elulugudest

hoomamatu 7 Replies

Lugesin nädalavahetusel läbi Reet Linna elulooraamatu. Kuna ma paralleelselt hakkasin lugema ka Anna Wintouri elulugu (Jerry Oppenheimeri “Front Row”, kusjuures, täitsa huvitav paralleel ka pealkirjades – Kapstas kirjutab, et mõtles alguses panna pealkirjaks “Liidegrupis sees”, kuna Reet seda väljendit intervjuude jooksul korduvalt kasutas), siis sain pidevalt võrrelda. Reet Linna on kahtlemata väga tegus ja oluline naine, kellel on olnud põnev elu, kuid kahjuks jäi raamatu lõpetamisel suhu paha maik. Või õigemini… Oli tunne, nagu oleks käest pannud ajakirja, kus sees intervjuu Linnaga. Aga raamat ei peaks ju olema nagu ajakiri? Ühesõnaga jäi tunne, et nii heast materjalist ei olnud võetud pooltki, mis oleks võinud.

Oppenheimer on muidugi oma ala professionaal. Tema lähenemine on hoopis teistsugune – selle asemel, et panna asjad kirja küsimuse-vastuse vormis, tegeles ta taustatööga. Intervjueeris Wintouri erinevatel eluperioodidel saatnud inimesi. Sidus need kõik kokku kauniks ja loogiliseks looks, lähenes romaanilikult, kui nii võib väljenduda. Ning lõpuks hakkas tema raamatu puhul häirima Anna Wintouri kaugus, pigem. Et kõik oli kirjas teiste suu läbi.

Selles mõttes ongi need kaks raamatut võrreldamatud – üks on kirjas mina-vaatepunktist, teine teiste-vaatepunktist. Mõlemal oma head ja vead. Aga Oppenheimeril on vigu vähem. Igas lauses on näha tugev taustatöö, miski pole jäänud kahe silma vahele, ning tunda on head toimetajakätt.

Linna (või siis õigemini Kapstase) raamatus aga jäid närima nii paljud asjad. Natuke nõrk toimetajatöö. Siis see “mina-mina-mina”. Ma ei ole kunagi Reet Linnaga ise rääkinud, ehk siis tundunuks mulle see raamat (ehk siis tema kõnepruuk) ka loogilisem. Nüüd aga tundus, et on natuke mindud kergema vastupanu teed. Kasvõi kõik need artiklidki, mis on pärast raamatut ilmunud – kõik näitavad, KUI palju saanuks veel teha, kui paljude inimestega rääkida, kui palju erinevaid kihte juurde põimida.

Samas, igaühe tõde ja elu ongi subjektiivne. Ehk ei tahaks ka mina selles olukorras, et keegi teine minu lugu oma silme läbi räägib või seda ümber üritab jutustada. Aga kas see on siis nüüd elulooraamat? Pigem tahaks ikkagi öelda, et see on üks pikaleveninud intervjuu. Tundub, et ka Linna ise ei olnud nendeks kohtumisteks just eriti ette valmistunud, hüppas teemalt-juhtumiselt järgmisele, nimed käisid siia-sinna… Natuke oleks võinud olla rohkem struktuuri, toimetajatööd, ühtepõimimist.

Kahjuks pole ma lugenud teisi Eesti esinaiste elulooraamatuid, aga nüüd, ma arvan, et võtan ette. Lihtsalt selleks, et näha, kuidas siis ikkagi Eestis neid elulooraamatuid tehakse. Et kas nüüd Linna oma on pigem reegel või hoopis erand.

ausõna

Määratlemata 6 Replies

Ma ausõna hakkan heaks, ausõna noh. Ausõna!

Niipea, kui (siit tulevad vabandused)…

…ma olen sellest šokist üle saanud, et man, that was one shitty week

…ma suudan mingi korra oma kastides ja elamises luua

…ja ma suudan jälle inimestega normaalselt suhelda

Aga seda siiski enne, kui…

…mul töövahendit pole (ehk millaski järgmisest nädalast)

…ma masendusse* – no mul on ikka nii palju halba õnne olnud viimasel ajal – ära suren

…ma oma telefoni tagasi saan (see polegi eriti hirmoluline ju)

Detailid, ilmselt, ei järgne. Küll aga mõni rohkem blogim post. Ja seda ka, et tegelikult meds are good ja “Seks ja linna” film oli ABSOLUTELY FABULOUS ja mitte keegi ei sure ära, mis jama te ajate. Ainult et tõsine pisarakiskuja, meie neljast naisest kaks nutsid pidevalt (inc. myself), üks aeg-ajalt ja ühel kiskus isegi korra pisara välja, kuigi ta filmide peale ei nuta (väidetavalt).

–

*Masendus on minu jaoks uue tähendusega, absoluutselt. Ei mingit seda paariaastatagust halavärki, see on praegu siuke diibim masendus, mis peidab ennast mõneks ajaks ära ja hiilib välja just siis, kui mitte midagi selle vastu teha ei saa, kui lihtsalt uluda ja loota, et keegi taipab kallistama tulla. Enamasti selleks ajaks kõik keegid juba magavad ja tegelikult ei suuda sel hetkel kellegagi eriti rääkida ka. Ja ta on selline tricky masendus ka veel, et sellega käivad kaasas paanikahood (no täitsa pees, just rääkisime B-ga ja ma olin nii rõõmus, et mul pole pikka aega ühtki sellist olnud), mis tabavad näiteks hommikukohvi keetes või tänaval kõndides ja võtavad hingetuks. Pea kohal, muidugi, ripub pidevalt siuke mõnus must pilveke, puistab vihma, aga õnneks seda teised ei näe.

A muidu on hästi, tänan küsimast.

6 weird things in bed

hoomamatu 4 Replies

Weird shit to do in bed. Krokult võtsin, kuigi ta mulle seda edasi ei andnud. Aga ma vabalt eeldan, et Birx oleks niikuinii andnud*, seega. Kuus kummalist asja, mida ma voodis teen.

  1. Ma magan pea kahe padja vahel. Ma lihtsalt ei oska muudmoodi magama jääda, kui et padi peab olema üle pea. Kõik küsivad, kuidas ma hingata saan, aga minu meelest pole see üldse kummaline – vabalt saab hingata.
  2. Vahepeal kasutan ma kõrvatroppe ja silmaklappe. Näiteks kui parmud all jauravad või keegi muru niidab või tuleb päeval magada.
  3. Mu magamajäämise rituaal on järgnev: kõigepealt leban ma kümmekond minutit või nii selili, käed üle pea ja mõtlen rahulikke mõtteid, harutan päeva lahti, nii-öelda. Siis keeran end alati paremale küljele ja alles siis uinun.
  4. Ma ei saa magada ilma tekita. Alati peab midagi peal olema, muidu ei tule und. Nagu paljudel teistelgi: mida raskem, seda parem.
  5. Ma usun, et unenäod on päris. (See läheb ju arvesse?)
  6. Ma ei oska alasti magada. Mulle meeldib magada maikas ja pükstes või öösärgis. Alasti jäävad rinnad ette ja üleüldse, ma ei saa aru, kuidas inimesed oskavad nii.

*Mul on lihtsalt see nii kaua mustandis olnud, et Birx on vahepeal jõudnud juba ära teha ja nagu ärasõnutult, ei andnudki mulle edasi. Aga noh, ärasõnumisega on siinpool lood halvad – nimelt kõik halb kipub teoks saama, mida tahtmatult või kogemata üle huulte öelda või mida karta. Minuga on juhtunud viimase kuu jooksul KÕIK hirmsad asjad, mida ma olen kartnud, et juhtuvad. Kewl, mis?

**Aga see-eest lõikasin ma juuksed lühikeseks. Või noh, nagu ikka naistele suurte kaotuste puhul omane on – ikka esimesena juuste kallale. Ma näen välja nagu kuueaastane poisike. (Samas nägin ma enne ka välja nagu poiss, nii et who cares.)

mosaic

Määratlemata 3 Replies

Geal oli oma siis selline mosaiigimäng.

Reeglid sellised:
a. kirjuta iga küsimuse vastus Flickri otsingusse
b. vali üks pilt esimeselt lehelt
c. kopeeri pildi URL Fd’s Mosaic Maker’isse

Küsimused:
1. Mis on sinu esimene nimi?
2. Mis on sinu lemmiktoit?
3. MIllises keskkoolis käisid?
4. Mis on sinu lemmikvärv?
5. Kes on see kuulsus, kellesse armunud oled? (Njah)
6. Lemmikjook?
7. Unistuste puhkus?
8. Lemmik magustoit?
9. Kelleks tahad suureks kasvades saada?
10. Mida sa armastad siin elus üle kõige?
11. Üks sõna, millega sa ennast kirjeldad?
12. Sinu Flickri kasutajanimi.

õaäh

hoomamatu 2 Replies

Kolitud. Vist.

Miuks on diivani all peidus ja Pussakas on nii väsinud rõdul end tolmuseks keerutamisest, et magab aknalaual, hambad laiali.

Minul on ikka veel liiga palju kaste ja väike meeleheide, et kuhu ja peamiselt, et miks, aga. Kui homme saab külmiku, siis saab peaaegu juba normaalset elu alustada ehk.

Gaasiboilerid on jätkuvalt pirtsakad, wifi ei tahtnud mitte end taha võtta, dušisegisti peaks ära vahetama, nagisid-nagisid-nagisid on vaja ja midagi veel, aga muidu on okei.

Millalgi võib soolaleivale, aga millal, ei tea veel.

Fänni meeleheide

hoomamatu 3 Replies

ÕUMAIGAAD!!!

Vaatasin just Criminal Mindsi 3. hooaja viimase osa ära ja karjusin meeleheitest. MISMÕTTES lendab kogu tiim õhku? Või lendab ainult üks õhku? Sel juhul kes? Palun-palun-palun-palun mitte Derek, jätke Derek rahule, kas te pole tema kõhtu näinud siis või?!

Oh jumal, ma ei suuda seda taluda. Ja järgmine hooaeg algab alles millalgi sügisel. Ohjumaljeesus küll.

/vasakule ära fännifoorumeid kammima, äkki keegi juba teab, kes (kui) sarjast lahkub/

Hiljem: no tore, nüüd ma olen veel rohkem meeleheitel, kuna olen oma sarjadega siin suures töö- ja kolimishoos maha jäänud ja sain just teada, et liiga palju inimesi sureb. Zach Bones’ist ja Dean Supernaturalis. Samas, Dean on juba paar korda surnud (või siis Sam, nad koguaeg surevad ja ärkavad jälle ellu, sest teevad kuradiga pakti), seega… Aga ikkagi! Ja üleüldse, mis surmahooaeg see on siin, ah? Amber House’is, CSIs Warrick, CSI Miamis sai kuuldavasti Horacio kuuli (mis ilmselt paljudele tähendab, et saab uuesti sarja vaatama hakata)…

Vahelepõige: mul just meenus, et ka Ghost Whispereri lõpustseenis ju selgus, et keegi on surnud, aga pole veel teada, kes. Kas tõesti see on stsenaristide kättemaks nüüd oma streigi järellainetuses? Ma-sen-dav.

Aga noh, fännid, kes on miljon korda rohkem fännimad kui mina (st teavad, mis SUV-dega tüübid sõidavad jne) on kindlad, et keegi ikka “meie omadest” surma ei saa, ja TV Guide’is kirjutati, et keegi saab tõsiselt haavata hoopis, seega… Ohneetud. Tuleb sügist oodata.

Õnneks Army Wives ja Psych hakkavad juba suvel. Hea seegi.

/vasakule ära telekast Ryan Reynoldsit südamerahustuseks vaatama/

Naljakas, avastasin just, et Gea on samalaadse postitusega hakkama saanud. Kae fänne 😀

/ja kõik see tuletab mulle meelde ühte Postsecreti saladust, mis nende Facebooki lehel oli…/

liikumine on ilu pant vmt

Määratlemata 9 Replies

Pärast seda, kui MMA läbi sai (minu jaoks seljahalvatuse tõttu varem kui teiste jaoks – ja ma pean seda iga jumala kord Underis ühele trennikaaslasele selgitama, sest ta iga jumala kord küsib ja on ära unustanud), olen ma hänginud niisama ja aeg-ajalt valuliselt suvalistele kuulmajuhtujatele karjatanud: Tahan trenni!!!

Korra siin isegi mängisin mõttega, et hakkaks jooksma, kui Klari mingit imetabast programmi soovitas, mis pidi su kümme kilti panema jooksma nagu naksti. Aga seni, kuni ma mõtlesin, oli tasuta programm ära korjatud ja sinna see jäigi. Ei mingit jooksmist.

Jooksmisega on mul omad diilid ka, ma ei oska seda ikka hästi. No võhm võhmaks, see kõik on treenitav, aga ei ole ma leidnud õiget rütmi ja seda TUNNET, mida, ma kujutan ette, on täiesti võimalik leida ja nii ka jooksmist armastama hakata.

Siis lugesin vahepeal raha ja kaapisin arvutiekraani pilatese-trennide koha pealt, aga noh… Mida ei ole, seda ei ole.

Täna siis, kuna juba niikuinii tuli varakult ärgata, tuli idee, et käiks ujulas üle pika aja. Imelik oli. Mõtlesin sellele, et kõige paremini lõõgastab ikkagi MMA või mõni muu säärane trenn, kus ikka treener pidevalt kõrva ääres kisab ja sa pead pidevalt mõtlema, mida teha. Kui on selline monotoonne sõudmine või tõstmine, siis kipuvad ikka muremõtted pähe tulema ja pärast trenni oled küll füüsiliselt paremas toonuses, aga aju on ikka sama stressis. Ei oska mina end oma tööst välja lülitada, no täitsa õudne kohe.

Ujumas oli muidugi tore. Kuna ma eile mingil imetabasel põhjusel endale vastu pead ja kõrva virutasin (see undas pikka aega veel), siis oli vesi kõrvas valus, silmad hakkasid kähku kipitama ja ninna läks ka. Ja tublidel trennihulludel lastel olid võistlused, mis tähendas, et vett pritsis üle kahe raja ja ruttu kadus isu ja võimaluski niisama sõuda ja vaikselt omi mõtteid mõelda. Tegin siis aja peale, et näha, kas olen kehvemaks jäänud – ei ole, ikka 100 m umbes 3 minutiga. Mnjah. Aga kilti ikka ei viitsinud teha, leppisin 600 meetriga. Asi seegi.

Nüüd olen ma hädas, sest kui kolimiseks läheb, kaob mul viimnegi parkide lähedus (kuigi see on pseudoprobleem, sest tegelikult ma ju jooksmas ei käinud) ja tuleb vist ikka see meeletu papp välja käia ja trenni end suunata (kokkuhoiupoliitika – ei mingeid tööandjapoolseid trennisoodukaid). Aga seda ma ütlen küll, et häbitu, kui kallis on üks kuupilet. Kui sa mõtled, et selle eest saab… no igast asju saab 700-1000 krooni eest, ma ei oska praegu head ja tabavat võrdlust välja mõelda.

Tahaks mõnusat trenni. Tegelt ma tean, mis on mõnus. Ma tahan, et oleks bassein ja jõusaal ja pilates. Siis ma täitsa rahumeeli elaks ja kombineeriks ja liigutaks end jälle stabiilselt. Nõdra naise tunne tuleb juba peale.

PS: See, kui sa elad hästi kõrgel, ei mõju võhmale ja jaksule nii, nagu loota võiks. Viiendale korrusele Birxi juurde on juba neljas aasta ikka tobe ronida. No üks korrus liiga kõrgel noh.

PPS: Panime videobloogi Teeme Ära asju lõpuks üles:)

all we hear is radio gaga

Määratlemata Leave a reply

Käisin raadio Elmaris Kristjanil külas natuke Ajaveebide konkursist rääkimas ja oh sa kurat, kuidas mulle ikka meeldib raadios!

Kahju kohe, et sellest sügisesest raadiovärgist asja ei saanud nii nagu oleks võinud. Aga nüüd ma vähemalt tean, mida ma teha tahan, kui ma suureks kasvan:)

Ja siia juurde üks tore kolumn Guardianist, kus blogija-kriitik Lee Siegel kirjutab sellest, kuidas ta, tüdinud pidevalt teda mahategevatest kommentaaridest, leiutas endale aliase ja hakkas võõra nime alt iseennast kommentaariumis kaitsma. Kaunis.

ajaveebi peo pilte

Määratlemata Leave a reply

Lahedad lapsed võtsid end kokku ja pidutsesid natuke. Kõik pildid siin.

Kahjuks näidispilte siia posti ei õnnetu panna, kuna wp paneb näkku. No ikka tuleb ette.

Siinkohal palavad tervitused maniakaalselt kõhnunud Sepale, täiesti päriselt olemas olevale Tellerile, khuulile multifunktsionaalsele Arstionule, filosoof-džentelmen Volbergile, staaridele Andrale ja Aapole (kellest mul millegipärast pilte ei olegi) ja ajaveebijänkudele Tõnisele, Sulevile ja Heimarile ja Andris “põskkoopapõletikule”.

Rock on, Eesti blogimaailm!