Puhka rahus

Määratlemata 6 Replies

michael jackson
Eile südaöö paiku hakkas Twitteris kulutulena levima uudis, et Michael Jackson on viidud haiglasse. Juba minutite pärast jõudis meieni teade, et ta ei elanud südamerabandust üle. Kahjuks oli tükk aega vaid TMZ allikas, mis surma kinnitas, ülejäänud allikad viitasid kõik TMZ-le, mistõttu ma läksin magama lootusega, et äkki siiski. Aga ei, hommikuks oli kindel, et kohaliku aja järgi poole ühe paiku lahkus King of Pop elavate kirjast.

Väidetavalt oli tegu unerohtude üledoosiga ja väidetavalt oli tegu enesetapuga. Eesti ajakirjandus muidugi vaikis, sest meil vist online-toimetuste valveajad on umbes üheksani õhtul.

Ma olen päev otsa äärmiselt tujust ära olnud selle pärast. Õigemini, mis tujust ära – leinanud. Michael on mulle alati väga meeldinud. Ma ei ole teda küll otseselt fännanud, aga tema muusika on mulle meeldinud ja näiteks “Thriller” on minu meelest üks geniaalsemaid popplugusid. Tema sekeldused lastega jätsid mind külmaks, sest mulle tundus, et tegu oli suure valestimõistmisega. Et Michaeli näol oli tegu suure poisikesega, kes üritas lastega samal tasandil suhestuda: ise laps olles. Aga kui seda teeb täiskasvanud inimene, siis on see tahes tahtmata veider. Kui kaks kümneaastast poissi ühes voodis magavad, kui on sleepover, siis ei vaata ju keegi sellele imelikult?

Olgu, mis on, tegelikku tõde ma neist juhtumistest ei tea ja ilmselt ei tea seda keegi peale asjaosaliste.

Ma olen aru saanud, et Michaelil oli väga õnnetu lapsepõlv, mis teda traumatiseeris nii läbi ja lõpuni, et ta sellest ei toibunudki. Ta tekitas minus ühest küljest imetlust ja teisest küljest kaastunnet, lausa emalikke tundeid: ma oleks tahtnud teda kaisutada ja öelda, et maailm on tegelikult üsna ilus koht, kui seda heade inimestega koos jagada.

Ma ei oska selle leinaga kuidagi hakkama saada. Ma ju ei tundnud teda, aga ometi on tema kuulunud minu maailma nii kaua, kui ma seda mäletan. Üks esimesi mälestusi temast oli ilmselt lugu, kuidas Jacko magab hapnikumullis, mis teda bakterite eest kaitseb. (Hiljem olen lugenud, et see oli PR-trikk.) Alati on kusagil olemas olnud kimedahäälne Michael Jackson, kes laval moonwalki teeb ja aeg-ajalt tantsides oma genitaalidest haarab.

Sõitsin Tallinnast tagasi ja kuulasin bussis Michaeli lugusid. Nutsin. Mind ennast ka üllatab, aga ma päris tõsiselt leinan teda ja see kaotus on ka minu kaotus.

Mul on väga kahju, et maailm temast ilma jäi. Kuid nüüd muutub ta ikooniks, jäädes alatiseks (kummastavalt) nooreks.

selection of tweets

Määratlemata 4 Replies

Neli kuud olen nüüd Twitteris jauranud ja mõtlesin, et vaatan kõik need 2245 säutsu läbi ja kopin valiku kokku. See on rohkem mu enda jaoks, et kunagi hea lugeda, aga kui kedagi huvitab ja jaksab läbi lugeda, siis siin.

See muidu on esimene katse varbaga vett katsuda, et kuidas see blogimaailm tänapäeval ka tundub.

Continue reading

seda et

hoomamatu 3 Replies

Tahtsin veel öelda, et ma tunnen end õudselt halvasti 90% lugejate-toetajate-sõprade ees, kes pole absoluutselt milleski süüdi ja kes nüüd ehk kannatavad (kas lihtsalt minu ebastabiilse käitumise pärast või tunnevad mu virtuaalolekust puudust). Viimase puhul soovitan mind Facebookis ja Twitteris üles otsida (kõikjal ikka nime dagmarlamp all).

Sest te olete mul armsad!

Ja võib-olla on seda eemalolekut ja teises rütmis hingamist vahelduseks vaja.

saastamagnet

hoomamatu 5 Replies

Hoolimata lubadusest ainult positiivsete asjadega end ümbritseda, ei paista Emake Elu mitte mulle ja mu kallitele halastavat.

Esiteks õnnestus mul petturi otsa kukkuda. Jajah, ma olen korduvalt öelnud, et usun, et inimesed on ilusad ja head. Nüüd hindan seda arvamust ümber.

Teiseks õnnestus eile õhtul mingil vandil mind tööl surmani hirmutada, kui ta otse raha küsis ja hiljem võltsdokumente pakkus. Turvanupp oli juba käes.

Kolmandaks, ja kõige olulisemaks. Musja elu teine langevarjuhüpe lõppes väga õnnetult, maandumine läks millegipärast nihu ja murdusid vasaku jala luud. Praegu ootame arsti otsust. Kõige lollim on see, et ma ei saa mitte midagi teha, jõuetu on. Ja ta viidi Tallinnasse ka, nii et homme on mul sinnapoole tee.

Millal see jamaderodu ükskord küll lõppeb?!

raamatuküsimustik

Määratlemata 6 Replies

Ralfi blogist leitud. (Mul tuleb senimaani naer peale, kui mulle meenub, et keegi süüdistas kunagi Ralfi selles, et ta blogib ainult selleks, et minult mingit tähelepanu saada vmt. Supercute.)

1. Milline raamat on su riiulil kõige kauem seisnud?
– Käisin vaatamas ja otsustasin kirja panna kaks. Aastaarvu järgi “Pàl tänava poisid” (1957), mälestuse järgi “Lilled Algernonile” (1976) – täiesti kindlalt on ka raamatuid, mis on vanemad, aga need jäid praegu silma.

2. Mida praegu loed, millise raamatu viimati läbi lugesid ja mida loed järgmisena?
-Loen: Fitzgeraldi “Sume on öö” ja Anna Davise “Kingakuninganna”. Lisaks Aapo Ilvese “Tulen sulle öösel koju”, Jerome K Jerome’i “Laisa mehe teisi mõtteid” ja Brysoni “Short History of Nearly Everything” – seda loen ka päris pikka aega.
-Viimasena lugesin läbi… selle Evult laenatud raamatu, issand, mis ta oligi… Pealkiri ei tule meelde nüüd. Mehest, kes läks noorena vanadekottu. Siis Raua ja “Minu Moldaavia”. Midagi kindlasti veel, aga ei tule meelde. Birki “Enesetapjaid” lugesin ka. “Twilight” ootab järge (kaotasin ta kuhugi elamisse ära). Ahjaajajaa, Hornby “Slam” oli ka üsna viimatine.
-Järgmisena lähen poodi ja vaatan, mis raamatuid on. Aga “Minu Itaalia” ilmselt. Tahaks “Pygmyt” ka, aga raha pole, et tellida. Aa, aga tellisin samas Dooce’i raamatu ka, siis kui raha oli: “It Sucked and Then I Cried”. Seda loen, kui saabub.

3. On mõni raamat, mida kõik armastavad ja sina vihkad?
-Ma ei tea. Kalevipoeg? Ma tõeliselt jälestan Kalevipoega. “Tõde ja õigus” ja muud Eesti depressiivsed klassikud lähevad minust ka täiesti mööda.

4. Raamat, mida oled alati lugeda soovinud?
– Kõik, mida olen tahtnud lugeda, seda olen lugenud ka. Chucki “Pygmyt” ka, aga see pole “alati”, see on viimasel ajal nimekirjas. Võib-olla… Jah, tuleb tunnistada, et pole “Sõrmuste isandat” lõpuni läbi lugenud, kuigi tahaks. Nii et see ehk.

5. Milline 2009. aastal ilmuv raamat on su lugemisprioriteetide seas esimene?
– “Pygmy”. Kui see nüüd tuli sel aastal. Ega rohkem pole tõesti vaadanud tulevaid raamatuid, las nad olla, muidu läheb isu liiga suureks.

6. Viimane lehekülg: loed seda tihtilugu varakult või alles siis, kui lõppu jõuad?
-Peaaegu alati loen, eriti, kui on mingid põnevikud. Ma ei kannata suspense’i nimelt, apsaluutselt ei kannata. Sellepärast loen alati enne filmide või sarjade vaatamist spoilereid ka. Vahel harva ainult haarab nii kaasa (ja ei hakka häirima), et läheb ludinal lõpuni, ilma ette vaatamata.

7. Raamatu väljaandes leiduv lisamaterjal (autori tutvustus või tema kirjutatud sissejuhatus): tindi raiskamine või lugemist vääriv?
– Alati loen, mõnuga.

8. Millise raamatutegelasega vahetaksid kohad?
-Mõne naisteka/seebika peategelasega. Tahaks ka muinasjutulõppe. Oo, ja siis muidugi “Fear and Loathing in Las Vegas”…

9. Millise kirjaniku töö(de)ga pikemat aega tutvuda oled soovinud?
– Dooce’i omasid tahaks lugeda.

10. Millise raamatu eelistad endaga harilikult kaasa võtta?
– Selle, mis parasjagu pooleli, soovitavalt mitu tükki. Ja alati ikka midagi klassikast ka – “9 Stories” (Salinger), “Rum Diary” (Thompson), mõni Palahniuki teos…

11. Kohustuslikku kirjandusse kuuluv raamat, mida alguses vihkasid, kuid mis hiljem kõvasti parem tundus?
– Ei ole peale Kalevipoja suurt midagi vihanud. Võib-olla “Punane ja must” hakkas hiljem rohkem meeldima.

12. Stephen King või Anne Rice?
– Kuigi olen Kingi rohkem lugenud, siis ikka Rice. King on nagu McDonalds. Või nagu CSI, mis on ka nagu McDonalds.

13. Kasutatud või uued raamatud?
– Mõlemad. Enamasti uued, aga vahepeal ikka külastan antikvariaate ka. Vahepeal ainult laenutasin, nüüd olen hakanud isiklikku raamatukogu ka laiendama.

14. Oled näinud filmiadaptatsiooni, mis raamatust rohkem meeldis?
– Jah, “Fight Club”. Ei oleks arvanudki, et raamat pettumuse valmistab. St ei valmistanud otseselt, aga kuna  nägin filmi enne, siis raamat ei osutunudki nii heaks, kui arvasin (reegli järgi, et raamat on alati parem kui film). Ahjaa, “High Fidelity” – meeldis film raamatust naaaatukene rohkem. Võib-olla Cusacki pärast.

15. On mõni inimene, kelle nõuandeid kirjanduse osas alati kuulda võtad?
– Jimi. Epu.

optimismusesoon katki

Määratlemata 5 Replies

Viimasel ajal on kõik kuidagi negatiivne. Juhtuvad igast jamad ja tundub, et ma olen eriline sitamagnet olnud lähiaegadel.

Niisiis otsustasin ma, et lasen endale lähedale ainult positiivsust. Positiivseid inimesi, positiivseid uudiseid jne. Et äkki lõpuks hakkavad siis head asjad juhtuma, kui ma sunnin!

(See muuseas võib tähendada blogipausi või kommentaaride kinni keeramist, sest tundub, et ma olen rahvavaenlane number 2 viimasel ajal – või siis lihtsalt ülitundlik. Ometi peaks mul ju selle aja peale juba suhteliselt paks nahk olema… Aga näed, pole. Ja see pole provokatsioon minu kallal norima hakkamiseks, palun.)

Üldiselt oli kehv päev. Algas kuumarabandusega, jätkus Tallinna-bussis külmast lõdisemisega, lõppes Tartu liikluses nohu ja värinatega. Ja ma muretsen Air France’i pärast, tõsiselt kohe. Kuidagi nii hinge läks see katastroof. Musja lendab homme Itaaliast tagasi, nii et nüüd ma olen topeltmures.

Ja just siis, kui mul hakkas usk inimestesse kaduma, sattusin kokku paari toredaga. Kõigepealt oli Tartu tagasi sõites mul superhüpertore bussijuht, pole elun säärast kohanud. Pakkus kommi, naeratas, ajas juttu ja viskas nalja. Kõigil reisijatel oli tuju kohe laes, mul kaasa arvatud. Istusin siis ja naeratasin omaette, kui ootamatult pakkus kõrvalistuja kommi. See on ka esmakordne, kes seda enne näinud on, et eestlane naabrile oma toidumoonast midagi annaks! Väga meeldiv oli.

Aga see ei kaalu ikkagi üles seda, et asjad üleüldiselt halvad on. Saastafoon on pidev ja piniseb kõrvus nagu see neetud uksekaardilugeja, mille vilinat pärast öö otsa kuulamist seda enam kõrvust ei saa. Sunnitud eraldatus inimestest ajab ka närvi veits, tahaks ka inimese kombel nädalavahetusteti puhata ja maal käia, näiteks.

Ahjah, olekspoleks.

fotojaht: suur/avar

Määratlemata 9 Replies

hide_but_don__t_seek_by_lendur

Seekordne Fotojahi teema on suur ja/või avar. Leidsin vanade piltide hulgast paar sobivat, aga võtsin ka telefoni kaasa ja klõpsisin paar uuemat pilti.

Emajõgi, veebruar 2009:

Saaremaa, jaanuar 2009:

Saaremaa, veebruar 2009:

Saaremaa, veebruar 2009:

Slovakkia, vana-aasta viimane päev, 2008:

Maantee, oktoober 2008:

Raba, oktoober 2008:

Reigi kirik, august 2008:

Merel, august 2008:

Peipsi järv, juuli 2008:

Järgmisel pildil saavad kokku taeva avarus ja armastuse suurus. Elva, juuli 2008:

Ja nüüd kaks täna tehtud pilti. Tartu, mai 2009:

Teised.