Tag Archives: beautiful

exits

Määratlemata 12 Replies

Istusin köögis ja kogusin mõtteid, aga sisemist rahutust ära ei saanud. Mingi kriis on, aga ei ütleks, et eksistentsiaalne, lihtsalt mingi sisemine kriis. Teadmata põhjustel. Teadmata ajani. Teadmatust ajast, sest alles laupäeval ma õhkasin Katsiga rõdul öist Tartu äärelinna vaadates, et ma olen õnnelik, väga-väga õnnelik.

No ja olengi, aga mingi rahutus on ka. Enda põhjustatud, võimalik. Võimalik, et mingist muust allikast pärit.

Peaks end kokku võtma, aga ma täpselt ei tea, mida kokkuvõtmine tähendab ja kuidas see täpselt välja peaks nägema. Üks variant on end kokku võtta ja see artikkel ära kirjutada, mis tühja dokumendina mulle vastu vaatab. Teine variant on… magada tunnike ja alustada päeva uuesti.

Tühi tunne on kohati, tahaks kuhugi ära.

Nende äraminemistega, muidugi, on ka mingid omad mõtted. Kohati tundub, et see avantüristlik (sorry, Berit-Terje, ma ei mõtle sellega midagi solvavat) seiklemine on viimasel ajal nii üles haibitud, et muudmoodi, väikekodanlikult minemine pole justkui See Õige enam. Et kui on Egiptus, siis on justkui automaatselt paha, sest noh, Egiptus ju. Kui on pakett, siis on automaatselt paha, sest, noh, pakett ju.

Ei tea, ma mõtlen, et pole see asi nii must-valge midagi. Vahepeal ju võib lasta end ka hellitada, vahepeal võib lasta kellelgi teisel orgunnida ja vahepeal võib ju olla ka väikekodanlik sihtkoht. Ma ausalt öeldes läheks vist peast hulluks, kui peaksin ka sel jõuluvaheajal (jah! mul on ka nüüd jälle vaheajad!) autos loksuma ja ise end sodiks orgunnima ja taas Slovakkias lõpetama.

Nii et jah, jõulu- ja lumehull Daki võtab kätte ja lähebki käib soojal maal ka korra ära. Paketiga ja puha. Ma pole ju kunagi soojal maal käinud ja sel suvel väga ei saanudki suvetunnet. Tahan surfata korralikult jälle. Ja tahan teada, mis tunne on snorkeldada. Lumi on loodetavasti siin jälle ees, kui me tagasi tuleme, päiksepõlenud ja kõhulahtisusega (see, nagu ma olen aru saanud, käib enamasti soojamaareisiga kaasas).

/

Ette lubatud blogiposte on väga palju. Olen kohtunud kõiksuguste toredate inimestega. Näiteks käisin reede õhtul sellises toredas kohas nagu Cafe76, mis asub natuke kummalises kohas – Salemi kiriku keldris. Aga hirmus tore oli, inimesed olid armsad ja soojad ja jumalamuusika, teate, on ka edasi arenenud Sõnajalgadest (mis oli ausalt öeldes kohati üsna hirmutav ja ma sain seda lapsepõlves päris palju kuulata, sest mu õde oli hardcore Sõnajalgade fänn vanuses 8). Oli mõnus mahe jazzisugemetega helin hoopis ja jumalat ei pressitudki kurgust alla nagu seda Sõnajalad tegid.

Ühesõnaga, hästi armas oli. Cafe76 inimesed tegid valmis oma raamatu (mida saab näha siit) ja me rääkisime kirjutamisest ja lugemisest, kirjastamisest ja ümberkehastumisest.

Reedel oli ka hullult äge Piia sünnipäev, korteripidudes on ikka midagi sentimentaalsehõngulist ja samas pöörast. Ja laupäeval oli iga-aastane Sõprade Fabuloosne Jõululõuna, seesama, mille ajal ma südamest oma õnnelikkust õhkasin. Ja kõik tundus olevat paigas, see tähendab, ongi paigas.

Võib-olla sealt see rahutus tulebki. Elu on mingit kummalist rada mööda kõndinud viimased paar aastat. Ma olen jaganud seda muidugi väga kallite ja armsate inimestega ja ma olen selle eest kohutavalt tänulik. Sõbrad, tõesti, ma armastan teid südamest. Aitäh, et te mul olemas olete.

Või siis on see aastalõpurahutus või see rahutus, mis tuleb, kui sa mingi emotsiooni või tunde enda sees ära tabad ja aru saad, et tegelikult ei tohiks seda seal olla ja selle ajel tegutseda ei tohi ammugi. Aga minu emotsioonidega, õnneks, on vahepeal see lugu, et nad lähevad koos high‘ga minema ja siis on rahu majas jälle.

Teisalt on see hirmus ka, sest millised emotsioonid on siis päris, seda ei teagi. Või on nad kõik? Või pole nad ükski?

See on pikema sisevaatluse teema juba.

Jõulud tulevad kohe. Ja ma päriselt ka olen väga õnnelik, ainult välja ei oska seda kogu aeg näidata.

muust ja Nirti raamatust

Määratlemata 3 Replies

Mul on sel nädalal olnud tohutu kirjutamiskramp. Ma isegi ükskord tulin blogisse siia, et proovida kirjutada oma kirjutamiskrambist (no eriti meta, eks ole), aga ei suutnud, sest, noh… duh. Kramp ju.

Nüüd vist läks natuke paremaks. Ma muidugi olen sel nädalal eriti vihaselt trennile ka lähenenud, ma täna mõtlesin vessaris, et ma lähenen sellele trennile sama vihaselt nagu mõni läheneb šokolaadikoogile. Aga no kõiki asju saab kahtemoodi teha, eks, teed hästi ja korralikult ja pingutad või siis toetad raskuse ühele jalale, paned käe puusa ja teed näo, et ei jõua, ei taha, ei oska!

Sel nädalal, õnneks, olen pidanud kõikidele asjadele pingutamisega lähenema ja täitsa hea tunne on tavalise luuserdamise asemel.

(No esmaspäevased ja kolmapäevased trennid, muidugi, seal pole üldse mingit võimalustki, et saaks puhata, see on ikka otsast lõpuni tõsine surm, ja treener on ka piisavalt kurja näoga, et ei julge luuserdamisele mõeldagi. Aga no nii peabki, nii on hea. Ja ainult kõhu põiklihased andsid täna vessaris natuke tunda, muidu oli täitsa ookoo kõik, hoolimata sellest, et ma eile kangile lisaraskust panin.)

No vot. Ja siis on ära saadud ostetud pea kõik jõulukingitused, ainult kuuske pole ikka veel ja nutt tuleb peale, kui seda tühja toanurka vaatan, kus kuusk peaks olema. (Meil juba viimased aastad kombeks vahetult pärast jõulu välismaale põrutada, nii et kuusenautimisaeg on sujuvalt tulnud paar nädalat ettepoole.) Katsiga sattusime täna ootamatult mingile alele, kus kõik asjad olid 20 prossa odavamad (ja päriselt odavamad, mitte On/Off-poe-laadi-odavamad) ja sai veel jõulu koju toodud.

Siis ma mõtlesin enne sellele, et võib-olla olen ma kinnisemaks muutunud ja mitte ainult siin blogis. Siin, jah, ma ei kirjuta peaaegu üldse enam, aga teate, ma ei taha eriti rääkida ka viimasel ajal. Tahan hoida kõik sees ja kinni ja nii ei saa haiget inimesed teha, eksju. Aga ma vist pean ikka sundima end kirjutama ja avama natukene, sest mõtete korrastamisele mõjub see hästi ja tegelikult on oluline ikka see rääkimine ka ju, ei saa kogu aeg vait olla.

Kirjutamiskramp lõppes suhteliselt hästi, see tähendab, et olulised lood said valmis ja isegi kiidusõnu öeldi (mis tegi täiesti mu tänase päeva kümme korda heledamaks).

Ahjaa, üritasin muffineid teha. Jälle. Jälle tulid mingid küpsiselaadsed plönnid. Ja ma sõin neid kolm tükki või isegi neli ära ja teate, nüüd on selline tunne, nagu oleks sulavõid suhkruga seganud ja endal kurgust alla valanud. St muffinid olid head, aga see magusasöömise tagajärg on psühholoogiline. Ma vist üritan endal söömishäiret välja kujundada.

Ahjaa-ahjaa, kõige olulisem asi. Nirti raamat “Ja anna meile andeks meie võlad” on lõpuks valmis! Mine vaadake petroneprint.ee, sealt saab juba tellida. Ma olin selle raamatu toimetaja ja teate, mulle väga-väga meeldis. Väga. See on sügav ja valus ja kraabib kohati hinge, aga on väärt lugemine igal juhul.

Bunny and the Bull

Määratlemata 4 Replies

Magasin eile jupiti kuni õhtuni, sest muud targemat polnud teha ja pea ka valutas. Kell 22 hakkasin kahtlema, kas ma jaksan ikka 23:45 hakkavale seansile minna, aga ootamatult saigi kell juba pool südaööd ja ma vedasin oma kere linna. Sest, noh, PÖFF ikkagi ja Noel Fielding, ikkagi.

Kuna autorehv oli jälle tössi vajunud (nüüd teeb ka talverehv suverehvi ehk siis vajub koguaeg tühjaks), olin sunnitud tanklas külmetama ja mitu head minutit selle peale kulutama, seega jäin seansile hiljaks, põsed häbist punased – olin nüüd seesama külastaja, keda ma ise üldse ei salli.

Õnneks aga keegi tomatiga ei loopinud, kui sisse hiilisin ja sain kiirelt filmi sisse kaduda. Kauaoodatud “Bunny and the Bull”.

Rahvas naeris hästi palju jälle. Ma ei tea, mis värk, aga mulle ei tundunud peategelase õnnetus väga naljakas. Agorafoobse ja obsessiivkompulsiivse mehe käitumine oli kurb ja õnnetu ja küsimusi tekitav, mitte naljakas. Aga film keeras kiirelt ära mõnusaks tripiks, mida ka sisututvustuses lubati. Tripp oli lahendatud väga kiftilt ja stiililiselt huvitavalt, mulle meelisid pool-multikalikud stseenid. Nalja pakkus muidugi ka Crab King (või mis ta oligi nüüd) kiirketi pidev väljaujumine kõikjalt. Ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin ma peategelast armastama, vahepeal tundsin lausa füüsiliselt, et tahaks ta kaissu võtta ja öelda, et ta on normaalne ja armas.

Mingil hetkel hakkasin aduma, et film kerib aina lõpu poole, aga Noeli polegi veel olnud ja just sel hetkel, kui ma seda mõtlesin, tabasin ära, et oot, sel hispaania matadooril on VÄGA tuttav nina ja VÄGA tuttavad hullusilmad ja oi, küll ma siis niuksusin vaimustusest sisemuses, kui ma aru sain, et jajah, ongi Noel.

Aga siis läks asi pööraseks ning kui lõpuks selgus ka põhjus, mis peategelase aastaks oma korterisse oli aheldanud ja mis tal katuse ära sõidutas, hakkasin ma nutma. Pisarad lihtsalt voolasid ja voolasid ja ma ei suutnud end tagasi hoida. Ma kujutasin ette, kuidas ma ei tõusegi enam siit istmelt, vaid nutan tühjas kinosaalis hommikuni ja kuidas ma enam mitte kunagi ei suudagi olla ilma nutmata. Lihtsalt NII HINGE LÄKS ja nii kuradi kurb oli.

Lõpp oli ilus, oma natuke äraspidisel kombel, aga pisarad voolasid ikka edasi, nii et põgenesin kinosaalist esimesena, nägu märg ja silmad punased.

Ei, väga hea film oli. Raudselt läheb kuhugi esitoppidesse kirja. Ja nii kaunist ja hullu visuaali pole näinud “Fear and Loathing in Las Vegas” ajast saati, lihtsalt nii ägedalt olid need mälestusreisid lahendatud. (Või siis, mis on ka väga tõenäoline, vaatan ma lihtsalt liiga vähe filme.)

Jim Jarmusch ja “Seitse Maailma”

Määratlemata 5 Replies

Käisime eile lõpuks PÖFFilt süütust võtmas Evuga. Mõtlesin, et mis saaks olla süütusevõtmiseks parem kui Jim Jarmuschi film “The Limits of Control”. Ja ma istusin seal ja vaatasin ja olin natuke pahane PÖFFi külastajate peale, kes, nagu ma juba eelmisel aastal mainisin, sisse-välja voorisid ja mitte ei tahtnud õigeks ajaks kohale jõuda.

Lisaks niheles mu kõrval aina närvilisemalt üks vene noormees, kellel oli ilmselgelt kopp ees. Ja mul valutasid põlved, sest jalgu ei saanud sirutada.

Aga ma üritasin. Ma päriselt üritasin. Ma üritasin minna filmi sisse ja ma püüdsin aru saada ja ma isegi ei naernud nende kohtade peal, kus teised naersid. Kuigi, kui aus olla, siis tundus, et need teised naersid ainult sellepärast, et nad olid ka tüdinud ja neile tundus, et nüüd oleks koht, kus naerda.

Ja ma vaatasin seda peategelast ja mõtlesin: kas ta end pesema ei peagi? Kuidas ta suudab olla neis samades riietes terve selle aja? Kas ta vetsus ei käi? Kas ta muud peale espresso ei söögi?

Ja siis see tüdruk oli üsna kole, see häiris mind natuke, sest see oli nagu selline kunstlik koledus, ugly-betty‘lik hollywoodlik lähenemine asjale, et paneme suured prillid ette, lõikame awkward soengu ja nii on Suur Kuntst!

Aga siis ma üritasin veel. Vahepeal endale aru andes, et ma tõesti ei ole suuteline enam pikki filme ära vaatama, tähelepanuvõime on jäänud nii halvaks. Lihtsalt füüsiliselt hakkab halb, kui peab nii kaua paigal istuma, külm higi tuleb otsaette ja natuke meenutab suitsuvõõrutust.

Jõudsin koju ja mõtlesin veel filmi üle. Ikka ei saanud aru. Kas see tüdruk oli lõpus surnud? Kas see oli nagu mingi Matrixi värk? Aga mulle väga meeldisid kõik valitud kohad, tühjus ja tihedus, rongid ja maastikud, möödajalutavad inimesed, tuvid, see ümmargune maja (mis siin pildil ka on ja kus ma hullult tahaks elada) ja see raudvooditega maja ja… Ilus oli, visuaalselt. Puhas ja stiilne.

Aga süžeest ikka aru ei saanud nagu päriselt.

Ja siis mingil hetkel, vahetult enne uinumist, tõusis mu meeltesse järsku “Seitse maailma” ja kuidagi ootamatult, pauh!, oli kõik HÄSTI LOOGILINE. Muidugi ei suuda ma täna enam seda adekvaatselt seletada… Aga…

Maailmad. Kõik on psühholoogiline, kõik on su oma peas. Filmis oli üks lause – tsiteerin mälu järgi – “Mulle on vahepeal asjade peegeldused tõelisemad, kui asjad, mida peegeldatakse.” See kõik on ju tajude ja maailmade küsimus, millisesse sa tahad uskuda – kas sellesse, mida peegeldatakse, või sellesse, mis on peegeldus. Ja kui sa usud peegeldusse, siis kes ütleb, et tegu on peegelduse, mitte sellega, mida peegeldatakse?

Ühesõnaga, täpselt selline see film oligi. See tripp – ma arvan, et polnud juhuslik, et seal peyote‘t mainiti – on nii mitmeti tõlgendatav ja isegi on kahtlane, kas see üldse toimus või oli see ainult peategelase peas. Umbes nagu “Seitsme maailma” maailmad, millest mõned jäävad lugejate leida.

Ma arvan, et see on film, mida peaks vaatama koos hallutsinogeensete droogidega, näiteks mainitud meskaliini või millegi muu taolisega, mis Hispaania kõrbetega kokku läheb. Ja siis, ma olen täiesti kindel, ilmub sinna nii palju tähendusi ja kihte juurde, et ise ka ei usu.

Kes aga kaks tundi järjest filmi arusaamise nimel kinosaalis mediteerida ei suuda, neile ma seda filmi ei soovitaks.

“Seitset maailma” aga soovitan küll. Kõigile. (Ma ei tea, kas jõuan pikemalt kirjutada sellest, aga ma proovin.)

desktop

Määratlemata 5 Replies

Praegune desktop näeb välja selline:

desktop1

Varem olen oma desktope või desktopipilte näidanud siin, siin, siin ja siin. Maikuu omaga võrreldes on desktop saanud oluliselt puhtamaks, ma kasutan nüüd desktopile kleebitavaid post-ite, kuhu ma tööülesanded üles kirjutan ning nii kadus ka vajadus poolikuid ja töös olevaid faile desktopil hoida. Mõned kaustad on seal aga jätkuvalt, eriti need, millega ma ei oska midagi suurt peale hakata.

Ja eksortsismi-lindistus on senini kuulamata. Sest, noh, õudne on.

Mis tuletab meelde, et ma vaatasin vahepeal õudukaid ka. Käisime Sikiga Saag VI vaatamas – see polnud niiväga õudne, kuivõrd lihtsalt räme (ja all in all igav, sest nii palju oli kordust ja tagasivaateid, et nagu teemaarendust ja midagi uut filmis polnud). Siis vaatasin veel 2007. aasta versiooni “Paranormal Activity” filmist, mis ei olnud just üleliia originaalne, aga pani paar korda kriiskama küll. R-i jaoks oli näiteks tegu üsna igava filmiga ja umbes pool tundi pärast algust läks ta telekat vaatama (“No kaua ma jõuan vahtida mingite tüüpide koduvideot!”). Samal õhtul vaatasime veel koos ära ka filmi “[REC]”, mis oli – spoiler! – tavaline zombifilm kokkuvõtteks ja kuigi ma ikkagi vahepeal nägu peitsin ja vaadata ei julgenud, ei olnud see siiski päriselt minu teetass. Mulle ei meeldi väga veri ja koletised. See tähendab, ma võin neid vaadata, aga nad ei paku mulle suurt midagi. Õige õudukas peab tekitama aga pinevust ja närvikõdi ja kui üldse mulle miski meeldib, siis kummitused. Igas asendis, iga kujuga, aga kummitused. That’s the real spooky stuff! Võib-olla on see nii, kuna mul on lihtsam uskuda (ja ma usungi) kummituste olemasolusse kui zombide. Või siis lihtsalt on kõik see “Criminal Mindsi” vaatamine ajule hakanud ja veri, soolikad ja muu säärane ei paku mingit närvikõdi.

Desktopi pildi autor on aga David Domozych, selle leidsin siit ja pildil on ainurakne vetikas nimega Penium, keda (mida?) on töödeldud, vist, mingi mürgiga. Mu teadusingliskeel pole just kõige parem. Aga ta on ilus. Ja nummi. Vetika kohta.

Tuleb: “Tartu rahutused”

Määratlemata Leave a reply

tartu esikaas oige.inddNiikaua, kuni ma siin mõtlen, kas ja kuidas mult järgmine raamat peaks tulema, saab üht minu lühijuttu lugeda (teiste juttude hulgas) kohe ilmuvast novellikogust “Tartu rahutused”, mis, ma usun, on üks tore kogumik ja ma olen meelitatud, et kõigi nende austatud nimede seas oma Tartust rääkida sain.

Kes veel kirjutavad? Autorite hulgas on: Mehis Heinsaar, Sven Vabar, Kärt Hellerma, Piret Bristol, Maimu Berg, Vahur Afanasjev, Berk Vaher, Meelis Friedenthal, Marta Karu, Põim Kama, Ervin Õunapuu, Jaan Kaplinski, Urmas Tilga, Leelo Tungal, Anna-Maria Penu, Epp Petrone, Kristjan Sander, Katrin Ruus, Urmas Vadi, Tiit Aleksejev.

Esitlus toimub järgmisel reedel ja pärast seda peaks olema raamat kenasti poodides saadaval.

Kaja Tampere “Minu Soome”

Määratlemata 3 Replies

Ma olen pea kõiki neid minu-sarja raamatuid lugenud, mõne sünni juures rohkem olnud, teinekord natuke vähem… Nii et ma võin üsna julgelt deklareerida, et Kaja Tampere “Minu Soome” on neist mulle kõige rohkem meeldinud, kõige hingelähedasem…

(Epu Ameerika-raamatuid ma kusjuures ei panekski siia kõige-rohkem-meeldinud ritta, sest need on minu jaoks kuidagi hoopis eraldiseisvamad; ma ei saa Epu kirjutisi võrrelda teiste omadega, sest mul on endal nii palju isiklikke emotsioone nii tema kui tema raamatutega. Nii et on Epu “Minu Ameerikad” ja siis on teised “Minud”.)

Esiteks muidugi mõjutab kindlasti väga palju “Minu Soome” juures ka see, et kuna Kaja oli mu õppejõud, siis ma mäletan seda aega, seda raamatu algust – kuidas ta periooditi Soomes oli ja me meilitsi suhtlesime… Ja see minu viimane ülikooliaasta jäi ka tema viimaseks Tartu Ülikoolis, nagu ma nüüd lugesin. Ma ei tea, kas Kaja mind mäletab – neid tudengeid oli ju palju, aga mina mäletan teda väga hästi ja mäletan veel sedagi, et mingil hetkel ma igatsesin, et oleksin valinud lõputööks teise teema: sellise, kus tema oleks saanud mu juhendaja olla…

Aga nüüd raamatust. See erineb teistest minu-sarja raamatutest päris kõvasti. Ta on rahulikum, vähem-hoogne, vähem on dialoogi ja siuh-säuh olukorrakirjeldusi, rohkem on sisevaatlust, analüüsi, mõtisklusi… Ja see sobis väga hästi “Minu Soome” juurde: näiteks “Minu Hispaaniale” polekski selline rahulik stiil väga sobinud, usun ma.

Nii et juba stiil ja jutustamismood kandis edasi seda Soome Sisu. Ja vist esimest korda leidsin ma minu-sarja raamatust selliseid, kuidas nüüd öelda, tsiteeritavaid elutõdesid. No teate, selliseid lausejuppe, mis sobivad ka kontekstist väljarebituna kasutada. Mina olen väga palju Olulisi Raamatuid täisjooninud just nende elutõdede pärast. Ma ei taha sellega muidugi kuidagi arvustada teisi minu-raamatuid ja öelda, et seal polekski elutõde sees olnud. Ikka on olnud, igal omal kombel. Ja kõigist on olnud midagi õppida. Aga Kaja oskas kohe niimoodi öelda teinekord – ootamatult, hästi, ja kümnesse.

Näiteks:

Tasub ära kannatada see rõõm, mida teine sinuga jagada soovib.

*

Kodumaad armastatakse teistmoodi. Kodumaa võib olla kõige inetum ja hädisem paik maamuna peal, kuid kui see on kodu, on ta ikkagi armas. Selleks aga, et ükskõik kus maailmanurgas hakkama saada, tuleb seda paika armastama hakata.

*

Ja kui teine inimene muretseb, siis peab sellest murest lugu pidama ja seda vähendama.

Need on vaid mõned lausekatked, mille kiirelt sirvides praegu üles leidsin. Aga jah, “Minu Soome” puudutas mind millegipärast rohkem kui mõni teine minu-raamat. Aga samamoodi nagu iga teine minu-sarja raamat, pani ta tahtma mind KOHE autosse istuma ja KOHE sinna sõitma, et ise seda kõike kogeda ja näha. Ja nüüd mõtleme me siin kodus päris tõsiselt, et võiks suvel ikka minna Soomet avastama. Kõiki neid järvesilmi ja padrikuid ja skulptuure ja muuseume.

Ja muidugi tekitas see raamat mus sügava igatsuse akadeemitsemise järele ja pani enda peale natuke pahandama, et no miks ma siis rohkem ei pingutanud ja et miks ikka see magistriõpe mul juba lõpetatud pole ja nii edasi.

Aga jah, “Minu Soome” oli väga-väga mõnus lugemine. Kaja oskab jälgida ja analüüsida ning ka inimeste vigu üles märkida, ise seejuures õel olemata. Ning kindlasti aitab see raamat kummutada stereotüüpe, mis ka minusse tugevalt juurdunud on.

Aitäh, Kaja! Ma loodan, et lisaks akadeemilistele tekstidele kirjutad sa veel kunagi midagi “pehmemat”. Ja kõik sinu blogid tuleb nüüd ka ükshaaval RSS-lugejasse panna.

/

Ahjaa, üks mõte tuli veel meelde. Ehk oli “Minu Soome” hingelähedasem ka seetõttu, et Kaja on saarlane? Ta raamatus avaldas mõtte, et saarlastel on tugev kodu- ja identiteeditunne… Ja mina, ise vaid veerandilt saarlane, rõhutan seda alati uhkusega. Et kuidagi võibolla see “üks Saare veri”…?