Ja ongi poodides! Kaas mulle endale täitsa meeldib ka, ei ole midagi öelda:)
Esitlust on oodata millalgi juuli teises pooles, või äkki teen nii, et välgukiirusel organiseerin esitluse juuli esimesse poolde:) Kes teab, kes teab:)
Tag Archives: awesome
Varsti tuleb mu raamat ju välja!
Ma olen mingi sada aastat mõelnud, et nüüd, jah NÜÜD ma kirjutan sellest, kuidas ma lõpetasin mingi aeg tagasi juba käsikirja ja kuidas raamat läks trükki ja tuleb trükisoojana välja 30. juunil, aga ma ei tea, miks ma kuidagi selleni jõudnud ole. Tööd ja kooli vist on liiga palju.
Igal juhul, eelmisel sügisel hakkasin ajakirjale Naised kirjutama järjejutuna “Kortermaja”, mis lõpuks kujunes raamatuks. Ja – if I may say so myself – kujunes lõpuks vaat et parimaks raamatuks, mis ma seni kirjutanud olen.
“Kortermaja” ülesehitus on lihtne ja geniaalne. On kuskil nimetus Eesti linnas üks paneelmaja ja iga peatükk on sisevaade erinevatesse selle maja korteritesse. Ja nagu neis kortermajades kipub olema, on need lood vahel kurvad, vahel naljakad, vahel natuke pöörased, vahel igapäevaselt lihtsad. Saab nalja, saab kummitusi, saab seksi ja alkoholi, saab südamemurdmisi ja alguse saavad uued suhted. 24 korterit, üks kodutu, kes elab keldris ja üks vastasmaja korter – täpselt nii palju või nii vähe erinäolisi lugusid, mida ühendab see üks kortermaja.
Kirjutada oli seda mõnus. Iga nädal üks peatükk, sageli tuli inspiratsioon #naistejuttudest või elust enesest. Mõnes loos olen sees ma ise natuke rohkem, mõnes on sees mõni mu sõbranna või sõber, mõnes aga ammu aegadehämarusse vajunud inspiratsioonikild, mis nüüd elule sai puhutud. Lood on ju kõik meie ümber, tuleb vaid osata neid näha ja suuremaks kasvatada!
Üle pika aja mõtlesin, et võiks teha ka väikese esitluse. Sõbrantsid pakkusid, et “Kortermaja” peaks esitlema kindlalt sellises kohas nagu Elutuba, aga ma ei ole ise seal isegi kordagi käinud. Muidugi, ka minu esikas tuleb juulis, katsume Malluga neid mitte samale ajale sättida, aga on ilmselge, et tema oma tuleb suurema meediakäraga:) Aga mina mõtlen, et äkki olekski vahva teha selline oldschool raamatuesikas, mis ajakirjanikke harva huvitab, aga kus saaks kohtuda lugejatega, võtta paar klaasi veini, lugeda ette mõned lõigud, anda autogramme… Mis te arvate? Oleks keegi teist tulemas? Sest kogu see esika korraldamine on tegelikult vahva, aga muidugi kõva energiakulu ja teades mind, suudan ma kindlasti enne seda saada miljon breakdown of the närvi.
Esimene on muide loomisel – ma nimelt ei näinud enne trükkiminekut kaant! Oh õudust ja oh õõva, on vaid üks raamat, mis on niimoodi mul välja tulnud ja see oli “Seiklus neljale”, ühtlasi on tegu ka kaanega, mis mulle endale kõige vähem meeldib… Nii et ma olen väga ebalev, et mul sõna ei lastud sekka öelda, aga kirjastaja lubas, et see tuleb ÜLIÄGE, nii et ma pean tema sõna usaldama.
Niisiis on midagi juulis oodata:) Tegu on suurepärase suvelugemisega, luban! Muidugi, tuleb arvestada, et tegu on žanriga, mis mulle endale kõige enim raamatu kujul naudingut pakub – lühijutud, mis on justkui seotud ja justkui ei ole ka. Samas, ma lugesin hiljaaegu “Mullast oled sa võetud”, maalugude kogumik eri autoritelt, ja kuigi see algas paljulubavalt, läks lõpus tase ikka täitsa käest (või pigem ei ühtinud minu maitsega). Aga noh, kui on üks ja sama autor – mina – siis sulle kas meeldib või ei meeldi, kas pole?
Samas ma ise tunnen küll, et olen tugevalt suutnud need lood leida, kirja panna ja kokku sobitada. Lõpptulemus üllatas mind ennastki.
Ja ma olen ENAM KUI KINDEL, et niipea, kui mul trükisoe raamat käes, tabab mind sünnitusjärgne depressioon ja ma arvan, et tegu on halvima asjaga, mis maapeal iial kirja pandud. See juhtub ALATI.
Õnneks see möödub:)
Niisiis, ootan teie mõtteid esitluse kohta!
June soundtrack: About a Boy Special
Esiteks pean ma ütlema, et viimasel ajal kuulan ma väga palju eesti muusikat. Seda muidugi peamiselt Lemmiku pärast, muusikuga kooselamise eripärad. Mõtlesin, et eesti muusikast peaks eraldi muusikaposti tegema. Ma olen nüüd aru saanud, et kuigi ma olen kuulanud eesti muusikat varemgi, on see harva olnud eestikeelne. Imelik.
Nii, aga juunikuu lemmikud mujalt maailmast tulevad peamiselt tänu ühele sarjale – Nick Hornby samanimelisel raamatul põhinevale sarjale “About a Boy”. Päriselt, vaadake seda! See on NII HEA. Ja seda pikendati ka, nii et on, mida sügisel oodata.
Esimene lugu on Brett Denneni “Comeback Kid (That’s My Dog)”, mis on ka sarja tunnusmuusika. Kas te olete kuulnud mõnusamat pick-me-up lugu? Kindlasti olete, aga see on kindlasti mõnusate pick-me-up lugude hulgas esimese viie hulgas!
Brett Dennenil on suisa mitu plaati ja ma kuulan neid praegu. Pole veel mõnd teist lugu leidnud, mis sama mõnna oleks, but I keep on searching. Dennen on USA laulja, kes on muide 39aastane. Hämmastav. Kas punapead vananevad kuidagi teistmoodi?
Järgmine lugu sarjast, mis hingekeeltel mängima jäi, on Rivvrs “I Will Follow You”.
Rivvrs on San Fransisco muusik, kelle debüütalbumit lubatakse selles augustis. Ausalt öeldes: ei jõua oodata!
Ja viimane lemmiklugu sarjast “About a Boy” on Whitley “Lost in Time”.
Whitley esinejanime taha peitub muusik Lawrence Greenwood Austraaliast ja see on kõik, mida ma temast hetkel tean. Aga ma arvan selle ühe loo põhjal, mis mulle nüüd megalt meeldib, et tasub silma peal hoida. Mis on sinu praeguse hetke lemmiklugu?
Kolmkümmend seitse kuud
Mu kallis,
täitus su kolmekümne seitsmes elukuu. Viimase nädala ja natuke peale oleme me veetnud rämeköhaste, tatiste ja kohati palavikustena koduseinte vahel. Ära saa must valesti aru, ma ei armasta midagi rohkem, kui päevad läbi voodis vedeleda ja lõpuks MITTE MIDAGI teha, sest semestri lõpp oli ikka üsna kurnav ja ma ootasin pikisilmi, millal see ükskord läbi saab ja enam jooksma ei pea.
Aga tänaseks hakkan ma üsna mõistust juba kaotama. On fantastiline, et see voodis vedelemine üldiselt töötabki, et sa oled piisavalt suur ja leidlik, et endale koduseinte vahel päevade viisi tegevust leida. See küll tähendab, et kõik kohad on täis mänguasju (või lihtsalt asju), mida ma jõudumööda kokku püüan korjata, aga kasu pole sellest suurt midagi, sest järgmine päev algab kõik otsast. Sellegipoolest olen ma lõpuks puhkamisest ja köhimisest ja pisikestest jalgadest, mis mu otsas trambivad ja pisikestest kassikäppadest, mis mu otsas ronivad, täi-est-iiiiii väsinud. Mul endal on aga tervis päev päeval halvem, mis tähendab, et isegi kui eile tundus, et täna võiks juba välja minna, on see hoopis kaasa toonud järjekordse päeva koduseinte vahel.
Ja sa oled ainult natuke olnud võimatu, peamiselt ei saagi sulle midagi süüks panna, sa oled imeline 3aastane, päriselt. Ainult et minul jääb kannatust sinu jaoks kohati väheks, sest selle nädala jooksul olen ma pidanud läbi elama korduvalt ja korduvalt selliseid dialooge:
“Mis see on?”
“See on kapp.”
“Miks?”
“Sest on.”
“Aga mis see on?”
“See on sahtel.”
“Miks?”
“Et sinna asju panna.”
“Emme, mis sa teed?”
“Pannkooki.”
“Miks?”
“Aga ise sa ju tahtsid?”
“Miks?”
“No sa ju tahtsid!”
“Miks?”
“No ju sulle maitseb.”
“Mis?”
“NO JU SULLE MAITSEB.”
“MIS?”
“Oeh.”
“Miks?”
“Las ma teen nüüd neid pannkooke.”
“Miks?”
“Sest sa ju tahtsid…”
Sul on korraga peal nii “miks?” kui ka “mis?” faas, mis tähendab, et sa PIDEVALT küsid ja küsid ja küsid. Õnneks sa vahepeal ka jutustad ise pikemalt ja su väljendid muutuvad aina värvikamateks ja humoorikamateks. Näiteks jäid sa eile mu kõhu peal lõunauinakusse, keerasid end kuidagi tagurpidi ja kui sa ärkasid, olid mattunud tekkide ja patjade alla.
“Ma ei saa… ÜLDSE KUNAGI liigutada!” viiksatasid sa meeleheitlikult. Kui ma su istukile aitasin, teatasid sa “No tere hommikust!” sellisel toonil, et ma peaaegu ootasin, et sa pööritaks silmi.
Üldse paistab, et su maailmasse on lisandunud ülivõrded. “Ma ei näe KUNAGI MITTE MIDAGI!” teatad sa, kui ma istun diivanile nii, et sa hetkeks telekat ei näe.
“Ma ei taha ÜLDSE MITTE IIALGI pissile!” teatad sa, kui ma küsin, kas sa pissil käisid.
“Ma ei saa ÜLDSE MITTE KUNAGI kommi!” ütled sa nördinult, kui ma ütlen, et toon poest äkki hoopis küpsist.
Ahjaa, ja sõnad “äkki” ja “näiteks” on ka su lemmikud, eriti siis, kui sa ise küsid ja ise vastad.
“Mis see oli?” pärid sa ärevalt.
“Ma ei tea.”
“See oli näiteks kass!”
või
“Kas paneme riidesse?”
“Äkki paneme!”
Peale selle meeldib sulle tohutult laulda ja ise laule luua. Vahel ei koosne need sõnadest, vahel koosnevad. Eriti meeldib sulle kaasa laulda ja etendada “Family Guy” alguslugu, eriti seda kohta, kus nad laulavad lõpus: “He’s – a- family – guuuuuuuy!” Siis ajad sa käed laiali ja hõiskad kaasa: “GAAAAAAAAAAIIIII!”
Lisaks oled sa avastanud vandumise humoorikuse ning kuna ma püüan oma keelt seetõttu rohkem kontrollida, on su sõnavaras sellised “vandesõnad” nagu “Mittus!” ja “Joppenpuhh!”. Ja su vaieldamatu lemmik on “Nädalalõpp Kanal 2-ga” saatest nähtud Ott Sepa sketš, kus ta hüüdis: “Sina ole vait! Ja sina ole ERITI VAIT!”
Ainult et sinu versioonis on see “Sina ole vaip! Ja sina ole ERITI VAIP!”
Oeh, peab ütlema, et keele kontrollimine on üks tüütumaid asju, mis ma olen pidanud selle titenduse juures läbi tegema. Lisaks rasedusele, sünnitamisele, imetamisele, unetutele öödele, sünnitusjärgsele depressioonile ja potitreeningule muidugi.
Sel nädalal veedad sa suure osa ajast oma Saaremaa vanaema juures, sest emmel on hädasti breiki vaja. Usu, ühel päeval sa mõistad, mida see täpselt tähendab ja et see pole kuidagi seotud sellega, kui väga ma sind armastan. Täiskasvanud lihtsalt peavad vahepeal tegema täiskasvanute asju. Ja ma juba tean, et sel hetkel, kui ma üksinda Saaremaalt tagasi hakkan sõitma, igatsen ma juba sind nii kohutavalt, et olen valmis vastama miljonile järgmisele “miks”-küsimusele.
Aga seda rõõmsam on sind kindlasti pühapäeval taas jälle oma kaissu haarata.
Armastusega,
emme
(miks?!)
miks mu lugejad on lahedad
Aitäh kõigile, kes te mulle paroolisooviga kirjutasite, loodan, et kõik on nüüdseks mult ka vastukirja saanud. Ja kui mitte, siis kirjutage uuesti, mul siin võibolla läks massi haldamine käest.
Ja ma tahtsin teile kõigile öelda, et te olete megahüpersuperägedad! Aitäh teile kõigile, et te olemas olete, päriselt.
Selle pildi saatis üks mu lugejatest, kommentaariga, et kui keegi mulle liiga teeb, siis ta asub minu nimel sarnasele ründele. Rawr-rawr! RAWR!
Kas pole mitte kõige nunnum asi maailmas?
slow summer days
Laupäeval oli mul viimane arvestus, täna esitasin viimase kodutöö ja lõpuks on kevadsemester lukku pandud. Jääb veel hinneteootus ja ÕISi pidev refreshimine, et näha, kas ma ometi milleski läbi ei kukkunud. See teadmine ongi vist kõige nõmedam, et ei ole päris kindel, kas võib juba rõõmustada. Aga KUI ei kukkunud kuskil läbi, siis on mul punkte vööl kirjas isegi natuke rohkem kui tarvis, sest noh, talvel ühe ainega läks kehvasti, aega ja närve polnud, mingi eluhorror sõi vist kõik ära.
Imelik tunne on, et enam ei peagi nagu hull mingit logistikat korraldama, juukseid kitkuma lapsehoiu pärast ja sente lugema, kust linnasõitudeks ja rongi- ja bussipiletiteks raha leida. Nüüd võib rahulikult taanduda Klõuga mändide vahele või tulla hoopis maale maapakku, nagu sel nädalavahetusel. Mila jookseb päevad läbi trikoos ringi, vahepeal teeb basseinis vahepeatuse ja siis jätkab oma tähtsate asjade ajamist. Übermõnus on. Kergendus!
Ja samas, ma ei tea, kas ma olen kirjutanud, kui väga äge on see, et ma just nüüd ja praegu ikkagi magistrisse läksin. Kuivõrd rohkem oskan ma neid teadmisi, mida ma koolist saan hinnata! Ja kuivõrd hea on see, et mul on nii palju erialast tausta ja kogemusi, et ma saan kõik õpitu kuhugi reaalsesse pilti juba paigutada, kuidas see, mis ma olen teinud, toetab mu õpinguid ja mu õpingud toetavad seda, mida ma teen. Ma kindlasti ei oleks magistrit nii väga hinnanud, kui oleksin otse bakast sinna läinud.
Kohe on maikuu läbi ja siis hakkab mõnus-mõnus juuni, täis reise ja puhkust ja jaane ja Saarlandi. Ära jõudsin oodata, kuigi vahepeal tundus, et see kõik on veel nii hoomamatus kauguses.
Mis veel? Muusikapost tuleb ka varsti, üle pika aja! Sest nüüd on mul aega ka kirjutada mujale kui lõpututesse koolitööfailidesse. Peaks kokku lööma, mitu tähemärki selle õppeaasta jooksul kokku trükitud sai. Ma arvan, et neid oli päris hea hulk.
Aga siiski, ülimõnus. Kõik on ülimõnus. Sel aastal tuleb suvi teisiti. (Aga tuli ta ju teisiti ka eelmisel aastal:)
Kolmkümmend kuus kuud
Mu kõige kallim,
täna hommikul kolm aastat tagasi nägid sa ilmavalgust. Oli 2. mai 2011, kell polnud veel 11 saanud, ja järsku olin ma EMA.
Ma mäletan, et kolm aastat tagasi umbes samal ajal, kell lähenemas südaööle, lebasin ma haiglavoodis, sina pampu mähituna minu kõrval, palatiukse kohal põles öötuli ja ma püüdsin kuidagi kõike seda hoomata, kõike seda endasse hingata, et nüüd on teistmoodi.
Naljakas, et ei tundunud teistmoodi. See kõik oli kõige loomulikum asi maailmas. Oh, muidugi, polnud absoluutselt midagi LOOMULIKKU selles, et mu sabakont oli – tundus nagu – kildudeks, et kõik need imetamiskatsed panid mind valust huilgama ja et ma enam polnudki igirase. Aga muus osas, jah, kõik muu oli loomulik. Et nüüd oled sa päris ja sa oled olemas ja nüüd hakkab elu olema hoopis teistmoodi.
Sa oled mu päevade armastatuim kaaslane, ma läheks isegi niivõrd sentimentaalseks kui et ütleks – sina oledki mu päike, mu põhjus ärgata, kui ärgata ei suuda, mu põhjus elada, mu põhjus mitte alla anda, isegi kui vahepeal on tunne, et ei suuda. Sa oled mulle andnud mõõtmatult palju rohkem, kui ma iial oskaks sõnadesse panna. Puhtalt teadmine, et sa praegu teises toas magad (“Head ööd, kallis!” hüüdsid sa mulle), annab mulle põhjuse tõmmata järgmine hingetõmme. See täidab mind meeletu rahulolu, kindlustunde ja armastusega, see et sa oled lihtsalt olemas.
Ja sa aina muutud, kasvad mu silme all kiiremini, kui suudan tabada. Ühel õhtul näiteks küsisid sa mult enesekindlalt: “Sina oled Dagmar Lamp, jah?” Selle peale hakkasin ma naerma ja ei osanud mitte midagi kosta, sest, noh, olgem ausad, ma siiski püüan end sulle emmena pigem tutvustada. Aga tuleb välja, et mu salaidentiteet on nüüd paljastatud! Sa oled spy in the making!
Sa oled nii naljakas muide ka. Ja kõige ägedam kõige selle juures on, et sa ei tee mitte ainult mind õnnelikuks, sa teed enda ümber väga palju teisi inimesi õnnelikuks. Naljakas, kuidas üks inimene seda suudab, kas pole? Ma loodan, et kui sa kunagi seda kirja loed – ma ei tea, millal see võib ju olla – oskad sa vähemalt natukenegi seda ette kujutada või annab ehk see teadmine sulle uut jõudu, kui seda parasjagu vaja peaks minema. Sest me kõik kipume vahel unustama, et me oleme olulised, et me oleme väga paljudele inimestele olulised. Et meis kõigis on see põhiloomus, see sügav toores elusolemise rõõm, mis nakatab kõiki, kes lähedusse satuvad. Et me kõik oleme mingitel hetkedel oma elus kellelegi need inimesed, kes lihtsalt olemasolemisega teevad maailma paremaks.
Ma ei tea, kes sinust saab. Ma ei suuda isegi ette kujutada, milline oled sa aasta või kahe pärast – umbes nagu väga raske on meenutada, milline pamp sa seal haiglas täpselt olid. Aga ma loodan, et sinu tee jätkub sarnaselt – et sa oled siin maailmas selleks, et seda paremaks muuta. Ükskõik, mis viisi sa selleks valid, ma olen alati sinu poolt. Ma luban, et ma teen kõik, et sul oleks hea, et sa sirguksid nii, et su tiivad poleks kärbitud. Ma loodan, et sa oled jätkuvalt edasi sama uudishimulik, sama püsiv ja püsimatu, sama rõõmus ja vahel ka kurb, sest kurbust peab ka õppima. Mul on hea meel, et sa mind nii piiramatult usaldad ja ma proovin mitte iialgi seda usaldust murda. Ma armastan neid meie õhtuseid jutuajamisi, kui tuled on juba kustus ja me arutame selliste elutähtsate teemade üle, nagu näiteks miks Valge Kass just praegu otsustas mängida, kas Kuu magab samal ajal kui Päike, kas papa saab peagi terveks, kas me lähme peagi jälle kalale, millal rongid tuduvad, kas jõulud on veel kaugel ja kas hommikul saab küpsiseid.
Ma armastan sind ka siis, kui mulle tundub, et sa ajad mind natuke hulluks, kui ma mattun süütunde alla, et ma ei oska alati käituda õigesti ja piisavalt kannatlikult. Siis armastan ma sind eriti, aga natuke valusalt, nii et tahaks nutta. Pettumustundest enda vastu – sest ma tahan olla parim ema maailmas, aga ma olen vaid lihtsalt ema. Lihtsalt ema. Sinu ema. Nii hästi kui oskan, vahepeal natuke halvemini hakkama saades.
Aga siis sa tuled ja ütled, et sa armastad mind. Ütled: “Sa oled mulle nii kallis!” ja teed mulle musi või silitad pead.
Ja ma mõistan, et lihtsalt ema olemine ongi piisav. Rohkem ei saagi ma midagi sulle pakkuda.
Ja sellest piisab täiesti.
Armastan sind lõputult, mu armas sünnipäevalaps,
sinu ema
(see ebatäiuslik ja lihtne)
Külalispostitus Naabrinaiselt: Eso ja Rats
Muide, eelmisest Naabrinaise külalispostitusest on möödas täpselt aasta. Terve aasta pole te tema tarkusesõnu lugeda saanud, parandame nüüd selle vea!
Eso ja Rats
Ausõna, ma ei ole iial olnud inimeste vaimse arengu vastu. Ikka poolt. Seda eriti olukorras, kus meid ümbritsevad suures osas väga väiklased ja rumalad inimesed. Loomulikult on vaja olla vaimselt terve ja ennast harida, et vastu võtta elu just sellisena nagu see on, ja jääda meeldivaks inimeseks. Jah, ma usun, et inimeste mõtetes on kinni kogu maailma peetused. Kuid sellises võtmes vaimse arengu viljelemine ja presenteerimine, nagu meid praegu ümbritseb, ei ole enam ammu tervislik.
Esoteerika on tore. Väike Eso igas päevas sügava hingetõmbe, enese sisse vaatamise, tasakaalutreeningu või loomatapuvaba eine näol on ju igati tervitatav, aga kuhu kaob Rats? Kas ratsionaalsus peab ilmtingimata tegema ruumi Esole ise koomale tõmmates?
Millal see juhtus, et on täiesti okei kasutada oma igapäevastes otsustes inglite abi ja sellest rääkida nagu igasugusest muust materiaalsest konsultatsioonist ning mis veel hullem, viimastest täielikult loobuda? Millal hakkas inimestele tunduma, et kastepiisk ristikul on samaväärne toit nagu minestrone ning seda võib vabas vormis ja mahus soovitada ka kõikidele teismelistele? Miks on nii, et lapsed sünnivad kodudes, jäävad süstimata ja toituvad peaasjalikult mahedast valgusest, sest ühtäkki on kõik pädevad tegema kõiki otsuseid vaid omaenda valgustusest kantuna, reaalse materiaalse maailmaga kokku puutumata? Ja Rats istubki ainult üksikute peas, kes siis (tembeldatuna küll süsteemi orjadeks) seda maailma toimivana hoiavad.
Eso ütleb, et vabasta oma mõtted, siis tuleb raha ise sinu juurde ja sa saad süsteemist vabana õnnelikult elada. Loomulikult on see nii, et kui sa vabastad oma mõtted, siis sa oled vaba tegutsema ja töötama, vaeva nägema ja saavutama ja ka rikastuma, kuid Eso millegapärast ei maini seda töö ja vaeva osa. Kust see materiaalne õnn siis tuleb? Ratsilt?
Eso ütleb, et anna ennast kristallide või inglite või hõbekorallide kätte, hoia eemale rahaahnest ja kallutatud meditsiinist, ja sa tervened. Jah, loomulikult on haigused inimeste mõtlemisega seotud, eriti kui me räägime ennetusest, kuid milleks vastanduda meditsiini-Ratsiga?
Terve mõistus võiks ju näha kõiki neid inimesi, kelle haigused ei oleks meditsiinita mitte ainult ravimata, vaid ka avastamata. Kas kõik Esod oleksid valmis loobuma inimestest nende ümber, kelle kopsupõletikke Rats antibiotsidega ravinud on või kõikidest nendest imikutest, kes elustatakse allakilosena, ning kes peavad seetõttu küll kuid kuvöösis lebama, kuid täiskasvanuna vaid prille kandma? Ja kõikidest nendest noortest, keda metallostesüntees on pärast liiklusõnnetusi kõndima aidanud? Et Eso küll, aga pärismaailmas toimuvad pärisasjad, mida peavad ja saavad lahendada pärismeetodeid kasutavad pärisprofessionaalid – milleks seda eitada? Asi ei ole valgustuses, võibolla pigem vastandumises. Võti on ju metoodikas, kuidas olukordadele läheneda, sel juhul oleks jällegi Rats see, kes aitaks.
Kadunud on see terve mõistus, mis ei tegele kogemustega eelmisest elust ja ei kasuta neid vabandamaks välja ebaadekvaatset käitumist just tänases hetkes. Rats, kes võtab vastutuse oma elu eest, on vähemuses. Ometi on täiesti võimalik olla inimene, tunda oma tervist, jälgida oma käitumist ja majandada enese ümbrust ilma taimetoidu, helikausikeste, püramiidide ja eksklusiivsete supermarjadeta.
On võimalik usaldada professionaale ja olla neile võrdne partner. On võimalik kasvatada oma lapsi normaalseteks inimesteks kasutades tervet mõistust, mis vahel ilmselt küll allutab neid toimivale maailmakorrale, mis sunnib neid küll ilmselt põletikke ravima ja haigusi ennetama, kuid samas ka tervislikult toituma ja sporti tegema. On võimalik kasvatada lapsi vastandamata neid olukordadega nii, et neist saavad maailmale vajalikud inimesed.
Kas ei ole mitte nii, et jutud erilisena sündinud ja kristall-lastest tunduvad kohatud, kui vaadelda kasvõi hetkeks seda keskkonda, milles lapsed täna kasvavad – suhtumist lastesse, info liikumist ja kõike muud arvestades – kas see ei ole üsna mõistetav, et nad nii “erilised” on, ehk ei ole seletuseks Eso vajagi?
Tõenäoliselt on enamus Eso-küsimusi Ratsi poolt lahendatavad, kui see Rats vaid nii haruldane ei oleks. Ja ilmselt on lihtsam põgeneda sügavasse Esosse ja ignoreerida ratsionaalsust nii palju kui võimalik, kuid kes sellest kokkuvõttes võidab?
Kui palju parem oleks iga päev, kui me ei ketraks lõputult oma sünnihetke ümber, ei sahmiks tarodes, ei avaks mingeid kanaleid ja ei vehiks viirukitega. Kui me panustaks selle aja ja vaeva pärismaailma paremasse funktsioneerimisse. Kui palju rikkamad me oleks, kui me kulutaks ootamise aja tegutsemisele.
Veelkord, ma ei alaväärista isiklikku vaimset arengut, ja ma usun, et vaimse arengu teed on kõik valla, vali millist Eso tahad, kuid Rats võiks ikka ka alles jääda. Rats on haruldane, Ratsi vajab ehk rohkemgi hoolt kui Eso.
Must have lennupagas
Ma olen viimasel ajal saanud üsna palju reisida. Näiteks oma viimasest Hispaania-reisist, kuhu terve perega kahe bussiga kimasime, ei olegi jõudnud kirjutada (peamiselt seetõttu, et me suuremalt jaolt turistiasju ei teinudki, lihtsalt puhkasime sõna otseses mõttes), aga kui Bookinghouse.ee palus mul midagi lendamise teemal kirjutada, siis hakkasid kohe näpud sügelema…
…ei, mitte, et mul oleks olnud SUPERMEGAHÜPER postituseidee, vaid seetõttu, et mulle meenus, kuidas ma armastan lennata! Ja et kui ilus oli Alicante ja kuidas sinna võiks võtta mõned odavlennupiletid x-ajaks sügisel ja lihtsalt lennata…
Stanstedis, märtsikuus 2006
Aga ma parema meelega ei hakka end hetkel üldse lennupiletitega peibutama, sest rahadega on nagu on (tööd võiks alati rohkem teha, aga ma ju pidin keskenduma koolile sel kevadel siiski) ja üleüldse, eks. On ju reisida saadud, üks kruiis veel lähiajal tulemas (sünnakink Naabritelt & co-lt). Sellegipoolest mõtlesin ma kõigile neile lahedatele kordadele, mil ma olen lennanud. See esimene kord Birxiga Londonisse, kus me mõlemad esmakordselt lennukiga sõita saime. See hullumeelne tripp Tenerifele, kus ma jooksin ja seisin pikkades sabades ja närisin huuli, kas üldse jõuan connecting lennu peale. See kord, kui ma pidin Manchi lennujaama oma koti maha jätma, sest turvatöötaja oli ilge bitch, mind juba kutsuti ja lennuk oli ilma minuta väljumas. See kord, kui ma maandusin läbi äikesetormi Riia lennuväljal ja kojujõudmistunne oli overwhelming. See kord, kui ma seisin Budapesti lennujaama ees, ahelsuitsetasin ja kõht oli liblikatest keerdus, öö oli palav ja ma naersin #naistejuttude peale nii hullult, et kõrval seisvad suitsetajad taandusid minust ettevaatlikult, aga kindlameelselt, sest jumal seda idaeuroopa hullu teab.
Siis hakkasin ma mõtlema kõikidele neile asjadele, mille olen kaasa pakkinud. Kuidas ma alati sõidan käsipagasiga ja kuidas ma pidin Spaanias endale ostma mingi sada uut asja, sest ma ei tulnud selle peale, et me EI LÄHE lennukiga ja šampoon või žiletid on okei kaasa pakkida. Ma lihtsalt automaatselt pakin käsipagasi, alati. Ma isegi hoian oma meigiasju zip-kotis, KONSTANTSELT.
Aga on mingid asjad, mis peavad minuga alati kaasas olema, et ma saaksin maksimaalselt lennureisi nautida. Nii et siin on minu nimekiri minu lennukotisisust, olgu see variatsioon praegu taas levivast “Mis on sinu käekotis?” meemist.
- Kõrvaklapid. Ükskord lendasin ma kõrvaklappideta ja kui ma ei saa panna maandumisel mängima seda lugu, mis selle maandumise LUGU on, siis ei tundu ükski lennureis täiuslik.
- E-luger. Nojah, eks neid e-lugereid mul kulub ju kah (läinud on juba neli Kindle’it ja üks Google Nexuse ekraan, mida siis e-lugerina kasutasin), aga olemas peab see olema, kasvõi äpi kujul minu Samsung S4-s. Ja muidugi hunnikutes e-raamatuid, that’s a given. Ma olen lennujaamades läbi lugenud nii suurel hulgal raamatuid, eriti viimastel aastatel, kui reisimine on olnud peamine aeg, mil ma actually SAAN lugeda.
- Suur sall. Mm, suur mõnus sall, mis ei pea üldse olema villane ega ülisoe, aga ta peab olema mõnus, et saaks end selle all lennukis kerra tõmmata.
- Sularaha. Et osta kohutavat, kohutavat lennukitoitu ja iga kord imestada, kuidas on võimalik BURGERIT halvasti teha. No ja muidugi need väikesed lennukiveinid, mm! Jepp, säästureiside puhul ma sellistesse luksustesse muidugi ei investeeri.
- Päikeseprillid. Ükskõik, kas mu sihtmärk on vihmane London, udune Amsterdam või öine Budapest, paistab pealpool pilvi ALATI päike. ALATI. (Äikesepilved, teisalt, on kuskil Päikese ja Maa vahel, päris sageli.) (Jah, see oli halvasti konstrueeritud metafoor.)
- Näokreem. Tillukeses konteineris. Sest lennukiõhk paneb naha kipitama ja kuivama.
- Medsid. Lisaks tavapärastele medsidele muidugi ka allergiarohi. Ilma selleta on ikka horror jõuda ÜKSKÕIK KUHU KUS POLE EESTI TALV SEST SEAL ÕITSEVAD ASJAD JA ÕITSEVAD ASJAD TEKITAVAD ALLERGIAT.
- Sada koopiat lennupiletitest. Sest mul on (ir)ratsionaalne hirm piletid kaotada ja kuna minu meelest on maailmas praktiliselt VÕIMATU leida printereid, et neid uuesti printida (see kehtib ka Eestis) (MIKS ON NII VÄHE PRINTEREID MAAILMAS?!), siis peab neid kaasas olema igaks juhuks vähemalt kolm koopiat. Parem veel, kui on kolmsada.
Mis on teie must have lennukipagasi esemed?
Seda postitust toetas Bookinghouse.ee
päikeseloojangutest
Kõik need korrad, kui me sõidame õhtuti linnast kodu poole, või kui ma sõidan linna poole, ükskõik siis, milleks – kool, lapsehoid, asjaajamised – ma mõtlen, et ma olen loodud commuteima. Oh, muidugi on vahepeal nii kopp ees sellest, et rong käib nii kuradi x-aegadel ja et kui on vaja jõuda kuskile kellapealt, siis on see pikema läbimõtlemise ja logistika küsimus.
Aga peamiselt siiski ma naudin seda, et ma saan sõita. Vahel autoga, vahel rongiga, autoga on mõnusam, rongiga on huvitavam. Autoga tagasi Klooga poole sõites olen ma näinud nii palju hingematvaid päikeseloojanguid, et ma arvan, et ma pole terves oma elus nii palju päikeseloojanguid näinud. Või siis kui jõuda täitsa pimedas, läheneda Pärnu maantee poolt, see on ju fantastiline, kuidas kirikutorn paistma hakkab, justkui hõljudes pimeduses, natuke kummituslikult.
Või jällegi, kui tulla Harku poolt, siis see üks vaade, kui pöörad sealt ühest kurvist – need tuled. Nojah, Pärnu poolt tulles on ka tuled, see on ka meeletult kaunis.
Ja kogu see kant meeldib mulle aina enam. Isegi see pikk ja lage Keila-Harku teeots – kui panna silmad kinni ja korraks kiirelt lahti teha, võib ette kujutada, et oled Saaremaal. Lüheldased männid ja mõned üksikud kadakad, laiad põllud, jah, võib ära petta küll.
Mis peamine, muidugi, on see, et me oleme siin õnnelikud. Siin on valge ja soe ja mõnus, siin korteris. Aknast paistavad männid ja veel mände ja siis veel mõned männid. Eile õhtul näiteks vaatasin köögiaknast välja ja mööda lendas luigepaar. Luigepaar, kujutate ette! Köögiakna taga! Ma peaaegu et kuulsin, kuidas nende tiivad õhus lõid, ikka sauh-sauh, meenus, et luiged valivad kaaslase kogu eluks ja naeratasin tahtmatult. Või siis ka tahtlikult.
Blogida on aina raskem, sest õnnest on kuidagi rumal kirjutada. Või, nagu Naabrinaine ütles: “Kui päriselu peale tuleb, pole blogimiseks enam aega.”
Ja ta ütles ka: “Noh, olgem ausad, sul oli viimasel ajal ka mingi halablogimine peamiselt,” mille peale ma vastasin, et mul on KOGU AEG olnud peamiselt halablogimine, kamoon, kas ta siis ei ole ÜLDSE mu blogi lugenud kõik need aastad.
Teiseks muidugi ma püüan praegu hullult koolile keskenduda ja võtsin teadlikult selle talve töö mõttes natuke kergemaks. Varsti läheb Mila ära lasteaeda ja ma tean, et ma hakkan igatsema seda eluperioodi, mis meil praegu on – neid päevi, kus me magame hilise ennelõunani ja oleme niisama armsad, neid päevi, kus me käime, kui tuju tuleb, Kloogarannas või järve ääres piknikul ja karjume partidele, et nad meile lähemale tuleksid või siis teeme hoopis lehmahääli, sest meil ei tule pähe, mis häält luiged võiksid teha. Ning siis need õhtud, kus mina olen suures toas ja kirjutan ja teises toas mängitakse kitarri ning Mila jookseb ühest toast teise, sädistades midagi õnnelikult.
Ja neid päevi jään ka igatsema, kus veel ei ole liiga suur tamp taga, kus veel on kõik mõnus ja laisk, kuigi rahaliselt mitte eriti stabiilne, kus päevi sisustavad akadeemilised tekstid ja koolitööd ja vahel, kui tuleb tuju, siis ka mõni ilukirjandusteos, sest teate, mis? MUL ON JÄLLE AEGA LUGEDA!
Ma jään igatsema seda aega, kus oli võimalik kolmepäevase etteteatamise peale kaheks nädalaks perega Hispaaniasse sõita, või kus, kui silmad kinni pigistada, tundub, et elus pole ÜHTKI halba asja.
(Neid muidugi on, vahel tuletavad nad end valulikult meelde, aga andesta ja lase minna, andesta ja lase minna, andesta ja lase minna…)
Ning need õhtud, kus ma tantsin köögis süüa tehes ja hiljem öeldakse, et on täiesti võimalik, et elus pole kunagi midagi nii head söödud või kõht nii täis olnud. Ja need õhtud, kus telekast on kõiksugused toredad saated, mida me nüüd vaatame, sest jaa! Ma vaatan jälle telekat! Kui me teeme džentelmenide veesõda, nagu Padar ja Jõekalda televiisoris, või kui me naerame Genkat, kes on fakken geniaalne vend lihtsalt, või kui Jan Uuspõld hakkab sketši ajal ise nii hullult naerma, et ei saa pidama.
Ja kõige selle päriselu, mõnusalt igava ja rutiinse päriselu keskel ma mõtlen, et ma olen commuteimiseks loodud. Need 30 minutit, mis tuleb sõita, need on mõnusad ja ma alati ootan kojujõudmist või lapseni jõudmist või lapsega koju jõudmist. Ma ootan ja ma olen õnnelik ja suurim draama mu elus on hetkel see, et Mila lõikas ükspäev endale tuka ette ja ma olen PÕHIMÕTTELINE TUKAVASTANE ja mu süda kukkus külma kivina kõhtu
aga
kas te kujutate ette elu, kus see on kõige suurem draama; kus enamasti selgub, et sa ei pea oma partneriga tegelikult sõnagi vahetama, sest te mõtlete niigi TÄPSELT SAMU ASJU KOGU AEG, mis tundub nagu maailma kõige igavam asi, aga tegelikult on maailma kõige mõnusam asi ja ma olen õnnelik, et ma ei pidanudki seda järgmised 30 aastat veel ootama…
Ja kuidas ma sellest kõigest kirjutan, ilma et see tunduks ülbitsemise või uhkeldamise või edvistamise või šõuna? Ei oskagi, ja seetõttu ongi raske.
Aga õnneks mul on mõned ideed veel ja ma kirjutan ikka üht, teist ja kolmandat. Ja kohe on mai ja siis algab tõsisem tööaeg, sest ma peaks ju kirjutama oma firmast ka lõppeks.
Aga nüüd pean ma minema, sest Mila tahab kallistada ja väga raske on trükkida, kui ta mul kaelas ripub ja korrutab, et ma olen ta kallis ja musirull ja nunnu ja et ta armastab mind.