Tag Archives: beautiful

oodates aprilli

hoomamatu 1 Reply

Tööasjus oli mul hiljaaegu fantastiline võimalus külas käia Montonis, kus ma ahhetasin ja ohhetasin nende kevadkollektsiooni imetledes. Siis on mul tekkinud ühed kollased kingad, mis nukralt praegu kevadet ootavad. (või noh, mitte kevadet, mis algab nädala pärast, vaid ikka PÄRIS kevadet, mis tähendab lumevabadust ja temperatuure ÜLE nulli) (džiisas, kus me elame? Arktikas?)

Niisiis unistan ma täna küttes, et saaks need kingad jalga panna, Montonis vaba käega kauneid riideid valida ja ükskord tahaks lihtsalt kena välja näha ja mööda tänavaid patseerida, selg sirgu (mitte külma tuule eest küürus) ja naeratus näol. Mm, kevad…

oodates aprilli

Neon heels
loja.schutz.com.br

Nars cosmetic
€15 – narscosmetics.com

Jakk SICHELL – NAISED
montonfashion.com

Gold
kingakaubamaja.ee

Pross BROOCH – NAISED
montonfashion.com

Päikeseprillid – NAISED
montonfashion.com

Kaelakee
montonfashion.com

wow.

hoomamatu 10 Replies

Niisiis, tänaseks lõunaks on mulle saadetud või saadetamas muuhulgas küttepuid, šampooni, lusikaid, sokke, kookospiima, elektriarveraha, lillekimp…

Wow.

Nagu Naabrinaine ütles: “Sul on võimalus korraldada uus kleidikorjandusskandaal.”

Mõtlesin natuke ja jõudsin järeldusele, et teen hoopis sellise lubaduse. Seniks, kuni peamiselt vabakutselise asju teen, võtan hoopis Dakiblogile uue hingamise andmise enda päevatööks. Aitab küll juba sellest koomast, kus ma ei julge kommentaare lugeda ja postitan nagu jumal juhatab.

Ehk siis hakkan tegema aktiivset blogimistööd. Ning vasakule küljepaneelile lisasin annetusnupukese, kui keegi aidata soovib. Kuigi abi on olnud juba üüratu, teie kõigi poolt.

Aitäh, et olemas oled. Aitäh, et loed. Ma luban, et ma hakkan nüüd korralikult kirjutama ka.

Ja suvel kutsun kõiki soovijaid aiapeole. Hanged on ehk seks ajaks läinud.

March Favourites

hoomamatu 1 Reply

Nagu teada, meeldib mulle hirmsasti vinguda, aga samas on kohe häbi ka. Nii et kuna ma ei taha, et see hala siin vastu vahiks, aga samas tahan ikka kirjutada ka, siis hetkel on aeg selle kuu muusikalemmikute tutvustamise käes.

Kõigepealt olen avastanud Elliott Smithi.

Elliott Smith on nüüdseks küll juba kümme aastat surnud. Raske eluga djuud – depressioon, alkoholism, narkoprobleemid… Aga laulis nagu (raske elusaatusega) ingel on teatud ringkondades armastatud. Näiteks minu ringkonnas. Väga armastatud.

Smith sai kuulsaks lauluga “Miss Misery”, mis jõudis filmi “Good Will Hunting” helireale. Smith suri oktoobris 2003 – ta leiti kahe noahaavaga rindkeres ja senimaani ei teata, kas ta põhjustas need endale ise või… Olen kuulnud inimestest, kes ise end pussitavad. See on päriselt olemas.

Teine nende päevade lemmik on (no mitte et mul esimesena ikka Maximo Park ja Ima Robot peale ei läheks) Wintersleep.

Wintersleep on Kanada indiroki bänd, mille väga tabav nimi kipub viimase paari kuu igapäeva iseloomustama. Kõrva jäid nad uue Kanada sarja “Cracked” avaloost, mis ongi vist nende kuulsaim lugu.

Aga mulle meeldib hoopis kõige rohkem lugu nimega “Search Party”.

Now all I think about is floating away
I think I need a big vacation

hommikupoolik teletornis

hoomamatu Leave a reply
Tallinna teletorn. Kaks korda õnnestus mööda sõita MAAILMA SUURIMAST PULGAST KESET METSA. Ja siis olime Sikiga mõlemad megahämmastunud, et seal nii vähe ruumi kõikjal on. Mälestused olid mingist suurest tuulisest väljast, mille lõpus torn…

 

 Härjapõlvlased.

 

Up to the sky!

 

170 meetrit tühjust. See oli tõepoolest päris õudne hetk seal peal seista.

 

See on selle ema nägu, kes palvetab iga päev, et võiks mingi töö tekkida, sest praegu oleks tööle minek tõeline puhkus.

 

Millal ma Londonisse saan? Ah? Öelge mulle?

 

Ja ühtlasi on see selle inimese nägu, kes avastas, et päris kõhe on ikka nii kõrgel hängida.

 

Mila ei olnud kõrgustest heitunud.

 

…nagu näha.

Kakskümmend kaks kuud

hoomamatu Leave a reply

Armas-kallis Milake,

vähem kui nädal tagasi täitus sul 22 elukuud, mis on teadupoolest üüratu aeg. Palju õnne meile mõlemale!

Praegu istud sa laua peal, võtad vaasist ühekaupa oksi ja näitad neid mulle uhkusega: “Lille. Lille. Lille.” Ja siis paned vaasi tagasi.

Sa räägid üldse väga palju, nii palju, et ma ei suuda eriti enam järgegi pidada. Viimastel nädalatel on vaat et iga päev lisandunud uus sõna. Nagu lennult kordad sa, et nüüd lähme “koju”, pildil on tädi “Kiki” ja multikaks tahad kas “kassi” või “ingu”.

“Pingu” multikaga oli meil siin eile ka üks huvitav hetk, kui sa ühtäkki mind kallitormiga rabasid. Ma heldisin ja mõtlesin omaette, et näed kui armas, see on põhjus, miks lapsi saadakse – üllatuskallitorm.

Hiljem kui su hädahüüdu kuulsin, sain aru, et kallitorm tuli seetõttu, et sa kartsid. Sa kartsid seda rõvedat hülgeilgust, kes Pingu unenäos mögiseb, ja tead, ma saan sust täiesti aru. Minagi kardan teda, sest ta on lihtsalt ülirõve. Nii et seda multikat me enam ei vaata, sest minu Põrnikas, kelle ma ju just haiglast koju tõin, ei pea ilgushüljest vaatamisväärseks.

Millal sa nii suureks juba said…?

Veel üllatun ma pidevalt selle üle, kui palju sa mõistad ja asju ise algatad. Kui eile kassid selle sama oksavaasi maha ajasid, jõudsid sina enne lapiga kohale kui mina. Kui üleeile suti vara lõunauinakule sättima hakkasin ja sa arvasid, et peaks enne veel ühe osa Pingut tooma, siis tõid sa kenasti arvuti. Sa leidsid üles sokid, mille olid ise kuhugi peitnud, kui neid taas vaja oli ja ma sinult selle kohta küsisin.

Aga, mis kõige üllatavam, sel hommikul, kui hakkasime vanaema juurde maale sõitma, rabasid sa mind uue sõnaga, mille tähendust ei mõistnud ma enne kui kohale jõudsime. Muudkui ajasid: “Maks. Maks. Maks.” Mina muudkui mõistatasin, et kas muretsed maksmata arvete pärast või tahad lõunasöögiks maksakastet, aga…

Vanaema juures on ju taks nimega Max!

Kuidas sa seda mäletasid, ma ei teagi, sest Maxist pole pikka aega juttu olnud – aga järsku sa teadsid. Kui vanaema, siis Max!

Max on üldse su väga suur sõber. Te mõlemad natuke pelgate teineteist, aga naudite lõputult üksteise sabas jooksmist. Max armastab magada (rohkem kui sina, vähem kui mina), nii et vahel sa tuled ja võtad mul käest: “Max?” ning me läheme koos Maxile külla, koputame kenasti uksele ja küsime, kas Max on valmis külalisi vastu võtma.

Ühe verstapostini jõudsime sel kuul veel. Võtsin võrevoodilt ära paar pulka, mida sa õhtu otsa sinna tagasi üritasid panna. Mõni päev hiljem sai sulle ka selgeks, mis otstarve sellel augul seal täpselt on, aga kurta pole mul midagi. Magamajääja oled sa üldiselt hea.

Jagama sa nii hea pole, su suurimad sõbrannad on ühtlasid need, kellega kõige rohkem jagelemisi mänguasjade pärast ette tuleb. Ja lihtsalt jalutada, ilma uurida, lund topsikusse panna, liumäest alla lasta, igal võimalusel võimalikult kõrgele ronida, vannis veesõda teha ja teepakke põrandale tühjendada meeldib sulle ka.

Ja kallistada.

Kallistades,

emmi

and the winner is…

hoomamatu Leave a reply

kommentaar number 10, seega Maris, palju õnne! Võtan sinuga ühendust!

Aitäh Pikule, Siljale ja Piale, kes nii vahva kingituse kokku aitasid panna!

Suur aitäh teile, kes te kaasa lõite. Ja  ka teile, kes te ei löönud kaasa, aga ikka mind lugemas käite. Tänapäeval on giveaway’d ju kõikjal, aga ma teen neid ainult väga erilistel puhkudel. (Peamiselt sellepärast, et ma ei oska hästi tasuta asju küsida.)

Kümnes dakiblogimisaasta on ametlikult alanud.

Kümme.

Woah.

aasta 2012 släšš 28 küsimustes

hoomamatu 3 Replies

Kuna ma aastavahetusel ei jõudnud kuidagi oma traditsioonilise küsimustepostituseni, siis mis oleks sobivam, kui teha seda nüüd, kui jälle üks aastanumber vahetub?

Ja mis oleks sobivam, kui alustada seda postitust küsimusega?

Kuidas möödus sinu lõppenud aasta? Mitu elumuutvat otsust tegid? Mitu korda sisse magasid ja elumuutmise järgmisse päeva lükkasid? Mitu korda sind suudeldi nii, et jalad tõusid maast, juuksed peast ja seelik pepult? Mitu korda suudeldi sind nii, et sa pidid pärast pikka aega mõtlema, et kumb teist see feil nüüd oli – ja jõudma järeldusele, et sul pole õrna aimugi?

Mitu korda sind suudlemata jäeti? Mitu korda sa suudlusele ei vastanud? Mitu korda “kapist välja” tulla plaanisid? Millega “kapist välja” tulla tahtsid? Kas oled üldse mõelnud, miks see sinu konkreetne asi üldse kapis passib, et temaga välja tulema peaks… Äkki sa polegi kapis oma asjaga, äkki on kõik teised?

Muide, mitu korda outside the box mõtlema pidid? Mitu korda õnnestus?

Mitu kasti ja karpi endale ümber ehitasid? Kuhu peitusid? Kelle eest? Kes sind leidis, käest haaras ja välja tõmbas?

Või leidis ta su karbihunnikust ja tuli istus koos sinuga?

Jäi ta sinust sinna karbihunnikusse maha?

Mitu kirja said sa oma tulevastelt tudengitelt? Kursakaaslastelt? Endistelt õpetajatelt? Nimekaimult? Lehma lellepojalt? Kelleltki kuulsalt? Mitu korda otsustasid, et hakkad ka kuulsaks, jah, just, nüüd kohe! Mida selleks tegid? Kuidas läks? Kui kuulsaks ära said, mitu korda end guugeldasid? Kas oli kriipi ka – kindlasti oli! Kommentaare ka lugesid? Miks? Kas sa siis ei tea, et kommentaare pole iial mõtet lugeda – kui üldse, siis kohas, kus modedel on bazuukad, eksju?

Huvitav, kas reidi-modedel oleks bazuukadest näiteks iial midagi kasu ka?

Mis värk üldse selle reidiga on, ah? Kas oled veel reidis? Kuidas tundub? Mis osa eluvajadustest reit katab? Tahad teada, mis osa näiteks blogimine katab?

Või kas sa mõtlesid möödunud aastal näiteks sellele, kui fantastiline on tänapäeva ühiskonnapilv? Kas sind lõi jutuajamise keskel jalust jahmatav tõdemus, et sul on 19aastane iisraeli sõber  (sa ei ole täpselt kindel, kuidas ta üldse su sõbraks sai ja kui mõtlema hakata, siis ei tea sa tema usust või riietusstiilist suurt midagi, küll aga oskad sa une pealt nimetada viis tema hetke lemmiklugu)? Kas sa suutsid vähemalt murdosa sekundiks olla tänulik – tänulik selle eest, et juhtusid sündima siis kui juhtusid?

Ja üleüldse – mitu sündi jääb eelmisse aastasse? Mitu surma? Mitu lahkumist, lahknemist, lahutust, lavašši, langetõvehoogu, laevahukku, lasteaiajärjekorda, laatsaretti, la-pärisraskeonneidsõnumõelda-didad?

Kas sa oled tõsiselt mõelnud, kus sa tahaksid olla täpselt 3 aastat tänasest? Oled? Kas see on reaalne? On? Plaan paigas? Tubli oled. Aga kas plaani ikka ka möödapääsmatud “vabakava” punktid ka kuuluvad? Kui ei, siis lisa need kohe, kui jah – siis sa vist juba tead, miks “vabakava” on plaanide elluviimisel oluline?

Ah et sul pole õrna aimugi, kus tuleviku-sina kolme aasta pärast on? Kas arvad, et oled üksi, feilinud ja ebaõnnestunud? Kas sa arvad, et ilma plaanita pole sa “päris” inimene? Hah! Hahahah! Tiburull, tead mis? Plaanidel pole mingit tähtsust – sa jõuad ikka sinna, kuhu minema pead, tead seda?

Seda muidugi juhul kui… ega sa ometi tühja ei rapsi?

Ja kui rapsid, siis kui häälekalt? Kas keegi on tiivalöögiulatuses? Rapsid ehk üksi, meeleheitlikult, halli uttu uppudes?

Kas sa lubad mul üht asja meelde tuletada? Lubad? Kuula siis hoolega… Rapsi palju tahad, üksi sa välja ei rapsi. Üksi rabelevad nõrgad, supermännid rapsivad mitmekesi koos ja ainult nii saavad august välja rabeldud.

Ah et mis “päris” inimesed need rapsijad siis ikka on, plaani neil pole ja istuvad seal hallis augus koos hunniku lateksisse riietunud superkangelastega ja et see on siis tugevus või? Tugevus peitub ju plaanis, eksimatuses, õigetes valikutes, õigetes tegudes! Lateksi asemel kautšuk, supermänni asemel spaidermänn (öko noh!), auk on täpselt välja mõõdetud ja…

(Granted, see metafoor läheb juba veits käest…)

Mõõda kuis jaksad, planeeri, õmble, jookse, kaeva, ehita, lihvi – sa jõuad ikka sinna, kuhu jõudma pead. Karja lateksis supermännidega augus istudes jõuad sa aga kindlasti kuhugi fantastilisse sihtkohta.

Isegi, kui sul pole praegu plaani ega õrna aimugi, kus sa kolme aasta pärast aegruumis asud.

Ja kas su kostüüm on kummist või  kautšukist.

Sa ju ikka tead, et tähtsad pole mitte küsimused, vaid see, kuidas sa vastused leiad. Teinekord ei pea selleks isegi küsimus veel valmis olema, kui vastust sulle näkku lajatab ja elu muudab.

Mõistad?

Kakskümmend üks kuud

hoomamatu Leave a reply

Kallis Milutška,

sel kuul said sa 21 kuud vanaks. Eelmisel kuul jäi sulle kirja kirjutamine vahele, vabandust! Elu on viimasel ajal kuidagi orav-rattas, päevad lähevad lennates ja juba kolme kuu pärast saad sa kaheaastaseks.

Kaks aastat.

Aga praegu oled sa kõigest 21. Ilmselt väljastas Baby Committee sulle mingi eriloa, mille alusel saad sa nüüd teha mingeid eriti kõvasid 21se beebi asju, mida 20ne beebi teha ei võinud. Näiteks oma mänguauto tagurpidi keerata ja sinna sisse istuda. 21 rokib!

Täna ma vaatasin, kuidas sa Biffy Clyro uue albumi saatel tantsisid ja mõtlesin: sa oled nii suur. Sa oled nagu päris laps, proportsioonis ja pikka kasvu, asjaliku näo ja veel-mitte-kadunud põselohkudega. Kuklas alati megakahu, mida on võimatu harjaga taltsutada, tukk kelmikalt püsti, kõrvadel pehmed lokid. Silmad hallikasrohelised, ninaots nöpsik, sõrmed alatasa midagi pusimas. Kui sa tantsid, siis viskad sa käed õhku, nõkutad jalgu, vahel teed kükki-püsti-kükki-püsti, siis jälle keerutada ja siis vehid jälle kätega. Kõike seda rütmist muidugi täielikult mööda, aga kuigi minupoolne perekond on täis hõbekõrisid ja aktiivseid akordioniste, olen mina, noh… Tsiteerigem siinkohal Mallut, kellele ma eile telefonis laulda püüdsin: “Daki, ära solvu, aga sul on megakole lauluhääl.”

Lauljat sinust ilmselt ei saa, joonistama oled sa aga väga agar. Lausa nii agar, et ainuke koht, mis on jäänud su kunstiteoseist puutumata, on kontori uus tapeet – ja ma plaanin selle ka nii jätta. Sorri, musirull. Küll aga meeldis mulle meie eilne maalimine, kus sa lihtsalt mu sinitaeva oranžiga kaaperdasid, hiljem läksin üleni värvise lapsega poodi ja mõtisklesin, et pole vist läinud mööda päevagi, kui sa pole joonistanud. Muudkui joonistad ja joonistad. Spontaanselt tekivad ka kunstiteosed, näiteks on mul voodi kohal Elvis.

Räägid sa rohkem kui iial varem. “Kukkus maha” on peamine, mida sa teatad, hoolimata sellest, et püüan sulle õpetada uut fraasi: “Viskasin maha.” See oleks natuke akuraatsem. Oled hakanud küsima potile, kuid istuda sinna veel ei kavatse. Noh, asi seegi, et küsid.

Oh, ja siis mu lemmik… Alles viimastel päevadel oled sa mind uuesti emmeks hakkanud kutsuma, õigemini ütled sa nüüd mulle “emmi”. Paar kuud aga oled sa mind järjepidevalt nimepidi kutsunud, ainult et… “Daki” sa öelda ei oska, küll aga oskad öelda “kaki”… Nii et meie hommikud algavad nii.

Sahm-sahm. “Kaki!” Sahm-sahm-sahm.
“Tahan ju vee-eel magada, kullake…”
“Kaki!”
Sahm-sahm. Klõpsti! tuli põlema. Ja siis vaatab mulle otsa särav nägu ja teatab rõõmsalt: “Kaki!”

Ja ma päriselt usun, et sa oled NII ÕNNELIK esimese asjana hommikul ärgates mind nähes.

Ja mina? Ma ei saaks olla õnnelikum esimese asjana hommikul ärgates sind nähes.

Hommikul näeme jälle!

Armastusega,

emmi

uus vidin s3

hoomamatu 4 Replies

Kuna mind enam mitte keegi ei kuulnud, kui ma oma telefoniga rääkida püüdsin, siis jõudis hiljaaegu minuni mu uus nunnu, Samsung S III. Ja nüüd veetsin ma lihtsalt tund aega imetledes kõiki neid optsioone, mis mul on, et oma telefoni kaunimaks teha. Ja ükski neist optsioonidest ei hõlma selle roosaks värvimist! S III jaoks on KÕIK olemas! Üks uhkem kui teine!

 

samsung s3 accessories