Niisiis. Saaremaal käidud, eestikeelne stand-up nähtud, gruupindus tehtud. Stand-upist püüan kirjutada pikemalt ka, kui on viimaks aega hinge tõmmata.
Ah et kuhu aeg läheb?
No näiteks eile ja täna käisime me Milaga poodides ja turul. See kõik nägi täpsemalt välja selline: Mila tatsub tähtsalt (enamasti vales suunas). Mina muudkui viiplen ja hõigun: “Mila! Siiapoole! Ei, lähme siiapoole! Ei! …Ei! Mila! Miiiiiiiiiii-laaaaaaa!” Ja kõik kõrvaltvaatajad ahhetavad ja löövad käsi kokku, et kui armas ja asjalik laps ja mina pühin otsa eest higi, sest on kohutav katsumus aastasele asjurile järele joosta.
Pärast seda kõike helistasin emale ja vabandasin ette ja taha, sest NÜÜD ma tean, KUI kohutav võis tal minuga koos kasvamine olla. Mina vana tähelepanuhoor muidugi väga ei põe, et tänu lapse suvalistest ustest sisseastumisele ma pidevalt võõrastega suhtlema pean, aga mu vaene emme, daam, natuke häbelik ka – ma TÕESTI tundsin neil päevil tema valu. Ma olen väga tänulik, et ta mingil hetkel lihtsalt alla ei andnud ja mind kuhugi ära ei andnud, näiteks aktiivsete laste nurka või kuskile. Jumal teab, mis asjad nõukaajal minusuguste jaoks olid.
Ema naeris ja ütles, et tõepoolest. Sel ajal oli tal veel kombeks punastada ja põhimõtteliselt minu eluaastatel 2-… (ma arvan, et see kestab tegelikult praeguseni) oli ta lihtsalt nonstop näost punane. Sest tavalistel lastel pole ju mingit häbitunnet ja minul pole seda kohe eriti.
Kogu selle lapse sabas jooksmise ja rassimisega olen ma avastanud, et aeg KAOB käest. Täna käisime Horteses ja Kristiine keskuses (kahes poes) ja selle peale läks KUUS TUNDI. For fuck’s sake. KUUS TUNDI!!! Lihtsalt poodides käimisele! Muidugi olen ma nüüd loobunud käru kaasa vedamast, sest Mila tahab ju ise kõndida. Mis tähendab, et ta kõnnibki. Käest kinni keeldub hoidmast (sest ega ta mingi titt pole) ja nii ma siis peangi teda pidevalt kehablokiga takistama sõiduteele jooksmast või valesse poodi sisse astumast või siis lihtsalt teda vahepeal säravatest kaupadest eemale tassima.
Pärast kahte kuud elektripliidi- ja külmkapivaba elu leidsin ma, et ma olen VEIDI väsinud sellest. Niisiis läksin ja ostsin täna külmkapi. Järelmaksu peale (loomulikult). Mõtlesin, et tehnikapood on siuke ohutu koht, kus last ei pea pidevalt tassima, aga eksisin. Peaaegu olin sunnitud ostma ühed kõrvaklapid, millest Mila keeldus lahti laskmast ja paberite vormistamise ajal üritas ta seitse korda ära joosta ning kolm korda leti taga ise tööle asuda. Müüjad olid valmis teda palkama ja suvalised võõrad tädid tõid mulle last pidevalt tagasi, kui ma SEKUNDIKS oma rolli unustasin ja mujale suvatsesin vaadata, näiteks allkirjade andmiseks.
Lõpuks olin ma täiesti läbi higistanud (sest mingi südasuvi on väljas), käed valutasid tite tassimisest (sest Horteses ei leidnud ma normaalset käru) ja kõige tagatipuks lisandus kõikidele mu tavapärastele ärevushäiretele uus ja huvitav: mul on nimelt SURMAHIRM, et Mila lihtsalt kaob ära. Täna ta Horteses suutis kolm korda mul silmist kaduda. Õnneks on tal komme valjuhäälselt… häälitseda, nii et leidsin ta ikka üles kuskilt kastekannude vahelt, AGA IKKAGI. Kurat võtaks, see on kohutav tunne – pöörad ringi ja last pole! Oli just seal – ja enam pole! Vaatad siia-sinna, ei näe. Sisemus tõmbub külmaks, süda jätab löögi vahele, veri kohiseb kõrvus – ja siis kostub kuskilt tuttav “Ääää! Aaaaa! Ooooo! Sssss!” ja võib taas hingata.
Ma päris tõsiselt mõtlen ta ära kiibistada või talle mingi pahkluumonitor paigaldada (või mingi GPS-jälgija), sest saate aru – ma ei tohi teda ju ära kaotada! Aga ta ei kuula sõna, ta pole hetkel oluliselt targem keskmisest koerast ja vähemalt koerad tulevad kutsumise peale üldiselt tagasi ja jäävad paigale, kui sa neile sellise käskluse annad. Mila aga vaatab kavalalt otsa, kiljatab ja jookseb pea seljas järgmise huvitava asja poole, milleks võib olla mõni hiigelkoer või näiteks sõitev auto. Rääkida ta ei oska, mobiili ei õpi veel niipea kasutama ja tõepoolest, kuidas üldse on võimalik sellises vanuses lapsega rahulikult elada? Saarel olime Siki juures ja vot siis oli hea. Panid lapse heinamaa peale maha, istusid ise aiatooli ja lugesid raamatut, hea kindel, et laps kuhugi ei kao. Rohu seest paistab välja, autosid pole ja kuhugi peita end ta ka ei saa. Vähemalt mitte paari sekundi jooksul, mil sa teda ei jälgi (kui tegeled näiteks sellise rumaluse nagu SILMADE PILGUTAMISEGA).
Kodus on ka täiesti kohutav, sest kui keegi unustab välisukse linki panna, on Mila taas sekunditega välja jooksnud ja kuna meie aiavärav on pidevalt lahti, siis on mul ka kodus pidevalt surmahirm, et ta tänavale jookseb. Tal võtaks see võib-olla… no minuti. See eeldaks küll väga paljude asjade kokkulangemist, kui tal see vaba minut oleks, aga IKKAGI. See on nii kerge juhtuma. Ühesõnaga tuleb muretseda normaalne ukselukk, mis ust ka reaalselt kinni hoiab ja kassiukse võib vist esialgu unustada, sest sealt ta mahuks ju läbi.
Ja võib-olla laps ka ikkagi ära kiibistada. Või mingi linnuvaatlusseade külge panna. Ma ei tea, ma tõesti ei tea, aga MA EI TOHI TEDA ÄRA KAOTADA.
Nad oleksid võinud seda mulle haiglas pärast sünnitust öelda. Selle peale, kui ma umbes esimese asjana ütlesin, et nüüd võiks püüda last mitte ära tappa. Mõni ämmaemand oleks võinud hoiatada, et lisaks elus hoidmisele EI TOHI MA KA TEDA ÄRA KAOTADA.
Oh õudu.
Vanemdamine on teinekord päris raske.
Hiljem… Hahahaaa, vaatasin sellenädalast “Modern Familyt” ja what do you know, selles osas panid Cam ja Mitch Lily rihma otsa. Jap-jap. I totally get it now.
