Laenuarvuti aeg sai otsa ja mu pärisarvuti pole ikka veel töökojast tagasi (nädala alguses lubati, et selle nädala jooksul saab!), tuleval nädalal on ka palju ringisõitmist ja möllamist, nii et ühesõnaga võtsin vastu otsuse – blogi/arvutipaus!
Meili ikka loen, kui saan. Aga mitte nii sageli, kui varem.
Your result for The Would You Have Been a Nazi Test...
The sad fact is: while you’re not self-centered, you are are an enthusiastic nationalist, malleable like so much half-dried glue, and ready to follow zee rules. Unfortunately, you’re not cynical enough to tell when you’re being manipulated. You probably have a violent itch that needs scratching anyhow, so why ask questions?
Conclusion: born and raised in Germany in the early 1930’s, you would’ve supported the Nazis militarily while turning a blind eye to their ‘civilian’ programs.
Vist terve maailm on haigeks jäänud. Ma istun kontoris ja müün raamatuid ja siin on VEEL külmem*, kui näiteks meie kodus üldse veel olnud on, või näiteks ka väljas. Täiesti müstiline. Tunnen end nagu Bernard Black kõikides nendes osades, kus tal pohmell on (st siis kõigis osades). Külmetamine ja haiguse vältimine ja/või haiguse eitamine ja/või haiguse edasilükkamine kügelemise teel on hämmastavalt sarnane pohmelliga. Koguaeg on külm ja paha ja tahaks väikseks täpiks tõmbuda.
Õnneks hakati kodus kütma (vist) ja õnneks on mul juba talvesall kaelas ja tegelikult on hullult ilus ja mõnus, kui päike paistab ja normaalselt on riideid seljas. Aga seda peab küll tunnistama, et Siberis elame me tõepoolest küll.
Ahjaa, huvitava spämmi sain:
На улице, где публика галдит, не внемля увереньям бесполезным.
и нежную незрячесть глаз. меня жестоко требует к ответу
Miks, huvitav, tahab keegi Дягилев Сергей mulle nii kirjutada?
—
*See muidugi ei tähenda, et siit ei võiks läbi astuda;)
Tere lapsed, see on reklaampostitus.
Et siis, kui te täna olete Tähtvere päevadel käimas või niisama käite mööda linna ringi ja mõtlete, et oh, üks raamat kuluks praegu ära, siis tulge astuge Petrone Print ruumidest läbi (Kastani 1, II korrus), saab soodsalt! Ja siit saab vaadata, mis raamatud meil olemas on.
Ikka teie,
Daki
Google riideris share’iti.
Erinevate saatusepöörete tõttu juhtus nii, et jäin mina töötuks ja otsustasin, et nüüd oleks õige aeg proovida siis valmis kirjutada nii mõnigi asi, mis mul peakolus ringi on sõudnud, oodates oma aega. Jah, Epuga kahekesi on kirjutatud küll ja kirjutame veelgi, aga et prooviks siis niimoodi üksinda. Et nagu päris kirjanik või nii. Ja mitte ainult novelle, mis mul millegipärast lihtsa(ma)lt tulevad, aga et midagi Suurt. (Mitte ilmtingimata diipi. Diiplust pole praegu päevakorras väga.)
Oli mul isegi hea mõte. Võiks öelda, isegi Väga Hea Mõte. Suurepärane kontseptsioon. Tabas see mind muidugi ühe mu järjekordse laineharjaperioodi ajal, kui üldse peas miljon mõtet siblis ja ringi käis ning õnneks oli mul piisavalt nutti see mõte ka üles kirjutada.
Ja siis tuli vahele see novellikogu koostamine (mis, muide, on jätkuvalt töös, ootan septembri lõpuni lugusid) ja nüüd siis võtsin kontseptsija-lehe lahti, et noh. Kirjutaks siis nüüd.
Täiesti pekkis. Ei saa. Ei oska. Ei tule. No ei tule sõnagi! Minul, kes ma olen võimeline kirjutama igast asendist, kasvõi pea peal seistes, absoluutselt kõigest! Ja nüüd – selline kramp, et ei saa hingatagi, kui lahtist Wordi dokumenti vaatasin.
Eks sel oli mitu põhjust. Ajaline faktor oli. Et no tahaks kiirelt valmis saada (aga nagu öeldakse – haste makes waste). Ja et siis see PEAB tulema sitaks hea, sest idee oli ju nii sitaks hea. Ja hirm oli persse keerata kõike.
Maadlesin oma blokiga igatpidi, mõtlesin end lõpuks haigeks, ei miskit. Kirjutasin midagi kokku – küündimatu saast. Isegi blogi ei kirjuta keegi nii halvasti. Alustasin uuesti. Ikka saast. Vingusin natuke siin ja seal, otseselt head nõu saamata (tundsin puudust, et ei kuulu kuhugi kirjandusrühmitusse, ja nüüd olen eriti kade, et Jim näiteks Purpurmusta kuulub, nagu ta täna uhkelt teatas).
Proovisin kõiki oma tavalisi tehnikaid – pudel veini, suitsud ja vaikus. Aga ei õnnestunud saavutada üht ega teist, sest inimene kirtsutab alkoholi ja suitsude peale nina ja ausalt, ei anna sama efekti rõdul suitsetamas käimine. Mitte nii, nagu oli Vanasti, kui sai köögilaua taga istutud ja tossatud, klahvid klõbisemas. Vot need olid ajad…
No igal juhul. Proovisin igast muid asju ka, näiteks muude tekstide kirjutamist vahepeal ja kirjanduskaugete inimestega suhtlemist (mille peale läksin ma ainult närvi kusjuures, eriti ühe konkreetse kirjanduskauge inimese peale, aga selles oli ilmselt süüdi inimene, mitte tema kirjanduskaugus). Ei midagit. Ikka istus see fail dekstopil ja kõõritas mind etteheitvalt.
Võtsin siis ühe targa raamatu kätte ja hakkasin lugema. Back to basics. Ja sain aru, mis mul puudu on. Ma pidin veel põhjalikumalt tausta minema. Ja ma läksin põhjalikult. Ma koostasin peategelas-tšikile isegi sünnihoroskoobi, kurat küll. Ma surfasin internetis ja koostasin kondikava (mida ma ilmselt ei kasuta, aga vähemalt on ta olemas). Ma lugesin siit-sealt asju, tegin märkmeid ja…
…jõudsin järeldusele, et KÕIK tuleb ümber kirjutada (jah, selleks ajaks mul midagi juba oli).
Nüüd praegu siis ma kirjutan ümber ja tekst on läbi teinud totaalse muutumise. Ma ei tunne enam ära, kes seda kõike kirjutab! Ma ei tea, kas see on hea või halb, eks näeb. Äkki on veel halvem kui enne? Aga vähemalt on kramp üle ja ma suudaks alustada teistmoodi (ilmselt), kui vaja on.
Üks põhireegel, mis alati töötab. Alati tea oma karakterist rohkem, kui teab lugeja.
Ja mul on pool pudelit veini isegi alles!
Üks vastikumaid asju sellise poolkõva vindumise juures on see, et sa nagu oleks haige ja nagu ei oleks ka. Haigusele viitavad mitmed tõsiasjad, näiteks:
Terveks olemisele viitavad aga tõsiasjad, et:
Bää, ma ütlen, ja olgu olla, et homseks on kõik hästi! Ja Kroku ja Malignus ei aita asjale üldse kaasa. Tundub, et tõesti, hooaeg on selline.
Eile ma veel arvasin, et äkki on pohmellist või nii. No teinekord ikka tuleb ette, et tuul tõmbab läbi, kui uljalt hõlmad lahti Underi ja Zavoodi vahet purjetad, aga täna… Jah, täna on selge, et pole see mingi pohmell, täiesti harilik külmetus (grippus grippus). Hullult väkk on olla, pead liigutad, siis lööb silmist tuld ja nina on tatti täis ja kui ma kellelegi üritaks väita, et ma olen tehtud suhkrust, jahust ja maasikavahust, siis see keegi hakkaks laia häälega naerma ja parandaks, et pigem olen ma tehtud tatist, limast ja peavalust.
Vedasin end kulmude peal poodi, ostsin eelviimase raha eest hunniku comfort foodi ja teekõrvast ja sidruniteed ja nii edasi, ja kavatsen superhüperkiirusel täna end normaalseks saada. No et siis superhüpertublina homme ja sealt edasi asjatada. Muidu on ikka hullult jurr.
Unes käisime Jimiga 4D kinos, ja nad raiped olid piletihinna 200 peale tõstnud. Ja ma olin mees.
Trianglilt võtsin. Mõte lihtne – vasta küsimustele ühe laulja või bändi laulupealkirju kasutades. Ma valisin selleks Ruja.
1. Are you male or female? “Tütarlaps kloaagis”
2. Describe yourself. “Avamäng karjega”
3. What do people feel when they’re around you? “Igapäevane rock”
4. How would you describe your previous relationship? “Ajaloo õppetund” (Ja “Inimene õpib”)
5. Describe your current relationship. Siia sobib tegelikult kaks tükki: “Sa oled mul teine” ja “Rahu”
6. Where would you want to be now? “Teisel pool vett” (Või “Aafrika mehed”)
7. How do you feel about love? “Parandamatu”
8. What’s your life like? “Mis saab sellest loomusevalust” (Või “Rumal rahutus”, aga vähemalt mitte enam “Meediaaskeldus” (vanas vormis)). Suure tõenäosusega tuleb sageli ette ka “Dokumentideta võõras linnas”
9. What would you ask for if you had only one wish? “Ärka, otsiv vaim” (Või, heh, “Tule minuga sööklasse”)
10. Say something wise. “Noor teab, mis teeb” (Sest “Killud toovad õnne” pole ju wise, vaid common knowledge)
No olgu. Vanarahvas ütleb, et parem poolik Chrome käes, kui vana Explorer arvutit kokku jooksutamas. FF-i kohta ei ütle vanarahvas õnneks midagi.
Aga Chrome on viimase (ja esimese) 24 tunni jooksul tõestanud mulle, et ta on… noh, saast. Välja näeb küll lihtne, aga bugisid on küljes nii et tapab. Või noh, kas just tapab, aga minu elu teevad raskemaks, kui ma pean niigi selle Vistast saastunud laenuarvutiga mehkeldama (mis tuletab meelde, et võiks jälle natuke Desknote’i peale karjuda – seriously, KAUA VÕIB?!).
Vead on väikesed ja ma olen neid leidnud seni vähe, aga need on olulised.
Näiteks hakkasin maksma netiarvet. Arve oli pdf-is, eks. Chrome’is oli hansanett lahti. Kas üldse keegi teeb enam tänapäeval seda, et trükib numbrid ümber? Ei? Noh, mina PIDIN seda tegema, sest Chrome otsustas, et pdf-ist kopitud teksti peaks makseväljadel näitama ruudukestena. Nagu oleks see kuradi hiina keel ja mul pole õiget kodekit. Maivõi.
Siis. Kummalistel hetkedel kleepuvad aknad hiire külge ja hakkavad kohti vahetama. Siis. Google Readeri postitused ei lähe alati lugemisel loetuks – ma pean kulutama ekstra aega selleks, et korduvalt posti edasi-tagasi kerida, kuni lõpuks brauser otsustab, et nüüd vist võiks ühilduda ja otsustab, et nüüd olen ma vist TÕESTI postituse läbi lugenud, kuna ma olen seda kümme korda edasi-tagasi kerinud. No ikka põhjalikult, eks.
Surfamisajalugu EI kustu, ka mitte korduva kustutamise järel (ja minusugune pirvaatsusefriik peab väga oluliseks, et keegi ei näeks, kus ta käinud on).
Siis. Kui üleval päises näitab, et näiteks riideris on kuus uut lugemata itemit ja postkastis seitse uut kirja, siis lehele klikkides on ees vana pilt. Aeglase arvuti (nagu see Vistane) korral vajab teinekord lause refreshi, muidu aga võtab niisama mõtlemisaega, enne kui paneb värske pildi ette. FF ei teinud siukest nalja kunagi.
Vanevald kirjutas midagi spetsiaalsest pornolehitsemisest, aga mina seda ei leidnud/pole viitsinud otsida.
And last but not least – mida kuradit toimub selle otsinguvärgiga?! Tegu on Google’i tootega ja ma EELDAN, ma TAHAN, et otsing oleks by default Google, mitte mingi kuradi search live blabla, mida ma sajaga vihkan (sest ta on umbes nagu neti, või, mis veel hullem, www.ee). Ilmselt saab seda kusagilt seadistada, aga miks ma pean selle jaoks eraldi aega kulutama, kui loogiline oleks, et otsing olekski Google?
No ja sellest rääkimata, et see on eesti keeles ilma minult luba küsimata. Kuidas ta julges?!
Tsiteerides üht extended family liiget: “Nüüd peab Tasku mind ikka kõvasti üllatama, kui on sundinud pool tundi parkimismajas ummikutes veetma.”
Nüüd peab Chrome mind ikka tõsiselt suutma üllatada, et ma teda jätkuvalt kasutada tahaks, kui on sundinud terve arve ümber trükkima ja nii edasi.