Mulle meeldivad kõrvarõngad. Mul polegi praktiliselt mingeid muid ehteid peale kõrvarõngaste, paar kaelavärki on ka. On aegu, kui mul on olnud prosse, kuid ka need on kaduma läinud. Aga kõrvarõngad, see on mu tõeline armastus. Kummalisel kombel ei viitsi ma neid iga päev kanda, sest mul on tunne, et peaks need justkui pidupäevadeks jätma. Aga pidupäevi on ju aina vähem, nii et peab vist ikka endale selle naiseks olemise kombe külge harjutama ja püüdma vähemalt hommikuudus meeles pidada, et võiks kõrvakad külge riputada. Nägu ma ju niikuinii teha ei viitsi (see jääb pidupäevadeks).

Olen sõltuvusse sattunud Silja käsitööst, mida ta pakub supersoodsa hinnaga ja kõik tema asjad on lihtsalt megailusad. Tema käest olen saanud rõngad, mis pildil numbritega 1, 2 ja 3. Esimesed, kilpkonna omad, tellisin juba mõni aeg tagasi, täna sain kätte metallipusad (mis said kohe mu lemmikuks) ja pildil küll natuke kehvalt näha valged merekarp-rõngad. Kuna Silja töötab mulle üsna lähedal, siis on mul praktiliselt kojutoomisteenus, nii et ma arvan, et jään uhkusega tema püsikliendiks ja soovitan tema käsitööd julgelt teilegi. Ainult ärge mult kõige ägedamaid asju eest võtke:)

Number neljad ehk läbipaistvad karukesed leidsin eile postkastist (olin juba unustanud, et need tellisin ja pidin kreepsu saama, nähes postkastis saatjanimeta ümbrikku – paranoia hakkas kohe hoogsalt tööle) ja need saatis mulle moeblogija Merily (Sequin Magazine), kellel ka on oma netipood. Peamiselt müüb ta seal küll rõivaid ja muud garderoobikraami, mis pole küll minu maitse. I mean, tema riided on TEMA seljas ilusad, kuid esiteks ei läheks mulle need iial selga ja teiseks ei oskaks ma neid vist kunagi nii ägedalt välja kanda. Karukõrvarõngad pole ilmselt tema enda tehtud ja ma päriselt ei tea, kust need pärit, aga nad on nunnud ja näevad välja nagu kummikommid.

Varem olen ma ehteid tellinud ka Little Shop of Horrorist, mille omanik aga kahjuks enam viimasel ajal väga aktiivne ei ole. Sellegipoolest olen temalt saanud imelised pikad rippuvad punase-mustakirjud kõrvarõngad, mida ma olen miljon korda Underisse ära kaotanud ja alati tagasi saanud. Lisaks sain temalt ka fimost kollased pardikesed, mis läksid kaduma. Ta lubas mulle küll uued teha, kuid ootan senini.

Ahjaa, ja muidugi ei saa unustada Britti, kelle Pastries By Britt on ka väga armas poeke. Just tema tegi mulle pulmaehted, mida senini piltidelt heldimusega vaatan.

Üleüldse igatsen ma, et mul oleks korralik ehtekarp (nb! christmas present alert!), kuhu kõik oma väärtuslikud kõrvakad panna. Praegu on mul vaid erinevad kausid, mille äärte külge ma kõrvarõngaid riputan ja seetõttu nad mul alati kaduma lähevadki.

Ja Etsysse ei julge ma enam viimasel ajal üldse vaadata, sest sealt tahaks tellida KÕIKE, alates ehetest lõpetades patjade ja arvutikaupadega. Käsitöö on ikka ilgelt cool, kunagi ma õpin ise ka midagi tegema. Ausalt.

Mõne “Minu…”-sarja raamatu tulekut ootan ma väga, näiteks oli nii Londoniga. Teist nagu ei teagi oodata, sest sa ei tea sellest riigist eriti midagi või kui tead, siis puudub sul igasugune arvamus ja – ka igasugune lootus-ootus raamatu suhtes.

“Horvaatiat” asusin lugema täiesti ootuste ja eelarvamuste vabalt. Me oleme kunagi plaaninud Horvaatiasse minna – see oli vist 2007. aasta jõulude paiku. Aga siis ei viitsinud me ikkagi nii kaugele bussiga uhada ja jäime pidama Slovakkiasse. Hea oligi, et tookord ei läinud, siis tabasid Horvaatiat sajandi suurimad lumetormid.

Ka ei teadnud ma midagi autorist, ma polnud tema nime kunagi kuulnud ja mulle valmistas natuke nalja ta liitnimi. Nüüd tean, et seda ei hääldata mitte Suu-Peika, vaid Suu-Peitsa. Ja nüüd teeb vähem nalja, pealegi, kes olen mina, et naerda, proua LAMP-JÕGI eksole.

Aga ikkagi tahaks ma teada, kas sõnal peica on horvaadikeeles mingi tähendus ka.

Aga raamatust.

“Minu…”-sarja autoritega (ma esindan siin, eks, ENDA arvamust, mitte pole kirjastuse esindaja) on teinekord nii, et nende kasvuvalud võõras riigis peegelduvad raamatus eriti valusalt välja ning raamatust saab äärmiselt negatiivse emotsiooni: küll on riik, küll selle elanikud, toit, elamistingimused, bürokraatia jne pahad ja halvad. Ja nii jääb pärast lugemist suhu väga vastik maitse, isegi, kui kirjutaja on osanud sõnu seada. Suhtumise küsimus noh. Ei hakka siinkohal näiteid tooma, küll olete isegi vast märganud seda.

Aga “Horvaatiaga” oli hoopis teistmoodi. Natuke meenutas mulle “Londonit”, just oma soojuse ja südamlikkuse tõttu. Sigridi suur armastus looduse vastu paistis välja igast sõnast ja tema teksti oli tõesti nauditav lugeda. Ka paistis igast sõnast välja tema armastus selle kummalise ja kauge riigi vastu, millest me suurt ei tea. Aga võiksime teada. Ja selles suhtes on “Minu Horvaatia” väga hea sissejuhatus.

Isegi negatiivsed kogemused, näiteks suhe ühe vabatahtlikuga, kellega nad lihtsalt ei klappinud, on kirjeldatud ilma kibeduse ja õeluseta, mida kahjuks sageli teiste autorite kohta öelda ei saa. Kuigi, tuleb tunnistada, naistekakirjanikuna ja inimesena, kes liiga palju sarju ja filme vaatab, ootasin ma koguaeg, et mingil hetkel tuleb välja, et just selle vabatahtlikuga hakkab neil lõpuks armuleek lõõmama. Noh umbes et vihast armastuseni on üks samm.

Kui üldse millegi üle vinguda, siis selle üle, et üsna segaseks jäi see, miks siis ta ikka horvaadist mehe võttis. Ma saan aru autori tahtest mitte oma eraelust väga kirjutada, aga mõne kondi oleks võinud lugejale siiski visata… Näiteks kasvõi ära mainida, kus riigis nad lõpuks abiellusid (ja kui Horvaatias, siis oleks võinud ju ka selle riigi abielupoliitikast rääkida!).

Mul on kirjastuses üks püsiklient, väärikas eas daam, kes ütleb alati, et eelistab neid “Minu…”-sarja raamatuid, kus on rohkelt loodusekirjeldusi, sest tema endise bioloogina tahab just teada saada võõraste riikide floora ja fauna kohta. Temale “Horvaatia” kindlasti väga meeldiks – ja meeldis mulle ka. Sigridi suhe loomadega on miski, mis on mulle tuttav. Ka mina olen peenikestel jalgadel vabisevaid lambatallesid lutipudelist söötnud ja neid sülle krabanud, pealegi olen ma ju see tšikk, kes iga elava asja kohta “Tupsu!” karjub.

Keele üle saaks natuke vinguda, näiteks oli ühes kohas “peale lõunat”, mis ajab mul ihukarvad püsti (kuigi vist praegu on peale juba pärastiga võrdsustatud, BASTARDS!), ikka võiks kirjasõnas olla “pärast lõunat”…*

“Horvaatia” oli nagu palsam, tegi hinge ja meele heaks. Soovitada julgen küll. (Ma tean küll, et ma soovitan vist peaaegu kõiki neid raamatuid, millest blogis kirjutan, aga pange tähele, kui palju ma kirjutamata olen jätnud!)

/

Muide, Sigridiga saab juttu ajada ning kauneid Horvaatias tehtud pilte imetleda juba homme kell 18, Tartus, Lutsu raamatukogu neljanda korruse saalis. Tallinlased saavad minna aga neljapäeval kell 18 algavale “Minu Horvaatia” ja Dagmar Raudami “Minu Gruusia” ühisesitlusele, mis toimub Balti jaamas, restoranis Travel.

—

*Jap, ma tean küll, et kirjutan “koguaeg” ja “kasvõi” kokku, aga teen seda teadlikult, sest minu meelest on nii palju õigem. Mhmh, selline ma olen, PARADOKSAALNE.