Tegin siin folgijärgset blogitiiru ja kuigi ma olen jälle nii positiivseid emotsioone folgist täis (folgist pikemalt homme!), siis mõtlesin ikkagi riskida ja väikse postituse kirjutada (iseasi, kas kommentaare julgen lugeda pärast, heh).
Nimelt äratas mõtteid Nirti postitus pesemisest. No minge lugege ise, mis tema kirjutab. Eks igaüks ole omamoodi, igal omad kiiksud. Aga see teema haakus natuke sellega, et paar nädalat tagasi, kui Saaremaal olin ja Twitteris ütlesin, et avastasin ootamatult, et pole viis päeva pead pesnud, siis kohe üks twitteritar küsis kohkunult, et misasja, maal siis dušši pole vä.
Ja mis sa seal Twitteris ikka selgitad 140 tähemärgiga, eks ole.
Aga alustan kaugemalt. Nimelt märkasin siin kevadel, et juuksed on väga kehvakeseks jäänud. Lähevad kähku mustaks ja igati väsinud. Mõtlesin siis, mis ma mõtlesin, ja mõtlesin välja, et ju on keemiast väsinud. No ikka mõne kuu tagat või kord poole aasta jooksul saab vahepeal värvitud ju. Ja eks see maskitamine ja palsamitamine ja šampoonitamine ju ikkagi ka mingil määral kurnab juust, ikkagi keemia ju.
Siis meenus, kuidas vanaema pesi meil pead munaga, kui lapsed olime. Ja üks twitteritar rääkis veel, et hapukooremask olla hää. Cosmos just kirjutas ka looduslikest meigiprotseduuridest. Pluss veel vihmaveega on hää pesta, aga seda siin linnas pole kuskilt võtta (ja linna oma vist ei sobiks ka nii hästi). Eks ma nüüd järgemööda proovin siin nii üht kui teist ja natuke ikka on paremaks läinud.
Aga milleni ma nüüd siis jõuda tahtsin: et minu jaoks on normaalne pesta pead korra nädalas. Jah, nüüd kui märkasin, et juuksed on väsinud, siis oli tõesti nii, et pese vaat et üle päeva – ja minu jaoks oli see ikka hullumeelselt tihe. Nüüd ma siis ei teagi, peaks äkki asjatundjate käest küsima, aga kas ma sellest olen siis nüüd räpane või? Kui ma EI PEA juukseid pesema, nad ei lähe mul nii ruttu mustaks ju, mis ma siis pesen neid, topin keemiat jälle pähe ja.
Selles mõttes, et ennast pesed ikka ju. Duši all iga päev ei käi, aga mis seal kraanikausi kohalgi siis pesta ole, ikka käed-jalad-nägu-kael ja muud “kriitilised” kehaosad saab ju puhtaks. Duši all käiksin ma ilmselt isegi rohkem, aga mulle EI MEELDI. Lihtsalt ei meeldi. Mul hakkab seal igav niisama seista. Külm on. Vesi pole iialgi paras, vee all on liiga kuum. Tasakaal kaob ära, kui silmad kinni panna. Mulle meeldib vannis, aga samas ma tean, et osad inimesed peavad seda kah ebahügieeniliseks ja nimetavad oma sopas leotamiseks. Mina seda nii ei näe ja ei näe ka vajadust sel teemal vaielda.
Noh, muidugi, mis on vältimatu, et pärast trenni alati ikka duši alla. Või siis nüüd suvel pärast jooksmist ujuma.
Ja muidugi ikka pesed käed pärast vetsuskäiku ära ja pärast nõudepesu ka. Või enne söögitegemist ja pärast õuest tuppa tulemist.
Naljakas siis jah, inimesed on ikka nii erinevad. Ja rohkem tarka mul polegi praegu öelda, sest Pratchett ootab ja elu on näidanud, et ega see netis istumine ikka tervele mõistusele hästi ei mõju.
A muidu, elu on hea. Võiks öelda, et sitaks hea. Ma veendun aina rohkem, et elu väljaspool blogimaailma mitte ainult ei ole võimalik, vaid on ka hädavajalik. Päris inimesed päris silmavaate ja häälte ja mõtetega. Iga päev on üks suur Positivuse Festival mul siin. Armastus on suur, tööotsi jagub, perekond on tupsu ja vanad sõbrad tulevad ellu tagasi… ELU ON HEA.
Täna esitlesime uut raamatut, “Seiklus neljale”. Kirjutatud sai seda nelja peale alates eelmisest sügisest koos Aita Kivi, Inga Raitari ja Kati Murutariga. Kui alguses oli plaanis novellikogulaadne asi, siis lõpuks kasvas välja nelja naise arenguromaan.
