Google riideris share’iti.
simpsonid legos
Google riideris share’iti.
Suure Valge Lehe Hirm ehk kirjutamiskrambist
Erinevate saatusepöörete tõttu juhtus nii, et jäin mina töötuks ja otsustasin, et nüüd oleks õige aeg proovida siis valmis kirjutada nii mõnigi asi, mis mul peakolus ringi on sõudnud, oodates oma aega. Jah, Epuga kahekesi on kirjutatud küll ja kirjutame veelgi, aga et prooviks siis niimoodi üksinda. Et nagu päris kirjanik või nii. Ja mitte ainult novelle, mis mul millegipärast lihtsa(ma)lt tulevad, aga et midagi Suurt. (Mitte ilmtingimata diipi. Diiplust pole praegu päevakorras väga.)
Oli mul isegi hea mõte. Võiks öelda, isegi Väga Hea Mõte. Suurepärane kontseptsioon. Tabas see mind muidugi ühe mu järjekordse laineharjaperioodi ajal, kui üldse peas miljon mõtet siblis ja ringi käis ning õnneks oli mul piisavalt nutti see mõte ka üles kirjutada.
Ja siis tuli vahele see novellikogu koostamine (mis, muide, on jätkuvalt töös, ootan septembri lõpuni lugusid) ja nüüd siis võtsin kontseptsija-lehe lahti, et noh. Kirjutaks siis nüüd.
Täiesti pekkis. Ei saa. Ei oska. Ei tule. No ei tule sõnagi! Minul, kes ma olen võimeline kirjutama igast asendist, kasvõi pea peal seistes, absoluutselt kõigest! Ja nüüd – selline kramp, et ei saa hingatagi, kui lahtist Wordi dokumenti vaatasin.
Eks sel oli mitu põhjust. Ajaline faktor oli. Et no tahaks kiirelt valmis saada (aga nagu öeldakse – haste makes waste). Ja et siis see PEAB tulema sitaks hea, sest idee oli ju nii sitaks hea. Ja hirm oli persse keerata kõike.
Maadlesin oma blokiga igatpidi, mõtlesin end lõpuks haigeks, ei miskit. Kirjutasin midagi kokku – küündimatu saast. Isegi blogi ei kirjuta keegi nii halvasti. Alustasin uuesti. Ikka saast. Vingusin natuke siin ja seal, otseselt head nõu saamata (tundsin puudust, et ei kuulu kuhugi kirjandusrühmitusse, ja nüüd olen eriti kade, et Jim näiteks Purpurmusta kuulub, nagu ta täna uhkelt teatas).
Proovisin kõiki oma tavalisi tehnikaid – pudel veini, suitsud ja vaikus. Aga ei õnnestunud saavutada üht ega teist, sest inimene kirtsutab alkoholi ja suitsude peale nina ja ausalt, ei anna sama efekti rõdul suitsetamas käimine. Mitte nii, nagu oli Vanasti, kui sai köögilaua taga istutud ja tossatud, klahvid klõbisemas. Vot need olid ajad…
No igal juhul. Proovisin igast muid asju ka, näiteks muude tekstide kirjutamist vahepeal ja kirjanduskaugete inimestega suhtlemist (mille peale läksin ma ainult närvi kusjuures, eriti ühe konkreetse kirjanduskauge inimese peale, aga selles oli ilmselt süüdi inimene, mitte tema kirjanduskaugus). Ei midagit. Ikka istus see fail dekstopil ja kõõritas mind etteheitvalt.
Võtsin siis ühe targa raamatu kätte ja hakkasin lugema. Back to basics. Ja sain aru, mis mul puudu on. Ma pidin veel põhjalikumalt tausta minema. Ja ma läksin põhjalikult. Ma koostasin peategelas-tšikile isegi sünnihoroskoobi, kurat küll. Ma surfasin internetis ja koostasin kondikava (mida ma ilmselt ei kasuta, aga vähemalt on ta olemas). Ma lugesin siit-sealt asju, tegin märkmeid ja…
…jõudsin järeldusele, et KÕIK tuleb ümber kirjutada (jah, selleks ajaks mul midagi juba oli).
Nüüd praegu siis ma kirjutan ümber ja tekst on läbi teinud totaalse muutumise. Ma ei tunne enam ära, kes seda kõike kirjutab! Ma ei tea, kas see on hea või halb, eks näeb. Äkki on veel halvem kui enne? Aga vähemalt on kramp üle ja ma suudaks alustada teistmoodi (ilmselt), kui vaja on.
Üks põhireegel, mis alati töötab. Alati tea oma karakterist rohkem, kui teab lugeja.
Ja mul on pool pudelit veini isegi alles!
ei mingit apdeiti
Üks vastikumaid asju sellise poolkõva vindumise juures on see, et sa nagu oleks haige ja nagu ei oleks ka. Haigusele viitavad mitmed tõsiasjad, näiteks:
- igale haigusele omane meeletu enesehinnangu langus, ehk siis sa tunned end pisikese junnina ja mitte miski ei suuda su tuju parandada
- jõuetus, mis teeb isegi sellisest lihtsast asjast nagu nõudepesu totaalset eneseületamist nõudva meistriteo
- üldgeneraalne Sitt Tunne ™
- hea on olla ainult teki all väikses keras. Eriti hea, kui saab samal ajal vinguda, kui sitt on ja keegi teeb pai.
Terveks olemisele viitavad aga tõsiasjad, et:
- tegelikult sa ju suudad funktsioneerida, näiteks mingeid mõttetuid blogiposte toota ja isegi natuke täiest küündimatut teksti tulistada
- teadvus on alles (ja töötab täistuuridel, eriti, mis puudutab eelpoolmainitud väikseks junniks olemist)
- mured lähevad veel korda (täielikult haige olles on kõigest pohhui, sest olla on ikka Ilgelt Sitt ™, aga praegu suudad sa veel muretseda selle pärast, mille eest meie väike leibkond ülejäänud kuu elab ja kas arvutit enda käes hoidvad tüübid kavatsevad sulle selle homme tagasi anda),
- aga samas sa ei jaksa nende murede lahendamisega eriti tegeleda (mis käib pigem esimese nimekirja alla)
Bää, ma ütlen, ja olgu olla, et homseks on kõik hästi! Ja Kroku ja Malignus ei aita asjale üldse kaasa. Tundub, et tõesti, hooaeg on selline.
on saabunud
Eile ma veel arvasin, et äkki on pohmellist või nii. No teinekord ikka tuleb ette, et tuul tõmbab läbi, kui uljalt hõlmad lahti Underi ja Zavoodi vahet purjetad, aga täna… Jah, täna on selge, et pole see mingi pohmell, täiesti harilik külmetus (grippus grippus). Hullult väkk on olla, pead liigutad, siis lööb silmist tuld ja nina on tatti täis ja kui ma kellelegi üritaks väita, et ma olen tehtud suhkrust, jahust ja maasikavahust, siis see keegi hakkaks laia häälega naerma ja parandaks, et pigem olen ma tehtud tatist, limast ja peavalust.
Vedasin end kulmude peal poodi, ostsin eelviimase raha eest hunniku comfort foodi ja teekõrvast ja sidruniteed ja nii edasi, ja kavatsen superhüperkiirusel täna end normaalseks saada. No et siis superhüpertublina homme ja sealt edasi asjatada. Muidu on ikka hullult jurr.
Unes käisime Jimiga 4D kinos, ja nad raiped olid piletihinna 200 peale tõstnud. Ja ma olin mees.
need va listid mulle ju meeldivad
Trianglilt võtsin. Mõte lihtne – vasta küsimustele ühe laulja või bändi laulupealkirju kasutades. Ma valisin selleks Ruja.
1. Are you male or female? “Tütarlaps kloaagis”
2. Describe yourself. “Avamäng karjega”
3. What do people feel when they’re around you? “Igapäevane rock”
4. How would you describe your previous relationship? “Ajaloo õppetund” (Ja “Inimene õpib”)
5. Describe your current relationship. Siia sobib tegelikult kaks tükki: “Sa oled mul teine” ja “Rahu”
6. Where would you want to be now? “Teisel pool vett” (Või “Aafrika mehed”)
7. How do you feel about love? “Parandamatu”
8. What’s your life like? “Mis saab sellest loomusevalust” (Või “Rumal rahutus”, aga vähemalt mitte enam “Meediaaskeldus” (vanas vormis)). Suure tõenäosusega tuleb sageli ette ka “Dokumentideta võõras linnas”
9. What would you ask for if you had only one wish? “Ärka, otsiv vaim” (Või, heh, “Tule minuga sööklasse”)
10. Say something wise. “Noor teab, mis teeb” (Sest “Killud toovad õnne” pole ju wise, vaid common knowledge)
chrome – not quite what i’d expect
No olgu. Vanarahvas ütleb, et parem poolik Chrome käes, kui vana Explorer arvutit kokku jooksutamas. FF-i kohta ei ütle vanarahvas õnneks midagi.
Aga Chrome on viimase (ja esimese) 24 tunni jooksul tõestanud mulle, et ta on… noh, saast. Välja näeb küll lihtne, aga bugisid on küljes nii et tapab. Või noh, kas just tapab, aga minu elu teevad raskemaks, kui ma pean niigi selle Vistast saastunud laenuarvutiga mehkeldama (mis tuletab meelde, et võiks jälle natuke Desknote’i peale karjuda – seriously, KAUA VÕIB?!).
Vead on väikesed ja ma olen neid leidnud seni vähe, aga need on olulised.
Näiteks hakkasin maksma netiarvet. Arve oli pdf-is, eks. Chrome’is oli hansanett lahti. Kas üldse keegi teeb enam tänapäeval seda, et trükib numbrid ümber? Ei? Noh, mina PIDIN seda tegema, sest Chrome otsustas, et pdf-ist kopitud teksti peaks makseväljadel näitama ruudukestena. Nagu oleks see kuradi hiina keel ja mul pole õiget kodekit. Maivõi.
Siis. Kummalistel hetkedel kleepuvad aknad hiire külge ja hakkavad kohti vahetama. Siis. Google Readeri postitused ei lähe alati lugemisel loetuks – ma pean kulutama ekstra aega selleks, et korduvalt posti edasi-tagasi kerida, kuni lõpuks brauser otsustab, et nüüd vist võiks ühilduda ja otsustab, et nüüd olen ma vist TÕESTI postituse läbi lugenud, kuna ma olen seda kümme korda edasi-tagasi kerinud. No ikka põhjalikult, eks.
Surfamisajalugu EI kustu, ka mitte korduva kustutamise järel (ja minusugune pirvaatsusefriik peab väga oluliseks, et keegi ei näeks, kus ta käinud on).
Siis. Kui üleval päises näitab, et näiteks riideris on kuus uut lugemata itemit ja postkastis seitse uut kirja, siis lehele klikkides on ees vana pilt. Aeglase arvuti (nagu see Vistane) korral vajab teinekord lause refreshi, muidu aga võtab niisama mõtlemisaega, enne kui paneb värske pildi ette. FF ei teinud siukest nalja kunagi.
Vanevald kirjutas midagi spetsiaalsest pornolehitsemisest, aga mina seda ei leidnud/pole viitsinud otsida.
And last but not least – mida kuradit toimub selle otsinguvärgiga?! Tegu on Google’i tootega ja ma EELDAN, ma TAHAN, et otsing oleks by default Google, mitte mingi kuradi search live blabla, mida ma sajaga vihkan (sest ta on umbes nagu neti, või, mis veel hullem, www.ee). Ilmselt saab seda kusagilt seadistada, aga miks ma pean selle jaoks eraldi aega kulutama, kui loogiline oleks, et otsing olekski Google?
No ja sellest rääkimata, et see on eesti keeles ilma minult luba küsimata. Kuidas ta julges?!
Tsiteerides üht extended family liiget: “Nüüd peab Tasku mind ikka kõvasti üllatama, kui on sundinud pool tundi parkimismajas ummikutes veetma.”
Nüüd peab Chrome mind ikka tõsiselt suutma üllatada, et ma teda jätkuvalt kasutada tahaks, kui on sundinud terve arve ümber trükkima ja nii edasi.
ilmast ilma ilma
Lihtsalt teadaandeks võin öelda, et viimase nädala on meie korteris olnud külmem kui hundilaudas ja täna näiteks oli külmem kui õues. Ma pidin poes käies palavusse surema ning pärast toas külma kätte kõngema. Kumbki variant pole mu eelistus suremiseks.
Sellest johtuvalt on nii minul kui inimesel saabunud esimesed märgid esimesest sügisesest nohust ja ma turtsun ja joon teed, nagu oleks juba… noh, sügis.
Vähemalt on kirjutamisblokk läinud, jumal tänatud. Ja “Koletislik rügement” on üle pika aja keskmisest parem Pratchett.
A muidu, mis värk selle vihmaga on?
iseendale
Kopin siia oma sünnihoroskoobi, on küll pikk ja lahmakas, aga eks ta ongi rohkem iseendale. Põnevamad-täpsemad-küsimus tekitavamad kohad kriipsutasin alla. SLÕLis saab teha muidu.
mature content
Teekonnad unelmate lõppu
Käisin eile Afanasjevi filmi “Teekond unelma lõppu” vaatamas. Ning nagu juhuslikult pidasin enne seda päeval maha pika vestluse oma eksabikaasaga, mis lõppes väga positiivsetes toonides. (Tundub, et me ikkagi suudame tsiviliseeritud olla, ja see on tore.) Tema jutust jäi aga kõlama miski, mis Afa filmiga haakus. See Ekspressi artikkel… Üks ta sõber oli arvanud, et ma üritasin selle kaudu temalt vabandust paluda (eksabikaasalt siis, mitte sõbralt).
Esimene reaktsioon oli: pfft! Mismõttes. Meie vabandustpalumised on toimunud ja vajadusel toimuvad edaspidigi privaatselt. Sest see, mis TEGELIKULT juhtus (kirjutagu kollased blogid, mis tahes), on ikkagi meievaheline ja kui see pole olnud avalik, siis pole ka põhjust avalikult vabandust paluda. Artikkel oli pigem siiski lihtsalt ühe blogi lugu, näidates, kuidas asjad võivad teinekord perspektiivist välja minna. Kindlasti kohe ei olnud minu blogi meie lahkumineku põhjus, lahkumineku põhjus ei olnud ka blogimine või minu raamatud. Põhjus oli hoopis muu. Blogimine lihtsalt… oli foonil olemas. Vahepeal liialt esile tungides.
Igal juhul.
Afanasjevi film pani mõtlema. “Kui sa liigud kunstnike ja kirjanike seltskonnas, siis pead sa arvestama, et kõik, mis sa teed või ütled, võib varem või hiljem jõuda luuletusse, raamatusse, laulu, pilti, filmi,” ütles eile Andra. Ning meie, loomeinimesed, ei oskagi teisiti. Me elame oma tundeid läbi oma loomingus ja loominguga. See lihtsalt käib meiega koos nagu püksid käivad persega. Kui me seda ei teeks, siis me poleks loomeinimesed.
Üks variant, kuidas oma valu läbi elada ja sellest üle saada, on tegutseda nagu Afa. Kõik-ausalt-ära-rääkida-stiilis. Teine variant on korjata kilde, emotsioone ja nad näiteks ilukirjanduseks vormida. Sel viisil, privaatselt, tegutsed sa ainult iseendaga ja jätad teised välja. Dokumentaalvormi kasutades puudutad sa aga ka teisi ja võid niimoodi, puudutades, teistele ka haiget teha. Igaüks teeb ise omad valikud, kuidas täpselt ta toimetab. Aga mingil viisil jõuavad alati kõik meie juhtumised, valud, igatsused, õnnelikolemised, lahkuminekud – kõik jõuavad varem või hiljem meie loomingusse. Kui sa liigud iseenda seltskonnas ja oled juhtumisi loomeinimene, siis pead sa valmis olema selleks, et su tunded lõpuks su loomingusse jõuavad.
Lahkuminekud on alati väga koledad. Kaks inimest, kes üksteist armastasid, teineteise kehakumerusi peast teadsid ja üksteisele kõige sügavamaid saladusi usaldasid, muutuvad. Nad muutuvad koledaks, õelaks, kättemaksuhimuliseks, kibestunuks… Ja siis see läheb mööda. Ainult see tuleb ära tabada, et sel hetkel, kui sa oled kole, ei tohi teha midagi mõtlematut, mida sa pärast kahetseda võiks. Sest siis sa ei saa võtta seda tagasi ega selgitada – sorry, ma olin vihane.
Lahkuminekud on alati koledad, aga minu meelest oli Afa film ilus ja aus. Ning see ei olnud üldse kättemaksuhimuline, kole, kibestunud. Ma ei tea, kas see nõudis temalt suurt eneseületamist või mitte, aga igal juhul on see… Ühe inimese ühe valu kroonika. Ning tal on õnnestunud kõndida õigel poolel, mis puudutab teistele inimestele selle filmiga liiga tegemist. Minu meelest.
Minu kirjutamisblokk aga kestab. Äkki ma olen liiga õnnelik viimasel ajal?