Naljakas on see, et emaks saades muutsin ma lisaks enda elule ja rollile siin ka paljude teiste elusid. Näiteks tegin ma vanaemaks oma ema ja vanaisaks oma isa. See on loonud meie suhetesse hoopis uusi dimensioone ja ma näen neist külgi, mida ma ei teadnud seal olevat. Omamoodi pingeid on see ka tekitanud, eriti emaga, sest vahepeal annab ta mulle nõuandeid, mida mina alati kuulata ei taha. Aga siis me räägime need selgeks ja lõpuks on ikka nii, et lahendus on kuskil vahepeal.

Lähendanud on see meid ka lõputul hulgal ja see on hästi tore. Ja nii kohutavalt tore on vaadata, kui palju armastust jagub värsketes vanavanemates või näiteks Sikis, kes on ju nüüd tädi. Issake – minu väike õde ja tädi! Ma olen nii tänulik, et mu last ümbritseb nii palju armastust.

Jaanuaris, kui meie perre lisandub veel Poisu ja ma saan ise tädiks, on kindlasti veelgi põnevamaid arenguid oodata.

Olgu veel ajaloos ka märgitud, et tänane päev on ametlikult meie kalendris ümber nimetatud Esimese Hamba Päevaks. Seda nalja, et “hambad tulevad”, teeme me juba suvest, lisades alati lõppu: “No millalgi lähima poole aasta jooksul kindlasti.” Nüüd siis ongi see päev käes, kus ma midagi teravat tundsin, kui ta mu käsi närima hakkas ja üsna rahulikult ta suust “prahti” korjata üritasin – no jumal teab, eks, ta siin pidevalt topib igast asju suhu, ju jälle mingi asja kätte saanud. “Praht” aga liikuda ei tahtnud ja hea muidugi, et ma väga aktiivselt ei kangutanud, eks. ISSAND JUMAL TAPAB LAPSE ÄRA! Või vähemalt teeb hambutuks.

Muidu? Täiesti okei. Teda ei paista kuidagi see häirivat, öösel magas esimest korda lisaks veel ilma dream feedita kella kahekast poole üheksani kordagi ärkamata (st kell 6:30 tuli ikka meie voodisse ja magas edasi) ning tänagi käitub nagu tavaliselt – vingub, kui väsinud, aga muidu kilkab ja asjatab omi tegemisi teha, üldse mitte end häirida lastes sellest, et mina, Uskumatu Ematoomas, tahan vahepeal ta suud lahti kangutada, et hammast imetleda.

Ma tean, et ma lubasin kõiksugustest asjadest kirjutada, ma ausalt jõuan selleni. Kuidagi alati see Tartus käimine tõmbab nii rihmaks, kuigi fakt on, et seal ei tee ma ka midagi. Ma kohe ei tea, kuhu see jõud jääb, tahangi olla ainult kodus ja nautida seda, et keegi teine teeb süüa ja kuhugi minek on absoluutselt vastunäidustatud.

Ja nagu näha, siis tegin ma spetsiaalse hoiatusmärgi, mida ma hakkan nüüd titeteemadest rääkivate postituste juures kasutama. Noh, et te teaksite mitte lugeda, kui teid need teemad ei huvita.

Ehk siis: titepost.

Eelmisel nädalal vaatasime mingit sarja. Siuke mõnus perekondlik vedelemine: meie Abikaasaga üritame süüa, Mila paenutab ja väänutab nagu mingi hull mul süles ja diivanil ja siis jälle süles. Lõpuks libistas ta end mulle jalgade vahele, talle meeldib seal passida kõhuli, ülakeha mu jala peal, ja ringi vaadata. Mul ka hea turvaline, et vähemalt ei kuku kuskile (sellest, kuidas ta alatihti kuhugi kukub või kinni jääb, peab vist teinekord rääkima). Libiseb ja libiseb ja… maandub istuli. Ma veel sudin takka, et nooh, mine nüüd ära kõhuli. Ei lähe.

Kui meile üldse on midagi lapsekasvatamisest räägitud, siis on need kaks asja. Esiteks: kõige raskem on aru saada, millal on õige hetk võrevoodi põhja madalamaks lasta. True dat, meil eelmine kord vedas napi päevaga vist. Ja teiseks: ÄRA PANE LAST ISTUMA. Naabrinaine lõbustab mind aeg-ajalt kohutavate lugudega tittedest, keda on hästi noorelt istuma õpetatud ja mida see kõik nende seljale ja loomulikule arengule teeb. Et õige oleks lasta tal ise istuma õppida, sest ta teeb seda sel juhul siis, kui ta lihased on piisavalt tugevad.

Ja nii me siis olime seal, toidusuutäied peatunud poolel teel suhu. Titt. Istub.

Abikaasa: “Kas… Kas tal tohib lasta seda teha ikka?”
Mina: “Ma… Ma arvan, et kui ta ise seda teeb, siis on okei…”
Titt: “Lää! ÄÄääääAaäeeaaaaa. Ga.”

Oli otsustatud. Titt jäi istuma kauaks soovis. Meie jätkasime söömist, kuni…

Mina: “Issand! Kas sa tead, mida see tähendab?!”
Abikaasa: “Noh?”
Mina: “ET TA HAKKAB KOHE KÕNDIMA JU. Oo. Õudust.”

Ja mulle meenus, kuidas ma just olin endisele kolleegile südamest ja ilma igasuguse irooniata kaastunnet avaldanud, sest nende titt hakkas 9kuuselt kõndima. Päriselt, on asju, millega nad võiks veidi, no ainult veidi, oodata.

Olgu, tõele au andes ta end päris nullist veel istuma ei saa. Mis ei tähenda, et ta ei üritaks. Ta saab istuma seljalt, kui ma tal käest hoian (või õigemini, tema minu käest hoiab) (või pigem: oma küüsi minusse surub). Kõhult ta istuma saada ei ürita, keerleb niisama ühe koha peal ringi ja vahepeal rullib kah, kuigi selle nädala märksõna on siiski ümber oma telje keerlemine ja asjade järele küünitamine. Asjade järele küünitamine toob kaasa selle, et ta tagurdab. Ja enda telje ümber keerlemine on toonud kaasa selle, et ta tõuseb põlvedele.

Päriselt, ma ei imestaks, kui ta homme teatab, et läheb nüüd maratoni jooksma.

Sest PÕHIMÕTTELISELT on ta selleks valmis.

Nüüd võiks mõneks ajaks areng jälle natuke tagasi tõmmata. Mind alati nii kohutavalt ehmatab see, kui JÄRSKU see areng käib. Et tükk aega pole midagi, on samad vanad asjad ja siis: bämm! Naeratab! Bämm-bämm! Pöörab! Bämm-bämm-bämm! Varbad suus! Bämm-bämm-bämm-bämm! Istub!

Bämm! Alustab põgenemist kombinesoonist, üks varvas korraga!