Tag Archives: beautiful

deck the halls

Määratlemata 3 Replies

Vahepeal olen jälle rõõmsamaks muutunud. Mitte, et midagi grandioosselt head oleks juhtunud, vaid lihtsalt. Parabool liikus jälle ülespoole. Või midagi taolist.

Tahtsin rääkida ükspäev töötu inimese rõõmudest. Vahepeal on rahaga sõbrad minu vastu nii helded, et võtavad poodi kaasa, et ma saaks vähemalt vaadata, kuidas teised saavad osta asju. Eriti head sõbrad lasevad mul vahepeal endalgi üht-teist riiulilt võtta ja korvi panna. Siis olen ma kohe eriliselt rõõmus.

Ühe pangaga sai ka vahepeal natuke rohkem korda, nii et eraisiku pankrotti ei peagi kohe ajama hakkama. Kah ju positiivne.

Saime neti tagasi. Miuks pole nüüd mitu päeva muud teinud, kui maganud, pea ruuteri peal ja käpp hellalt üle asetatud. Meenus aga kohe List Of The Day sissekanne sellest, kuidas aru saada, et su kass tahab sind ära tappa.

Remont on ka köögis peaaegu valmis, no liistud võiks panna ja kuidagi need värviplätserdused likvideerida, aga vähemalt on mul jälle punane köök!

Ahjaa, ja ma elan nüüd jälle siin, kust ma kunagi Tallinnasse läksin. Birx kaks korrust ülevalpool ja nii edasi. Aga juba kaks inimest on mult küsinud, kas ma Riia tänava korterit ka taga nutan, et see olevat mulle sobinud. Jah, sobiski, jah, nutan küll. Mõttes, et siin kuidagi ahistab, ma olen ära harjunud viimasel ajal avarate ruumidega. Või siis on asi viisis, kuidas me selle korteri saime.

Aga samas on ikkagi kodu. Kui nüüd saaks elutoa ka normaalseks, siis võib hakata juba pühapäevast jõulupidu ootama. Ja siis on juba esitlus ja siis juba Inimese jõulupidu ja siis ongi juba jõulud ja siis lähemegi juba Slovakkiasse mägimajakesse aastavahetust vastu võtma ja suusatama ja siis, siis ongi juba uus aasta. Uuel aastal uue hooga tutvust teeme vastassooga, jauras eile Birx, kuigi kui tõele au anda, siis me jaurasime mõlemad ja vahepeal laulsime eriti kõlavalt It’s a season to be jolly, fala-lala-laa-la-la-la-lah!

Ja ma saan aru, et praegu ka jauran, indeed.

Et tulge siis esitlusele ja värki. Ja jõulupeol teeme eggnoggi – ps, kuidas see eesti keeli on? Munaliköör? Kogel-mogel?

On ju suht hästi kõik.

Lõpetuseks põnevaid linke Krokult:

tsekkige lahedaid reklaame ja natuke häirivaid, kuid lahedaid kujundusi/reklaame.

Ja List Of The Day kaudu leitud viinerireklaam:

Novellikogu esitluspidu!

Määratlemata 5 Replies

Hei sõbrad-lugejad-kolleegid ja muidu mõnus rahvas. Annan teada, et novellikogu “Tule, ma jutustan sulle loo” on valmis ja tulemas on novellikogu esitluspidu! Tulge kindlasti kohale, võtke sõber ka kaasa ning tähistame koos ühe toreda raamatu sündi:)

PS! Võite seda pidu ka oma blogides reklaamida.

***

TULE, MA JUTUSTAN SULLE LOO…
Noorte autorite novellikogu esitluspidu

KUS? Tartu rokiklubis Rock&Roll, Tiigi 76A (vaata asukohta kaardilt)
MILLAL? Kolmapäeval, 17. detsembril

Plaate keerutavad novellikogu toimetaja Berk Vaher ja üks autoritest, Martin Oja aka DJ Daysleeper

Algus kell 19.00
Pidu on TASUTA!
Müügil soodushinnaga raamatud!

uus haigus: küberhondria

Määratlemata 5 Replies

Sul on peavalu? Guugeldad natuke ja jõuad järeldusele, et tegu on suure tõenäosusega ajukasvajaga? Sul tuju kõigub ja raha ei püsi peos? Guugeldad natuke ja jõuad järeldusele, et see on kindlasti bipolaarsus? Järelikult võib sind ohustada mitte ükski neist haigustest, vaid hoopis küberhondria. Times kirjutabki sellel põneval teemal. Ehk siis teadlaste sõnul on aina levinum see, et inimesed harrastavad otsingumootorite vahendusel endale diagnooside panemist.

Tuleb välja, et küberhondrikud suhtuvad otsimootoritesse nagu oleks tegu elavate ekspertidega, kes suudavad igale individuaalsele juhtumile reageerida ja vastata. Pealegi on tõsised haigused märksa vähem tõenäolisemad, olgugi, et inimene on endale keerulised sündroomid selgeks teinud ja peab seda enda haiguseks.

Muidugi ütlevad uuringu läbi viinud teadlased ka, et sümptomeid ei tohiks siiski ignoreerida, kuid ei tasu ka üle pabistada.

Ma arvan, et küberhondria võib sarnaneda pühendunud House’i jälgijate sündroomiga, kes arvavad iga asja peale, et neil on kindlasti luupus ning teavad ebanormaalselt palju selle kohta, kuidas tehakse teatud meditsiinilisi protseduure (ning arvavad, et neil on neid kindlasti vaja).

//

In non-related news…

Arvasin, et sain unes epiphany ja tean, kuhu pean oma CV saatma, et tööd saada. Uni läks ootuspäraselt Inimese kella järgi ära ja nüüd tiksun siin nigu lolakas.  Koht, kuhu unenäo järgi oleks pidanud CV saatma, ei tundu päriselt üleval olles üldse selle kohana, pealegi ei otsi jätkuvalt keegi endale Tartusse satelliit-reportereid (kuigi mis häda on tänapäeva internetiseerunud maailmas Tallinnas kontoris kohal istuda, arumaisaa, pealegi ei ole ühe ajakirjaniku asi kontoris istuda – kui, siis ikka kirjutamiseks -, vaid ikka ringi liikuda).

Lisaks nägin unes kolme autoõnnetust ja seda, et Pussakas oskas rääkida. Ja et Aleksandri tänava viiekordsete taga õitsesid nurmenukud ja Aleksandri tänav üldse oli hästi ilusaks tehtud.

Eile nägin unes, et keegi kutt, kes meenutas kahtlaselt palju fotoblogijat Kaarel Nurka, ajas mind taga ja mingi kahtlane bisnis oli Birxi venna sünnipäevaga.

Oh heldust küll. Kuna ma aga olen ma uuest muusikavidinast vaimustuses, siis siit veel üks hea lugu teile. Ma loodan, et see innustab ka neid inimesi blogist muusikat kuulama, kes juutuubi linkidel üldse klikkida ei viitsi – saab ju muusika käima panna ja teistes akendes edasi surfata.

Igal juhul, siin üks ilus hommikohvikõrvane lugu. Tegu Lauri Saatpalu & co projektiga Folkmill, mis oma tegevuse küll mõni aeg tagasi lõpetas, kuid “Käib salapidi öö” on läbi aegade üks nunnumaid eestikeelseid lugusid minu jaoks vist üldse. Taas midagi sellist, mida omaette laulda, kui hilisööl kusagilt koju jalutad. Lisaks seostuvad selle looga suurepärased mälestused praeguseks lagunenud sõpruskonnast ja kõigist neist toredatest asjadest, mis me koos tegime.

See karge hommikune valgus
mida magajad ei näe
ei ole lihtsalt päeva algus
ta sulle ulatab käe

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/folkmill-kaib-salapidi-oo.mp3]

temaatilist muusikat

Määratlemata 5 Replies

Lasin Andrisel peale panna plugina, millega saab nüüd mu jagatud muusikapalu kuulata. Täpselt nii, nagu Marta oma viimases postis ja nagu Jrigi teinud on. Ja ilma selleta, et ma peaksin seadust murdma ja muusika kuhugi üles riputama.

Ühesõnaga. Lumesadu on hetkeks küll üle jäänud ja ma sain täna (hoolimata hoiatusest oma sõiduvahend täna koju jätta) neliveoga mööda linna ringi “kihutada” (no sõidad pööretega 3,5 ja kiirust ainult 40), aga siiski oli lahe. Kui ma oleksin ainult poodi kapanud ja tagasi, ei teakski ma, kui ilus kõikjal on, siin ja linnast väljas ja.

Tänane päev on olnud jälle ideaalilähedane (ettevaatust, järgneb mida-sõin-mida-tegin-jutt). Kuigi öösel ei saanud und ja uinusin alles lõplikult pärast Inimese äraminekut hommikul kell 6, on siiski hästi olnud. Lugesin vannis [digit], jõin klaasi väga head valget veini (ma ei uskunud, et selline asi võimalik on, väga hea valge vein st), tegin imehead kalasuppi ja mässasin kassidega, kuulates jõululugusid, põletades küünlaid ja süües mandariini. Ja selle aasta aastavahetus tuleb väga lahe, vähemalt sama lahe kui eelmine (mis toimus nimetus Tšehhi väikelinnas Plženis), mis siis, et Marokosse ei lähegi.

Ning lõpuks, tänu Milliele, on mul ka see lapsepõlveaegne vaat et lemmiklugu, “Talveöö” olemas. No see, mida ikka kipud laulma, kui oled mõnes kohvikus talveõhtul hõõgveini joonud ja läbi lumesaju pärast hilisõhtul koju jalutad.

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/13talve88.mp3]

ja kõik mattus vaikusse/+crazy eyes

Määratlemata Leave a reply

Meie korter pole pikka aega nii valge ja pime olnud ühekorraga. Valge, sest, noh, lumi, eksole. Pime, sest, noh, lumi eksole tuiskas aknad täiesti läbipaistmatuks.

Kõik jõudsid ilusasti koju, isegi Egiptimaalt tulijad on nüüd kenasti tekkide all kodus. Mina veel vedelesin, kuulasin, kuidas Inimene kõrval hingab ja mõtlesin, et miks ma koguaeg ei suuda nii väikeste asjade üle õnnelik olla – suruda end kellegi sooja keha vastu, vaadata, kuidas aknal küünal põleb ja väljas lumi tuiskab…

Pussakas, muide, ronis täiesti mulle kurgu alla, ju sai kah külmetada rõdul sumbates. Ta tavaliselt nii memmekas ei ole.

Ja nüüd ma lähen ja püüan veel haarata sellel tundel sabaotsast kinni, et hea on. Mis siis, et pole tööd, kuhu homme minna, tühja neist miinustest pangaarvel – süüa ju on kapis, kaste on ka, kuhu pakkida, kõik armsad on elusad ja terved ja akna taga on jõulutuled.

Mõtlesin, et vaatan, millal eelmisel aastal pärislumi maha tuli. Selgub (Täiesti Adekvaatne Allikas ehk minu blog), et 29. novembril hoopis 13. novembril olla ma juba lumme mattunud hoovi vaadanud. Kuid aasta tagasi samal ajal kirjutasin ma hoopis hullu silmadest ehk the case of crazy eyes. Ja kuna see oli hirmus naljakas (mulle praegu lugeda), siis kopin selle oma arhiividest siia ka.

Enjoy!

Continue reading

lumeõnn

Määratlemata 6 Replies

Ma pole ikka tükk aega nii õnnelik olnud kui täna tuisus poodi suitsu järele jalutades. Inimesed lükkasid autosid, meie ilus sisehoov oli mattunud nimetute lumekuhjade alla ja vastu tulev proua naeratas mulle ja ütles: “Hullumaja, kas pole?”

Mina ainult naersin ja keksisin ja mõtlesin, milline šokk on noorpaaril täna Egiptusest jõuda. Paar minutit hiljem sain teada, et neile tuleb ilmselt Riia lennujaama järgi sõita ning et Inimene passib kuskil Piibe maanteel lumevaalude vahel. Need kaks tõsiasja tegid mind natukene murelikuks, kuid ikkagi! Burgaa! Vuhuu!

Nüüd panin küünla põlema ja söön mandariini ja ootan, mis saama hakkab. Vaatan vahelduseks mõnda sarja ja/või “Accidental husbandi” ja olen lihtsalt õnnelik kuni edasiste juhtnöörideni.

Minu PÖFFi kava

Määratlemata Leave a reply

Saingi oma korraliku lume ja tuisu lõpuks! Pussakas ei jõudnud täna rõdul lumes enam ära kahlata, rõõm oli nii suur. Nüüd istub nukralt aknal (ei julge teda üksi rõdule ka jätta, tal komme piiretele hüpata ja praegu pole need just kõige haaramiskindlamad).

Aga igal juhul, 28ndal hakkab minu PÖFF. Otsisin välja filmid, mida esialgu plaanin vaatama minna. Taga sulgudes on mulle endale märkeks kolmepunktiskaala, ehk siis kui tuleb filmide vahel valida või midagi ette tuleb, oleks meeles, et a) 1 – võib jätta vaatamata (ehk siis: kui elu mingeid takistusi teele veeretab, jätab selle filmi esimesena kavast välja), b) 2 – vaataks pigem (ehk siis: kui elu mingeid takistusi veeretab, siis pigem lükata takistused eest) ja c) 3 – tahan kindlasti näha! (ehk siis: kui takistused, siis ronime üle nende ja vaatame kindlasti)

Reaalne hulk filme, mille jõuan ära vaadata, selgub alles töö käigus, sest noh, pakkida ja kolida tuleb vahepeal jne. Pealegi kattuvad ilmselt paljude filmide algusajad, aga sellepärast ongi mul punktiskaala:)

Reede, 28.11

Laupäev, 29.11

Pühapäev, 30.11

Esmaspäev, 1.12

Teisipäev, 2.12

Kolmapäev, 3.12

Neljapäev, 4.12

Reede, 5.12

Laupäev, 6.12

Pühapäev, 7.12

Nonii, tundub, et kõige rohkem tasub oodata detsembri esimesi päevi, täpsemalt kolmapäeva, neljapäeva ja reedet. Siis on kõige rohkem selliseid filme, mida ma kohe kindlasti näha tahaks.

Iseenesest põnev eksperiment – kui palju kultuuri suudab inimene ühe päeva jooksul tarbida ja veel sellest kirjutada, ilma et mõtted-süžeed-mälestused omavahel ei seguneks? Ning kui segunevadki, siis kuidas?

Oma PÖFFi kaelakaardi peaks ma ka täna kätte saama, nii et siis ei ole muud, kui katsuda kolimisega enne filmimaratone ühele poole saada.

Aga nüüd lähen ma lumme sumpama!

lumh!

Määratlemata 7 Replies

Lugesin Marta posti ja nii-ii jõulutunne tuli peale… Ja siis hakkasin mõtlema, kui armas ja oluline see on, et keegi haiguse puhul poputaks ja olemas oleks. Mina hakkan palavikusena alati jonnima ja pisarad on kerged tulema (pisaratest pikemalt teine kord) ja on tunne, et keegi ei hooli ega armasta… Sellepärast ongi hästi oluline igasugune poputamine ja toeks olemine.

Aga tegelikult tahtsin ma öelda, et juba mitu päeva oli lume lõhn väljas, aga ta ei saanud maha tulla, sest ma käisin ikka veel sügisjakiga. No pole mantlit noh… Ja ma teadsin, et lumi tuleb kohe, kui mantli leian. Käisin eile igasugused kaltsukad läbi, aga mida pole, see on mantel (ok, käisin ühes kaltsukas ja lõunakas). Ma muidugi tahan ka võimatut, sellist mantlit polegi vist – soovitavalt võiks see maksta ei midagi ning välja näha ülicool.

Pidingi siis suure hädaga emme juurest vana katkise manteelo ära tooma, et lumi ikka tulla saaks. Ja tuligi… Nüüd istun juba seitsmest üleval ja hakkan tasapisi otsast kolima – hakkab jälle see maraton pihta… Kas ma olen juba öelnud, et kui mul oleks võimalik valida supervõime, siis valiks ma teleporteerumise? Selle alla käiks ka võime asju teleporteerida. Näiteks need neli rrrrrrasket raamatukasti (ja see on alles pool kogu raamatuvarast) võiks saada ise kolmandale korrusele autost… Ja talvekummid saan ka alles homme alla…

Kogu post kolmepunktilisi lõppe täis, nagu alati pärast Marta blogi lugemist juhtub.

Panen hoopis mõned pildid lähiaegadest.

Pussak uurib vannis ringi. PS. Vann ei ole must ega räpane, see ongi kuidagi nii kulunud, et näeb välja, nagu ei harrastaks ma koristamist. Üürikate asi…

Eesti sügis.

Kured läinud, kurjad ilmad

Pilt, mille maalisin pulmakingituseks

Emme sai sünnipäevaks mullides roosi

Kassid-paksud laiavad nagu ikka

Kassid võitlevad, pildile on jäänud ka mu pulmas käimise kingad. Nummimeeter põhja!

Maailma kõige ilusam pruutpaar

Maailma ilusaim pruutpaar vol 2. Parasjagu tantsivad nad Dagö “Pulmade” järgi ja laulsid kaasa kohta: “Täna siin ruumi vaid on ARMASTADA!”

Kõige parem tort kogu maailmas koos minu tehtud pildiga ja kõige ilusama pulmakleidiga (pruutpaarist rääkimata)

Talvehommikune Tartu esimese lumega kaetult

//

Käisime just Pussakaga rõdul esimest lund kaemas. Kõigepealt nuuskis, siis kaapis käpaga ja siis avastas, et lund on kõige lahedam süüa. Täpselt nagu väike laps. Hiljem tegime Miuksiga lumesõda ja lähme keerame kohe magama tagasi. Teki all on flanellsärgiga soe ja mõnus ning külma korteri eeliseks on, et joogivesi püsib põrandal parajalt külm. Kolimine võib mõni tund oodata…

Barack, what the fuck?!

Määratlemata Leave a reply

Pärissiti blogis hirmnaljakas väljavõte intervjuust räppariga DMX. Kopin selle siia ka, sest ma lihtsalt ei suuda naermist lõpetada:


Väljavõte intervjuust räppariga DMX:

Q: Are you following the presidential race?
A: Not at all.
Q: You’re not? You know there’s a Black guy running, Barack Obama and then there’s Hillary Clinton.
A: His name is Barack?!
Q: Barack Obama, yeah.
A: Barack?!
Q: Barack.
A: What the fuck is a Barack?! Barack Obama. Where he from, Africa?
Q: Yeah, his dad is from Kenya.
A: Barack Obama?
Q: Yeah.
A: What the fuck?! That ain’t no fuckin’ name, yo. That ain’t that nigga’s name. You can’t be serious. Barack Obama. Get the fuck outta here.
Q: You’re telling me you haven’t heard about him before.
A: I ain’t really paying much attention.
Q: I mean, it’s pretty big if a Black…
A: Wow, Barack! The nigga’s name is Barack. Barack? Nigga named Barack Obama. What the fuck, man?! Is he serious? That ain’t his fuckin’ name. Ima tell this nigga when I see him, “Stop that bullshit. Stop that bullshit” [laughs] “That ain’t your fuckin’ name.” Your momma ain’t name you no damn Barack.
Q: So you’re not following the race. You can’t vote right?
A: Nope.

vao

Määratlemata 11 Replies

Kuna Inimene läks nädalaks ajaks väljamaale komandeeringusse, saan nüüd nautida üle pika aja jälle üksiku inimese elu. Muidugi on sellel omad plussid – näiteks ei pea ma muretsema õhtusöögi tegemise pärast (kuigi mulle meeldib kokata) ja saan süüa õhtusöögiks jäätist otse karbist. Ja jagama ei peagi kellegagi! Ning saan rahumeeli poole ööni üleval passida ning “Two Guys and a Girl” vanu osasid vahtida ja kõva häälega naerda käristada.

Teisalt toob see kaasa kõik need hirmud, millega ma  pole enam harjunud, sest pole ju pikka aega üksi olnud/elanud. Üks mu suuremaid hirme on hetkel see, et ma jään rõdule kinni, seljas ainult hommikumantel ja jalas villarid. Sest kuidas ma sealt pääseksin? Isegi, kui ma alla hüppaks (mis on ilma kingadeta niigi rumalus), ei pääseks ma korterisse tagasi enne järgmist nädalat, sest võtmeid pole. Ja siis see pisiasi, et peaksin paljajalu ja hommikumantliga poolalasti külmas novembris ema juurde kakerdama.

Siis kardan ma veel, et keegi murrab meile sisse. Ma ei tea, kust see hirm tulnud on, varem ma seda ei kartnud. Eile aga barrikadeerisin ennast nii tugevalt sisse, et täna läks veerand tundi aega, et korterist välja murda.

Siis kardan ma veel, et auto sureb keset Riia tänava tipptunniliiklust ära ja ma ei jaksa seda üksi kuhugi lükata. Ja mul pole bensuraha, näiteks. Rääkimata sellest, et välja ei saa helistada.

Aga rõõmsaid uudiseid ka. Lõpuks ometi potsatas mu postkasti kiri, tekstiga: “Konkurss oli küll tihe, AGA”, selle asemel, et “aga” asemel oleks tavapärane “ja kahjuks”. Ehk siis: minust saab PÖFFi ametlik blogija!

Pealkiri “Vao” on Dagö ühe väga kifti loo pealkiri. Ja see “Möödakarvapai” plakat on nii nunnu, et ma kardetavasti lähen ja varastan selle kusagilt ära mingi hetk. Plaat ise on ka väga hea.

Nüüd vanni (kus ma kardan pea lõhki kukkuda ja ära surra).

Muidu on, vahelduseks, täitsa lill.

Ahjaa, minu alateadvus käis täna Nirti unes. Päris kriipi.