Tag Archives: being a smartass

Ja veel 8 asja, mida võiks iga naine enne 30ndat eluaastat teada

Inimesed ja inimeseks olemine 11 Replies

Seoses sünnipäevakuuga on plaanis mul mitmeid temaatilisi postitusi. Selle posti jaoks palusin oma #naistejuttude FB grupi sõbrantsidel jagada aastatega kogunenud tarkuseteri, mida iga naine võiks ja peaks 30ndaks eluaastaks teadma. Kuna neid kommentaare sai üle 80 (me oleme VÄGA targad) (teoorias), siis hakkan neid jupphaaval avaldama nädala jooksul, mis minu 30seks saamiseni veel jäänud on.

NB! Oodatud on ka kõik teie tarkuseterad – kogun need kokku ja lisan järgmistesse postitustesse! Ja võibolla loosin isegi mõne auhinna:)

Esimesed 9 tarkusetera on siin, järgmised 8 siin, ja siis veel 9 siin.

 

  1. Alati abiellu kellegagi, kes armastab sind rohkem kui sina teda.
  2. Mingem praktilisteks: kui tahad kellelegi midagi küpsetada ja oled ennast köögis enam-vähem juba ära nihestanud küpsetuspaberi keeksivormi sättimisega, siis meenuta Preili Triinu: tee see paber kraani all läbimärjaks, see käitub ja kleepub siis täpselt nii nagu sul vaja!
  3. Enne 30ndat eluaastat PEAB ELAMA ÜKSINDA. Ei tohi kolida ema juurest boyfriendi diivanile, vaid andma endale aega oma harjumuste ja vajaduste tundmaõppimiseks.
  4. Anna inimestele võimalus. Võib juhtuda, et esimesel kohtumisel on tal lihtsalt väga halb päev olnud. Muide, eile just oli meessoost sõbraga juttu hirmutamistaktikast – esmamulje tuleb jätta võimalikult halb, kui tšikk/kutt selle peale ei põgene, ei põgene ta kunagi.
  5. Küünelakieemaldaja on päriselt ka küünelaki eemaldamiseks – üks rõvedamaid asju naisterahva käte juures on poolikult maha koorunud/näritud lakk.
  6. Päevavalude vastu on parim ravim masturbeerimine! Also olen täheldanud, et nii saab kiiremini blood partyga ühele poole.
  7. Igasugustest ulmearmidest, k.a venitusarmidest näiteks, saab lahti, kui neile mõned nädalad jaanalinnuõli peale määrida. See haiseb nagu koolnud ja keedetud jaanalind, sest seda tehakse keedetud jaanalinnust, aga no elu ongi raske.
  8. Ainsad olulised suhted on need, mis hõlmavad lapsi. Vähemalt enne neljakümnendat ära end ühegi inimesega, kellel pole sinu lapsi, eriti vaeva. Ja neid, kes on sinu lastega seotud, vali HOOLIKALT.

Järgmised 9 õpetussõna, mida naised võiksid 30ndaks eluaastaks teada

Inimesed ja inimeseks olemine 2 Replies

Seoses sünnipäevakuuga on plaanis mul mitmeid temaatilisi postitusi. Selle posti jaoks palusin oma #naistejuttude FB grupi sõbrantsidel jagada aastatega kogunenud tarkuseteri, mida iga naine võiks ja peaks 30ndaks eluaastaks teadma. Kuna neid kommentaare sai üle 80 (me oleme VÄGA targad) (teoorias), siis hakkan neid jupphaaval avaldama nädala jooksul, mis minu 30seks saamiseni veel jäänud on.

NB! Oodatud on ka kõik teie tarkuseterad – kogun need kokku ja lisan järgmistesse postitustesse! Ja võibolla loosin isegi mõne auhinna:)

Esimesed 9 tarkusetera on siin, järgmised 8 siin. 

  1. Kommunikatsioon on kõige võti. Pole mõtet kiunuda suhtemurest sõbrannadele mehega rääkimise asemel. Või noh viimase aja näide – sõbranna oli mures, et mehekandidaat on 48 kadunud olnud. Küsisin, kas sa helistanud oled? “Ei – ma ei helista meestele ju.”
  2. Kõige meeldivam on välja oksendada porgandimahla. Sai ka üsna okei olevat. Pea neid tarkusesõnu meeles, kui vaevab kõhuviirus, kuid vedelikke ja toitaineid siiski tarbima pead – ja on suur tõenäosus, et need hiljem välja tulevad…
  3. Kui sulle keegi meeldib, ÜTLE TALLE! Jah, ta ei pruugi samade tunnetega vastata, aga oi-kui-palju on minu elus olnud juhtumeid, kus aastaid hiljem selgub, et tegelikult me mõlemad samaaegselt olime teineteisesse salaja armunud… Mis kõik oleks võinud olla!
  4. Eeldamine on kõigi perseminekute ema.
    (Jei, kaks Nathan Fillioni gifi järjest!)
  5. Asjad, mida hoida käekotis: kindlasti hea kuivšampoon! Must veekindel marker kodus/kotis – miniseelik ja ära kribitud kingakontsad on jälkus kuubis, markeriga katab ilusti kulunud kohad. Lisaks on kontsani kulunud-lääpa tallatud kontsaplekid kingal/saapal väga õudne vaatepilt. Hoolitse oma jalatsite eest!
  6. Sulle meeldib, et sul on vabadus teha, mida soovid? Sulle meeldib, et sul on õigus valida? Sulle meeldib, et sind ei sunnita abielluma, ei vägistata, et su keha kuulub sulle endale? Palju õnne, SA OLED FEMINIST.
  7. Kui lähed bängima või potentsiaalselt üheöökaid otsima, siis pane käekotti hambahari, paar varualuspükse ja mõnus värskendav kreem (sest meigi sa ju pesed ära ja pärast seda kreemitamine päästab hommiku). No ja kondoomid ka kotti, obviously.
  8. Õpi oma keha armastama, järgmise 10 aastaga see vaevalt enam paremaks läheb. Work with what you’ve got!
  9. Mis ühele rämps, on teisele aare. No ja mis kõikidele rämps, ongi rämps.

Veel 8 asja, mida iga naine peaks 30ndaks eluaastaks teadma

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Seoses sünnipäevakuuga on plaanis mul mitmeid temaatilisi postitusi. Selle posti jaoks palusin oma #naistejuttude FB grupi sõbrantsidel jagada aastatega kogunenud tarkuseteri, mida iga naine võiks ja peaks 30ndaks eluaastaks teadma. Kuna neid kommentaare sai üle 80 (me oleme VÄGA targad) (teoorias), siis hakkan neid jupphaaval avaldama nädala jooksul, mis minu 30seks saamiseni veel jäänud on.

NB! Oodatud on ka kõik teie tarkuseterad – kogun need kokku ja lisan järgmistesse postitustesse! Ja võibolla loosin isegi mõne auhinna:)

Esimesed 9 tarkusetera on siin.

 

  1. Ära sõltu teistest inimestest. Siinkohal siis nii nende arvamustest kui ka näiteks sellest, et sul endal jääb kuhugi minemata või midagi tegemata – lihtsalt seetõttu, et sa ei suuda võtta end kokku ja minnagi näiteks üksi (lõunale, kontserdile, reisile jne).
  2. Õpi olema iseseisev ning olema õnnelik ÜKSI. See on mingi täielik väärarusaam, et küll ma alles siis saan õnnelikuks, kui leian eluarmastuse, kes mind siis teeb õnnelikuks – tuhkagi. Ei seda eluarmastust enne tulegi, kui kõigepealt ise endaga hästi läbi saama õpid – kui sul on enda seltskonnas huvitav, on ka teistel inimestel sinuga huvitav.
  3. Keskendu positiivsele, mitte negatiivsele. Jah, vahepeal võib ja peabki hingelt kõik selle ära rääkima, mis närvi ajab, aga nagu mu psühhiaater ütles: sõbrannad pole selleks, et neid sellega tüüdata, kui sitt sul ikka pidevalt olla on. Selleks on spetsialistid (kui asi on nii hull). Liiga palju lasevad inimesed mõjutada end just negatiivsetest arvamustest ja kommentaaridest ning positiivsed lähevad justkui ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Negatiivse endasse imemine põhjustab aga täiesti alusetuid hirme, mistõttu võivad tegemata/kogemata jääda paljud asjad/tunded – näiteks tõeline eduelamus, sõlmimata jäänud tutvused.
  4. Tagasilöökide puhul pea püsti ja edasi! Ei mingit käega löömist. Või noh, okei, kaks päeva võid kookonis end haletseda, aga pärast seda küll edasi!
  5. Ükskõik, kui piinlik sul enda pärast on või millega sa hakkama oled saanud, see ei ole maailma lõpp. On väga suur tõenäosus, et kuu aja pärast räägid sa seda sama lugu, kui väga naljakat seika oma elust. PS. Need naljakad lood on kogumist ja jagamist väärt!
  6. Sul pole õrna aimugi, mis homme võib või ei või juhtuda. Võta asju, nagu nad tulevad ja tegele nendega, kui nad kohal on. Muide, kuigi tundub, et kõik pask tuleb alati korraga, siis ongi kõige targem probleem juppideks harutada ning hakata seda otsast lahendama. Samm korraga – ja hopsti! Ootamatult ongi asi korda aetud. Ja jamade pärast millele lahendust ei ole, pole samuti mõtet pabistamiseressurssi raisata. Pole lahendust, misasja sa siis enam muretsed!
  7. Tarkusesõna Preili Triinu kallilt kadunud vanaemalt: “Purjus noormees on kerge saak tütarlapsele!”
  8. Ära lükka head meest mängust kõrvale vaid sellepärast, et tema sinusse esimesena jõudis armuda.

9 asja, mida iga naine peaks 30ndaks eluaastaks teadma

Inimesed ja inimeseks olemine 10 Replies

Seoses sünnipäevakuuga on plaanis mul mitmeid temaatilisi postitusi. Selle posti jaoks palusin oma #naistejuttude FB grupi sõbrantsidel jagada aastatega kogunenud tarkuseteri, mida iga naine võiks ja peaks 30ndaks eluaastaks teadma. Kuna neid kommentaare sai üle 80 (me oleme VÄGA targad) (teoorias), siis hakkan neid jupphaaval avaldama nädala jooksul, mis minu 30seks saamiseni veel jäänud on.

NB! Oodatud on ka kõik teie tarkuseterad – kogun need kokku ja lisan järgmistesse postitustesse! Ja võibolla loosin isegi mõne auhinna:)

  1. Laste saamine muudab su keha. Aktsepteeri seda. Olgu selleks ripprinnad, prolapsia, inkontinentsus, taastulevad hemorroidid või general areast kaduma läinud, ee, osad, mis seal enne olid – see kõik on paratamatus.
  2. Kasuta alati kondoomi. See on ikkagi väga oluline, vaat et kõige olulisem. USE PROTECTION!!! FUCKING USE PROTECTION! Kui sa oled 20.-30ndates, pole enam mingit vabandust, et mitte kasutada rasestumisvastaseid vahendeid, kui sa just ei soovi rasestuda. Ainus vabandus on oma lollus – but we’ve all been there…

  3. Vibraator pole häbiasi. Oma keha tundmine ja teadmine, mis sulle meeldib ja kuidas seda saavutada, on põhimõtteliselt ainus asi, mida sa heaks seksiks vajad.
  4. Eelmisega on tugevalt seotud ka see tõde: iseennast tuleb armastada. Kõlab banaalselt, aga õnnelikuks teebki rahulolemine iseendaga. Siis vaatad juba selgema pilguga teisi ja suudad vastu võtta ning edasi anda armastust ka teistele. Ja siis on duubelõnn:)
  5. Pese meik ALATI maha. Ka siis, kui oled megaväsinud või maani täis. Sellega seoses – alati võiks käekotis olla näokreem. Õhtul alati meik maha ja kreem peale – ja hommikul võid olla kindel, et vähemalt su näonahk ei karju su peale (mis magu ja maks teevad, on iseasi…).
  6. Kui sa pole partneriga õnnelik, siis liigu edasi. Elu on elamiseks, mitte ettevalmistus suremiseks!
  7. Kõik on õpitav. Jah, isegi laulmine, kui su kõrva peale on astunud elevant. Jah, isegi kvantfüüsika, ka siis, kui keerulisemad tehted kui korrutustabel tunduvad sulle võimatud.
  8. Kui sa oled liiga purjus, siis oksenda. Esimene pluss: saad edasi juua (kui sa eriti hardcore). Teine pluss: järgmisel päeval on ka väiksem pohmell.
  9. Teosta ja täienda ning tegele valdkondades, mis sind tõeliselt paeluvad. Isegi kui rahaliselt on alguses väga keeruline olla näiteks freelancer, siis pühendumus, sisu ning südamega tehtud töö tavaliselt leiab õigel hetkel oma tunnustuse. Pealegi teeb see õnnelikuks – ma ei ole veel näinud inimest, kes oleks õnnelik, kui ta päevast päeva teeb midagi, et lihtsalt “ära elada”. Pluss: kui sa koguaeg mõtled, et kõigepealt teen ebameeldivat tööd, et “jalad alla saada” ning küllap hobi jaoks on aega ka hiljem, siis uskuge – seda aega ei tule kunagi. Tuleb elu oma laste, abielude ja logistikaga ning kui sa kohe algusest peale pole oma ellu armastatud hobi sisse planeerinud, on seda edaspidi aina keerulisem võrrandisse sisse suruda.

Nipiraamatu esimene kolumn: Naised jõuavad kõike!

Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 4 Replies

Foto autor: Helin Loik-Tomson (Presshouse)

Kui te pole veel märganud, siis olen ma mõned kuud juba Manona asemel Naistelehe Nipiraamatu uus kolumnist. Siin on mu esimene kolumn, mis ilmus Nippari novembrinumbris (seal veidi lühendatud kujul).

Naised jõuavad kõike!

 

Ma ei pea ilmselt teile ütlema, kui kohutavalt raske on mõnikord lihtsalt oma päevaga õhtusse jõudmine. Mul on täna üks neist päevadest. Kahepoolene tütar Mila on käitunud nagu… oleks ta kahepoolene. Mis on minu jaoks üllatav, sest, olgem ausad, mul ei õnnestuks eladeski käia koolis ja teha kodust tööd, kui mu laps oleks alati selline nagu täna.

Aga ju ta teadis, et täna on mu esimese Nipiraamatu kolumni tähtaeg!

Õnneks plaanisin ma niikuinii kirjutada sellest, kui palju väljakutseid pakub ühele magistrikraadi püüdvale üksikemale elu, kui ta keeldub olemas üks neist naistest, kes saavad ja/või tahavadki koduperenaise elu elada. Selle asemel tahan ma kirjutada, õppida, töötada, elada aktiivset ühiskondlikku elu ja muuhulgas vahepeal ka kõigest puhata. Minu perenaisendus täna? Tegin süüa ja vahetasin lapse pidžaamasärgi pluusi vastu. Pidžaamapükste vahetamiseni ei jõudnudki. Kas ma tunnen end seetõttu läbikukkunud emana? Kaugel sellest!

Microsoft kutsus mind oktoobri keskel ajakirjanikuna kaasa lööma üritusel nimega Garage48, kus kahe ööpäeva jooksul teeb sadakond inimest valmis mingi laheda projekti või rakenduse. Ma tegin selle hullumeelse maratoni algusest lõpuni kaasa: presenteerisin oma kokaraamatuäpi ideed, tegin tiimitööd ja 48 tundi hiljem oli meil mitte küll valmis, aga töötav virtuaalne kokaraamat. Emotsioonide karusselli, mis mind valdas, on võimatu kirjeldada, aga üks olulisemaid õppetunde, mis ma sain, oli imelihtne. Naised suudavad kõike!

Muidugi on see teadmine minuni varemgi jõudnud. Esimest korda tundsin seda täie selgusega pärast üht teist 48tunnist katsumust, kust ma võitjana väljusin – sünnitust. Ning iga ema teab seda tunnet, mis valdab teda neil esimestel kuudel beebiga koos, kui järsku on su silmad avanenud selle ees, KUI palju sa varem oled oma aega lihtsalt raisanud. Kõik need pikad nädalavahetused, kus sa tõusid voodist ainult selleks, et köögist näkse tuua? Puhas ajaraisk. Kõik need päevad, kui sa tegid ainult ÜHTE tööd ja ei pidanudki pärast kontorist lapsehoidja juurde tormama, sealt toidupoodi, siis kodus valmistama veel tervisliku õhtusöögi, käigult koristama ning õhtul pärast laste uneaega veel natuke töötama, et siis väsimusest poolsurnuna voodisse kukkuda, vaid läksid ehk hoopis töölt otse kinno ja siis sõpradega dringile? Jalutuskäik pargis!

Naljakas on see, et me kõik teame enne emaks saamist, et see muudab meid ja on väljakutse igal rindel. Ja me tegelikult püüame nautida noorust ja vabadust, mis meil enne lastesaamist oli. Aga on asju, mida sa lihtsalt enne ei tea, kui neid ise ei koge. Teine naljakas asi on see, kui palju kordi olen ma oma elus öelnud, et mu graafik on hullumeelne ja imestanud, kuidas ma küll jõuan… “Sel nädalal kolm eksamit, kuidas ma küll jõuan?” või “Sel nädalal olin kontoris iga päev kaheksani – kuidas ma küll jõudsin?” või “Mul on täna õhtul kolm pidu, kuhu vaja jõuda – kuidas ma küll kõike jõuan?”

Heheh. Toonane mina ei oleks ilmselt osanud ettegi kujutada, et sellesse sügisesse lähen ma kahe täistöökohaga, vabakutselise ülesannetega, lasteaiakohatu kaheaastasega JA täiskohaga magistriõpingutega. Ahjaa, ja üksikemana. Ja teate, mis? Ma jõuan! Mitte ideaalselt, mõnest kohast asjad lonkavad, mõnele asjale tahaks rohkem keskenduda ja vahel on mul tunne, et ma ei näe oma last päevi. Aga jõuan, sest ma tahan jõuda. Sest ma tahan, et kui mu tütar ükskord suureks saab, on ta uhke, et tal on ema, kes ei tea küll, millises poes on odavaim pesuloputusvahend ning kes vihkab triikimist ja koristamist, kuid kes teeb oma tööd kirega ning otsib alati viise, kuidas end veelgi harida.

Sest mu tütar on sellist ema väärt.

aastakokkuvõte

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine 9 Replies

(2011, 2012)

1. Mida sa tegid aastal 2013, mida sa polnud varem teinud?

Kandideerinud kohalike omavalitsuste valimistel. Aitäh kõigile, kes mulle oma hääle usaldasid! PS! Ma sain vist rohkem hääli, kui näiteks Peeter Võsa.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Möödunud aastal kirjutasin Delfis, et luban vähem vinguda ja proovida muuta mitte asju, mis pole mulle meelt mööda, vaid seda, kuidas ma neisse suhtun. Olen vähem vingunud. Peamiselt seetõttu, et ajud on suht tümaks tehtud. Seda teist poolt – püüan jätkuvalt. Lähikuudel rohkem kui kunagi varem. Sel aastal ei oska midagi eriti lubada – äkki lubaks, et püüan olla inimestele nii palju toeks kui vähegi võimalik, sest mulle on oldud toeks nii tohutult palju, et ma ei tea, kuidas seda tänuvõlga isegi hakata otsast tasuma.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Siki! Jälle! Mallu! Lõpuks! Ja Keiu ju näiteks ka, ja siis oli ikka neid põnne ju.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Selles osas on olnud rahulik aasta, kuigi ootamatult suri kunagine klassivend, kes oli üks neist vähestest, kellega kooli ajal poistest rohkem suheldud sai.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2014, mis puudus aastal 2013?

Hingerahu. Turvatunne. Et lahutus vormistatud saaks.

6. Mis riike külastasid?

Rootsis ikka, Soome vist ei jõudnud… Austria, Ungari, Holland.

7. Mis kuupäev aastast 2013 jääb igaveseks su mällu? Miks?

2. november. Jätsime lõplikult maha minu ja mu ema lapsepõlvekodu. Alles hiljem selgus, et sel päeval muutus elu nii mõnes teiseski mõttes kardinaalselt.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Oma firma! Magistrisse sissesaamine… kui nüüd selle semestriga ikka ühele poole ka saaks…

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Et ma olen kinni hoidnud millestki, millest oleks võinud ammu loobuda. Et ma olen lasknud endaga käituda nii, nagu minuga on käitutud.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Oktoobri lõpp ja novembri algus olid ajad, mil ma olin täiesti ribadeks. Ja täna muide ka hakkab haigusepoiss ligi hiilima.

11. Möödunud aasta parim ost.

Elektriline põrandahari.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Naabrinaise. Liisi. Preili Triinu. Oma ema. Ja kõikide nende teiste, kes on olnud… absoluutselt fantastilised.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Ha. Ha-ha. Ha-ha-ha. No mis te ise arvate?:)

14. Kuhu läks enamik su raha?

Toidupoodi. Kütte muretsemisse. Firma alla.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Biffy Cyro. Bill Bailey. Robbie Williams. Suvine tripp Kesk-Euroopas.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2013 meenutama?

Lykke Li “I Follow Rivers”, Lana Del Ray “Summertime Sadness”, Daughtry “Start of Something Good“, Foo Fightersi “Times Like These”

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.

ii. kõhnem või paksem? Tundub, et umbes sama.

iii. vaesem või rikkam? Rikkam. Mitte küll just rahaliselt, aga nii paljude muude asjade poolest.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Maganud.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Tundnud hirmu.

20. Kas sa armusid aastal 2013?

Armusin.

21. Kui palju üheöösuhteid?

I do not kiss and tell. Unless there’s wine.

22. Mis oli su lemmik sari või telesaade?

“Graceland”, “Orange is the New Black”, “Doctor Who”

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Olen piisavalt vana küll, et aru saada, et viha on emotsioon, mida ei tohi kaasas kanda, muidu see sööb sind elusalt. Andesta ja lase minna. Andesta ja lase minna. Andesta ja lase minna.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Caitlin Morani “Kuidas olla naine”, Russell Brandi “The Booky Wook”

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Imagine Dragons, The Boxer Rebellion, Bastille

26. Mida sa tahtsid ja said?

Olla õnnelik.

27. Mis oli selle aasta parim film?

No kurat, mul nende filmidega nii sitt suhe ju… Kas see loeb, kui ma ütlen, et “The Day of the Doctor”?

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Sain 29. Istusime tšikkidega ja mängisime erinevaid mänge. Naabrimees oli vist siiski ka. Oi, K&K ju ka. Mõnna, vaikne, rahulik.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Kui oleks vaid rohkem aega ja stabiilsust.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Naabrinaise riidekapp.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Sõbrad ja perekond.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Dave Grohl ju ometigi, mis küsimus see selline on.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

No kuulge. Ma polnud ju ainus, kes tahtis eneka teha, kui nägi, kuidas ekraanil Tallinn taas oktoobri lõpuks roheliseks värvus.

34. Keda igatsesid?

Oma perekonda.

35. Kes oli parim uus tutvus?

No see, et Preili Triin mu ellu tagasi tuli, on olnud lihtsalt oosõm. Ja üldse kogu see #naistejuttude värk on päris coolio. Aga no parim… on hoopis üks koer.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2013 õpetas.

Andesta ja lase minna. Ja armasta. Armasta nii palju kui võimalik.

#throwbackthursday

Läbi fotosilma Leave a reply

jumping stones

Hiiumaal, 2008

Sellest reisist, kus ma käisin oma isa ja tema parima sõbraga, kus me peamiselt telkisime ja tšillisime-hängisime erinevates ägedates kohtades, on mul meeles siiski kõige paremini üks varahommik, kus ma ärkasin telgis nii vänge haisu peale, et tahtis silmanägemise ära võtta. Ma lihtsalt põgenesin telgist välja, käsikaudu kobades ja tee peal komistades.

Siit moraal: vahet pole, kui suur telk on. Keskealiste meestega reisides on alati parem omaette telgis ööbida, eriti kui eelmisel õhtul on suurem kogus liha ära grillitud.

Daki targutab: Koledatest inimestest

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine 6 Replies

Avastasin, et osad minu Delfi Naistekale kirjutatud kolumnitest on kaduma läinud. Ja nüüd siis panen järjepanu neid siia üles. Siin on teine minu kolumn sarjast “Daki targutab”, ilmus see veebruaris 2012.

Kui ma esimest korda pärast sünnitust sõbrannadega välja läksin pead tuulutama, tegi üks suvaline jörm mulle märkuse. Vaatas mind, vaatas siis mu (megailusat) sõbrannat, vaatas uuesti mind ja viskas: “Noh, mis see on mingi naiste värk, et peab olema üks ilus sõbranna ja teine paks sõbranna? Et nii on kergem lantida või?”

Ma vaatasin talle lolli näoga otsa ja esimest korda elus ei läinud mulle absoluutselt korda, mida mingi suvaline jörm minust arvab, sest, kurat võtaks, ma SÜNNITASIN kuu aega tagasi ja JÄIN ELLU. Mind hämmastas tol korral mu totaalne apaatsus ja enesekindlus. Naeratasin mehele, ei öelnud midagi tarka ega tabavat, ja jalutasin lihtsalt minema. Tema on ka järgmisel päeval tropp, aga mina lähen koju oma lapse juurde ja see ongi maailmas kõige olulisem.

Mulle õudselt meeldiks öelda, et ma olen alati nii eneseteadlik olnud, aga loomulikult pole see tõsi. Mulle on alati korda läinud, mis mulje ma jätan ja milline välja näen, sest ma olen kasvanud oma iluduskuningannast õe kõrval ja teadmine, et ma olen see “koledam, aga vähemalt tark” õde, on mu geenidesse sisse kirjutatud. Ma olen näinud korduvalt, kuidas minu silmarõõmud hoopis mu õesse armuvad ja enne abiellumist elatud vallalisuse-aastad ainult kinnistasid seda teadmist.

Ja ega ma tegelikult üldse ei vingugi. See on ju normaalne, et inimesed on erinevad ja igaühes on midagi ilusat. Me kõik ei saagi olla kaunitarid, aga alati on maailmas vähemalt üks inimene, kes sind just täpselt sellisena armastab. Kõige pullim on see, et tavaliselt on neid inimesi isegi rohkem. Kuid kõik see teadmine alati ei aita, kui on mõõnahetk. Vaatad peeglisse, ohkad ja kujutled, kui kaunim oleks elu, kui sul vaid oleks peenem lõuajoon või täiuslikud hambad.

Täna pole mul peeglisse vaja vaadata. Vaatan oma tütre särasilmadesse, vaatan, kuidas ta üleni õitsele lööb, kui ma ta hommikul voodist võtan ja tunnen ja tean, et mina olengi täiuslik. Just talle olen ma täiuslik.

Emadus on toonud mulle mingi lõputu rahulolu, mida ma varem asjatult kõikjalt mujalt otsisin – üheöösuhetest, pidutsemisest, hilise ööni töötamisest. Mitte, et ma ei tunneks vajadust parem inimene olla, astuda homsesse asjaliku ja targemana kui tulin eilsest – see on muidugi alles. Aga see sügav rahulolu, teadmine, et ma teen just täpselt seda ja niipalju, kui ma suudan, see on tulnud alles emana.

Ometi… Jõulude paiku sattusin ma olukorda, kus rääkisin juttu ühe purjakil noorsandiga. Niisama, nagu ikka peosituatsioonis ette tuleb. Ühtäkki saabus meie juurde noormehe sõber, kes ülbelt teatas: “Noh, hakkame juba minema või? Mis sa raiskad siin aega, vaata, milline kole ta välja näeb!”

Ma jäin täiesti tummaks. Mitte sellepärast, et tema öeldu oleks kuidagi eriliselt haiget teinud, see oli lihtsalt nii kohutavalt ootamatu. Mis mõttes tullakse mulle oma maja ees lihtsalt solvanguid loopima? Ja mis peamine – täiesti tühja koha pealt! Loomulikult seisin ma, mokk töllakil nagu mingi loll, ja ei osanud a-d ega o-d öelda. Nooruk, kellega ma rääkisin, tundis vajadust mu au kaitsta ja minust nad sinna kraaklema jäidki. Vist isegi löömaks läks, ei tea, ei jäänud vaatama. Hiljem mõtlesin veel mitu päeva selle vahejuhtumi üle. Et mis mõttes on okei tulla ja lihtsalt kellelegi öelda, et sa arvad, et ta on kole? Mis ajast see aktsepteeritav on? Mis toimus selle noormehe peas? Mida ta saavutada tahtis? Ja kõige olulisem: kas ma tõesti olen siis NII kole, et seda peab kohe välja ütlema?!

No näete. Tahaks hirmsasti kanda rinnas uhkelt silti: “Olen endaga rahul ja armastan end sellisena, nagu olen”, aga ikka ei oska. Hoolimata sellest, et mu elu on hetkel parem, kui ta iial varem olnud on. Hoolimata sellest, et mu keha tegi läbi raseduse, sünnituse ja imetamise kadalipud ja on mind jätkuvalt suurepäraselt teeninud. Hoolimata sellest, et mind enam (väga) need venitusarmid ei morjendagi. Noh, olen kole siis olen, ega ma sellepärast kuidagi sitem inimene ole!

Aga midagi jäi ikka kripeldama. See teiste inimeste arvamus – olgugi mingi suvalise tölli oma – on ikkagi kuidagi oluline. Selles osas ei ole ma targem 16aastasest endast. Ma ei tea, kas ma üldse kunagi jõuan selleni, et mind jätab teiste subjektiivne arvamus mu koledusest külmaks. Ja ma ei tea, kas ma peakski täieliku ükskõiksuseni jõudma. Teisteta ei saa, selge see. Ja kui aus olla, siis mina ei tunne isiklikult ühtki koledat inimest. Tuleb vist tõesti äraleierdatult nentida, et ilu, see vana saadanas, on ikka vaataja silmades.

printsessidest

Argielu, Kooskasvamine 3 Replies

kallikeneSeoses Mila äkitsi KOHUTAVAKS KAHESEKS saamisega, on ellu tekkinud uued huvitavad probleemid. Ja ühel õnnetul korral olen ma pidanud üle elama ka selle kohutavuse, kui laps hakkab poes jonnima. Oo õudu! Okei, see kestis mingi kaks minutit, AGA IKKAGI.

Kuidas vanemad sellega hakkama saavad? Jube!

Õnneks on see poeasi olnud üks isoleeritud kord. Ju neid kordi tuleb veel, aga paistab, et selline käitumine on siiski pigem erand kui reegel.

Aga!

Üks suurepärasemaid asju mu elus on hetkel lapse riidesse panemine. Oh jeebus-jeebus! Kui on vaja kuskile kella pealt minna, siis on selge, et tuleb hakata umbes tund aega varem eeltööga pihta. Näiteks panna jalga sukapüksid.

Mila võtab sukapüksid jalast.

Kümne minuti pärast proovin uuesti, ise samal ajal muudkui rääkides, et oi, meid ootavad nii põnevad kohad ja kuna väljas on ju külm, siis tuleb ikka riidesse panna. Mila on erutatud. “Reti! Õue mängima!”

Mõtlen: jess. Töötab!

Ja kõik on superfantastiko kuni selle hetkeni, mil Mila mõistab, kuidas ma teda praegu riidesse üritan trikitada. “Ei taha riideid! Ei taha!” Ja võtab kõik riided seljast ära. Vahepeal jätab mõne üksiku veidra eseme külge endale, näiteks särgi pähe. Ja siis teatab, et tema on printsess.

Kuninganna samal ajal muutub juba natuke närviliseks. Hakkavad uued riietumisläbirääkimised. Vahel ma pakun, et äkki ta tahab siis ise riided selga valida. Tavaliselt lõppeb see mingi kohutava What Am I Wearing Today stiilis riidekomboga, mille tõttu oleks mõni hipsterist ilublogija kadedusest roheline. Aga kuna ma pole hipsterist ilublogija, siis ma kas a) löön käega ja loodan, et jope katab kinni või b) löön käega.

Aga vabandage mind nüüd, poole tunni pärast läheb buss ja üks siin just teatas, et tema läheb täna Reti poole kõige parema meelega öösärgis.

Sest ta on effing printsess after all!

 

märgid ehk kuidas mu peale möriseti

Argielu Leave a reply

PardipesaInimene otsib alati märke. Nii minagi. Näiteks registreerisin möödunud neljapäeval (7. kuupäev!) ära oma firma Pardipesa, taotlus rahuldati järgmisel päeval (8. kuupäev! Minu elutee number! Peab ju olema hea enne!), kõik see toimus novembrikuus (11! Kõige parem numbrikombo üldse!).

Reedel läksin panka, et ära teha firmale pangaarve. Telleri nimi oli Ausmees (!) ja sel ajal, kui me pabereid täitsime, loeti pangas münte, nii et kõike saatis sulnis rahakõlin (!). Naljatlesin, et ju see on hea märk. Ausmees nõustus.

Ja hiljem, kui telefoninumbriga käisin tegelemas, oli mu järjekorranumber 123 (!), mis ju on silmnähtavalt hea enne. Samahästi oleks võinud läbi Elisa kontori ükssarvikud sõita, olin ma sel hetkel veendunud.

Nüüd on asi nii kaugel, et tööd on nii palju (!), et pole jõudnud isegi korralikku kodulehte teha või isegi kuskil kellelelgi ÖELDA, millega ma siis täpselt tegelen. No et uusi kliente saada või nii. On see nüüd hea märk või mitte?

Ja eile käisin Milal hoius järel. Jalutades Solnoki peatuse poole lähenes eemalt kerges habemes mees (vrdl kerges jopes), kes natuke meenutas Simon Neili ja kuna ma ju JUST olin käinud Biffy Clyrol rokkimas, jäin teda kaheks sekundiks liiga kauaks vaatama. Ma harilikult ei otsi silmsidet, sest järgin siiski põhimõtet: don’t look monkey in the eye, monkey WILL attack.

Sest see on tõsi.

Ahv ründab.

Aga juba oli hilja. Mehe nägu läks – tahaks öelda, et laiale, aga õigem on vist himurale – naerule ja kui ta jõudis mulle lähemale, hakkas ta…

wait for it…

MÖRISEMA.

…

Jah.

Minu peale möriseti.

Nagu… MISASI see on?! See paneb mind kahtluse alla seadma kõiki inimsuhtluse põhialuseid. Okei, kunagi kui ma olin noor ja kuum, siis ikka juhtus seda, et mõni auto lasi signaali või töömees vilistas, aga esiteks ei lase keegi mulle juba kümme aastat signaali ja ei hakka iial oma hingeõhtu vilistamise peale raiskama (mitte et ma enam noor ja kuum ei oleks, OBVIOUSLY olen, ma lihtsalt pole seda tüüpi naine, ma pole vilistatavat tüüpi, heas mõttes, muidugi), kuid ometi leidub mingi tüüp saikot, kes võtab kätte ja iharalt muiates MÖRISEB.

Ma olin nii šokeeritud, et tahtsin esimese hooga kõigile sõpradele tekstida, siis aga leidsin, et lugu läheks liiga pikaks ja nüüd mõtlen, et ei tea, kas see mörisemine on mingi uus moeröögatus? Et äkki peaks ka hakkama inimeste peale mörisema?

Või siis võtaks kasutusele Bill Bailey eilse killu: “Sorry, can’t talk to you right now, having a cognitive dissonance.”

Kurat, ja praegu hakkasin ma mõtlema, et see kild ikka ei olnud nii. Oli või?

Appi, mu aju möriseb mu peale.

Nojah.

THIS IS WHAT YOU GET. Inimesed mörisevad tänaval ja hiljem ei mäleta enam ise mitte millestki mitte midagi.

Elu.

Aga et siis mis märgiks ma seda möirgamist võtma peaks? Et lähiajal on oodata animaalseid elamusi? Või et küllap ka Pardipesa möirgama hakkab? Või et hoidku ma parem heaga meestest eemale, sest nad on saikod?

Küsimused, küsimused, küsimused…