on veel “No Ordinary Family” Michael Chiklisega, mida ma ka veits ootan. Ja mõned piloodid jätsin vaatamata ka, no kamoon, mind ei huvita keskkoolisarjad nagu üldse nagu nagu (kuigi ma vaatan pühendunult “Gleed”, aga seda ikkagi peamiselt laulmise ja Jane Lynchi fabuloossuse pärast).

  • “Nikita” – neid Nikita-nimelisi sarju ja filme on küll liiga palju, arvan ma. Pealegi on Nikita ju mehenimi, kas nad siis ei tea seda seal meerikamaal? Ühesõnaga, nagu MILJON Nikita-nimelist naist enne teda, avastab tädi, et salajane valitsusorganisatsioon, mille käsul on ta seni tapnud ja mõrvanud, polegi nii nunnu, kui ta alguses arvas ja hakkab kätte maksma. Unustades jätkuvalt, et Nikita on mehenimi.
  • “Terriers” – humoorikas sari kahest eradetektiivist. Piloot oli täitsa mõnus, annan talle võimaluse ja vaatame, kas jääb püsima. Pärast teist osa: eeh, vist ei viitsi vaadata.
  • “Outlaw” – peaosas Jimmy Smits, kes on mulle alati meeldinud. Kohtudraama on vist sellise žanri nimi. Smits mängib endist ülemkohtunikku, kes hakkab võitmatuna tunduvaid keisse ajama ja tundub, et tuleb hea ja põnev sari. Jään vaatama.
  • “Mike & Molly” – komöödiasari kahest ülekaalulisest, kes kohtuvad anonüümsete ülesööjate toetusgrupis. Molly osas on Sookiena tuntud Melissa McCarthy. Esimene osa oli soe ja nunnu, natuke ülepingutatud, nagu komöödiasarjad sageli kipuvad olema, aga mina jään seda vaatama.
  • “The Event” – IndierPrincess ütles kõik, mis öelda on: “The Event was unexpectedly shitty, terrible acting, ridiculous storyline and the last ‘twist’ made me roll my eyes.” Täpselt nii ongi.
  • “Chase” – Jerry Bruckheimer, kõikide krimkade isa, on taas hoos. Sari jälgib US Marshalite tegevust, kes pätte püüavad. Peaosas ilmselgelt keerulise minevikuga tough mutt, ilus ja oskab kakelda (no nagu nad ikka peavad olema, et sellise sarja peategelased olla). Esmamulje: eeh. Dark Blue on ikka parem.
  • “Detroit 1-8-7” – politseisari, mille tegevus toimub muidugi Detriotis. Filmitud võlts-dokumentaali stiilis, mis on suht häiriv. Sari ise on okei, aga samas selliseid sarju on küll ja veel. Jätan nendeks õhtuteks, kui muud vaadata pole.
  • “Hawaii Five-0” – Samanimelise sarja uusversioon, jällegi politseisari. Eriüksuslasest mehe isa tapetakse ning talle antakse vabad käed juhtimaks Hawaiil spetsiaalset üksust (no ei suutnud paremat sõna välja mõelda), mis pahalasi püüab. Esimeses osas panebki ta oma meeskonda kokku ja sealjuures saab kätte õeluskoti, kes ta isa tappis. Okei, ma ei oska ÜLDSE teha sarjade sisuümberjutustusi, aga uskuge mind, kui ma ütlen, et see on hea sari, kvaliteetne, nalja saab ka ja karakterid on päris ägedad. Pluss: esimeses osas James “Spike” Marsters! Samas olen netist lugenud vastakaid arvamusi, on inimesi, kellele ei meeldi üldse. Aga ma pole orginaali näinud, seega puudub mul võrdlusmoment.
  • “Raising Hope” – komöödiasari üksikisast (õigemini tiinerist, kes elab oma vanemate, nõbu ja vanaemaga), kes kasvatab üheöösuhte tagajärjel ilmale tulnud titat. See on mingi täielikult üle igasuguste võllide aetud sari, mis on isegi omal kombel natuke naljakas. Esimeses osas juba järgnevad teineteisele täiesti uskumatud sündumused (tütre ema on sarimõrvar ja hukatakse elektritoolil), seejuures tapavad nad tita paar korda peaaegu ära, sealhulgas oksendavad ta täis. Aga ma annan talle võimaluse, sest “Raising Hope” on ikka nii napakas asi, et sellist pole tükk aega näinud.
  • “Running Wilde” – Keri “Felicity” Russelli uus sari. Tutvustus tundub ilgelt snoobilik ja mulle pole Keri kunagi väga meeldinud (mul on alati naiselik kadedus kõikide nende naiste suhtes, kellele on loodus andnud kaunid ja lokkis (!) juuksed). Ühesõnaga, vaatasin ja ei saanud mitte midagi aru. See vist peaks olema mingi ülevõlli komöödia, kus VO loeb peale Keri tütar, aga a) see pole naljakas ja b) see pole loogiline. Isegi mitte komöödiauniversumis. Feil.
  • “Boardwalk Empire” – üks oodatumaid uusi sarju, mis juba on ka teiseks hooajaks pikendatud. Peaosas on Steve Buscemi, pilootosa aitas teha Martin Scorcese. Nii et tegu on kindlasti kvaliteetsarjaga. Keskendutakse Atlantic City kuivseaduse-aegadele ning põhineb päriselul. Esimene osa oli päris kõva, kuigi Steve Buscemit keppimas näha ei ole kunagi olnud mu Bucket Listis.
  • “Lone Star” – jälgib kahe petise – isa ja poja – elu ja keerulisi otsuseid. Mulle muidu igasugused conmanid väga meeldivad, aga mulle hakkas vastu selle tegelase topeltelu-topeltabikaasad ja üleüldse venis kogu pilootosa jubedalt, nii et ilmselt ma seda vaatama ei jää. Ei võlunud millegagi ja ausalt öeldes ei suutnud ma seda lõpunigi vaadata. HILJEM: Ongi känseldatud, jee!
  • “Undercovers” – JJ Abrams on küll telejumal, aga selle sarjaga tundub, et ta on üsna mööda pannud. Igav, etteaimatav, nõrk. Peaks olema spioonidraama, aga on rohkem… ma ei teagi, mis ta on. Keskpärane on. Abramsilt oleks oodanud rohkem. Samas nägin vist esimest korda USA sarjas ekraanil siksi.
  • “Better With You” – südamlik perekomöödia kahest õest ja nende erinevatest eludest. Kõige parema rolli teeb Jay Cooke, kes on ennegi mulle silma jäänud. Ja muidugi Debra Jo Rupp, kes on fabulous nagu ikka. Üsna pehme, poliitiliselt korrektne ja natuke igav, aga meelelahutuseks palavikuga päeval sobib küll.
  • “The Whole Truth” – oeh, ma pean siin postis väga palju kasutama sõna “järjekordne”, aga no on noh. Järjekordne kohtudraama, mis erineb tavalistest selle poolest, et jälgib nii kaitsva kui süüdistava poole tööd. Oli põnev, haaras kaasa, huvitav. Ja kuigi lõpus ma peaaegu juba arvasin, et lõpplahendus jääbki olemata, see siiski tuli. Taas mängus krimisarjade bossi Jerry Bruckheimeri käsi. Ma ikka vahel mõtlen, et ei tea, milline Jerry töönädal küll välja näeb. Kui palju ta TEGELIKULT suudab iga oma produtseeritud sarja tegemise juures olla? Ma hetkel lugesin kokku kümme sarja, mis iganädalaselt jooksevad, pluss veel filmid. On mees, ah? Ei tea, kas talle töövarjuks saaks minna?
  • “The Defenders” – Jim Belushi on üle pika aja ekraanil ja üritab olla tõsiseltvõetav, feilib. Õigemini: ta on igav. Käsikiri on igav, tegelased on igavad, kohtukeisid on igavad. Ei jää vaatama, kohtupõnevikke on teisigi, mis palju paremini tehtud, uutest nt Outlaw.
  • “My Generation” – jälgib üheksa klassikaaslase elu 10 aastat hiljem ehk mis on saanud 2000. aastal lõpetanutest tänaseks? Esiti tundus see mulle naeruväärne, no päriselus pole ju klassikaaslased kümme aastat hiljem omavahel niimoodi seotud? Et osad abielluvad, teised saavad lapsi… Aga siis ma hakkasin mõtlema, et ise ma olin abielus oma klassivennaga ja meie klassist on veel vähemalt üks paar tulnud, kes praegu vanemad, nii et polegi ehk väga jabur. Feik-doku stiilis. Väidetavalt olid esimese osa vaatajanumbrid masendavalt väikesed ja ma ausalt öelda ei imesta.
  • “Shit My Dad Says” – Justin Halperni samanimeline raamat, mis põhineb samanimelisel Twitteri-kontol, oli VÄGA HEA. Sari nii hea pole, nagu arvasingi, aga kannatab ära, pealegi on isa one-linerid kohati ikka tõelised pärlid, nii et nende nimel võib ikka vaadata.
  • “Outsourced” – komöödia Indias asuvast telefonikeskusest, mida saadetakse juhtima noor ameerika kutt. Sari on igast küljest rassistlik, näitab häbiväärselt ameeriklaste rumalust ning on igatpidi solvav vaadata. Ja seejuures pole isegi naljakas.
  • “Blue Bloods” – Tom Selleckiga peaosas, taas üks politseisari, mis jälgib New Yorki politseinikepere tegemisi. Rohkem peredraama, väiksemal määral politseisari. Tom Selleck ei vanane vist ÜLDSE, ausalt, ta nägi Magnumi ajal täpselt sama noor välja. Jään ainult Sellecki pärast vaatama. Ahjaa, Marky Marki vend mängib ka seal, samas kui Marky Mark ise on näiteks Boardwalk Epire’i produtsent. Ei tea, miks ta oma venda kampa ei kutsunud? A samas, Wahlbergide peres on vist mingi kaheksa õde-venda, kõigile ei jõua kah oma sarjas tööd anda, on ju.

Ja siin on näha, kuidas TEGELIKULT uusi sarju välja mõeldakse (Cracked.com, loomulikult):

vana kulda aastast 2007: kummalisimad kohad, kus oled magama jäänud/ärganud

hoomamatu 3 Replies

Otsisin vanast blogist kummitusepilti (ei leidnud), aga leidsin hoopis terve posu Vana Kulla kategooriasse minevaid postitusi. Naersin end ribadeks, igatsesin oma sõpru, kellega oleme nüüdseks lahku kasvanud ja naersin veel. Siin teile sissekanne 9. septembris 2007. Kummalisemad kohad, kus oled magama jäänud ja/või üles ärganud.

Continue reading

back 2 good

hoomamatu 4 Replies

Kodus olles on nii palju teha, et ei saa elul sabast kinni. Tööasjadel sain õnneks otsast haarata, kuid kõike muud on nii palju, et pea käib ringi. Muuhulgas on veel vaja nii palju sõpru üle vaadata, et kuidagi ei oska oma sotsiaalset kalendrit sättida.

Reedel käisin sõprade soolaleivapeol ja oli üks äraütlemata tore õhtu. Mu sõbrad on ikka üle mõistuse armsad ja napakad, nii et nõnda, nagu seal sai naerda, pole ikka tükk aega naernud. Õigemini, ma tean küll täpselt, millal ma viimati nii palju naersin: see oli juuli esimesel nädalavahetusel kursa kokkutulekul. Sellest jäigi kirjutamata ning nüüd on natuke hilja – samas, ega ma ei oskakski seda emotsiooni vist sõnadesse panna, mille ma sealt sain. Istuda peegelsileda mere kaldal, kuulata kajakate kriiskamist ja vanade sõprade südamest tulevat naeru… See oli lihtsalt imeline.

Muidugi on mul jätkuvalt raske uskuda, et ülikooli lõpetamisest ongi juba viis aastat möödas. Ja keskkooli omast: KAHEKSA. See tähendab ainult üht: aeg liigub. Liigub ikka ainult ühes suunas ja aina kiiremini. Samas on mul praegu väga hea meel selle üle, mis suunas minu aeg liigub. Olgu, jajah, jätkuvalt ei tea ma, mis linnas ma uuest aastast elan (eeldatavasti Tallinnas) või kui kauaks ma kuhugi jään või isegi, mis tööd teen, aga ikkagi on hea. Nii palju häid asju on juhtunud/juhtumas, et hing on rõõmust kinni.

/

Mõtlesin asjadele, mida ma Tenerifel õppisin. Neid ikka kogunes omajagu… Paneme siis nimekirja, sest Dakinaator armastab nimekirju.

Tenerifel ma õppisin:

  • hakkama saama vähem kui 3 euroga päevas;
  • kannatlikkust, tohutult kannatlikkust. See lihtsalt tuleb iseenesest, kui elada koos inimesega, kellel on kombeks pidevalt isatada ning kõiki asju seitsekümmend korda üle korrata.
  • seda, et korralik tualett on ikkagi hädavajalik aksessuaar;
  • jooma 0,77eurost veini;
  • päikest võtma liivatormis;
  • umbes sadakond uut sõna;
  • igatsema oma kalleid, igatsema oma kuususid, igatsema Eestit;
  • telefoni andmesidelimiiti kasutama nõrkemiseni;
  • mõtteuksi avama;
  • krabi eest põgenema;
  • et käsitsi kirjutamine pole ÜLDSE MINU TEEMA;
  • inglise keelt kehvemini rääkima;
  • itaaliakeelseid laule;
  • nälgima;
  • magama nii, et sisalikud jooksevad üle voodi;
  • elama ilma elektri ja voolava veeta;
  • armastama elu.

Nüüd tuleb aga jätkata õppetunde Eestis.

meem: sinu kõige vastumeelsem

hoomamatu 8 Replies

Võtsin Lonnilt. Reeglid on säänsed, et lisaks neile küsimustele siin pead esitama ka oma küsimuse (mu esitatud siis on neljas, eks, te võtke edasi) järgmistele meemivõtjatele, kes selle ehk su blogist üles korjavad. Nii lihtne ongi.

Ja ega ma ei saa ju vastata ühesõnaliselt, ma kohe põhjendan ikka ka, et miks ja kuidas.

1. Sinu kõige vastumeelsem linn? Tapa. Kõigepealt hoitakse mu meest seal kuid ja kuid kinni ja… Ahah, see ongi kõik. Õnneks ei saadetud teda sinna tööle.

2. Sinu kõige vastumeelsem nädalapäev? Kolmapäev. (Jah, täna!) No kohe ei ole kolmapäevad minu päevad. Juba kooli ajal olid kolmapäevad kõige nõmedamad ja kõige pikema tunniplaaniga, lõppedes eranditult igal õppeaastal 8. või lausa 9. tunniga umbes nelja paiku ja see oli ILGELT KAUA. Praegugi on kolmapäevad täielik ikaldus: reede on veel väga kaugel, tööd on alati palju ning ainuke hea asi on siis, kui on palgapäev või satuvad head sarjad olema. Täna suutsin korra ära unustada, et on kolmapäev ja kohe sain kuumarabanduse, auto hakkas jantima, benss sai otsa ja raha kah.

3. Sinu kõige vastumeelsem raadiojaam? Ma VIHKAN reklaame, ma lihtsalt ei suuda neid taluda, seega hakkavad vastu kõik raadiojaamad, mis kommertsreklaame lasevad. Kultuurireklaamid on OK. Raadio 2 kuulan, kuigi Koit ja Heidi hakkavad üsna sageli mulle ajudele ja see haige vant, Ott vist, kes soovikat juhib (täna oli tal eriline kild: “pörf” – no ikka nii haige annab olla! Isegi “pööfikt” ei suudeta enam välja öelda). See on see, et Klassika ja Tallinna raadio siinkandis ei levi… Köögis kuulan Kukut, see on hea mahe.

4. Sinu kõige vastumeelsem riietusese? Sukapüksid. Issake, kus ma vihkan sukapükse! Nad ei püsi IIALGI jalas, aga ilma ka kuidagi ei saa. Nüüd olen ma hakanud bätmänni tegema, et sukapüksid jalas püsiks. On küll veits totter, aga kes mu seeliku alla ikka vahib. Peaasi, et ei pea keset tänavat hakkama TAGASIHOIDLIKULT (loe: nii, et kõik tähele panevad) pükse kergitama.

snippets

Määratlemata
  • Mul on üks hästi suur saladus ja ma olen hästi õnnelik.
  • Nädalavahetusel käisin Maailma Kõige Lahedamas Baaris, kus on menüüs miljon šotti, mis kannavad supernimesid (näiteks My Anus Is Bleeding, Kopliliinid, Törts Keppi ja Lennukiga Lennata, Roosamannavaht, Sperma Spritzen jne).
  • Sünnipäevalapsele kingiti Zili uks.
  • Käisime mere ääres ja metsas piknikul.
  • Ämm kinkis kaks paari übernunnusid kingi.
  • Arvuti on kaks korda juba blue screen of deathi visanud.
  • Varsti on PUHKUS!
  • Ja varsti saab Saaremaale!
  • Ja Hispaaniasse.
  • Ja kursakokkutulekule.
  • Ja Hedsa sünnale.
  • Ja paadimatkale.
  • Ja Milliele .ch-sse külla.
  • Ja igast kohtadesse, sest on käes see aeg aastast, kus saab sõita mööda tolmuseid teid läbi imekauni Eestimaa ja lihtsalt olla õnnelik. Või siis olla paigal, sõitmata, ja ikkagi olla õnnelik.

numbrites

Määratlemata 5 Replies

15000 korda olen täna tundnud, et räme külm on

15000 korda olen täna tundnud, et räme palav on

4 sõnumit on vahetatud teemal “romantiline õhtu”

1 sõnum samal teemal ilmselt järgneb veel

15 minti rääkisin K.-ga kallitest rohtudest ja digiretsepti plussidest-miinustest

5 minti rääkisin K.-ga kevadistest armumistest ja unenägudest

3 korda olen jõudnud täna igavust tunda, aga siis meenus kohe

725 asja, mis ära tuleks teha

∞ raske on hommikuti üles tõusta

2 tundi kulub selleks, et pea normaalselt tööle hakkaks

2 nädalat on palgapäevani

4 25kroonist on rahakotis (palgapäevani)

23. aprillil sõidan

212 kilomeetrit maha, et kohtuda

? arvu lugejatega

2 raamatut sain eile veel läbi

9 sarja ootab vaatamist

∞ arvu tunde tahaks MAGADA

10 nädalavahetust on kuni juuli viimase nädalavahetuseni plaanitud, mis tähendab, et

5 nädalavahetust ootavad veel sisustamist

10 kilti kõnnin ma umbes päevas maha (kui õhtul veel keplema lähen), aga

+1000 kilo tuleb iga päevaga aina juurde

447 jälgijat on Twitteris

267 twitterdajal hoian ise silma peal

7. mail teen Tubakasõltlaste seltsis elektropidu ja

21.-22. mail Rokiklubis Roll & Bassi Festivalil ilmselt siis d’n’b-sugemetega pidu

15 minutit on tööpäeva lõpuni

∞ suurune nälg on hetkel, aga

5 kilti jooksen-kõnnin kindlasti veel täna maha!