Tag Archives: awesome

uskumatu ematoomas

hoomamatu Leave a reply

Naljakas on see, et emaks saades muutsin ma lisaks enda elule ja rollile siin ka paljude teiste elusid. Näiteks tegin ma vanaemaks oma ema ja vanaisaks oma isa. See on loonud meie suhetesse hoopis uusi dimensioone ja ma näen neist külgi, mida ma ei teadnud seal olevat. Omamoodi pingeid on see ka tekitanud, eriti emaga, sest vahepeal annab ta mulle nõuandeid, mida mina alati kuulata ei taha. Aga siis me räägime need selgeks ja lõpuks on ikka nii, et lahendus on kuskil vahepeal.

Lähendanud on see meid ka lõputul hulgal ja see on hästi tore. Ja nii kohutavalt tore on vaadata, kui palju armastust jagub värsketes vanavanemates või näiteks Sikis, kes on ju nüüd tädi. Issake – minu väike õde ja tädi! Ma olen nii tänulik, et mu last ümbritseb nii palju armastust.

Jaanuaris, kui meie perre lisandub veel Poisu ja ma saan ise tädiks, on kindlasti veelgi põnevamaid arenguid oodata.

Olgu veel ajaloos ka märgitud, et tänane päev on ametlikult meie kalendris ümber nimetatud Esimese Hamba Päevaks. Seda nalja, et “hambad tulevad”, teeme me juba suvest, lisades alati lõppu: “No millalgi lähima poole aasta jooksul kindlasti.” Nüüd siis ongi see päev käes, kus ma midagi teravat tundsin, kui ta mu käsi närima hakkas ja üsna rahulikult ta suust “prahti” korjata üritasin – no jumal teab, eks, ta siin pidevalt topib igast asju suhu, ju jälle mingi asja kätte saanud. “Praht” aga liikuda ei tahtnud ja hea muidugi, et ma väga aktiivselt ei kangutanud, eks. ISSAND JUMAL TAPAB LAPSE ÄRA! Või vähemalt teeb hambutuks.

Muidu? Täiesti okei. Teda ei paista kuidagi see häirivat, öösel magas esimest korda lisaks veel ilma dream feedita kella kahekast poole üheksani kordagi ärkamata (st kell 6:30 tuli ikka meie voodisse ja magas edasi) ning tänagi käitub nagu tavaliselt – vingub, kui väsinud, aga muidu kilkab ja asjatab omi tegemisi teha, üldse mitte end häirida lastes sellest, et mina, Uskumatu Ematoomas, tahan vahepeal ta suud lahti kangutada, et hammast imetleda.

challenges

hoomamatu 7 Replies

Niisiis, ükskord hakkasime kõik siin hirmsasti kaalu jälgima.

Asi algas väga kenasti, aga siis hakkas Mila öösiti lambist* üles ärkama ja mul kadus igasugune motivatsioon kõige nelja tuule poole, peaeesmärgiks sai hoopis päevad kuidagi üle elada. Siis käisime veel Moostes ka, kus toitusime peamiselt Selveri soojadest saiadest ja nii see kuidagi läks. Abikaasa see-eest tegi muudkui trenni ja oli muudmoodi tubli, vahepeal kogus päris palju punkte veel sel üritusel, kus, noh, kaitseväelased igast jõu- ja ilunumbreid teevad. Tahaks öelda “kvalifikatsioon”, aga see pole raudselt õige sõna.

Enihuu. Ma küll jätsin mingi hetk ära hommikuste võileibade söömise ja asendasin selle müsliga, aga ma ei ole kindel selle kasulikkuses. Sest ma teen ju müslit ise ja näen, et sinna läheb igast mett ja siirupit sisse.

Võtsin paar kilo juurde, paar alla, kilo juurde, kilo alla, no tavaline värk. Lõplik skoor jäi miinus üks. Abikaasal miinus kolm. PÄRAST POKSITRENNI.

“Aga sa ju teed ka päevad läbi trenni,” teatas ta mulle ükspäev armulikult ja ma uurisin ta nägu väga põhjalikult, et ega ta mingit jama ei aja või peenelt ei iroonitse.
“Teen või?”
“Nojah, sa ju tõstad last pidevalt.”

Indeed. Lapsetõstmislihased mul lausa PUNGUVAD.

Järgmisel kuul miinus viis, jälle. Nagu ikka. GO!


*Lambist selles mõttes, et lastel on MILJON põhjust, miks nad ärgata võivad öösel ja see kõik on okei. Mis pole okei, on see, et nad ei oska magama jääda, selles on probleem. Tema ei maga, mina ei maga jne.

treenides maratoniks

hoomamatu 3 Replies

Eile hakkas Mila tõeliselt põlvedele tõusma ja end edasi-tagasi kõigutama. Ja ma korraga sain aru, et ta on ilmselt mõni aeg ka juba roomanud, ainult et ma pole seda tähele pannud. Esiteks ajan ma alati segamini roomamise ja käputamise, mulle lihtsalt jäävad need mõisted ka pärast lõputut selgitamist üsna segaseks. Teiseks on tema roomamine olnud segamini keerlemise, pöörlemise, küünitamise ja tagurdamisega. Aga nüüd ma olen teda natuke jälginud, kuidas ta kõigepealt vaibani roomas, seda uuris, siis ümber pööras ja kassi kraapimispuuni roomas, seda uuris, siis taas ümber pööras ja minu juurde roomas, et mu susse uurida.

Ilmselt on asi tõesti selles, et ma selgelt arvasin, et tite roomamine on midagi teistsugust. Ja pealegi teeb ta ikka aeg-ajalt seda asja ka, et kui jooksma tahab hakata, viskub kõhuli ja ajab käed-jalad laiali ning kukub meeleheitlikult vehkima. Ning siis on ääretult üllatunud, et kuidagi edasi ei jõua.

all my fancy

hoomamatu 4 Replies

Tikri blogist nägin inspireerivat ideed, kuidas hoiustada oma lõputut hulka kõrvarõngaid. See oli juba päris ammu, aga ma kuidagi ei jõudnud selleni, et hakkaks pildiraami otsima. Siis aga tabas mind geenius sellise ootamatu hooga, et ise ka imestasin: aga on ju olemas osta.ee! Pärast paari pinevat päeva, mida sisustas pakkumissõda ühe teise kasutajaga, kes mingil põhjusel oli otsustanud kokku osta KÕIK pildiraamid, mis hetkel ostas müügil, sain ma õnnelikuks pildiraami omanikuks.

Edasi oli juba ainult vaev välja lõigata sobiv kangatükk ja see raamile külge klammerdada.

Aususe huvides olgu öeldud, et seda viimast tegi mu ema. Ma nimelt avastasin ta ühel hetkel põrandal pildiraami kohal kangast klammerdamas. Seisin siis natuke lolli näoga juures, pakkusin moe pärast, et äkki teen ise ja nägin tegelikult ju, et seal polegi väga midagi teha. Ja siis läksin ma välja ja ostsin LMile kingituse, sest ehteraam valmis ise. (Kusjuures, ma olen väga uhke selle üle, et ma täiesti isetult ostsin LMile kingituse, millest vaid 50% kunagi ehk Mila omaks saab. Nimelt: übernunnu pluusi ja sametpüksid. Mis on SAMETIST. Väga isetu kingitus, sest Mila on peaaegu pealaest jalatallani LMi väikseks jäänud riietes, aga vähemalt sametpüksid on nüüd üleni LMi omad. Ma kujutlen, kuidas ta pärandab need veel oma lastele.) (Sest seda kaheaastased teevadki ju – panevad oma rõivad kõrvale, et oma lastele pärandada.) (SHUT UP! I’m totally right.)

Igaljuhul, nüüd on mul peen moodus oma kõrvarõngaste eksponeerimiseks ja hoiustamiseks. Ühtlasi lugesin ka üle, et mul on ligi poolsada paari kõrvarõngaid. Ja avastasin, et ühed nunnud kilpkonnadega on vaid poolenisti alles. KUS ON MU KILPKONN, MA KÜSIN?!

Ja siis ma kujutlen, kuidas Mila ehitab endale õige pea väikse redeli, ronib mööda seina üles ja LÄMBUB KORRAGA KÕIGI EHETE KÄTTE ÄRA.

(klikkides näeb suuremalt)

Lisa: kaks eriti ägedat asja tänaselt veebituurilt:

1. Adventures in Depression

2. Haunted Dollhouse

Naabrinaine ja regi

hoomamatu Leave a reply

Naabrinaine: “Kuidas teil siis see CHALLENGE. ACCEPTED! läheb?”
Mina: “Noh, Abikaasa on juba kaks kilo kaotanud, aga mina kukkusin vahepeal reelt. Kaotasin kõigepealt kilo, siis võtsin poolteist juurde, siis kaotasin selle, võtsin jälle 2,5 juurde ja kaotasin selle ka. Nii et ma olen kokku kaotanud neli-viis kilo, kuigi omadega nullis. Aga mina juhin!”
Naabrinaine: “Loomulikult, ega jutt oligi ju viie kilo ALLA saamisest, keegi ei öelnud, et vahepeal ei või kaal tõusta ka.”
DM (teisest toast): “Mis regi? Daki sõitis reega või?”
Naabrinaine: “Jajaa! Nad tegid nii, et Abikaasal oli hobune ja Dakil oli hobune, siis nad rakendasid sinna reed taha, laulsid vahepeal regilaulu…”
DM (ilmselgelt segaduses): “Regilaulu?”
Naabrinaine: “Jajaa! Laulsid seda: “Uni tuleb mede lapse silma sisse…” Ja siis hakkasid võidu sõitma ja niipea kui hobused paigalt võtsid, kukkus Daki…”
DM (ilmselgelt enam ei kuula, vaid vaatab telekat)
Naabrinaine: “Näh, miks sa ei kuula mind nüüd! Ma räägin sulle ju, kuidas elu käib! Ja hobused hakkasid liikuma ja Daki kukkus – prauhti! – ree pealt maha!”
Daki: “Parim. Ema. Ever.”

like a boss

hoomamatu 10 Replies

Ma tean, et ma lubasin kõiksugustest asjadest kirjutada, ma ausalt jõuan selleni. Kuidagi alati see Tartus käimine tõmbab nii rihmaks, kuigi fakt on, et seal ei tee ma ka midagi. Ma kohe ei tea, kuhu see jõud jääb, tahangi olla ainult kodus ja nautida seda, et keegi teine teeb süüa ja kuhugi minek on absoluutselt vastunäidustatud.

Ja nagu näha, siis tegin ma spetsiaalse hoiatusmärgi, mida ma hakkan nüüd titeteemadest rääkivate postituste juures kasutama. Noh, et te teaksite mitte lugeda, kui teid need teemad ei huvita.

Ehk siis: titepost.

Eelmisel nädalal vaatasime mingit sarja. Siuke mõnus perekondlik vedelemine: meie Abikaasaga üritame süüa, Mila paenutab ja väänutab nagu mingi hull mul süles ja diivanil ja siis jälle süles. Lõpuks libistas ta end mulle jalgade vahele, talle meeldib seal passida kõhuli, ülakeha mu jala peal, ja ringi vaadata. Mul ka hea turvaline, et vähemalt ei kuku kuskile (sellest, kuidas ta alatihti kuhugi kukub või kinni jääb, peab vist teinekord rääkima). Libiseb ja libiseb ja… maandub istuli. Ma veel sudin takka, et nooh, mine nüüd ära kõhuli. Ei lähe.

Kui meile üldse on midagi lapsekasvatamisest räägitud, siis on need kaks asja. Esiteks: kõige raskem on aru saada, millal on õige hetk võrevoodi põhja madalamaks lasta. True dat, meil eelmine kord vedas napi päevaga vist. Ja teiseks: ÄRA PANE LAST ISTUMA. Naabrinaine lõbustab mind aeg-ajalt kohutavate lugudega tittedest, keda on hästi noorelt istuma õpetatud ja mida see kõik nende seljale ja loomulikule arengule teeb. Et õige oleks lasta tal ise istuma õppida, sest ta teeb seda sel juhul siis, kui ta lihased on piisavalt tugevad.

Ja nii me siis olime seal, toidusuutäied peatunud poolel teel suhu. Titt. Istub.

Abikaasa: “Kas… Kas tal tohib lasta seda teha ikka?”
Mina: “Ma… Ma arvan, et kui ta ise seda teeb, siis on okei…”
Titt: “Lää! ÄÄääääAaäeeaaaaa. Ga.”

Oli otsustatud. Titt jäi istuma kauaks soovis. Meie jätkasime söömist, kuni…

Mina: “Issand! Kas sa tead, mida see tähendab?!”
Abikaasa: “Noh?”
Mina: “ET TA HAKKAB KOHE KÕNDIMA JU. Oo. Õudust.”

Ja mulle meenus, kuidas ma just olin endisele kolleegile südamest ja ilma igasuguse irooniata kaastunnet avaldanud, sest nende titt hakkas 9kuuselt kõndima. Päriselt, on asju, millega nad võiks veidi, no ainult veidi, oodata.

Olgu, tõele au andes ta end päris nullist veel istuma ei saa. Mis ei tähenda, et ta ei üritaks. Ta saab istuma seljalt, kui ma tal käest hoian (või õigemini, tema minu käest hoiab) (või pigem: oma küüsi minusse surub). Kõhult ta istuma saada ei ürita, keerleb niisama ühe koha peal ringi ja vahepeal rullib kah, kuigi selle nädala märksõna on siiski ümber oma telje keerlemine ja asjade järele küünitamine. Asjade järele küünitamine toob kaasa selle, et ta tagurdab. Ja enda telje ümber keerlemine on toonud kaasa selle, et ta tõuseb põlvedele.

Päriselt, ma ei imestaks, kui ta homme teatab, et läheb nüüd maratoni jooksma.

Sest PÕHIMÕTTELISELT on ta selleks valmis.

Nüüd võiks mõneks ajaks areng jälle natuke tagasi tõmmata. Mind alati nii kohutavalt ehmatab see, kui JÄRSKU see areng käib. Et tükk aega pole midagi, on samad vanad asjad ja siis: bämm! Naeratab! Bämm-bämm! Pöörab! Bämm-bämm-bämm! Varbad suus! Bämm-bämm-bämm-bämm! Istub!

Bämm! Alustab põgenemist kombinesoonist, üks varvas korraga!

õde

hoomamatu 6 Replies

Eile sai Siki 25 aastat vanaks. See tähendab, et mul on 25 aastat õde olnud. Ma olen 27 aastat vana ja olen elanud ainult kaks aastat oma elust ilma õeta. Ehk et võib ümardada ja öelda, et mul on igavesti õde olnud. Ma ei tea, mis tunne on olla ilma õeta.

Ja ma olen nii kohutavalt tänulik, et see nii on. Et ma ei tea, mis tunne see on. Et ta on mul olemas.

Naljakas, kuidas suhe õega aja jooksul muutub. Ma isegi ei oska öelda, mis võiks olla esimene mälestus temast. Mingid suved maal? See, kuidas ta ükskord maal öösel unes kõndis ja kui ma küsisin, et kuhu sa lähed, vastas ta: “Toon selle palli ära.”? Või siis hoopis see, kuidas ta vanaema juurde kitule läks, et: “Daki sõitis must läbi!”, kui ma olin jalgrattaga talle otsa sõitnud?

Mingid mälestused on ka Ropka tänavast. Kuidas me mänguasjakasti koristame ja leiame selle nurgast tarakanipesa. Või siis juba Pargist. Kuidas me hoovis mängime. Kuidas ehitame kapi otsa salapesa ja seal küünlaid sulatame, kuni klaasist tuhatoos kuumuse käes puruneb. Kiikhobune – tema veel mahtus sellega sõitma, mina enam mitte. Igal sünnipäeval mängisime missivõistlusi ja Siki alati võitis. Põhimõtteliselt polnudki vaja neid korraldada, alati oli teada, kes on kõige ilusam – ikka Siki. Mulle ju meeldibki öelda, et ilusõde ja koleõde oleme.

Nii, nagu mina olen alati tema peale kade olnud, on tema alati minu peale kade olnud. See on ka naljakas. Alati tahad seda, mis on teisel. Seda, et tema minu peale kade on, sain ma alles hiljaaegu teada. Eks ma saan aru, üsna kopp on ees sellest, kui sa pead koguaeg õe juba kantud riideid kandma… Või üldse on talle millegipärast tundunud, et minul on kõik olemas, mida tal pole. Alates ägedatest mänguasjadest ja headest hinnetest, lõpetades lapsega. Samas on jälle mulle tundunud, et temale on elu alati naeratanud. Mitte, et ma arvaks, et tal on nüüd jõlekerge olnud kõik, on temagi üksjagu sitas sumbanud. Aga mulle kuidagi tundub, et teda hoiab maailm rohkem. Heh, teda on kõik alati rohkem hoidnud – naabrinaine (kutsus Sikit ikka Inglikeseks), vanaisa (kutsus Sikit Naerukajakaks, samas mina ei mäleta isegi tema põlvel istumist), rääkimata sellest, et minu teismeea boyfriendid armusid kõik ikka lõpuks Sikisse ja jätsid mu maha.

Siki saatis nad muidugi pikalt ja ütles mulle, et järelikult oli sitt mees.

Ma olen elus väga vähe nii kohutavalt vihastanud, nagu ma olen tema peale vihastanud. Ikka nii, et silme eest läheb mustaks. Seda juhtus siis viimati, kui me koos elasime. Ning kui ta Inglismaal elas – siis oli mul jälle hinges auk. Rääkisime küll igal nädalal mitu tundi telefoniga, aga SEE POLNUD SEE. Ma olen vähe kellegi pärast niimoodi muretsenud kui tema pärast. Nutnud koos temaga, kui ta hinge seest karjub, sest nii valus on. Loopinud koos temaga tühje pudeleid vanas tehasehoovis vastu seinu puruks, sest nii valus on. Sõitnud pimedas ja lumetormis suverehvidega keset ööd talle järele, sest on vaja. Üritanud emme eest varjata seda, kui ta esimest korda viina jõi, endal jalg kipsis, ja sellest mürgituse sai – läksin ja otsisin selle tibi, kes tal seda teha lasi, üles ja sõimasin näo täis. (Emme sai asjast muidugi üsna ruttu teada.)

Ja temaga olen ma elus kõige rohkem naernud. Pisarateni, hingetuks, kõõksudes. Meil on mingid omad asjad, millest keegi teine aru ei saa. Lapsena võisime me tundide kaupa teineteise nägusid pea alaspidi vahtida, ette kujutada, et lõug on nina ja muudkui naerda. Või siis see vanaisakulmu nali, sellest ei saa kah keegi aru.

Leelo Tungal ütles Õhtulehe suures intervjuus, et juba sellepärast võiks teha vähemalt kaks last, et su laps ei oleks üksinda. Et tal oleks suures maailmas keegi oma.

Siki on MINU OMA. See üks inimene terves maailmas, kellele ma saan kõike rääkida. Kes on alati olemas. Kes on alati minu poolt, ALATI.

Ja üleüldse oli temal üks asi siiski enne mind olemas – tema sai enne tädiks kui mina.

Mina saan jaanuaris.

Muah! Armastan sind, mu väike rase veerandsajane õdi.

Pets

hoomamatu 5 Replies

Üks põhjus, miks ma möödunudreedest Piia ja Runni pulma hullult ootasin, oli see, et seal ootasid ees igasugused ägedad inimesed.

Pets on konkurentsitult üks mu lemmikinimesi maamunal. Kunagi, kui ma olin veel titt, kartsin ma teda. No see oli siis, kui tema veel kunagi kuri punkar oli ja kurje pungiasju tegi. Nüüd pole ta sugugi kuri enam, punkar küll, aga siuke armas ja nunnu. Kui ma teda näen, meeldib mulle hõigata murtud inglise keeles: “Hello, my dear short friend!”

Ükskord tegi ta minust laulu. See kõlas umbes nii: “Daki! Daki-Daki-Daki… DAAKII!”

Pulmariietus oli tal minu meelest väga cool. Väga petsilik muidugi ka. Käes on tal, muide, jogurtiklaas. Sest nüüd joob ta alkoholi asemel jogurtit. Vot nii.

NAISTEST, LIHTSALT: Kokkuvõte

hoomamatu 3 Replies

Mida kuradit?!

Ühesõnaga, tegin siia kena kokkuvõtte, otsisin välja kõik lingid ja panin ritta, et oleks ehk hea võtta ja nüüd, kui tulin niisama korraks mööda elamist ringi tosserdama, sest und ei tule (jälle), avastasin, et olen avaldanud tühja postituse!

Homme lähen ostan uue arvuti. Ausõna.

Igaljuhul ma tänasin kõiki ette ja taha, et te olite mul nii armsad. Kirjutajad – aitäh, et viitsisite sõna võtta! Lugeja – seda sa juba tead, et sa oled mul kõige lahedam. Aga ma ütlen ühe korra veel siis (või nüüd juba mitmendat, sest terve post kadus ju ära): dakiblogi lugeja on kõige lahedam!

Viimase postituse kommentaaride võitja oli üheksas, keelemurdjanimega Aiassadassaia, võta minuga ühendust! Veel pole paar võitjat oma raamatut nõutama tulnud, ootan teie kirju!

Siin siis tagasivaade külalispostitustele. Ma sain veel paar-kolm postitust, nii-öelda pro bono, ma pole veel mõelnud, mis ma nendega teen, aga võibolla ma avaldan need kunagi tulevikus. Kampaaniaväliselt.

“Naistest, lihtsalt” külalispostitused:

  1. Nirti – Mul on faas (TM)
  2. Sandra Jõgeva – Ema õpetussõnad
  3. Naabrinaine: Ägedatest meestest, lihtsalt
  4. Nelladella – Meestest ja naistest, neid teatud vanusesse jõudnutest
  5. Epp Petrone – Meestest, lihtsalt ja naistest, lihtsalt
  6. Rents – Prantsuse meestest, lihtsalt
  7. Manona Paris – Munad mehed
  8. Mare Sabolotny – Meeste keel ja naiste keel
  9. Merle Liivak – Nagu kolm klaasi veini