Epu südameraamatu ehk “Kas süda on ümmargune?” 2. osa valmimisele elasin ma küll lähemalt, küll kaugemalt kaasa. Pidin isegi proovilugemist tegema, aga kuidagi selleni ei jõudnud. Ja nüüd on mul hea meel, et lugesin seda just siin ja praegu. Olles oma saarel, võrkkiiges, kuuma päikese eest varju otsides.
Epu kirjutamine on mulle alati hästi mõjunud, ta on mind õpetanud rohkem kui ilmselt ise aduda suudan (“Dialoogi! Hoogu! Veel dialoogi!”), aga praegu mõtlen pigem seda, et see raamat MÕJUS. Paralleelid on muidugi ilmselged – ka mina olen praegu saarel oma lõppeva abielu eest justkui peidus (kuigi see on Epu raamatu-aegsest teistmoodi ja teises faasis, muidugi), ka mind on tabanud kriis (kuigi võib vaielda, et kriisist kriisi ma ainult elangi), tööd on liiga palju (aga erinevalt Epust pole mul üldse raha), ja ma tahaks mõneks ajaks lihtsalt ära, eemale, näha kõike, mis maha jääb, kaugemalt. Äkki siis ma näeksin seda, mis on ees, selgemalt? Teaksin, kuhu edasi minna?
Muidugi ei saa “Südamest” rääkides mööda sellest, et Epp on fantastiline storyteller, ta haarab kaasa ja ei lase enne lahti, kui viimane lehekülg alla kugistatud. Ja siis jääb ju ka puudu! Sest ta läheb ju edasi Indiasse, peategelasest Epp. Kindlasti on kuskil keegi Epu triloogiat võrrelnud “Söö. Palveta. Armasta” raamatuga, samalaadne eneseotsing läbi erinevate maailmaotsade. Ja, tuleb tunnistada, ma ikka pühkisin kohati pisaraid ka. Ilmselt seetõttu, et mõnes kohas oli paralleel minu enda elusupiga liiga valus.
Kõige rohkem ja kõige suurema üllatusena tabas mind aga lugedes arusaamine, kui väga olen ma viimased kuud läbi elu silmad kinni trampinud, püüdes mitte mõelda – või õigemini, olles liiga kurnatud mõtlemiseks. Ja nagu Eppki, tunnen ma pidevalt seda, kuidas mõned mu mõtted ja “hullud ideed” ei sobi ümbritsevatele, nad ei saa aru, teinekord naeravad ja narrivad, püüavad mind välja rääkida mu sisemisest tungist MINNA.
Sest ma ju tahan ka minna. Vahepeal ma pean minema. Epust on erinev aga see, et ma ei ole senini täpselt aru saanud, kuhu see tung mind juhatab ja kui palju ma peaksin talle järele andma. Ja siis ma hakkangi rapsima, arutama, kaaluma… Või lähen esimesel avanenud võimalusel silmad kinni ja kopsti! Vastu seina.
Neil kahel-kolmel päeval, mis ma seda raamatut lugesin, olid mu une-eelsed poolteadvusel olles peas kõlanud mõtted erakordselt selged. Üldse on kogu mu saarelolek olnud… puhastav? Lülitasin välja, olin, suurt ei pidutsenud, lihtsalt… olin. Olen senimaani, kuigi täna ja homme tuleb tööd teha ning siis juba hakata mõtlema, kuidas Milakese, kottide ja turvatooliga tagasi orienteeruda. Aga praegu veel on vaikus. Eetris ja mõtetes üldiselt.
Räägin vaid inimestega, kellega tahan (näiteks Kuressaare linnuse muuseumitädidega okupatsioonist ja kukekommidest), olen vaid inimestega, kellega tahan, loen vaid kirju, mida tahan (ja seni, muide, on ka töökirjad olnud kõik positiivsed, seega olen tahtnud). Palju on vaikseid salajasi hetki, kus ma muigan ja vaatan pilvedesse. Ja veel mõned.
(Sain just aru, et see kõlab, nagu ma EI tahaks oma sõpradega rääkida või nendega olla. Ma ei mõelnud seda, ausalt.)
Nii et omamoodi on siiski praegu veel eskapism. Aga see on aidanud ka, sest vaikus on lasknud une-eelsetel tõdedel eriti valjult kohale jõuda. Ja Eppu lugedes (ma pole ju liiga kaua temaga päriselt aega saanud veeta, rääkida, energiat vahetada) imbus terake tema õpitud tõdedest jälle minuni ja mulle meenus, et iseend tuleb ka osata kuulata.
Muide, mult täna juhuslikult küsiti, kas ma olen romantiline. Üllatusin jälle, sest… ma ei tea! Ma ei tea enam, kes ma olen! Ja ma ütlen seda, laialt naerdes, päriselt.
…Ma ei tea VEEL, kes ma NÜÜD olen.
Aga ma saan õige pea teada, kindel see.
Äkki olengi romantiline kah!
Aitäh, Epp.
Garaaži teine ja kolmas päev on olnud totaalne hullumeelsus. Heas mõttes, muidugi.
