Kui ma peaksin reastama kehaosad, mis mulle enda juures ei meeldi, siis sinna nimekirja läheksid kindlasti mu kael ja mu käed. See tähendab – need ülakäed. Ma lihtsalt ei kannata, et nad on nii musklis, ja mitte Madonna-musklis, vaid pigem siuke sumomaadleja-musklis. No come on, ma teen hullult palju trenni neile (või teen liiga palju?) ja ikka ei kahane. Hoopis lähevad rohkem trimmi ja jäävad friiking täpselt sama suureks. Ja oleks siis, et nad piltidel paistaks trimmis, ei, nad paistavad nagu suur hunnik rasva. Mida nad ei ole, kahjuks või õnneks. Nad on puhtalt musklid ja seitseteist kihti nahka (täpselt nii palju arvan ma endal nahka olevat, teda on liiga palju).
Aga kui ma peaks reastama kehaosad, mida ma armastan, siis ma saaksin märksa pikema nimekirja. Kes hoolib neist kätest (kui ma ei armastaks ainult maikasid nii palju kanda) ja kaelast, kui mul on keha küljes nii toredad asjad nagu sääremarjad ja puusakondid ja siis need kohad, kus mul tätoveeringud on – selg ja puusakont ja siis need jalatagused-noh-mul-ei-tule-see-sõna-meelde-praegu. No ühesõnaga, üks osa pahkluudest.
Ja siis need puusad. Oi, kuidas ma armastan oma puusi. Tõsi, kogu mu lüheldase oleku juures (ärgem unustagem mu hüüdnime vanuses 15-19 – Käpu) võiksid nad ehk olla natuke tagasihoidlikumad, no nii üldise pildi tasakaalustamise mõttes, aga ma armastan neid ikkagi. Eriti meeldivad mulle – jah, ma tean, et nüüd tuleb see tobe jutt, millest keegi aru ei saa – mu pisikesed venitusarmid. Nad on väikesed ja heledad ja peaaegu märkamatud, aga sõrmega jälitades tunneb neid ja minu meelest on nad armsad ja kuidagi seksikad. Mis siis, et nad tuletavad mulle meelde seda 18aastaseks saamise aega, kui ma võtsin kaalus hullult juurde ja kogu mu minapilt pidi muutuma, sest ma enam ei olnud 60kilone tütarlaps.
Kuigi, tuleb tunnistada, et peeglist vaatab mulle jätkuvalt vastu 60kilone tütarlaps ja kui ükskord see “Walk of Shame” video ka valmis saab, siis võite kõik Undergroundis vaatamas käia, et ma tantsin jätkuvalt, nagu ma oleks 60kilone tütarlaps.
Tegelikult olen ma meeleheitliku kiirusega 30-le lähenev mitte-veel-60kilone-tütarlaps, haa!
See “reasta oma lemmikkehaosad” on tegelikult tore enesehinnangumäng, tegime seda ükskord Birxuga, kui veiniga naudisklesime ja niisama targad olime. Sest no olgem ausad, ikka päris kräpp on vahepeal, eriti siis, kui on päevad või PMS või ovulatsioon. Okei, mitte siis, kui on ovulatsioon, aga need teised ajad. Tunne on, et kõik elu jooksul sisse söödud mäkid või siriuseburksid on ladestunud su puusadele, tagumikule, kätesse ja silmade alla, ja ei kavatse sealt iialgi liikuda. Peakski vist tegema selle nimekirja uuesti ja panema tahvli külge rippuma, et seda vaadata, kui tuju halb ja olemine nagu vaalal?
Või siis peaks laskma selle nimekirja teha significant other’il, see oleks vist veel parem.
Jah, väiksed rõõmud igas päevas.
Täna, muide, käisin superheal kontserdil Rahvusraamatukogus, esines Soldiers of Swing. Ma pole elu sees nii super-jazzielamust saanud. Koguaeg oli nägu naerul ja pisarad silmas ja kananahk ihul – lihtsalt uskumatud tüübid. Kahjuks ei leidnud ma pealiskaudsel otsingul hetkel netist nende kohta mingit materjali, mida teiega jagada, nii et te peate lihtsalt mu sõnu uskuma, et nii hullult hea oli. Kuigi president Rüütel vaatas kõike toimuvat liikumatult (ma kahtlustan, et ta on stuffed animal salaja), oli siiski rõõm näha, et esimesena tõusid kontserdi lõpus aplodeerides püsti peaminister ja teised tähtsad.
PS. Kas keegi õpetaks mind normaalselt magama? Kuidas jäädakse magama? Kuidas ollakse unes – nii, et muu maailm pidevalt sisse ei pressiks?
