Käisin ükspäev raamatupoes ja veendusin, et tõepoolest. Mul on vahepeal taas üks raamat välja tulnud. Seekordne kannab pealkirja “Naistest, lihtsalt” ja kuidagi on juhtunud nii, et ma pole õieti hoomanudki, et raamat on valmis ja väljas ja nüüd ongi ta pesast välja lennanud.
Niisiis tuleb ikkagi kõike väärikalt tähistada ja seetõttu mõtlesin ma avada oma blogi mõneks ajaks külalisblogijatele. Mis tähendab, et mõni aeg avaldan ma iga nädala alguses mõne ägeda (nais)külalisblogija postituse teemal “Naistest, lihtsalt” või “Meestest, lihtsalt”. Kingituseks saavad nad kirjutamise eest raamatu, aga nende postitused ei ole mitte raamatuarvustused, vaid ma loodan näha siin huvitavaid, naljakaid, omamoodi, ägedaid ja mahlakaid arvamusi elust, naistest, meestest ja suhetest.
Et aga lugeja ei peaks passima NAGU MINGI LOLL, siis teeme nii, et iga nädala lõpus loosin ma random.org abiga külalispostituse kommenteerijate vahel ka ühe “Naistest, lihtsalt” raamatu välja, meeldib see teile või mitte. Nii et kui sa ei taha raamatut saada, aga tahaks väga midagi öelda, siis eks sa pead oma šansse kaaluma. Et kas on mõtet kommenteerida, äkki, kurat, loosiratas kukub ja saabki raamatu. Nii et mõtle hoolega!
Avapauk tuleb (loodetavasti) homme ja vaatame siis, kuidas see eksperiment välja kukub. Kui ei muud, siis vähemalt titejuttude kontsentratsioon peaks tunduvalt siinses blogis vähenema ja see pole ilmtingimata halb asi.
Ahjaa, raamatu kirjutamisest olen rääkinud siin ja siin.
Naabrinaine käis DMiga (10, vist) šoppamas. Neil oli selline täiuslik ema-tütre päev, mida filmides näidatakse sequence’ina, taustaks Miley Cyrus laulmas “The Good Life’i” või midagi. Astusivad siis Naabrinaine ja DM Rävala puiesteele, kui äkitsi märkavad – üks õnnetu hiigellind on liiklussaarel, kõnnib nukralt edasi-tagasi ja teeb vahepeal haledalt “Kvaak! Kvaak!”
(Seda, et tegu on lehmkajakaga, Naabrinaine, olles minu blogi üsna värske lugeja, ei osanud aimata.)
DM, kellel on nõrkus kõikide loomade ja lindude vastu, karjatab dramaatiliselt: “Issand! Tee midagi!”
Naabrinaine, kes oskab telefoni kasutada (sest ega ta mingi loll pole), helistas Tallinna infotelefonile, sealt suunati ta päästeametisse. Väidetavalt ei olegi mingit ametkonda, kes tegeleks lindude-loomadega, see ongi päästeameti ülesanne. Leidis aset järgmine dialoog.
Naabrinaine: “Tere! Teate, selline mure, et olen siin Rävala puiesteel ja…”
Dispetšer: “Lind, jah?”
N: “Jah. Tõepoolest.”
D: “Selline suur?”
N: “On tõesti suur.”
D: “No selline keskmise broileri suurune?”
N: “Mis broiler! Ütleks, et pigem kalkuni suurune!”
D: “Ma ütlesin broileri, sest enamik inimesi ei tea, kui suur on kalkun.”
N: “Hmm… Vaat siis.”
D: “Täpiline?”
N: “No võib öelda küll, et täpiline…”
DM (kõrvalt, paanikas): “Träpsuline on! Träpsuline!”
N: “No träpsuline pigem.”
D: “Teeb niimoodi õnnetult: “Kvaak! Kvaak!”?”
N: “Teeb.”
D: “Vaadake üles, kas te ta vanemaid näete?”
Naabrinaine vaatab üles, tõepoolest: lambiposti otsas istub õiendav ema ja nende kohal tiirutab hiiglaslik isa. Kuigi, nagu Naabrinaine hämmastusega tõdes, tundub, et nende träpsuline poeg on vanematega võrreldes hiiglaslik. Võiks lausa öelda, et hiigeltittlind.
N: “Tõepoolest, ma näen ka tema vanemaid.”
D: “Vaadake, see ongi nende õppetund. Nad õpetavad praegu oma poega, on parem, kui meie ei sekku.”
Naabrinaine oskas ainult tänada ja olla õnnelik, et ta ei läinud kohe lindu torkima. Oleks veel saanud tunda, mida tähendab vihase isaslehmkajaka raev.
Tuleb välja, et see ongi üsna tavaline. Merekajakad (ma eeldan, et need on merekajakad, kui just keegi päriselt neid lehmkajakateks pole ümber nimetanud) on linnaeluga kohanenud ning üks elu õppetundidest on ka liikluses hakkama saamine.
Emake Loodus.
Jätkuvalt imeline.
Järgmisena ilmub Naabrinaise lugude sarjast lugu “Naabrinaine ja Kopli Ema Teresa”.
Postituste avaldamist toetab Somersby* siider.
*Mitteametlikult. Võiks isegi öelda, et tegelikult on vastupidi – mina toetan neid, kui nende siidrit kokku ostan. Aga no saate aru küll, mislaadset toetust nemad mulle pakuvad. Somersby. Selle suve elueliksiir.
Käisin eile väljas Nirtiga, võtsime enda pühaks kohuseks kindlustada, et vähemalt mõned tunnid on Hirvepargis blogijate kontsentratsioon ruutmeetri kohta vähemalt kaks. Linna sõitsin trammiga, mõtlesin, millal ma viimati trammiga sõitsingi? Kui veel rase olin, ilmselt. Sest ma mäletan, et sel ajal trammid kohutavalt kolisesid, aga see, mis praegu toimub, on õudus kuubis! Mul on tunne, et ma lähen piduriõliga trammipargi ukse taha ja palun neil pidurid ära õlitada, sest see kile krigin lõikab ihust ja hingest läbi. Võah. Ja miks ei võiks trammidel olla kummist rattad? Mul on tunne, et Helsingis (TSIVILISEERITUD LINNAS) ma sellist jõledad kriginat küll ei kuulnud, kuigi tramme on seal üks või kaks või rohkemgi.
Aga trammiga sõites tuli jälle meelde, kui tore kogemus see võib olla. Joodi õlut, lärmati, teate, kohe siuke nagu party tram oli, no nagu neil Kopli trammidel siinpool otsas kombeks. Elu hüüumärgiga jätkus ka Balti jaamas, kui me Nirtiga, tsiviliseeritud inimesed nagu me oleme, pingil istudes trolli ootasime ja järsku meile mingi kaklev mass peale vajus. Nagu neil puhkudel ikka, küsis peksasaanu haleda häälega: “Mille eest?! No mille eest?!”, peksaandja oli aga juba unustanud, et tema alustas ja väitis midagi sellist, et temaga ei tasu tõmmelda ja et üleüldse tõmbab ta varsti kõigile üle küüru ära, kui vaja. Siuke kena kutt oli, pikk loikam, särgi kuhugi ära kaotanud ja trussikuserv kelmikalt pükste vahelt välja piilumas. Tätoveeringupoeg oli kah õlal, yin ja yang vist. No ikka tõsine hipsterite hirm.
Kõige ägedam oli aga kambaga kaasas olnud neiu, kes kiunus: “No miks sa nii teed, Marko?! Miks sa teed nii? Mis sul viga on? Miks sa oled siuke, Marko? Kas oled äge mees või? Jah, me kõik arvame, et sa oled jõle äge! Nii kõva mees oled, Marko!”
Kõike vaatasid pealt õnnetud rahvatantsijad, kes oli kambas nagu hirmunud värvukesed ja ma oleks tahtnud minna ja kallistada neid ja öelda, et Tallinn pole üldse selline, ausalt!
Saatsin Nirti trollile ja jalutasin ise trammipeatusse, kus vedeles rööbastel väsinud olemisega miniteksaseelikus (!) keskealine naisterahvas, õllepudel pikalt ees ja karjus südantlõhestavalt: “Pašaaluista! Pašaaluista!” Jäi segaseks, kas ta palus kaasasolnud kutilt suitsu, pakkus meile kõigile õlut või lootis, et varsti tuleb tramm ja vabastab ta maise elu piinadest. Stseeni vürtsitas kohaliku kasiino (ma arvan) turvamees, kes rääkis asjalikult telefoniga, ilmselt veendes politseid, et nad võiks kohale tulla. “Tähendab, ma olen turvamees, ma olen hetkel töökohustusi täitmas, ta on siin rööbastel ja keeldub lahkumast… Jah… Jah… No siin Balti jaama trammipeatuses… No nüüd ta tõuseb püsti ja läheb jaama poole… Punane särk ja miniseelik… Jah, mina olen turvamees…”
Lõpuks tramm tuli, naine kooberdas ära vasakule ja kardin sulgus.
Sirbi peatuses maha tulles istusid pingil kohalikud bomžid ja muidumehed, võrdlesid päeva jooksul kogutut ja lasid heal-paremal tillukestes sidrunipiltidega pudeleis ringi käia. Minuga koos tulid trammilt maha viis-kuus ülemeelikut teismelist tüdrukut, kes väljakutsuvalt itsitasid ja naersid. Bomžid võtsid tüdrukute meelitamiseks laulugi üles: “Kopp-kopp lahti tee! Metsas kuri jahimees!”
“Jajaa!” naersid tüdrukud ja jooksid üle tee, kus üks siis teistelt vene keeles päris, et mis talle küll öeldi, ei tea.
“Eta takaja Estonski pesnja,” õpetas teine kõrvalt, teadja näoga.
Edasi jalutasin juba üksinda, kui olin kõnnitee hõivanud gängist end läbi pressinud ja avastasin, et Sirbi kohvikus on ka välikohvik! No ega see siin mingi mittekultuurne rajoon pole ometigi! Ikkagi välikohvik!
Marati peatuses kutsus mind veel enda kõrvale istuma pikk kiitsakas vananev maikasse mähkunud vene mees, aga kuna ma leidsin, et ma vene keelt ikkagi piisavalt ei oska, tatsusin edasi ja jõudsin koju, NII ÕNNELIK selle üle, et mind ümbritseb hüüumärgiga elu.
Ja sellest, kuidas Viru keskuse ees Nirtit oodates mulle KÜLGE LÖÖDI, ei tasuks vist üldse rääkidagi, aga kuna minuga selliseid asju ei juhtu, siis ikkagi peab. No tuli üks kummaline keskealine mees, hakkas muga vene keeles jutustama ja kui ma teatasin, et njet-njet, nje panimaaju, siis võttis abiks inglise keele. “Where are you from?” päris ta, naerukilk silmis. “From Estonia? Yes? Do you have friends?”
Kui ma teatasin, et mõned sõbrad mul tõepoolest on ja üks peakski õige pea siia saabuma, lahkus ta viisakalt vabandades.
Kui ma olin üle saanud faktist, et mulle aeti külge – mulle! aeti külge! hämmastav! – sain ma aru, et kurat, ta vist arvas, et ma olen prostituut. No ju talle oli öeldud, et otsigu viruka eest üksikuid tugevalt meigitud natuke loppis välimusega tüdrukuid. Aga ainult mehed saavad teha selle vea, et arvavad – prostituudid kannavad leggingseid.
Ükski endast lugupidav prostituut ei paneks (vähemalt mitte sellise ilmaga) jalga leggingseid.
But I take my victories where I can ja loo moraal on ikkagi see, et mulle löödi tänaval külge. Uskumatu. Elu hüüumärgiga noh.
Sellele kõigele eelneb magamata öö. Mitusada kilomeetrit. Hotellis pärast sauna mändide all istumine ja Duffi õlu. Üks sünnitus (sest just kontserdipileti palusin ma kingiks, mitte kulda või pärleid). Kümme aastat fännamist. Kaks abielu, üks lahutus. Igast asju eelnes, aga lõpuks oli see käes. Ma seisin Kalasatama tühermaal, mustlaslaagri kõrval, vaatasin taamal kõrguvat lava ja ei suutnud uskuda, et see ongi käes. Ma olen siin. MA HINGAN SAMA ÕHKU MIS DAVE GROHL.
Fucking unbelievable.
Aga kell oli alles kuus. Millegipärast hoitakse jubedalt saladuses, mis kell põhibänd peale läheb. Näiteks 30STM ajal helistasin ma isegi Lauluväljakule, et küsida ajakava, sest kodulehel info puudus ja nad ei teadnud. Aga mulle oli oluline see teadmine, mis kell bänd peale läheb, sest sellest sõltus, kas ma saan oma last toita või ei saa ja pean selleks eraldi valmistuma. Lõpuks leidsin selle info konsa INGLISKEELSELT kodulehelt. FFS.
See selleks. Foo Fightersi kohta ma teadsin, et eelneb kolm või neli bändi, neist üks Biffy Clyro, mis jäigi mul sügisel nägemata, sest olin rase ja hädine ja käisin tööl ja kontsert oli effing Tallinnas nädala sees. Aga oleks ma siis teadnud, et piisab vaid ära sünnitamisest, kui mul õnnestub neidki näha!
ENIHUU. Seisan seal väravas, on palav, on lämbe ja ma olen nii erutatud, et käed värisevad. Ja nii kurb, et ma seda hetke ei saa kellegagi jagada. Ma isegi ei tea, kes oleks võinud see inimene olla, kes minuga seal kaasas oleks võinud olla. Kes oleks hetke ilu samamoodi osanud hinnata. Nii et olingi seal üksi. Ostsin 6.50 maksva tillukese õlle ja istusin asfaldile maha ja lugesin Twitteri läbi. Ikka oli maru igav ja kell oli alles seitse. Otsustasin, et üksinda enam kontserdile ei tule, kuigi tean väga hästi, et kui on valida, kas näha iidoleid üksi või neid üldse mitte näha, valin ma igal juhul esimese.
Päike paistis lagipähe. Soomlased olid ilusad, aga igavad vaadata. Kõigil olid sõbrad kaasas ja mina, NAGU MINGI LOLL, istun oma 6.50 maksva tillukese õllega, mida ei julge juua, sest raha ju pole, et rohkem osta ja NII KAUA ON VEEL OODATA.
Aga siis kuulen tuttavaid kitarrihelisid ja – BIFFY CLYRO! Pekki, need mehed on ägedad! Tõsised, karvased, ägedad šoti mehed. Rahvast on murdu, trügin lavale lähemale (nüüd juba õlleta, sest ka seal oli eraldi joodikuteala, kuigi 30STM omast humaansem – piirdeaia tagant nägi kenasti ka lava). Keegi ei tantsi. Ainult plaksutavad vahepeal, kui on õige koht. Mina huilgan ja tantsin, mis siis, et üksinda. Biffy fucking Clyro ju!
Kuigi ma ei tea, kas tuleb veel bände ja palju neid ära on olnud, eeldan ma, et Biffy Clyro on siiski vahetult enne, teen kiirtreti vetsu (kus, muide, oli käte jaoks desinfitseerimisvahend, mida eranditult kõik kasutasid; Soome – kohe näha, et ikka arenenud riik) ja otsustan minna lava äärde trügima, eeldades (õigesti), et varsti enam lähedale ei pääse. Trügin. Trügin veel. Avastan, et tühi ala, mis lava äärest paistis, on mõeldud VIPpidele. Turva suunab mind tagasi, jään kuskile üsna lava lähedale rahvasse seisma. Jõle palav on. Rõve. Tahaks õlut. Tahaks kellegagi rääkida. Twitterdan. Ei aita. Kuulan eesseisvate eestlaste juttu, kes millegipärast eestlastele omaselt arvavad,e t kui nad on välismaal, siis keegi neist aru ei saa. Vahepeal kükitan, sest selg valutab kohutavalt (kaks kuud ju ainult mingit kuuekilost tassinud erinevates asendites). Kükitada on veel rõvedam, sest mul on tunne, et kõik mu ümber ainult peeretavad. Aga vähemalt selg ei valuta. Tõusen. Kükitan. Ohkan. Vaatan kella – 20.15. Mitu bändi veel? Kas ma pean kaua ootama? Kas nad tulevad peale kell 9, 10 või hoopis südaööl? Lavalt on näha FF logodega kaste – äkki ikka juba valmistuvad?
Vahepeal trügitakse mind veel rohkem kokkupoole, ma olen õnnetu. Sest kui ma poleks üksi, ei olekski see passimine nii hull. Tagatipuks kaob veel levi, nii et ma ei saa enam ka ajaviiteks internetis surfata. Ma korrutan endale, et see kõik on seda väärt.
Kell on 20.54. Haigutan. Mõtlen, et äkki tulevad kell 9 ikka peale. No kaks taustalugu veel, ehk?
Ja äkki, kurat!
Ongi nemad! Dave! Taylor! Pat “jooksen-edasi-tagasi-bändist-sisse-välja”! Tundmatu klahvpillimees! Nate! Wuhuu! Ma olen siinsamas! Nendega!
Ma ausalt mõtlesin, et kui ma sel hetkel suren, siis ma üldse ei paneks pahaks.
Ja Dave oli täpselt selline, nagu ma arvasin, et ta on. Ma ei saa aru, kuidas vend suudab. Kuidas ta jaksab? Kust tuleb see jõud ja tahe suhelda kümnete tuhandete inimestega, rokkida nagu segane, joosta edasi-tagasi ja veel selle kõige juures nalja visata ja kõike nii kohutavalt kaifida? KUUSTEIST AASTAT JÄRJEST? Ja rohkemgi, kui lisada juurde eelnevad bändid. (Muuhulgas oli publiku seas VÄGA PALJU ruudulistes särkides inimesi. Ja mõned Nirvana särgid ka, muidugi.)
Seda, et ta jaksab ja teeb, näitab juba tema jäme kael. Kui ikka praktiliselt igal õhtul kaks tundi laval peaga moshida, siis lähebki kael lõpuks jämedaks.
Kogu see nali kestis kaks tundi. Selle aja jooksul sai kuulda vanu ja uusi lugusid, rokkida, kuulda “Wheelsi” unplugged versioonis ja ainult Dave’i esitluses (mille kohta ta ütles, et seda on Soomes hea mängida, et publik laulab kaasa. Küsimused: 1) kas soomlasi peetakse laulurahvaks? 2) kas MUJAL ei laulda tõesti FF kontserdil kaasa?), rokkida nagu segane, vaadata imestusega ringi, kuidas keegi teine ei roki, vaid nõkutavad peadega FOO FUCKING FIGTHERSI KONTSERDIL LAVA EES. Soomlased. Põhjamaine äng, I guess.
Ahjaa, ma lõpuks sain peaaegu lava ette, sest mingil hetkel otsustasid turvad VIP alla inimesi juurde lasta ja rahvavool lihtsalt surus mu sinna. Kõlarite kõrvale, kus, ma kartsin, jään ma kurdiks. Lõpuks andis üks kena tüdruk mulle kõrvatropid.
Vahepeal tegin paar pilti loojuva õhtupäikese taustal sildi “No Crowd Surfing” ees karglevast Dave Grohlist, KES OLI MUST VIIE MEETRI KAUGUSEL, ja mõtlesin kõiki neid kaameraid üleval hoidvaid inimesi vaadates, et me enam ei oska vist hetki nautida. Me keskendume salvestamisele, kaameraga ideaalse pildi püüdmisele, ikka selleks, et saaks hiljem öelda – näed, ma olin seal! Aga see ju teeb hetke nautimise võimatuks? Mul tuli pildistamine alles siis meelde, kui Dave’iga ja tema hiiglasliku naeratusega tõtt vaatasin, nagu näha, oli siis päike peaaegu loojunud… Aga kui kaamera lava ette lülitus, nägin, et hoidsidki. Kõik hoidsid rokkimise asemel kaameraid käes.
Nii et selles mõttes oli mu elu parim kontsert, sest oli üks lemmikbändidest, mituteist lemmiklugu and then some. Aga rahva reaktsioon… see oli veider. Raske oli tunda ühishingamist, seda õnnejarõõmu, mis peaks hoomama kaasfännidest. Et: “Fakk. Ma olen SELLEL kontserdil!” Minu ees seisis üks tüdruk, kes paistis ka olevat üksi, viskas näppu ja laulis ka kaasa vanu laule, mida teised väga ei osanud. Vaatasime teineteist vahepeal vandeseltslaslikult. Tema sai aru.
Ja teate, mis? See kontsert oli LIIGA pikk. Tavaliselt on ikka vastupidi. Aga kell 10 teatasid nad, et teevad veel kaks lugu. Kui meil midagi selle vastu pole. Meil polnud. “Või no teeme siis kümme?” Arvasin, et nad teevad nalja.
Ei teinud.
Ja mina enam ei jõudnud. Ma ei suutnud enam asja nautida, kuigi samas nagu nautisin ka, aga ma olin lihtsalt liiga väsinud.
Kell 23 istusin ma juba pärast magava tite läbi akna musitamist autosse, Dave oli veel laval. MINA enam ei jõudnud. Tema jõudis. Oleks ilmselt veelgi jõudnud. Aga mu selg valutab siiamaani ja jalad ei kuulanud järgmisel päeval sõna. Võib-olla, kui ma oleksin saanud sõpradega murul istuda ja poleks neli tundi reast seisnud, neist üks tühjalt rahva seas oodates, oleks minagi lõpuni vastu pidanud.
Või, nojah, titt ju ootas.
Aga, kurat. Ära nägin.
My life must be complete. For now.
(Oeh, ja mul on kaks nädalat või nii kommentaarid lugemata. Ei tea, kust alustada. Sorry guys, ma homme proovin jõuda kommentaaride lugemiseni.)
Ja ongi nii kiire olnud, et olen vaid söötmiste ajal saanud telefonist meili tsekkida, aga muuks arvutiasjaks pole aega. Kuigi ma oleks tahtnud pikalt-pikalt kirjutada Rabarockist ja IAMXist või Jared Letost ja 30 Seconds to Marsist, tuleb teha lühidalt, sest kohe stardime Saaremaale (kus, ma olen kindel, ma lambaid nähes ja kadakate lõhna tundes hullun ja viskan igasuguste füüsikaseaduste vastaselt mõne hundiratta).
IAMX oli ikkagi väga-väga cool. Ja nii hullult segi tundus Chris Corner lava peal olevat. Ühe korra ta isegi tuli rahva sekka, proovis crowd surfida, ebaõnnestus, proovis saada tagasi lavale, kukkus ümber ja jätkas laulmist pikali.
Sellest kõigest hoolimata huilgasin ja karglesin ma nagu mentaalne patsient. Vaene Kärt pidi taluma seda, et ma aeg-ajalt pigistasin teda ja kiljusin: “Ma olen NII ÕNNELIK PRAEGU!”
Samas on ikka õudne läbi teha kogu peoõhtut intensiivse paari tunni jooksul. See käib umbes nii: kell 15 esimene õlle. Kell 16 teine õlle. Kell 17. kolmas õlle. Kell 18.30-19.30 rokkimine. Kell 20.00 rohkelt vett, vett, vett. Kell 21.00 pohmell. Kell 22.00 tagasisõit ja kass. Kell 00:00 kainus, peavalu, ilge väsimus. Kell 01:00 TITT-MU-TITT! Ja kõik on nagu enne, nagu polekski vahepeal paralleelreaalsuses käinud. (Ja see pole ilmtingimata halb asi.)
Ma saan pärast eilset väga hästi aru, miks öeldakse, et 30STM on väga hea laivbänd. Sest nad on. Jared Leto on andekas näitleja, väga hästi oskab ka rokkstaari mängida ja, mis põhiline, VIITSIB tegeleda rahvaga. Kõik ei viitsi, näiteks Brian Molko 2007. aastal oli vist nii blasee laval, et vahepeal tundus, nagu võiks ta kohe magama jääda, nii ükskõik oli tal sellest kontserdist.
Rokk-kontserdid on nagu üheöösuhted. Rahvas usub KÕIKE, mida rokkstaar neile lavalt räägib, hullub ja läheb asjaga üheks õhtuks kaasa. Ja piisab vaid paarist õigest sõnast (peamiselt on need sõnad Estonia ja Tallinn ja how are you, let me see your hands), ja kui juurde teha veel üks kohalikke olusid tunnustav nali (“I can’t believe it’s still not dark.”), on nad sul peos. (Ja see pole ilmtingimata halb asi.)
Viimaste päevade märksõnadeks võiks olla perseröntgen ja minu vajadus selle järele. Vahepeal nagu tundus juba, et võiks elada lausa, aga nüüd on nii, et taksosse istudes pidi Naabinaine ehmunud taksojuhti rahustama: “Ärge muretsege, see pole teie süü, see ongi normaalne [et ta niimoodi kiunub].” Taksojuht naeris närviliselt. Mina kiunusin.
Naabrinaine (nüüdsest tuntud ka kui Kopli Ema Teresa ehk KET, endise Staažikas Ilguste Analüüsija ehk SIA asemel) annab lõputult ainest igapäevaseks huumoriks ja võimalik, et ka romaaniks. New adventures coming up, as soon as we are back from this commercial break.
Väike inimene on ära õppinud pööramise kõhult seljale, on alati väga üllatunud, kui see juhtub, ja ei saa jätkuvalt aru, miks tal on mingi segane mutt emaks antud, kes PLAKSUTAB sellise pisiasja peale. Sest see ei ole ju midagi erilist, mõtleb ta vildaka muige saatel, MA SUUDAN SEDA TEHA VEEL JA VEEL, mis selles siis nii väga erilist on… ainult et… PANGE MIND KEEGI KÕHULI TAGASI.
A muidu võiks seda, mis on viimased nädalad meie majapidamises toimunud, võtta kokku ühe sõnaga, okei, kahega: baby whisperers. Aga sellest teinekord pikemalt.
Ma eile tundsin end hetkeks juba peaaegu iseendana.
30STM kontserdil oli joodikute jaoks eraldatud väikene aedik, kuhu sai dokumendi näitamisel (välja arvatud Naabrinaine, temalt ei küsinud keegi dokumenti ja “MIS MÕTTES EI KÜSITA MULT DOKUMENTI, KUI VANA MA SIIS VÄLJA NÄEN?!”). Siis lubati sul õlut osta, või plastpokaalides veini, suunati putkade taha (kauni vaatega peldikujärjekorrale ja järjekorda ignoreerivatele põõsas kusevatele tütarlastele), kus sa pidid oma joogi manustama ja alles siis said tagasi kontserdialale. Ma saan aru, et see pidi ennetama purjus alaealisi ja üleüldse segi joonud rahvast, aga selline sunnitud kiirjoomine minu meelest ainult soodustab kontrollimatu joobeastme tekkimist.
Kui 30STM oleks olnud mu selle suve suurkontsert, siis oleks ma ikkagi rahul. Aga kuna ma eile Naabrinaise kainestava lähedaloleku tõttu didn’t lose my shit, siis ootan ma elevusega pühapäeva. Ma kohe päriselt ootan, et teada saada, kui väga hulluks võin ma minna, kui mu ees laval on Foo fucking Fighters.
Ma ei suuda uskuda, et ma lähen Foo Fightersi kontserdile.
Kui keegi oleks mulle eelmisel jaanipäeval öelnud, et järgmisele lähen ma juba, kotis rinnapump ja puusal preili Emiliana (the kid, not the singer), või et järgmisel aastal samal ajal on minu jaoks maailma armsaim asi mu tütre unine haigutus, oleksin ma… oleksin ma võibolla ehk isegi seda uskunud. Aga ikkagi on. Nii. Hullult. Lahe.
Kõige ehedamat naeratust ei ole ma veel pildi peale saanud, sest see Kõige Parem Naeratus tuleb hommikul kella 6-7 paiku. Tavaliselt ärkan ma sel õudvarasel hommikutunnil Sahmuti* sahmerdamise peale, viin ta kinnisilmi pessu, panen kinnisilmi puhta mähkme ja tõstan ta oma voodisse, et saaks veel natuke pikali olla, kuni djuudur sööb. Ja siis sel hetkel, kui ma teen korraks silmad lahti, et vaadata, et, noh, ma last ära ei lömastaks või midagi, vaatab mulle sealt voodist hommikuhämaruses vastu MAAILMA KÕIGE RÕÕMSAM NAERATUS, mis ütleb: “Elu! See on suurepärane! OOSÕM! Kõik on nii äge! Emme on äge! Elu on äge! Hommik on äge! Hüüumärgid!!!”
Ja kuigi kõik raamatud väidavad, et see on vaid ellujäämisinstinkt (sest naeratus seob täiskasvanu lapse külge ja nii ta kindlustab, et teda ei hüljataks), on see minu jaoks MAAILM. Nagu Dooce kirjutas just – sa näed ühes väikses inimeses ja tema elurõõmus elu essentsi. See ongi SEE, what life is about. Puhas, rikkumatu rõõm elusolemise üle.
See on vaimustav.
—
*Kui kõhus kutsusin teda vahepeal Põmmutiks, sest ta muudkui põmmutas, siis nüüd on põmmutamisest saanud aktiivne sahmerdamine, hence Sahmuti.
Käisin Tartus. TARTUS!!! Kaks kuud ei olnud koju jõudnud, see on ilmselgelt mingi rekord. Aga ühesõnaga, käisin Tartus ja LÕPUKS toimus ära see nihe. Et kurat, kõik ONGI nüüd teistmoodi.
Siin olles ei saa sellest väga aru. Tundub, et mul ongi igavesti laps olnud. Pealegi pole mul ju näiteks selle korteriga või seekordse Tallinnas elamisega mingeid muid seoseid peale raseduse ja lapse. Aga kui ma nüüd lõpuks vanu radu mööda sain konnata, sain ma aru, et kõik on ikka absoluutselt teine. Veider oli, nagu kehaväline kogemus.
Samas said kõik olulised asjad ka tehtud. Sai külastada rokikat ja Underit. Sai näha olulisi naisi ja olulisi mehi. Sai juua õlutit. (“Ma olen NII õnnelik! Ma olen joonud kolm õlut ja olen NII õnnelik!!!”) Sai mängida lauajalkat. Sai kuulata mingi purjus tüübi suust kõige haigemaid nõmedusi (“Kas siis suured tüdrukud käivadki koos väljas väiksemate sõbrannadega? Kas see on mingi taktika?” Ja ainus, mis ma selle peale mõtlesin: persse, mees, ma sünnitasin kolm nädalat* tagasi ja polnud enne ka mingi modell, aga sina oled ikka idioot. Ma ei öelnud muidugi midagi, sest mind esimest korda ABSOLUUTSELT ei häirinud selline kommentaar.), mis ometi ei takistanud tal hiljem eriti häbitult mu numbrit küsimast. (Ma ei andnud. Duh.)
Pealegi tegin ma vist väikse valearvestuse riietuse osas ja tekitasin kõigis tohutult ebamugavust oma dekolteega. K. näiteks pidas vajalikuks iga sekundi tagant karjatada: “Tissid!” ja tättuu-Anton arvas, et ma võiksin bullseye endale büsti peale tätoveerida. Kellegi geniaalne idee oli veel tisside peale pandipakendi märk tätoveerida. (Ma mõtlen selle peale.) Ses mõttes, et ma üldse ei arvanud, et a) MINU partii võiks kelleski mingeid emotsioone tekitada ja b) et see tõesti nii silmatorkav on. Ma nimelt olen harjunud nüüd ju päevast päeva oma tisse vahtima ja esiteks ei tundu nad mulle midagi nii… ülekäte ja teiseks ei suuda ma absoluutselt enam suhestuda inimestega, kelle jaoks on tissid midagi muud kui potentsiaalne toidulaud. Ma loodan, et see konkreetne psühhoos möödub peagi, sest muidu võib juhtuda, et ma HAKKANGI DEKOLTEID KANDMA ja kus siis selle häbi ots!
Veel märkasin huvitavat seaduspära, et ma rääkisin titejuttu(mida ma päriselt ka üritasin vältida) peamiselt meesterahvastega. Ma ei tea, kas mulle tundub või ongi nii, aga naised justkui häbenevad titendust. Tähendab, kindlasti ongi mingi hulk neid, keda ABSOLUUTSELT ei huvita (võõrad) tited, aga tundub, et mingi häbitunne on ka titendusest rääkimisel juures. No et kui keegi peaks kuulma noort (ja võib-olla vallalist) naist ütlemas, et tited on täitsa ägedad, siis hoidku jumal, sa oled STEREOTÜÜP ja mingi hüsteeriline naine kindlasti! Ma ei pea siin kedagi konkreetset naistest silmas hetkel, just mehed panid mind sellele mõttele. Meestel puudus täiesti igasugune valehäbi tittedest rääkides. Üks sõber teatas kohe pärast õnnitlusi, et tema on juba 18aastasest saadik last tahtnud ja et niipea, kui tööga asjad jonksus, hakkab ta endale last muretsema. (Siis tükk aega me hirnusime sõna “muretsema” üle.) Teised, juba noored isad jagasid aga lahkelt oma sünnituskogemusi, nippe ja ei varjanudki vaimustust, mida väiksed inimesed neis tekitavad. Et ühesõnaga – kuidagi jäi mulje, et meestele on titendus ja sellest huvitumine uhkuse asi, täiskasvamise märk. Naiste puhul aga – kanastumine, bioloogilise kella tiksumine ja muud halvamaigulised stereotüübid.
Ja TEGELIKULT ma hullult üritasin titeteemal rääkimist vältida, aga no mida sa ütled, kui sõbrad, keda sa pole aasta aega näinud, küsivad, et kuidas läheb. Ikka ütled ju: “Ah, tead, okeilt, sünnitasin siin hiljuti ja täna olen esimest korda purjakil AUGUSTIST SAADIK JA MA OLEN NII ÕNNELIK! ÕLU!!!”
Aga jah, nüüd ma kuidagi katsun end kokku lappida, sest Daki 1.0 ja Daki 2.0 pole eriti compatible. Ja ka õllest kaob igasugune rõõm lõpuks, kui kell 12 teatavad su tissid, et võiks hakata lõpetama, naine! Ja eriti, kui sa tead, et ees ootab järjekordne 3x1h und, kui sedagi. Ega ma kusjuures ei igatsenudki purjusolekut ju nii väga, ma igatsesin kõike seda kaasnevat – psühhedeeliat, haigeid asju, mis juhtuvad after 2 am, elutõdedest pungil suitsunurgavestlusi, kuratlike läigetega silmapilgutusi ja kõike seda, mis paneb inimesi saatma sõnumeid, mida saab ainult nimetada texts from last night. Nüüd aga on üsna võimatu end näiteks Helsingisse juua, sest paratamatult pead sa olema valmis hommikul oma titele selgete ja kainete silmadega otsa vaatama ja seda on Helsingist väga raske teha.
Samas tunnen ma end nüüd nii palju rohkem inimesena, et ma ikkagi sain olla kaks tundi purjakil ja passida baaris ja samas oli kuidagi eriti hea ja kerge tunne, sest no kurat, mingid jorsid võivad mu mu figuuri kommenteerida, aga MINA JÄIN ELLU JA MUL ON ÜKS ERITI ARMAS TITT VEEL ETTE KAH NÄIDATA.
I win at life.
Kahju ainult, et mojitodega seda nüüd enam nii vabalt tähistada ei saa.
—
*Kuigi tegelikkuses kolm nädalat ja viis päeva tagasi, siis kõigi värskete emade eesõigus ja KOHUSTUS on ümardada seda numbrit olukorrale sobivas suunas.
Emiliana sündis 2. mai hommikul kell 10:35, kaalus 4150 grammi ja oli 51 cm pikk. (Ja ma ju ütlesin ammu juba, et ta tuleb hiiglane, kui ta veel kauaks mu sisse jääb.)
Titt nagu titt ikka. Silmad on hallid, juuksed helepruunid, kõrvad on Abikaasa omade miniatuursed koopiad, veregrupp on minu oma (AB pos) ja rohkem praegu veel aru ei saa temast, et mis nägu on (peale selle, et tite nägu on).
Ning jah, kuigi ma saan aru, et ta on üsna igav veel, näeb välja nagu titt ikka ja ÜLEÜLDSE eks, olen ma totaalselt armunud. Kuidas saab võimalik olla, et keegi on NII ARMAS isegi siis, kui ta nutab?! Uskumatu.
Kõik on nii paigas hetkel. Saaks koju ära ja kasse kaisutada, oleks asjad veel rohkem paigas.
Looks on Emiliana Torrini “Honeymoon Child” (jap, temalt nime võtsingi. Hea, et poiss ei tulnud, muidu oleks pidanud Robert nimeks panema või Johnny või midagi).
PS: Kuidas on võimalik, et maailm on ülerahvastatud, ei mahu mulle pähe.
Ärkasin. Tuli meelde, et mingi kell on kuninglik pulm. Avastasin, et algas juba kell 11, aga ma panin teleka käima täpselt õigel ajal – kui kirikusse jõuti. Oli imelik, natuke igav, aga samas ilus ja naljakas.
Kell 16:18 läksin Abikaasale meie vana autoga, mida ma nüüd kutsun hellitlevalt Traktoriks (sest sõidab umbes sama kiirelt ja raputab vähemalt sama palju, rääkimata välisest sarnasusest) tööle järele.
16:55-17:20 ummikud, Tallinna suurepärased teed.
17:30. Militaarpood. Ostsime mulle pipragaasi (“Ära seda käekotti pane,” õpetas müüja. “Pärast võtad vale asja ja kas sa tead, kui raske on kedagi pihustada roll-on deodorandist?!”)
Läksime rõõmsalt poodi, enne väravateni jõudmist tabas mind selline räme lihasvalu kõhus, et ma ei suutnud üldse enam liikuda. Tibusammud, vandumine, rohke seisimine ja tunne, et nüüd on kõik kõhulihased rebenenud saatsid mind autoni. Just see on põhjus, miks on soovitus “Jaluta!” täielik BS – no kui ikka kõhulihased ei suuda enam seda laadungid kanda, siis ei saa ka kõndida.
Sõime junki. Hesburgerit ja pastasalatit.
Vahepeal käisin ja nutsin elu pärast kolm korda.
22:10 hakkas selg valutama. Needsin.
23:15 viisin Abikaasa linna pidutsema, tagasi tulles unistasin Möirakarust, mille istmesoojendused oleks seljavalu puhul NII ära kulunud.
Jõin ühe Newcastle’i väikse õlle. Nii. Hullult. Hea. Oli.
1:20 läksin magama.
Kell 4 ärkasin, selg ikka valutas. Saatsin Abikaasale sõnumi, et ta võiks varsti koju jõuda. No igaks juhuks.
Kell 5:13 avastasin, et valude hulgas saab eristada selliseid, mida saab PÄRISELT Contraction Timeriga mõõta. Tulid 14 minuti takka.
Kell 6:08 sundisid elulised sündmused mind arusaamisele, et mu punkbändi järgmine hittlugu kannab pealkirja “Tere, sõber Limakork!” (Punkbändi nimeks võiks saada Amniotic Fluid, aga selleks pole elulised sündmused veel põhjust andnud.)
Saatsin Abikaasale sõnumi: “This is not a drill. I repeat, this is not a drill.” Abikaasa saatis vastu: “Boys, this is what we’ve been waiting for. This is war.”
Kell 7 jõudis Abikaasa koju, sõime hommikust ja kupatasin ta magama. Contraction Timer teatas, et vahed on 9-23 minutit.
Kell 8.20 vahetasin kassiliiva, viisin prügi välja, kuulasin linnulaulu. Mõtlesin, et ise olen süüdi, et mailast tahtsin – nüüd saangi.
Kell 8:30 käisin duši all ja läksin magama, sõrm telefonil, kuid enam midagi registreerida ei olnud (või siis jäin ma magama ja koos sellega kadusid ka registreerimispärased värgid).
Kell 14:00 ärkasin, NII HEA OLI OLLA. Ma sain magada! Protsessid käivad, kuid on tunduvalt aeglustunud. Enne õhtut hõisata ei julge, aga no… See peab ikka millegi algus ju olema, eks!
Õhtul kella 22 paiku käisime Pelgus, kust saadeti koju tagasi hommikut ootama. Aga vähemalt esmaspäeval võtavad nad mind kindlasti sisse! Lõpuks friiking ometi.
Praegu lähme rahus magama ja vaatame hommikul, mis edasi saab.
Panen selle posti ilmuma kunagi hiljem, sest see asi siin võib sitaks aega võtta, enne kui päriselt asjaks läheb ja noh, mis siin ikka väga hõisata enne õhtut. Mis edasi saab, sellest kirjutan juba siis, kui on asju, mis on edasi saanud. Aga et siin nüüd homse, hiljemalt ülehomse teema – ma loodan. Ilmselt karjatan Kõige Suurema Uudise Twitterisse. Millal blogisse tagasi jõuan, ei tea.
Teile kõigile aga ägedat nõidadeööd ja pidutsege nii, et teilgi oleks aasta hiljem (nagu mul on eelmisest aastast) telefonis mõni video maiööst, kus teie sõber alasti ringi jookseb. Olid ajad…
