Ma olen 70ndatest praegu täiesti läbi imbunud ja meie autoderütmilise, natuke augustilämbese ja pähklitega šokolaadilõhnalise korteri seinad ka. Ma arvan, et Inimene pole kunagi pidanud kuulama nii palju 70ndate muusikat järjest, aga ma ei saa, ma tahan seda kõike korraga hoomata, ma pean muudkui kuulama ja kuulama ja aina uusi lugusid peale panema ja juba olnuid pähe õppima.
Lisaks muidugi maitseaineks ka “Noori autoreid ´77”, kes siin seinte vahel nüüd ringi kõnnivad ja mind aeg-ajalt inspireerivad. Pidevalt on lahti fail nimega “käsikiri”, loen ja toimetan, siis jälle viskan diivanile pikali ja kuulan Buzzcocksi või Clashi ja vahepeal Sex Pistolsit ja natuke Bowiet ka, maiuspalaks ammu pähe kulunud Stranglersit. Ma tean, kui pinnapealselt ma praegu sellest üle libisen, tegelikult asjade tõelist suurust ja sügavust tabamata, kuidas saakski tervet üht suurt ja hoomamatut muusikalainet nii kiirelt endasse koguda, võib-olla ma loodan, et see juhtub osmoosi teel.
Vaatan nukralt oma kaht kollase ümbrisega “New Wave Classics” CD-plaati, mis oli, õigemini on, üks hinnalisimaid kingitusi, mida ma oma töökohast kaasa sain. Mäletan hästi, kuidas see fotograaf need mu lauale poetas ja ma lubasin talle mingit muusikat vastu kinkida, aga ei jõudnudki selleni. Enne läks tema ära, siis läksin mina. Eh, elu.
Daki-lugejad, mäletate? Kunagi ma kirjutasin pikki postitusi nii, et lugude pealkirjad, mis kirjutamise taustaks mängisid, panin ma kursiivis lõikude vahele ja kirjutasin vahepeal kontrollimatult, natuke ülbelt ja hindavalt, aga alati emotsionaalselt muusikast? Huvitav, mis sellest Dakist on saanud, mõtlesin ma, kui täna hommikul üles ärkasin ja esimese asjana “Love Will Tear Us Apart” laulsin.
Vaatasin ära “24 Hour Party People”, vaatasin ära “Controli” (“Hah, siin ta ütles ju tegelikult cunt, mitte stupid twat, oli ju teises filmis, oli ju?!”) ja saan aru, mis Jim mõtles, kui ütles, et tunne on, nagu oleks vähi saanud. Ma õppisin Ian Curtist vihkama ja armastama samaaegselt, ma vihastasin ta peale vahepeal nii korralikult, et silme eest läks mustaks. Ja ma kardan, et järgmine kord, kui ma tantsupeole lähen (mitte ei tantsi ainult oma magamistoas), siis ma tantsin samamoodi epileptiliselt nagu tema laval.
Vaat see on legendaarne. Need liigutused.
Nüüd me jõudsime ringiga tagasi (või edasi?) New Orderini, we’re here to stay.
Midagi on veel õhus. On tunne, nagu hakkaks lähenema äike, selline sumbunud meeldiv lämbus, mis teeb natuke ärevaks. Käisime täna turul, ostsime ube ja värskeid hapukurke ja sibulaid ja rääkisime tädidega herilastest, kurkidest, soojast ja külmast veest. Ma olin unustanud, millise toreda emotsiooni avaturg annab, kuidas seal kõik sügiseti lõhnab ning värvikirevalt silmi paitab ja kuidas seal kõik kohe kasutavad ära su oskust mitte tingida või vastu vaielda (“No võta ikka kaks kilo! Need on head oad!” – “Olgu, ma võtan kaks.” Tõde oli, et ükski kilo mahtus vaevalt potti. Aga no küll jõuab veel süüa hommegi.), sest kuidas sa ütled ei toredale vanaprouale, kes palaval pühapäeval on maalt linna tulnud, et kümnekroonise kilohinnaga oma kätega korjatud oad maha müüa. Eksju.
Aga midagi on veel õhus, on-on. Ma olen tundnud end viimastel päevadel veidralt, arusaamatult imelik on olla. Aga see võib, muidugi, olla ka PMS, nagu naistel sageli ette tuleb. Ning see, et eile sai üle pika aja ergomeeterdada, jõudu teha ja niisama jõumasinaid näppida, elab tänaseni õrnalt kontides ja lihastes ja ütleb: tubli tüdruk. Ja ütleb: hea on. Ja ütleb: hakka nüüd kirjutama kirjutama, ära lämise siin blogis.
Roger that, dear body of mine.
