Tag Archives: daki’s list

valikvastused

hoomamatu 22 Replies

Kunagi ammu-ammu, kui ma veel ülikoolis käisin, siis nimetasime me valikvastustega eksameid bingo-lotodeks või lihtsalt bingodeks. “Mis eksam on? Bingo?” – “Bingo jah!” Sest siis, kui ei teadnud vastust, sai valida vähemalt suvalisi tähti, mõni pidi ikka täppi minema lõpuks…

Neil päevil ma mõtlen (ja mul on tunne, et ma pole kunagi varem elus nii palju MÕELNUD, ka mitte ülikooliajal, heh, ERITI mitte ülikooliajal), et vanemaks olemine on üks suur bingo. Aga erinevalt tavatestidest selleks sa õppida ei saa, sa EI TEA, mis on õige vastus, samas SA PEAD iga jumala kord otsuse vastu võtma. Tähendab, sa saad uurida kirjandust ja rääkida targematega, aga miski ei garanteeri, et nende kogemused ja teadmised sobivad just konkreetselt sinu lapse ja situatsiooniga. Mis kõige hullem – iga su otsus toob kaasa ahelreaktsiooni, üks asi mõjutab teist ja sa kunagi täpselt ei tea, mis välja võib kukkuda. Ja neid otsuseid on päevas kümneid! Siin üks näidistest noorele vanemale.

1. Sa lähed lapsega jalutama, ilm on Eesti keskmine (vahelduv pilvisus jne). Sulle TUNDUB, et on soe, võib-olla isegi palav. Mis sa lapsele selga paned?
a) Püksid, särgikese, sokid, võtad kaasa teki, mida vajadusel peale visata. (Lisaküsimus: kuidas sa tead, et tal külm ei hakka?!)
b) Õhukese kombinesooni. (Lisaküsimus: Aga kuidas sa tead, et tal palav ei hakka?!)
c) Õhukese kombinesooni, aga alla lühikese body. (Lisaküsimus: vt ükskõik kumba ülemist.)

2. Sulle tundub, et laps tahab süüa, aga samas sa andsid talle süüa vähem kui kaks tundi tagasi. Mida sa teed?
a) Katsud teda muul moel rahustada ja vähemalt natuke venitada söögiaega lähemale. (Aga samas riskid sa nii control patternite loomisega äkki?!)
b) Annad süüa kohe. (Aga kuidas sa saad kindel olla, et asi ikkagi selles on? Aga äkki on kasvuspurt?!)

3. Laps jääb “lõunauinakusse” kell 17. Kell 18:30 on õhtusöögiaeg ja pärast seda magamaminek. Kell on 17:45. Mida sa teed?
a) Proovid lapse üles äratada, et ta uni magamaminekuaega sisse ei sõidaks. (Samas ei pruugi ta hiljem enam üldse magama jääda ja nii võid sa talt röövida seda vähestki und.)
b) Lased lapsel magada. (Aga arvestad sellega, et kui ta lõpuks ärkab, siis ei lähegi ta magama ja öörütm, mis seni on püsinud RIKKUMATU, on totaalselt pekkis ja seda taastada ei pruugi olla absoluutselt lihtne.)
c) Lased lapsel magada, aga äratad ta söögiajaks ja püüad ta pärast seda uuesti magama panna. (Arvestades, et ta ei pruugi jääda ja vt ülemist.)

4. Laps on nutnud ja siis lõpuks su süles rahulikuks jäänud ja hakkab vaikselt uinuma. Sa:
a) lased tal rahulikult magama jääda ja lased tal süles magada, kuni ta seda soovib. (Aga mis siis, kui ta enam ei oskagi pärast üksinda magama jääda?!)
b) sa ennetad magama jäämist ja paned ta oma voodisse. (Kus ta võib nutma hakata ja enam mitte uinuda.)
c) lased tal rahulikult magama jääda ja tõstad ta mõne aja pärast oma voodisse. (Mis ei aita kaasa harjumusele ise ja üksinda magama õppida.)

5. Kell 9.30 pead sa peale võtma (st pead hakkama kell 9 sõitma hiljemalt) oma Abikaasa, et hakata sõitma Tartu poole. Ühtlasi langeb see kellaaeg kokku söögiajaga. Sa:
a) Annad süüa tund aega varem ja arvestad, et tee peal tuleb teha söögipeatus.
b) Lahkud kodust, annad süüa kell 9.30 autos enne väljasõitu.
c) Ei anna süüa enne, kui ta küsib (sa ei saa kontrollida seda hetke ning see võib juhtuda suvalises kohas maantee peal).

6. Laps sõi kell 19, läks magama. Kell 22 peaks olema järgmine söögiaeg. Sa:
a) Äratad lapse üles kell 22 ja annad talle süüa. Nii tead, et saad kindlasti magada umbes kella kolmeni. (Samas tähendab selle kindla öise rütmi hoidmine/juurutamine, et kui tuleb aeg hakata öistest söömistest võõrutama, siis on selle võrra raskem, kui pole lasknud tal loomulikku rütmi hoida.)
b) Ootad, kuni laps ise süüa küsib. (Mis võib juhtuda kell 23 hiljemalt, aga võib ka juhtuda kell 1 või 2, mis tähendab, et sa a) ei tea, kaua sa saad magada või b) kaua sa üleval ootama pead (need asjad on olulised uneprobleemidega inimesele).) (Lisaks: ta võib end niimoodi üles äratada ja mitte enam pärast magama jääda. See, et nii pole kunagi juhtunud, ei tähenda, et nii ei juhtuks.)
c) Annad talle süüa siis, kui ise magama lähed.

Jne.

Kui vahetult pärast haiglast koju tulekut tundus mulle, et midagi polegi väga muutunud ja ma ei peagi midagi väga teistmoodi tegema, sest siis elasime üsna suvalise rütmi järgi, laps peamiselt magas ja sõi ja vaatas ringi ja elu oli päris lihtne. Mida suuremaks titt-mu-titt kasvab, seda rohkem ma näen, mida vanemaks olemine tegelikult tähendab. See tähendab OTSUSEID. Iga päev pidevaid otsuseid. Ja kõige hullem pole mitte see, et sa PEAD neid otsuseid vastu võtma, et sa ei pääse neist. Kõige hullem on hoopis see, et igal su otsusel on suurem või väiksem tagajärg. Ja see vastutuskoorem tundub hetketi NII TOHUTU SUUR.

Kui me Naabrinaisega tema vabadel päevadel jalutamas käime (või niisama kohtume), siis lisaks klatšimisele, halva maitse piiril kõikuvatele naljadele (meile ENDALE tunduvad meie naljad muidugi ÄÄRMISELT maitsekad) ja hirnumisele räägime me muidugi palju ka lastest. (Ma ausalt ei tea, mida ma teeks, kui mul teda poleks. KES SIIS MULLE ÜTLEKS, KAS MU TITT ON NORMAALNE?!) Muuhulgas rääkisimegi ükspäev sellest otsustamisest ja tuli ka jutuks, et… on inimesi ja lapsevanemaid, kes ei mõtlegi sellele. Nad lihtsalt teevad ja on ja tegutsevad ja muuhulgas kasvavad nende kõrval ka lapsed. Et on inimesi, kes ei annagi endale aru, et iga nende tegu mõjutab last. Mõnel su teol ja otsusel on väiksemad tagajärjed, mõnel suuremal, aga ma ei suuda praegu ette kujutada otsust, millel tagajärge ÜLDSE poleks.

Ja kui ma selle ära tajusin, siis ma HAKKASIN MÕTLEMA NAGU HULL. Päriselt, ma istusin öösel kell 4 täna suvilatrepil ja KUULSIN, kuidas mõtted mu peas plahvatasid, sest nad ei mahtunud enam olema. Noh, muidugi olen ma jummala sooda ka, aga ikkagi! Ma mõtlen palavikuliselt iga asja läbi, sest see koorem on nii tohutu ju! (Ma olen kindel, et see palavikulisus taandub varsti, aga vastutus ja koorem ju jääb! Mõtlemisest kui sellisest ei pääse.) Ja ma ju NÄEN iga päev, et mu laps reageeribki sellele, mida MINA teen. Ja kuidas siis on inimesi, kes seda ei taju? Näiteid pole ju vaja kaugelt otsida, lööge lahti ükskõik milline viimase kahe nädala jooksul Eestis ilmunud ajaleht ja lugege…

Tegelikult tahtsin ma rõõmsamat posti kirjutada, aga olen liiga sooda. Palavus ja road trip ja MÕTLEMINE ja krooniline unetus veel otsa…

Aga lähiajal kirjutan pikemalt nutmisest ja Solterist, aga siis, kui on natuke rohkem aega mööda läinud.

Ja lähiajal, MA LUBAN, kirjutan ma midagi täiesti emmendusvälist ka. Näiteks mitu raamatut läheb trükki JUST PRAEGU! Ja ÜLEÜLDSE on mul päriselt muid teemasid ka, aga sooda noh jne.

Ja ahvides ülal viidatud Kairi blogi, siis.

Nädala sõnad: vanemlik otsus, hülgurema, hoidurisa, musuripoeg

värske ema õppetunnid

hoomamatu 12 Replies

Reegel 1. Miski ei tule tasuta, kõige eest tuleb maksta. Kui tahad, et laps oleks übertupsununnu ja istuks küllatulnud tädide süles rahulikult, kuni naised juttu ajavad ja teineteise kiusamise vahepeale paar lõuatäit irvitamist teevad, siis võid vabalt arvestada, et pead hiljem kella üheni öösel mööda tubasid tammuma, sest djuudur lihtsalt tahab asjatada (ja kui mitte asjatada, siis hakkab nutma ja seda ei taha ju mina jälle).

Reegel 2. Õpi ära, et süütunne jääb sinuga nüüd alatiseks. Ma tunnen KOHUTAVALT palju süüdi end. Pidevalt. See ületab igasuguseid süütundeid, mida võisin tunda raseduse alguses tõmmatud sigarettide või pulmas ja tüdrukuteõhtul joodud alkoholi üle (kui ma veel ei teadnud rasedusest). Ma tunnen end süüdi, kui ta voodis rahulikult asjatab ja ma ei tegele temaga (või õigemini ei saa ma ju aru, kas ma peaksin või võiksin tal rahulikult lasta olla, sisetunne ütleb, et võib rahulikult lasta olla küll, kui ta on rahul). Ma tunnen end süüdi, kui ta nutab ja ma ei saa aru, mis tal viga on. Või kui ma saan aru, mis tal viga on (gaasid) ja ma ei saa MITTE MIDAGI TEHA. Siis tunnen ma end süüdi, kui ma mõtlen kõigele sellele õudusele, mis tal järgneb: aeg, mil ma pean taas tööle minema, kooliaeg (ÕUDNE! MIKS TA PEAB KOOLI MINEMA?! Koolid on ju õudsed!), teismeiga, murtud südamed, eneseotsingud, ELU… Õudne.

Reegel 3. Päevad ei ole vennad. Just hetkel, kui sa arvad, et juba hakkab minema ja sa võid ennustada, milline järgmine päev välja võiks näha, nii ei lähe. Sa võid LOOTA, et ta nutab päeval rohkem ja on öösel rahulik, aga see, et ta senimaani nii käitunud on (v.a see päev, kui külalised olid), ei tähenda, et ta ka homme nii käituks (vt see päev, kui külalised olid).

Reegel 4. See on kõige lihtsam reegel. Mähkmeid tuleb alati vahetada siis, kui sa oled uue mähkme alla pannud.

 

snippets

hoomamatu 9 Replies

Eile käis arst. “Noh, lugesin, et raske sünnitus oli.” Nojah, oli vist jah. Ma ise pole viitsinud üldse süveneda sellesse ja haiguslugu ma ka pole näinud. Niisiis ma täpselt ei teagi, mis juhtus (peale selle, et mu emakas on loll). Eks vist tuleb järgmine kord arsti juures paluda näha, et teada saada. Kuigi praegu ma tegelen aktiivselt selle unustamisega. Juba on asjalood nii head, et silmi kinni pannes ei tulegi kohe košmaarid ette ning ma vaikselt harjutan end mõttega, et võib-olla tuleb* seda kunagi uuesti teha ja kuna Loodus on IMELINE, siis ma tugevalt loodan selle unustamisefekti peale, millest räägitakse. Või noh, ilmselgelt see on olemas, sest iga päevaga ei tundu enam asi nii kohutav. Aga võib-olla sellepärast, et see on jäänud seljataha.

//

Päevad ei ole vennad. Olen avastanud, et ma olen ikkagi mingil määral režiimiemme. Kui haiglas tundus mulle ERITI JABUR last söötmiseks üles äratada, siis nüüd mulle täitsa meeldib see, et toiduajad võiks olla kindlatel aegadel. Üldjoontes nad ongi, mis tähendab, et mulle jääb arusaamatuks, kuidas teised on hakkama saanud. Näiteks raamatus “Suurepärase ema käisraamat” kirjutas autor, et pärast kolme kuud (!!!) hakkas teda häirima, et ta ei saa välja minna (!!!), sest tal pole aimugi, millal laps võib süüa tahta. No meie igal juhul proovime (või peaks ütlema “mina proovin”? Aga ma proovin ju koos lapsega, nii et meie on adekvaatne vorm? Või pole?! APPI!) juba homme poodi minna ja ma tean juba täna, mis kella paiku see juhtuda võiks, sest dudette on tegelikult väga tubli. Õhtuti ainult kipub jonnima, aga kui on enneöine (23 paiku) söök ära olnud ja sinnani asi üle elatud, siis magab nagu nott hommikuni välja. Tema vist ei ärkaks üldse öösel, aga mind ajab sisemine kell ikka kella 4 paiku üles ja siis, kui on õnnestunud unesegast pliksi veenda, et süüa võiks, magame hommikul 8ni ja siis 11ni välja. Ja edasi läheb jälle kolme tunni takka.

(Oi, ma rääkisin söögiaegadest! MOMMYBLOGGER ALERT!)

///

Ma olen saanud ainult kahed lilled. Laps pole saanud ÜHTKI lusikat. Sünnitoetuse saamiseks tuleb paberkujul asju viia Tartusse. Aga vähemalt on nimi registreeritud ja asi võttis umbes kaks sekundit (ja pool tundi, et ID-kaardi UTILIIT tööle saada). Elagu e-Eesti!

/

Kuidas peaks üks poollombakas moor koos lapse ja mingi 12 kilo kaaluva lapsevankriga treppidest alla ja üles saama, tahaks ma teada. Üles on täitsa võimatu, õnneks aitas mind täna üks naaber. AGA KUIDAS HOMME?! Masendav.

//

Könt. Könt on ILGELT rõve sõna. Könt. Könt. Köntköntkönt. Täna vedeles mul päev otsa üks könt diivani peal, sest see otsustas irduda (irduda on ka rõve sõna) ja ma ei tahtnud seda puudutada, sest see on RÕVE. Palju rõvedam on aga see, mis nüüd kõigest järele jäi ja ma seda pean ikka puhastama. Ehk siis… Ma teadsin, et kakased mähkmed mind häirima ei hakka, aga see nabavärk on ikka ilgelt rõve. Teine vastik asi on küünte lõikamine. ÕAH. Mul on mingi mälestus lapsepõlvest, et iga kord, kui isa mul küüsi lõikas, lõikas ta liiga lühikeseks ja NII KOHUTAV tunne oli pärast. Nüüd ongi minu jaoks teise inimese küünte lõikamine üks vastik tegevus. Aga noh, elu õied jne.

//

Kolm kilo veel ja olen tagasi raseduseelses kaalus. Sünnitusega õnnestus kaotada üle kümne kilo (ma enam lõpus ei lugenud, palju ma juurde võtsin, sest seda oli PALJU. Küll vist normaalkõvera sees, aga ikkagi PALJU). Mõned naised kaifivad kohutavalt rasedust ja ütlevad, et tunnevad end siis kõige naiselikumana. Teised ütlevad sama sünnituse kohta – et ultimate woman experience. Mul seda polnud teadupoolest, aga naljakal kombel on mul praegu väga naine tunne. Ma kaifin täiega oma kõhtu, esiteks sellepärast, et see pole enam suur ja teiseks on ta nii mõnus ja pehme. Kuidagi teistmoodi pehme kui tavaliselt ja kuna ma tean, et see on sellepärast, et rasedus ja laps jne, siis on see minu jaoks ultimate woman experience. (Lisaks ma tean, et teda kauaks ei ole.)

Aga läkski nii nagu arvasin – rasedusjärgne keha teeb mulle ainult rõõmu, kuigi ma tean, et enamikku naisi ajab see masendusse. Mina tervitan rõõmuga iga uut päeva, kus ma tunnen end paremini ja mis viib lähemale sellele ajale, kui saab jälle hakata trenni tegema (ja jälle hakata peale igikestva projektiga “suveks saledaks või surnuks”). Ehk et kuna mul juba enne olid kehaga sellised lood nagu olid, siis praegune ei ole üldse masendav, kaal sulab nagu lumi. Masendavaks läheb asi siis, kui on raseduseelne kaal käes ja peab hakkama jälle ALLA VÕTMA nagu ma terve elu olen teinud. Teoorias. Praktikas… noh, jah. Pealegi annab laps mulle veel vabanduse mõneks ajaks, sest dieeditada tegelikult ju niikuinii ei tohi ja ega ma seda oskagi.

///

Kohustuslik TISSID!

//

Ühel öösel ärkasin võpatades selle peale, et Abikaasa võttis kaissu ja APPI ME TAPAME LAPSE ÄRA! Hakkasin metsikult tekki loopima ja last otsima, ainult selleks, et avastada – dudette magab täiesti rahulikult oma voodis. Kuigi ma ei saa (veel?) aru, kuidas oleks võimalik toitmise ajal ise magama jääda (või üldse magama jääda, for that matter), mu alateadvus ilmselgelt arvab, et see mitte pole ainult võimalik, vaid ka KINDLASTI JUHTUB varem või hiljem.

Ahjaa, sünnitusmajas leppisime Abikaasaga kokku, et ükskõik, mis saab, proovime last mitte ära tappa. Et see võiks olla selline põhireegel, millest lähtuda. Senimaani läheb edukalt, tänan küsimast.

///

Ma arvan, et see, et kassid asja nii rahulikult võtavad, on seotud hea suhtega. See kõlab natuke jaburalt, aga ma tunnen, et tänu kodus olemisele sain ma nendega raseduse ajal hästi lähedaseks ja nüüd ei tunne nad (väga) armukadedust, sest teavad, et ma neid ei hülga. Sest ma olen kuulnud igasuguseid lugusid sellest, kuidas kassid uut ilmakodanikku tervitavad või noh, pigem “tervitavad” ja ma tõesti ei näe neid märke oma kodus. Pussakas pole isegi teinud NÄGU, nagu ta tahaks kuhugi pissida ja seda nägu tegi ta ennegi liiga tihti. Nii et ma loodan, et läheb samas vaimus see rahulik ja sõbralik kooseksisteerimine edasi.

/

Põhilised paanikateemad** sel nädalal: kas on normaalne, et ta nii rahulikult omaette voodis tšillib (ehk siis kas ma olen halb ema ja hülgan oma lapse, kui lasen tal seda teha)? Kas on normaalne, et ta õhtuti nutab ja ainult ringikõndimisega lepib (ja mina ei jõua ju ringi kõndida oluliselt) (ehk siis kas ma olen halb ema ja hellitan oma lapse ära, kui lasen tal süles rahuneda)? Kas on normaalne, et naba ära tuli (ehk siis kas ma olen halb ema, et see nabavärk minu jaoks rõve on)?

Ja üleüldse, kas ta valis meelega Osama surmapäeva sündimiseks, selle asemel, et sündida Hitleri sünnipäeval? Et nagu diktaatori asemel saime terroristi?

__

*Kui ma nii otsustan.

**See tähendab siis, et ma vahepeal obsessin nende küsimuste üle, aga ei paanitse pidevalt. Pidevalt olen ma üllatavalt rahulik. Ma ei saa aru, kust see rahu ja kannatlikkus tuleb? Mina ja kannatlik?!

nädal numbrites

hoomamatu 14 Replies

1 nädal on Põrnikas vana

1 nädal olen ma olnud ema

375 987 korda olen selle aja jooksul tundnud südantmurdvat heldimust

5 korda olen kaotanud närvi (teiste inimeste, mitte Põrnika peale)

1,8 triljonit korda tundsin eelmisel pühapäeval-esmaspäeval, et ma suren

10:32 on kirjas sünniajaks jalavõrul

10:33 on kirjas sünniajaks sünnitunnistusel

10:35 sündis Põrnik Abikaasa kella järgi

5 tundi järjest olen saanud kõige enam magada

2 tundi magan keskmiselt järjest

15 korda umbes on mult küsitud, kas mul ikka piima on (kus ta siis olema peaks?!)

27 korda olen oma emakaga nädala jooksul tülli läinud (ta no lihtsalt EI OSKA teha oma tööd)

5 korda olen pidanud laadima oma telefoni

1 kord nädala jooksul oleks normaalne laadida oma telefoni

2 korda on külalised tulnud TÄPSELT KÕIGE halvemal ajal ÜLDSE

49 korda olen tahtnud aevastada

49 korda pole saanud aevastada

49 korda olen mõelnud, kui imelik see ikka on, et aevastamiseks kasutatakse ka vaagnapõhjalihaseid

72 korda olen itsitanud nagu segane, sest Põrnikas on ilgelt naljakas

375 korda on Põrnikas kulmu kortsutanud

375 korda olen öelnud lauset; “Kohe näha, et oma isa tütar.”

9 erinevat alternatiivi olen välja mõelnud istumisele, mida ma teha ei tohi

∞ hulk armastust

päev muusikas vol 2

hoomamatu 4 Replies

See on üks neist ette tehtud postidest, aga ma ei hakka siia isegi seda haiglajuttu lisama, sest ma olen kindel, et sinna ma ei jõuagi…

Eesti Ekspressis on rubriik “Päev muusikas” juba mitu aastat ilmunud. Esimest korda võtsin ma selle blogisse endale vastamiseks 2007 ja nüüd mõtlesin, et võiks uuesti teha, sest küsimused on vahepeal muutunud. (2007. aasta versiooni kopin ka siia alla.) Kui soovite, võite selle meemiks teha ja endalegi võtta ja edasi anda. (Ma jätkuvalt ei salli sõna “meem”. Õh.)

Milline lugu…

…on parim hommikune ärataja? Millegipärast ärkan ma sageli hommikuti üles ja kummitab mingi täiega kummaline lugu. No näiteks ükspäev kummitas Sunrise Avenue. Üldiselt on hommikutega nii, et ma väga ei kuula muusikat hommikuti, aga kui vaja ärgata on, siis Jaan Tätte & Udupasuna “Kaugele” on sobiv. See algab uimaselt ja igavalt, aga kui ühel hetkel Silver Sepp rokkima hakkab, siis tõusevad mul ihukarvad püsti. Võimatu on jääda paigale, PEAB tantsima hakkama. Ja siis see, kuidas Matvere “Om…” tagaplaanil jaurab, on ka nii lahe.

…on parim, mille oled just avastanud? Naabrinaise kaudu avastasin sellise bändi nagu “Mumford and Sons” ja kuna tema pooleteisese LMi lemmiklugu on “The Cave”, olen seda korduvalt kuulanud ning see ON TÕESTI jummalast numps ja äge lugu. No ja siis muidugi Foo Fightersi “Bridge Burning”. Ilma selle loota ei saa praegu ükski päev läbi. (PS! Ma lähen Foo Fightersi konsale juunis!!!)

…meenutab sulle sinu esimest kontserdikäiku? Ma ausalt öeldes ei mäleta, mis kontserdil ma esimesena käisin, aga suure tõenäosusega oli see mõni “Suvest suveni” üritus. No teate küll, need 90ndatel  lauluväljakutel toimunud kontserdid, kus ALATI oli peaesineja 2 Quick Start. Aga kuna 2QS pole mulle eriti kunagi meeldinud, siis tollest ajastust meenub ehk hoopis esimesena Up’n’Downi lugu “Unenägu”. See on ühtlasi lugu, mida ma alati linnast peolt koju tulles laulda üürgan või kui on vaja tõestada, et ma pole ürrrdse purrjus ju! Ma võin selle tõestuseks kohe Up’n’Downi laulda! Ja kuna neil puhkudel keegi tavaliselt ei tea, mis kuradi Up’n’Down, siis on see alati vastupidise mõju saavutanud.

Up’n’Down oli meie kooli bänd, kust alustas oma tähelendu Henrik Raave ja mina pean seda Rumala Noorkuu mõtteliseks eelkäijaks. No vaid vaadake, KUI armsad nad olid! Oli alles aeg, ah?! Tantsutüdrukud kandsid pikki pükse ja meestesärke! Que barbaro!

Oh, mulle just meenus ema räägitud lugu, kuidas ma 3aastasena või nii, olin Ivo Linna kontserdil lava ees üksinda keerutanud ja kaasa laulnud nagu hull, sest “Suvi” oli tol ajal mu lemmiklugu. Ma ise seda ei mäleta, aga kujutan väga hästi ette. Ma olen senimaani samasugune.

…on parim, kui oled vihane? 2007. aastal ja praegugi on selleks Limp Bizkiti «Break Stuff», aga ei saa unustada ka Disturbedi suurt panust viha leevendamisse, näiteks Disturbedi “Voices”. Iga kord, kui ma seda videot vaatan, armun ma David Draimani uuesti. Ta on üks seksikamaid mehi EVER vist. Kusjuures on tegu ka ühe intelligentsema rokkariga, keda ma tean, tema intervjuud on alati kohutavalt ajukõditavad lugeda. “Voices” tundub muuhulgas olema ka suurepärane sünnituslugu, sest Draiman konkreetselt KÜSIB iga natukese aja tagant, et ega sa jumala eest hingata ei unusta. Huvitav, kas oleks hilja Draimani endale doulaks või tugiisikuks sebima hakata?

…mis toob pisara palgele? Dagö “Pulmad“. See on juba alates õe pulmadest nii. Iga kord, kui ma seda autos sõites kuulan, tuleb kurku klomp ja silma pisarad. St ma tean küll, mis neid emotsioone põhjustab (masendava ja ülikauni kokkusaamine selles loos ja sümboolikas), aga ma olen otsustanud need tunded praeguseks alla suruda ja nende konkreetsete deemonitega kunagi hiljem tegeleda. Aga ükskord igal juhul ulgusin ma seda lugu kuulates Saaremaalt tulles nii, et ime, et ma kraavi ei pannud.

…muutis sinu arusaamu muusikast? Õigem oleks vist öelda, et KES – Jri (sarnasus David Draimaniga on juhuslik). Tema tutvustas mulle Aphex Twini (“Rubber Johnny” muutis mu arusaamu REAALSUSEST, ettevaatust, see video pole nõrganärvilistele ja ärge vaadake seda hilisõhtul!) ja siis sellist lugu nagu Godspeed You! Black Emperori “Lift Your Skinny Fists Like Antennast To Heaven“. See on TÄIESTI SÜRRILT HULL lugu. Kuna see on ilgelt pikk, siis isegi Youtube’is on ta kaheosaline. Aga päriselt, pärast selle loo kuulamist sain ma aru, et muusika… muusika on lõputu.

…on parim, mida kõik võiksid kuulata? Ma avastan selliseid lugusid iga natukese aja tagant, mida kõik võiksid kuulata, muidu pole nende elu täiuslik. Aga sellist ultimatiivset lugu küll pähe ei tule… Ehk midagi klassikast? Või hoopiski Robots in Disguise “The Tears”? Ja mitte ainult Noel Fieldingu pärast selles videos. See on lihtsalt… nii lahe lugu.

Ja muidugi Emiliana Torrini “To Be Free” on hästi tugeva sõnumiga lugu, mis paneb mind alati oma elu üle järele mõtlema.

…on parim, mis teistele ei meeldi? Abikaasa läheb vist alati hulluks vaikselt, kui ma Aphex Twini või Squarepusherit kuulan, aga ma tean, et see meeldib tegelikult paljudele. Oh, ma tean! Enamikule mu sõpradest ei meeldi Edward Maya “Stereo Love“, sest see on “kommimuusika” ja “mõttetu tümakas”, aga mulle see hullult meeldib! Ma arvan, et peamiselt akordioni pärast. Akordioniga saab iga asja heaks teha, ma arvan.

Millist lugu sa vihkad? Jätkuvalt neidsamu, mida 2007. aastalgi, aga lisandunud on veel südamepõhjast tulev jälestus Fergie ja kogu Black Eyed Peasi kamba vastu. MIKS NAD EKSISTEERIVAD?! Ma ei saa ka aru, miks Eda-Ines Etti ikka veel muusikat teeb… Mitte, et ta selles nii halb oleks, aga kuidagi… nii eriliselt mõttetu.

 

Arhiivist, 17. detsember 2007. Päev muusikas.

Continue reading

42+1

hoomamatu 24 Replies

Eilsest alates on toimunud järgmised sündmused:

  • Ärkasin. Tuli meelde, et mingi kell on kuninglik pulm. Avastasin, et algas juba kell 11, aga ma panin teleka käima täpselt õigel ajal – kui kirikusse jõuti. Oli imelik, natuke igav, aga samas ilus ja naljakas.
  • Kell 16:18 läksin Abikaasale meie vana autoga, mida ma nüüd kutsun hellitlevalt Traktoriks (sest sõidab umbes sama kiirelt ja raputab vähemalt sama palju, rääkimata välisest sarnasusest) tööle järele.
  • 16:55-17:20 ummikud, Tallinna suurepärased teed.
  • 17:30. Militaarpood. Ostsime mulle pipragaasi (“Ära seda käekotti pane,” õpetas müüja. “Pärast võtad vale asja ja kas sa tead, kui raske on kedagi pihustada roll-on deodorandist?!”)
  • Läksime rõõmsalt poodi, enne väravateni jõudmist tabas mind selline räme lihasvalu kõhus, et ma ei suutnud üldse enam liikuda. Tibusammud, vandumine, rohke seisimine ja tunne, et nüüd on kõik kõhulihased rebenenud saatsid mind autoni. Just see on põhjus, miks on soovitus “Jaluta!” täielik BS – no kui ikka kõhulihased ei suuda enam seda laadungid kanda, siis ei saa ka kõndida.
  • Sõime junki. Hesburgerit ja pastasalatit.
  • Vahepeal käisin ja nutsin elu pärast kolm korda.
  • 22:10 hakkas selg valutama. Needsin.
  • 23:15 viisin Abikaasa linna pidutsema, tagasi tulles unistasin Möirakarust, mille istmesoojendused oleks seljavalu puhul NII ära kulunud.
  • Jõin ühe Newcastle’i väikse õlle. Nii. Hullult. Hea. Oli.
  • 1:20 läksin magama.
  • Kell 4 ärkasin, selg ikka valutas. Saatsin Abikaasale sõnumi, et ta võiks varsti koju jõuda. No igaks juhuks.
  • Kell 5:13 avastasin, et valude hulgas saab eristada selliseid, mida saab PÄRISELT Contraction Timeriga mõõta. Tulid 14 minuti takka.
  • Kell 6:08 sundisid elulised sündmused mind arusaamisele, et mu punkbändi järgmine hittlugu kannab pealkirja “Tere, sõber Limakork!” (Punkbändi nimeks võiks saada Amniotic Fluid, aga selleks pole elulised sündmused veel põhjust andnud.)
  • Saatsin Abikaasale sõnumi: “This is not a drill. I repeat, this is not a drill.” Abikaasa saatis vastu: “Boys, this is what we’ve been waiting for. This is war.”
  • Kell 7 jõudis Abikaasa koju, sõime hommikust ja kupatasin ta magama. Contraction Timer teatas, et vahed on 9-23 minutit.
  • Kell 8.20 vahetasin kassiliiva, viisin prügi välja, kuulasin linnulaulu. Mõtlesin, et ise olen süüdi, et mailast tahtsin – nüüd saangi.
  • Kell 8:30 käisin duši all ja läksin magama, sõrm telefonil, kuid enam midagi registreerida ei olnud (või siis jäin ma magama ja koos sellega kadusid ka registreerimispärased värgid).
  • Kell 14:00 ärkasin, NII HEA OLI OLLA. Ma sain magada! Protsessid käivad, kuid on tunduvalt aeglustunud. Enne õhtut hõisata ei julge, aga no… See peab ikka millegi algus ju olema, eks!
  • Õhtul kella 22 paiku käisime Pelgus, kust saadeti koju tagasi hommikut ootama. Aga vähemalt esmaspäeval võtavad nad mind kindlasti sisse! Lõpuks friiking ometi.
  • Praegu lähme rahus magama ja vaatame hommikul, mis edasi saab.

Panen selle posti ilmuma kunagi hiljem, sest see asi siin võib sitaks aega võtta, enne kui päriselt asjaks läheb ja noh, mis siin ikka väga hõisata enne õhtut. Mis edasi saab, sellest kirjutan juba siis, kui on asju, mis on edasi saanud. Aga et siin nüüd homse, hiljemalt ülehomse teema – ma loodan. Ilmselt karjatan Kõige Suurema Uudise Twitterisse. Millal blogisse tagasi jõuan, ei tea.

Teile kõigile aga ägedat nõidadeööd ja pidutsege nii, et teilgi oleks aasta hiljem (nagu mul on eelmisest aastast) telefonis mõni video maiööst, kus teie sõber alasti ringi jookseb. Olid ajad…

PS. Jei!!!!

üks meem vahele

hoomamatu 3 Replies

Kuna ma ei tea, millal võib olla minek haiglasse, siis teen ette teatud hulga poste, mille panen suvalistel aegadel ilmuma. See on üks neist postidest. See ei tähenda, et ma automaatselt juba haiglas oleks – minekust katsun ikka siiagi kraaksatada – aga kes teab, äkki läheb õnneks ja ei jäägi igavesti rasedaks…

Meemid mulle muidugi meeldivad, aga kui see “blogimise surma meem” ringi käis, siis miski oli selles nii vastumeelt, et ma ei viitsinudki seda ette võtta. Nüüd siis aga tulen vastu Marca soovile ja teen ikkagi ära.

1. Külastan oma blogi sagedusega…

…täiesti ebaregulaarselt. Kui mul on poslamasla, siis ei julge ma päevade kaupa oma blogi lahti võtta, sest olen täiesti veendunud, et lahti on läinud küberrünnak ja kõik vihkavad mind. Vahepeal käin aga päevas mitu korda, eriti kui olen üles visanud mingi teema, mille üle arutlemine mul kõrvad liikuma paneb ja kui ma pingsalt kommentaare ootan. Aga üldiselt käin kord paari päeva tagant, ikka siis kui tuleb mingi mõte, mis vaja kirja panna, siis üksiti vaatan kommentaarid ka üle.

2. Poliitikute blogisid loen…

…üldse mitte. Olen teinekord sirvinud, aga ei ole leidnud kedagi, kes oleks piisavalt huvitav, hea sulejooksu ja andeka ütlemisega, et viitsiks pidevalt jälgida. Otsin poliitblogid üles siis, kui mind konkreetselt huvitab konkreetse inimese arvamus konkreetsel teemal. Või siis, kui ma end nt intervjuuks ette valmistan (ehk siis tööalaselt).

3. Blogid, mida loen, köidavad mind, sest…

…neid peavad huvitavad inimesed ja nad teevad seda huvitavalt. Huvitav peaks ilmtingimata sisaldama ka huumorit või vähemalt tongue-in-cheek vaadet elule. Mulle ei meeldi end liiga tõsiselt võtvad tegelased. Üldiselt ei meeldi mulle ka pikad igapäevakirjeldused a la Tikker, aga tema blogi ma loen ikka, sest ta on mu endine kursaõde ja pealegi saab alati need kohad, mis parasjagu huvi ei paku, ju vahele jätta. Ja näiteks mõni aeg hiljem avastada, et kurat, kogu see lapsevärk äkki polegi nii igav… kui ise seda läbi elama hakkad. Mis ma öelda tahan, on see, et blog, mis tundub teatud ajahetkel igav või ei haaku, võib mõne aja pärast saada lemmikblogiks ja samamoodi võivad lemmikblogid end ammendada ja igavaks muutuda. See ei peegelda ilmtingimata blogija oskust kirjutada või olla omanäoline – sa ikka loed ju kõike endast ja oma elust lähtuvalt. Loodetavasti Tikker ei solvu, et ta näiteks tõin:)

Ahjaa, ja ühe pornostaari blogi loen ka, sest ta on lihtsalt nii naljakas ja äge. Ja ta armastab kõiki naisi ja see on lihtsalt nii awesome.

4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele.

Väljendusviisina eelistan igal juhul, kuid samas on oma võlu ka Twitteril, näiteks. Uudiste jaoks eelistan ikka AKd ja ajalehti, kuigi tuleb tunnistada, et blogisid loen igapäevaselt, ajalehti ehk üle kahe päeva või vahel harvemgi (kui tööl ei käi). AKd vaatan iga päev ja sealt saab olulisima teada. Twitter jookseb pidevalt, see on isegi asendanud mujalt tuleva uudisvoo. Kui midagi olulist juhtub või  keegi on midagi head avaldanud, siis Twitteris ikka keegi ütleb.

5. Mulle meeldiks/ei meeldiks päriselus mõne blogijaga kokku saada.

Ma olen vist varem juba rääkinud sellest, et minu jaoks on nett ja RL (ehk real life) nii omavahel sõlmitud, et ma vahepeal unustan ära, et pole teatud inimest IRL näinud. Nett ja “päriselu” pole minu jaoks eraldiseisvad asjad ja blogijaga irl kohtumine ei ole midagi erilist. Ma ei teagi, kes peaks Eestis olema see blogija, kellega kohtumine oleks midagi erilist? Umbes nagu Eestis on võimalik peaministriga poes või spordirajal kokku joosta, on siinne kohtumistelimiit praktiliselt ju piiritu. Kunagi võibolla isegi oli enne väike veider tunne kõhus, kui kohtusid kellegagi esimest korda, keda ainult netist teadsid, aga nüüd on TÄIESTI normaalne, et Sandra Jõgeva ilmub mu ukse taha triikrauda laenama ja et minu kunagine kommentaator Patsy (st ta kommenteerib jätkuvalt, eks) on nüüd üks mu ägedamaid sõpru.

Iseasi, kui kohtuks näiteks Belle De Jouri või Dooce’iga, siis oleks põhjust juba big fuss teha…

6. Kas ja kui, siis kelle eest sa oma blogi olemasolu varjad?

Enam ammu ei varja, isegi e-kirjade allkirjas on aadress olemas telefoninumbri kõrval (mis on samas imelik, sest ma ju ei võta võõraid numbreid vastu…). Kustutan selle küll teatud ametialaseid kirju saates maha. Kunagi varjasin küll, aga siis, kui emale lingi andsin, siis tundsin küll, et nüüd on kõikidele olulistele inimestele öeldud ja edasine on juba suva – st enam varjama ei pea. Mul küll tekkisid väikesed identiteedikriisid, eriti siis kui ÕLis töötasin ja seda blogi liiga minu töökohaga seostama hakati. Tööd olen alati proovinud blogimisest eraldi hoida. St ma võin vinguda, et palju tööd on, aga see ei tähenda, et ma peaks kirjutama, mida ülemus täpselt ütles või mida kontoris tehti. Raske on seletada, kust see piir täpselt läheb, aga nagu Supreme Court vist porno kohta kunagi ütles: I know it, when I see it. Ehk et ma saan aru, kui mõni blogija (minu jaoks) selle eetilise piiri ületab oma blogis töö kohta rääkides.

Ma küll vabatahtlikult ei saada oma linke konkreetsetele inimestele, küll aga olen ma sidunud selle blogi RSSi ja Networked Blogsiga oma FB ja Twitteri kontodega, ehk et ma vaikimisi ju siiski reklaamin oma kirjutisi tuttavatele. Millegipärast ma ALATI üllatun, kui ma teada saan, et nad ka loevad…

Ka tuleb tunnistada ilmselget tõsiasja, et inimesena, kelle tööks on kirjutamine, on see blogi mingil määral ju ka minu portfolio. See on viis hoida end kontaktis potentsiaalsete lugejate-kriitikute ja, kes teab, ehk ka tulevaste ülemuste-kolleegidega. Olla pildis, mis on meie alal oluline. See tähendab – blogi ei aita mul teenida, aga ilma blogita oleks mul võibolla natuke raskem teenida. Ja loomulikult on mu “professionaalsed” tekstid blogitekstidest TÄIESTI erinevad, nii ilu- kui ajakirjandus, aga täpselt nagu mulle meeldib teada, mis toimub (aja)kirjaniku peas tööväliselt, meeldib ilmselt paljudele teistelegi seda teada.

Ja kui juba heietamiseks läks, siis mõni aeg pärast seda, kui olin ÕLi värvatud, tunnistas peatoimetaja mulle, et luges enne minuga lepingu sõlmimist põhjalikult ka mu blogi (siis oli mul veel üsna väike lugejaskond). Tema poolt täiesti mõistetav liigutus, küll aga tõmbas mul hetkeks jahedaks… Ja siis saingi aru, et tuleb alati kirjutada nii, et olla valmis selleks. Et võib lugeda su ema, vanaema, ülemus või naaber. Sest, you know what, NAD LOEVADKI.

7. Kuidas sattusid blogimise juurde?

Sellest olen ma pikalt laialt kirjutanud, näiteks Ekspressis.

/

Ja kuna blogimine on surnud ja see meem ammugi:), siis enam edasi ei anna. Välja arvatud Susan. Susan võib küll seda teha.

let’s panic about memes

hoomamatu 5 Replies

Sain eile kätte raamatu “Let’s Panic About Babies!“, mis on maailma parima kaanepildiga ja täis täpselt sellist huumorit, mida mul praeguses seisus vaja on. Kui keegi soovib, võin laenata, see aitab mind praegu mõistusel hoida (koos iroonilissarkastilise side-kicki, Naabrinaisega). Just sellist suhtumist on vaja, nagu see raamat pakub, et mitte peast väga hulluks minna ja säilitada natukenegi kainet mõistust. Autorid mõnitavad kõike, mis on raseduse ja lastesaamisega seotud, irvitavad mõnuga stereotüüpide üle ja ei unusta igal teisel lehel meelde tuletamast, et cats are evil and you still don’t have cats, don’t you?! Because they WILL suck the life out of your baby!

Ja nüüd hoopis üks meem.

Kolm asja, mida soovid teha enne surma:
1. Käia Foo Fightersi kontserdil, näha laivis Dylan Moranit
2. Sünnitada
3. teleporteeruda

Kolm nime, millele reageerid:
1. Daki
2. Kuule
3. Dagmariina Albertiina (keegi ei kutsu mind küll nii, ei tea miks? ma vabalt reageeriks)
Kolm veebinime, mis sul on olnud:
1. Candide
2. p2tiplika
3. Lucy
Kolm füüsilist elementi, mis sulle enda juures meeldivad:
1. tätoveeringud
2. selg
3. see koht kaelal, kuhu Abikaasa mind suudelda armastab
Kolm asja, mis sind hirmutavad:
1. samet
2. inkontinentsus ja prolapsia
3. inimesed, kes ei suuda hoida pikivahet
Kolm olulist igas päevas:
1. Voodi
2. Kassid
3. Raamatud
Kolm asja, mis Sul hetkel seljas on:
1. hallid hiiglaslikesse mõõtmetesse venivad püksid, millesse on sisse kirjutatud “Female Passion” (ha, ha.)
2. mingi Seppälä unesärk
Kolm lemmikbändi-artisti:
1. Foo Fighters
2. Emiliana Torrini
3. Disturbed
Kolm (hetke) lemmiklaulu:
1. Foo Fighters – “Burning Bridges” (ma just tantsisin selle järgi ja unustasin kinda ära, et ma olen rase ja üritasin teha karate-kicki. Yeah, see lõppes huvitavalt)
2. Mumford and Sons – “The Cave”
3. Chasing Gravity – “Burning Lights”
Kolm asja, mida suhtelt ootad:
1. Ühel poolel olemist
2. Kirge
3. Huumorit
Kaks tõde ning üks vale (suvalises järjekorras):
1. Rasedus on suurepärane!
2. Rasedus on suurepärane!
3. Mu nimi ei ole tegelikult Dagmariina Albertiina
Kolm lemmikhuviala:
1. Lugemine
2. Surf (kuigi ma tegin seda viimati üle-eelmisel suvel)
3. Roadtrippimine
Kolm asja, mida hetkel hirmsasti teha tahaksid:
1. Evakueerida certain crotch parasite oma kehast
2. Minna jõusaali
3. Hingata normaalselt
Kolm kohta, kuhu sooviksid puhkusele minna:
1. Pariis
2. Iiri- ja Šotimaa
3. Vahemere äärde
Kolm nime, mis Sulle meeldivad:
1. Proohor
2. Prõõšeš
3. Olimpiada Revolutsija
Kolm põhjust, miks oled stereotüüpne tüdruk:
1. Mõtlen üle
2. Vingun palju ja häälekalt
3. Vihkan väljendit “tüüpiline tüdruk”

 

hoomamatu 13 Replies

Kuna mul ei tule und (õigemini, und ei saa voodis tavapärasel moel oodata, sest teadupoolest külili hakkasid puusad ja vaagen valutama ja selili lämmatab), siis mõtlesin, et teen plusside-miinuste nimekirja, mis äkki aitaks mul ära otsustada, mida kogu selle sünnitusvärgiga ette võtta. Sest tegelikult on variante ju küll, ma oma vingujahalaga ei tahtnud üldse märku anda, et variante poleks. On, aga need on kõik siuksed pooletoobised. Ideaalne variant oleks see, kui me elaks Tartus. Siis ei oleks mingit probleemi mitte millegagi, pealegi oleks mul vann. Kuna me aga ei ela Tartus, siis tegelikult ongi just see kõikide murede allikas.

Ehk siis, variandid on järgmised.

1. Tartu, kassidega. Teha mingi orgunn ja ikkagi kassidega koos Tartusse kolida. Plussid: Abikaasal lühem maa metsast tulla; õe ja ema olemasolu; TARTU; sissekirjutamisprotsessid lihtsamad. Miinused: ebavajalik stress kassidele; tegelikult ei tunne ma end ju seal mugavalt ja vabalt (mis olla väga oluline sünnitustegevuse alguses, sest kõik ju rõhutavad, et kodus mugavas tuleks olla nii kaua kui võimalik), sest seal ma olen külas ja pole just kõige ideaalsem variant kasuisa ees uutama ja aatama hakata.

2. Tartu, kassideta. Teha mingi orgunn ja leida kassidele Tallinnas hoidja. Plussid: vt eelmine. Miinused: kassid on ikkagi ka stressis üksiolekust; ma juba tean ette, kui stressis ma ise sellest korraldusest olen + juba nimetet miinused

3. Tallinn. Jääda rahulikult paika ja vaadata, kas ja kuidas saaks mäe Muhamedi juurde toimetada – ehk et õde saaks ilmselt siia varemgi juba tulla ja ilmselt saaks ema ka mingi hetk järele orgunnida. Plussid: ma oleksin omas kodus, kus ma tunnen end suhteliselt hästi (st et pole ju muud kohta maailmas hetkel, kus ma end paremini saaks tunda) ja mul poleks midagi selle vastu, et siin ka üksinda alguses uutada ja aatada, ma oleksin vähemalt kodus, saaksin käia duši all ja kasvõi alasti ringi tuterdada kui ma nii peaks valima. Kassid oleks kah siin ja nad peaks kõige kauem üksi paar päeva olema – kui sedagi. Mehepoolne suguvõsa on olemas. Miinused: Abikaasal pikem maa tulla; võimalik, et siin tekib hoopis probleem mehepoolse suguvõsa liigse hoolitsusega; kui kaua ema ja õde siin saavad olla, pole selge.

/

Ma nii tahaks, et Põrnikas asjad minu eest ära otsustaks. Et ta hakkaks mingi hetk lihtsalt tulema ja et see juhtuks umbes homme. Või ülehomme. Või hiljemalt üleülehomme, aga siis, tõsiselt, mina enam ei mängi. Sest ei ole lihtsalt VÕIMALIK, et võiks veel suuremaks inimene paisuda. Kahjuks on kindlasti võimalik, et olemine saab veel ebamugavamaks minna, sest kohale on jõudnud ka kõrvetised ja ma kohe huviga ootan, et mis kurat järgmiseks.

Kui see kõik ei kõla nagu parim rasestumisvastane reklaam, siis ma ei tea, mis peaks seda olema.

Ahjaa, tellisin selle raamatu endale ka. Sest minu meelest on see maailma PARIMA kaanekujundusega rasedaraamat, rääkimata pealkirjast.

Ma tahaks juba seda adorable osa palun.

Ja ma LUBAN, et homme ma kirjutan midagi, mis ei ole rasedusega mitte kuidagi seotud. Mingist eriti rämedast läbust või millestki. Ausalt.

6 naabrit, keda leiab igast kortermajast

hoomamatu 15 Replies

Eric kirjutas kunagi paar artiklit mu lemmikveebilehele TERVES LAIAS INTERNETIS, Cracked.com. Õnneks pole ta päris ära unustanud, kuidas naljakaid asju kirjutada ja nüüd praktiseerib ta seda Comedy Estonia lehel, viimane postitus räägib näiteks ühistransporditüüpidest trollis. Trammide tüübid on hoopis teistsugused, ma vist kunagi kirjutan sarnase posti.

Enihuu, mul tuli sellega seoses meelde, et ma olen plaaninud juba pikka aega kirjutada postitust naabritest.

6 naabrit, kes elavad igas korterelamus

1. Pidutsejad. Kui ma kolisin siia majja, kus reaalselt asuvad vaid ametikorterid, siis ma arvasin, et siin majas kindlasti Pidutsejaid ei leidu. I mean, noored pered ju peamiselt ja üksikud inimesed, kelle jaoks on see vaid ajutine koht, kus magada ja põhiline eluase näiteks asub kuskil linnast väljas. Aga ei, Pidutsejad on ka siin majas. Teate ju küll neid tüüpe? Need, kellel muusika peab PEKSMA hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Reaalselt ei peagi seal korteris pidu käima, aga muusika peab olema alati nii vali, et kõik teaksid: siin korteris elab kuningas! Kes kuulab Meie Meest! Meie maja Pidutsejad elavad kusjuures isegi mitte meie all, vaid diagonaalis, kuid nende muusika peksab magamistuppa sisse konkreetselt hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Ja ma ei saa aru, kas inimesed üldse tööl ei käi?! Eriti vastik on see, et midagi ei saa teha – detsibellides ta ilmselt lubatut ei ületa, aga lihtsalt see bass on nii räme, mis läbi seinte peksab: nts, nts, nts. Õäh.

2. Prügihundid. Prügihundid on need naabrid, kes ei viitsi kohe oma prügi välja viia. Selle asemel seovad nad koti kokku ja TÕSTAVAD SELLE UKSE TAHA. Kus see siis haiseb. Sageli 12 tundi või kauem. Ja enamasti on Prügihundid need naabrid, kelle korteriuksest peavad KÕIK MAJAELANIKUD mööda kõndima, et oma korterisse saada. Ropkas elasid Prügihundid teisel korrusel meie all ja kahjuks ühtisid nad Pidutsejatega, ehk siis nende prügi haises eriti rämedalt (suitsukonid, õllepurgid jne). Puhas rõõm oli trepist käia. Selle maja Prügihundid on vist ka samad, kes Pidutsejad, vähemalt selle korteri juures see kott kogu aeg seisab. VÄLISUKSE KÕRVAL. Jällegi, puhas rõõm.

3. Noored pered. Noored Pered on muidu hirmus armsad, aga Noortel Peredel on lapsed. Ja lapsed, teadupoolest, lõugavad 24/7. Meid siin majas Noored Pered ainult ümbritsevadki, mis tähendab, et ma kuulan enne magama jäämist, kuidas ülakorrusel laps nutab ja päevi sisustavad üleuksenaabrid, kelle lapsed lõugavad ja tülitsevad. Ja siis kuskil siin lähedal, mitte päris peal, aga kuskil on beebi, kes nutab nii õudse häälega, et see pole enam inimlik. Tõsiselt, see on nagu… no see pole titenutt. See on nagu mingi õuduka soundtrack. Ja siis on need poisid, kes meie korteri all asuvas fuajees jalkat taovad ja need kutid, kes on teinud trepist allamineku tõeliseks mürafestivaliks.

4. Tigedad Pensionärid. Need selles majas puuduvad, kuid see-eest on nad olemas olnud kõikides majades, kus ma varem olen elanud. Tigedad Pensionärid on ALATI TIGEDAD. Kõige peale. Enamasti sinu peale, sest sa kuulad muusikat (koridorist läbi käies oma kõrvaklappidest näiteks), teed akna peal suitsu (“Suitsuhais tuleb ju mulle rõduukse kaudu sisse!!!”) või seksid valjuhäälselt. Ja siis on nad tigedad laste peale, kes koridoris jooksevad, Pidutsejate peale, sest nad pidutsevad, loomaomanike peale, sest loomad kisavad/haisevad, noorte perede peale, sest… ma ei tea, nad on noored? Igal juhul, nad pole iialgi rahul ja näitavad oma rahulolematust häälekalt välja.

5. Nähtamatud Mehed. Nähtamatud Mehed on naabritest kõige meeldivamad, või õigemini oleks seda, kui nad poleks nii kriipid ja ülbed. Kui sa neid koridoris kohtad, siis sa võidki tere ütlema jääda, nad lihtsalt EI NÄE SIND. Ma olen mitu korda siin majaski naabreid koridori peal nähes mõelnud, et ei tea, kas mina hakkan hulluks minema, et inimesi näen seal, kus neid pole või nad päriselt ei näe mind? Nähtamatutel Meestel on hämmastav võime sinust läbi vaadata. Nad ei kuule su tervitusi, nad ei näe, et sa nende järel uksest väljuda soovid (ehk siis uks lendab sulle näkku), nende jaoks oled sa tühi koht. Mõned Nähtamatud Mehed (enamasti sellise keskealise tädi kuju võtnud) on lausa vihased selle peale, kui sa julged nende nähtamatust kahtluse alla seada ja eriti otsekoheselt silma vaatad ja tervitad. Siis teeb ta sellise näo, et sa soovid, et oleksid surnud, selle asemel, et teda tervitanud. Kuidas sa küll julged!

6. Tülitsejad. Tülitsejad võivad kattuda Pidutsejatega või Noorte Peredega, meie eelmises majas olid Tülitsejateks Pidutsejad, selles majas on Noored Pered. Igal juhul, nagu nimigi ütleb, Tülitsejad tülitsevad. Ja see pole mitte mingi lihtne tüli, oo ei! See on kisa ja lõugamine ja rööked, mis panevad sind arvama, et kedagi tapetakse. Üks kord Ropkas naine isegi karjus, et tapetakse. Ma kutsusin siis politsei. Üldiselt käib Tülitsejate ring niimoodi: kõigepealt karjub mees naise peale. Siis karjub naine mehe peale ja kui halvasti läheb, saab kolakat. Siis läheb mees kodunt ära jooma ja naine hakkab laste peale karjuma. Kui on mitu last, siis lõpuks karjuvad lapsed üksteise peale. Kui elatakse koos veel ämmaga, siis saab see ka mingi hetk oma koosa, kas siis mehe või naise käest (ja siis karjub ämm laste peale). See karjumistsükkel on lihtsalt fantastiline. Kui hästi läheb ja tüli on tõeliselt räme, siis saab neile politsei kutsuda, aga üldiselt ei saa Tülitsejatega midagi teha ja peab ära kannatama ja ootama, millal läbi saab.

Üldse ühendab kõiki neid naabreid see üks asi: sa ei saa midagi teha. Pead õppima nendega elama. Või siis lootma, et kunagi saab metsa ära ja ei pea enam iialgi kellegi teise haisvat prügi taluma või Meie Meest öösel kell pool 1 kuulama.

Ma lausa armastan kortermaju.