elutõed

Kooskasvamine 10 Replies

IMG_20140914_194429Jälle üks vestlus rongist, sel korral minu- ja Milavaheline.

“Aga lüüa ei tohi,” ütleb Mila.
“Ei tohi tõesti.”
“Ja hammustada ei tohi ja kiusata ei tohi.”
“Täiesti õige.”
“Aga mängida tohib!” teatab ta rõõmsalt, ja lisab siis nii, et peaaegu terve rong kajab: “Ja musitada ja kallistada tohib ka!”
“Sul on täiesti õigus, kallis. Sa oled põhimõtteliselt eluks valmis. See ongi elu, sul on põhitõed selged.”

Mila mõtleb natuke.

“Aga vahepeal ma kukun. Ja siis ma nutan.”
“Jah, kõik me nutame, kui me kukume. Mina kukun vahel ka.”
“Jah, aga kui mina kukun, siis sina tuled ja püüad mu kinni. Ja siis ma, niimoodi, nutan sul süles.” Mila näitab natuke ette, kuidas ta nutab, ja jätkab: “Ükspäev ma kukkusin maha. Aga siis sa tulid ja puhusid peale ja ma nutsin ja siis enam ei nutnudki!”
“Jah, mu arm. Ma luban sulle siinsamas, et isegi, kui mind pole seal sind kinni püüdmas kui sa kukud, olen ma alati olemas, et sa minu juures nutta saaksid kui sul on valus.”
“Jah! Ja siis sa teed mulle kõvasti kalli-kalli. Kui ma nutan ja kukun.”
“Muidugi teen, alati teen. Aga tead, Milake, me kõik kukume vahel. Ja see polegi tähtis, et me kukume. Tähtis on see, et me tõuseme jälle püsti.”
“Ja siis sa tuled lohutama?”
“Jah, siis ma tulen lohutama. Alati tuleb keegi sind lohutama, ma luban sulle. Ja sa kukud ja nutad, ja siis tõused püsti ja võibolla kukud kunagi veel.”
“Aga sa püüad mu kinni?”
“Alati.”

dialoogikatke rongist

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Alguses arvasin, et omavahel räägivad isa ja poeg, aga pärast ma polnud enam nii kindel. Igal juhul – üks umbes 30aastane natuke kulunud olemisega meesterahvas ja üks varateismeline poiss. Rongis teel Paldiskisse.

“Istu, kaks!… Õigemini, ei, oot, kuidas seda öeldigi? Istu, viis! Jah, just…! Mind on elus, muide, lausa kahest koolist välja visatud.”
“Jah?”
“Nojah.” Lonks kaheliitrisest pilsnerist. “Aga ega ma selle üle uhke ole või midagi. Ega ma mingi moraalijünger taha nüüd sulle olla, eks. Aga kui ma ikka ringi vaatan – kõik mu klassivennad ajavad miljoneid kokku. Miljonid tagataskutes! Ja mis mul on? Hui mul mingid miljonid on! Müün kehvasid autosid…”

Lonks kaheliitrisest pilsnerist.

30 going on 30

Inimesed ja inimeseks olemine 7 Replies

Mind on tabanud vist lõpuks see tõeline 30. eluaasta kriis. Esimest korda tundsin seda teravalt magistritöö esimeses seminaris, kus armas õppejõud Kaja rääkis meile kõigile, et me oleme oma professionaalsusastmelt, kui me kevadel lõpetame, 7. tasemel. 8. aste on doktorikraad. “Ehk siis te olete praktiliselt tipus,” teatas ta rõõmsalt ja ma vajusin kössi.

Jajah, tipus.

Ma olen 30 ja alustan oma elu vähemalt kolm korda uuesti – kui mitte rohkem. Mulle ei kuulu siin ilma peal ei rohkem ega vähem kui mu arvut ja kaks kassi ja üks vana telekanäru ja külmik, mida ma vean nagu hingeõnnistust ühest kohast teise kaasa. Vastutav olen muidugi palju rohkema eest – laps ja kolmas kass ja üürikorter ja arved ja laenud ja firma ja kohustused.

Aga sisuliselt siiski olen ma jälle täiesti alguses, mul pole miskit ja lähitulevik ei näita, et mul iial miskit hakkaks olema. Mitte et see omand per se mind iseenesest väga paeluks, aga ma lihtsalt tahaks ju ka kuhugi kuuluda. KUULUDA. Olla vajalik ja oma ja igal hommikul tervitatud.

Ja siis täna sõitsin poolpimedas koolist koju, vaatasin rongiaknast välja ja mõtlesin, et ei tea, kas sügised on alati olnud nii udused? Kas ma pole seda lihtsalt tõesti varem näinud? Tegelikult oli ju hea päev. Kohtusin kahe-kolme väga ägeda inimesega täiesti sotsiaalselt, missiis, et kahega neist ühistranspordis; seminar oli üliäge ja üleüldse ma tundsin, et ju ma teen ikka õiget asja, kui see mu südame põksuma paneb. Päike paistis ja linn naeratas ja ma tundsin, et armastus on siiski see, mis… Ma ei teagi. Et seda pole loetud hulgal. Tee silmad lahti ja naerata ja…

Aga siis ma mõtlesin sellele ka, rongiaknast iseenda väsinud nägu vastu peegeldumas, et mind on ikka NII PALJU. Mind on LIIGA palju isegi mu oma pere jaoks, mu sõprade jaoks – kuidas üldse iial saab mind olla händlitavas koguses kellegi… teise jaoks? Ja samas, ma ei oska olla vähem kui see mis ma olen. Mulle sageli öeldakse, et üks põhjus, miks ma inimestele korda lähen – või miks mu kirjutised lähevad – on see, et ma julgen kirjutada ka asjade pahupoolest. Et elu pole alati lill ja kookosesupp, vaid on ka sitas sumpamine ja jõunaer. Et inimesed saavad sellest lootust ja tuge.

Aga… Ma olen, muidugi, selle kõik ise teinud, ise end sellesse rolli pannud. Ja ma ei kahetse, ausalt ei kahetse. Sest ma TEAN RAUDKINDLALT, et mu kirjutised on inimesi aidanud. Ja see on alati olnud peamine ja jääb ka edaspidi nii.

Aga kuidas ometi saan ma olla minaise, kui see minaise on nii suur ja teda on nii palju ja ta on selline poolavalik ja oma ettevõetud ristiretkedega?

//

Ma olen avastanud, et mängin jälle seda mängu, kus ma vaatan inimesele otsa ja püüan esiteks ette kujutada, et mis oleks, kui me satuks mingi juhuse tõttu tulevikku jagama. Aga peamiselt ma vaatan neile otsa ja püüan ette kujutada, mis on nende saladused.

Sest vahel mulle tundub, et kõigil teistel maailmas on saladused, ainult minul ei ole. Ja vahel tundub mulle risti vastupidi, et ainult minul on saladused, rõhuvad, tapvad; ja kõigil teistel pole. Et kõik teised elavad rõõmsalt ja mittekomplitseeritult ja…

…ja muidugi tean ma, et see on absoluutselt vale. Kõigil on raske, kõigil on komplitseeritud.

Ja saladused on ka kõigil. Lihtsalt enamik ei räägi internetis neist. Ilmselt tegelikult ei räägi minagi.

Aga vahepeal, teate, on see blogidaki olemine nii suur koorem, et tahaks lihtsalt põgeneda ja alustada täiesti nullist.

Sest, hah, mu praegused nullistalustamised pole IIALGI täiesti nullist. Kõik, mis ma alustan, tuleb selle kümneaastase internetitaagaga.

Ja seda, mu sõbrad, ei talu enda õlul ka parimad meist.

nädal senini numbrites

Argielu 6 Replies

Mila sai esimesest septembrinädalast kusagilt nohu, andis selle lahkelt ka mulle ning lõppeks tundub tal olevat palju parem kui mul, kes ma haiguse ikka avasüli vastu võtsin. Siin on nädal senini numbrites:

  • 2734 meetrit täisnuusatud nuuskarätti
  • 2 praktiliselt unetut ööd (siinkohal süüdistan lisaks ka täiskuud)
  • 16 osa Mary Tyler Moore Showd
  • 3 edasilükatud kohtumist
  • 1 puudutud loeng
  • 1 otsustatud magistritöö teema (aajee!)
  • ja 1 magistritöö seminar, mille käigus ma võibolla nakatasin
  • kolme inimest
  • aga loodan, et neid inimesi on siiski 0
  • 3 tundi ühistranspordis
  • 45 minutit teetööde taga
  • kusjuures linnas käisin ainult 1 päeva, eile
  • 1 artikkel
  • 1 kolumn
  • ja 1 kolumn täna veel vaja teha
  • ja 1 artikkel ka ju veel vaja teha
  • 0 trennipäeva
  • 37,4 palavikku
  • 567 ühikut peavalu
  • 12 357 köhahoogu iiveldamiseni
  • 1 paar kingi, mis tuleb pärast eilset vihmas trippimist ära visata, mis omakorda põhjustasid
  • 1 paari põlvedeni märgi pükse
  • ja 1 paari külmetavaid jalakesi, mis kindlasti aitasid terveks saamisele
  • kaasa -200 protsenti
  • 1 korra nägin unes Stingi ja muuhulgas oli aastavahetus ja muuhulgas oli mul Päris Oma Kodu
  • 17 korda olen tahtnud lihtsalt nutma hakata, aga kuna ma olen Strong Independent Woman (icic), olen seda siiski teinud vaid
  • 1 korra

Tahaks normaalset elu, aga kes teab, äkki ma ei oskakski sellega midagi pihta hakata. Kuidas saab elada nii, et ei peagi iga asja hullumeelselt rongiaegade järgi sättima? Kuidas saab elada nii, et võid vabalt sättida peaaegu suvaaegadele kohtumisi, sest kui jääbki aega üle, on sul kuhugi minna (koju, kontorisse) ja sa ei peagi 4 tundi tühja linna peal passima? Kuidas saab elada nii, et sa jõuad koju ENNE KELLA KÜMMET ÕHTUL? Ahjaa, saab ju küll, kui on lühike koolipäev, mis lõppeb enne seitset.

Kiun lõppenud, hakkas natuke kergem küll. Tänan tähelepanu eest. Ärge haigeks jääge!

elu kolme kassiga ehk leiame Ollile üheskoos Päris Oma Kodu!

Argielu 2 Replies

2014-06-10 17.25.41Mäletatavasti võtsime aprillikuus omale kostiliseks Oliveri – õnnetu elusaatusega tänavakassi, kellel Pesaleidja kassitoas olemine kohe sugugi ei istunud. Sai seal teiste kasside käest kere peale ja oli üleni stressis. Kui ta meitele saabus, oli tegu tõelise sülekaga, kes nurrus nii et toad kajasid. Kui ta aga kastreerimisest taastus ning vaikselt koduse eluga harjuma hakkas, selgus tema tõeline iseloom. Ma olen elus kohanud mitmeid kasse, aga kedagi nii ägedat kui Oliver pole mul vist tõesti õnnestunud seni kohata!

Ta on tõeline mõnus kassiisand, kellel mänguhimu ja -lust, mis võiks kuuluda temast poole nooremale kassipoisile. See, et ta mängida tahab, on aga teinud suhted praktiliselt võimatuks Miuksu ja Pussakaga, millest on väga kahju, sest tegelikult ma lootsin nad ikkagi klappima saada… Praeguseks on aga selge, et kuni ma elan korteris (ja mitte sellises nagu Nõmmel, kus kassidel priikäik ka õue – seal oleksid nad ilmselt ammu juba sõbralikemas suhetes!), ei mahu Oliver meile elama. Liiga suured isiksused kokku sattunud, liiga territoriaalsed… Seega on Oliverile päriskodu leidmine muutunud põletavaks küsimuseks.

Kahjuks on aga praegu teatavasti kassipoegade hooaeg ning vanad tegijad pole nii meelsalt uute kodude silmapiiril. Sellest on tõesti väga kahju, sest Oliver väärib Päris Oma Inimest Päris Oma Koduga. Nurrmootor on ta jätkuvalt – ükski teine mu kass ei jõua nurrumises Ollile ligilähedalegi. Ning Milaga on tal välja kujunenud oma traditsioonid – õhtul hambapesu ajal hõõrub ta end vastu jalgu ning kui siht võetakse magamistoa poole, sätib ta end kiirelt voodisse tudule. Vahel käin neid öösiti vaatamas ja Oll-poll magab nii magusalt jalutsis, et ei liiguta vurrugi.

Aga jah, teiste kasside stressitase (ja sellega seoses ka minu enda oma) on üle igasuguste limiitide. Seega palun teid, mu armsad sõbrad – kas teie hulgas on keegi, kelle kaisust on just selline valgekirju pehmik puudu? Või on teil ehk võimalus pakkuda Ollule paremat ajutist kodu kui see minu oma, kus kaks vanemat kass-olijat nii väga kurjad uue tulija suhtes poleks?

Kes aitab kodu leida, saab minu poolt kaasa ka väikese kingituse!

 

nelikümmend kuud

Kooskasvamine 1 Reply

2014-07-26 19.24.50Mu armas rõngik, täna saad sa nelikümmend kuud vanaks. Mina jätkuvalt olen kolmkümmend aastat vana. Vahepeal sa küsid mult, kui vana ma olen, ja siis imestad, vaikides numbreid korrates, et nii suured numbrid üldse on olemas.

Ma pole sulle ammu kirjutanud. Suvi on olnud kiire, kurnav, teisalt jälle laisk ja puhatud on palju. Sa oled arenenud hüperhelikiirusel, vahepeal mulle tundub. Just hetk tagasi sind voodisse pannes pidasime säärast dialoogi.

“Kas vesi läheb ka halvaks?”
“Ei, vesi üldiselt ei lähe halvaks.”
“Aga tädijogurt?”
“Tädijogurt läheb küll halvaks, piimatooted lähevad kiirelt halvaks.”
“Ee… aga mahl?”
“Mahl võib ka halvaks minna.”
“Aga sina?”
“Mina…,” hoidsin ma naeru tagasi, otsides õiget vastust, “…loodetavasti ei lähe halvaks.”
“Aga uks?”
“Uks ka ei lähe halvaks.”
“Aga lamp?”
“Lamp ka ei lähe halvaks.”
“Aga mina?”
“Sina, mu arm, ei lähe ka halvaks.”

Ja sa jätkasid erinevate asjade nimetamist, saades juba pihta, et see on lõbus mäng. Võtsime läbi kõiksugused võimalikud ja võimatud asjad ja olendid, kes halvaks võivad minna ja jõudsime järeldusele, et elu on ikka üsna hea. Nii vähe asju läheb halvaks!

Paar päeva tagasi istusid sa natuke liiga kaua potil ja kui ma tulin, teatasid sa mulle: “Emme! Mul jalg müriseb!” Siis tõusid püsti ja surnud jalg ei pidanud vastu, koperdasid, ehmatasid ja hiljem oli mul tükk tegemist, et sulle seletada, et su jalg pole IGAVESTI surnud (nagu vanaisa isa), vaid kohe hakkab veri taas voolama (“Appi! Aga siis hakkab veri voolama ja kõik läheb punaseks?!”) ja see on hea ja kohe enam jalg ei mürise ja pole enam surnud ka.

Huvitav, kui vana mina olin, kui ma ihuliikmete suremise kontseptsiooni õppisin? Kes mulle seda õpetas? Ka mu ema?

Suvi on olnud selles mõttes ka pöördeline, et sa veetsid suisa peaaegu-kaks nädalat oma vanavanematega maal, ilma minuta. Mitte muidugi korraga, kahes eri satsis. Ja sa olevat olnud tubli väike trooper, nautinud ilma ja elu ja muidugi igatsenud ka emmet.

Emmendusest rääkides – sa kutsud mind saja erineva nimega (umbes nagu mina sind). Küll olen ma ema, küll EMA!, siis maama, Mom, Mommy, emme, dagmarlamp, Daki… Ilmselt ei saa sa veel täpselt aru, et on olemas erinevad keeled, et näiteks baabuška keel on vene keel, kuigi sa väljendeid jagad nii inglise kui vene keeles. Küll aga on su viimase aja lemmikavastus, et me elame Eestis (“Meie kodu on Eesti!”) ja et Eesti riigimaanteed on need, millel toimuvad teetööd.

Oh, need lõputud teetööd! Ma pole elus vist kellegagi nii palju teetöid arutanud kui sinuga. Sest, noh, peamiselt ei pääse me kuni järgmise aasta suveni kodust liikuma nii, et ei satuks teetööde otsa, aga sul paistab nende vastu lõputu huvi olevat. Miks roheline traktor töötab, aga kollane kopp ei tööta? Kelle autod siin tee ääres on? Millal reguleerija-onu meil sõita lubab? Kas nüüd on teiste kord sõita? Miks siis, kui meile on roheline tuli, on teistele punane tuli?

Ah, ja miksidest rääkides! Mitte, et ma su teadmisjanu ei imetleks ja armastaks, aga… kaua sa muidu arvad, et see miks-periood kesta veel võiks? Sest mulle tundub, et see on kestnud juba igaviku ja mul pole enam su küsimustele vastuseid. Samal ajal on armas su hämmastus, kui ma mõne küsimuse peale “ma ei tea” vastan. Sest kuidas saab olla, et emme ei tea? Emme ju teab kõike!

Alanud on viimane kooliaasta, sul viimane lasteaiavaba aasta. Ma ei tea, kus me oleme aasta pärast, aga loodetavasti olen ma selleks ajaks sulle tuhat korda parem ema kui ma seni olen olnud.

Ja võibolla selleks ajaks on mul ka rohkematele küsimustele vastused.

Armastades,

Maama

day 1 #30dayshred

Argielu 2 Replies

Üks tuttav hakkas treenima “30 Day Shred” plaani järgi ja kuna ta nii entusiastlikult oma edusamme FBs jagas, pidasin temaga suti nõu ja otsustasin kah järele proovida. Isegi hantlid tõin ära ja puha, aga esimene päev muudkui lükkus homsesse.

Aga, nagu ikka, on kõige parem alati alustada esimesega. Septembrikuu ju teadupoolest tervisekuu ka, nii et siin ma nüüd vedelen, intensiivne ligemale poole tunni pikkune treening läbi.

Biitsepsid võivad homme natuke valutada, mõtlen, aga üldiselt oli täitsa tubli tunne. Nagu ikka, on kõhulihased jätkuvalt mul parimas vormis, aga kõiksugune hüppamine kõige rohkem vastumeelt, aga noh, õnneks on seda kõike parajalt.

Nii et kümme päeva nüüd esimest levelit, järgmised kümme teist ja viimased kümme kolmandat. Tundes muidugi iseenda absoluutselt pühendumuse-puudust, tahaks kohe huviga näha, kas ma tõesti iga päev trenni ette võtan. Aga noh, just trenniharjumuse uuesti tekitamiseks ma ju selle ette võtsingi! Siiski, jube keerukas on ka vehkida, kui üks uudishimupunn muudkui ümber sinu tiirleb ja muudkui igasuguseid küsimusi küsib ning lõpuks, kui on aeg venitusteks, end su sülle istutab: “Teeme kalli!”

overachiever

Inimesed ja inimeseks olemine 2 Replies

Üle pika aja käis mul külaline, Nõmme Naabriplika tuli külla. (Ükskord üritas varemgi, aga seisis vale suuna perroonil.) (Yes, these things happen.) (God, ma elan kaugel.)

Rääkisime elust ja lastest ja ülikoolist ja suhetest ja sellest, kuidas võiks elu korda saada. Mina siis.

“Noh, ma nüüd vaatasin oma tunniplaani, et mul on jõuludeks – kui ma kõik ära teen – 100 punkti koos, ja siis jääb kevadeks vaid magistritöö ja üks valikaine teha,” uhkustasin.
“Misasja? Kahe aastaga teed ära või?” imestas Naabriplika.
“Nojah, ee… Tahaks, mingi, hakata normaalset elu elama, või nii. Üheksast viieni ja… Öeldakse, et that’s all the rage these days.”
“Jah? Kes ütleb?”
“No mulle ikka isa vahepeal helistab ja kui kuuleb, et ma Milaga koos lõunauinakut teen, siis ütleb sugestiivse häälega, et ma võiks ikka produktiivsem olla.”
“Blergh!” viskas Naabriplika käega. “Sa oled kõigest valesti aru saanud! Bakat tehakse nii, et kui on kolm aastat, siis teed seitsmega. Kui on magister, siis võtad lõpuks akadeemilise ja aasta passid tühja ja siis teed viimase kahe nädalaga magtöö valmis. Aga sa plaanid nominaalajaga ära teha? Nii kiiresti? OVERACHIEVER MUCH?!”

Aww! Keegi arvab, et ma teen rohkem kui ma tegelt võiks!

Ma muidugi ei tee, aga ikkagi – aww!