Tag Archives: beautiful

Soome muusikat

Määratlemata Leave a reply

Kaks lugu, mille olen avastanud kuulates üht Soome muusika kogumikku, mille leidsin riiulist. Nimelt anti Helsingi Eurovisionil 2007. aastal kaasa igast Soomet tutvustavat nänni, kaasa arvatud see muusikakogumik. Nüüd alles hakkasin seda kuulama, tegu on täiesti geniaalse leiutisega – kas Eesti on ka midagi sarnast teinud? Kogunud kokku Eesti muusika parimad näited erinevate CD-de peale, mida oleks hea turistidele jagada?

Igal juhul, kuulake, täitsa head on mõlemad.

Kwan – “Tainted Love”

Poets of the Fall – “Carnival of Rust”

break-up songs

Määratlemata 15 Replies

Aunt Becky kirjutas viiest loost, mis sobivad hästi lahkumineku kõrvale. Mitte, et ma lahku hakkaks minema, aga teate midn ju küll – igavene melanhoor. Seega pole mul mingit probleemi oma eelistatud viis lugu siia ritta panna.

#5 Paolo Nutini – “Rewind”

Sest. Terve see lugu. Kahetsus, valu, üksindus, peas ainus küsimus: kas me ei saaks aega tagasi keerata? Kas me ei saaks teha nii, et kõik oleks jälle hästi? I’m not sleeping at night, but I’m going freom bar to bar. Why can’t we just rewind?

#4 Mika – “My Interpretation”



Cause I don’t care if I ever talk to you again/—/ I need a reason not to care what you say. No minu meelest peaks vähemalt ühes õiges lahkuminekus ka see faas sees olema. See, kus sa sisendad endale, et sul on teisest inimesest ükskõik ja sind ei huvita üldse, kas sa kunagi veel näed teda või mitte.

Ja kui inimene sulle eriliselt sitta keerab, siis ongi parem, kui see faas püsima jääks. Kui ilma sitta keeramata ja õelutsemata saab aga sõpradeks jääda, siis tore on. Ainult et kõik ei saa. Siis tuleb Mika peale panna ja valjult laulda: the only way is down, I can see that now!

#3 Powderfinger – “Drifting Further Away”

Võitluslugu. Don’t banish me then bid me home / Don’t tell me where I came undone. Kui sa otsid veel selgitusi, põhjendusi, vabandusi. Tahad teise inimese valu ära suudelda, aga enam nagu ei oska. With every hour you’re drifting further away / Now you’re drifting further away

#2 Keith Urban – “You’ll Think Of Me”


Kusagilt täiesti juhuslikult leitud lugu, mida ma n-ö hoian varuks… Et kui kunagi peaks vaja minema, siis just seda lugu ma kuulan. Take your records, take your freedom/ Take your memories I don’t need’em/ Take your space and take your reasons/ But you’ll think of me. Mingil hetkel sa löödki käega: olgu, mine siis, kui soovid. Annad alla, lööd käega, väsid võitlemast ja vaidlemast.

Aga ometi sa tead – ta läheb ära, tõsi, läheb järgmise juurde, aga… ta mõtleb sulle ikkagi. Mida aeg edasi, seda vähem (aga seda heldinumalt), aga siiski. Sa jääd tema sisse, seda ei saa muuta. Ja see on natuke lohutav.

#1 Emiliana Torrini – “Today Has Been Okay”

Without you seasons pass me by… See on kummituslik ja samas uskumatult armas lugu. Sobib väga hästi sellesse lõplikku lahkumineku faasi, kus sa hakkad vaikselt juhtunuga leppima ja oled õnnelik selle pisiasja üle, et jah, tänane päev on olnud täitsa okei.

Tarbige head kultuuri: homme Tartus Luulesõit

Määratlemata Leave a reply

Andra (nagu ma olen juba tema kohta öelnud – üks Eesti paremaid luuletajaid ja üldse megaandekas inimene) ja teised tublid teevad sellist asja nagu Luulesõit. See tähendab, et kaks Soome, kaks Läti ja kaks Eesti luuletajat sõidavad ringi, loevad luuletusi ja levitavad head kultuuri.

Ehk siis sõidavad ringi:

Vilja-Tuulia Huotarinen ja Ville Hytönen Soomest,
Andra Teede ja Kivisildnik Eestist ning
Anna Auziņa ja Jānis Elsbergs Lätist.
Esimest korda on kaasa kutsutud ka muusik eesti kitarrist Tiit Peterson.

Homme ehk kolmapäeval on nad Tartus.

Üritus toimub Pegasusel, mis väljub kell 19:00 Atlantise eest. Tule ise ja võta kõik oma sõbrad ka kaasa!

Inglorious Basterds

Määratlemata 7 Replies

Dudes. DUDES! Me käisime kinos. Me käisime vaatamas seda ammu oodatud, ammu igatsetud Tarantino uut filmi “Inglorious Basterds” ehk eesti keeli “Vääritud tõprad”.

Ammu oodatud selles mõttes, et juba jaanuaris näitasin ma Musjale treilerit ja kiunusin, et lähme-lähme!

Ja nüüd siis läksime.

Kõigepealt ving ja hala. Kui filmile on pandud reiting 14, siis effing müüjad, miks te peate laskma sisse 10aastased? Tüübid rikkusid minu jaoks päris korralikult elamuse ära, pidevalt kisades, vale koha peal naerdes, köhides, mölisedes ja muidugi, telefonil heliseda lastes ja sellele vastates. Ses mõttes, et sorry, vennad. Kui ma oleks ema, siis ma ikka ei tahaks küll, et mu kõurik vahiks ja irvitaks, kui skalpe kooritakse. Tüübid ei saa ju ise sellest arugi, et miks ja kuidas. Ei, ühesõnaga, see oli kaugel normaalsest.

Aga film ise. Oi, film ise! FHM ses suhtes valetas, et kirjutas (juulis) arvustuses: tasub vaatama minna küll, mis siis, et tulemus on ette aimatav.

DUDES! Tulemus on kaugel etteaimatavast! See on siiski Tarantino film, eks ole. Tulemus on täpselt niisama äge ja õudne ja hea ja jube, kui te oskate ette kujutada.

Ja need karakterid! Ei, Pitt ei olnud kõige lahedam, oli hoopis Hans Landad mänginud Christoph Walz. See, kuidas tema näos mängles see võidurõõm ja jälkus ja julmus, ja kuidas ta mängis oma intervjueeritavatega… Hindamatu. Samas küll natuke stereotüüpne natsi-juudiküti kehastus, aga… Pitti Raine oli ka äge, aga mitte nii rafineeritud kui Landa. Igal juhul annan Waltzile sada punkti.

Aga lemmikuks osutus ikka lõpuks Juudikaru ehk Eli Roth (kui ma siinkohal valetan, siis vabandust, IMDB ütleb mulle kiirel otsimisel nii). Sest oh-em-GEE kui äge see vend lihtsalt oli.

Muidugi, jällegi on mu arvustus (või kuidas seda nimetadagi) üle külvatud emotsioonidega, aga just selline see film oli. Emotsionaalne. Sest näidake mulle inimest, keda jätaks külmaks natsi-Saksamaa julmused; või liitlasvägede “kättemaks” neile. Jah, kümneaastased tatikad kisasid naerda selle peale, kui Hitler seal “Nein-nein-nein!” kisas, aga kas nad tegelikult ka teavad, mis kõige selle taga oli? Või ongi nende jaoks asi juba naeruväärsuse piirile viidud? Kuhugi sinna, kus Brad Pitt tuleb mängu ja hakkab tüüpidelt (naeru saatel) skalpe koorima?

Tahaks öelda selle koha peal, et lapsevanemad: tegelege! seletage! õpetage!, aga pole minua asi öelda. Mind lihtsalt väga häiris kogu see kõurikute kamp, kes kisas ja huilgas (valede kohtade peal) ja telefoniga messis ja rääkis ja naeris ja röökis ja kes kõik hiljem üksmeeles rataste peale istus ja omavahel “nein-nein-nein” kisas.

Igal juhul soovitan vaatama minna. Pikk on küll, oma kaks ja pool tundi, aga tasub ära igal juhul. Pigistage aga silmad skalpeerimise ajal kinni ja ignoreerige kümneaastasi, kes naerda hirnuvad. Siis saate elamuse.

(PS. Vähem-verine, kui Tarantino filmid harilikult.)

suvehetked

Määratlemata 7 Replies

Alles on jaanipäev. Taevas on nii sini-sinine, hiljem üsna puna-punane. Õhtul on jahe, jakid on seljas. Laual on lilled ja lillede sees hiigelsuur põrnikas. Me naerame. Me naerame palju. On tunne, et kõik on alles ees.

*

On hommik, kell on kümme läbi. Jooksen läbi vihma koju, pea moslemi naise kombel kollasesse salli mähitud. Ja ma naeran, peast ogarana.

*

Tuult peaaegu ei olegi. Ronin lauale, sikutan purje ja… jälle vette. Niimoodi mitukümmend minutit, kuni…
“On sul abi vaja?”
“No ma ju EI SAA!”
“Oot, ma näitan… Sa vesistarti ei oska? Aga tee vesistarti!”
“No ma ei tea. Näita mulle kõigepealt ette, kuidas lihtsalt puri üles tõmmata, äkki ma teen midagi valesti…”
Ja ta üritab ja ta feilib.
“Tuult on vähe!”
Jah, just. Tuult on vähe…

*

Viin kanadele lisasööta. Kõik pruunid ja valged kaagutavad mu kummikute ümber, mõned uudishimulikumad toksivad vastu musti kummikuid: mis see on? Huvitav, mis juhtub, kui ma seda nokaga löön? Kas see on söök? Järsku märkan – üks kanake-kabujalake on end aedikust välja pressinud ja surub end meeleheitlikult võrgu vastu, lootes osmoosi teel taas aedikusse pääseda. Jooksen lauda taha, aga ega ju tibukene aru ei saa, et ma talle appi lähen. Kalpsab hoopis kaagutades kõrgesse vaarika- ja nõgesevõsasse. Murran läbi, kriimustusi tähele panemata. Lõpuks, kui kana õnnelikult laudas tagasi ja aiaauk kindlustatud, vaatan oma veriste kriimustustega käsi ja kanasitaseid kummikuid ja mõtlen: maanaine, kurat.

*

Õhtu. Me istume vana popsitalu hoovi peal. Suvi – kõik lõhnab ja siriseb ja piriseb. Vana maja kägiseb, kui selja selle vastu toetan. Järsku kuulen: mingi imelik haukumine kostab põllu pealt.
“See on sokk, öeldakse.”
Võtan kaamera ja hiilin lähemale. Ja seal ta ongi! Haugubki keset põldu, vahepeal krõmpsutab midagi süüa. Eemalt tuleb udu, ma hiilin lähemale. Lõpuks eraldab meid ainult paar meetrit, kuni loom mind märkab. Seisame seal, vahime üksteisele otsa. Mina – ehmatusest ja imetlusest kange, ei julge hingatagi. Tema – uudishimulik ja ettevaatlik, samuti ei liiguta. Kuni lõpuks kostub eemalt trimmeri uratus ja sokk kalpsab üle põllu minema. Ühtegi pilti ei saanudki.

*

Tulin kusagilt hilisõhtul, võib-olla Evu juurest. Pargin auto ära ja kuulen: mingi vihane kriiskamisvihjega köhimine kostub. Vaatan – ahhaa! Kohas, kuhu tavaliselt vanamemmed hoovikassidele krõbuskeid panevad, käib territoriaalvõitlus. Üks, suurem siil, karjub vihaselt teise peale. Nii nad seal karjuvad, vahepeal teineteisele natuke lähenedes, siis jälle taganedes. Mina vaatan, naeran, raputan imestusest pead ja lähen tuppa.
Nüüd ma võin rahus surra. Ma olen näinud KARJUVAT SIILI.

*

Astun hilishommikul majast välja, paljajalu. Augustikuu päike on palav, kuid enam mitte nii vihane kui juulipäike. Sellest hoolimata on betoontrepp tulikuum, koer-karvakera on heitnud viludasse pikali. Lilled kisavad lõhnata, nii et tõmbab hinge kinni. Ma sirutan, ohkan, ja lähen jänestele heina niitma. Aurav kohvitass ja Veskimehe raamat jäävad trepiservale ootama.

*

“Vaadake, kui ilus valgus! See kella viiene valgus on maagiline! Tulge, lähme teeme pilti!”
“Ei taha… Mõtle, mis pildid neist tuleksid, öö otsa pidutsenud…”
“Ei! Lähme ikka… Teeme… KUNSTI!”
Lõpuks lähemegi kahekesi. Pildistame kummalist vana nukku ja ronime pakkudele ja võtame pildile aovalguses kümbleva kõrrepõllu. On maagiline ja hing laulab.

*

Ärkan, kõhus keerab. Huvitav, kas tõesti rohud jälle on iiveldama ajanud…? Siis märkan, mis mind üles oli äratanud: tugevalt kirbe lambalauda hais, mida isegi värske heina lõhn ei suuda summutada. “Rahu, Daki, nina harjub kiirelt erinevate lõhnadega,” mõtlen ja keeran teise külje. Lakas magamise erinevad aspektid.

*

Meie värskelt saunast tulnud nahk aurab jahedas ööõhus. Selja taga on elamusterohked kontserdid ja pikk päev, nüüd peame videvikku. Oleme teineteise kaisus, peidus kahe pleedi all, kallistades üksteisele sooja andes. Me räägime. Räägime kõigest: meist, teist, tulevikust, minevikust, ajaloost, poliitikast, suhetest, sõprusest.
“Musi, ma armastan sind.”
“Mina armastan sind ka.”
Me peame videvikku edasi.

*

Laht on täiesti tuulevaikne. Pole lainepoegagi. Päike hakkab loojuma, värvides taeva Eesti suvele nii omaselt maagilispunaseks. Siia võiks kunagi elama tulla, mõtlen, ja vaatan jändrikke mände, mis end ebakindlal liivakaldal kinni hoiavad, juured seletamatuteks mustriteks käändunud. Oh ei, naerab tädi, see on vist ainuke tuulevaikne õhtu siin lahe ääres.
Kaks nädalat hiljem veendun selles, kui laht on täis lohetajaid ja surfareid ning tuul on nii külm, et puhub kananaha ihule. Alles hiljem näen, et hoolimata tuulest on käsivarred punakaks tõmmanud.

*

Istume Andra uue kodu köögis ja ma vaatan aknast välja. Mõnus vaikne tagatänava hoov. Mõtlen, mis tunne oleks ise nii romantilis-armsas kohas elada. Kindlasti oleks akende ees pitskardinad ja Pussakas lösutaks laial aknalaual märksa mugavamalt, kui ta siin paneelikas üldse saab.
Ja mulle torkab pähe võrdlus Andrast kui 19. sajandi salongiperenaisest, sest just selline võiks tema uus kodu olla – soe ja kutsuv, alati hubane ja külalislahkust täis. Ma olen natuke kade, aga rohkem olen ma õnnelik, et mul on selliseid sõpru, kellel on nii armsad kodud ja kes on ise nii armsad, et mind sinna külla kutsuda.

*

Sõidame mööda ema ja mõneti ka minu lapsepõlveradu.
“Näe, siin nurga peal oli tuuleveski!”
“Jah, enam pole… Näe, ja siin oli lahvkapeatus!”
Astume nii tuttavasse ja ometi võõraks jäänud aeda. Meid võetakse külalislahkelt vastu, kuigi mõneti üllatunult. Jah, kõik on ikka samamoodi. Ikka see vana kiik suure pärna oksa küljes, ikka need värvilised veranda vitraažaknad. Ometi on nii palju muutunud, remont on viinud majast sajandialguse hõngu. Vaid katusealune, kus meie palavatesse suvehommikutesse kärbsepirina peale ärkasime, on sama. Lõhnab samamoodi, soojalt ja natuke tolmuselt ja saaremaalikult.
Kui hakkame ära minema teeme Suure Kivi juures kohustusliku turistipildi. Enam see rändrahn, kus sai lapsena ronitud, suur ei tundu.
“Kuule, kas sa panid tähele, kas see veskikivi on veel seal aias alles?”
“Oih! Üldse ei vaadanud…”

*

Palavad juulipäevad. Sellised, mil kõik aknad on lahti, kuid õhk ei liigu ikka ja nii peab ventilaator ööd ja päevad läbi täistuuridel töötama, et vähegi liigutada seda lämbet ollust, mis päiksepoolses korteris valitseb. On saabunud õhtu, kõõlun akna peal ja ahmin endasse ahnelt jahedat ööd. Järsku näen: rebane! Otse minu köögiakna all! Ta liigub teisiti, kui kassid, kes siin tavaliselt tiirutavad: rutakalt, ärevalt ja sik-sakitades. Nuusib natuke ja sörgib siis edasi, surnuaia poole. Rebane on kõhn ja klibakas, võiks öelda, et lausa vibalik. Heleoranž sabatuust on vaid uhkelt kohevil, peaaegu sama pikk kui loom ise. Ja ta kaobki pimedusse. Ma loodan, et ta leidis endale süüa. Ma loodan, et see polnud mõni õnnetu kass…

*

On hilisaprill, esimene ametlik grill ja tšill vabas õhus. Mets lõhnab ja pimeduses tundub, et me oleme võitmatud. Kiigume külakiigel suure hooga, pimeduses ei hakka isegi pea väga ringi käima. Hiljem istume kiigeveerel ja räägime teineteisele suuremaid ja väiksemaid saladusi, kuni… “Lähme ujuma, ah?!”
Sulpsame pesuväel vette – nii soe on! Mis siis, et pesu saab märjaks ja et järgmine kord tuleb juba ilma nendeta minna. On pime ja paadisillal valvavad meie heaolu üle vaprad poisid, kes, hoolimata kõigest, džentelmenlikult hoiavad rätikuid ja ei piilugi ebasündsalt. Ja me hüppame veel ja veel pimedasse vette, kilgates: nii soe! Hiljem kuivatame end lõkke ääres, naerame ja lubame igaveseks sõpradeks jääda.

mõned lemmikasjad

Määratlemata 2 Replies

lemmikudMõned lemmikud sellest nädalast.

1. Maru maitsev maailm. Jah! Ma lõpuks tegin selle väljamineku ja nüüd käin Maru-raamatu lehti silitamas, pilte neelamas ja muinasjutte endasse ammutamas.

2. The Body Shopi aprikoosiga dušivaht. Sain selle kaasa kingitusena (ma ei teagi, miks), kui käisin šampooni-palsamit ostmas. See lõhnab imeliselt, nagu lõunamaa öö – salapärane, värske, natuke vürtsikas…

3. Thannin Sea Foam dušigeel. Selle geeli leidsin vannitoariiulilt. Vaatasin seda, nuusutasin – oo, piparmünt! Siis tuli meelde, et selle – üsna hinnalise, muide – pesuvahendi saatis Tallinnast ämm. Koos kõõmašampooniga, millegipärast, kuigi meil kellelgi kõõma pole. See selleks. Aga see dušigeel on tõesti suurepärane. Jätab naha mõnusalt kibelema, natuke nagu oleks kadakavihaga saunas käinud. Ja lõhn on lihtsalt hurmav.

4. Kaks imekaunist märkmikku. Need leidsin täna Rimist. Kavatsen need täis kirjutada, nii nagu ma ikka märkmikke täis kirjutan – juhuslike mõtetega, pealtkuuldud lausetega, retseptidega, poenimekirjadega…

5. Tšilli ja laimi maitseaine. See annab Tom Kha supile selle õige meki. Avastasin hiljuti poeriiulilt ja nüüd ei suuda seda kõikjal kasutamata jätta. Tšilli teravus, laimi hapusus ja värskus – ideaalne suvemaitseaine, aga ilmselt vaimustun ma temast ka talvel. Hea alternatiiv, kui oled unustanud värsked laimid ostmata ja kuivatatud tšillide kott hakkab tühjenema…

Toiduklubi: imeline ploomisupp

Määratlemata Leave a reply

Lugesin vanu ajakirju. Vist 2006. aasta Eesti Naise oktoobrinumbris katsetas Karl Martin Sinijärv erinevate taimetoitudega ja üht retsepti jäin teistest kauemaks piidlema. Vaatasin ja imestasin: tomati- ja ploomimahla põhi! Üritasin ette kujutada, kuidas see maitsta võiks, aga absoluutselt ei osanud.

Siis saingi aru, et tuleb järele proovida ja – see on raudselt mu selle suve lemmiksupp! Praegu on just õige aeg seda valmistada, kõik koostisosad on saadaval ja VÄRSKED! Mine turule ja lao kott head-paremat täis, põika läbi Selverist ja osta kitsejuustu (ma ei tea, kas mujal on, pole näinud) ja meki, kui suurepärane ja kerge suvesupp see on!

Tomati-ploomisupp

ploomisupp-004Vaja läheb: liiter ploomimahla, liiter tomatimahla, paar sellerivart, paarsada grammi herneid, porru valge osa, soovi korral üks pisike punane sibul, serveerimiseks kitsejuustu

Valmistamine: lase ploomi- ja tomatimahl potis keema. Kui supp mulksub, maitsesta sidrunipipra ja näiteks aroomi- või küüslaugusoolaga. Lisa juurde seller, herned, porru, sibul – kõik kenasti hakitud (välja arvatud siis muidugi herned, need on ikka kenasti puhastatud). Lase mõni minut keeda, aga mitte väga kaua – juurikad võiksid kõik mõnusalt krõmpsud olla!

Serveeri mõne lusikatäie kitsejuustuga – kui oled pipraga üle pingutanud, nagu mina, siis teeb see supi mahedamaks ja lisab ka soolakust.

Folk 2009: Nikns Suns ja Svjata Vatra täitsid hinge armastusega

Määratlemata 6 Replies

Photobucket

Hästi vahvad olid lavade külge riputatud motiivid, igal laval omasugune.

Nagu juba öeldud, möödus meie folk väga optimaalselt sel korral. Ehk siis lahti seletatuna käisime täpselt nendel kontsertidel, kust teadsime saada superelamust ja seda me ka saime. Oma rolli mängis tõsiasi, et Musja on ju lombakas, seega jäi ära igasugune telklas ööbimine ja hotellituba ei õnnestunud leida. Niisiis pidime ööbima minu isa juures, kes aga elab umbes sealkandis, kus presidentki, mis tähendas 20kilomeetrist sõitu edasi-tagasi Viljandi vahet.

Aga sellegipoolest ei kahetse, et seekord folki teistmoodi nautisin. Jah, tõsi, folki saab nautida eri viisidel. Üks variant on passida vabalaval, suhelda sõpradega, pidutseda tasuta kontsertite kõlas. Teine variant on osta päevapilet või pass ja joosta konsalt konsale, vahepeal siit-sealt õlut-sööki kaasa haarates. Või siis see meie praktiseeritud variant: vaadata kavast, mida näha tahame kindlasti, sinna kohale minna ja pärast käia saunas ja rääkida ajalooteemadel metsavaikuses, vahtides pea kohal tähti ja silitades kasse-koeri.

Eks järgmine aasta jälle teistmoodi. Aga seekord ei kahetse üldse. Olime oma pisikese seltskonnaga (kolm on juba seltskond!), seiklesime superkontsertidel ja hiljem võtsime aja maha ja pidasime videvikku.

Esimesel päeval ehk reedel käisime kõigepealt isa juures ja tee peal muidugi jäime jalgu presidendiprouale, kes tulede vilkudes saateautoga koju kihutas. Siis jäime jalgu suurele hoovihmale ja mõtlesime selle lõpu ära oodata, kuid täpselt Viljandisse saabudes jäime sealgi saju kätte. Kuid pole hullu! Selleks ju vihmakeebid ongi ja igal folgil tuleb ikka märjakssaamise võimalusega arvestada.

Photobucket

Folgilised kogunevad Paabeli kontsertile.

Photobucket

Folgi stiilinäide. Kummaritega tuleb tulla! Või…

Photobucket

…või plätadega ja need hüppamise ja kargamise ajaks jalast võtta ja hunnikusse laduda.

Paabeli kontsert oli ülikõva. Need vennad (ja õed) suudavad pillidest ikka uskumatuid lugusid välja võluda. Hiljem kuulsin (pole kinnitatud informatsioon), et üks nende bändi liige olla kaks päeva enne folki ränka autoõnnetusse sattunud ja lebas hetkel haiglas. Siis olla keegi kätte võtnud ja nende repertuaari kahe päevaga selgeks õppinud, et seda folgil esitleda.

Photobucket

Seda tütarlast uhke seelikuga nägime kõikidel päevadel ringi sahmimas, seelikuserv näpu vahel.

Ja õhtul ootas meid ees maiuspala – Svjata Vatra. Ooooooooooo… Mul lihtsalt ei ole sõnu. Kirsimägi oli küll seks ajaks juba tõeline porimülgas, kuid oooooooooo… SVJATA VATRA!!!

Vaatasin neid ja mõtlesin, et kuidas on ometi võimalik tromboonimängimine seksikaks teha, aga Ruslan seda oskas. Ja milline energia, milline jõud, milline… No mul pole sõnu lihtsalt. Kahjuks pidid nad pärast kontserti kohe bussi istuma ja Ukraina (vist) poole teele asuma, kuid see muidugi ei tähendanud, et lisalugusid ei saaks. Ikka sai, ikka huilati, ikka ei tahetudki neid ära lasta.

Kuula Svajta Vatra muusikat Myspace’ist.

Teine päev algas varakult, sest magasime verandal, kuhu päike teatud hetkel sisse hakkas lõõskama. Mis tähendas, et paha polnudki alkoholist – kuigi eelmisel õhtul istusime koju jõudes veel veerand neljani köögilaua ääres ja panime maailmaasju paika – vaid magamatusest ja sellest ilgest palavusest.

Mis muidugi ei takistanud vihmal meid kell pool 2 Viljandisse jõudes rämedalt üle valamast, kuid kella kaheks, kui lavale asus Lendav Kotkas oma tütrega, jäi vihm järgi ja päike hakkas taas lagipähe lõõskama. See koos metsiku rahvamassiga, kes end Kultrahoovi ära üritas mahutada ja magamatusega lõi mul korraks praktiliselt pildi eest, nii et Lendava Kotka hüpnootilised rütmid ja joigumise kuulasin ma ära Kultrahoovi kõrval autos vedeledes, kuni maailm enam ringi ei käinud.

Mis oli veel huvitav – kui palju oli rasedaid naisi ja titadega vanemaid! Ja mis polnud enam niivõrd huvitav kui häiriv – kui SUURED on tänapäeva kärud. Eks ma kunagi ema olles räägin ilmselt hoopis teist juttu, aga praegu häiris küll väga, kui ma, maailm jalge all kõikumas, palavast rahvamassist välja üritasin trügida ja Lexuse-mõõtu vankrid mul igatpidi tee ära blokeerisid.

Teisalt on muidugi super, et käiakse peredega ja mul tõesti pole nende vastu midagi. Hästi numpsid olid titade kõrvaklapid, mis neile pähe olid torgatud, et kontsertite kõva muusika õrnale kõrvale liiga ei teeks. Nii peabki!

Ja siis oligi kell neli – aeg, mida ma olin oodanud oo kui kaua. Sest sel hetkel hakkas Saku telgis esinema Nikns Suns. Muidugi eelnes sellele sõbra V. kontsertile moosimine eelmine päev.

“Usu mind, sa ei kahetse sentigi sellest piletirahast. Nikns Sunsi sa lihtsalt pead kuulma ja nägema!”
“Ahah. No eks lähme siis.”
“Jah! Lähme!”
“Aa, näed, seal kõnnib mu lapsepõlvesõber…”
“Hmm? Ma just nägin, et Nikns Sunsi kidramees hoopis läks…”
“Oot NÄITA MULLE SEDA KAVA!”

Ja tuligi välja, et kes ühe lavajumal, see teise lapsepõlvesõber. Ja siis muidugi polnud küsimustki, kas Niknsile pilet osta.

Enne kontserti vahetas sõber Priiduga veel paar sõna ja tuli välja, et ta enam bändis kitra ei mängigi. “Mu hääl on lihtsalt niivõrd kaunis, et seda ei saa vaka all hoida!” viskas Priit muiates, must Nikns Sunsi kirjaga särk seljas, mis, muide, hiljem oli nii läbimärg, et läikis vastu.

Ja siis nad läksid. Rahvas rõkkas ja karjus. Minge kuulake ka nende lugusid Myspace’ist. Aga muidugi laval näha neid on ikka hoopis teine tera. Milline jõud ja energia peitub ka nendes! Priit kargas ja hüppas ikka täie raha eest, teenis auga välja oma lauljanimetuse. Ragnar, see nende põhilaulja, oli natuke tagasihoidlikum, kuid rokkis temagi. Ja muidugi, ma pean nõustuma, et maailma kauneim torupilliballaad on “Hittlugu”, mida meiegi autos enne ja pärast sadu kordi kuulasime.

Häid pilte ma neist ei saanud. Esiteks sellepärast, et mul on seebikarp ja teiseks sellepärast, et ma oma vigasteparaadiga istusin siiski pingi pääl ja väga lähedale ei läinud.

Aga siin nende ametlik muusikavideo, kõigile nautimiseks.

Ja pärast Niknsit olin ma nii TÄIS kõike seda positiivset, mida Folk sulle pakub, kui teda õigesti tarbida, et naeratasin totralt veel tänaseni välja. Raudselt on tegu ühe parima folgiga läbi aegade ja ma üldse ei loegi seda ühte korda, kui ma ainult vabalaval passisin ja end täis jõin. Sest see polnd folk tookord, see oli prjääsnik. See oli folk, õigemini, FOLK.

Aitäh, Viljandi Pärimusmuusikafestivali korraldajad ja aitäh, esinejad, et te ikka  tahate jätkuvalt edasi rokkida ja toota sellist head muusikat, mis täidab terve hinge, paneb südame põksuma ja ei kaogi südamest kunagi ära.

Photobucket

Photobucket