aftermath

hoomamatu 1 Reply

Vahepeal vaatan oma sõrmust ja mõtlen, et pole üldse teistmoodi olla. Siis aga tabab see tunne, selline suur laine tuleb peale, ja saan aru, et järsku, nüüd ongi kõik teistmoodi. Kohe väga palju teistmoodi. Ja see on hea tunne. Ärevaks teeb ka, aga peamiselt siiski hea tunne.

Kui ma ainult kogu aeg nii väsinud ei oleks! Mul on ausalt öeldes üsna kopp ees sellest, et ma igal õhtul kella üheksa paiku voodisse hakkan pugema, et siis hommikul muruniiduki/patsutaja/misiganes tööriista peale kurjalt ärgata ja end IKKA väsinuna tunda. Nagu oleks suur koorem õlult kukkunud ja nüüd suures pingelanguses ma ainult magaks ja magaks ja magaks ja magaks…

Kuigi tuleb tunnistada, et kogu see pulmadekorraldamine oli ikka üsna tšill, siis viimased päevad enne hakkas küll närvi üles kruttima. Ja no teate, ikka seal registreerimislaua ees seista – värisemata on see võimatu. VÕIMATU I say! No tegelikult ka – kõigepealt võtab põlve võdisema. Surud siis jalad tugevamalt vastu maad, põlv tõmbab tagasi ja siis – märkad, et kimp käes väriseb. Siis tuleb naer peale, tahad naeratada, aga – huuled ja lõug värisevad, nagu hakkaks nutma! Siis surud huuled tõsiseks, katsud tähelepanu mujale viia (kuulad näiteks, mis sulle räägitakse) ja siis avastad, et jälle põlv väriseb. Uuh.

Ja pärast kõik kallistavad ja naeravad kõrva: “No mis sa värised nüüd!” No aga tegelt, ostke ära või tehke järgi, ei saa ilma värisemata seal ees!

/

Üks oluline asi jäi veel rääkimata… Vormikandjaid oli meie pulmas kohe päris mitu tükki ja ma olin natuke valmis, et kui me sealt majast välja astume, siis nad seisavad kahel pool… Aga mis selgus! Meie oma armas lätlane oli neid poisse suisa palju kokku ajanud, kes siis kenasti au andsid ja meie peade kohal mõõku kõlistasid. Siis, märkasin, tulid ka neil pisarad silma, kes seni polnudki veel pisardanud. Ja minul oli ainult kriips kõrvuni ja see, et sadas ja sadas, ei häirinud mind pea üldse.

Häiris alles siis, kui kontsad kippusid märga maasse vajuma ja ma pidin ainult varvaste peal seisma (enne plätasid).

/

Ja veel lõpetuseks siis… Miks me abiellusime? Miks just tema? Teate, ma ei ole küll palju meie suhtest rääkinud, aga see on olnud… Tõeline. Kunagi ammu-ammu, kui me alles sebima hakkasime, oli selline hästi ebakindel aeg, mu elu oli sassis ja kogu maailm tundus olevat minu vastu. Ja kui ma oma hirmudest ja ärevustest Inimesega rääkisin, ütles ta mulle alati: “Tead mis, hoia minu lähedale ja kõik saab korda.”

Ma hoidsingi tema lähedale ja kõik saigi korda. Sellepärast ma armastangi teda maailmas kõige rohkem.

Elu Kõige Ilusam Päev (So Far)

hoomamatu 22 Replies

Tähendab. Et jah. Ma ei oskagi vist kusagilt alustada. Kui et ükskord maikuus käisime ja viisime avaldused perbüroosse ära, sest olime jõudnud sinnamaale, kus abiellumine tundus hea ja õige ja järgmine suur samm. Ning siis hakkas aeg lendama: oli töö, siis oli puhkus, oli Tenerife ja suur koduigatsus, oli igasugu tegemist ja järsku oligi kaks nädalat pulmapäevani ja mul polnud isegi kleiti veel.

Kusjuures, kõik oli sel korral hoopis teistmoodi. Nii hea tunne oli, ma ei olnud üldse närvis ega paanikas, olin rahulik ja õnnelik ja kõik laabus. Leidsime juba esimesel korral endale koha, kus pidu pidada – Sääniku talu Puhjas. Koha peremees oli õpetatud pulmaisa, nii et kuidagi saime kohe ka õhtujuhi. Kes soovitas meile kohe ka toitlustajat ja pillimeest ja nii see läks: kõik oluline juba oligi olemas.

Ja siis kleit… Ma teadsin, et ei taha enam suurt ja valget, see oli juba ära. Ning kaks nädalat enne Suurt Päeva astusime Tallinnas ühte kaubanduskeskusesse ja leidsingi Zara allahindlusrestilt kena tagasihoidliku helehalli kleidikese. Ehted tellisin Britilt (Pastries by Britt), soengu tegi Rol, kingad tõi ämm Moskvast, aga neid ma lõppeks ei kandnudki, sest plätadega oli palju mugavam:) Pildistas Mihkel Uba, kes meid naeratades vaatas ja ütles siis: “Üldse pole aru saada, et pulmapildistamine oleks. Te olete nii rahulikud ja tšillid!” Tegelikult pildistas tublilt ka Tannu, kes oli ühtlasi meie autojuht. Tannu oli üldse igati armas ja tubli meil.

Siis juba seisimegi valgete piimklaasist uste taga. “Näeme siis teisel pool!” ütlesime teineteisele ja ma kõkutasin naerda. (Hiljem kuulsin, et ametnik oli muusika sees vaiksemaks keeranud ja öelnud: “No kuulake, kui ilus ja õnnelik naer!”)

Paari pani meid juhuse tahtel Peep Puis, kes osutus MAAILMA KÕIGE PAREMAKS TSEREMOONIAMEISTRIKS. Tõsiselt! Ta jutt oli vahva, vaba, piisavalt improviseeritud ja piisavalt naljakas, polnud üleliia pateetiline, aga tõi ikkagi pisara silma. Mina pidin muidugi ikka ka kõva naeruturtsatuse maha panema, kui ametnik midagi sellist ütles: “Tänapäeval on kõigil ainult mina-mina-mina, kõik tahavad ainult tšillida ja hängida…” Siis naersin mina ja naersid ka teised, õhk oli õnnelikkusest, rahulolust ja headest emotsioonidest tiine.

Kui me pulmarongis peopaika sõitsime, vaatasin ma aknast välja, kuidas kõik meie sõbrad ja kallid meie järel sõidavad-signaalitavad, valged lindid lehvimas, kuidas nad mööda teed “ussitasid” ja ma olin lihtsalt niivõrd õnnelik, et seda ei saa sõnadesse panna. Ning kui jõudsime talutee otsani, sain ma natuke vokki tallata (“Esimene pruut üle pika aja, kes nii julgelt ja hästi ketramisega hakkama saab!” kiideti, aga ma väiksena ketrasin tihti, meil oli vist isegi kaks vokki kodus), herr Abikaasa sai hobust vankri ette rakendada ning kaarikuga sõitsimegi peopaika. Kapjade alt lendas küll natuke pori, aga nii pidigi ju olema!

Püstkojas, mis pidavat olema ümbruskonna kõige parema energiaga koht (seda olla öelnud mitmed sensitiivid), tegime toostid: Abikaasa rääkis, miks ta just mind oma naiseks valis ja mina rääkisin, miks mina teda. Selle kohta öeldi ka, et oli hirrrrmus südantsoojendav ja isegi issil olid pisarad silmi tulnud.

Pidu kestis, loomulikult, hommikuni. Vihma sadas muidugi ka, aga sellest polnud hullu kedagi! Avavalsi saime tehtud, tanutamise ja pruudipärja mahamängimise ja kõik muud olulised traditsioonid ja mängud muidugi ka. Pruudi asemel rööviti ära peigmees ja ma pidin ta aumärgid õigesti vormile tagasi kinnitama (hakkama sain, kuigi tal neid märke üle mõistuse palju). Kolmekordse šokolaaditordi lõikasime lahti mõõgaga ja… Issake, ma kohe ei oskagi õieti kirjeldada, mis kõik toimus ja sai. Aga hirmus tore oli, kõik jäid rahule, süüa-juua jagus (laual oli metsanotsu!), musitada ja kibetada sai ka ja… sai õnnelik oldud, kohtlaselt naeratatud ja hingetuks kallistatud.

Aitäh sõbrad, perekond ja kõik armsad, et te meie erilise päeva veel erilisemaks tegite!

Ja aitäh, et te olite nõus minuga seda laulu hommikuni laulma:)

(Pilte jagan ka, siis katsun ka kuidagi mõistlikumalt kirjutada, praegu käib pea veel suurest õnnest ringi ja jalad värisevad all.)

juuksuris

hoomamatu 11 Replies

Me istusime K.-ga juuksuri juures ja rääkisime elust. Või noh, peamiselt seksist ja armastusest, sest millest muust naised juuksuri juures ikka räägivad. Juuksur, kena emopoiss, rääkis kaasa.

“Ja üleüldse, ma ei saa aru, miks inimesed üldse abielluvad?!” karjatas juuksuripoiss dramaatiliselt. “Õigemini – miks mehed abielluvad?! Naistest ma veel kuidagi saan aru…”
“Hm, mina küll ei saa,” pomisesin eneseirooniliselt muiates. “Üldiselt on vist nii,” jätkasin, “et 90% meestest abiellub sellepärast, et naine nõuab või tahab. Ma olen nõus uskuma, et on 10% mehi, kes tahavad ise hirmsasti abielluda. Aga üldiselt, jah, ma arvan, et seda tehakse pigem naise õnnelikuks tegemiseks.”

Ma just olin paar päeva tagasi vaadanud filmi “He’s Just Not That Into You”, mis väitis, et sajaprotsendiliselt on abiellumine naiste jaoks. Mehed lihtsalt lähevad asjaga kodurahu huvides kaasa.

“Hm, nojah. Aga mida naised abiellumisest saavad?” päris poiss edasi, mu juustesse mingit veidrust ehitades. K. hakkas naeru pugistama: “Jajah, räägi nüüd DAKI, mida nad saavad?!”
“Jajaa, sest MINA ju tean, proua “viis-tundi-abielus”. Aga ma ei tea… Noh, armastus on suur, siis vist. Ja paljudele naistele on see kindlasti ka kindlustuseks, et meest saab nüüd täiesti enda omaks pidada ja temaga õiendada, kui ta kõrvale vaatab.”
“Häh! Nagu nad muidu ei saaks õiendada!” Mu juuksur on muide emo. Ja mõnes suhtes natuke kibestunud.
“Kah tõsi.”

Natuke aega oleme vait ja mõtleme. Poiss muudkui ehitab ja ehitab midagi mu juustes.

“Kui nad selle partnelusseaduse vastu võtavad, siis nad võiks nii teha, et seda saab kodust id-kaardiga allkirjastada,” pakun. “Ja üleüldse, ma ise kusjuures eelistaksingi partnerlussuhet, kui see seadus ükskord tuleb.” Abielludes on ju üks väga oluline boonus: majanduslik kasutegur. Ja muidugi, lastega on ilmselt lihtsam. Seda usub Inimene, väga, et lastel on igati lihtsam kui nende vanemad kannavad sama perekonnanime. Mina, praktiliselt elu aeg olnud vanemate laps, kellel on erinevad perekonnanimed, seda ei arva.

Aga jah, kas mehed tõesti iseseisvalt tahaksid abielluda? Ma mõtlen, et kui palju teate teie suhteid, kus mees tahaks abielluda, aga naine ei taha? Aga kui palju teame me suhteid, kus naine tahaks, aga mees ei taha! Mina vähemalt tean küll neid viimaseid variante rohkem.

“Ja võibolla abiellumine annab kindluse, et sa saad vähemalt kellegi käest seksi küsida.”
“Mh, jah, palju lihtsam on kogu aeg ühe inimesega seksida – milline tüütus on iga kord ära õppida, mida uus inimene voodis tahab! Õh!” viskasime nalja.

/

Muidugi, eks meie see vestlus oligi rohkem naljategemine, aga oma tõetera selleski sees. Küllalt palju on viimasel ajal meedias kogu sellest teemast räägitud ka ja ega ma taha rohkem mingit õli kuhugi tulle valada, pärast jälle kommentaarides sõda:)

Aga miks on tunne, et abiellumine on rohkem “naiste värk”? Veider.

PS: Pulmateemalises Õhtulehe loos olen sees kui anonüümne sõbratar. Hehehehee, anonüümne! Seda pole küll saanud enda kohta ammu öelda…

write hard

hoomamatu

Lugesin Aunt Becky, ühe mu lemmikblogija postitust sellest, et blogid on muutunud. Ja tal on jumalast õigus. Aina vähemaks jääb blogisid, kus kirjutatakse asjadest nii nagu nad on, kus julgetakse välja öelda, et fakk, täna oli sitt päev ja ma täna natuke vihkan oma abikaasat. Aina rohkem aga on blogisid, kust ma võin lugeda, et kõik on nii faking ilus ja lilleline, lapsed on suurepärased ja ei vingu kunagi, abikaasa on ideaalne, lihtsalt ideaalne, töö on super, raha jagub, kõik on hästi.

Enam ei julgeta näidata end halvemast – ei, vale sõnastus – AVALAMAST küljest. Sest tahetakse jätta muljet, et oma eluga saadakse suurepäraselt hakkama ja et kõik on nii nagu  – Becky sõnastus – Palmolive’i reklaamis.

Ja ma tean, et ma teen seda ise ka aina rohkem ja rohkem, sest mul on tunne, et kui ma peaks kirjutama asjadest, mis mul viimasel ajal sitasti on läinud – TÕELISELT SITASTI – siis esimese hooga pean ma tõrjuma kommentaare stiilis “Hähähähää, paras!” ja teiseks pean ma kuskilt kollasest blogist lugema pikka parastavat postitust selle kohta, et oligi aeg, kui Dakil jälle sitasti läheks.

Ma ei pea siinkohal silmas postitusi sellest, kuidas auto läks katki või poest ei leidnud õiget asja. Ma pean silmas asju, mis on TÕELISELT SITASTI läinud. Näiteks kuidas ma olen ilma jäänud ühest väga olulisest inimesest oma elus – aga ma ei julge sellest kirjutada. Eelpoolnimetatud põhjustel. Ja selle ühe kunagi ammu visatud lause pärast: “Sa pead lihtsalt leppima sellega, et sa oled tekitanud endale terve persetäie inimesi, kes OOTAVAD, et sul halvasti läheks.”

Ja sellepärast ka, et kui ma viimati oma suhet ja eraelu väga avalikult elasin, siis lõppes see kõik suure katastroofiga.

Ma saan väga hästi aru, et see teeb blogid sitemaks. Ka minu oma. No keegi ei viitsi ju lugeda sellest, kui lilleline ja idiootlikult dändi kõik on. Ja mitte kadedusest, ei – keegi ei viitsi seda lugeda sellepärast, et kõik saavad aru, see on puhas vale. Mitte kellegi elu pole lilleline ja dändi. Meie elud on, nagu Becky ütles tabavalt, ebatäiuslikud ja nii ongi. Aga kõik kardavad, olen ma tähele pannud, sest täpselt nagu ühiskond surub meile peale kohustust olla õnnelik-rahul-stressivaba-kõhn-jne, surutakse meile samast peale ka kohustust elada täiuslikku elu – või vähemalt välja näidata, et see on täiuslik. Või on see mingi vana aja mõttemall: võõrastele oma hädadest ei räägi? Kõik probleemid hoiame endale?

Muidugi on suur vahe HÄSTI KIRJUTATUD ELULISE BLOGi ja emovingu või küünikublogi vahel. Häid küünikublogisid veel õnneks paar tükki on, aga ega needki ei kajasta päriselu, on ju nii? Mitte keegi – või noh, ütleme siis 90% inimestest – ei ole kogu aeg vihased või mürgised. Täpselt samamoodi, nagu mitte keegi pole kogu aeg friiking õnnepall.

Ma ei taha üles kutsuda inimesi kirjutama igast väiksest pisitülist, mis kodus aset leiab, aga ma tahaksin, et blogid oleksid rohkem elulised, rohkem ausad. Ei pea kõike suhkruvaabaga kaunistama, me keegi ei ole superema, supertüdruksõber, superabikaasa või supertööline.

Ehk siis – ma luban teile, et nädala aja pärast või isegi enne toon ma asjad letile. Vähemalt mõned asjad. Ja proovin võtta suuna selle dakiblogi poole, mis ta kunagi varem oli – eluline.

Sest teate, mu elu on küll hea, aga ta pole kogu aeg hea. Vahepeal on sitasti kah. TÄPSELT NAGU IGAL TEISEL.

Write hard, nagu ütles Becky. Seda soovitan teistelegi.

/

Teen veel ühe täpsustuse. Ma saan aru inimestest, kes ei taha blogida või ei taha isiklikel teemadel blogida ja neil on selleks täielik õigus. Igaüks valib endale sobivama. Aga mis ma tahan öelda: kui sa juba oled valinud isiklikust elust kirjutava blogija tee, siis võiksid sa seda teha hästi. Ja võimalikult ausalt. Kellegi elu pole šampoonireklaam.

/

Lisan siia veel oma kommentaari, mille ka posti lõppu panin, sest äkki mõni lugeja ei viitsi kommentaaridesse süüvida. Et siis täpsustuseks:

Tähendab, ma ei ole absoluutselt mitte selle poolt, et kõigest peaks rääkima ja megaaus olema. Inimestel on õigus saladustele ja privaatsusele ja nii ongi (otsige näiteks mu blogis sõna «saladustest», olen sellest korduvalt kirjutanud. AGA mida ma TAHTSIN öelda, tegelikult, on see, et ma ei kannata, kuidas lugejale näkku valetatakse ja üritatakse jätta endast ja oma elust muljet, et see on nagu mingi šampoonireklaam. Üks asi on filtreerida – me kõik teeme seda ja see on normaalne, on asju, millest ei tahagi kirjutada või mis ei paku lugejale enivei huvi (või kui pakuvadki, ei pruugi see nende asi olla). Aga hoopis teine asi on – inglise keeles on selleks sõnaks mislead – hoopis teine asi on TEADLIKULT lugejat eksitada, jättes mulje, et tegu on superinimesega. Head blogijad – näiteks seesamune Aunt Becky ja näiteks ka Dooce – oskavad leida õige tasakaalu kirjutamise ja mittekirjutamise vahel. Ja kui nad kirjutavad, teevad nad seda hästi: vaimukalt, lobedalt, ägedalt. Ja kui nad ei kirjuta, on selleks põhjus. Aga mida nad ei tee: nad ei kujunda endast teadlikult supernaiste muljet, mida väga paljud eesti blogijad kipuvad tegema.

Privaatsus, saladused, filtreerimine ja enesetsensuur on HOOPIS teine asi.

asjad, mida ma tahaks autojuhtidele meelde tuletada

hoomamatu 11 Replies

Mul tavaliselt alati teeb tuju heaks autojuhtidevaheline solidaarsus ja viisakus – sellest on hea näide tuledega vilgutamine, kui kuskil on patrull või tuled ei põle, või siis see, kui keegi laseb sul vahele keerata, kuigi temal on eesõigus. Ja mulle meeldib, kui selle eest tänatakse  – esimesel juhul käeviipega, teisel juhul kah käeviipega või siis ohutulesid korra vilgutades. Ma pean neist kirjutamata reeglitest rõõmuga kinni ja mul on hea meel, kui seda teevad ka teised. On aga ühed teised reeglid, need KIRJA PANDUD reeglid, mida sageli näikse unustatavat. Ja siinon mõningad, mida ma plaanin välja printida – ehk teinekord saab mõnele jagada.

  • Kallis sõber autojuht. Linnas kehtib meil kiirusePIIRANG 50 km/h.
  • Samuti tähendab see, et 50 km/h võib täiesti sõita, kui on head ilmastikutingimused, ruumi on, tee on vaba jne. PIIRANG ei tähenda, et sa peaks pidevalt 35 km/h sõitma.
  • Pikivahe hoidmise rusikareegel: linnas sees KIIRUS MEETRITES JAGATUD KAHEGA* (st kui sõidad 50 km/h, siis hoia vahet 25 m), väljaspool asulat KIIRUS MEETRITES (sõidad 90 km/h, hoiad vahet 90 m).
  • Parklates KEHTIB PAREMAKÄEREEGEL!!!
  • Ka siin, paneelmajade hoovis, kehtib paremakäereegel, sest paremakäereegel kehtib kõikjal ÕUEALAL. See tähendab, et mul on eesõigus kui ma sinu paremalt käelt tulen, tundugu minu tee sulle pisem või väiksem või misiganes.
  • Pöördel. Antakse. Jalakäijatele. Teed.
  • Parkimisjooned POLE soovituslikud.
  • Suunda on kohustuslik näidata vähemalt KOLM SEKUNDIT enne manöövri sooritamist. Jah, see kehtib ka ümberreastumisel!
  • Kollasega ei tohi manöövrit ALUSTADA. Jah, sul on õigus manööver lõpetada, kui oled ristmikule välja sõitnud rohelise tule ajal. Rõhk sõnal “rohelise”. Mitte helepunase või tumekollase või kollakasrohelise ajal.

*Okei, see on mul mälu järgi meeles ja ma pole päris kindel, kas esimene ots on LEs kirjas, väljaspool asulat kindlasti on LEs kirjas.

kättesaadavusest

hoomamatu 15 Replies

Käisime eile jooksmas. Mina jätsin oma telefoni koju, sest ma jätan alati nädalavahetuseti oma telefoni koju. Inimesel oli aga mobla kaasas ning selle aja jooksul, kui me jooksime, oli juba keegi jõudnud helistada.

“Ma ei saa aru, miks inimesed sulle nii imelikul ajal helistavad,” ütlesin.
“Mis mõttes imelikul? Tund aega on ju kulunud ka juba.”
“Einoh, mulle ei helista keegi nädalavahetuseti, sest kõik teavad, et ma tahan oma mehega koos romantilist kvaliteetaega veeta.”
“Hahah, nad ei helista sulle hoopis sellepärast, et sa oled kõik ära hirmutanud,” muigas Inimene, kui läbimärgadena trepist üles hakkasime ronima (me jäime ju äikse kätte).
“Mis mõttes?! MINA ja olen ÄRA HIRMUTANUD?!”
“No oled ju. Ei võta telefoni vastu ja…”
“Häh! Jajah, kõik teevad HIRMUST PÜKSI, kui ma telefoni vastu ei võta.”
“Aga ise sa lähed küll paanikasse, kui kedagi kätte ei saa.”
“Vale jutt puha!”

Selgituseks: oligi vale jutt. Ma läksin laupäeval paanikasse, kui emme mõlemad telefonid ütlesid mulle, et number pole hetkel kättesaadav ja et info selle kohta, et ma helistasin, saadetakse telefonile SMSiga. Esiteks polnud ma sellist veateadet iialgi kuulnud. Teiseks on tal KAKS ERI telefoni ja KAKS ERI firmat (ehk kaks eri levi). Lõpuks tuli ikkagi välja, et asi VIST oli leviaugust, aga ma juba tõesti suutsin selle peale ette kujutada, et ta on autoõnnetusse sattunud või midagi.

“Ma pole kunagi arvanud, et inimene peab olema kogu aeg mobiili teel kättesaadav,” seletasin edasi, juba MILJONENDAT KORDA, sest me oleme sel teemal kolm aastat vaielnud. “See on meie tänapäeva infoühiskonna juures üks suurimaid eksiarvamusi.”
“Kui inimene ei taha, et ta oleks kättesaadav, siis poleks tal mobiili. Kui tal on mobiil, siis peab ta olema kogu aeg kättesaadav.”

Ja nii edasi ja nii edasi me vaidlesime.

Täna mõtlesin korra selle teema üle veel. Jah, jätkuvalt arvan ma, et ma ei pea kogu aeg telefonile vastama. Mulle meeldis see aeg, kui telefon oli ainult kodus laua peal ja selleks, et inimestega kokku saada, pidid sa eelmisel päeval koha ja kellaaja kokku leppima. Ja keegi ei helistanud sulle, kui sa tahtsid omaette näiteks vetsus olla või armsama kaisus kvaliteetaega veeta. Muidugi on Murphy, et inimesed helistavad mulle TÄPSELT SEL HETKEL, kui ma autorooli istun – ja seda muide pole eriti raske ennustada, sest kõik teavad, et mu tööpäev algab kell 11 (st tööle sõidan 10.55 ja järelikult on loogiline, et ma ei vasta) ja lõppeb kell 15 (st et töölt sõidan kell 15:02 ja järelikult on loogiline, et ma ei vasta). Ma ei tea, ma ise küll alati arvestan teistele helistades selliste asjadega, kui ma vähegi tean ja saan. Ma näiteks tean, et Inimese tööpäev lõppeb kell 17 ja ma ei helista talle enne kuut või nii, sest siis on ju ta roolis suure tõenäosusega. Ja ma näiteks tean, et mu emmel on lõuna 12-13 ja järelikult ma ei helista talle, sest ta niikuinii ei kuule telefoni, kui tänaval on. Ja minu meelest on ebaviisakas inimesele helistada pärast kella 22 õhtul – ma muidugi seda reeglit ikka vahel rikun, kui on oma inimene või tegu drunk dialinguga.

Ja eriti ebaviisakas on minu meelest vallalistel tütarlastel saata suhtes meestele südaöösel sõnumeid* või siis, veel hullem, öösel helistada. Pereelu peaks ikka ju austama ka, või kuidas?

All in all, olen ma jätkuvalt selle poolt, et inimene EI PEA olema kogu aeg kättesaadav. Minu meelest on normaalne, et sa saad ööseks südamerahus telefoni välja lülitada (kuigi ma saan aru, et on ametikohti, kus seda teha ei saa).  Ja on normaalne, et teinekord sa ei vasta, sest sa võid olla vannis, vetsus, seksida, teha trenni, sõita autoga, olla raamatukogus, kinos, teatris – teha neid asju, mida normaalsed inimesed teevad ja MILLE JUURDE TELEFONIKÕNED EI KÄI.

Aga võibolla olen ma aina rohkem ja rohkem üksinda neis mõtetes. Ehk liigumegi me sinnapoole, et me oleme avalikud ja kättesaadavad 24/7/365. Õh, õudne mõte. Ma armastan privaatsust (mis on küll veidi paradoksaalne, vt ka blogi-Daki).

/

Ja muide, TEGELIKULT olen ma väga edukalt kättesaadav. Meilidele vastan ma alati peaaegu kohe, seega. Vott.

—

*Okei, sõnumite koha pealt olen ma tegelikult ise ka teinekord selline, et saadan neid öösel – enamasti sellel põhjusel, et ma kardan, et ma unustan ära, mis mõttes. Ja SMSi saatmine pole mu silmis nii suur offence, kui näiteks öösel helistamine. Kuigi tüütud võivad olla mõlemad, kui hääl peale jäänud.

filminädalavahetus

hoomamatu 10 Replies

Kõik algas sellest, kui ma mõtlesin, et tahaks mõnd head õudukat vaadata. Aga nagu alati, on headest õudukatest tõeline puudus. Esiteks muidugi ei meeldi mulle mingi zombi-värk või slasher, st ma võin neid vaadata, aga see ei ole ÕUDUKAS. Õudukas on ikka selline psühholoogiline triller, mis paneb kuklakarvad püsti tõusma ning mis sunnib ööseks koridoritule põlema jätma. Kummitused ja kõiksugune muu sarnane staff, vot SEE on õudne, kui on hästi film tehtud. Ehk siis, võite palun häid filme soovitada. Muidugi on nähtud kõiksugused klassikaks saanud filmid juba, näiteks “The Others” ja “Ringu” ja uuematest “Paranormal Activity” (see oli ka päris ok), aga soovitage, palun! Ma tahan. Näha. Head. Õudukat.

Novot. Aga kuna head õudukat ei leidnud (IMDBs surfates leidsin ainult ühe, mis paljulubav tundus – “The Last Exorcism” – aga seda pole kuskilt saata, kõik failid on feik), siis otsisime muud vaadata. Ja selles vaimus nädalavahetus läkski – vaatasime filme, vahepeal sõime ja käisime vihmas jooksmas, siis jälle vaatasime filme. Idüll.

Keep in mind, et ma olen muidugi äärmiselt optimistlik hindaja, muidugi, alati. Kuigi näiteks ma pole näinud kohutavamat filmi kui “The Valentine’s Day”, aga sellest see post ei räägi. Ja me tegelikult vaatasime eelmisel nädalavahetusel ka “Shutter Islandit”, mis oli hullult hea, aga sellest ma praegu kirjutada ei jaksa.

The Losers (2010). 7/10

Miks ma polnud sellest filmist midagi kuulnud? AH?! Ühesõnaga, Inimest võrgutasid selle filmi kirjelduses sõnad “CIA black ops” ja mind näitlejakirjelduses kolm kõige olulisemat sõna: Jeffrey. Dean. Morgan. (Tuntud ka kui Supernaturali poiste isa ja see surnud kutt, kellega Izzy “Grey anatoomias” nasty’t tegi.)

Film ise põhineb koomiksil, see oli täitsa mõnusalt tiitritesse sisse pikitud. Mina muidugi koomiksitest eriti midagi muud ei tea, kui et “Sin City” ja “Miki-Hiir”, aga film oli sellegipoolest väga nauditav. Ta ei olnud väga pretensioonikas – actionit sai, nalja sai ka ja kuigi mõned asjad olid ebausutavad, andsime me siiski selle andeks, sest, noh, võib-olla on kuskil universum, kus sadade meetrite kõrguselt peakat hüpates ei saagi surma ja isegi teadvust ei kaota, või siis on kuskil universum, kus vend, kes äsja sai kuuli kätte, ronib vaevata mööda seinu üles. Või vend, kes sai kuuli mõlemasse põlve, jookseb mõne aja pärast edasi. Vaevaliselt, aga siiski.

Samas, kui arvestada, et tegu oli universumiga, kus pommid oli dematerialize-tüüpi, kaotades terveid saari igavikku, siis, noh, võime sellised asjad andeks anda.

Karakterid, viis endist CIA kutti, kes Boliivias hätta satuvad ja 25 lapse surmas süüdi lavastatakse, olid kõik omamoodi vahvad. Ninamees Clay (Morgan), strong and silent type snaiper Cougar (Jaenada, kes mulle Morgani kõrval kõige sümpaatsem tundus, sest tal oli KAABU), naljavend ja superkehaga it-kutt  Jensen (Evans), macho ja [spoiler, tsenseeritud] Roque (Elba) ja autojuht ja sarkasmipallike Pooch (Short). Muidugi, MUIDUGI peab mängus olema ka kakelda oskav ja keha näidata armastav tšikk (sest muidu vist mehed väga ei vaataks? Ah? Miks peab alati mingi tšikk ka mängus olema? Kas ei saaks ühtegi action-filmi teha ilma KOHUSTUSLIKU areneva armuloota?), keda filmi jooksul saab kord vihata, kord armastada, kord temas pettuda ja siis jälle armastada.

Ühesõnaga, soovitan toredaks meelelahutuseks kindlasti. Elumõtet filmist ei leia, aga kas peabki. Vahepea on ju täitsa tore vaadata actionit, kus saab nalja ja ilusaid mehi. Ja plahvatusi. PALJU PLAHVATUSI.

Going Postal (2010). 8/10

Jällegi pean esitama küsimuse, et miks ma üldse ei tea midagi sellest, et Terry Pratchetti raamatuid on ekraniseeritud? Ja juba mõni aeg? Tehtud on filmid “Going Postal”, “The Colour of Magic” ja “Hogfather”, pluss on üks miniseriaal multifilmi näol “Soul Music”, mida ma natuke ükspäev vaatasin ja pettusin, ilgelt igav oli. Aga “Going Postal” oli märksa paljulubavam, sest esiteks on tegu selle aasta filmiga ja teiseks mängib peaosa Richard Coyle, kes hakkas mulle julmalt meeldima Briti sarjast “The Couplings”. Kaheosalises filmis astub üles teisigi Briti kuldvaramusse kuuluvaid näitlejaid, näiteks Tamsin “Black Books Franny” Greig (Miss Cripslock), Timothy West (Ridcully) ja Charles Dance (Vetinari).

Kes on raamatut lugenud, teavad juba süžeed – see vist ilmus just ka eesti keeles. Vetinari määrab osava petise Moist von Lipwigi taakäivitama Ankh Morporki postiteenust, kuna klaksid on aina ebausaldusväärsemad ja Reacher Gilti (David Suchet) juhtimisel ei paista klaksisüsteem paranevat. Ja nii seiklus algabki, seiklus, kuhu kuuluvad golemid, väega kirjad, süsteemi ninapidi vedamine, palju nalja ja geniaalseid ideid. Richard Coyle on Lipwigi osas ideaalne, täpselt sellisena ma teda lugedes ette kujutasingi. Mul on hea meel, et Vetinari oli nii hästi välja mängitud, ta oli respektaabel, tagasihoidlik ja tõeline džentelmen, mis siis, et mitte kõige demokraatlikum valitseja. Vähemalt Ankh Morpork ju töötab, ja seda esimest korda üle tuhande aasta. Filmis “The Colour of Magic” (2008) mängib Vetinarit muide legendaarne Jeremy Irons, kes teeb seda ka hästi, aaaaaga naaatuke teistmoodi kui Dance. Irons on märksa rohkem evil, mulle meeldis Dance’i patriits rohkem igal juhul.

Ühesõnaga, hea ekraniseering, ainus, kes mind häiris, oli Adora Dearheart, kes ILMSELGELT polnud väga stabiilne naisterahvas, pigem võiks öelda, et lausa labiilne. Raamatus ta selline välja ei paistnud, raamatus oli ta ÄGE, filmis lihtsalt segane mutt with crazy eyes. Ma olen kindel, et mõned Pratchetti fännid leiavad seda vaadates, et pole üldse nii hea kui raamat; või et see universum pole üldse selline, nagu nemad seda lugedes ette kujutasid – või ükskõik, mida. Alati on selliseid inimesi. Aga ikkagi julgen ma seda kõikidele Pratchetti fännidele soovitada. Sest vähemalt on see tehtud Suurbritannias.

Playing by Heart (1998) 6/10

“Playing by Heart” on film, mille kohta on mul vist kõige vähem öelda. See pole kindlasti klassikaline romcom, selleks on ta liiga hea, liiga tõsine ja liiga kurb. Ma tõesti ei tea, miks postril on kirjas, et see on südantlõhestavalt naljakas, sest see pole. Üldse. Aga kuna mulle on alati meeldinud dekameronilikud looülesehitused (ma tegelikult ei tea, kas nii on kõige õigem seda nimetada ja kindlasti mõni kommentaator oskab mind ses osas aidata, aga ma olen liiga väsinud, et midagi muud välja mõelda), siis meeldis mulle tegelikult ka see film. Ja ei tasu unustada, et siin on koos tõeline staaride plejaad ja nad kõik mängivad oma rolle välja hästi.

Film jälgib viie erineva naise suhteid. On Angelina Jolie, kes mängib noort klubitšikki Joani, kes armub mingil imelikul põhjuse vaikivasse ja kummaliselt omettehoidvasse klubikutti Keenanisse (Ryan Phillippe). Nende suhe areneb äärmiselt veidralt, mul on tunne, et osad olulised kohad on vahelt ära jäänud, aga – filmis võib kõike juhtuda. Ja tegelikult on nende teineteiseleidmine päris nauditav.

Siis on Gillian Anderson, kes mängib üksildast lavastajat Meredithi, kes on väidetavalt armastuses armistada saanud. (Seda imelikum on viis, kuidas pärast kolmandat kohtingut on ta juba valmis ütlema [spoiler] “ma armastan sind”. Aga noh…) Küll aga leiab ta endale väärilise vastase, vist, keda mängib telenägu Jon Stewart. Nende duo töötab ekraanil päris hästi, kuigi nad mõlemad on üsna erineva taustaga telenäod.

Siis on veel ülinummi Sean Connery ja Gena Rowlands, kes mängivad 40 aastat abielus olnud paari. Nende suhtekiviks on esiteks mehe vähktõbi (mida korra mainitakse ja paar korda veel sellele vihjatakse, aga sinna see stooriliin jääbki, nii et ma ei saagi täpselt aru, et mis värk selle vähiga oli) ja teiseks tõsiasi, et mees oli 15 abieluaasta järel armunud aasta aega teise naisesse, kellega ta ei maganud sellepärast, et “oli temasse liiga palju armunud”. Jeah, täpselt. Nii oma naisele ütleski. Nii et pole ime, et suurem osa filmist nad katsuvad sellest jamast üle saada.

Ja on ka Ellen Burstyn, kes mängib Mildredi, AIDSi sureva geimehe (Jay Mohr) ema. Poja viimased elunädalad haiglas on liigutavad, armsad, valusad ja natuke klišee-laadsed, kuigi ega just palju filme pähe ei karga, mis jälgiksid ema ja tema AIDSi sureva poja suhteid. Aga seal on hetki. Häid.

Ning lõpetuseks on Madeleine Stowe, kes mängib Gracie’t, abielunaist, kes kohtub kord nädalas või umbes nii konspiratiivkorteris oma armukesega, kellega ta tahab ainult seksisõprust ja ei midagi muud (“We don’t take anything into this apartment and we don’t take anything out.”). Nende suhe on kõige igavam ja pealiskaudsem, see muutub lõpuks üsna tüütukski. Puudu jääb… sisust.

Siis on veel mees, kes käib mööda linna ringi ja räägib igal õhtul erinevaid uskumatuid lugusid endast (näiteks kuidas ta tappis oma naise ja lapse), aga miks ta seda teeb – noh, selleks peate filmi vaatama. Filmi lõpuks saavad muidugi selgeks ka kõik seosed erinevate tegelaste vahel ja Hollywoodile omaselt seotakse kõigele peale suur punane slehv. Ja nii ongi täitsa kena.

Aga hilarious see kohe kindlasti pole.

unes rääkimisest

hoomamatu 1 Reply

Mu viimase aja üks lemmikblooge on Sleep Talkin’ Man, kus mehe naine lindistab öösel mehe unesegast juttu ja paneb parimad palad blogisse üles. Seal on ikka igast kilde ja leide, üks mu lemmikuid näiteks: “This is my story. It starts with me. And it ends with me. And everything in the middle is about me. Greatest fucking story ever written.”

Mis teeb STM blogi eriti ägedaks, on see, et tüüp on unes kohutavalt andekas ja naljakas. Ja mis kõige olulisem: artikuleeritud. Mina pole eriti kunagi suurem asi unes rääkija olnud, mul juhtub pigem seda, et kui ma pooleldi ärkan, siis ajan päriselu sassi unega ja näiteks alustan vestlust enda arust äärmiselt loogilise koha pealt, jätkates seda sealt, kus unes pooleli jäi, mis sageli Inimesel erilisi wtf-momente tekitab. Aga üldiselt juhtub seda harva, sest ma magan sügavalt ja rahulikult ja liikumatult (seda ütles mulle Marco, kui ükskord lõunauinakut tegin: “Sa oled nagu KIVI. Üldse ei liiguta. Ma vaatasin sind: kaks tundi olid ühes asendis. Ja ei norska ka! Lihtsalt oled, vaikselt ja liikumatult.”).

Küll aga harrastasin ma kunagi Siki kiusamist ja mulle meeldis teda ninapidi tõmmata. Nii teesklesin ma magamist ja ka unes rääkimist ja ma ajasin suust välja igast jama. Ma täpselt ei saa NÜÜD aru, mis asja mõte oli, aga tatina tundus see äärmiselt loogiline, mängida oma väikesemale õele trikki, et ma räägin unes.

Siki ise oli suurem unes rääkija. Ükskord, kui me maal olime, ärkasin ma selle peale üles, et Siki läks kuhugi.

“Kus sa lähed?”
“Ma pean palli ära tooma.”
“Mis palli?”
“Punase palli.”

Ja Piia rääkis, kuidas ta ükskord ärkas üles selle peale, et ta mees lihtsalt istus voodis ja nätsutas kätega tekki.

“Mis sa teed?” küsis Piia.
“Kas sa siis aru ei saa – ma NAERAN IROONILISELT,” vastas mees täie tõsidusega.

Ja siis on veel lugusid, kuidas Birx mul kunagi Tallinnas külas oli ja Siki ärkas selle peale üles, et Birx üritas seinakontakti seinast välja tõmmata.

“Mis sa teed?”
“Vetsu lähen, muidugi.”

Rohkem mul kahjuks häid unesrääkimislugusid pole, kindlasti on neid veel juhtunud, aga pole meelde jäänud. Ja mu mõlemad mehed on sattunud mulle sellised, kes unes on täiega vait. Ok, Rüblik küll norskas, aga ei mingit märkigi unesrääkimisest. Huvitav, millest see on, et mõned unes jutustada armastavad, aga teised nagu notid magavad?

Aga teie, kas teie harrastate unes lobisemist? Jagage huvitavaid lugusid!