Tag Archives: being a smartass

printsessidest

Argielu, Kooskasvamine 3 Replies

kallikeneSeoses Mila äkitsi KOHUTAVAKS KAHESEKS saamisega, on ellu tekkinud uued huvitavad probleemid. Ja ühel õnnetul korral olen ma pidanud üle elama ka selle kohutavuse, kui laps hakkab poes jonnima. Oo õudu! Okei, see kestis mingi kaks minutit, AGA IKKAGI.

Kuidas vanemad sellega hakkama saavad? Jube!

Õnneks on see poeasi olnud üks isoleeritud kord. Ju neid kordi tuleb veel, aga paistab, et selline käitumine on siiski pigem erand kui reegel.

Aga!

Üks suurepärasemaid asju mu elus on hetkel lapse riidesse panemine. Oh jeebus-jeebus! Kui on vaja kuskile kella pealt minna, siis on selge, et tuleb hakata umbes tund aega varem eeltööga pihta. Näiteks panna jalga sukapüksid.

Mila võtab sukapüksid jalast.

Kümne minuti pärast proovin uuesti, ise samal ajal muudkui rääkides, et oi, meid ootavad nii põnevad kohad ja kuna väljas on ju külm, siis tuleb ikka riidesse panna. Mila on erutatud. “Reti! Õue mängima!”

Mõtlen: jess. Töötab!

Ja kõik on superfantastiko kuni selle hetkeni, mil Mila mõistab, kuidas ma teda praegu riidesse üritan trikitada. “Ei taha riideid! Ei taha!” Ja võtab kõik riided seljast ära. Vahepeal jätab mõne üksiku veidra eseme külge endale, näiteks särgi pähe. Ja siis teatab, et tema on printsess.

Kuninganna samal ajal muutub juba natuke närviliseks. Hakkavad uued riietumisläbirääkimised. Vahel ma pakun, et äkki ta tahab siis ise riided selga valida. Tavaliselt lõppeb see mingi kohutava What Am I Wearing Today stiilis riidekomboga, mille tõttu oleks mõni hipsterist ilublogija kadedusest roheline. Aga kuna ma pole hipsterist ilublogija, siis ma kas a) löön käega ja loodan, et jope katab kinni või b) löön käega.

Aga vabandage mind nüüd, poole tunni pärast läheb buss ja üks siin just teatas, et tema läheb täna Reti poole kõige parema meelega öösärgis.

Sest ta on effing printsess after all!

 

märgid ehk kuidas mu peale möriseti

Argielu Leave a reply

PardipesaInimene otsib alati märke. Nii minagi. Näiteks registreerisin möödunud neljapäeval (7. kuupäev!) ära oma firma Pardipesa, taotlus rahuldati järgmisel päeval (8. kuupäev! Minu elutee number! Peab ju olema hea enne!), kõik see toimus novembrikuus (11! Kõige parem numbrikombo üldse!).

Reedel läksin panka, et ära teha firmale pangaarve. Telleri nimi oli Ausmees (!) ja sel ajal, kui me pabereid täitsime, loeti pangas münte, nii et kõike saatis sulnis rahakõlin (!). Naljatlesin, et ju see on hea märk. Ausmees nõustus.

Ja hiljem, kui telefoninumbriga käisin tegelemas, oli mu järjekorranumber 123 (!), mis ju on silmnähtavalt hea enne. Samahästi oleks võinud läbi Elisa kontori ükssarvikud sõita, olin ma sel hetkel veendunud.

Nüüd on asi nii kaugel, et tööd on nii palju (!), et pole jõudnud isegi korralikku kodulehte teha või isegi kuskil kellelelgi ÖELDA, millega ma siis täpselt tegelen. No et uusi kliente saada või nii. On see nüüd hea märk või mitte?

Ja eile käisin Milal hoius järel. Jalutades Solnoki peatuse poole lähenes eemalt kerges habemes mees (vrdl kerges jopes), kes natuke meenutas Simon Neili ja kuna ma ju JUST olin käinud Biffy Clyrol rokkimas, jäin teda kaheks sekundiks liiga kauaks vaatama. Ma harilikult ei otsi silmsidet, sest järgin siiski põhimõtet: don’t look monkey in the eye, monkey WILL attack.

Sest see on tõsi.

Ahv ründab.

Aga juba oli hilja. Mehe nägu läks – tahaks öelda, et laiale, aga õigem on vist himurale – naerule ja kui ta jõudis mulle lähemale, hakkas ta…

wait for it…

MÖRISEMA.

…

Jah.

Minu peale möriseti.

Nagu… MISASI see on?! See paneb mind kahtluse alla seadma kõiki inimsuhtluse põhialuseid. Okei, kunagi kui ma olin noor ja kuum, siis ikka juhtus seda, et mõni auto lasi signaali või töömees vilistas, aga esiteks ei lase keegi mulle juba kümme aastat signaali ja ei hakka iial oma hingeõhtu vilistamise peale raiskama (mitte et ma enam noor ja kuum ei oleks, OBVIOUSLY olen, ma lihtsalt pole seda tüüpi naine, ma pole vilistatavat tüüpi, heas mõttes, muidugi), kuid ometi leidub mingi tüüp saikot, kes võtab kätte ja iharalt muiates MÖRISEB.

Ma olin nii šokeeritud, et tahtsin esimese hooga kõigile sõpradele tekstida, siis aga leidsin, et lugu läheks liiga pikaks ja nüüd mõtlen, et ei tea, kas see mörisemine on mingi uus moeröögatus? Et äkki peaks ka hakkama inimeste peale mörisema?

Või siis võtaks kasutusele Bill Bailey eilse killu: “Sorry, can’t talk to you right now, having a cognitive dissonance.”

Kurat, ja praegu hakkasin ma mõtlema, et see kild ikka ei olnud nii. Oli või?

Appi, mu aju möriseb mu peale.

Nojah.

THIS IS WHAT YOU GET. Inimesed mörisevad tänaval ja hiljem ei mäleta enam ise mitte millestki mitte midagi.

Elu.

Aga et siis mis märgiks ma seda möirgamist võtma peaks? Et lähiajal on oodata animaalseid elamusi? Või et küllap ka Pardipesa möirgama hakkab? Või et hoidku ma parem heaga meestest eemale, sest nad on saikod?

Küsimused, küsimused, küsimused…

meisterujuja meenutusi

Elu väljaspool mulli, Ilukirjandus Leave a reply

meisterujuja

Ema saatis kolimisega seoses terve hunniku mu vanu albumeid ja pabereid. Sealhulgas mu esimesed ilukirjanduskatsetused – no mitte küll need “romaanid”, mida ma kirjutasin 12aastaselt (need on mul kodus turvaliselt ära peidetud, et ma neid kunagi ei näeks) (sest muidu ma võin liigse verevoolu tõttu näopiirkonda insuldi saada), vaid hilisemad, trükitud versioonid.

NEED ON ÕÕVASTAVAD.

Seetõttu asusin sirvima oma vanu kirjandeid.

KA NEED ON ÕÕVASTAVAD.

Ruumiga just rääkisime, et tatina kirjutad sa nagu mingi 50aastane idioot, demagoogitsed ja loobid suuri sõnu, millel puudub igasugune sisu. See on ikka päris kohutav, kuidas ma kirjutasin. (Või kirjutan?)

Humoorikat on ka, muidugi. Või pigem kurbhumoorikat. Kirjand “Milles peitub abieluõnn?” oli nii kohutav, et isegi õpetaja ei raatsinud seda rohkem kui “kolmega” hinnata. Aga veel rohkem üllatas mind, et 9ndas klassis sain ma “viie” kirjandi eest, kus ma lihtsalt sirge näoga valetasin end ujujaks. Tuleb välja, et ma käisin suisa võistlusel Soomes (sain seal tubli viienda koha, hoolimata mind vaevanud põlvevigastusest). Paistab, et tõsiasi, et ma esimest korda sattusin Soome aastal 2004 (vist), ei mänginud 1999. aastal suuremat rolli.

Iseenesest on väga kurb, et ma võistlusspordist treeneri Tallinnasse kolimise pärast loobuma pidin. Mõelge, siis ei heitleks ma sugugi praegu ilmselt lisakilodega, oleksin vormis nagu noor jumal ja rebiksin vees Eesti rekordeid teha.

Ole neetud sa, treener, et julgesid mind hüljata!

Huvitav, kas õpetaja bullshit-o-meter tööle ei hakanud? Sest ma olin nii obviously mitte-ujuja ja ainsad põlvevigastused, mis ma 14aastasena saanud olin, sain ma igal suvel ratta, rula või rullikatega sõites. Või noh, mitte sõites. Kukkudes ikka.

SEST MA EI OLNUD SUUREM ASI SPORTLANE.

Džiisas kraist, ma punastan praegu nii tugevalt, et ma loodan, et see pune rändab ajas 14 aastat tagasi ja tabab noort Dakit RIGHT IN THE FUCKING FACE!

Ma kohe kardan järgmist kirjandit kätte võtta. Ei tea, mis sealt tuleb? Äkki kirjutan, mida on mulle andnud mu laitmatu taekwan-do oskus? Või ehk kirjeldan oma suvist reisi Küprosele?

Ei no tore, ja Mila ütles just: “Aitab. Jõhkralt aitab.”

Jõhkralt aitab indeed.

 

#garage48 ehk kuidas Daki äppi teeb

Elu väljaspool mulli 3 Replies

Kuidagi juhtus nii, et Microsoft küsis, kas ma ei tahaks osa võtta Garage48 naiste eriüritusest ja ikka kohe nii, et mõelgu ma idee ning püüdku see siin 48 tunni jooksul teoks teha.

(Issake, ma alles NÜÜD sain aru, miks selle ürituse nimi just Garage48 on.) (Ja nad arvavad, et ma OSKAN midagi, hahah!)

Idee oli fantastiliselt intrigeeriv. Nagu te teate, meeldib mulle end pidada üsna tech savvy inimeseks, kuigi tehnika mu käes koguaeg puruneb ja on mingi sada häda. Aga ma absoluutselt armastan kogu seda äpindust ja värke ning kui mult küsiti, kas ma tahan ISE olla mingi äpi loomise juures algusest lõpuni, vastasin ma pikemalt mõtlemata jah, mõistmata, et see tähendab mingit päris sürri lapse-logistikat ja üht nädalavahetust, mil ma ei saa teha muud tööd või kooliasju.

Aga siin ma nüüd siis olen.

Nagu näha, on seekord suudetud mu nimega olla eriliselt loovad. (Jah, ma ametlikult kannan veel liitnime.) Ma kujutlen, et keegi, kes neid nimekaarte tegi, mõtles minu nimeni jõudes: “Hmm, tal oli mingi imelik liitnimi, üks oli Lamp ja teine oli mingi veekogu, algas jotiga… No okei, paneme Järv, close enough!”

Senini on olnud muidugi ääretult põnev ja närvekõditav ka. Sest nagu kõik visionäärid, kes tahavad nädalavahetuse lõpuks siit ürituselt töötava äpiga lahkuda, pidin ma kõigepealt oma idee pitchima. 90 sekundit, inglise keeles, let’s do this!

Juhtus harukordne juhus, et ma hakkasin joodud kokast, kohvist, väsimusest ja närvipingest laval VÄRISEMA. Seda pole minuga ikka pikka aega juhtunud. Aga õnneks keegi ei pannud tähele.

 

Post by Garage48.

Mida me siin nüüd siis ehitame? Lühidalt: retseptiäppi. Pikemalt: jõulutoitude retseptide äppi. Veel pikemalt?

Ühesõnaga, minul juhtub sageli see, et kõigepealt otsin ma internetist retsepti, siis pean kuidagi selleks vajalike koostisosade poenimekirja telefoni transportima, seejärel käin poes ja koju tagasi jõudes kasutan toiduvalmistamise juures abivahendina hoopis tahvelarvutit. Niisiis teeme me ühe äpi, mis teeb minu eest kõik selle ära ja on ühes kohas koos. Knihv? Seal saavad olema Eesti traditsioonilised jõuluroad, esialgu suuname oma põhitähelepanu sellele. Idee on küsida retsepte tuntud Eesti kokkade käest ning eriti mõnna saab olema see, et kui sa tahad teada, kui palju sa pead ühe või teise roa jaoks asju ostma, kui sul on tulemas 4, 6 või 13 inimest, siis arvutab äpp sinu eest selle kõik ära.

Ja saadab poenimekirja (kuna me teeme asja Win 8.1 platvormile) SkyDrive’i kaudu su telefoni.

Ehk siis minu peas on jõuluroogade kokaraamat, mille me loodetavasti saame nädalavahetuse jooksul mobiilse rakenduse kujule. Ees on hunnik tööd ja tiim on meil ülikõva –  disainer Margit, arendajad Erki ja Ali ning turunduse ja projektijuhtimisega tulid mind aitama Vadim Ukrainast ja Jane Valgevenest. Nalja on saanud palju, ideed lendavad ja ma usun, et välja tuleb vahva vidin, mis teeb jõuluhooaja mõnnamaks ja põnevamaks neile, kel külla tulemas kimpudeviisi sõpru ja sugulasi ning iga kord ei viitsi sama hapukapsavärki ju pakkuda.

Aga küsimus teile, armsad sõbrad! Andke häid ideid, mis võiks olla rakenduse nimi! Äpp tuleb eestikeelne ja keywords on jõulud, traditsioonilised eestimaised road, kuulsad kokad soovitavad.

Hoian teid arengutega kursis:)

Tugitoolsilm ja teised

Argielu 7 Replies

Ma olen elu aeg olnud de jure prillikandja, de facto aga…

Oot, mul on palju parem avalause! Lubage, ma alustan uuesti.

Nagu te teate, olen ma ühest silmast praktiliselt pime.

(Noh? On ju parem? Ma ÜTLESIN.)

Ja kui ma ütlen “praktiliselt pime”, siis ma mõtlen +3,5 ja pööratud silinder – või midagi. Nimelt on meil isaliini pidi kaasa antud üks “vigursilm”, minul on selleks parem, õel vasak. Ma ausalt öeldes täpselt ei tea, mis mu silmas teistmoodi on, aga parandada seda ei saa – ma pole kohanud klaasi, millega ma selgelt näeks. Näen ainult natuke vähem uduselt.

Kui me olime lapsed, siis pidime me tundide kaupa istuma, tervel silmal lapp peal ja joonistama ajalehepealkirjade o-de ja a-de tühikuid täis. Vihkasin seda, sest ALATI avastasin lappi ära võttes, et see, kus mina arvasin, et on tühik, oli õigest tühikust ikka täiega möödas. Hmm, oodake, ma demonstreerin!

This is how accurate I am. Ma pean isegi õlale toetatavat relva “vale käega” laskma seetõttu. Sest ma NII SAGELI lasen relvadest.

Aga, tuleb välja, et midagi oli sellest kasu ikka ka. Nägema ei hakanud (nagu näha) (pun NOT intended), küll aga ei vaata me kumbki õega seetõttu kõõrdi, sest treenisime nii silmalihaseid. Tuleb välja, et lisaks kõigile muule lihastele peab ka neid treenima – kui su silm otsustab, et ta ei viitsi jännata, viskub tugitooli ja jääb sinna terveks eluks lösutama, lastes teisel silmal kogu töö ära teha. Ilmselt joob õlut ja vahib telekat, kuni vasak silm muudkui rassib.

Kui ma oleks oma vasak silm, annaks ma ammu lahutuse sisse ja koliks kuhugi, kus minu vaeva HINNATAKSE.

Terve noorusaja kandsin kohutavaid plussprille, kus üks klaas oli nagu pudelipõhi ja kõik tegid mu üle nalja – viimati kommenteeriti mu suursilma ja prille, kui ma olin vist 16. Mingi suvaline kutt tänaval. No küll oli tore nii üles kasvada.

Seega viilisin ma prillide kandmisest kuni üks arst leidis, et mind pole mõtet selle “õige” megaplussklaasiga piinata, piisab kui toetada nägevat silma. Nii et nüüd on mul prillid, kus mõlemad klaasid on +0,5 ja nad on fantastilised! Mõlemad silmad on ühesuurused!

No ühesõnaga, sellised lood mu silmaga. Vaatan ainult ühega, ruumitaju vahel on natuke kehv (eriti külgboksi tehes), aga kuna ma pole iial mõlema silmaga näinud, ei oska ma sellest puudust tunda. Mu õde aga otsustas mõned aastad tagasi, et ta tahaks ikkagi teada, what’s all the rage about seeing with TWO eyes. Käis laseroperatsioonide kohta uurimas, mitu korda uuriti teda isegi. Alguses öeldi, et saab küll, miks ei saa! Siis aga leiti, et ikka ei saa. See va silinder või mis ta on. Seda laseriga juba ei pööra.

Kui õde sellega tegeles, kaalusin ka mina tõsiselt… ja siis friikisin auti. Saate aru, mis see tähendaks? Mu AJU peaks end täiesti ümberlülitama, mis tähendab umbes kahenädalast perioodi, kus… Ma ei teagi, mis siis on? Nagu pidev happetripp? Igal juhul tundus see õudne! Õudsem kui mõte sellest, et keegi mu silma laseri suunab. See pole enda aju trikkide kõrval miskit! Ja kõik mu sõbrad, kes laseriga on silmi korrigeerinud, on öelnud, et see pole üldse õudne.

Nojah, nad ei pidanud ju OMA AJU kartma.

Aga kõige tagatipuks on mul tunne, et mulle on väike miinus tekkinud… Mis nüüd saab? Prillid kaela, teised ette – nagu vanasti vanatädil oli? Või need prillid, kus allääres on väike sõõr plussi lugemiseks? GAAAAAH! Õudne!

Nii et äkki peaks uurima, kas miinuse saaks laseriga kõrvaldada? Isegi, kui mu silmad on siuksed vigureid täis? Teeks kena žesti vasakule silmale, näitaks, et ma ikka hindan ta vaeva? Äkki siis veel ei paki asju ja ei jäta mind maha?

Sest kui ta mu maha jätab, jääb mulle ainult tugitoolisilm. No tänan väga.

Hiljem: uurisin veits ja sain teada, et siuke asi pole füüsiliselt võimalik, et oleks korraga miinus ja pluss. A mis värk siis muidu nende sõõrikutega prillidega oli? Ja sellega, et osad prillid on vanuritel “lugemisprillid”? Keegi seletaks ehk?

Part presidendiks! Ehk kuidas ma kandideerima sattusin

Elu väljaspool mulli 12 Replies

Tähelepanelikumad televaatajad on juba märganud, et minu nimi ilmus koos paljude teiste nimedega Vaba Tallinna Kodaniku valimisliidu all nimekirjas kui kandidaat. Oo, kandidaat! See ma nüüd olen!

Kandideerin ma nimelt Mustamäel ja olen järjekorras neljas. Ja selle nädala jooksul, mis ma olen VTK-ga seotud olnud, on olnud mitmeid hetki.

Esiteks see hetk, kui hea tuttav Kadi mulle kirja saatis. “Tule, liitu meiega! Mulle tundub, et sa sobiksid meie tiimi hästi,” sõnas ta. Mul silmad suured peas. Kas ta siis ei tea, et ma ei tea mitte millestki mitte midagi?! Ja et olen suure tõenäosusega üsna loll?

Tuleb välja, et Kadi arvas sellest hoolimata, et minusugune aktivist-optimist-kummipea võiks nii üht, teist kui kolmandat ära teha. Või aidata ära teha. Nii ma jah-sõna andsingi.

Ma kandideerin Mustamäel (koht, kus veedab vaat et pool oma ajast – kui mitte rohkem neil päevil – mu tütar) ja meie esinumber on Kadri Jäätma, naine, kelles on väge ja kelle selja taha ma ei kõhelnud seismast. Pealegi selgus, et me olem praktiliselt sama inimene, lihtsalt paarkümmend aastat on vanusevahet. Minu jaoks see asi peamiselt nii ongi, et ma olen tiimiliige, toetan nii hästi kui oskan tiimi. VTK üldiselt on maailmavaateülene liit, mis tähendab, et jah, ma olen samas pikas nimekirjas nii “kampsunite” kui tõeliste rahvuskonservatiividega, kellega minu vaated sugugi ei ühti, aga ideaalis ei peakski olema see peamine. Peamine on hoopis see, et meid ühendab visioon avatumast ühiskonnast ning kodanike kaasamisest otsuste tegemisse.

Nojah, sellest hoolimata sattusin ma umbes teisel päeval kohe aktiivsete tartlaste rünnaku alla, kes küsisid tõsise tulega silmis: ahah, VTK-s? Selge! Järelikult nats ja rahvuskonservatiiv!

Woah, guys, hold your horses!

Konservatiivne olen ma ainult siis, kui tegemist on mingi tagurpidi-maailmaga. Nats? Vabandage! Rahvuslane? Armastan Eestimaad ja meie kultuuri ja keelt, aga minu silmad vaatavad globaliseerumise poole. Üks ei välista teist, minu meelest. Ja nii, nagu peaks Eestis olema hea elada kõigil eestimaalastel, peaks siin hea olema ka neil, kes on siia omal valikul elama otsustanud asuda. Minu sõprade hulgas on palju välismaalasi ja ma ainult tervitan neid siin.

No ja siis muidugi ajab mind ilgelt närvi see geiteema. Esiteks: kaua me võime selle üle nämmutada, et kas ühel või teisel inimesel peaks olema ühe või teise inimesega sama palju õigusi. Täiesti jabur on eristada inimesi sugude või seksuaalsete eelistuste põhjal. Ja kuigi ma selleks oma positsioonilt suurt ära teha ei saa, siis kaagutada kavatsen ma küll. Kõvasti ja palju. Et kui ma juba olen otsapidi poliitikas (olen?), siis võin ma vähemalt olla seal see, kes räägib kõvasti ja häbenemata, et enamik “pereväärtuste” demagoogiast on täielik pullisitt.

Novot siis. Sellised on lood neil päevil. Päevad koosnevad Naistelehe tööst, vabakutselise tööst (need asjad kestavad ju jätkuvalt edasi), pikkadest koolitundidest ja koolitöödest, mida antakse mõnuga, lapsehoiuküsimustest ja sotsiaalmeedia nõustamise tööst, mis on ka praeguseks täiskohaks kasvanud. Nüüd lisandus sellele kogu see valimiste-asi. Koosolekud ja kirjad ja suhtlemine ja null-eelarvega kampaania planeerimine. Töö, töö, kool, töö, valimised, valimised, töö, töö, töö, kool, kool, laps, töö, kool, valimised.

Naabrinaine checked in ja küsis, kuidas läheb. Ütlesin, et praktiliselt suren. Naabrinaise jaoks on muidugi selline rabelemine normaalne elustiili osa. “Tere tulemast pärisellu!” teatas ta rõõmsalt, mille peale ma oleks tahtnud nutma puhkeda. Ei, ma tõesti ei ole päriselust üleliia vaimustuses. Naabrinaine muidugi lohutas, et no muidugi, kui inimene kaks aastat lebotanud on, siis on algus raske…

FFS!

Selles osas on muidugi tõsi, et kui ma saaks tagasi minna näiteks aasta aja taguse enda juurde, kes ilmselt ka koguaeg halas, et kiire on, siis ma naeraks talle täie häälega näkku. Väsimusel ja väsimusel ON megasuur vahe. Kui sa arvad, et sa PRAEGU juba ei jõua, siis oot, võta endale veel üks täiskoormusel lisatöö ja mine näiteks kooli ja vaata, mis tunne siis on.

Mitte, et see oluliselt lohutaks. Lohutab see, et valimistega saab suur osa rabelemisest läbi. Siis võib juhtuda muidugi see, et ma avastan end läbipõlenu ja töötuna, jälle. Aga ausalt öeldes, seda tunnet siiski pole. On hoopis selline tunne, et siit edasi läheb ainult paremaks. Ja kui elugraafik ka natuke rohkem paika saab – nii, et näeks last rohkem kui tund aega neljal õhtul nädalas ja vahel ka sõpru trehvaks – siis, võib öelda, on ju elu suisa lill.

kultuurišokid

Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 15 Replies

ahhaa, miilur!

Naabrinaine rääkis, kuidas ta sai kultuurišoki. Käisid perega veekeskuses ja samal ajal, kui ta oli LMiga lastebasseinis, juhtus ta pealt nägema stseeni. Väike laps läks ema juurde, küsis pissile ja ema saatis ta rahumeeli lastebasseini: “No mine tee seal ära!”

Laps tuligi, kükitas vette maha, väristas end ja läks siis ema juurde tagasi.

Naabrinaine oli muidugi pahviks löödud. Ja olin minagi, kui ta sellest mulle rääkis.

Täna puutusin aga kokku olukorraga, kus mul endal ka kihvatas korralikult. Harilikult ma üritan teisi vanemaid mitte arvustada – kunagi ei tea, mis on põhjustanud selle olukorra, et laps on näiteks hüsteerias ja ema lihtsalt ignoreerib teda. Või kui laps nõuab hädise häälega võileiba, aga ema ütleb, et praegu süüa ei saa. No jumal teab, eks.

Aga olime täna kohvikus, kus õue peal ka väike laste liivakast ja mängunurk. Milake jäi sinna mängima, kui me emaga lauda istusime. Mingil hetkel jooksis ta ilmselgelt häirituna meie juurde, aga kuna ma ei olnud tähele pannud, mis juhtus ja ta nagu midagi ei öelnud ka, sõime rahulikult edasi. Mõne aja pärast läks Mila uuesti liivakasti mängima ja kui ta sellele lähenes, siis seal ka olnud umbes 3aastane poiss lihtsalt lõi teda. KAKS KORDA. Lambist, sest Mila julges minna liivakasti poole.

Poisi vanemad vaatasid asja rahulikult pealt. Mul viskas silme eest mustaks ja käratasin, et kurat, löö vastu. Mila muidugi ei teinud seda, vaid lihtsalt hakkas nutma ja tuli meie juurde tagasi. Ja muidugi ei olnud see kõige adekvaatsem reaktsioon, aga kurat, ma nii vihastasin!

Jäingi siis mõtlema, et mis tegelikult selles olukorras õige lahendus oleks. Ühelt poolt öeldakse, et lastel tuleb lasta omad konfliktid ise lahendada ja kui verd otseselt ei lenda, siis las asjatavad omaette. Sellega ma päris nõus pole, eriti kui on tegu ilmselgelt agressiivse võõra lapsega. Ja kuna ma eile vaatasin seda Jürgen&Scotti koolikiusamise vastast videot, olin ma veel eriti tundlik igasuguse vägivalla koha pealt. Sest alguse saab ikkagi kõik ju lastetoast ja mulle tundub, et ka sellistest vanematest, kes rahumeeli lasevad oma võsukestel teisi lambist peksta. Sellises vanuses last süüdistada oleks muidugi kohatu, tema lihtsalt ei tea paremini.

Niisiis, mida järgmine kord sarnases olukorras teha? Minna vanematega rääkima? Rääkida lapsega? Rääkida nii vanemate kui lastega? Või lihtsalt eestlasele omaselt passiivagressiivselt lahkuda, haarata laps käe otsa ja tulistada oma parima “kui pilk suudaks tappa” näoga vaikivaid süüdistusi ignorant-lastevanemate poole, kellel, olgem ausalt, on igasugustest pilkudest täiesti savi ja pigem rõõmustavadki, et nende võsuke lõi korra majja ja liivakast kuulub nüüd uhkes üksinduses ainult temale?

Ffs, teinekord lihtsalt tulebki siuke tunne peale:

children being raised so right

hair watch

Argielu 5 Replies

Viimati käisin ma juuksuris veebruaris ja nüüd ei pidanud enam vastu. Töötava inimesena sain endale seda lõbu ju lubada, et natukenegi ometi seda pahmaati soengusse lõigata. Muidu on see väljakasvatamine võibolla ehk jätkuvalt plaanis, aga ilma vahel lõikamata on seda ikka ilgus teha.

Niisiis võtsin eeskujuks Chelsea Kane’i juuksed, mis on lihtsalt totaalselt oosõm ja kuna juuksur (käin Katrin Kruusma salongis ja nüüd on minu juuksur Janika, sest vana juuksur peab sabbatical’i) tundis end eriliselt kelmikalt, keeras ta mulle väikese laine ka sisse.

Mulle väga meeldib, et sellises pikkuses juustega on võimalik NII PALJU teha. Poisipeaga oli ju tegelt ka – ludriks või sassi või tukk ühele või teisele poole jne. Aga praegu on mul föönitamise, puhvi ajamise, sasimise ja klambritega kinni panemise võimalused. Enne nad lihtsalt… vedelesid mul peas.

Oo, kolm lõiku juustest! Tugev töö. I amaze myself sometimes.

MEHESÕNA: Miks mehed nii uimased on?!

Külalispostitus Leave a reply

imageMulle mehed üldiselt väga meeldivad, aga mul tekib väga sageli küsimusi, miks mehed on sellised nagu nad on. Võib-olla teil ka? Selleks on siin blogis rubriik “Mehesõna“, kus üks mu meessoost sõber aeg-ajalt võtab vaevaks ja vastab (oma perspektiivist) kõigile mehi puudutavatele küsimustele. Palun väga – kui sul on küsimus, jäta see kommentaaridesse ja mees vastab!

Miks keskealistele meestele meeldivad enam-vähem alaealised tšikid?

Kuna ei ole veel esimest noorust seljataha jätnud ning pooldan pedofiilide kastreerimist puulusikaga, ei oska sellele küsimusele vastata. Ca 20 aasta pärast olen ehk teadlikum, kiilanev ja rahaliselt kindlustatud 😉

Samas, selle põhjal, mida ma näinud olen, ei sihi keskealised mitte enam-vähem alakaid, vaid pigem umbes 20aastaseid lehtsabasid, kes ei ole kohe mitte kitsid end piisava kompensatsiooni puhul jagama. Tüüpiline turumajandus tegelikult, nõudlus ja pakkumine on tasakaalus.

Miks mehed kardavad naistejutte? Ei, päriselt, mida te kardate?

Miks te, mehed, nii uimpsid olete? Miks teil pidevalt poolte asjade jaoks “aega vaja” on?

Kui probleemi kurtmise peale tahetakse kohe tegutseda, on see vale, aga kui teistsuguse olukorra peale võetakse aega läbimõtlemiseks, on see ka vale? Nokk kinni, saba lahti. Blah, pöörduks tagasi eelmise vastuse juurde…

Kuidas on võimalik IGALE POOLE hiljaks jääda? Iga jumala kord? No ma isegi ei jõua vabandada neid hilinemisi.

Hiljaks jäämise põhjus on tavaliselt aja valesti arvestamine kas hoolimatusest või lohakusest. Aeg-ajalt põhjustavad seda ka isikust endast olenematud asjaolud, kuid kui tegemist on pideva probleemiga muutub see vähetõenäoliseks.

See küsimus paistab olevat seotud rohkem konkreetse indiviidiga, proovi midagi meeletut ja küsi tema käest! Crazy shit, I know.

Aga miks mõni mees küll nõuab, et naine talle oraalseksi teeks, aga ise ei taha naisele seda teha? Kommentaar asja juurde oli, et see on ju mehele alandav. Anaalseksiga tegelikult sama lugu – miks mõni mees nõuab anaalseksi, aga kui talle teha ettepanek, et ajame siis sinu anusesse ka umbes sama suure asja, hakkab pirisema?

Sest mõni mees on isekas munn. Palun vabandust, kui see solvavalt kõlab, aga kui sa tõesti pead seda internetis küsima, saab su elu veel väga raske olema…

 

 

 

*Mis kuradi värk selle koopasse tõmbumisega on? Ja miks me teid sel ajal rahule peame jätma? Muidu polekski midagi, kui te, kurat, ütleks, KAUA te seal koopas passite.

Mõnikord on vaja korraks astuda välja sellet jooksurattast mis tänapäevane elu on ning kõikvõimalikud stressiallikad endast eemaldada, jah, selleks võivad olla ka muid väga lähedased ja armastatud isikud. Kaua enda taastamine võtab ei tea koopasse tõmbuja ise ka, kuid torkimine ei lühenda seda kohe kindlasti, pigem vastupidi.

 

tabloiditüdrukust firmaomanikuks?

Argielu, Elu väljaspool mulli, Muusika, raamatud, kinokunst 3 Replies

Tabloid Girl

Lugesin mõni aeg tagasi Sharon Marshalli raamatut “Tabloid Girl” (rääkisin muuhulgas sellest ka viimases Vabakanalis, millest osa võtsin – saadet saab kuulata siit!) (muuhulgas paljastan seal esmakordselt avalikult, miks ma ikkagi kevadel selle annetusnupu siia blogisse lisasin). Seoses taas aktiivselt hetkel ajakirjandusmaastikul tegutsemisega, olen palju kogu selle Eesti vs Briti ajakirjanduse teema üle mõelnud.

Kuna mina olen elu aeg kirjutanud tabloidides või naisteajakirjades (kus on vahel väga palju sarnaseid reegleid klassikalise tabloidiga), räägin ma siin siis “pehme” ajakirjanduse poolest. Marshall kirjutab pikalt ja valulikult sellest, kuidas Inglismaal on praktiliselt võimatu jalga ukse vahele saada. Kuid trügijaid on palju, oi-kui-palju. Nii palgatakse seal praktikante üheks päevaks. 24 tundi, mil sa teed kõige mustemat tööd, pead vastu võtma kõik ideed, mida sulle söödetakse ja need teoks tegema. Kas homme ka tööd on? Ei tea. Kas lugu lehte ka jõuab? Kah ei tea, aga kõik selle nimel ainult elavadki!

See on asi, mis Eestis on väga teisiti. Kogu mu kümne-aastase ajakirjanduskogemuse jooksul on vist ainult kaks-kolm lugu, mis on välja jäänud. Ja seda peamiselt põhjusel, et pole mahtunud või on muu lugu peale tulnud ja siis on juba kadunud asjakohasus. Sellist ületootmist ja ressursiraiskamist, nagu Britis tundub olevat, Eestis küll näinud pole. Pigem on nii, et üks-kaks tublimat reporterit rebivad tööd teha, sageli mitmel rindel ja tehes halturtsi korras lugusid ka muudesse väljaannetesse ning toimetajad kurdavad, et häid reportereid lihtsalt pole kuskilt võtta.

Ma ei tea, kas asi on ehk selles, et meil puudub see sisemine põlemine ja kirg teha tõeliselt mõnusat meelelahutusajakirjandust? Või on asi selles, et Eesti on nii väike? Oh, olen ka mina pärast hommikust koosolekut saanud hullumeelseid töökäske panna üks või teine kuulsus JUST SEDA asja ütlema või temaga lugu välja meelitada. Ja olen saanud rohkem kui kord selle eest ka inimeselt sõimata, keda ma oma rumalate küsimustega tüüdata julgesin. Tõmbad kõrvad lidusse, põhjendad nii hästi kui oskad toimetajale ära, miks ei mätsinud seekord välja ja jood õhtul kaks pudelit veini, sest tunned end kui rämps.

Miks? Sest ei saanud lugu! Mitte seetõttu, et oleks teinud sita loo. (Ma olen paar korda ka halbu lugusid muidugi teinud, see tähendab, et asjad on halvasti välja kukkunud. Siis tunned end ka muidugi nagu rämps. Ja jood ehk pudeli viina.)

Seetõttu ma pole ka kibelenud tagasi reporteripostile, sest see tööstus kahjuks töötab nii. Et müüa ajalehte ja seal olevaid lugusid, on vaja Tuntud Nägu. Alati on vaja kedagi, kellega Müüa Kaant. Neid Tuntud Nägusid on Eestis loetud hulgal ja osa neist ei taha eriti lugusid anda. Nii siis kütad nendega, kes tahavad (või kel on vaja plaati müüa näiteks) ja siis aeg-ajalt püüad valgeid vaalu, kellelt vahepeal ka sõimata saad. Aga õhtu lõpuks peavad kõik osapooled enam-vähem rahule jääma. Tuntud Nägu peaks olema rõõmus, et temast kirjutatakse, sest see aitab tal oma toodet (plaati, raamatut, etendust jmt) müüa. Toimetaja peaks olema rõõmus, et sai loo, mis on äge ja cool ja muuhulgas ka müüb. Ja ajakirjanik on üldiselt siis kõige rõõmsam, kui tal on alles allikas, kes ka järgmine kord ta kõnesid võtab ja kohe pikalt ei saada.

Mistõttu on VÄGA RASKE teha skandaalseid lugusid selle vähese hulga Tuntud Nägudega, kes meil siin on.

Suurbritannias käivad asjad muidugi hoopis teistmoodi, seal ei lööda millegi ees risti ette. Käiakse vahepeal kohtus, vahepeal minnakse ajakirjanikele kallale, aga õhtu lõpuks on enamik Tuntud Nägusid siiski rahul, et neist kirjutatakse, sest nii jõuavad nad miljoniteni. Kes omakorda armastavad või vihkavad neid, aga ei unusta ja ehk ostavad plaadi või raamatu.

Tööstus töötab õlitatult…

Aga mitte meil siin. Eriti.

Mulle väga meeldib teha suuri lugusid: persoonikaid, reportaaže, eksperimente ja tarbijalugusid (see on mu esimene armastus, muide). Mulle meeldib kohtuda uute põnevate inimestega ja pilguke nende maailma heita. Ma poleks elu sees ajakirjandust kaalunud, kui ma oleks Inglismaal sündinud – haiverd pole minus absoluutselt.

Pika jutu mõte on vist see, et ma otsustasin septembris oma firma ära registreerida. Seadustada oma vabakutselisetegevus ja pühenduda sellele, mis mus tõesti kirge ja tuld tekitab: sotsiaalne meedia. Esimene projekt on ka juba töös. Äkki põrun sajaga, äkki ei põru. Aga kaua ma siin seda ideaalset töökohta otsin, kui võin selle ise endale luua.

Ja häid reportereid, ma olen kuulnud, on alati tarvis. Fail safe.